Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, mina olen Riho Lauri Saar ja te kuulate taas kirjandussaadet, litter, kus seekord tuleb taas juttu lapsepõlvest ja kirjandusest. Tänase saate märksõnadeks võib tinglikult asetada näiteks Rooma riigi vastu mässanud Spartacuse ja põhikoolis möllavad nõmeduse. Aga miks mitte hoopis poroloonist, mängukaru, lõpetamata näidendid ja kõik kummalised asjad, mis Inglismaaga kaasas võivad käia. Ühesõnaga hea kuulaja, saate teemade ring saab päris lai olema. Saatekülaliseks on täna luuletaja SS. Saade on lindistatud kevade hakul Tartus Eesti Raadio litri saate ja Eesti Kirjanduse Seltsi koostöös. Mõnusat kuulamist. Tere õhtust. Mina olen siis see inimene, kes kirjutab. Tekste nimel SS. Nii või teisiti ma ikkagi alustan sellest, et et minu jaoks üldse kirjanikuna või, või luuletajana või, või kellena iganes, on ikkagi elu on Aarne ja kirjandus on, on see, mis sellest elust räägib vähemasti nii see kirjandus, mida mina ise teen. Et see ei ole mingit sellist elevandiluust torni või suletud süsteemi. Ma tarbin kirjandust, ma loodan kirjandust ja, ja sellepärast ma alustaks ikkagi ühesõnaga siis elust või, või lähtuvalt sellest teemast siis sellest osast elust, mida nimetatakse lapsepõlveks. Noh, niimoodi ma ei hakka lambist rääkima siin mingitest raamatutest, vaid paneks natuke paikat, millal sa minu lapsepõlv oli ja ja siis raamatutest muidugi, mis asi, see lapsepõlv, see on omaette küsimus jälle. Et täna mul on selline paha komme, et ma kipun hiljaks jääma. Täna Tallinnast tulles ma kippusin bussi peale hiljaks, pidin võtma takso. Esimene asi taksosse istudes oli, oli see, et takso Raadios mängis ansambli mano vaar 88.-lt aasta plaadi pealt. Lugu, selle loo nimi. Mul on seal ring, ühesõnaga see on, see oli ja siis ma hakkasin mõtlema, et see oli võib-olla viimane või eelviimane hevi metal plaat, mis ma enda jaoks lindistasin. Noh, umbes siis, kui ta välja tuli, et võib-olla lapsepõlve lõpp on hoopis hoopis nagu see asi, aga praegu ma siin küll nüüd päris sellisest hilisemast teismelist ei räägi. Ja popmuusikast vist üldse mitte kuigi see noh, mõeldes istudes taksosse ja mõeldes, et ma tulen ürituse lapsega üle, kirjandus kohe tuli mingi link kuidagi see, see monovari lapsikus ja see, kui, kui väga ta mulle omal ajal korda läks see kuidagi seostus minu jaoks, aga ma nüüd ikkagi räägin siis natuke varasemast ajast kõigepealt. Et noh, ühesõnaga faktidest rääkides, ma olen sündinud aastal 71 siin Tartu sünnitusmajas ehk siis sealt edasi mõeldes tuleb siis välja, et et kogu see periood, mida vaid minu lapsel oleks nimetada, oli, oli ikkagi võta või jäta, sügav sügav vene või see nõukogude okupatsiooniaeg. Ja siis hilisem teismeiga see oli nagu juba see noh, see komejant aeg, et ikkagi veel seesama okupatsiooniaega, mida nimetati perestroika ajaks. Aga see aeg, millest ma räägin, oli ikkagi see aeg, kui veel ei, ei paistnud ka seda perest roikat pärisse, varane lapsepõlv oli siis auli siis Brežnevi aeg. Tartus ma sündisin, aga minu vanemate peale arstid mõlemad õppisid Tartu Ülikoolis Tartu riiklikus ülikoolis, siis tolle tolle aja nime järgi võib-olla peakski praegu rohkem neid välja kasutama, seda õhkkonda meelde tuletada, kuigi ka ise mõned asjad õnneks akude endaga meelest ära minema, aga nad õppisid arstiks ja määrati peale ülikooli lõpetamist tööle Peipsi äärde asulasse nimega kallaste, mis on mida nimetatakse siis nagu linnaks või? Minu arust tore koht, aga kas ta nüüd linn on, no võib-olla on ka selline puhtalt, kes ei tea, et see on seal noh, nagu ma ütlesin, Peipsi ääres, kus valdav osa elanikke on, on siis etnilised venelased peale kelle on seal veel siiski ka eestlasi ja mustlasi. Rohkem ma ei mäleta oma lapsepõlvest, et oleks juttu olnud, aga muslastest oli ka juttu, ma mäletan mingeid lugusid, aga mida ei mäleta. Ja kuna seal ei olnud eesti lasteaeda ja keegi vanavanematest ei elanud seal ega seal lähedal. Emapoolsed vanemad elasid Tartus, vanaisa on nüüdseks lahkunud, surnud, see tähendab. Ja isapoolne vanaisa, kes oma nüüdseks nüüdseks meie hulgast lahkunud, elas Ameerikas ja ja oma isapoolsed, kuna ma pole ma kunagi näinud, see oli juba enne minu sündi surnud. Ja siis kuna vanemad pidid tööle minema, siis võeti mulle hoidja. See hoidja oli ka vene rahvusest naine. Emakeel oli, oli vene keel, aga kes rääkis ka kangelt eesti keelt, kuivangelt rääkis, seda ma enam ei mäleta. Aga millegipärast