Alles see oli, kui üks roosike tõusis mulla mustast pinnast kui me tähistasime jõululapse sündi, mis oli ühtlasi päikese ja valguse sünnipäev. Sestsaadik aga on möödunud juba mittu musta ööd. Roosike on tunda saanud nii tormi kui pakast. Ja äsjased head soovid on tõusnud kaugele ja kõrgele laotuse alla, kus madalad pilved varjavad need ära. Ja ehkki just äsja me soovisime üksteisele head, on ometi juba noore aasta esimestel päevadel juhtunud mõndagi halba. On tulnud ette, et mõni mees on roninud teise mehe tuppa ja varastanud ära teise mehe kuldhambad ja hõbelusikad ja autod on teedelt kraavi sõitnud ja mehed on muhke saanud ja ei tea kust on tulnud külge imelikud haigused ja kehavaevad. Ja muudki on juhtunud, ehkki just äsja me soovisime üksteisele head. Kas on siis olemas keegi, kes soovib inimestele kurja? Me soovisime üksteisele ja kogu maailma inimestele head. Me soovisime jõulurahu. Aga ühe väikese rahva kodudes meist mitte eriti kaugel tulid hoopis Moody päkapikud. Hoopis omamoodi jõuluüllatustega ja suudeid lahti ja laed langesid sisse. Venemaa on küll suur ja lai aga oma pommid otsustasid nad visata sinna, kuhu üks väike rahvas oma linna on ehitanud. Ja nii tähistas vere pulmaga jõulurahurahvas, kes peab end Euroopa Messijaks. Mida tal veel varuks on. Ja kust tuleb see kurjus? Et kurat on olemas, on tõik, milles võib kahelda vaid see, kes on ise kuradi mõju all. Kuradeid on arvukalt. Võib arvata, et kuraditel on bootlik lausa sõjaväeline valitsus. Mõned kuradid on suuremate volitustega ja nähtavasti eri ettevalmistuse saanud ühtede maade asjus ning teised on seotud teiste maadega. Teiseks eksisteerib mõtlik viha inimkonna vastu. Kolmandaks, püüdes viha välja valada, kurat, tihti voli enim lapsi rünnata. Neljandaks, kui kurat neid suures raevus ründab, tabavad inimkonda suurimad õnnetused. Niimoodi kokkuvõtlikult sõnastab kristliku vaate kuradi kohta ameerika Pulitaanlik dioloog kadunud mädas. Ja kui nii, siis põrmustab maailma kohtumõistmise päev. Kui seekord peaks kätte jõudma. Nõnda siis veidi süngelt ehk küll. Küllap omajagu inimloomuse vääriliselt. Algas seekordne lisandite saade seisuga jaanuar 1995. Küsimus kurjuse päritolust on muidugi üsna igavene, et mitte öelda üsna igav. Kuid huvitavamaks teeb asja võib-olla see, et äsja Ilmus eesti keeles raamat, mis heidab sellel ainestikule omajagu valgust. See raamat kannab pealkirja kurat Euroopa usundiloos. Selle autor on Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlane Ülo Valk. 32 aastane põskhabeme ja mõtliku pilguga mees, kelle raamatust loeb tänases saates valitud kohti. Näitleja Andres Ots. Me üritame selgusele jõuda, kas ja mil määral saab tänapäeva kurjust kuradi kaela ajada. Mismoodi see elukas välja näeb ja kuidas see kõik algas. Eeennoki raamatu sõnul tundsid taeva lapsed iha inimese tütarde järele ning 200 inglit laskusid maale võtsid naised ja selgitasid lapsi. Need inglid kuulusid valvajate unetute liike, kes ei maganud varem päeval ega öösel, et olla valmis jumala käske täitma. Nende juhina esines semi aasa. Teises lõigus atlasel. Inglitelt õppis inimkond mitmeid salateadmisi, nõidust, kirjakunsti, astroloogiat