Eesti Kontsert kui eesti kultuuri kandja, Estonia kontserdisaal kui pealinna kõige väärikam, kontserdi- ja kongressipaik, nende käekäik on tänase argipäeva saate teema. Saate ajendiks on vastuolu riigikontrollis fikseeritud seaduserikkumised Eesti Kontserdi majandustegevuses ja teisalt Kultuuriministeeriumi täielik rahulolu riikliku kontserdiorganisatsiooni ka Eesti Kontsert. Kuidas ja miks saab Eesti kontserdiga üheaegselt rahul olla ja rahulolematu olla? Kuidas täidab Eesti Kontsert oma põhifunktsiooni korraldada kontserte ka väljaspool Tallinna ja mis seos on sellel eesti muusikakultuuriga? Sellest Kaja Kärneri kaku pandud saates? Saate aluseks olevat riigikontrolli kontrollakti käesoleva aasta 10.-st märtsist ja peakontrolöri otsust Eesti kontserdis avastatud puuduste ja seaduserikkumiste kohta jõuame selles saates isegi refereerida. Nende dokumentide maht on 25 pluss viis lehekülge. Mõned nopped. Eesti Kontsert on riigivara võõrandanud ilma avalikku enampakkumist korraldamata, seega on korduvalt rikutud riigivara seadust, riigihangete seadust ja riigieelarve seadust. Rikutud on töölepinguseadust ja palgaseadust. Asedirektor Aivar Mäe on mitmel juhul sõlminud lepinguid temale kuuluva aktsiaseltsiga Arsis. Siin viitab riigikontrolör korruptsiooniseadusele. Eesti Kontsert on jätnud riigimakse maksmata, jaganud juhtkonnale ja tutvuskonnale vabapääsmeid korraldanud hüvitusfondile 95000 krooni väärtuses sisuliselt tasu Ta kontserdi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Samal ajal leidis kultuuriministeerium aprillis Eesti kontserdi eelmisest tegevusaastast kokkuvõtteid tehes et Eesti kontserditöös on kõik arvulised näitajad paranenud ja Eesti kontserdiga võib rahule jääda ka muusikanõunik. Reet Remmel on leidnud eit, Eesti Kontsert on teinud lõpmata head tööd. Muusikainimesed leiavad seose selle kiitva hinnangu ja Eesti kontserdiprodutsendile ilma isikliku sõiduvahendita Madis Kolgile Eesti kontserdist iga kuu makstud bensiiniraha vahel. On tõsi, et Eesti kontserdi korraldatud kontsertide hulk on pidevalt suurenenud, aga seda ainult väljaspool Tallinna korraldatud kontsertide arvel. Külastajate hulk on suurenenud, aga seda Võru veemuusika arvel. Kontserdipiletite keskmine hind on langenud justkui kõik on hästi. Aga mille arvel ja kuidas see kõik on saavutatud? Küsisin Eesti kontserdi eelmise peaadministraatori Toivo tuberiku käest. Maakonna kultuurinõunikud ei ole selle süsteemiga rahul, mismoodi Eesti Kontsert praegu neile kontserte pakub, miks nad ei ole rahul? See on põhjendamatult kallis ja Eesti Kontsert, kes teeb vähemalt möödunud aastal orienteeruvalt 250 kontserti väljaspool Tallinnat, pluss veel loeng-kontserdid koolides neid on umbes 210 siis võib-olla neid kontserte tõesti on seal liiga palju, kõik kokku, aga need on maakonnale liiga kallid. Et ei ole kujunenud välja kindlad printsiipi, mille alusel võetakse maakonnaselt. Neid summasid nagu, nagu praegu võetakse, noh, kui me toome näiteks mõne interpreedi kontserdi, mis maksab 3000 või 4000 krooni sõltuvalt interpreedi enda klassist, et mis sinna, mis selle hinna sisse kuulub. Ja siin on üks selline fakt, et tegelikult maakonna kultuuritöötajad teavad väga hästi, et Eesti kontserdi eelarvesse on, on sisse kirjutatud kontserdite toetuse summad. Aga kui palju neid on, seda Eesti kontsert ei kipu ütlema. Riigipoolne toetus seal riigipoolne toetus, erinevatel aegadel öeldakse, see on 2800 krooni. On öeldud ka 1500 krooni, aga kui teha mõned teistpidi haruldased, siis mina olen saanud ka selliseks summaks 7000 krooni ühe kontserdi kohta keskmiselt. Ja maakonna kultuuritöötajad on nördinud ka selle peale, et, et näiteks Tallinna linn, kus toimub noh, loomulikult rohkem kontserte siis Tallinna linn ei maksa üldse peale või ta ei telli neid kontserte. Et paar kontserti aastas, mis koos Tallinna linna kultuuriametiga on toimunud, noh see on ainult erandit. Aga, aga ikka tohutud rahad pannakse siin siin riigieelarvest magama niimoodi, et, et kingitakse lihtsalt Tallinnale. Aga kui samaväärne kontsert peaks toimuma Elvas, siis Elva pisukest eelarvest küsitakse küll. Üldse ei häbeneta. Nii et see on üks põhilisi konflikti põhjuseid ja ei tohi unustada seda asja tegelikult. Eesti Kontsert ei korralda juriidiliselt väljaspool Tallinna kontserte, välja arvatud Ida-Virumaa ja Tartu sellepärast et, et maakonnad ostavad Eesti kontserdilt produkti küsivad selle eest nii ja naa palju raha. Aga korraldaja on ikkagi. Niimoodi, et Eesti Kontsert ei saa selle statistikaga sugugi. Ta ei või sellega hoobelda, sest korraldaja on see, kes kes maksab. Antud juhul maksab, maksab maakond, maakond saab ka piletitulu, müüb pileteid, Eesti Kontsert annab ainult produkti. Kas te võite nimetada mõned summad, kui palju maksab maakonnale ühe või teise Eesti kollektiivi või üksikinterpreedi kontserdiost? Teate möödunud kontserdihooajal näiteks rahvuseskord maksis tellijale sõltuvalt kauplemisest 3000 kuni 6000 krooni. Ja hoolimata sellest, et, et tegelete mees, kord saab palka riigi poolt sinna sisse kahtlemata maa mahtus, ütleme transpordi päevarahade küsimus. Aga, aga seas järgmisel kontserdihooajal on rahvusmeeskoori hind