on mu meelest tegelikult võib-olla see on sellepärast, et kui ma tulin umbes viie aastaselt Tartusse vanematele Tartusse siis meelest alates kuni kuni 99. aastal magasin Tartus. Tartusse tulles ma vist hääldasin mingeid sõnu natuke venepäraselt, kuigi mu vanemad on eestlased. Kaugelt kaugemat suguvõsast on ka, on ka venelasi, aga see mängisin praegu rolli. Aga see hoidja või mitte, aga vaid hoidja oli, oli üks meeldivamaid inimesi, keda ma olen üldse, kellega ma olen elus kokku puutunud. Ja eks esimene raamat, mille, mille puhul ma võin öelda, et ma rääkida siis esimese raamatuid, mida ma olen lugenud, tegelikult ma veel ei osanudki lugeda. Aga esimene raamat, milles tasuks selles kontekstis rääkida, on sander Peteffi sangarina, ainus, mida ma olevat siis palunud oma hoidjal eestikeelset varianti siis palunud või nõudnud või Invingudesse, seda, seda ma ei tea enam endale korduvalt ette lugeda ja mul on räägitud mitte üks kord, vaid vaid korduvalt. Ja palju ma sellest ajast raamatuid ei tulegi meelde, kui ma hakkan mõtlema, mul tulevad mingisugused pildid. Noh, neid võib-olla ei ole mõtet meelde tuletada, nad on selles mõttes, et mida ma kuskilt aknast nägin, mingeid mingeid olukorrad, mingi ja muud kummalised asjad, mõned on väga selgelt meeles, aga raamatuid nagu sellest ajast no võib-olla ka selle tõttu, et siis sai seda elukohta muudetud ja need raamatut võib olla, et siis ma ei tea, läksid, läksid kuidagi kaduma nagu, nagu ma mäletan, et mingisugused näiteks mäletan selgelt, et eks neist piltidest olid minu kolmandal sünnipäeval naabripoisid, kinkisid mulle suure poroloonist jänku mille kohta minu isa ütleb, et ahah, et oli nii, et mina ei mäleta ja mina ka ei tea, et kas see on hakanud mägi olnudki, päris nii. Aga ilmselt raamatutega oli siis niimoodi, et nad jäid kusagile mujale. Ma mäletan ühte raamatut, praegu tuli nüüd või noh, ühesõnaga üritasin meelde tuletatud toonust joobamilitsionäär. Ja iseenesest ta ei olnud vist mitte kuriraamat, vaid siiski pigem naljakas, ma usun Tsahkna, mõeldud aga nema, üritasin vahepeal meelde tuletada, millal ma ise lugema õppisin, aga seda ma ei oska öelda. Ma üritan küll hästi asjalikult seda konstrueerida, seda taustaga, vaat mäluga on ka, nagu ta on. Ma mäletan seda, et kui ma olin juba Tartus, siis range kasvatusega vanaisa kontrollis meie lugemist raamatust mille nimi oli delfiin ja hiljem ma tuvastasin, et see oli Dagmar Normeti kirjutatud Siimaskopi pildid ja siis ma mäletan sellest raamatust veel ühte sõna. Et seal oli sõna sooritama ilmselt mingi delfiin, sooritas mingi hüppe ja mina ei saanud aru, mida see sõna sooritama tähendab siis noh, nii viis aastat või mis ma siis olin? Jah, et kummale maise Siimaskopi pilte siis ma ei tea, kas sellest on põhjust rääkida võib-olla kui noh, võib-olla hiljem tuletate meelde, aga noh, tegelikult tasuks küll rääkida, aga sa oled seal praegu selle kõrvalepõige, et et minu lapsepõlvesangar ikkagi oli raudselt number üks ikkagi Edgar Valter raamatuillustraatorina. Et ma ei tea, kas siin on, olen kuulanud mõned minuvanused, naisterahvad räägivad, et oi, et siis olid ju need Siimaskopi ilusad pildid. Kas siin on mingi selline erinevus, tüdrukutele meeldis rohkem Siimas skoop või pagan teab. Aga noh, see selleks. Ja siis ma mäletan seda, et seda, millal see oli, ma ei tea, nüüd küsisin paar päeva tagasi ema käest järgi, ta ütles, et see oli aasta 77 jaanuarist kuni maikuuni, kui ta oli Moskvas täiendamas. Järelikult ma olin siis veel seitse, siis ma olin viieaastane, ühesõnaga et siis meie vennaga kirjutasime emale sinna mingisuguseid kirjakesi kirjatähtedega. Noh, mingi faktikorrast oma oma mingiks lugemise või kirjutamise oskusest, aga mingeid umbes siukseid, kolme lauselise mõttetuid mõttetuid asju. Ja millal ma hakkasin niimoodi ise suure huviga lugema, seda ma ka ei tea. Ma tean seda, et enam-vähem kogu oma selle elu, mida ma mäletan, olen ma hästi palju joonistanud kuningat kõige viimase ajani, et võib-olla nüüd ma nüüd ma hästi palju joonistanud. Aga seda enam ma nüüd praegu saan aru, et tegelikult noh, enne kooli ma kogu aeg joonistasin plokkide viisi igasuguseid asju ja ja kooliajal ja, ja üldse et see oli küll üks selline asi, mida ma niimoodi suure võtsin ja tegin, millal juhtus see, et ma hakkasin võtma raamatuid ja niimoodi lugevama ei mäleta, aga mäletan seda, et päris kindlasti oli see juhtunud. Hiljemalt. Ma mäletan täpselt suve