Portreesaate peaosaline on näitleja Vilma Luik. Pirita kui Kotkas Pilku võrdle merd ja vihmatilku otsi küsi Leegeesmis helevalge vaatlekkisid loit vaid halge süsi. Raiu ikka tervest pangast. Püüan lõpetada kangast. Kuigi tõrkjat tunduvad su mõtted noorelt nagu marjadki on toorelt mõrkjad. Kuula kunisevaid Kelly rinda lapselikult hell viise varu. Kuid su laulule kui krooni andku oma helitooni maru nopi suuri teri kõrtest. Kõigist elu suru tõrtest rõõmsalt, maitse. Aga kindlalt, hoides piiki nagu sõdur haldjariiki kaitse. Kilbi keskel kiiri koonda, kuumast tapluseski moonda, kullaks, maske. Kui sul võiduks puudub rangus olgu vähemalt su langus raske. Vilma Luik esitas proloogiks Betti Alveri luuletuse suurest haardest. Vilma Luik lõpetas 1982. aastal lavakunstiga leedri 10. lennu kursusekaaslasteks Anu lamp, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Jaan Rekkor, Sulev Depart, Andres Lepik ja teised. Aastast 1982 on Vilma Luik Viljandi Ugala teatri näitleja. Nimetan Vilma Luige rolle. Diplomilavastus Meie elulood, tüdruk. Kes armastas taevasse vahtida, keskmine hinne 4,0. Diplomilavastus, kui ruumid on täis tüdruk, kes mõtleb valule. Rolle Ugalas naine, kass, kes kõndis omapead laviini ja bravure diletantide teekond. Margaret fläherti üle lääne kange mees. Natasha põhjas Emilia hotello, Masha kajakas, kaheksa erinevat rolli lavastuses söögituba. Elizabeth praktor, Salemi nõiad, Maria Pavlov, Načhowa Tšehhov Jaltas miili kosjasõit, naine Bäckman mootorsaega, Leena vigased pruudid, Hilda mummu unistus malliorkast, ema, Missis tarrel, minu pere ja muud loomad. Toonia repiiter lõõmab pimedus. Krahvinna Liidia Ivanovna, Anna Karenina ja mitmed teised. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Juttu ajasime Vilma Luigega 19. jaanuaril Eesti teatri aastal 2006. Kõigepealt ikka see lõksu kujund ja küsimus, kas teater on näitleja jaoks lõks? Liiatigi veel üks ja sama koduteater juba üle 20 aasta. Vastab Vilma Luik. Ei päris niisugust tunnet nagu Yaleta lõks on, aga kui sa oled ühe teatris nii kaua olnud ja eriti praegu, kus seda liikumist on nagu rohkem teatrite vahel, siis tekib küll tahtmine, nüüd tahaks küll minna ja külalisenagi kuskil teha, mõne rolli on küll. Ja väga oleks. Just niisuguse kogemuse ja uue kollektiivis olemise ja ilmselt ka hea töökogemuse annakse. Vähemalt need kõik, kes meil käivad, toovad meile head värsket tuult. Hoopis teine olemine on kui vara või, või kui kindlalt või juhuslikult see elukutse valik läks. Seda võib tagantjärgi arvata, et on juhus, aga ega me ei tea, palju siis elus siin juhuslikkust on. Aga alguse sai ta 1976.-st aastast. Olen Tartus sündinud ja siis olin ma kümnendas klassis Tartu viiendas keskkoolis ja kahe kooli vahel Tartu kaheksanda keskkooli vahel olid niukesed luulevõistlused ja meie kool võttis vastu ja oli luuleprogramm ette valmistada, nii nagu ikka enne võistlusi. Konkursiväline. Mina sellest osa ei võtnud, aga paar päeva ennem jäi üks klassiõde haigeks. Ja siis õppisin vaestele luuletusi sisse. Žüriis oli Jaan Tooming kõik need, kes ametlikult osa võtsid. Pärast konkurssi anti kõikidele auhinnad ja. Ja sisse astus Jaan Tooming minu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks tulla tema juurde stuudiosse. Ja see oli kümnendas klassis, noh, hästi, ootamatult oli küll. Hästi ootamatult tuli ka õpetajatele, sest ega ma koolis nagu suurt ütlemise või luuletuste lugemisega silma ei paistnud, aga ma mõtlesin, et miks mitte, ma lähen vaatan. Ja siis see oli kevadel. Siis mõned korrad sai seal käidud ja ja nii ta hakkaski juba 10.