tõstetud ootamatult 12000-le kroonile. Nüüd mina küsin, et taevas appi, et mis mis summa see selline on, mida see peab katma, et kui, kui meeskory palgad on riigi poolt kinni makstud, kas siis Eesti Kontsert ei ole kohustatud seda palka tagasi teenima? See see ei saa olla ja niimoodi see ongi dotatsioon, riigipoolne dotatsioon ühele kontsert kollektiivile ja sama toimub Hortus muusikusega. Kui Hortus Musicus eest järgmisel hooajal küsitakse 8000 krooni, siis ma küsin ka, et mis asi see on, ega, ega siis Hortus musicus selle eest nüüd lisaraha ei saa või, või mees kur, et nendes küsitakse? Ei, nemad saavad ikka oma palk. Tähendab, Eesti Kontsert teenib kellegi arvelt, teenib, teenib maksumaksja arvelt juurde ja kulutab selle raha. Jumal teab millele ta võib kulutada selle luksusremondile, ta võib kulutada selle ülikallite välismaiste interpreetide sisseostuks. Kell arvelt. Tõenäoliselt Eesti oma muusikakultuuri ja oma interpreetide arvelt ka maarajoonide arvelt, kuhu Hortust või rammi uute hindadega tõenäoliselt enam ei osta. Nii et Maale jõuavad edaspidi ehk odavamad interpreedid. Mis puutub välisesinejate siia väris projektidesse, siis ütleb muusikakriitik Evi Arujärv Nende kohta esmaspäevases Postimehes. Neid on nagu välismaa puljongikuubikud, millega kohaliku kontserdileeme kiiresti Rammusaks ja kuldseks saab turgutada. Tsitaat kinni. Aga importstaaridest veel edaspidi. Eesti kontserdi keskmine piletihind statistiliselt justkui odavneb. Aga kuidas meie riiklik kontserdiorganisatsioon seda tegelikult saavutab? Toivo tuberik. Eesti Kontsert ei hoia pileti hinda maakondades piletihindu hoiab maakonnas madalam maakond ise või tähendab korraldaja, kui tal Kreutzwaldi muuseum Võrus või on ta Paide raekoda paides, siis nemad määravad piletihinna. Siin ei ole Eesti Kontsert mitte ühtegi sõna kaasa rääkida. Eesti Kontsert esitab arve korraldajana ja korraldaja leiab siis. Erinevad vahendid kas Kultuurkapitalilt või kohalikelt Valdade Liidult või jumal teab kellelt ja kraabib selle raha kokku ja maksab Eesti kontserdile ära. Kuidas nende loeng kontsertidega, kas need näitajate poolest suurendavad kontsertide arvu, külastajate arvu? Kahtlemata kui 210 loeng-kontsert oli mälu järgi möödunud õppeaastal, siis need arvud on tegelikult väga suured, mis antakse, ütleme seal 100-st kuni kolmesajane kuni võib-olla isegi kuni nelja-viiesajani välja suurte koolide puhul. Et see tegelikult tõstab, tõstab kahtlemata keskmist kuulajate arvu, aga noh, ma ei, ma ei arva, et see on mingi võltsing, sellepärast et fakt on see, et nii ja nii palju lapsi on mingi osa suurest muusikast ikkagi saanud ja see on üks selline selline tegevus vormis. Igal juhul peab, peab säilima ja mina olen teinud ka Eesti kontserdile sellise ettepaneku, et need kontserdid võiks olla maakoolidele või kas raskesti ligipääsetavatesse koolidele või mingisuguse printsiibi järgi, ta võiks olla hoopis tasuta, sellepärast et et see rahaline maht, mis sellele kulub, see on nii tühi väike osa kogu Eesti kontserdi eelarvest. Et see ei ole arvestatav arvestatav on küll näiteks selle ühe loengkontserdi maksumus, mida, jumal tänatud, järgmine aasta ei tõsteta, nagu ma olen kuulnud, aga ikkagi 900 krooni väikese kooli jaoks ei ole mitte väike raha ja maalastelt, et küsida, kui, kui seal 100 õpilast ongi, siis see on. See on ikka, kui kool maksab osa, aga lapsed pead ikkagi Osamaks, mõned koolid, tõsi, on maksnud ka niimoodi, et, et lased ei korjata sentigi. Aga ikkagi see on probleem, minu arust võiks olla küll, tasutas, võiks kuuluda lausa õppeprogrammi ja see peab olema riigi poolt kinni makstud. Ja nüüd jõuame Eesti kontserdi põhjaliku kapitaalremondi juurde, milleks riik raha ei andnud, mille jaoks Aivar Mäe ise ligi 16 miljonit kokku otsis rikkudes küll sealjuures riigieelarve seadust, mille kohaselt tuss võib rahalisi kulutusi nõudvaid kohustusi võtta ainult eelarves ette nähtud assigneeringute piires. Kontserdisaali renoveerimise eest sai Aivar Mäe helikunsti sihtkapitali 1997. aasta aastapreemia 15000 krooni. Selle remondiga kaasnevalt enim imetletud uusi teiseldatavaid Hispaaniast tellitud saali toole, mille peamiseks väärtuseks on peetud nende kiiret teisaldatavust ja saali vabastamist tantsupõrandaks. Ent tõsised muusikud pole hinnalises tooli ostust sugugi nii vaimustatud. Ühte arvamust esindab Toivo tuberik. Kontserdisaal on, on loodud kontserdite korraldamiseks selleks, et kontserdi korraldada, ei ole vaja mängida toolidega, neid ei ole vaja lükata, ei uksest välja ega, ega aknast välja ega, ega põranda alla, neid ei ole vaja kuhugi peita. Neid on vaja ainult üheks asjaks. Palja korraldada, asutuse õllepidusid, veinipidusid, igasugused sellised vastu võtta ja nii edasi, ainult selleks on vaja. Ja nad teenivadki ainult seda, seda huvi. Ja mina olen võtnud välja sellise statistilise materjali, et et kui üks tool maksab koos intresside ja käibemaksuga tsirka 11000 krooni NB nüüd 11001 tool, mis on tegelikult hulgikaup siis mis asi see on, minu arust peaks saama 11000-ga vist nahkdiivani välimust. Ja, ja seda enam, et need tuurid on ostetud ilma igasuguse konkursita või vähempakkumiseta. Paljalt väide, et neid