esimese ja teise klassi vahel, kui ma niimoodi järjest võtsin mingeid raamatuid riiulist, need olid umbes sellised Seiklusjutte maalt ja merelt ja üks oli kindlasti see must must nool. Üks oli kindlasti Acteni prints ja kerjus. Aga noh, oli ka teistsuguseid. Aga nende hulgas ei, ei olnud eriti maania mul läbi lugemata paljud need igasugused need Lindgreni raamatuid ja ma mäletan Karlssoni, ma lugesin läbi kusagil niimoodi peale kahekümnendat eluaastat võtsin kätte ma loendanud ikkagi läbi selle raamatu ka umbes samal perioodil, kui ma lugesin näiteks Henry Milleri Vähi pööri olnud. Ja ega seal, kas see on lugedes, aga mulle enam ei meeldinud, et need mingisugused multikad ja televastased võisid oma täis nagu vahvad olla, aga sellest ma ei leidnud sellist mingit mingit eriti nostalgiatunnet vaimukuste kohanud. Ja üks autor, keda ma, kes ei ole mulle aga eriti eriti istunud ja nüüd ma olen lausa mõelnud, et ma võib-olla isegi saan aru, miks ta mulle nüüd ei istu, on Hans Christian Andersen. Noh, see on mingisugune, ma ei ütle ta nüüd halb või, või, või, või midagi valesti teinud või. Aga ilmselt noh, minu minu maailmapildi või iseloomuga tema lood väga ei istu. Nad kaks tüüpilist näidet, see metsluiged või, või, või inetu pardipoeg. Noh, nüüd on kuulda olnud ka lugeda olnud sellest Anderseni enda elust. Ma ei ole sellega detailideni kursis, aga ma ei ole väga hull. Aga et kas oli tema mingist seksuaalsest sättumusest või mingist muust muust asjast, mille tõttu ta võib-olla tundis ennast selles keskkonnas või ühiskonnas ebamugavalt. Ja mulle tundub, et selle tõttu tema lugudes ongi selline motiiv või, või selline tegelane, kes ehkki noh, nagu inetu pardipoeg ühesõnaga et kes on nagu tõrjutud või narritud või Pilatud või kuidagi vähemasti ise tunneb ennast sellena. Aga kes tegelikult nagu pärast selgub, on teistest hoopis parem. Ja mulle noh, lihtsalt inimesena mulle ei meeldi. Vot, ma ei teagi, tolerantne inimene, mõnikord, ma arvan, ma olen mõnikord ehmatab ära, ei ole, aga, aga noh, see inimlik omadus, mis mulle ei meeldi, on selline mingi enda teistest paremaks pidamine või? Vaatame, need ümberringi on pööbel ja, ja noh, ma tean inimesi, kes, kes niimoodi suhtuvad erinevatel põhjustel kas nad on siis majanduslikult või, või sotsiaalselt või, või mingi mingit pidi peavad ennast eliidi hulka kuuluvaks või selle tõttu, et nemad on vaimuinimesed ja ja ega püüda suurem osa inimesi ei mõista, mida ma teen. Noh, ma ei tea mulle kuidagi nende asjade hulgas, mida, mida ma usun, on ikka üks asi on see, et ma, ma ikkagi usun inimeste võrdsust, mitte seal muidugi eksimine on pikem, seal käed pikemad ja kolmandal on veel üks asi on veel pikem ja ja kellelegi Nike jõuga noh, teistmoodi kui teisel, aga banaan mina usun inimeste võrdsust ja see oli selline asi, mulle. Mulle ei istu. No muidugi võib ju ka tegelikult linna minna niimoodi tagasi, et noh, et sedasama mingi Anderseni inetu pardipoja värk, et seal ei ole üldse nagu mingi kristliku kultuuritraditsiooni selline osa, et noh, et ka ka see ristiusu lunastaja jumala poeg suri nagu Rooma Rooma ühiskonna kõige aladamaks peetud surma ja teda alandati igate moodi ja siis lõpuks tuli pärast seda läks taevasse ja on oma isa paremal käel ja see on iseenesest on, on ilus ja ma ei taha üldse kellelegi religioosseid tundeid riivata. Aga noh, et see on ilus, selline lunastuse ja, ja pääsemise motiiv ja kõige madala madalamaks peetu või kõige kõrgemale tõusta. Aga noh, mis mulle nagu nagu hakkab, vastan just nagu see seisukohta, mitte mitte see, et nagu igaüks võib, võib võib tõusta, ei saada, vaid noh, et tegelikult, eks, see on nagu see väljavalitu, vot see ongi see, keda, keda mööbel ei suuda nagu ära tunda, et see on see jumala poeg. Noh, see suhtumine mulle nagu ei, ei meeldi selline väljavalituks olen ma tean inimesi isiklikes, peavad ennast väljavalituks ja kasvatavad oma lapsi nagu selles stiilis teate, teistest paremad. Selles mõttes selline lastekirjandus ei ole nagu minu laste keeranud. Jah, aga ma rääkisin sellest, mida ma ei lugenud aga ei saa nüüd päris nii ka öelda, et ma, ma lugesin ainult neid suuremate poiste jutte ikka Ma mäletan, et noh, näiteks läbisegi seal nende, nende Nende suuremate poiste juttudega oli seal ikka ka noh ma kujutan ette, et nagu selliseid samale eale mõeldud jutte nagu Viplala või, või muinasjutte ma ikka lugesin ja see 100 rahva lood ja see väike muinasjuttude raamatute