-st klassist Tartu tüdrukuna, kui palju sa teatris käisid või kui palju see toominga isik sulle ütles? Sellel ajal see oli ju see väga huvitav teatriaeg oli küll. Kuigi ma olin nagu kuulnud, aga ma ka väga palju sinna teatrisse ei olnud ennem sattunud. Nii palju kui ühiskülastused olid, meil oli väga hea eesti keele õpetaja, õpetaja, Liisner, tema ikka Viismid. Aga niisugust pidevat teatri jälgimise ja teatrihuvi, nagu siis veel ei olnud. Aga kui ma sinna sattusin, sellel ajal tehti Veli Joonatan ja seal oli Mikk Sarv ja Anne Maasik ja muidugi Jaan ise. Ja nad olid kõik minust vanemad. See, mismoodi nad mind sinna vastu võtsid. Ja see koostegemine ja esse kooslusesse kuulumine, see vapustas hinge küll. Vaata sellel ajal oli teatritegemine hoopis teine, oli ka see äärmused, saaks selle ühiskondliku korra vastu midagi ära panna. Ja samas muidugi, Jaan Tooming esitas väga palju küsimusi, kes see inimene on ja miks ta siin on ja mida see hingekene, igatsev ja läbi selle šamaanitrummi läbi laulmise ja ja läbi selle informatsiooni, mida ta tõi teistest usunditest ja religioonidest ja need uued mõtteviisid, need olid nii paeluvad. Ja see, kuidas kõik olid nagu võrdsed ja, või väga olulised. See tunnetus oli hästi oluline ja võib-olla siis läbi selle Ernst Enno luule ja selle etenduse neli Joonatan see teekond ilmselt alguse saigi. Zjuga Poloriis 1945 ja, ja, ja selle ärakeelamine ja siis ka sellega kokkupuutumine, et ega ei saagi kõike lavale tuua või ei saagi kõike öelda, see oli, oli ka nagu avastus, sest enne seda nagu ei tundnud, et oleks sõnavabadust piiratud. Jah, kui ma lõpetasin keskkooli ja siis aasta käisin veel seal stuudios sel ajal tihti tõde ja õigust ja ütleme, nende lavastuste kõrval sai olla ja siis Jaan Tooming ütles, et mine vaata mis seal tantsukoolis toimub ja kui tema ei oleks öelnud, ma ilmselt ei oleks näinud, sellepärast et mulle tundus, et teistmoodi ei ole võimalik teatrit teha. Ja ma mõtlesin, no hea küll, eks ma tulen ja vaatan siis. See suhtumine oli küll rohkem niisugune, noh, Jaan ütles, eks ma tulen. Muidu oleksid jäänud lihtsalt sinna Vanemuise juurde või oleksid teatrist kaugenenud, Emmat ta teab, eks ole. Et ma oleks kindlasti jäänud Jaani juurde, aga siis nagu see stuudio tegevus seal lakas, võib-olla siis oleks leidnud mõne teise tee. Siis ma tulingi siia Ansu kooli. See üleminek oli minule raske. Ma arvan, et kui ei oleks olnud Aarne Üksküla meie lennujuhendaja ja võib-olla kui ei oleks ka nii tore, et need inimesed kokku tulnud. Ma ei tea, kas ma oleks seal saanud niimoodi vastu pidada. Sest see erines ikkagi väga palju sellest, mis oli stuudiotöö ja mis on igapäevaõrne õppimine. Siis tuli Aarne Üksküla ja teised partnerid on kõige tähtsam, et me oleme partneri pärast laval. Ja see respekt teise inimese suhtes oli õnneks väga omane, mida ka Jaan arvas, et aukartus elu ees ja esinemise eest. Et see oli nagu see sild. Ja muidugi ka see, et kui Reet, Neymar tuli ja ütles, et nonii, teie olete nüüd see 10. lend ja juubelilend ja noh, ega mis teist nüüd siit ikka tahta, siis millegipärast oli nagu seaduspärasused paarislennud on vähe teatrisse püsima jäänud. Siis sellega võeti meilt küll see ära, et oo, Me oleme lavakad või nii, ei, vastupidi, me olime siis nagu madalam kui muru. Ja sellega ilmselt ka see avatus. Et mis meie ümber toimub ja selle ahmimine nagu suurem. Et see isekus ja iseolemine selleks hetkeks kadus nagu ära ja alustuseks oli võib-olla see väga hea. No mida veel sellest kooliajast õpetajatest rääkida, üks küllalt sai nimetatud, aga aga kes veel olid olulisemad kujundajad? No kindlasti Merle karusoo, temaga puutusime varakult kokku etenduses Makarenko koloonia, kus me tegime vanema kursusega. Me olime küll seal siis need koloonia õpilased, kõige Anu lamp sai siis suurema osa ja mängis