See on Alaskalt pärit muusika, mille tõi saatesse minu tänane külaline mägironija Raul Vahisalu, kes koos seitsme kaaslasega vallutas tänavu maikuus Põhja-Ameerika kõige kõrgema mäe tippu Mäkingli. See oli esimene Eestist pärit selles tipus käinud ekspeditsioon ja sellepärast huvitav. Aga huvitav on alati ka see, kuidas inimene pane end ülirasketes oludes maksma paneb ja kuidas ta ennast teostab. Mina olen Kaja Kärner, me kuulame veel Alaskalt pärit muusikat ja siis sõna tänasele külalisele. Raul Vahisalule. Tere minu nimi Raul Vahisalu. Töötan Eesti mobiiltelefonis teenuste arendusosakonnas projektijuhina. Siiski täna ei ole ma tundnud ülesandest rääkima vaid oma küllaltki ekstreemsetes huvialadest. Selline tunne, et see asi on see seotud kuidagi geneetiliselt vanematega. Kuna isa on mul läbi käinud 26 erinevat maailma riiki ja olnud Arktikas kui Arktikas. Ja seetõttu ei kukkunud käbi kännust kaugele. Et ka mina juba küllalt varajases nooruses ses käisin küll mööda maad ringi ja tegelesin igasuguste huvialadega, mis Eesti keskmisele inimesele tunduvad mõistetamatuks. Nendeks huvialadeks on. On olnud nii langevarjuhüpped, pensihüpped, olen käinud akvalangiga küllalt sügaval vee all ja loogilise jätkuna olen nüüd tõusmas kõrgustesse. Ehk võtsin ette mägironimise. No ma alguses ei teadnud sellest alast midagi, siis tuli ette võtta üks, üks test, test, õppimise mägi. Ja sain keerulisi teid pidi teada, et Noorte Matkaklubi korraldab positsiooni Mondbankile mis on Euroopa üks kõrgemaid mägesid 4800 meetri kõrgune. Ja selle mäe peal sain oma esimesed ristsed. Pärast seda jäi külge nii-öelda mäepisik ja hakkasin juba otsima võimalusi, kuidas saada kõrgemale. Et kuna tervis pidas vastu ja ei olnud see asi nii füüsiliselt raske. Järgmine aasta on siis 98, läksin juba Jaan Künnapi grupiga koos Elbrusele ja kuna see ei olnud eriti tehniliselt raske mägi füüsiliselt küllaltki koormav, aga ka see õnnestus väga edukalt ära lõpetada. Missugune mägi on tehniliselt raske ja missugune on tehniliselt keerage mägi. Tehniliselt rasketeks loetakse mägesid, mis on küllaltki järsu tõusunurgaga kus on palju lahvanduse ja kus on oht, et ülevalt võivad kas jääkamakad, laviinid või kivid alla veereda. Sellistes mägedes liigutakse köies üksteise küljes kinni. Tavaliselt on nelja viie inimese ajalised grupid. Nii et kui üks grupi liige kukub lahvandusse sisule jäänud on, on valmistel ta sealt välja tirima. Aga mida te teete siis, kui ülevalt tulevad kaelakivid, mis nelja-viieliikmeline ja köiega ühendatud grupp siis ette võtab? Siis tuleb eest ära hüpata. Ega muud võimalust ei ole, et see on ka üks kõige kõige suuremaid ohte mägironimiseks, et kui tuleb suur ja raskekivis ja seal tuleb ikka sellise kiirusega sellise inertsiga, et seal kui see tabab, siis ei ole suurt midagi. Ei jää üle. Kui, kui suure kiirusega Nad tavaliselt tulevad? Inimkeha kukkumise kiirus vabas õhus on kuni 180 kilomeetrit tunnis, nii et see sellest kiirusest jääb ikka alla. Aga kuna nad on osad on tõesti suured rasked, siis siis on see üks kõige ohtlikumaid asju. Kas seal üleval seal kiustikes lahvandustes, kas seal on mingisugune eriskummaline vaikus on seal täiesti helitu maailm. Võib ka nii öelda. Oleneb ilmast. Sageli on ikkagi vaestikudes hästi tugevad tuuled ja tuuleiilid pööritavad lund üles. Täiesti tormi puhul on, on ilm ikkagi. Raske liikuda ja. Ja tormi puhul, siis jäädakse laagrisse, sellega ei liiguta üles edasi. Mägironimise erinevus matkamisest põhierinevus