sari, kus noh, see oli see retoromaani muinasjutud ja vene vene muinasjutt, lendav laev ja ja need asjad meeldisid mulle ka väga. Aga jah, selle musta noolega seoses ma mäletan ole nüüd üle lugenud, äkki see ei olnud nii. Aga mulle tagantjärgi tundub niimoodi, et Stevenson et mis seal oli köitev, noh, peale selle, et seal oli see mingi põnevus, mingi mingi poiste värk veel veel veel pole mingi inglisevärk, mis mulle mingitel muudel põhjustel on noh, võib-olla kasvalt selle raamatu selliste raamatute tõttu võib-olla osalt ka selle tõttu, et ma teadsin, et mul oli, eks kaugelt sugulane Inglismaal, kes oli saatnud mingeid raamatuid ja mänguasju minu vanemale vennale põhiliselt ja suuremas osas ma nägingi neid juba siis, kui nad olid nagu parajalt räsitud ja mida Mazdaldisemaks tegi see need asjad ja ja selle maa. Aga üks asi, mis ma arvan, oli ikkagi ka Steveanssoni juttude puhul selline väga tugev külg. Ma usun ennast mäletavad, et ta suutis hästi Häid pilte luua. Hästi niimodi sugestiivse heid, mingisuguseid olukordi või ei pilte kirjeldada. Mul siiamaani, kui ma hakkan mõtlema, tuleb meelde, seal oli, olid mingid rabamaastikud või, või oli seal kants, kus, kus ümber olid kõrged puud ja siis pimedusest lendas mingi nool sinnapoole või, või, või üks stseen, kus peategelane oli ruumis, mis oli, mille seinad Edamest üks sein oli seal kaetud vaibaga vaibal oli jahimehe kujutis, kelle silm vilkus tegelikult oli seal nagu auk sees ja sellele mingi salaruumi mingisugune vanamees vahtis niimoodi mingi mingi salakuulajad ja need sellised asjad olid, mul on nii, nii terviklikult moodustasid nagu film või isegi juba rohkem kui film nagu, nagu noh, nüüd on ta arvutimängud, kas sa saad ise niimoodi sees käia, siia paremale vasakule vaadata, et mingi, umbes sellised sellise mõju tekitas ta minu peas, et kui venelased tegid sellest filmi siis esimene raks mulle tundus, et, et see ei ole ju täpselt see koht. Aga noh, hiljem ma mõtlesin, et tegelikult kui ma tagantjärgi mõtlen, siis venelased olid vist tegelikult seal atmosfääri siiski päris päris samamoodi tabanud, aga, aga kuidagi noh, see peas oli tekkinud umbes nagu ma oleks seda näinud. No umbes nii nagu need pildid, mida ma oma lapsepõlves kallastel seal kuskil aknast nägin, mingi regi sõitis seal jõe ääres või niimoodi või nagu ma mäletan, et noh, see ei olnud kirjandusega seotud, aga, aga kui, kui ma mäletan, noh, kas kas keegi oskab öelda, mis aastalt Tarkovski solvav maris tehti? 72 ahah, no siis klapib, ühesõnaga ma mäletan lapsepõlvest sellist pilti sellest kallaste ajast, et ema-isa vaatasid telekat ja, ja seal oli selline koht, kus oli heledas riides mees, heledas riides naine tulid mingisse ruumi, rääkisid naine, istus raketirakett, tõusis õhku, mees jäi gaasi joas põleva seljaga niimoodi väänemad ühendama. Aastaid hiljem rääkisime vennale sellest umbes niisugune noh, et umbes samamoodi lõbusast jänkuste närakas võib-olla ta ei olnudki olemas või niimoodi. Ja siis minu vend ütles, et sa ei, see oli Tarkovski Solaris ja ma ei tea siis, kas teda näidati mingis saates lõiku või, või tervenisti või kuidas see oli. No umbes sama selgelt nagu kujutasin ette mingeid neis musta noole mingeid pilte, mida ma tegelikult ju elus ei ole näinud. Ja noh, kui nüüd meenutada, mis, mis noh, selliseid lasteraamatuid ma ikkagi lugesin, siis noh ikka sel ajal, kui nagu kevade oli hea kohane, siis oligi minu jaoks kevade oli oli selline väga, väga tore raamat ja togiini asjadest olen ma ainult kääbikut lugenud, mis mulle tol ajal ka väga meeldis. Kanoonilises Eesti lasteraamatutes naksitrallid ja ja Kunksmoor olid, tulevad praegu meelde. Aga noh, jah, umbes ma mäletan, et küll naksitrallid maksma võitis Glenn, aga, aga umbes mingite sarnaste asjadega umbes umbes samal ajal ma lugesin näiteks šveiki ja hiljem ma olen nüüd uuesti kätte saanud. Et kui paljudest asjadest aru ei saanud, oli, olid siis noh, need, need siis nii mingisugune poliitiline pila, mida, mida lihtsalt pea ei lõiganud või siis noh, see vanainimeste asjaga seotud kuidagi, et paljud asjad, millest ma ei saanud ka aru, et ei saanud aru, tore oli lugeda küll ja naljakas ja kõik, aga aga alles hiljem sain aru, et seal oli kuradi palju muid asju. Aga noh, sellega ei olnud sellist probleemi, et et noh, et oleks nagu siis, ma ei saanud aru, et ta nagu minust vanematele kirjutatud ühe raamatuga, mis oli sealt sarjast Seiklusjutte maalt ja merelt, mul