Aarne Ükskülaga. Seda nisukest kadedust küll ei olnud, aga imetluse ta äkki saab ise ka kunagi Aarne Ükskülaga mängida, aga koos laval olla ka ei olegi siiamaani saanud. Aga see selleks, aga mulle väga meeldis karusoo ka töö tegemine, see nõudlikkus, see täpne arvestus. Ja see tähelepanu absoluutselt iga õpilase kohta. Ja kui täpselt analüüsise tagasisidet andis, ta kirjutas, kaadinud märkused paberi peale ja seda võisid kõik lugeda ja, ja see oli ka hästi õpetlik teiste märkustest õppida. Ja siis tuli temaga ja üks huvitav periood siis Meie endi mälestuste ja muljete põhjal vastavalt teemale siis rääkisime lindi peale ja tulid etendused nagu meie elulood ja kui ruumid on täis meie elulood, nii nagu igalühel oli siis oma elulugu, aga see töö teiste ees rääkida lõpuni ja ausalt, mida sa mõtled ja mis sul on meelde jäänud? Alguses ka ikka päris suurt ületamist. Grupiteraapia võiks need häält, aga see, kui sa saad niimoodi vabalt pärast rääkima hakata ja hästi huvitav on ka teisi kuulata. Ja siis jälle etendus, kui ruumid on täis õli ju, kas kuus või seitse kinnist kontrolletendust. Need olid, mida me mäletame oma vanematest ja sellest ajast. Ja ju siis ikka väga palju ei tohtinud rääkida sellest nagu ise ei tajunud, ennem kui, kui sai, siis see sõna välja öeldud ja siis käid ja kuulati ja vaadati, et kas nüüd aga ikka midagi riigisaladusest välja ei vajata. Aga see oli ka omamoodi tunne, noh, kas nüüd lubatakse publiku ette peale seda etendust ka see vist väga publiku ette või palju kaugemale neist kontrollidest ei jõudnud, ei jõudnud. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis minu meelest oli niimoodi, et oli seitse kinnist ja, ja üks avalik või oli kaks, aga minu meelest küll ei olnud rohkem. Aga respekt nende õpetajate ees oli suur, et kui ma olin just alles esimesel kursusel esimese veerandi ja siis Ivika Sillar, kes oli meil seal niisukene koolihaldjas või perenaine, kes vaatas, et kõik laabuks siis tema palus, et ta läks ära, et mina kastaksin õpetajate toas lilli kaks osalejad ja seal istusid Aarne Üksküla ja Kalju Oro ja ja kogu aeg oli seal keegi, kelle, keda moni hardalt imetlesin ja austasin ja mina ei julgenud sinnani lilli minna kastma. Ja, ja seda ka ei märganud, et pärast seda, kui, et kui koristaja on või pärast tunde tulla paar korda mosaini lilli kasta ja siis, kui ta paari nädala pärast tagasi tuli, siis olid need osalejad küllaltki ära kuivanud ja oi, see on mul siiamaani meeles, et kuidas ma ei suutnud sellega hakkama saada. No vot, näed, on selle kastmisega. Ei võtnud seda eesmärki täita, tulid omad omad pusad vahele ja oleks ju kõige tähtsam, et need osalejad oleks kastetud jätnud, oleksid õitsenud, aga mina maadlesin seal. Sääraste varguste ja imetlust aga valel ajal ja seal on siiamaani siiamaani natukese hinge peale. Kaks osalejad jäid kastmata. Ja peale kooli lõpetamist oli Jaan Tooming läinud Ugalas peanäitejuhiks ja ja nii ma sattusin uuesti Jaani juurde. Nii et see oli, määrab muidu võib-olla ei oleks läinud Viljandisse, neid ma arvan küll. Kindlasti mitte jah, ma oleks Tartusse tagasi läinud. Aga ega tema seal väga kaua ei olnud ja sina oled siiamaani vastu pidanud. Kahjuks küll, et tegelikult saime, mina läksin 80 283, ta läks ära, aga me jõudsime siiski mõned ilusat tööd teha nagu Maksim Gorki põhjas. Tagajärjel avastus. Siiamaani meeles. Kuigi esimene suurem töö Ugalas oli Priit Pedajase ka üle lääne kange mees. Ja kus siis partneriks oli? Andres Lepik, minu kursusekaaslane. Ja siis oli seal see need andres läks tekst meelest ära ja nii palju noor näitleja ei osanud midagi teha, mina vaatan, et ma saan aru, et nii Andresele tekst meelest ära. Ahah, ja mõtlen, et