seisnebki selles, et noh, kõigepealt ollakse tunduvalt kõrgemal tunduvalt ekstreemsematest tingimustes ja teine asi on see, et matka puhul on tavaliselt matkaplaan. On olemas liikumise graafik. On olemas toiduratsioonid, tead, igal igal päeval on oma menüü. Mägimatkamise puhul on sul kaasas teatud hulk toitu, sul on umbkaudne, on mis võib iga hetk muutuda, et kõik oleneb ilmast. Kui on tormipäev, siis viibid kolm-neli päeva laagris. Telgist nina välja ei pista. Ja, ja üritad lihtsalt selles piiratud ruumis kahekesi telgis olles hakkama saada kuidagi. Mis selle mägimatkamise juures üldse kõige raskem tormid on üks. Kas hapniku hõredus on teine asi, et on väga raske hingata? Jah, hapnikupuudus mõjub igale inimesele erinevalt. Põhisümptomeid on kolm. Osadel inimestel väljendub see täielikus jõuetuses. Et sa mitte midagi teha ei jõua. Kaks sammu ülespoole on juba võtab täiesti läbi. Teistel inimestel jälle on kohutav peavalu, nad suudavad käia. Füüsiliselt on kõik korras, aga nihuke, metsik, metsik lõikav, peavalu ja kolmandat tüüpi inimestel hakkab paha et nendel on vaja kõige rohkem aklimatsiooni perioodi. Kui on paha, siis tavaliselt ei jaksa muud teha, kui oled pikali ja ootad. Süüa-juua ei taha. Mis on muidugi halb, sellepärast et mägedes peab väga palju joomasöömine. See ei ole nii tähtis, kui just joomine. Et mägedes kaotad, kaotab keha väga palju vedelikku ja seda kutsutakse tee hüdratsiooniks. Selle selle vältimiseks peab Jooma viie kilomeetri kõrgusel isegi kuni kolm liitrit vett päevas. Ma saan aru, et see on niisugune huviala, kus erakordselt palju sõltub kaaslastest, sõltub nendest inimestest, kellega koos lähed, seda mäetippu vallutama. Et tõenäoliselt on see seltskond, kellega te nüüd asusite tänavu maikuus teile sinna, Põhja-Ameerika kõige kõrgemasse tippu. Kas te olite nendega koos grupis olemis töötamist üksteise iseärasuste tundmaõppimist harjutanud juba mon plankil ja Elbrusel või kuidas see seltskond kogunes, kes tänavu aasta maikuus asus teele Põhja-Ameerikas? Mägironijad tunnevad tavaliselt kõik 11, kas või nimepidi või selle järgi, kus keegi käinud on. Ja selle järgi saab ka öelda, kes, kes umbkaudu, milleks võimeline on. Ekspeditsioonid ise sõltuvad väga paljuski sinna minna ja rahakotist. Et enamasti üle ühe ekspeditsiooni aastas teha ei jõuta, kui sedagi. Ja huvid on erinevad. Inimesed tahavad minna erinevatesse kohtadesse. Et iga konkreetse mäe peale koguneb grupina eriseltskond ja see eri eriseltskond on nimepidi nägupidi tuntakse 11. Tavaliselt see grupitunne ja, ja see tekib juba koha peal. Nii et Alaskas käijas kinni peal neid oli kaheksa inimest ja nendest kaheksast tundsin kahte hästi ja ühega olin käinud varem mägedes Elbusel, siis. Miks te hakkasite Eestis otsima seda seltskonda, kellega koos minna Mäkindile või õieti miks te valisite selle mäe tippu, kolmandaks mon plankija Elbruse järel. No mõnevõrra on see tingitud tema kõrgusest. Ta on kõrguselt järjekorras kolmas. Kui Mont Plancki kõrgus on 4800 elusa kõrgus 5647 meetrit siis järgmisena on Mäkingli kõrgus 6200. Sinna vahele jääb veel ühe maailma kontinendi kõige kõrgema tipuna Kilimanjaro kõrgusega natukene alla 6000. Kuid see ei ole nii. Paku selles mõttes nii palju, et seal ei ole liustikul liikumist ja see on sinna võib minna siis, kui olen kunagi 70 aastat vana. Tähendab, palju pakub teile see mägi, mis on tehniliselt raske ja füüsiliselt väga nõudlik. Tunduvalt rohkem peab olema ise valmis hingeliselt seda kahte nädalat või