Raske on öelda, sest väga suur teadmatult valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on sead, aga Isamaa, võta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere, Siber ja Eesti saate alapealkiri on sõjavangid. Tobolsk oli Siberi peamine keskus 18. ja 19. sajandil. 18. sajandi lõpuks oli Tobolsk saanud ka Venemaa vanglapealinnaks. 1712.-na aastal on professor Aadu Musta andmetel polskis olnud 1165 sõjavangi, peamiselt rootslased, aga nende hulgas oli palju ka Soomest, Baltikumist ja Saksamaalt pärit inimesi. Ja see vähemalt 154 eestlasest ja baltisakslastest ohvitseri Kesto polski arengusse oma panuse andsid. Eestlastest ja baltisakslastest sõjavangidest päris räägib professor Aadu Must. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Esimesed sõjavangid, kes saadeti Siberisse, siis nende hulgas oli ka eestlasi. Oo jaa, tähendab tol ajal ma mõtlen seitsmeteistkümneid kaheksateistkümnendat sajandit isegi 19. sajandi esimesel poolel, väga suurt vahet ei tehtud, kust või mis rahvusest keegi on, rohkem räägiti sellest paikkonnast, kust keegi tuli. Nii et kodukoht oli isegi tähtsam kui, kui rahvus. Ja võib öelda ka teistpidi, et eks ma neid edulugusid ju, teame kes oli tubli meie alal, siin, Baltikumis Eesti alal võis õppida ja, või karjääri tehes eestlasest sakslaseks hakata, sest sakslane sellest meil oli, jutt oli olla uhke ja ja seda vähemalt Eesti rahvusliku liikumise ajani kui ka ülikooli omad muutusid jää hoopis sakslastele ja nii edasi ja selle rahvusoli rohkem nagu sotsiaalne kategooria mitte niivõrd etniline. Ja selle tõttu on selle tõttu on tõepoolest terve rida selliseid nagu uusi aspekte leitud. No näiteks, kui me räägime põhjas aegsetest sõjavangidest, siis kogu aeg Rootsis, kuidas nad rääkisid ikka Caroliinidest Caroliinidest, kaheksast 100-st ohvitserist ja olid mõneti üllatunud, kui selgus, et nende Caroliinide hulgas vähemalt 200 on nimeliselt kaheksast 100-st ohvitserist on imelised kirja pandavad. Et nad olid pärit ühest või teisest Eesti paikkonnast ja noh, see on ikka väga suur protsent. Ja teine asi on ka, et oli küll Rootsi vägi rootsivägi, seal oli inimesi Saksamaalt, Lääne-Euroopast, aga loomulikult kõige rohkem ikkagi Rootsi enda territooriumilt sealhulgas Eesti alalt. Nüüd jäävad elama ajaloolased hätta. Me teame küll neid kümmetkonda arhiivimaterjalidest läbi käinud ohvitseri, kes olid teinud suurt sõjalist karjääri ja olid Siberis sõjavangis, aga neid lihtinimesi tuleb ette suhteliselt harva ja pigem ka sellistes vanades juturaamatutes õigeni mälestustes. Kui üks või teine kirjutab oma loost, siis tuleb välja, et kellelgi teener oli pärit kusagilt Tartust või Pärnust ja nüüd on nagu rohkem juhuslikud kohtumised, sest lihtsõdur oli natukene liiga madal mees selleks, et teda kohe kirja panna. Vilksamisi siiski käib läbi, et ühel või teisel just baltisakslasest ohvitseril. Noh, me arvame küll, et sõjavang sõjavangis peaaegu trellide taga. Noh, kui me räägime Põhjasõjaaegsetest polski sõjavangidest, siis esialgu olid nad tõepoolest rohkem valvatud ja, ja kardetud, ja nii kuna anti Kristuseks sõimatud ja nii edasi, aga hiljem on nad suhteliselt vabalt liikunud, mõned saadeti vastavad paberid