teeb üks Hispaania firma ainukesena maailmas, on pehmelt öeldes väheusutav. Sellega saaks iga disainifirma hakkama, kes tugev disaini kahtlemata. Kas Eestist võiks niisuguse Herma leida? Kui selline tellimus oleks tehtud ette, siis ma olen kindel, et oleks võinud, muidugi on vastuväide, on see, et firma või võib selle asja teha, aga tal pole kogemusi. Aga, aga noh, see on ikkagi nõrk ja väidan seda, et need toolid on ainult selleks, et palle, kurat, et tasa teenida neid toole siis minu arvestuste järgi peaks selleks kuluma vähemalt kaheksa kuni 10 aastat. Aga kui need ma ei tea, mitukümmend korda aastas edasi-tagasi nihutatakse, siis ma ei usu, et need toolid kaheksa kuni 10 aastat vastu pidada. Paradoks on ju selles, et, et need makstakse kinni riigi rahadega. Sest ta on riigi rahadega garanteeritud see laen, noh, liisinguga on ostetud ja, ja, ja selle eest peavad pidu erafirmad ega riik ei pea selle korra aastas uus aasta ball. Aga seal seda õieti ka varem ja tuurid lihtsalt lükati toast välja. Aga veel kord. Eesti Kontsert ei ole peopidamissaal selleks, et teisi asutuse juures. Riigikontrolli aktist loeme, et Hispaanias tellitud saali toolide maksumus on ligi üheksa ja pool miljonit. Ühisliisingu aktsiaseltsile tuleb intressita maksta rohkem kui 2,6 miljonit. Kapitalirendilepingu lõpptähtajaks on esimene jaanuar 2002 ja intressimääraks 11 ja pool protsenti aastas. Selle lepingu kohaselt tuleb ühe tooli maksumuseks koos intressiga aga ilma käibemaksuta 9,7000 krooni. Panete käibemaksu 18 protsenti juurde ja siis on selge, miks Eesti kontsert toob teist aastat järjest maale maailmakuulsa primadonna Montseraagavaliee. Tema kontserti saab müüa 1000 kroonise peletitega. Nii kujunebki nõiaring. Et remonti ja toole kinni maksta, tuleb importida staare ja rentida kontserdisaali õllepidudeks. Pidev teisaldamine kulutab toolid nii, et tuleb jälle uued osta ja nii käib Eesti kontserdis üks lõputu iseenese ülalpidamine. Aga mis Eesti muusikakultuuril heliloojatele interpreetidel sellest kasu on? On veel üks kummaline asjaolu. Iga kord, kui Eesti Kontsert Hispaaniast ilma avaliku konkursita tuule tellib, tulevad ka ema ja tütar monster raad Hispaaniast meile laulma. Tõenäoliselt toetab üks projekt rahaliselt teist, mis kinnitab veel kord eespool toodud skeemi. Äri käib iseeneses. Teatavasti andis Vanemuise teater 15. mail pidulikult kontserdisaali võtmed Eesti kontserdile, kes renoveerib Vanemuise kontserdimajas ja nüüd juba 45 miljoni Eesti krooni eest Baltimaade kõige uhkemaks kontserdi- ja konverentsikeskuseks milles on Hispaania teisaldatavad toolid, parim helisalvestus ja sünkroontõlketehnika. 27. septembril avatav kontserdimaja hakkab kuulma suures osas samu kontserte, mis toimuvad Tallinnas ja saal hakkab ka välja nägema nagu Tallinna kontserdisaal rõdudega. Niisiis õnnestub Eesti kontserdil sisse ostetud kontserte müüa kahes kohas. Sellega seoses küsib Vanemuise teatri juht Jaak Viller 22. mai sirbis. Kas kontserdisaalid kasutamisel kehtib põhimõte? Ees on see, kes rohkem maksab või on ükskõik mis toimub, peaasi, et raha sisse tuleb. Kas jäävad kõrgetasemelised, kuid oma muusikahuvilise jaoks, kallid kontserdid. Kas eesti interpreidile jäävad loeng-kontserdid koolilaste ees, mis on Tallinnast juhitava Tartu kontserdimaja saatus? Tsitaadi lõpp. Rahvusmeeskoori tegevdirektor Vello Mäeots tegi mulle selgeks, et need ajad, kui filharmoonias esinesid Teaduste Akadeemia mees ja naiskoor, segakoor rauda või Entel-Denteli laululapsed ja saal, oli täiskoorilauljate oma tuttavaid, et need ajad on jäädavalt möödas. Isetegevus ei peagi kontserdisaalis esinema. Aga kui Eesti muusikafestivali üritused lükatakse pealinna väiksematesse saalidesse, sest peasaalis on Kaubandus-Tööstuskoja pall, siis on meie muusikakultuuripoliitikas midagi valesti. Endise kultuuriajalehe kultuurimaa peatoimetaja Sirje Normet. Missugune on teie hinnang, kui palju viimaste kontserdihooaegade jooksul on Eesti kontserdis viljeldud nisugune repertuaaripoliitika vastanud eesti muusikakultuuri rahvuslikele huvidele ja, ja kui palju selles on kajastunute eesti oma interpreteerida? Taotlused see on väga hea küsimus ja see on noh, ütlesite täpselt selle ära, mis on tegelikult tihti kontserti, põhifunktsioon peaks olema ja, ja rahvusskulptuur peaks olema palju-palju laiem mõiste, kui seda seal mõistetakse. Mitte sellepärast, et ma oleksin teatud Patriot, võib-olla mul on ka omad eelistused ja ma kuulan ka väga hea meelega kaasaegset eesti heliloomingut, aga kui seda ikka üldse praktiliselt kontsertsaalis ei kuule ja ei teki üldse mingid niuksed harjumustki ei tegijatele ka kuulajatel ja kultuurimälu on ju niisugune, et see peab ikkagi toimima kogu aeg meie kultuuris, siis on see väga kurb ja nii vahest ikka mõni niisugune sähvatus oli nagu Hiiob. Aga see põhiliselt seal, ma mäletan, oli põhiprobleemi, miks nad ütlevad, et nad ei tee seda, et ei tule publiku. Aga Iiobi puhul oli saal puupüsti täis ja muidugi Neeme Järvi oli niisugune nimi, mis tõi saali ja Joonase lähetamine, mis on teinud tekitajaga kahju, probleeme siis on ju olnud ka alati suure suure publikuhuviga. Ja kindlasti kuulavad seda saated, härrased, mulle