kolm nädalat üle elama. Mcilly jäi pärast nüüd tagantjärgi mõeldes meelde kõige kõige enam selle temperatuuri pärast, mis seal valitses. Ma ei ole kunagi varem olnud telgis öösel magamas, miinus 42 kraadise temperatuuriga. See oli tõesti elamus. Et kui sa pead olema magamiskotis, millega kannatab ööbida miinus 35 kraadise külma käes. Selles magamiskotis olles peab sul olema seljas veel seitse kihti riietust ja sa pead magamiskoti võtma kõik asjad magamiskotti tuleb kaasa võtta ka saapad ja, ja termos, sest kui need välja jätta, siis hommikul on täiesti võimatu termoseest jääd välja saada või saapad jalga panna, kuna nad on lihtsalt nii jäigad. Kas niisugustes tingimustes üldse inimene uinub ka uinub veel ei ole seda hirmu, et hommikul ei ärka. Ei ole, kui päevad on küllalt füüsiliselt rasked siis unega küll probleeme ei ole. Uni on sügav. Hommikul ärkad vahest varemgi, kui, kui tegelikult peaks. See mägi on veel oma külma tõttu omapärane, sellepärast et hommikune äratus on, on küllalt hilja. Teistes mägedes, kus on soojem, liigutakse põhimõtteliselt rohkem öösiti. Siis on maapind, on, on tahkem. Ja liikumine liikumine on kergem. Kinni peal oli, oli see ilm lihtsalt nii külm. Et enne kella üheksat hommikul ei pistnud mitte keegi laagris oma nina telgist välja. No te sõitsite kõigepealt lennukiga Ameerikasse, eks ole? Reisimarsruut oli meil koostatud selline, et, et võimalikult kiiresti ja optim reaalselt jõuda jõuda mäe peal. Ja seetõttu sõitsime Tallinnast lennukiga läbi Kopenhaageni jätlisse, kust istusime ümber Alaska lennukile ja olime juba kuus tundi hiljem ankuridžis konkurents, siis oli meil kinni pandud väikene hotell, kus me ööbisime, ja järgmine päev saime üüriautoga linna peal sõites kõik varustuse korda toidumoona kaasa ostetud. Ja seejärel startisime ühe väikese linnakese poole, millel nimeks tal Getna. Linnas on püsielanikke umbes 150. Suvel suureneb see rahvaarv kuue 100-ni. Kõik inimesed, kõik kohalikud teenindavad turiste. Lisaks mägi ronijatele on, võetakse seal vastu ka kanuumatkajaid. Niisama huvilisi, inimesi, kes tahavad väikelennukiga sõita ümber mäe ja seda kaugelt vaadata inimesi, kes tahavad väikelennukiga sõita üle mäe hapnikumask ees. Seal asub ka nii-öelda Reinserite baas. Reinsalu, see on eesti vaste, oleks talle Mägi, päästeteenistuja. Reinseritega tuli meil ka enne suhelda, et Mäkingli on oma raskuse tõttu küllaltki palju kontrolli all olev mägi. Kindla ise asub fenooli rahvuspargis. Ja, ja see National Park Service ehk siis pargi administratsioon valib küllalt hoolega, keda, keda mäe peale lasteaia, kuidas. Et kaks kuud enne registreerisime ennast mägi ronijatena. Taheti teada meie käest meie varasemaid kogemusi taheti teada, kes on grupijuht. Ja kohale jõudes peeti ka väike loeng, kuidas mäe peal käituda, kuidas liikuda, millised on ohud ja kuidas hoida mägi puhtana. Sest kui iga aasta käib kohapeal üle 1000 400400 mägironija, siis inimesed teadagi, jätavad väga palju oma tsivilisatsiooni jäätmeid sinna maha. Kas lisaks jäätmetele oli seal ka varasemate gruppide mingeid märgukirju tervituskirja, kas oli ka jälgi inimestest, kes seal varem olid käinud? Mäge püütakse hoida nii puhtana kui võimalik. Ja koha peale ei tohi mitte midagi endast ei tohi peale jalajälgede mitte midagi jätta, maha on võimalik. See on võimalik teatud mööndustega. Ja kõik, mis on looduses normaalsel teel, lagunev, ehk siis toit, mis ei asupakendis inimese enda. Väljaheited, pannakse paberkotti ja visatakse kõige