kaasas, näiteks vangidele Moskvast Rootsi esindaja käest palgaraha tooma, sest sõjavangid pidid ikka palka ka saamegi nälga jääda. Tõsi, Rootsi riik maksis neile ainult poole sellest, mis päris väädilises olles ei kaasa. Kui selle asja üle sügavamalt järele mõelda, siis tegelikult elasid need sõjavangid võrreldes ümbruskonna rahvaga vahel päris hästi ja nendest ühes teises, kolmandas, neljandas kohas, käib siis vilksamisi läbi et tegemist on siis nende maarahva poegadega, kelle nimedest mõnikord on meil kirjas ainult eesnimi. Mõnikord ei, aga rohkemat suurt ei olegi, saame ja see eesnimi võib-olla ka noh, selle järgi nagu inimest päris koju tagasi ajada ikka ei suuda ka. Nende edasise saatusega on asjad päris keerulised. Vene impeerium või vene Vene tsaar järgnevalt või sa rinna, nagu need 18 saan tal oli, on järgnevalt andnud terve rea ukaase ikka ja jälle ka nendesamade sõjavangide kohta. Ja see puudutab tõepoolest neid inimesi, kelle hulgas pidi olema eestlasi, kelle hulgas oli eestlasi ja ma mäletan kunagi just üks tundma tud ajal uurija ja ja veel tuntum geograafia dotsent Leo Tiik kes uuris hiiglasi vahetevahel mind ikka rõõmustasid, näitas, et ta leidis jälle üles ühe hiiglase, kes tuli sõjavangist tagasi veel 15 aastat hiljem. Ja siis ta oli nii uhke, õnnelik, aga kahjuks ma kõike maha ei spikerdanud. Kus koha peal asjad võtsid, peab nüüd arhiivi uurima, et vaadata, kust tulid või etatu polskit mainis see käis küll korra läbi, aga kui palju neid täpselt oli, ega kõik üles ei leia. Tuleb välja, et nende sõjavangidega Eestist pärit sõjavangide lugu oli. Kui nad ei olnud, ohvitserid olid küllalt karm. Sellepärast et vahepeal Vene riik siis nõuab, et nüüd tuleb vana sõjavangid üles otsida ja koju saata. Aga siis tuleb välja, et paljud on tunud eraomandusse. Ja kui me arvame, et Siberis 18-l sajandil orjus institutsioon ei olnud, mõtlesime natuke, liialdame sisuliselt see oli olemas ja üks või teine sõjavang võis olla ikkagi tema vangistaja saak või edasi müüdud või edasi ostetud. Ja ausalt öeldes, eks need kuulsad rootsi naised, kes, kes oma mälestusi on kirjutanud ka, kuidas nad seal Tobolski vangide juures olid on täpselt samuti kirjeldanud, kuidas üks või teine oli kellelegi müüdud ja üle antud ja, ja selliseid lugusid. Nüüd, mis puutub sellesse ohvitseridest, sõjavangide seltskonda, siis neid muidugi, ega nende lugu väga lihtne ei olnud ja noh, ikka jälle, kui ma nüüd seda Vene riigigaaside rida mööda tulema, muide, ma nii vahepeal arhimise professoril ütleb, et see on tohutult huvitav allikas, kõik need vene riigi seadused Vene riigis ei olnud konstitutsiooni iga üksikakti kohta tuli anda klaas. Aga miks ma seda nii rõhutan ja niipeaaegu õnneliku õnneliku näoga asi on selles, et ma ei tea, kuidas see küll juhtus, Vene arhiivides ei ole väga heal järjel, kuid neil loodi jälle üks uus institutsioon presidendiraamatukogu ja need on mitte ainult sisse skaneerinud kõik Vene riigi seadused vaid üllatus-üllatus, need on ka elektroonilise otsitavad. Ja nii äkki selgus, et, et meil on tohutult suur ja kergesti käsitletav allikas, sellepärast et ukaasis tuli paika panna vene, talub igavesti lõdve paika panema kõik jaotus teistsuguste elu, vaata