tuleb meelde selline moment, et noh, ma ei tea, võib-olla siis oli natuke varaste lugeda, tähendab mitte kusagil oleks öeldud, et see on keelatud või mitte ja ja võib-olla isegi mõned pedagoogid oleks soosinud ajale õpingu juurde, seda lugeda sealsamas mingi teises ja kolmandas klassis, aga aga ma mäletan, et kunagi ma olin sel ajal haigena kodus või, või, või ma simuleerin või ma ei tea ta kooli, noh ikka kui ma haige olin, siis ma kohe ei tahtnud tagasi minna nagu lugeda, joonistada kodus oli palju lahedam. Et ühesõnaga, ma olin üksi kodus ja mäletan seda, kui ma lõpetasin, siis jõudsin lõpule raamatut Tšingis-khaan lugemisega, see oli mingi vene autor, kelle perekonnanimi oli Jaan sellest Seiklusjutte maalt ja merelt sarjast ja noh, see raamat kubises igasugustest tapmistest ja piinamistest ja, ja linnade riikide hävitamistest ja ja umbes niimoodi ta lõppes. Mälu järgi üritan rekonstrueerida, võib-olla ma panen väga puusse. Et umbes, et siit läksid mongolid ja, ja kus olid õitsvad linnad, seal oli, on nüüd inimeste pleekinud kondid ja linnud nokivad Raidetel silmi välja, midagi sellist ja siis raamat saigi niimoodi otsa ja ma olin üksi kodus ja üsna vaikne oli ja ja, ja siis oli üsna ebameeldiv. Ühesõnaga, et ehk siis nagu väheseid, kuidagi ebameeldivaid lugemiselamusi tollest ajast või et siis ei tahtnud tükk aega mäletan mingisuguses aasiateemalist literatuuri üldse nagu, nagu lugeda. Ma mõtlen, võib-olla see tegelikult ka. Nojah, muidugi seal oli neid, neid igasuguseid jälkusi ja, aga võib olla ka võimendas seda see, et tavaliselt põnevusjuttudel on ju ikkagi mingi äpi endale midagi, aga noh, seal nagu lõppeski niimoodi sellised ajaloolise jutus on mis, mis, mis ei ropenda kuidagi nii hästi. Ja noh, ütleme krimkade, mida ma ka lugesin, krimkade, see on ka selline, noh noh, laipa terveks ei tee, aga, aga mingi vabanemise moment või niimoodi ikka VW kuri saab karistuse või, aga seal noh ja no üks selline moment oli veel, mäletan või natuke teistmoodi moment, et vist neljandas klassis kui viiendas ma ei tea, kus kohas kui ajaloo tunnis õpetaja soovitas kaasa võtta mingi ajaloolise raamatu, mida keegi on lugenud sellest rääkida, noh, ma ei tea, kas oli nüüd kohustuslik või oli sellega võimalus äkki äkki nagu kerge vaevaga head hinnet saada või midagi? Seda ma tahtsin atraktiivsemaks tundi teha ja minul oli üks raamat, mis mulle kohe niimoodi väga meeldis, oli see autorlust ta mingid Iowagno suvagnoli või midagi. Spartacus igatahes. Ja ma õhinal ja ütlesin, et seal tunni pärast, aga lihtsalt ma nagu natuke fännisin või niimoodi tahtsin sellest rääkida korraga seal klassi ees siis. Aga kas ma nagu imelik? Et noh, see nagu see põhikooli algus ja see on selline aeg, kus meil oli ka neljandas klassis olist klassi koosseis, selline, et oli 21 inimest, on väikeklassi, sellest seitse omavad oleks poisid ja tüdrukud, aga seitse poissi olid siis nagu sellised nagu nagu päris pätid või, või noh, niisugused mitte lihtsalt nagu sellised, kes olid siis mingist sotsiaalsest perest või midagi säärast, kellega tõsiseid probleeme. Ja siis noh, ühesõnaga selline põhikooli mentaliteet ja, ja kuna sa Spartacuse saan nagu peale vabadusvõitluse ja põnevuse ja kangelaslikkuse on, on ka mingi armuintriigide teema, siis korraga sellest raamatust rääkis mul oli sihuke nõknak tunne nagu hästi imelik nõme hakkas sellest rääkida. Noh, ma ei, ma muidugi ei väida, et ma nüüd noh, et ma ei tea, nüüd lugesin palju nagu endast vanemate mõõdate raamatut. Ma arvan, selliseid. Tähendab, ma olen üsna kindel, et minu käes siis oli veel teisi inimesi, lugesite samasugust lekteeria, ma ühe klassiõe puhul kindel, et ta või peaaegu kindel, et ta tal hulgas üldse veel palju rohkem kui mina ja, ja igasugusele eale mõeldud raamatuid ja, ja rohkem paksemaid raamatuid. Aga, aga jah, see kuidagi noh, see periood oli küll seal, kus ma nagu lugesin, palju lugesin võib-olla nagu rohkem kui need eakaaslased, kes mind ümbritsesid vastupidiselt praegusele, kus, kus ma tunnen, et noh see ringkond, kes teda ümbritseb, et et ma üha üha vähem ja vähem nagu ühesõnaga, üha rohkem ma tunnen, et inimesed mind ümbritsevad on hoopis rohkem kursis kirjandusega. Ma ei tea, võib-olla siis on on kuidagipidi ka selle teemaga siis seotud see, et et millal ma ise hakkasin midagi kirjutama. Jälle ma ei mäleta, millal see oli kusagil esimestes klassides noh kindlasti või no ma olen üsna kindel, et see algas