sügavamasse lõhesse, mis tee peale jääb. Ja seda ka kontrollitakse, et kui on keegi jätnud mingisuguse tõestatud prügi prügikoti ära viimata, siis on trahvid küllalt soolased. Kas jõuame nüüd selle esimese päeva juurde, pärast seda, kui te olete saanud kätte oma loengu kohalikult päästeteenistuselt mis sai edasi? Edasi toimus kõik küllalt operatiivselt. Juhtus niimoodi, et too päev oli, oli lendamiseks sobiv ilm, kohe viidi meid, autoga, laaditi lennukisse, lennukid olid väikesed Sesnad, mille rataste asemel olid suusad. Ja lennukisse mahtus kolm reisijat, lendur ja kõikide reisijate pagasid. Kaks tundi hiljem olime juba lennuk giga maandunud kiustikule. Selle liustiku kõrgus on 2200 meetrit. Nii et päris mäe jalamilt ronimist ei alustanud. Ja sellel on ka oma põhjus. Kui sellest talketnastelest väiksest linnakesest hakata jala minema, siis kohalikud ütlevad selle kohta, et ooke, uik, flayanaue ehk kõnnid nädala või lendad tunni. Meie valisime selle selle lennuvariandi. Ja kohale jõudes tegime väikese neljatunnise retke esimesse vahelaagrisse ja jäime sinna ööbima. Öösel oli esimene üllatus, nimelt oli öötemperatuur juba nii madalal miinus 18 kraadi. Nii et tol hetkel ei osanud arvata, kui külmaks ta seal üleval võib minna. Et jutte olime kuulnud igasuguseid. Aga kohapeal tundus, et, et noh, siiski ei ole nii hirmus, kui, kui paljud ameeriklased olid seda oma reisikirjeldustes rääkinud. Ja ilm oli üldiselt üldiselt ilmaga, meil vedas. Sinna minnes alustasime me ekspeditsiooni natukene varem kui, kui hooaja algus. Hooaeg algab nimelt juuniga, meie olime seal juba 22. mail ja tänu sellele oli ilm veidi külmem. Siiski mitte nii ebastabiilne, et ta oli just külmaga aga ühtlane. Ja ei olnud nii palju lund. Nii et me saime need esimesed kõige pikemad otsad teha täiesti normaalse kõva lume peal. Asjad olid meil jaotatud seljakoti ja kelgu vahele, nii et kõike raskust, mida oli kokku 55 kilo, ei pidanud mitte seljas tassima kogu aeg. Ja, ja alguses oli mineka üsna lauge, nii et ei pidanud seljakoti üldse seljas tassima. Kõik sai kelgu peale kanda. Ja see 55 kilo oli siis kaheksa mehe peale. See 55 kilo oli igal mehel oma omaette seljas. Et 55 kilo Permees. Millal siis läks asi põnevamaks, et millal need laugjas tõusud otsa said? Laugetel tõusudel saime suhteliselt kiiresti edasi minna veel umbes kolm päeva. Siis tuli kelgud maha jätta, lumme kaevata ja tähistada puga, kus oli peal meie ekspeditsiooni nimi. Et üldse kõik asjad, mis on lumme kaevatud ja mis ei ole tähistatud, need viiakse mäe pealt minema päästeteenistuse poolt. Samuti on osa varustust, on tähistatud päästeteenistuse poolt bensiini kanistritele. Ta on peale kirjutatud peale kirjutatud unikaalne number. Ja pärast hiljem alla tulles pead sa sellesama kanistri ette näitama. Muidu ootab sind jällegi soolane, soolane trahv. Ja bensiini läks tõenäoliselt vaja tule tegemiseks. Bensiini leks vajab priimuste kütmiseks, toidu tegemiseks ja soendada sellega ennast. Kui siis need laugjat tõusud läbi said? Toimus liikumine juba ainult seljakotiga jää kirkas, et me siiski ei kasutanud. Kasutasime ainult kokkupandavaid suusakeppe. Ja enamuse ajast liikusime köiest lahti. Kuna meie arvates siiski ei olnud see tee nii ohtlik, et oleks pidanud köiest kogu aeg liikuma. Kas on tõsi, et kohalikud panid seda pisut imeks? See on tõesti tõsi, et olla tulles nii mõnigi küsis, et rääkisid nii-öelda omavahel, et kuulge Ma kuulsin kusagilt, et üks grupp oli käinud ilma kirgata üleval. Siis