tundub, et te suhtute sellesse siiski kontserdisse nagu oma väiksesse eraette võtma saatesse ja see kõrvalt vaat Ta jale tundub ausalt öeldes isegi natuke naeruväärsena, sellepärast et et see on meie üks rahvuskultuurisümboleid ja seal ikka päris nii väga oma asja ajada ei saa, siin peab ikkagi laiemalt kultuuritausta kas tundma või või läbi mõtlema ja kui nüüd sai alustatud kultuurimajas nende probleem artiklitega ja siis ma väga imestan, et see, nende tundlikkus siiski need probleemid olid ju väga viisakalt üles tõstatatud, ei olnud ju mingid niuksed lauspähe astumist ja ja kui Jaak Allik ütleb, et need olid ebaobjektiivsed kui, kui räägivad inimesed, kes on olnud Eesti kontserdi sees töö sees, no täiesti aastaid kümneid ja nemad on ebaobjektiivsed, siis mina küll ei oska öelda, kes objektiivne oleks. Ei lähe me siiski veel tagasi selle kultuuripoliitika juurde, mida Eesti kontserdis viljeldakse. Kas on niimoodi, et eesti interpreet, olgu ta siis solist instrumentalist või olgu tegu kollektiivide kooridega pääseb harva Eesti kontserdisaali harjutama ja esinema? Ja seda ma olen kuulnud muusikute käest, kuulnud, et, et saalis harjunud, see on praktiliselt unustatud asi täis ja põhjuseks on kõrged rendid ja raha ja ma ei tea, mida nad seal hoiavad. See on muidugi täiesti ebanormaalne ja teine asi, mis mulle kuidagi hinge ei mahu, on suhtumine eesti interpreedi isse, kes võib-olla väga-väga heal tasemel ja suhtumine siis välismaa interpreet, kes võib olla täiesti. Aga honoraride vahed on väga, väga suured, et kui välismaalt tuleb, siis ta saab väga, ta saab Euroopa või ta saab nagu lääne standardite järgi tegelikult selles mõttes ta saab nagu normaalse honorar. Aga eesti interpreet, see on ikkagi lihtsalt hädi, on isegi välja öelda, mis nad saavad ja see on ilmselt ka põhjus, miks väga paljud eesti interpreedid lähevad välismaale tööle. Loomulikult see on täiesti, ei saa neile mitte midagi ette heita, kui on veel perekond taga ikka veel tagasi tulles Eesti kontserdi juurde, te olete ühes oma artiklis öelnud, et külalisesinejate tase on väga ebaühtlane, mille järgi üldse külalisesinejaid eesti kontserdilavale valitakse? Vot see on väga keeruline probleem, ma tean, ma ise olen ka paar festivali organiseerinud, ega see lihtne muidugi ei ole, seal oleneb, see oleneb väga-väga paljudest asjades esiteks graafikutest, kuidas nad üldse saavad siis ka sinna, siis on isiklikud võib-olla niuksed, sümpaatiad ja antipaatiad, et kes ja tuleb, ega see on ikkagi väga paljus ka juhuse tissinus. Aga siis ikkagi see Eesti Kontserdi nõu on, jah, üks kuigi nõukogu on kas, kas see siis otsustab üksmeelselt kõik, missugune interpreet eesti kontserdilavale pääseb või ei pääse? Üldiselt ongi just see on ka noh, need, kes selle tööga, nagu see oli põhjalikumalt tuttavad, leidsid ka, et, et see nõukogu kuu, kuna see esindab kogu Eesti kultuuri, et seal, et, et ei tohiks olla nii ainult Eesti kontserti pinnal, et seal võiks olla ka kriitikuid või muusikaelu tegelasi väljast poolt, kes siis aitaksid seda asja nagu koordineerida, sest praegu on ta küll nii, et käsin, poon ja lasen või kuidas see. Ühesõnaga see käib kuidagi tõesti nagu minu isiklik omand. Tarne on seal, aga muusikud on ja nii tundlikud ja ma saan täitsa aru, et ega nad eriti ei mässa ka, sest et keegi julgeb natuke midagi öelda, siis ta ikka kaotab töökoha ja, ja kuna Eesti on nii väike, siis ega tal siin eriti võimalus tegutseda ja mõistagi Üsna meeldiv, et Eestisse on, on paari viimase hooaja jooksul toodud niisuguseid suurepärased solistid ja kollektiivid, kolmandas ära kalja ja, ja BBC sümfooniaorkester, Detroidi sümfooniaorkester ja nii edasi. Miks teie arvates see niisugune kontserditegevus? Ühekülgseks sellel teemal me oleme ka Jaak Allikuga rääkinud, kui meie olime näiteks BBC sümfooniakontserdil ja seal on noh see oli teadlik, tekib juba teatud siuke kontserdikülastajate, seda vähemalt tuttavad näod, kui sul ei ole seal, ei ühtegi tuttavat nägu. Ma ei tea, võib-olla paar-kolm tuttad muusikute Jaak Allik ja siis ma ütlesin, et kui meie sinuga, Jaak Allik, oleme väikesi kontserdil, et see kontsert on teatud mõttes mõtetud, see jää üldse eesti kultuurimällu. Ta jääb muidugi tähendab ta lehes on ja sellest on kirjutatud. Aga ma mõtlen seda kultuurimälu kui niisugust, mida me näiteks 10 aasta pärast seal istume koos, mäletame, kuidas see kontsert oli, see on see, mis tegelikult kultuurist teeb kultuuri, tähendab et kultuuriinimesed iseenesest ei jaksa osta nii kallite kontserdile pileteid ja mis on minu meelest eriti kurb jumalaid, kui, kui mina muusikakoolis käisime, istusime igal kontserdil ja ja see on niisugune krunt. See on ka nüüd, ma saan aru, missugune väärtus on, ma mõtlen praegu nende noorte peale, mul on õudselt kahju. Sest mingisugused väiksed soodusplatsid seal on, aga neid on ilmselt vähe ja ja noh, niisuguste suuremate asjadeks minu meelest ma muidugi ei tunne ka kõiki neid, aga no see on tunda seal see on, teate, kuidas tunda, kui sa oled palju kontserditel käinud, saan tunda kontserdi atmosfäärist, kuidas see tunda sealt? See on näiteks need valed plaksutamised ja no need on muidugi eriti koomilised