see tuli ime detailselt kirja panna ja meie, meie pojad just luterlased näiteks on seal ikka ikka ja jälle ikka ja jälle eraldi ära mainitud. Ja siis tuleb tulevadki välja need lood, et hästi hästi, kui ikkagi Rootsi kuninga sõlmitud rahu järgi võivad need sõjavangid nüüd ära minna siis oi, stopp, keegi abiellus. Ahah, kui ta abiellus, siis naine, lapsed ei tohi minna ja nii juhtubki, et veel august on kutsepuuaegadel sama sajandi 18 sajandi väga lõpul kirjutab veel tema, kuidas ta ikka kohtab seal ühte või teist endist sõjavangi, õigemini nende järeltulijad, kes on abiellunud, ei ole tahtnud oma pere ja lapsi maha jätta ja noh, temal on ka sellised paar eksootilist kildu jälle, kus, kus keegi on Tallinna maalt pärit ja, ja mis ta teabe, mis ta mäletab, kas ta vaim on terve või vaim on haige, aga sealjuures on siis ka nende isadest või vanaisadest juttu, kes on sinna sõjavangile sattunud, on veneteenistuses, on suures osas sõjaväelased ja nii edasi, nii edasi, edasi. Kui mööda sõjavangide rida minna, siis, siis eks see kõige huvitavam osa Eesti poolt vaatame on tõepoolest see Peeter Suure-aegsed sõjavangid või põhjasõjas, et aga noh, hiljem tuleb neid ikka ka. Ma ei hakka nüüd rääkima teisest maailmasõjast, aga võib-olla paari sõnaga siiski esimese maailmasõja sõja ajast rääkida. Eestlased ta sõdis õiges väes, nemad ju sõja sõjavangi sinna ei sattunud. Ja üks huvitav asi on küll juba need eestlastest ümber asujad, need, kes noh, vabandust nüüd ma ise rikkusin oma reeglid ümber asunud on pigem selline noh, ütleme nõukogude propaganda ka rohkem käibele tulnud termin, et asuti ümber nagu ei olnudki kolonistiga tegemisteni teed, peame rääkima ikkagi eestlastest kolonistidest ja eesti külade tüdrukud on kokku puutunud esimese maailmasõjaaegsete sõjavangidega, kuidas aga seal olid sõjavangis sealsamas Siberis, kus olid eesti külad kus eestlased vähesed on muud kodu, sinna olid tulnud siis. Üllatus-üllatus, olid tulnud sõjavangi näiteks arhiividokumendis on palju juttu Austria-Ungari armee ohvitseridest. Miks, sest jutt on, need on seal abiellunud, kellega nad on abiellunud, aga tuleb välja, et vene tüdrukutega vähem ja neil on, millegipärast meeldib. Ma ei tea, kas siis rohkem euroopaliku väljanägemisega või, või oi, oi, aga võib-olla mõnede kasvatusega rääkisid äkki ka saksa keelt natukene. Ja tuleb välja, et ma jälle, ma ei saa rääkida siin ei tuhandetest ega sadadest, aga ma nimeliselt võtsin välja 12 eesti tüdrukut, kes siis. On Tomskis 1915. 16. aastal, tähendab igatahes maailmasõja kõrge seal on abiellunud siis Austria-Ungari armee ohvitseridega ja väike sportlane, väike üllatus-üllatus, kui oli Viinis arhimi kongress ja sai käidud Austria sõjaarhiivis, siis tuleb välja, et seal pole, on olemas nende ohvitseride toimikud ja need, kes on seal siis selliseid saksa nimed ega muid, aga võib-olla see ka mõjus paljudele eestlastele, teadagi tol ajal olid saksapärased nimed võib-olla tundes tuttavana või noh, mis seal siis oli juba sel ajal, kui ka Austria-Ungari armee ohvitserid said veidi laiemalt ja vabamalt ringi käia oma vangistus paikades siis on neil olnud, näete, jälle üks selline Sillakene meie rahva ei, mitte poegade, vaid