kuuldes, et need on eestlased, siis eriti ei imestatud. Ilmselt samastate meid vene vene karudega. Ühesõnaga, ta lihtsalt tahtsite teha seda matka endale veel raskemaks, kui ta tegelikult oli. Ilma köied käimine on alati lihtsam, et siis saab igaüks liikuda oma tempoga, nii et see vastupidi tegi, tegi asja lihtsamaks. Mõnes mõttes küll ka ohtlikumaks. Kuid noh, meie hinnangul sai ohtu ei olnud nii suur. Ühesõnaga, ma saan aru, et kuivõrd reidi tabanud ka niisugused tohutud lumetormid, kus kiirus selle mäe puhul tavaliselt ületab seal 160 kilomeetrit tunnis, et siis teil läks suhteliselt kergesti üles ronimine või see mulje on petlik. Tagantjärgi mõeldes siin peab arvestama seda, et tegu oli kaheksa inimesega, kes on füüsiliselt suhteliselt tugevad ja kes on varem mägedes käinud. Nii et nende ohtude hindamine toimub siiski läbi teatud kogemustepagasi. Kui kui nüüd rääkida selle selle mäe ohvikusest, siis esimese näita saime me juba ankureid siis hotellis. Et kui me üles ärkasime, hommikul oli hotelli toodud üks itaallane, kes oli murdnud oma jala lähedal kõigest 300 meetri kaugusel tipust ja murdis oma jala ta sellepärast, et murdus pooleks tema kass, mis tal jalas oli. Samal hetkel, kui ta üritas käed lahti pildistada. Kui meil nüüd nüüd edasi ülespoole minnes tuli meile väga palju inimesi vastu. Võiks öelda, et isegi lausa kaheksa inimest 10-st, kes ei olnud tippu jõudnud ja kes olid väga-väga-väga vaevatud näoga. Nii et noh, meil oli. Kas teil oli õnne või, või te olite tõesti niivõrd hästi ette valmistatud ja heas füüsilises vormis? Ütleks niimoodi, et meil oli ilmaga õnne ja me olime füüsiliselt ja ka tehniliselt ette valmistatud. Ja seetõttu läks meil kõik kõik hästi õnnetustest veel. Baaslaagris olles nägime gruppi jaapanlasi, kes oli talla alla toodud ja alla toodud kõrglaagrist ja nendel oli tõsiseid külmakahjustusi nii näol kätele kui ka jalgadele. Ja kuna ilma ei olnud, siis ei saanud ka helikopter neid ankuritši ambuteerimisele viia, nii et nad tõotasid seal niisama istudes lihtsalt kaks päeva veel enne kui nad ära viidi. Nii et et kõik see kõik see pani väga tõsiselt mõtlema ja, ja väga hoolikalt ette valmistuma enne seda viimast sööstu ülespoole. No kui te olite tippu jõudnud, kirjeldage mulle vist kõigepealt, mis vaatepilt avanes. Laupäeval oli väga külm ja tuuline ilm aga samas selge ja ilma ilma sademeteta. Lund ei sadanud. Pool teed, saime käia suhtelises rahus, mäe nii-öelda selja taga ja erilist tuulepuhangud seljas ei olnud, nii kui me jõudsime üle mäeharja, nii rabas tuul täie hooga, nii et kõndida sai ainult umbes kolm sammu korraga, siis pidid ootama jälle tuule hiilide vahel. Ja kui jõudsime üles selle harja juurde siis tuul järsku järsku vaibus ja ka pilved läksid laiali. Oli nii-öelda ideaalne tipuilm, kõik oli selge, tipp oli lahti nii-öelda, et teda teda vabalt nägi. Olla pole, orgudes suurt midagi ei näinud, kuna orud olid kõik kaetud pilvedega ja nad pilved olid seal kusagil 4000 meetri kõrgusel, nii et kõik, mis 4000-st kõrgemale, seda seda ilusasti näha. Viimane, 200 meetrit oli füüsiliselt kõige raskem, seal läksid sõna otseses mõttes samm sammu järel ülespoole. Ja üles jõudes oli Oli selline tunne, et tahaks kõrgemale minna, et ressurssi veel on, aga mägi millegipärast lõppes otsa. Ja allatuleku peale eriti mõelnud ka allatulek on sealt mitu tundi. Lihtsalt istud sealpool tundi üksinduses tipp, muud midagi ei ole, kui lihtsalt natukene madalaks trambitud lund, selline platoo, kuhu on