huvitav, kas tal tuleb meelde, et kas ta võtab nüüd tagasi selle lause, kui ta läheb edasi, selle asemel, et talle appi tõtata, et kuidagi edasi minna ja ma vaatan, et ta vaatab mulle otsa täiesti tühja pilguga ja ega me siis aru ei saanud, et nad nii totaalne teksti auk, et tal ei tule eelmist lauset tega järgmist lauset meelde. Sain esimest korda selle õppetunni kätte, vaat kui lähed partneril tekst meelest ära, mis siis. Ja siis pärast etendust, kui me arutasime seda, siis oli küll, et ai no kuidas, ma ei osanud appi minna, et ma oleks pidanud ise midagi välja pakkuma. Aga ei, mina seisan ja vaatan samamoodi niimoodi. No ei tea, kas paus kandis. Võib-olla kandis sest mõlemad ikkagi mõtlesid üleval. Ja kuidas üldse see kohanemine siis see Tooming oli, seal oli suur pluss või abi, aga kuidas kogu see trupp ümberringi ei, kohanemine, oli küll väga kerge, hästi sõbralikult ja soojalt võeti vastu. Ja ma arvan, et Ugala teatris on omane siiamaani et ega seal võetakse kõiki väga hästi vastu, seal on hea olla. No oli jutt, et külalisena tahaks mängida, aga teised ei ole ikkagi päris ära silased tugalast kippunud, kas või siis, kui Tooming ära läks, ei olnud niisugust mõtet, et kui saaks Tartusse kaasa minna. Mõte oli, aga võimalust ei olnud. Aga siis tuli Jaak Allik ja viljozaldre ja kuna me olime noored, siis me saime ka palju teed kohe ja niisugune intensiivne töö ega siis ei tahagi ära minna, kui on palju tööd. Kas on üldse niisugust hõredavat aega olnud ka töösuhtes või on seal teatris pidevalt olnud rolle, on ikka ja võib-olla ka vanusest. Et praegu on ka jälle üks toredam aeg. Aga õnneks on ikkagi hooaja jooksul vähemalt üks hea osa mis nagu hinge toidab, kas niisugused lemmikrollid on läbi selle aja või, või on see ikka nii, et see viimane roll on kõige tähtsam? On ikka, on väga ilusaid koostegemisi kõigil, nii nagu sa ütled, et ikka see viimane meenub kõigepealt ja Lõhmavas pimeduses toonia Pepita tegemine oli küll hästi südamelähedane. No minu jaoks hästi oluline teetähis oli Elmo Nüganeni kajakas, olin siis just lapsepuhkuselt tagasi ja Elmo, arvestades sellega, et on väike laps, võttis nagu Külliki Salder mulle dublandiks kui midagi on. Et saaks ikka mõlemat teha, nii lapse eest hoolitseda kui ka laval olla. Aga see eemalolek oli mõjunud küll niimoodi, et ühes proovis tunnen, et ma ei saa, ma ei oska. Mul ei tule välja, anna, peaksid need küll ära minema ja ja siis ma seal lava peal käisin ja mõtlesin ja siis ma proovisaalist välja läksin ja garderoobi nutma. Ja siis Elmo tuli rääkima ja küsis, mis on nii huvitav oli vaadata, kõik oli ju väga õige. Aga siis silmaga ütles täitja ei tohi niimoodi lavalt ära minna ja proovi katkestada ja. Oi, siis hakkas abi, et kuidas ma jah, niimoodi siis nüüd teisi alt edasi. Läksin proovi tagasi ja minu meelest lõpuks õnnestus etendus väga ja on siiamaani väga südamelähedane. Oli kirsiaiaetendus Kaarin Raidi lavastuse, Elmo Nüganen ja Allan Noormets on laval ja mina lava kõrvalt vaatan, et ah, kastinud pausi peavad. Vaata, mida välja mõtlevad, atan geniaalsed näitlejad. Seisan ja seisan ja siis vaatan, et näed, istub ja teine käib ja osta küll, mida nad seal praegu mõtlevad, et et mis see nüüd, järgmine asi, neil olija. See oli nii jube, et kui ma sain aru, et minu vära õpitakse pausi ja siis ma läksin sinna rutta, ütlesin need ära. Siis, kui lavalt maha tulime, siis allanormid. Karjus mu peale. Lausa seal bassikas ei näe, ma näitasin sulle tuuletuule. Siis, kui tal see esimene esimene emotsioon oli ära, siis pärast muidugi naersime kõik koos. Ma ütlesin, et aga ma ei saanud, ma vaatasin need nii huvitavalt. Lava kõrval unustad ennast teisi vaatama. Kuuldemängu rolle on Vilma