mingitest sellistest luulesed Ööbritest, kus nagu lumemees ja maja ees ja kass ja tass nagu riimi sellised asjad. Teises klassis ma mäletan, et ma lõpetasin ma siis korduvalt, alustasin igasuguseid jutte ja ja näidendeid kogu kooliaja ja ühtegi jutu mõist valmis ei saanud. Sain alles hiljem mõned jutud kirjutanud, elus, võib-olla majanduses lühikest sain ka siis, aga aga üldse ma olen kirjutanud kaks näidendit elus esimesena kirjutasin, tähendab lõpule jõudnud, esimene oli teises klassis, teine oli nüüd paar aastat tagasi on umbes üks lehekülg pikk. Aga see, esimene oli, oli selline. Ma arvan, et siin oli vist selle Heljo Männi lasteraamatu mingi mingi lastenäidendite kogu oli tal et võib-olla selle selline mõju või noh, vormiline, et see näidend pidi olema kindlasti seal oli kas kaks või kolm vaatust vaatseti jagunema piltideks siis olid seal vahepeal luuletuste moodi asjad või noh, mis nagu siis ilmselt Jõuludeks olid mõeldud. Minul viis ei olnud ja noh, ühesõnaga ühe sellise asja maa siis tegin valmis ja pildid ka, et noh, ma ei tea, mis sellest Roberti, sest need on saanud, et kas ta on kuskil alles. Ei ole. Siis ma üritasin neid jutte kirjutada ja millest need jutud olid? Mõned on üks selline läbiv teema, mida ma nagu erinevalt püüdsin väljendada ja ilmselt ka mingit põnevusmomenti panna, kuna ma ikkagi lugesin ikkagi selliseid asju, mis, mida nagu põnev oli lugeda tegema mingi lapsgeenius, koju kest tarka, igavate väärtuslikku kirjandust ka lugenud selles eas. Et see, see läbiv teema oli noh, üldse mulle kuidagi mingi mingi õigluse teema läks nagu korda ja üks asi mis läks korda, mida ma üritasin siis nes teksikestes väljendada, oli noh, seda võid praegu tinglikult nimetada mingiks roheliseks kalduvus, eks, aga, aga see oli siis jah, konkreetselt mingi loomade tegelased olid loomad, kes siis nagu noh, ehitasid endale tehtud ülekohtu vastuost. Ja sedasama teemat väljendasid ka mitmed minu joonistusplokid, mis olid otsast otsani täis spikerdatud. Nii et ma sain küll valmis täis joonistatud jutte, ma valmis ei saanud niimoodi põhjalikult alustama, nagu hakkasin otsast peale algusest ja kuidas läheb, ja siis siis ma mõtlesin nii põhjalikult, siis läks, läks seal nivoole ja et, et kust see nüüd siis tuli või? No ma ei tea, ma tean mingeid raamatuid, mis mulle väga meeldisid oma teemaga seotud, aga ma arvan, et see algas kusagilt varem, aga kust, seda me enam ei, ei suuda meenutada, et üks raamat, mis või noh, mingit raha, noh, need on, need oli mitu raamatut mulle väga meeldisid, olid need doktor tuuliti raamatut, kus on siin nagu see teema, et noh, loomadega on nagu väga ebaõiglaselt ümber käidud ja see mees hakkab peategelane hakkab siis korda majja lööma koos oma loomade kambaga. Ja siis ma vaatasin isegi järgi, et, et noh, see, see oli siis 82 10 11 või ma ei tea, arvan, et see asi hakkas mul ikka varem, siis ma mõtlesime järgedeks teine raamat, mida, mida ma ka niimoodi mäletan, et ma lugesin ja mulle meeldis, oli bene autori konstantinovski raamat eesti keeles, mis 21 ja pealkirja black lakk, lakk, mis oli, oli ka siis sellest, et kuidas ühesõnaga nagu noorteaduslik raamat, mis rääkis loomariigist. Mida põnevat seal kõik on, aga selle üles ehitasid nagu sellele, et kui palju asju on inimesed kui palju nagu tehnilisi ja teaduslikke ja mingisuguseid ideid on nagu noh, pilti peas nagu loomariigist plageerinud või umbes et ma ei tea, seal mingi vere all juba mingid elukad helendavad ja mis hullud konstruktsioonid on termiikidel, mis valemit, kõik, kuidas kaua inimesel läinud või kuidas mingit lendavad seal? Noh, ma usun, et need olid nagu mingisugused mõjutajad, aga midagi pidi veel n oleme, aga, aga mis seal enne oli sadama? Ma ei mäleta. No üks asi, mida, mida ma mäletan? Et noh, et kui rääkida nüüd kuidagi tõmmata paralleeli sellega, mida ma mida ma kirjutanud või kuidas ma kirjutan, et seda ma mäletan, et näiteks see, et ma ö-häälikut ei kirjuta mitte noh, täppidega huugavaid, selle igreki websiloniga. Et siin ei, siin ei ole nagu asja mõtet põnevaks teha, et see oli küll ma mäletan, et kuskil põhikooli lõpus, kui oli nagu see, ma ei mäleta, mis selle Valgevene autori raamat oli kuningast ahju ajuvaht ja, ja sellised nagu ja siis oli ka õudusjuttude õudselt juttude lugemise periood. Siis oli kas Aaviku tõlgitud Edgar Allan Puukaeda Endal ja noh, need, sealt tuli see igreki asi ja alguses alguses ma mäletan, ma nagu noh, vigurdasime, tundus