ja need on drastilised näited, mida kunagi üks muusikakoolilaps ei tee. Ja see on ilmselt ka interBrettidele tunde tähendabki, saalis istub hea publik on ju niisugune termin isegi ole, miks öeldakse, et Moskva publikul hea publik alati tuldi sinna, seal on inimesed, kes mõistavad muusikat, oskavad seda hinnata. See peegeldab ainult aplaus, siis tekib mingisugune niisugune vaimne dialoog, tekib publiku saali vahel ja noh, see on, on midagi niisugust, tekib niisugune, mille, mille nimel tasus see teha seda kõike. Aga kui see on niisugune noh, niisugune väga formaalne ja tõesti nagu enese näitamise koht, kus on teada, et need piletid on väga kallid ja siis on, siis on ka nendele interprojektidele see see õhtune maha visatud nagu. Ja muidugi sellelt nende BBC plaksutati, selgub lehe 10. numbri pressikonverentsist sai seal juba palju selle üle vaieldud ja siis umbes niimoodi, et mina olen nende uusrikaste vaenlane, peaaegu. Et las nad tulevad kontsertsaali. Las nad tulevad jumala eest, see on väga hea ja nende lapsed ja lapselapsed hakkavad juba harjuma, võib-olla kontserditel käima. Aga miks peavad, peame me neid õpetama nii kallite kontsertitel, miks nad ei tule ERSO väga heale kontserdile, miks peab see olema niimoodi, et vot see on midagi väga tihti, aga see ei ole võib-olla mõni ERSO kontsert, et meie oma sealiskiga, miks seda ei reklaamita ka niimoodi? Et sa sündmus, vot see reklaamiküsimus on ka, tundub, et, et reklaamirahad on, ma ei tea, kuidas neid seal jagatakse, aga noh, näiteks kui kond kavaliendnikele jaoks poleks minu meelest üldse reklaami teha, et ainult üks kord mainida, on selgeks, saal tuleb täis, selleks tehakse tohutult reklaamiseni, kallis aga see kida, keda oleks vaja võib-olla toetada reklaamiga. Noh, need isa Rääkige Sirje Normet ära ka see lugu, kuidas pärast neid Eesti kontserdi probleeme käsitlevaid artikleid te oma peatoimetaja kohast Sunnitud loobuma, vot see on küll niisugune lugu, et minu meelest isegi nõukogude ajal ei tehtud niimoodi, see oli üpris üllatav. Et nad ilmusid ära, meie omanik oli Austraalias ja siis nagu tähendab omanik elab Austraalias, oli hetke, ei, ta oli ära pikemat aega, mingeid spordivõistlused olid seal, Dali finantseeris seal meie ujujaid ja siis hakkas toimumas ja seal oli öeldud ka, et see on alles algus, et me nüüd kõrkussioon jätkub, jätkub. Ja siis, kui nüüd avaldasin need kirjad, mitte kõik, aga need katkendid, mis minuga seotud olid, Jaak Allikuga, siis omanik kutsus mind enda juurte väga viisakalt. Ütles niimoodi, et oleks kena, kuid toimetuse koosseisu kuuluks, et kui te olete toimetuses, siis meil ei ole mingit lootust kultuurkapitalist raha saata. Aga kuna juba meil oli seal finantsilised raskused ja see oli meil üks põhiasju, et, et üritada saada honorari toetust kultuurkapitalist, siis mina ütlesin, et mina ei hakka selle lehe vastu töötama, ma lähen minema. Et ma, ma leian, et need on meie kultuuri Kultuurik kontekstis vaja lehte, nii et selles mõttes me lahkusime sõbralikult. Ja, ja muidugi ma mitte ainult peatoimetaja, mõtlesin, ma võin muusikatoimetaja ja ta ütles. Ja ma võin kaastööd teha siis ma tegin natuke kaastatega, kahjuks see leht pandi ikka kinni, sest ausalt öeldes kahju küll ei siis see, kes oli ajalehe omaniku Mati krõbinat niiviisi mõjutanud, et, et ta otsustas teie töödest loobuda. Ta ei ütelnud otseselt nime, aga selle jutu järgi mina kujutan ette, kallike, eestlastele vist isiklikult. Et, et noh, et ma olen läinud üle piiri. Ja mina ütlesin omanikule, et kui ma kirjutan oma nime all, siis teie ei vastuta sellest. Et, et see on, see on jälle väga imelikke teiega nagu pahandatakse või teile helistatakse, et miks palun siis isiklikult minuga ma olen valmis ennast kaitsma ja ma olen suuteline kaitsma ja ja see ei ole ikka päris niimoodi mingi ebaobjektiivne, ma tegin sellega suurt tööd, ettetööd, eks ju. Aga noh, meie omanik oli natuke kultuurikauge inimene ja tema jaoks on minister ikka autoriteet ja mina muidugi mitte keegi. Ja ma ei oska isegi öelda, see oli väga huvitav kogemus, kogemus selles mõttes on kasulik, on et ei ole vaba ajakirjandust ikka vist ei ole. Ma ei kujuta ette, kus mujal oleks neid saanud avaldada, ega eriti oleks kohtagi olnud. Ennem kui räägime soodus pääsmetest, loeme riigikontrolli aktist, et Monseraakkavalee kontserdile jaotate näiteks tasud Ta 40 8000 kroonist piletit mis moodustab 4,8 protsenti saali istekohtade üldarvust. Tasuta pileteid jagati neli äripartneritele, 16 sponsoritele, 10 ajakirjanikele ja 12 Eesti kontserdi juhtkonnale. Nüüd aga sooduspiletitest. Helistasin nende asjus Estonia kontserdisaali kassasse, kust mulle öeldi, et nõndanimetatud pea ehk suures kontserdisaalis sooduspileteid ei ole. Neid võib saada Mustpeade maja raekoja saali ja Rotermanni soolalaokontsertidele ja tund enne algust kohapeal. Kellelegi miinused. Muusikaõpetajad saavad sooduspileteid. Helistasin muusikaõpetajate liidu esinaisele ene Kangronile. Eesti Muusikaakadeemia õppejõud Ene Kangron. Teie olete nüüd teist perioodi valitud Eesti Muusikaõpetajate Liidu esimeheks. Öelge palun, kas muusikaõpetajate liidul kehtib mingisugune soodustus, et pääseda Eesti kontserdis