ilma ennustamist, taimede ja nende juurte kasutamist. Aga seal õpetas metallide töötlemist, piss, tõdede, mõõkade, kilpide ja soomusrööde valmistamist ning näitas, kuidas tapariistu tõhusalt kasutada. Naistele tutvustas ta ehteid, käevõrusid, kalliskive ning peegleid. Ta õpetas neid ennast imestama ning silmi värvima. Maal hakkas levima kõlvatus ja patune eluviis. Hiiud inimeste inglite lapsed olid kohutavad õgardid ning kui kõik oli nahka pistetud, muutusid nad lõpuks enim sööjateks säästmata ka endataolisi tapmisel ning vere valamisel polnud piiri. Jumala käsul aheldas peaingel Rafael Aasias elli kõrbesse. Vangistusse jääb aasasel viimse kohtupäevani, mil ta igavesse tulle heidetakse. Teised valvajad pidid nägema oma lastehiidude tapmist, kuid ma ei saanud siiski kurjusest puhtaks sest surnud hiidude kehadest sündisid deemonid, kes elavad maa ilmastenini õhutades patu ja põhjustades hävitustööd. Alles see oli, kui inimesed soovisid üksteisele head uut aastat ja ja nende heade lootustega sellesse uude aastasse astusid, aga ega me tegelikult ju veel ei tea, mis juhtuma hakkab. Ja tõenäoliselt juhtub neidsamu hulle asju, mis, mis juhtus eelmiselgi aastal, ilma et keegi oleks neid võib olla päris soovinud. Inimesed teevad väga veidraid asju ja vahele jääb küll. Selline tunne, et, et kas ei sosista keegi neile kõrva. Halbu nõuandeid. Ma arvan, et uude aastasse tuleks minna siiski lootusrikkalt, uskudes et see aasta, mis just äsja algas, tuleb parem, et ei juhtu selliseid katastroofe, mis on ka meie rahvast tabanud. Ja muidugi inimkond on väga pikka aega näinud vaeva, kuidas kõiki selliseid õnnetusi seletada, kuidas seletada seda, et inimestel on kurjad kavatsused, mida nad mõnikord ka täide viivad ja üks võimalus selleks on tõepoolest leida üks universaalne süüdlane, keda teha süüdlaseks kõikides asjades. See on niinimetatud patuoina fenomen, kui kui veidi ülekantud tähenduses seda tõlgendada. Ja kui seda reaalselt nähtavat süüdlast inimese kujul ei ole kuskilt võtta, siis leitakse kuskilt mujalt ja leitakse süüdlane väga tihti ka mütoloogiliste olendite vallast. Maailma rahvaste usundites on väga tavaline, et deemonlik olendeid kurje vaime süüdistatakse kõigis neis juhtumites kõigis neis õnnetustes, millel ei näi seletatavat põhjust olevat. Ja selliste kurjade olendite kilda kuulub ka kurat, kõige suurem süüdlane olend, kes kunagi langenud inglina hakkas jumalale vastu ja kes siiamaani näeb kurja vaeva, et võidelda kõige vägevamaga ja kasutada ka inimesi ära oma kurjade plaanide elluviimiseks ja ka inimesi kõigiti kahjustada. Kunagi kui maailm oli just äsja loodud juudi ja, ja kristlike legendide järgi siis jumal käskis kõigil peainglitel inimese ees kummardada. Aga oli üks ingel, kes seda ei teinud. See oli peaingel, kes kandis kristliku pärimuse järgi nima Lutsifer. Hiljem jumala vastavaliseks saanud, hakkas ta kandma nime saatan. Tahi tahtnud kummardada inimese eest, kes on inimese ees, kes on loodud põrmust, kuna tema ise on loodud märksa puhtamast elemendist. Tulest. Ja nii läkski ta jumalaga vastuollu. Ja see viha soovimatus inimest tunnustada kui, kui iseendast, mingis mõttes kõrgemat olendit