kuidagi. Ma ei mäleta, kas ma päris alguses siis vaatan keskkooli alguses noh, mõned aastad hiljem, siis ma võib-olla just üritasid mingit alternatiivsest väljendada või isegi seal läks nagu kirjandus eesti keele õpetaja yriteerimiseks, et mina selle mäletan, tõin oma klassi selle tõve ja siis veel veel paar inimest nakatusid ja, ja siis olukorda, kus mina ja kas on klassi nende Erki ja klassinanud Lauris uuris, kes hiljem on ka eesti kirjandusest vaatame, kas nad Toometi või Kaplinski nime all päris vahvaid asju kirjutanud, neid neid nagu enam ei kotitud, kuna meie Meie kindlalt kasutasime seda y-kit, aga siis oli meil üks niisugune väga lahe pulli vennasklassivend. Enda arust olid hästi kes ei teinud seda järjekindlalt ja siis siis kui õpetaja nagu teda kotis ja meid ei kottinud, siis tuli sellest mingeid pingeid nagu ja noh, kui ma nüüd juba selle, selle nagu keskkooli nagu Ungari aeg hakanud jõudma, et siis et me ei tohiks nagu luulest ka võib-olla. Et ma mäletan, et enne enne keskkooli ma olid ikkagi sellised autorid, meeldisid korder ja Runnel ja ja konkreetselt mäletan Joel Sanga seda Loomingu raamatukogus ilmunud raamatut abis. Nüüd jällegi vaatasin järgi, et see ilmus 83 ja seal olid need mingi mingisugune näidend, oli linnahall ja ahne naine, kusagil mingi tuletõrjujate laulja, naise laulja, mis tundus nagu hästi-hästi naljakad. Et see oli nagu hittraamat. Aga esimene luuletaja, keda ma hakkasin niimoodi lugemata, ta mulle väga korda läks ja mitte sellepärast, et seal oli, et see oli maru naljakas vaid millegi muu pärast. Ja mille pärast seda ma võib-olla ei oska isegi praegu öelda, aga ja noh, miks üldse luure kordale. Nojah, mõned, aga, aga võib-olla isegi Jüri Üdi puhul ma isegi võib-olla ei oskagi seda öelda. Hiljem on ta on ta ikka ja jälle nagu nurga tagant välja tulnud minu jaoks ja mingi teise nurga nurga tagant ja teistmoodi kuidagi kõnetanud, et see tema Jüri Üdi oli, siis oli siis kah kusagil seal põhikooli lõpus tuli tuli, tulid need tema, mingi vanad Loomingu raamatukogud minu minu kätte kapsastuma ja noh, sealt edasi sealt edasi tulid juba igasugused naljad, teised luuletajad, nagu ma ei teagi, kuidas nüüd, aga aga minu arust nagu meie meie ajal olid need ikkagi väga paljudel, olid needsamad nimed mingi Talvik, Alliksaar ja ja nii edasi. Et, et kõik kõik need raamatud nagu, millest sa räägid, noh, kuskilt pidid valikute tegemine tulema, et kas oli lihtsalt see, et sa võtsid mingi raamatu, mis koduriiulis oli või, või soovitas sulle keegi või mätsin, leiaks. Ma võtsin, mul tuli see. Ma mäletan, et et raamatukogus käimise harjumus tekkis mul, et nagu lasteraamatu, kui, kui ma jälle külastama hakkasin jah, alguses hakkasin seda, kui kuskil siis ka mingil hetkel kooli raamatukogukogust võtma ja hiljem siis nagu lihtsalt raamatukogust, aga aga alguses oli jah, niimoodi lihtsalt võtsin head, ma ei võtnud sealt mingeid arstiteaduslikke raamatuid, aga need olid tegelikult dist suurem osa saksa või vene keeles ja avameelselt abielust, selle mõtlesin, et siiski mõned aastad hiljem, see oli nagu sitikas mässid mingisuguses kuskil põhikooli ka ilmselt mingi põlvkonna jaoks väga oluline raamat, mida, mida võeti vanemate riiulisse otsast otsani läbi loetud. Kas selle venelannast hoidjaga, kes sul lapsepõlves nagu oli, et kas sellest noh, kuna sa mainisid, et ta oli väga meeldiv inimene ja ilmselgelt nagu jättis mingi jälje sinusse, et kas sellest nagu mingisugust sellist survet vene huvina, kui ei tekkinud? Ma ei oska öelda, tähendab, mingisugune mingi kangekaelne sümpaatia venelaste suhtes ütleme niimoodi, et kui oma Tartus oli need siis võib-olla isegi noh, ikkagi sellise vene okupatsiooniaeg ja ümberringi ja ja ka kodus noh, ikkagi noh, ikkagi vastandite nendele olnud, aga mingit päris minu enda sees oli võib-olla mingisugusele noh, mitte mitte küll võib-olla sellele võimule, aga lihtsalt mingi mingi mingi mingi sümpaatia oli mul nagu mingi vene vene värgi suhtes võib olla küll mingi kuidagi nagu kui vene keelt hakati koolis õpetamas, ei olnud vastik või inglise keel ka ei olnud vastik. Aga noh, ja see oli mul võib-olla isegi mingi selline sisemine, mingi selline kangekaelne, selline Vene huvi selles suhtes tekkis, tekkisid nagu esimene vastulöök, võib-olla oli jällegi selline emotsionaalne, ütleme, et ega ma see nagu see, mis ma Anderson kohta oleks, on ka puht nagu minu minu isiklik ja, ja mingi isiklikest