tütardega. Ja mõned neist on siis Siberist ka lahkunud ja jõudnud jõudnud siis kas Austriasse, Ungarisse, kui maailmasõda lõppes koos meestega. Mõni mees on jäänud Siberisse, aga selles aegade või sellest suurest sündmuste rägastikus ma neid sõjaväe hange nagu üles otsima ei hakanud. Kui hüpata siiski veel kord tagasi üldse seal sõjavangide olme või, või selle üle, siis vot ma korra mainisin ära, et meie arvame, et sõjavangis olla on, on ikka hirmus küll kole-kole ja kindlasti ja, ja me teame just 20. sajandi kirjandust küll filme, kus ikkagi inimesed vangilaagrites hukkusid ja massiliselt tuleb välja, et noh, näiteks need põhjasõjaaegset Eestist pärit sõjavangid esialgu neid sõimata, näidati tänaval rusikat, kui tulekahju puhkes, siis oli selge, et nüüd tuleks need maha lüüa, sest kindlasti nemad panid põlema, sest nad olid ju vaenlased. Läheb mõni aasta mööda ja tuleb välja. Ja meil oli juttu, et palgaraha tuli järele, aga, aga ikkagi tuli otsida rakendust ja tuleb välja, et Rootsi armee olid sõdurid siis pärit Rootsi alalt või Soomest või Eestist või Lätist. On olnud ikkagi erinevate elukutsete esindajad. Noh, ma vaatasin vist eestlastest ohvitser või vabandust eestist pärit ohvitsere ega kõiki laadlikud ju. Eesti talupoiss ujusid kolonelleitnandi nii välja ja kõrgete auastmete, nii, aga seal on ka pastorite poegi õppinud nii-öelda seda baltisaksa rahvalapsi ja, ja mis on seal teinud juba nad on hakanud tegema igasuguseid töökodasid. Kõige suurem üllatus, mis on ikkagi Venemaal, peeti praegu suurt konverentsi, Rootsi vanamuusikakoorid käisid ka kohal, sest Tobolski arhiivist on üles leitud nende laulude noodid. Mida, mida mängisid seal pillimehed, tuleb välja, et ka väes oli sõjaväeorkester, need sõjaorkestrid oli päris palju tol ajal, sest no lahingu juurde teispidi pidi käima ka julgustav ja rütmimuusika, eks ole. Ja siis tuleb välja, et, et needsamad sõjavangid on teinud seal paar lauset, kaks suurt orkestrit on teada, mänginud pilli ametlikud dirigendiks võtnud muidugi vangilaagriülema noh nii või kohaliku vene ohvitseri, kes oskas ka vehkida, aga, aga noh, tegelikult õpetasid teised mehed temast hoolimatult emasid hoolimata mängiti lood ikka ära ja vähemalt pooled olid väga rahul. Siis tuleb välja, et on seal tehtud. Igasuguseid tarbeesemeid on hakatud tootma tapeeti, imeasi, imelik luksuskaup, kus seda materjalid kõik kohale said, noh, on oma modime, siis tuleb välja, et on olnud seal ohvitseride seas. Ja noh, ega keegi Siberi kindralkuberner ka Kaarin sellepärast hukatigi, et arvati, ta tahab ise seal kunniks hakata. Üks selle põhjus on see, et ta on võtnud oma Häid ja distsiplineeritud sõjavange ja kaebajatele tundub, et on võtnud neid liiga palju, et äkki tekib päris oma vägidal ja nii edasi. Aga, aga täpselt samuti on siis hästi kuulus ka rootsi kirjanduses Tobolskis tegutsenud Rootsi koolist, kus õpetus oli saksakeelne ja koolijuhataja oli küll sakslane, rahvuselt, aga kaks tema abi, olite pärit jälle eesti alalt. Noh, tegelikult oli see nii, nagu Eestis oli natukenegi kõrgemate koolide keel oli saksa keel, on nii, oli see too polskis ja see oli siis selline kool ja haridus, kuhu siis ka kohalikud ülikud panid oma andekad lapsed