ajendab teda mütoloogilise mõtlemise järgi siiamaani inimest kõigiti kiusama erida, kahjustama. Alatust ostmas sündinud. Aatomit, tolmus. Ras papp. Elus orja sohi ning ta võib palju korda. Sits. Vaat siin ja lõpp on see hetk. Keskaegne maagiline käsiraamat selle mägeetonal loendab 72 kuradi nime ning annab huvitava ülevaate nende võimetest ja maagile osutatavatest teenetest. Selgub, et deemonid on kodus kõikidesteadustes ning võivad õpetada kunstide filosoofiat, matemaatikat, loogikat, keeli, astronoomiat ja astroloogia taimede ja kalliskivide ok, kuldseid vägesid ning monid salateadusi. Üks neist õpetad käsitööd, üks grammatikat, üks lindude ja loomade keeli ning üks isegi eetikat. Deemonid võivad avaldada ka mitmeid saladusi, näidata minevikku, oleviku ning tulevikusündmusi ja suudavad leida kadunud või varastatud asju. Teine kuradite hulk põhjustab surma, hävingut, vihkamist. Nad toovad endaga kaasa mõrvu, sõdu ja verevalamist ning põhjustavat torme ja maavärinaid. Kaks piinavad inimesi Haabu mädanema ajades. Kaks rikuvad oma ohvrid, nägemist, kuulmist või mõistust. Ja kaks röövivad mõjukaid inimesi. Mitmed deemonid võivad inimesele anda nii looma- kui muusugust inimkuju. Üks kuradite grupp on seotud maagi enese jõukuse ning seisundiga. Nad muretsevad talle varandust, tagavad teiste sõpruse ja soosingu ning kindlustavad kõrgema positsiooni kavaluse, julguse, teravmeelsuse ja kõneosavuse. Kolm neist muudavad põhimetalle kullaks või rahaks. 12 hangivad kuulekaid, vaime teenriteks 11 kindlustavad naiste armastust ja vastutulelikkust ning üks sunnib naisi ennast alasti näitama. Kolm kontrollivad surnute hingi ja kehasid. Teised muudavad maagi nähtamatuks või näitavad meeldivaid illusioone. Üks võib esile manada mis tahes isikut. Teine võimaldab illusiooni voolavatest vetest. Kolmas pillimängust, neljas lendavatest lindudest. Neli kuradid toimetavad inimesi ohutult ühest paigast teise. Üks soojendav vanni minekuks vett. Ja üks muudab vett veiniks. Selliste helide saatel nad siis pidutsevad seal Valburgi öös, Kunu ooperis Faust. Aga kuidas nad välja näevad? Tavaline on tumeda ja inetu inglikuju kel on nahkhiire tiivad, kõhn ja karvane, keha peas, sarved suus, seakihvad ja nina kongus. Kõrvad on tihti eesli omad. Sabaotsaks võib-olla mao pea liigestele rinnal, kõhul ja tuharatel paistavad hirmuäratavad näod. Mõnede kirjelduste järgi on kurat vaid eestvaates kehaline, tema seljatagune. On aga õõnes nagu puutüvi. Kuradi käed võivad olla röövlinnuküüntega. Jalad on enamasti sikku või hobuse jalad. Kust on pärit see kujutlus, et kuradil on saba, kabjad ja sarved? See kujutlus on pärit väga kaugest ajast. Nimelt vanad heebrealased juba kujutlesid teemalike olendeid siku kujulisena. Seesama usk on tuntud ka Vahemererahvastel antiikmütoloogias. Üks kristliku kuradi kuju prototüüpidest Ongi saator või, või faun kahka Paan. Need kujutelmad küll unustati. Sel ajal, kui ristiusk sai riigiusuks läksid mööda sajandid. Ja kui renessansiaegne humanismi periood uuesti antiikmütoloogia elustas, siis ka kristlikku kuradit hakati kujutama uuesti. Nende tunnustega sarved ja saba olid tal küll varem ka ka varakeskajal, aga näiteks hobuse tahad saida uuesti alles 14. 