luigel hetkeseisuga kaks kuuleme katkendeid vari kuuldemäng Juhan Liivi jutustusest, režissöör Astrid Relve, Heleene Vilma Luik aadel heid, Leila Säälik villu, Andres Lepik raadioteater 1984. Aadel, heid, sa tegid selle poisile ilma haiget, ei vaata ometi õrna südant haiget, kust võisin mina teada, et selle raamatu minul endal oli kinkinud. Mis haiged tegemisse puutub, siis ole mureta, talupoegadel ei ole sugugi nii õrnad, kõrvad harjusid. Eiei sellele talupojapoisile tuleb veel koguni Helene on, taid jääks. Üleüldse oleks mulle pidanud meelde tulema sinu ja huugo maitse igas tükis, ainult ühesugune tohib olla? Sugugi, mis ma ütlesin, ütlesin ma enese parema äratundmise järele. No sa tegid talle haiget. Oleksid sa tähele pannud, kuidas ta kahvatus, kui ta aru sai, mis sa mõtlesid ja kuidas ta silmad, mis nagu näha sulle on pähe hakanud, põlesid, tahtsid sa küll öelda, see kõlab ju väga romaanilikult. Pilkad, aadel, heid, õieti peaksin su peale kuri olema. Sa vaatad üleüldse talurahva peale kõrgilt nagu võikskinud muud olla kui talupoja sõnaõigus, see on ajavale seisukoht tõesti, vale näiteks. Näiteks on igal ajal ja igal maal talurahva seas suurte annetega mehi tõusnud ja ajaloosse elama jäänud, nagu ma seda ise ei teaks. Need olid aga teistsugused rahvad. Herene. Villu hoidki vanahärra meelde, no kuidagi ei pahanda. Te olete õnnetul kombel täna juba kuidagi teinud. Jäägi täna tuppa varjule? Austatud, tulite mullu? Seda ütleb, ma, olin hirmul minu pärast ja teie pärast niigi. Endise peopoisi pärast, kes õnnelikum, võib-olla kui selle õnn jääb igavesti tulemata. Au kõik muu ära teenida õnne villu see üksi. Et üks süda süda, ta pärat hirmul oli, see on ta õnn kätte saama, Tõnn Heleene. Üksainus kord nimetan täitsa nimega. Nüüd nuhelgi vaest talupoissi, kes julges. Villu ei tee, ei tohi tulla. Teid ei keela seisusevaheseinad, vaid nind vill. Võtke see Niiles Pihel ilm mälestuseks. Luuletus teest. Laulge reel, saage kuulsaks meheks. Nende kasuks võite palju teha. Seal kutsub teid tulevik. Ja kuuldemäng Andres Noormetsa näidendist lumejänesed Jahnud samad, kes praegu teleekraanil seriaalik saanud. Kuuldemängu lavastas Andres Noormets, aastal 2004. Väikesed Pill, Vilma Luik Joss, Piret Simson jutustaja Gert Raudsep Kõva jänes, Erni Kask. Täitsa ära keeranud, loob nakas, ootan tell. Haige loom on jalgu jäänud, karjub kriiskav, meeletu. Kinni hakkab või midagi. Aa päris päkapikud A A B see, et valgel ajal päkapiku näib Oh ära praga vaese loomaga. Teideot täitsa Ps oleks, mina olen täitsa läbi käetsis. Aga me oleme esiikka süüdi, Kaajuka. Nii oskaks ennast tegelikult kellelegi näidata. Päise päeva ajal. Aga. Mis teha, härra voore pil? Lasin rahunen, kui töö ajal pine ta ei tule. Mis aladustasin, tead enne päikesepaiste? Kui raiutama võtab igalühel. Räimotsioneerijas meil on tee, saad aru. Kas enda arvates on sul olnud mingi ampluaa ka või on olnud erinevaid rolle? Tiks kindlasti igale lavastajale on nagu oma nägemus näitlejast. Tundub, et võib-olla enamus arvab, et ma olen karakternäitleja, aga endale tundub mul just vastupidi. Et ma võiks rohkem siiski nii-öelda draamarolle teha. Aga igal juhul on hea, kui lavastaja, näe, kas ta läheb siis sind karakterrollis või mõnes muus rollis. Aga see on hea tunne, kui lasteaia näeb just sind kui siin sellest juttu oli, mida üks küla ütles, et partnerile mängida ja kui oluline sisse hea partner on ja kuidas seda ära tunneb, partner on küll hästi oluline. Aga olles ühes teatris, eks ole. Nüüd tahaks küll proovida teiste partneritega ka. Et need, kes on olnud, on, on olnud väga head. Aga tahaks uusi partnereid. Kui mängida niisuguseid tugevaid tundeid, kas siis see kuidagi kandub