korraldatavatel üritustele? Me oleme selle küsimusega tõepoolest tegelenud. Juba kaks aastat tagasi sai Eesti kontserdiga peetud läbirääkimisi sel teemal, et et muusikaõpetajal oleks mingisugused soodustused kontserdi kuulamiseks. Et muusikaõpetaja võiks ennast tunda veidi vabamalt selles mõttes, et ta saaks valida võib-olla veidi rohkem kontserte kui üks tava sissetulekuga ja tavakuulaja, ütleme niimoodi. Need kokkulepped. Me tõesti saavutasime ja tol hetkel oli nagu väga positiivne ja väga hea meel oli mul selle kokkuleppe üle eriti selle üle, et kassa kõrval rippus väga kena teade selle kohta, et sooduspileteid on võimalik saada siis nii üliõpilastel kui ka muusikaõpetajate liidu liikmetel. Praeguseks on see kadunud, see teave sealt kassa kõrvalt ja saali administraator Dariga kõneldes on minul selline informatsioon, et sõna sooduspilet nagu ei, ei kuuluks sinna kõnepruuki ja sellise piletite süsteemi vaid kõikidel kontserditel on saali ja rõdu viimased read lihtsalt odavateks piletite hinnad. Ja neid on võimalik saada eelmüügist siis tõepoolest selles järjekorras et kes nagu kiiremini nad ära ostab, sealt need on tõepoolest ka odavad piletid, ma küsisin ka neid hindu siin ja ütleme näiteks kui 50 kroonine on muidu kontserdipilet, siis siis see nii-öelda odav pilet on siis ikkagi 25. Aga administraator väitis mulle päris kindlasti, et kõik need eelnevad kokkulepped on möödanik ja sõna soodus nemad üldse ei tarvita, vaid tegemist on lihtsalt alla hinnatud või noh, odavamaks hinnatud piletitega, mis on määratud nendele inimestele, kes ei jõua osta kalleid pileteid. Mis te arvate, kas see sooduspiletite süsteem tuleks siiski taastada muusikakeskkooli õpilastele, muusikaakadeemia õpilastele, muusikaõpetajatele? No on ikka raske küll, sellele nüüd vastata, tähendab ühest küljest, et et kas me peame seda nüüd nimetama soodus või, või, või kuidas läheb, ütleme, kontserdibüroo või, või kontserdiorganisatsiooni või mis ta iganes, mis nime ta kannab, selle niukse majanduspoliitikaga kokku. Kuid selge on see, et sellises majanduslikus olukorras nagu praegu on Eesti need inimesed, kes õpivad muusikat, need, kes õpetavad muusikat või kes ütleme, ühel või teisel määral on selle valdkonnaga seotud siis nemad nüüd need inimesed küll ei ole, kes jõuavad osta täispileti endale. Ja nii kaua, kui ei ole ikkagi üliõpilastele näiteks niisugust väga kindlat laenude süsteemi. Nii et nende laenude peal oleks võimalik ennast igatepidi ära majandada, rääkimata praegusest muusikaõpetajast. Küllap kõlab üsnagi noh, kulunud see palgafraas, eks ole, aga selge on see, et õpetaja, ma ei räägi ainult isegi muusikaõpetajast siin noh, räägime üldse õpetajatest, õpetaja oma palgaga ikka praegu nendel kontsertitel tõepoolest ei jõua käia nii palju, kui ta sooviks seda või kui, kui ütleme näiteks õpetaja staatus üldse ette näekski. Ma ei tea siin, kas me nimetame teda sooduseks või, või on ta tõepoolest siis lähtuv sellest süsteemist, et igal kontserdil on teatud hulk neid odavaid pileteid. Küllap on võib-olla küsimus selles praegu, et ei ole nagu noh, teavitatud sellest süsteemist, et et tõepoolest neid odavamaid pileteid siis on võimalik saada. Tundub mulle, et otsustusnende odavate piletite arvu suhtes ja ka ütleme hinna suhtes teatud kontsertide osas on küllalt niisugune noh, ta on äraarvamatu ettearvamatus. Ma rääkisin ka meie vastutava sekretäriga praegu Inge Raudsepaga muusikaõpetajate liidu vastutava sekretäriga tema ütles, et tema eelmüügist on saanud neid odavamaid pileteid. Mina olen üpris mitmel korral jäänud nagu ilma nendest niimoodi ja kõige hullem on see, et, et õpetaja nagu ei tea seda, et ma muidugi jään küll selle arvamuse juurde, et praeguses olukorras on on õpetajale see soodustus äärmiselt vajalik, kui me tahame, et et õpetaja oleks haritud ja, ja oleks ajaga kursis No tõenäoliselt ütleb Eesti kontserdi juhtkond selle peale, et nemad ei ole heategev organisatsioon ja nad ei tegele sotsiaalsete toetuste jagamisega halvasti tasustatud õpetajatele. Aga nii palju kui ma tean, te olete maailmas üsna palju ringi liikunud ja, ja mujal maailmas niisugust sooduspilet või odavamat piletit üldse ei häbeneta. Absoluutselt mitte ja ma olen tõesti päris paljudes kontserdimajades kuulajana just käinud ja mul on alati olnud hea meel piletit saada, ma olen loomulikult ostnudki alati selle odava pileti näiteks kas või Londoni suurtes kontserdisaalides on alad müügil tõesti väga odavad piletid, kaasa arvatud muide Covend kaaden. Täiesti üllatavalt minu jaoks on olemas seal odavad piletid, mida me jõuame osta ja ja see oli täiesti noh, nende sihukesele veaetendused iga, iga päev. Ma ei, ma ei oma kogemust, et ütleme näiteks, kui tõesti tuleb mingi mingi eriline maailmanimi või eriline maailmatrupp, et ilmselt on siis võib-olla teisiti. Siin ma ei oska sõna kaasa rääkida, aga aga mul oli hea meel näha, et need väga odavad piletid on just üliõpilastele ja muusikutele on, on alati saadaval. Tegelikult oleks päris hea siin ikkagi veel päris rahulikult ütlema ka Eesti kontserdiga maha istuda ja ma arvan, et kontserdil käimine ei ole sotsiaalne probleem. Kontserdil käimine, see, et õpetaja oleks