15. sajandil siis kui antiikmütoloogia kujutelmad olid uuesti päevavalgele tulnud. Aga usk ise on vana ja üleüldse maailma usundites väga tihti üleloomulikke olendeid, ka deemoneid, nende hulgas kujutatakse looma kujulisena. Nad võivad olla sellised loomad, keda ei olegi võimalik loomulikest loomadest eristada. Aga tihti on üleloomulikele olenditele ka mõningaid looma tunnuseid. Soomorfseid märke. Ja kristlikus mütoloogias kurat, on peaaegu ainuke selline mütoloogiline olend, kelle, kelle puhul loomulikud inimlikud jooned on, on kokku viidud sääraseks peletislikuks kujuks. Seegi on vihje, et tegemist on ebatäiusliku ja kõlvatu olendiga. Inglitel on muidugi ka kunstis linnu tiivad, aga kaaned, linnu tiivad on märk nende taevalikust. Jumalikust. Loo. Erandina kuradist kuradil kujutati ka tihti olevat tiivad, aga need ei ole mitte linnutiivad, vaid need on nahkhiire tiivad. Öiste olendite tunnus. Kui palju võis olla neid inimesi, kes tõepoolest midagi nägid? Vanadel aegadel, siis, kui need pärimused Sündisid seda protsenti on väga raske öelda. Praegu on tehtud psühholoogilisi parapsühholoogilisi uurimusi mille järgi umbes 10-l protsendil inimestest on oma elu jooksul olnud üks või kaks tõeliselt seletama, et üleloomuliku läbielamist võib arvata, et varem oli see protsent suurem, kindlasti kõik ei näinud, aga pole kahtlust, et mõned inimesed tõesti oma kogemustes selliseid üleloomulikke läbielamisi tõesti läbi tegid, et see neile osaks sai. Ka ma ise olen rahvaluuleekspeditsioonil rahvaluule kirja pannes vestelnud inimesega, kes on ise kuradit näinud oma silmaga andnud väga huvitava ja ainukordse kirjelduse. Nimelt iseloomulik on on just see, kui kui muistendites, mis on pärimusliku tekstid, millest on palju variante valdavad sellised traditsioonilised kujud just nimelt see saba ja sarvedega kraatia ja teised traditsioonilised kujutis. Isiklik läbielamus on alati palju kirevam kui traditsioon. Inimene oma nägemustes näeb palju sellist, mida millega rahvapärimus päris nõus ei ole ja Eilat detailid tihti unustatud unustatakse, need ei jää käibele aga üleloomulikud olendid. Põhijoontes võibki jagada võib-olla kolme liiki. Kõigepealt need, mida teaduslikus kirjanduses nimetatakse empiiriliseks olenditeks, kes kes usutakse olevat kogetavad, keda tõesti mõnikord ka koge takse sai. Üleloomuliku läbielamise seletamine on oma, et kunst seda on teinud ka mõned folkloristid, näiteks soomlane Lauri Hongo ja neid seletusi on päris mitmeid, vägagi tõsiseltvõetavat. Põhiliselt nad tuginevad küll psühholoogilisel tõlgendusel teine üleloomulike olendite liikon, etioloogilised olendid. Et siis eesti keelde tõlgituna on sellised tegelased, kes figureerivad näiteks loomislugudes, loomismüütides, nad on kunagi maa peal olnud siin siin tegutsenud aga nad on nii-öelda väljasurnud inimene, neid enam ei näe. Selliste üleloomulike tegelaste hulka kuulub meie eesti mütoloogias kas või vanapagan või Kalevipoeg, kes on kunagisi olnud teinud oma Hiiuvägitükke pildunud kive ja kujundanud maastiku, aga vahetult kogetud enam ei ole ta nii-öelda väljasurnud, aga tal on oma osa