siis kõik ekspeditsioonid jätnud oma märgistamislipud maha. Ja noh, mõtled natukene elu üle järgi, seal mõtled, et kas oli seda nüüd ikka siis vaja siis kiirelt, et muidugi oli, ja alla tagasi. Allatulek muidugi käib väga lihtsalt samm sammu etaja inertsist lähedal. Kuidas see vaatepilt seal mäe tipus on, kas see on nii nagu tavainimesel lennukis, et, et all on niimoodi valged pilved siit pildi pealt näha, kirjeldage palun. Üleval on täiesti tumesinine taevas. Kõik, mis allapoole jääb, on kas tumehall või isegi kiiskavalt valge. Ja see pilt on lihtsalt fantastiline, võiks öelda. Päike paistab heledalt, päike paistab seal üldse väga, väga heledalt, väga tugevalt. Et allpool on ilma ilma päikesekreemita on väga raske olla. Kes on kasvõi tund aega ilma päikse kreemita seal lootusetult põlenud. Ja ilus, ilus on, seda sellest saab aru inimene, kes on, kes on seal käinud, kes on näinud seda, mida seal näha saab. Kas see on niisugune tunne, et, et peaaegu nagu maailma lõpp nii nagu kirjeldatakse muistendites või kalevipojas, et, et enam kaugemale ei saa, enam kõrgemale ei saa. Mägi lõppes otsa. Pigem et enam kõrgemale ei saa, et et nüüd on just maailm lahti igale poole, kuhu minna, saad sa ainult allapoole minna ja allapoole minna, lähed allapoole, lähed sa päris suure hooga. Nii et selline tunne, et, et see on, et maailm on lahti läinud. Allpool kusagil kahe kuni nelja kilomeetri. Seal peal on. Päeval on päris soe, päike paistab, siis on ikka noh, nii nii soe, et et peab liikuma lausa lühikeste, lühikeste varrukatega, isegi vahelduv vahepeal. Ja noh, eriti kui, kui sa teed füüsilist tööd ja higistad üles minnes, et siis siis noh, seda rõivastust on suhteliselt vähe peal. Mida ülespoole minna, seda, seda, seda jäisemaks läheb õhk. Kui päike pilve taha kaob, siis on lausa lõikav külmus. Ja ilm on seal üldse niimoodi heitlik, et 10 minuti jooksul jõuad sa kolm-neli korda minna higista vastu ja, ja täiesti palavast olekust külmavärinate nii, nii et riietuda tuleb seal väga mitme kihiga ja, ja väga erinevaid asju tuleb selga selga panna. Ja noh, mägironijad tal on, on seljas ka spetsriietus, kus on lukud kaenla all. Ja, ja mida annab väga kiiresti püksid, mida annab väga kiiresti jalga panna, jalast ära võtta. Ülevalpool tuleb juba selga panna kõik, kõik asjad, mis on üldse kaasas, et minule rit kõrglaagris konkreetselt jalas kaks paari pikki aluspükse siis pikad fliis dressipüksid ja nende peal veel tuule ja veekindel Halti spets külma ilma või suusapüksid, kuidas öelda. Ja seljas oli veelgi rohkem asju. Kõigepealt Tal on, on loomulikult see kõige-kõige tähtsam kiht, see, mis on siis tuule- ja veekindel veekindel, see ei oma seal suurt tähtsust, kuna nii külm, et vett ei ole. Aga tuulekindel peab tuulekindel kiht peab olema igal juhul. Ja kuigi mul oli seitse kihti riietus seljas, kui oli kõige kindlam tuulekaitse siiski seljakott. Et kui ikka tuuleiil tuli, siis pöörasid selja sinnapoole ja kõik, mis seljakoti alt välja jäi, seda, seda ikkagi tundsid, sellega puhus, puhus läbi. Aga Me olime ette valmistunud ja. Ei, ei jäänud hilja peale õhtuks, kus, kus temperatuur kukub väga palju, et siis me ei ei kogenud seda, seda midagi kogesid jaapanlaste ekspeditsioonid kes kaotasid oma ilmselt kõik oma näpud, kõik oma varbad. Kuidas selle viiemehelise ja köiega kinni grupi esimene mees valitakse, kas see vaheldub iga päev on keegi uus, on esimene või, või on see kogu aeg? Ekspeditsiooni juht on kõige esimene vä? Kuna me liikusime ilma