õppima, et nad saaksid tõelist kultuuri ja haridust. Ja, ja see on olnud suurte võitluste tallermaa, sellepärast et apostliku õigeusu kirikule see kõik ikka väga ka ei meeldinud. Aga noh, see oli selline selline talongid, argipool. Kui sõjavangid hakkasid koju sõitma, siis juhtus midagi hämmastavat sarnast sellega, mis 1956. aastal kordus. Vaata, kui me vaatame neid Siberisse küüditatud eestlaste mälestusi, nad räägivad, et neile öeldi, et no miks te ära lähete, mõned said aukirja, mõned said Stahli sotsialismi ülesehitamisest ja siis nad olid nii tublid tööinimesed. Ärge ära minge, palka pandi ja, ja kõik pidi hästi olema. Sedasama on olnud massiliselt siis ka sõjavangidega, keda värvati teenistusse ja tulebki välja, et, et ka eestlastest ohvitseride Rootsi armee, eestlasest ohvitseri, kes langes sõjavangi. Laste lapsed on juba Vene armee ohvitserid. Nii et noh Meie jaoks hämmastav vaka keskmist otsima tol ajal suhteliselt tavaline elukutse oli elukutse ja noh, tegelikult öeldaksegi, et Vene tsaaririigis võib-olla kõige stabiilsem seltskond olidki baltisakslased eestlased vähem, nemad olid ka stabiilsed, nemad olid oma kodumaal, aga baltisakslased olid eriti stabiilselt sellepärast, et nemad valdasid, kuidas tuleb riiki valitseda. Mis asi, impeerium impeeriumid vahetasid, nemad jäid. Ühesõnaga, kui põhja seda ära lõppes, sõlmiti rahu siis pärast seda vangi langenud sõdurid võisid. Lahkuda Siberisse ja Venemaa. Aga nad ei tahtnud, tähendab, see on niimoodi, et tuleb välja, et võisid lahkuda ja osa ikkagi ülipüüdlikult mõnedega käisid suured kauplemised, mõni üksik on saanud juba varem tulema. Aga tõepoolest juhtub seda, et Ta on noh, eelkõige perekondlikud sidemed, noored mehed läksid sõtta. Ja, ja noh, eks eks seal tuli armastust ja perekonna loomist on küll oma piigad ja pruudid järele kirjutatud ka seda on nii, et Eestist ei olnud ju väga raske oma armastatut järele tellida, sellepärast et impeerium oli lõpuks ometi seesama. Ei olnud suuri piire ja jumal teab mida kõike seal vahel. Aga paljud abiellusid kohalikega ja neid neid abikaasasid, neid lapsi ei lubatud ära ja mõtlen, et selle sõjavangist mehe peale, kellel on valida, et kas sõidad ära ja sinu naine saab kohelise tunnistuse. Vabandust aasta pärast saab lihtsalt unisse, aasta anti veel, aeg-ajalt võid kodus ära käia, tagasi veel tulla aastale, kas ta oli, naine, sai ilusti paberita, lesk ja lapsed olid orukesed. Nii julmad, see asi käis ja, ja see oli küll hästi raske asi. Aga need, kes kellele naised olid, kes olid kodumaal abielus olnud, kellele naised? Ütleme nii, et need läksid enamasti naistega, ta käsi, need said koju ja ometi noh, ma ütlen, et täiesti ihu leidudena arhiivis üks kild siin, teine kilt, seal tuleb välja, et veel 1007 kolmekümnendatel on neid Eestist pärit perekondi seal olnud. Mõni mõni pastor on seal veel tugevasti missionit üritanud teha noh, nii-öelda suurtel Siberi avarustel, nii et selline ükski asi ei kao päris jäägitult. Ja Tobolskis käib praegu suur vaidlus, et kas Caroliinid ja seal hulgast Eestist pärit muusikamehed, Siberi muusikakultuurirajajad või kadus see vahepeal ära, tekkis täiesti uus ja iseseisev vene muusikakultuur. Nii et noh, jah, mingi