kiiksudest ja nendest tulenevate. Et kuigi Ma ei ole mingi selline noh, rassist või natsionalismi ja aga, aga noh, siis kui kuskil ikkagi põhikooli ajal Tartus hakkasid mingisugused eesti ja vene poistevahelised mingid kakluses nagu rahvused hinnalt. Vaat siis tuli nagu mingid sellised tagasilöögid, millest ma nüüd loodetavasti olen. Olen üle saanud? Jah, olen üle saanud, mul on venelastest häid tuttavaid. Võib-olla ma sain valesti aru seal musta noolega seoses mainisid kuidagi Inglismaad või noh, ütlesid, et sul on nagu mingi sihuke eriline, natukene huvi vist või kuidagi seal maaga või mingit moodi seotud, noh sa mainisid ka ühte sugulastest, seal elas, aga oli seal midagi veel või midagi, mida tahaks natuke lahti rääkida, tuleb see üldse lapsepõlvest, mingi hilisem asi? Ei, see on lapsepõlvest, jah. See on lapsepõlvest ja hiljem on sinna mingisugused ladestusi peale tulnud ja mingisugused mingeid asju ma olen kainema pilguga vaadanud, kuigi noh, eks ta ole, kui mõned tottusime elus esimest korda Ameerikasse läksin, tulin läbi Londoni ja, ja isegi mingid Londonis, veidrused olid ikkagi palju sümpaatsemad kui mingi Ameerika selline. Kuidas muidu ma olen funktsionaalsuse pooldajaga mingi mingisugused, väga funktsionaalsed, sundisid võõramat, kui mingisugused täiesti ebaefektiivsed ja veidrate mõne planeeringud või, või need kraanide oma päratsel Londonis, aga aga, aga see algas jahi lapsepõlvest. Mu vanaisa poolade elab seal ja noh, üks asi, ma, ma arvan, et see tuli sellest, et kui kui ma tulin Tartusse, siis nägin hulgaliselt igasuguseid neid asju, mis vennale saadetud, mis olid juba nadi poolid omandanud sellise. Nagu kuna mulje ta juba mingisugused mänguautod, mis olid juba kulunud või, või mingisugused raamatut kus hoidnud punaste kahekordsete busside pildid, mida gaasi ei olnud ja see tundus juba nagu selline mingi noh, nagu etteantud selline noh, nagu tundus, nagu ma oleks nagu mingit traditsiooni, mingit vana inglise andke veel nii vanad, aga minust aasta vanem tegelane oli neid nagu töödelnud. Ja mingisugused sellised asjad. Ma mäletan, et oli üks selline raamat, mis tõenäoliselt ma praegu mõtlen, et võis küll olla ka mingisugust sellist ideoloogilist jampsi täis, aga aga palju ma teda alguses üldse lugesin, rohkem ikka vaatasin, oli kusagil kuuekümnendail ilmunud Mart pordi raamat arhitekti pilguga Inglismaal. Mis oli, noh, seal olid nagu fotod, mitte nagu, vaid said fotod fotodelt haak, roomlased ja mitte mustvalged, vaid sellised sinise üleminekutega nagu ja mingist veel vanemast ajast oleks olnud. Ja seal mingisugused müstilised biitlid ja siis ma olin kusagil nagu, ega eriti ei mängita tiitleid ka noh, mingi biitlite vaimustuse seal hiljem, aga. Ma ei oskagi seda praegu öelda, et kuidas see seitsmekümnepealise biitlitesse Nõukogude liidus suhtumine olijad 60. lainetest väga pahad kaheksakümnendail hakati mingeid nende vinüülplaate juba tegema, aga kuidas see 70 oli aga, aga kuskilt udust mani mingit kollast allveelaeva kunagi püsti kuskil midagi kuulnud ja siis olid mingisugused nagu, nagu ürgvanad, fotod, mingid nagu oleks mingi koltunud perekonnaalbum või midagi sellist, mingisugune side tekkis tollest ajast mingi noh, praegu mul ei teki kuku raadiot lahti tehes ja biitlite lugu kuuldes ei teki üldse neid tundeid mis mul veidi pärast seda ma isegi mingi mingil ajal kuulasin neid umbes sellel, kui mu klassivennad kuulasid moderdokingi. Et jah, mingisugused mingid juurikad on nagu, nagu sealt ja praegu on, on ka kuidagi mingit hilisemat suurem osa pupp või ütleme, mitte suurem osa tähendab mitte suuremas muusikast, mida ma kuulan, aga ütleme millegipärast noh, see võib kõik mingi juhusele ja lihtsalt, et juhused lähevad kokku, siis moodustub mingi selline selline foonia ja sümpaatia mingi maa või asja suhtes, aga aga kuidagi on niimoodi, et et suurem osa minu suurematest lemmikutest või, või need, kes kelle loomingust suurem osa või kelle, kelle isikupära mulle, nii nagu väga väga popmuusika halastas ta tahtis või noh, ma ei tea, mis ta alternatiivsus üldse on, aga aga nendest on, on miskipärast ei juhtunud, on britid andmeid. Aga ma ei tea, mis Webaseni. Tänases litri saates rääkis luuletaja EFS oma lapsepõlves loetud raamatutest ja sellest, mismoodi võib asju tagantjärgi vaadata. Saade on salvestatud Tartus liitri saate ja Eesti Kirjanduse Seltsi koostöös. Saate panid kokku Vivika Ludvig ja Riho Lauri sar Peatse kuulmiseni.