köietta, siis igaüks liikus nii, kuidas jõudis, valis täiesti oma tempo. Vahelaagrites saime kõik jälle kokku ja, ja siis sealt edasi liikudes saime järgmises vahel aega selle kokku. Kõiges liikudes on tõesti natuke teistmoodi, et tavaliselt on kõige kogenum mees ees ja kõige raskem meest taga. Sest kui esimesed mehed, mehed kukuvad kuhugi või nendega midagi juhtub, siis see kõige raskem vend tema peab siis kinni pidama kogu ülejäänud seltskonna. Paksus lumes liikudes seal vahetatakse inimesi, et üks ei jõua kaua kõige võid teha. Ja üldse, kui on väga palju lund, siis, siis noh, üles ei ole suurt mõtet minna, et pigem on parem oodata, kui ülevalt mõni grupp alla tuleb. Teete, teeb. On nagu ma juba ütlesin, et meil suurt sellega meil probleeme ei olnud, üles tulles lund ei olnud ja alla tulles on, oli läbi lume noh, igal juhul lihtsam tulla, kui tegime ka teeta teistele teistele gruppidele. Nii et meil selliseid asju nagu lumeräätsa siit üldse vaja ei läinud. Kuigi alguses oli, oli teada, et ilma nendeta väga-väga raske minna. Lumeratsad on sellised spetsvõrgud, mis pannakse saabaste otsa ja mis, mis tekitavad sellise aia pinna saaks lume lume peal kõndida. Kogu ekspeditsioon selle mäe peal, te käisite ära vist 10 päevaga. Start esite 22. mail ja 31. mail olite selle Põhja-Ameerika kõige kõrgema tipu vallutanud, allatav tulemiseks läks vist natuke aega. Allatulemiseks läks kolm päeva, kuna ilm pöördus ära ja tuli tuli torm. Lennukid ei saanud lennata, nii et me olime mäe peal, ootasime lennukit lennuväljal. Niipea kui ilm tuli, nii oli täielik Paabeli segadus seal lennuväljale, et ühel hetkel võis näha seitset-kaheksat väikelennukit, igaüks omas suunas tulemas. Igaüks lendas nii kuidas, vähemalt pealtvaatajale tundus, et, et lendas nii kuidas tahtis. Tegelikult muidugi nad omavahel olid raadioühenduses ja, ja see lennuväli seal liustikul. Ka see andis infot ilmastikuolude kohta all. Nii et väga suur siblimine ja sagimine ja seda kestis umbes viis tundi. Siis olid kõik need üle 100 inimese, kes seal lennukit oodati, ootasid ära viidud, ära viidud. Teil on üks foto ka sellest lennuväljast seal 2200 kilomeetri kõrgusele. See on nii, et ühel pool on, on kõrge mäekülge, teisel pool on kuristik, nii et, et neid lennukeid tõesti pidi sinna tulema üsna palju, et inimesi ära viia. Kuivõrd te just ütlesite, et, et lennukisse mahub maksimaalselt kolm inimest, piloodid või juhi kõrvale? Ja lennufirmasid, kes sinna reise korraldavad, on, on väga palju ja need lennukeid on ka väga palju. Meie lennufirmal oli konkreetselt kolm lennukit, kogu aeg olid töös. Edasi-tagasi lennuk, lend võtab aega poolteist tundi. Nii et meie 27 inimest, kes, kes me ootasime selle ühe firma lennukit saime ära. Nelja, viie tunniga. Teised lennufirmad said oma seitsme, kaheksa lennukiga palju-palju kiiremini hakkama. Rääkige mulle kui suurt füüsilist väsimust ja pärast sealt ekspeditsioonist tulles tundsite. Põhiväsimus on on ekspeditsioonil olles ülevalt alla tulles, kui mägi üles minnes võtab energiat, siis ülevalt alla tulles ta annab energiat. Et see energia ei pruugi mitte ainult füüsiline olla. Niiet väsimust kui sellist ei tundnud. See viimane päev oli siiski küllalt raske. Ühe päevaga käisime läbi sellesama maa, mille, mis meil enne kolm päeva üles minnes läks. Ja kokku oli 116 kilomeetrit trit mis läks siis viimase päeva arvele ja, ja see kõik oli kuni kuni meetrises, kuni pooleteisemeetrises lumes üleval oli, oli päris palju lund, seal oli