mõju kindlasti oli. Veel on erinevad inimesed kirjutanud, et väga tugeva tõuke kõike sai Lääne-Siberi aiandus. Sest kuidagi said need Läänemere äärest pärit inimesed mingeid seemneid järele. On küll kirjutatud kilosed kirjad tuli läbi vaadata ja ja veel on Vene riik kogu aeg sõdinud salapostiga. No mis see tähendab, kõik sõjavangid pidid kirjad saatma ametlikult samas sõjavangid teadet kaanetatud kirja saadad siis, siis võib juhtuda niimoodi, et kirjutatud tervis on päris hea, aga kaks aastat hiljem, kui kiri kohale jõuab, siis tuleb välja, et noh, et vahepeal juba matused ka ära olnud ja seetõttu oli niimoodi, et kui liikusid mingid inimesed, mingid usaldusväärsed aadlimehed vaata, ega seal ei ole päris niimoodi, et on rahvuslik vihkamine. Millegipärast no mis on veel selge ka Siberis teeninud sõjameeste hulgas ametlikult end sealhulgas oli juba päris palju baltisakslastest ohvitser ja jälle ühest küljest meetrikatest läbi ja näha, neid on tõepoolest olnud ja selline ohvitseri usaldus oli, on teada, et on pahandusi olnud, et keegi on viinud neile raha, keegi on viinud kirju ja, ja see kuulus karistamisele ja nii edasi. Kas selle kõige juurde käisid ka näiteks porgandiseemned? Vaata mina seda nii täpselt ei tea, aga kiidetakse, kirjeldused ütlevad aiandus Läks lausa imeliseks. Nii palju siis nendest vangidest Vangidest siis baltisakslastest vangid, kes jäid Siberisse, siis meid sattus erinevatele elualadele ja päris paljudele elualadele, aga sõjaväkke vihjasite ka sellele, et tegelikult hakkasid teenima siis lihtsalt uues sõjaväes. Jah, tähendab noh, meile on sellest isegi nagu raske aru saada, keskajal oli see päris lihtne, seal oli niimoodi, et ilusatel vanadel ajaloolistel maalidel on sõda, lõppes kaks vägem kogunenud kiriku ette, et minna öisele jumalateenistusele ja tuleb välja, et sõda, alad ei ole olnud mitte nii, ainult hävitamise sõda, eks ole. Ja seal võis tõesti nii pärast petisegi ühist pidu rahu auks, tõsi, relvarelvadega ei tohtinud pittu minna, siis äkki tuleb jama, eks ole. Aga tõepoolest terve rida Rootsi ohvitsere värvati ju mees ja, ja kui me hakkame vaatama, et ja ikkagi, aga mis sai nendest eestlastest, kes olid teinud sõjaväelist karjääri või noh, kasvõi kasvõi see kõige kuulsam Toomas Jürist, kes oliidobolski sõjavang oli kolonelleitnant või vene mõiste, siis bot polkovnik alampolkovnik kõrge talub, ühe poja kohta on hirmus võimas ja kõrge sõjaline karjäär, nii et ainult imestada lõpuks, et on Piiu metsa mõisnik ja mis tema poegadest sai. Ja siis hakkame mõtlema, mida nad oskasid, väike mõis ära ei ela seisusekohaselt äraelamisega raskusi. Ja siis tulebki välja, et et üks tee oli minna isade jälgedes minna ohvitseriks. Ja see on hämmastav. Ma kunagi tegelesin sellise väikese nagu mõni nimetab seda ristsõnade lahendamiseks või no eks ta siin väike intellektuaalne meelelahutus oli. Otsisin üles neid vene kindraleid, kelle vanaisad olid olnud polskis sõjavangis ja ma ei tea, ma arvan, et ma jõudsin vist tosinani mõne kunagise sõjavangi järglane hiljem olnud, mitte Venemaa, lähevad kindral, vaid koguni sandarmikorpuse ülem mis näitab, et kogu vene salapolitseid valitsenud ja, ja nii edasi, nii et see oli elukutse. Ja