maailma kujundamises. Ja kolmas üleloomulike olendite liik, kelle võiks ka esile tõsta, need on fiktiivsed. Olengi, tõi välja mõeldud olendid. Need on sellised tegelased, kes on omamoodi usundi uskumuse ja, ja väljamõeldise piirimail. Sellised olendid võivad. Olla täiesti tõsiseltvõetavad näiteks laste jaoks Eestis on välja mõeldud ja võib öelda välja mõeldud terve hulk laste hirmutisi. Olendeid, keda täiskasvanud ei usu ja nendega on lapsi heidutatud peamiselt pedagoogilistele eesmärkidel, näiteks öelda, et rukis ei tohi minna rukis, rukkihunt või, või kaevu juurde ei tohi minna. Kaevus on nät ja sellised fiktiivsed olendid on, on paljuski need, kes, kes praegu lastele sussidesse kommi toovad või või kes jõuluajal oma kingikotiga tulevad või selle kingikoti kuskile maha jätavad, nemadki on tõelise rahvausu mütoloogia ja, ja Finktsiooni väljamõeldise piirimail. Mõned neist mõned neid usuvad ja mõned ei usu ja loomulikult ka lapsed on osa inimkonnast ja nendegi usk on täiesti tõsiseltvõetav. Väga sageli püüab kurat oma hirmuäratavat kuju varjata. Paljudes lugudes ilmub ta oma eesmärgist sõltuvalt mõne inimese kujul, näiteks raku juurde tuleb ta ahvatlevalt ilusaim naisena. Sellisel kujul ilmub ta ühes õpetlikus loos ka metsaüksinduses kasvanud noorele mungale, kes pole oma elus kordagi naist kohanud. Nunnale või lesknaisele läheneb kurat, tihti kena ja elurõõmsa noormehena. Tavalised inimkujud kuradi jaoks on teekäija sõjaväelane, jahimees ning Scolar. Ta võib võtta nägi ja sõbra, naabrit tuttava sugulase kallima või abikaasa kuju. Samuti on teda kohatud preestri, munga, nunna, piiskopi ja isegi mõne ajaloost tuntud pühakuna. Siiski on usutud, et kristlaste kaitseks on jumal talle mõned piirangud seadnud. Nimelt kui kurat muudabki end inimeseks, peab tema välimuse juures ometi oleva. Mõni teeb monlikkusele viitav joon, mille põhjal tähelepanelik vaataja teda saab ära tunda. Loomulikult püüab kurat end võimalikult täiuslikult maskeerida. Neid tuleb ette sedagi, et ta võtab neitsi Maarja Kristuse või isegi jumal isa praegu ju ning koos oma Seltsilistega võib ta esineda terve taevase õukonnana. Juba uus testament hoiatab, et saatan võib muuta end valguse ingliks. Tuntakse ka kujutelma, et sõltub inimese enesekõlbelisusest, millised vaimud teda saadavad kui kellegagi seltsi võti, mõned on ta ilmselt loomu poolest kuri. Tolmude järgi saadab iga õhtu tuhandeid deemoneid, kes kiusavad inimeste erineval moel, põhjustades rahvakogunemiste ajal trügimist, põlvede väsimust, kannale astumist. Kes soovib deemonite olemasolule kinnitust leida, võtku sõelutud tuka ja püstaku voodi ümber. Siis näeb ta hommikul kukejälje sarnaseid jälgi. Kui sind kiusab kurat, hüüa valjusti, kurat. Kui sind jälgib. Jumal, ütle julgesti. Jumal. Ära häbene sõpru. Ära vaenlasi varja. Lahke meelega mine Väike-Karja laps karja. Lugupeetud kuulajad, eetris on ajaviitekava visandid seisuga jaanuar 1995. Keskpäeval kuuleme uudiseid siit ilmast ja siis siirdume jälle filosoofiadoktor Ülo valguseltsis kurjuse juurte otsingule rahvaluuleriiki kõneaineks. Ülo valguraamat, kurat. Euroopa usundiloos. Katkendeid sellest esitab näitleja Andres Ots.