noh, peaaegu nabani. Ja kõik kaheksa meistrid alla füüsiliselt vormis olev aina kõigil läks hästi. Nii nagu teil. Jah, ekspeditsioon, kui, kui selline õnnestus, kaheksast inimesest seitse jõudsid üles ja, ja üks mees käis ära kõrglaagris. Nii et kõik läks hästi. Kas teil on nüüd mägedest pikaks ajaks pillanud? Teades mägironijaid ei see vist ega, ega vist nii ei ole üldse seda tüüpi inimestel, kelle hulka mina muidugi vist loodetavasti veel ei kuulu. Kaks elu eluperioodi või aastas kaks, kaks tsüklit, üks on ekspeditsioon, teine tsükkel on ekspeditsiooni ettevalmistamine, mille juurde kuulub siis ka kodune elutöö. Mängimine lapsega, mis iganes. Nii, nii sügavale ma veel langenud ei ole, kuid mõtted järgmise koha kohta on, on peas küll. Ja mis see siis on? Kuna 6200 on nüüd alistatud ja ja, ja seal alistatud küllaltki küllaltki edukalt, et ei olnud mingit vastunäidud näidustusi. Tunne tunne, kui selline on, on hea, et võiks veelgi kõrgemale minna, siis tahaks järgmisena vaadata, vaadata kõrgemale. Et näiteks üks koht, kuhu minna, võiks olla Lõuna-Ameerika. Aga seal on ka eestlased varem käinud kaks ekspeditsiooni nii Toivo Sarmeti kui ka Jaan Künnapi juhtimisel. Ja nende nende käest võib nii mõndagi õppida. Et kuidas, kuidas neil ekspeditsioon läks. Ja siis nende kogemusi kasutades proovida ka ise peaaegu seitset kilomeetrit. Mida niisugune mägedes ronimine teile sellest valdkonnast õpetab, et kas ta õpetab iseendale lootmist või ta õpetab meeskonnamängu? Ma mõtlesin, et, et kuivõrd köiega üles minnakse, siis, siis on see eelkõige niisugune meeskonnasport. Aga kui te ütlesite, et köiest lahti ja igaüks läks vastavalt oma tempole ja, ja, ja tahtmistele, siis ma saan aru, et see on ikkagi niisugune tegevusvaldkond, mis, mis laseb inimesel arvestada eelkõige ainult ise jõuvarude iseeneseoskustega. Vastaks niimoodi, et on nii üht kui teist, on selge, et üksinda ei saa neid, kes üksinda liiguvad, need liiguvad väga-väga suure riski piiril. Et kui midagi juhtub, siis ei ole üldse abi loota kellelgilt. Samas on temas ka väga palju individualismi. Et justkui uhkuse küsimus, kas sa, kas sa suudad, kas sa teed ära või, või mitte ja noh, siin on just märk sõnakse ärategemise tunne, et on, on inimesed, kes võtavad asja kätte ja vaatamata kõigele lihtsalt teevad ära. Ükskõik kui raske see ega ei ole. Ja kas nad sellega nüüd enda ületamise piirile lähenevad või, või ka tõesti ennast ületavad. Et see on see protsess, see, mis mis on tähtis. Ja võib-olla sellele lisaks veel juurde läheb maailma nägemise ja, ja kogemuste saamise fakti, et iga ekspeditsioon ei koosne mitte ainult mäest, vaid sa näed enne seda ja näed pärast seda kohalikku kultuuri käid ringi, suhtled kohalikega. Näed kohalikke vaatamisväärsusi, laiendat, iseenda silmaringi. Et ka sellele on väga-väga suur tähendus. Mis teile on tähtsam, kas protsess võidule? Võiks öelda, et mõlemad et seda protsessi nautimata, sa ei saa ka tulemust. Ja see seetõttu on, mõlemad on tähtsad. Te kuulsite intervjuud 25 aastase alpinisti Raul Vahisaluga, kes üle-eelmisel aastal käis moon plankil. Eelmisel aastal Elbrusel ja tänavu Põhja-Ameerika kõige kõrgemal mäel tipul Mäkindlil. Tuleval aastal peab alistuma Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp pakankaagva Raul Vahisalu. Plaan on elu jooksul läbi ronida iga kontinendi kõige kõrgemad tipud. Ja kõige viimase tipu austav koht. Raul Vahisalu plaanides on Kilimanjaro. Praegu aga kuulame kuni täistunnini Alaskalt kaasa toodud muusik.