muide, võib-olla see räägib vähem Venemaast, vähem Siberist. Aga kõige rohkem ta räägib baltisakslastest kes omal ajal, kui jälle tuli üks suur Siberisse saatmine 1915 16. Noh, see on jälle üks see Siberisse saatmine, millest meil väga vähe teatakse. Sest ka selle esimese maailmasõjaaegse Siberisse saatmise saladused on rohkem peidus mitte meil, vaid Venemaa arhiivides ja sealgi kannavad siiamaale silti salajane ja siiski ilusti räägid siis, arhivaarid ütlevad ahah, et see 1916 kirjutas, salajane, võib-olla siiski tõesti ei kehti enam ja nii edasi. Aga, aga siis, kui, kui tõepoolest, siis olid õue Uuded, need suured Siberisse saatmised, siis jälle jälle jälle. Nii mõnigi väljasaadetu ütleb, et kirjutab kirju ja päevikuid, oi millised koledused ja siis tuleb vahele. Minu vanaisa oli siia Siberisse saadetud, vaat selle eest. Ja tema mälestused, nüüd ma saan aru, mis, mis ta ütles, mis Siber oli või teisel on veel mõni kaugem isa. See on asja üks pool, teine asja pool on see, et enamus nendest baltisakslastest, kes Siberisse saadeti, olid kõikide näitajate järgi minu aus arusaamise järgi iseendale mõeldes olid pigem impeeriumimeelsed. No eriti esimese maailmasõjaaegseid Siberisse saadetud jahvad austasid saksa kultuuri. Aga seda, et nad oleks sõjas teeninud või võidelnud selle poole, et Saksa keiser võidaks seda nagu isegi oma sisimas ei usu, sellepärast et nad olid nagu sellised õnnetud. Esimese maailmasõjaaegsed vangid, nad olime natuke õnnetud, kes umbes umbes sellised, kellel vanemad üks on saksa keisrimeelt ja teine vene keisrimeelt kelle vanemad kakluse saatel lahutavad umbes selline psühholoogiline lõhestumine. Aga 18. sajandi vene ohvitserid teenisid tões ja vaimus padjakesed tões ja vaimus Vene tsaar riiki. Ja kui me vaatame kogu Siberi vallutamise lugu, siis. Baltisakslastest ohvitseride baltisakslastest, kindralite baltisakslasest, kindralkuberneride partisan sakslastest luurejuhtide suur võitlus impeeriumi laiendamise eest, millest Vene impeerium saab tegelikult noh, siini rahvuslikus mõttes alles kusagil 1800 kaheksakümnendatel aastatel enne seda oleks võinud seda võib-olla ka teatud reservatsioonidega nimetada ka baltisakslaste impeeriumiks, aga need on juba sellised väikesed spekulatsioonid, millesse praegu ei ole tark nagu minna ja langeb. Aga kui nemad teenisid küll impeeriumi tões ja meeles, siis kuidas neisse suhtuda, eriti näiteks kas või Peeter Esimese ajal, kes neid tegelikult juba aktiivselt oma väkke värbas või ka hiljem, sest neid konflikte ju tegelikult on ajaloost teada. Et näiteks Napoleoni sõdade aegu baltisakslast, et ka Eesti otsapidi seotud Barclay de Tolly ju ei usaldatud, usaldati Kutuusov. Noh, see on, see on kah nii ja naa ja intriigid vastandumine on alati olemas olnud ja tuleb välja, et ka sellised rahvusmotiivid ja migratsioonid ja, ja need on väga tihti rohkem nagu poliitilise kemplemise ettekääne, kui tegelik põhjus. Aga nad sobivad malakana mingile. Ja tõepoolest ega 18. sajandil oli ju ka niimoodi noh, näiteks Eesti ajaloos jälle Põltsamaa kandis räägitakse ainult klausconfikist suurest majandusmõtte eesrindlased ja nii edasi. Kes olid Peeter Esimese lemmik? Teda usaldati, ta oli kõrgetes