lavaväliselt ka üle või kas sina tahad olla partnerisse armulad selles mõttes, et väga väljaspool mängu või see on välistatud? Vaat ma ei tea, kas see on tulnud sellest, et et Jaan Tooming ütles küll, et lavaelu on lavaelu ja eraelu on eraelu ja need tunded, mis on lava peal, need sinna ka jäävad. Aga partnerid olen ma imetlenud nende töö pärast küll. Oh kui huvitavalt ta teeb ja vaimustunud nende andekusest, aga ütleme, et seda armumise tunnet ei mäleta, et oleks, oleks olnud. Või ei ole ka äkki? Ei noh, ikka on muidugi on olnud ju armusuhteid laval. Ükskord ma hakkasin mõtlema, et ma ei ole isegi laval suudelnud nii väga tõsiselt peale ühe korra. Et ikka on kuidagi teistmoodi lahenenud või, või on siis see suudlus nagu dramaturgiliselt jäänud laua taha? See üks siis oli. Kunesel Tšehhovi nalja teed ja siis oli ka, et Arvo Raimo pidi nagu suudlema ka Andres Lepik, loendas siis selle niimoodi. Aro keeras publiku poole seljaga, oli mütsi ette, nii et Henryl jäi. Et aga sihukest kirglikku pikka suudlust polegi nagu lavalaudadel olnud. Siukesed romantilised tunded või siis juba niisugused küpsemat tunded. Et enam ei suudelda? On kahju sellest. Ei oska kahetseda, kuna ei tea, mis see on. Kui enesekriitiline sa oled või kui nõudlik enese vastu, ma arvan, et liigagi, võib olla mõte. Et see enesekriitika on pigem natukene pidurdavaks teguriks, mul on ikka pidevalt mingi kontroll peal. Pigem olen ma püüdnud sellest natukene lahti saada. Nii armutu ei tohi ka enda suhtes olla ja olen natuke vabam ja pigem on sedapidi just eriti tegemise ajal. Nüüd on seda juba tunduvalt vähem niisugust tugevat enesekontrolli, pigem pluss teed. No ja küll oleks siis nii nahmist. Kas rollid on käinud niimoodi sinu elu eaga kaasas või tüpaažilt võiks ju arvata, et on tulnud palju niisuguseid noori tütarlapsi mängida või endast nooremaid. Praegu vist ongi natuke ebamäärane. Et vanaema veel ei ole ja mõnedele emaks ka veel ei passi. Ja tütar enam ei ole jah. Et on küll jah. Kas tundub, vahel kuidagi meestekeskne ka see dramaturgia ja kõik, et naistel on vähem huvitavaid rolle või sind ei kimbuta sellised mõtted et üldse meesnäitlejatel on õnnelikum saatus. Noh, võib küll nii öelda jah. Aga mehed võikski olla rohkem soositud. Mul ei ole midagi selle vastu. Nii peakski rohkem hoidma, jälitama. Et selles mõttes ei ole selline naisõiguslane? Ei kindlasti mitte. Et ka minu elus on väga olulised. Tuntuim jäävaim Vilma Luige rollidest seni on kindlasti Kaljo Kiisa filmis Nipernaadi kati, kes sai õnnelikuks jaaklõokese talus lehmi talitades. 20 aastat hiljem, suvel 2003 lavastas Peeter tammearu Gailiti Nipernaadi Ugala tiigi kaldal ja siis sai Vilma Luige rolliks kirjaniku naine. Kuna ma mängisin filmis Toomas Nipernaadi katid, mis langes oma ajaga kokku olin just siis lavakunstikateedri lõpetanud ja ja siis 82. Ja siis oli see filmi tegemine. Ja nüüd 2003 oli uuesti meil, jah. Ugalas, kus ma mängisin kirjaniku naist, Ingrid Nipernaadit, kes langes siis oma aega selliselt minuga kokku Eliisainide naiste peale seal mõeldud. Ja Ma arvan, et ega ma ei oleks küll peale lavakunstikateedri lõpetamist osanud see suutnud seda kirjanikku naiste riide mängida. Ja ma mõtlesin, et oi, et miks küll ei ole sellest naisest pikemalt kirjutatud. Ta vääriks ju tervet raamatut olla niisuguse mehe kõrval, mida tema teeb, mida ta on mõelnud, miks ta selle mehele järgi läheb mida nad siis teevad, kui nad on nii pikalt koos olnud ja ja mul oli see küll hästi oluline töö või see sild selle Nipernaadi vahel. Nüüd ma saan katist ka hoopis teistmoodi aru, siis ma lihtsalt olin, see langes kokku ja mulle tundus, et ma väga hästi mõistan, aga nüüd ma oskan võib-olla seletada, miks