haritud muusikaõpetaja ja, ja ka ja muusikaüliõpilane ma arvan, et see on ikka just nimelt ka eesti kontserdi tuleviku probleem, mitte sotsiaalne probleem. See peaks olema kontserdiorganisatsiooni prestiiži küsimus, et. Absoluutselt kindlasti on selle sellega täiesti täiesti päri ja ma olen veel ühe teema üles kergitanud, et ja see oli, kui mu mälu mind ei peta. Eelmisel kevadel käisid Enno Mattiisen ja Toivo tuberik Meie kutsel ühes muusikaõpetajate liidu volikogus ja meie teema oli tookord siis need Eesti kontserdi loeng-kontserdid. Kuidas nagu õpilasteni jõuda selle muusikaga, no see on omaette teema, sellest võib-olla praegu ei peagi kõnelema, aga siis me jõudsime ühe niisuguse mõtteni veel, et et iga kontserdiorganisatsiooni niisuguseks auküsimuseks on korraldada ka spetsiaalseid kontserte lastele tõsise muusika kontserte lastele. Ja seda just nimelt kõige kaunim asi kõige esinduslikumas saalis. Ja May kergitaks seda ka kui sotsiaalset probleemi, eks ole, küllap see laste kontsert ei tookski sisse ja keegi peaks seda finantseerima ja, ja nii edasi. Aga ma arvan, et, et see nii-öelda käe ulatamine ikkagi lastele, see saab tulla ju ikkagi Eesti kontserdi poolt. Te olete ka väga pika staažiga dirigent. Öelge, kas teie arvates on õige, et meie taidluskoorid enam ei pääse, nii suure kunstitempli, kui on Eesti Kontsert ukse lävepakust üle? Ega taidluskollektiivid ei pääse muidugi sellepärast, et nad lihtsalt ei jõua seda üüri maksta. Ma arvan, et küllap me varsti noh, peaaegu et ei räägigi enam sellest taidlusest, sellepärast et sellel samal taidlusel on nagu need stiimulid jäänud võrdlemisi väikesteks. Ühest küljest pingestab meie tööd see, et inimesed üldse nagu pöörduvad selle isetegemise või noh, nimetagem teda seda isetegemise kunsti poole suhteliselt arved harvemalt, sellepärast et inimesed peavad väga pingsalt tööd tegema kõigepealt. Ja mis koolidesse puutub? Väga palju on siiski neid koore, kes on jäänud koosseisult väiksemaks ja võib-olla ka väiksemaid ülesandeid seotakse endale möödunud aegadel tõepoolest seesama fakt, et meil on kontserdisaalis kontsert, see pani koorid tööle ja, ja sündis ju tegelikult päris ilusat muusikat. Ja küllap ka see noh, me räägime jälle püramiidi laiast põhjast, eks ole, et kui, kui ka mõne mõni selline see püramiidi laiema põhjakoor tuli kontserdisaali laulma, siis see oli kahtlemata Ta nende inimeste elus väga suur sündmus. Ma ei tea, kas ta nii massiliselt muidugi peab olema kontserdisaali laval esindatud, see lai laiem koorilaul küll, aga siiski jõukohane olla nendele kooridele, kes kannavad välja ühe kontserdi, ütleme nii. Isiklikult muidugi mul on, mul on sellest kahju. Minul ka siis veel viimane küsimus publiku poole pealt. Eesti kontserdipublik on suhteliselt, et niisugune kindla piiriline ja, ja isegi kui kontserdikülastajad ei ole omavahel teretuttavad, siis vähemalt nägupidi ikka teatakse niisugune suhteliselt homogeenne seltskond. Mulle on mitmed inimesed viimasel ajal käinud ütlemas, et väga pikaajaline kontserdikülastaja, muusikateadlane Helju Tauk on käinud küsimas, et, et kuule, miks sina, miks sina, miks sina ka enam ei käi kontsertidel, et kas teiega tunnete niisugusest asjast puudust, et on noh, niisugune välja kujunenud hea maitsega kontserdipublik, kes enam meil kontserdisaali ei jõua? Ja see on tõepoolest nii ja ma olen teiega jumalast päri sellest, et kontsertitel, kus minulgi on võimalik olnud, osaleda, ma siiski väga suurt osa sellest publikust ei tunne. Ma pean ütlema, et kontsertidel käimisega on tõepoolest just nimelt neid majanduslikke raskusi, ma tunnen, et selleks, et mina praegu nii-öelda elus püsiksin noh, loomingulises või, või ka igas muus niukseid kultuuri mõttes ma elan sellest, et ma vanasti käisin kõikidel kontsertitel. Ja, ja ma tunnen, et see on noh, nagu jätnud sellise jälje, mis, mis toidab mind teatud mõttes ka praegu. Praegu loomulikult ka ju tegelikult valid, millisele kontserdile sa lähed ja, ja aeg iialgi ei võimalda käia kõikidel kontsertitel. Aga ma tunnen seda, et ma ei jõua käia nendel kontsertitel, kus ma tõepoolest peaksin olema. Väga iseloomulik on 20. mai Sõnumilehe artikkel, et nimekad äri hõib pankurid, advokaadid ja firmajuhid on ostnud endale Estonia kontserdisaalis hooajaks nimelised istekohad ja kuldsed nimetahvlid. Ja saadud raha eest kutsub Eesti Kontsert esinema maailmakuulsaid artiste. Tsiteerin nii firmale kui eraisikule maksab koht ühes kuus 500 krooni. Sagedane kontserdikülastaja vandeadvokaat Viktor Kaasik maksis hooaja eest 12000 krooni. Eesti kontserdiprojektijuht Kadri Tali kinnitab, et Eesti Kontsert tahab, et muusika jõuab firma juhtideni. Tsitaadi lõpp. Eesti oma interpreedi tabamust käisin küsimas rahvusooperi peadirigendi käest. Tarnega teie käest tahan küsida, kas teie muusikuna Siliaga tunnetate ära, missugune publik saalis istub, et kas on asjatundlik. Kas see on harva kontserdisaali eksiv, kas see on ainult mingiks konkreetseks kontserdiks kohale tulnud, kui täpselt niisuguse asja ära tunnete? Ma pean ütlema, et olen vist õnnelik kui inimene, sest praktiliselt kõikidel kontserditel olen ma väga rahul nende inimestega, kes on, kes on saali