ta niimoodi tegutseb. Ja üldse see kati seal Toomas Nipernaadi, see on täiesti erandlik kujun naisena, sest Toomas Nipernaadi äratab igas naises unistused üles ja unistused ka säärase armastuse järgi armastuse järgi mehe järele. Aga Kati on see, kes järgib oma unistust, ta ei lähe selle mehe järgi. Toomase pakub talle, et tule, ma annan sulle veel enamat. Aga siin on tema unistus jätta ei lähe selle mehele järgi, kusjuures teised jäävad kõik Toomas Nipernaadit igatsema. Samamoodi tuleb siinrid Toomase järgi. Nii et niisugune maalähedane, kes viib meie elu edasi ja realiseerib oma unistusi. Jah, et võib-olla temal läheb kõige paremini selle raamatu naistest kindlasti, sest tema jääb oma unistusele truuks. Aga millisena see filmiaeg või filmikogemus meeles on, see on ikkagi üks väga ere eesti film Nipernaadi jah, eks ta on ka mul väga eredalt meeles, esimene filmikogemus ka. Siis kui ma tagantjärgi mõtlen, siis siis ta emotsionaalselt oleks nagu niisuguseid pehme jänku saba paitus. Ta oli hästi soe, õrn ja ettevaatlik, vähemalt minu mälus. Olin just siis ju Ugalasse tulnud, 82 esimene hooaeg käis ja no ei oska ennast sättida, et vot see, mis on stseen, on väga oluline, et sa just seal punktis oled, sest kaamera on sätitud selle järgi ja ja siis Jüri Sillart tuleb väga ettevaatlikke. Kuule, tule nüüd siia, võtame, proovime nüüd nii. Ja see kõik käis nii vaikselt, nii õrnalt. Ja Kaljo Kiisa poolt ka. Siukene lustiline ilma häält tõstmata, kõik oli valmis alati, kui sa läksid. No mina ei tea, kus räägitakse, et oi, igavest juurutamist on ei olnud. Mehed olid valmis oma valguse heliga. Ja siis, kui ükskord juba nagu võte käis, tuli riieturi tädi ja kohendas rätikut, siis ma esimest korda kuulsin natukene. Kaljo Kiisk ütles. No kuhu sa jooksed? See on ainukene niisugune väiksem hääletõste ja ütlen, et minu jaoks oli hästi sujuv, hästi helge tegemine. Ikka ma olin ikka nende lehmadega küll kokku puutunud ja maal käinud. Kolhoosi lehmad, need kartsid mind ja mina kartsin neid. Ja siis sai neile sinna natukene jahu maha pandud ja siis nad sõid. Ja siis ma said ikka neile lähemale ka minna ja patsutada. Aga seal ju vägevalt partnerid, Tõnu Kark ja Ilmar Tammur ja nemad ei ajanud hirmu nahka. Muidugi muidugi oli. Tõnu karge kohta käis, et ta on ju hirmus naistemees. Noh, ma siis ootasin, kuna ta siis külge hakkab lööma. On nii noor inimene ja naiivne. Aga tema oli väga tore partner ja ei olnud mingit külgelöömist. Siis, kui oli ykskord. Et ta viiks nagu oma autoga mind koju, ma ütlesin, ära arvagi nüüd, et midagi on. Siis siis me naersime mõlemad selle üle. Eelarvamus arusaamist? Jah, ja ega Ilmar oli ka ikkagi loomulikult rollis, tuleb istuda ja, ja katsuda oma partnerit, aga ei olnud midagi Ilmarise krabas sülle ja mis asju. Aga jälle, eks läks kokku, sellega. Väga südamlik vestlus ja tegemine oli. Kui siin nendest Nipernaadi naistest juttu oli, aga mis laadi sa siis ise oled, oled sa see unistaja või kahe jalaga maa peal või kass ennast syda? Oskaksid võrrelda kellegagi? Ma arvan, et ma isegi julgeks öelda, et mul on mõlemad poolused olemas. See unistaja, kes sai alguse Jaan Toominga stuudiost, see on alles jäänud ja ja elu on oma korrektiivid teinud ja on pidanud ka praktiliselt kahe jalaga maas olles hakkama saama. Ja ka mõttelaadilt, niiet et ma arvan, et see on ka päris hea kooslus. Ma saan nendega hakkama. No mis on kõige olulisemad asjad väljaspool teatrimaailma või milline see elu siis on, kui sa teatriuks kinni läheb, või on see teater nii kaasas kogu aeg? Ei, kindlasti mitte, ma arvan, et kõigile on väga oluline ikkagi, et oleks oma pereelu ja oma kodu. Ja minule ka kindlasti on see väga oluline ja eelkõige nagu ütlesin, et mehed minu elus on väga olulised olnud. Ja muidugi mu tütar Aga väljaspool teatrit ma arvan, et ma olen Lions klubis ja ma pean väga oluliseks heategevusmärgata Ta inimesi meie ümber. Ja kui neid on võimalik, kas või väikse heateo või Heamatega aidata. Aga midagi niisugust, mille nimi hobi on. Mis hästi välja tuleb või lihtsalt meeldib teha. Vahepeal reali laua renni, sõidame avastasina. Ugalas ja keldrisaalis on meil oma printsi laud ja vahepeal oli ta väga hoogne. Alguses Ma ei osanud üldse ja siis poisid, Martin algus ja Meelis Rämmeld ja Kert, et no tule, mängi, tuleme, õpetame siis juba sain päris heaks vastaseks. Ja olid meil isegi suured turniirid ja ühe sünnipäevagi pidasin seal pinksilaua ääres võistluse võisteldes autojuhtide meeldib või tulid tänagi sellel külmal talvepäeval Viljandist Tallinnasse auto juhtimisega seep, et ta on tarberiist ja teeb elu mugavamaks. Aga üldiselt meeldib mulle rohkem kõrval istuda. Sest ma kipun kihutama ja reegleid rikkuda eriti liikluses. No ei pea õigeks. Aga kiusatus on Kiiu rattaga kiirused tunnetada. Ja eelmine suvi sai mootor Ta tagaistmel istutud. Veel ei ole tekkinud tahtmist, et ise hakata juhtivoaga. Aga küll harjus selle tuuleviidaga ära, mis kõrvus. Siis mingit ekstreemsporti ei kipu tegema? Ei kipu jah, vist olen ikka liiga alalhoidlik. Ei ole niisukesi ahvatlusi. Ja pigem sõidan murdva koju väest alla. Viljandi järve peal on hästi mõnus rada, täiesti nauditav looduse. Loodame, et see suurem külm läheb üle, siis saab jälle raja peale. Need Viljandi on niisugune hea koht elamiseks, oled täiesti ära kodunenud, seal koht elamiseks külla. Aga seda hakkab ikka alati rohkem põksuma, kui Tartu linna piiri ületan. Kui peaks nii olema, et ei ole näitlejal, oleks selliseid ameteid, millega saaks hakkama või või mida niisama oleks ahvatlus proovida? Ei, ma olen olnud hambaarsti õde ja siis oli päris suur ahvatlus, et ma mõtlesin, et lähen teatrist ära ja aga kuna anus oli niimoodi, et ma mõtlesin hambaarstiks? Ma ei saa siin hambaarstiõeks ma jääda ei taha. Ma arvan, et see mõtteviis võib-olla tuli ka sealt Jaan Toominga juurest ikka see aitaja ja ravitseja. Et võiks, võiks meditsiinisfääris olla küll. Aga no teatris on ju ka oma teraapia selles mõttes kuidagi? Jah, kas teater on niisugune ravim hingele? Näitleja jaoks ka kindlasti? Eks ma sellepärast võib-olla sinna jäingi, et sellel ajal, kui mina teatrit alustasin, siis teatrifunktsioon või joga oli minu meelest eelkõige inimese hingele ja mõtteviisile. Algusaegade toominga, stuudio aja ideaalid on hinges alles. Või on neid kuidagi aeg kulutanud ja see on paratamatu? Ma arvan ikka põhiväärtused on ikka jäänud. Ja ega siis Aarne Üksküla põhiväärtused on Kasamaadika. Priit kaks tugevat õpetaja ja kooli on ikka selle tugev aluspõhja panna. Ma arvan, et, Ma ise arvan, et ei ole suuri suuri möödalaskmisi küll olnud. Kas sul mõni elukreedo või on mingi lendlause või tsitaat või mingi asi pida endale ütled või kaasas kannad või millega ennast turgutada, julgustad? Või ei ole, niisugust ühte kindlat? Ühte kindlat ei ole, aga aga ma olen aru saanud seda, et väga suur oskus on olla rõõmus ja olla tõusulaidele. On see õpitav või see on kuidagi loomuses sees. Ma arvan, et kui ta ka loomuses sees ei ole, aga kui inimesel on nagu oluline helge meel, siis sellele jälile saada, miks ei ole ja kust need mõjutused on tulnud, siis saab neist lahti küll. Hiirelõksu peaosaline oli Ugala teatri näitleja Vilma Luik. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Vilma Luige soovil kõlagu rändaja õhtulaul anne maasiku esituses. Ernst Enno sõnad. Priit Pedajase viis. Siit ka Sild Nipernaadi filmi heleda nostalgia, Ani.