tulnud ja tahan loota. Nad on ka minuga rahule jäänud. Nii et selles mõttes ma ei küll ei liigitaks asjatundlikuks ja mitte asjatundlikuks publikut, sellepärast et et tegelikult raske on vahele tõmmata kriipsu, et milline publik nüüd peaks saalis olema ja milline seal ei tohiks olla, kui inimene on ostnud pileti ja tulnud kontserdile ta mingil ajendil on seda teinud, kulutanud oma raha sisse, tal on selleks täielik õigus. Kas kontserdil käimine on niisugune harjumise asi, et seal siiski peab, eriti muusikaõpingute perioodil noh olema võimalus sageli kontsertidel käia ja, ja häid interPreite näha või? Kuidas selle asjaga on? Ma usun küll jah, tähendab kindlasti tänapäeval on asjad pisut teisiti, aga omal ajal, kui, kui minul oli õppimise aeg, siis siis ega ega ühtegi neljapäeva küll vahele jäänud sümfoonia kontserdite kuulamisel ja samuti kõikide muude kontserdite külastamisel ja, ja tol ajal jah, olid, olid võimalused küll selleks olid sooduspiletid ja olid tuttavad tädid ja ja siis sai alati. Aga, aga loomulikult, eks, eks igal ajal on omad omad sellised kombed ja, ja, ja tänapäeval tegelikult isegi kui võimalust oleks, ma ei usu, et see muusikaõpilaste selline tung kontserdile nüüd liiga massiline oleks, sellepärast et tänapäeval on võimalused lihtsalt teised on videod, on, on plaadid kõik kättesaadavad. Aga noh, ma arvan küll, et elusat musitseerimist ükski nendest ei asenda. Kas te tahate hinnata seda muutust, mis on toimunud meil kontserti või kultuuripoliitikas, et enam eesti koorid ja, ja ka mitte kõik interpreedid ei pääse kontserdilaval, et et latt on väga kõrgele tõstetud ja, ja kontserdilavale pääseb tõepoolest ainult väga hea tasemega ja ta sageli eelistatult külalisi interpreet. No kedagi peab kellelegi eelistama kindlasti sest vastasel juhul ei oleks seal vist vahet muidugi saali kasutamisel, aga varem oli pääs Estonia kontsertsaali lavale palju raskem kui praegu. Sest omal ajal omal ajal oli see väga tugeva sellise kvaliteedikontrolli all ja, ja sinna pääsesid tõesti tolle aja parimad interpreedid ja ja nii peabki olema. Esindusliku kontserdisaali ei peaks pääsema igaüks kontserdilavale hoolimata tema suurest soovist, nii et valik peab kindlasti olema ainult noh, iseasi on see, et kas nüüd valijad teevad õige valiku, see on nüüd erijutt, aga, aga ilma valikuta küll, kindlasti ei tohiks midagi sündida tega ega kunagi ei ole kõik pääsenud, sest tahtjaid on alati rohkem ja nii peabki olema, peab olema konkurents ja ainult läbi konkurentsi. Asjad liiguvad. Kuidas te olete rahul reklaami tegemisega nendele kontsertidele, mis meil Eesti Kontsert korraldab, kas näiteks ERSO ja omad esinejad peaksid saama vähemalt sama suure reklaami osaliseks kui siin on meil niisugused muud kontserti sündmused nagu, nagu Nixon Hiinas ja konserv raad tulevad kohe. No ja mina olen ka seda meelt küll, et et kes ikka juba pääseb lavale, siis ta on ära teeninud ka reklaami ja võrdse reklaami. Loomulikult on teatud tendents sellele, et puhutakse üles üksikud tellimused, tehakse meeletut reklaami, saadakse rahvas kokku, pannakse kõrged piletihinnad. Ja samas ütleme, teised kontserdid on vähem reklaamitud ja selle tõttu ka tühjad ja inimeste teadvusesse lihtsalt ei ole jõudnud, kuna pakkumine on väga suur kontsert elu Tallinnas on, on väga tihe ja keeb lausa. No mina arvan küll, et võiks austada ka oma interpreet ja, ja teha samasugust reklaami ja vastavast isegi tugevamad, sest tundmatuid või vähem tuntud interpreetide peaks peaks tutvustama ja millegipärast see alaväärsus kompleks, mis eestlastel on, et kõik, mis väljast tuleb, on, on parem. Mina seda jagaks. Siis veel üks asi on see, et Estonia kontserdisaali istekohad nüüd suures osas nimelist täna välja müüdud ja kontserdisaali tooli seljal on niisugune vasest kuldse läikega nimesilte. Te olete üsna palju maailmas kontserdisaalides käinud krigeerimas. Kas see on üleüldine tava, mille need Eesti hakkab järgi jõudma? Ja seda tava on, on paljudes kohtades kõige lähem ees kuju või punkt on meil Riias, kus ma tean, kus omal ajal, kui Riia ooperiteater läks remonti ja otsiti ka rahasid, siis siis leidus palju annetajaid, ma ei teadnud täpselt selle summa suurus, kui, kui suur see pidi olema, aga seal on täpselt sama niimoodi et on vasest või nii-öelda kullast sildid toolide küljes nende nimedega, kes on siis märkimisväärse rahasumma eraldanud oma isiklikust rahakotist ja, ja selle tõttu siis jäädvustanud oma nime selle, nende, nende aitajate nimekirja. See saade peaks algatama arutelu, miks ainult Eesti kontserdi juhtkond ja produtsendid saavad otsustada, kes Eesti kontserdilaval esinevad ja saalis õlut joovad. Mis on Eesti kontserdisaali staap? Mäletate linnapea Ivi Eenmaa määratles Tallinna raekoja platsi staatuse, kui õlle lällutajad eelmisel suvel üle pea kasvasid. Staatus tuleks määratleda ka Estonia kontserdisaali asjus. Et teema argipäevas jätkub, selleks ootame ka kuulajate kirjalikke arvamusi. Tuleval kolmapäeval samal ajal on lubanud stuudiosse tulla Eesti Kontserdi asedirektor Aivar Mäe ja ka keegi kultuuriministeeriumist, sest riigikontroll kohustas ministeeriumi seisukohta võtma. Niisiis tuleval kolmapäeval jätkame.