ametites, tõsi kui oli mingi mingisugune reeglistik, siiski oli. Et kui määrati mingi suurekomitee või või suurasutuse juhtinud mingit manufaktuuri komiteed näiteks, siis tavaliselt oli hea päritoluga vene ülik oli see pealik esimees või juht ja, ja üsna tihti olid just asetäitjat, kes pidid kogu töö ära tegema, oli, kahjuks olid olid tõepoolest baltisaksa päritoluga tegelased. Kui hakata nüüd vaatama seda, et, et keda, kui palju usaldati mitmed just Peeter Esimese soosikud on hiljem võtnud jalgelt Siberi tee. Noh, võtame või? Noh, Luunja kandis, mina elan Tartus. Uus-Ihastes, Luunja korstnad paistavad hästi koju kätte ja Luunjas on krahv Münnichi kabel, eks ole, jälle esimese või vene impeeriumi üks võimsamaid mehi. Aasta olnud koguni Vene impeeriumi esimene minister, peaminister tema oli see, kes tohutult palju saavutas oma sõjaväekoolitusreformiga, kus oli keisrinna, kirjutas ise väikese punkti. See väikepunkt oli see, et veerand tulevastest ohvitseridest, nende koolituskohtadest broneeriti baltisaksa Ahadlile 25 protsenti ja see tõi kaasa selle, et natukene aega hiljem oli 80 protsenti kindralipaguneid tegemistest olidki baltisakslased need nii võimas edasipüüdlik temaga täpselt sama lugu. Peeter Esimese lemmik, hiljem põlualune. Ja siis jälle lemmik, tähendab seda, et Müllisi kohta on ju teada, tema pikad Siberi aastad. Võta natuke, sattus mingil hetkel jälle valele poolele üritas Peeter kolmandat ära päästa, ta Tallinnasse tuua, et keisrinna Katariina ei saaks ikka päris võimu ära võtta ja nii edasi. Hiljem kirjutab Katariina, aga peab kirjavahetust, Katariina ütleb kirjad iseloom on nii, nii ilus, südamlik, et Katariina kirjutab ministrile. Kui just teie kõrge iga teid välja ei vabandaks, võiks tyhi kirdes kahtlustav või ei tea mida. Ja suures osas on just see põlu alla sattumine ikka selline noh, õukonnaintriigide, erinevate poliitiliste voolude võitluse küsimus, seda oli palju. Aga noh, veel, kui, kui tulla tagasi kasvõi sellesama sama Münnich juurde, siis tema vanas eas oli jälle kõrgelt hinnatud Venemaal õukonnas vaadati seda suurt kindralit, kes veel rauga eas kõndis ja sõjaväelise rühiga. Ja kunagi hiljem see oli juba 19. sajandi algul, kui oli Aleksander esimesel üks lemmikutest, keda nimetatakse püha liidu, noh, see oli keisrite liit revolutsioone ära hoida, kui loodi püha liitsis, keegi andis selle nimetus, püha liit ja kui hakati tagantjärgi ajaliselt otsima, et kes siis ka selle nime välja mõtles, siis oli üks väga tore ja tark naine. Ja öeldi, et kuidas on võimalik ja, ja sellest kenast inimesest rääkides arutati, et kuidas on võimalik küll, et. Et kuidas on võimalik, et, et on ilus ja samasugused tark ka ja siis Venemaal oli õue ringutas, öeldi, et ei noh, see on. No jahi tavaliselt seda nii ei juhtu, aga tema on ju Münnishi lapselaps noh, tema puhul kõik ta andekas olla vaatama selle ilus ja andekas korraga. Münnigi lapselaps. Aga noh, neid neid Siberisse saadetud mehi oli tõepoolest mitmeid. Kas võib siis järeldada ikkagi, et baltisakslastest sõjaväelased olid kuni impeeriumi lõpuni? Lugu? Venemaal see on tõepoolest tohutult suur ja eraldi teema. Baltisakslased olid Vene tsaariarmee juhtiv jõud, nad Vene laevastiku juhtiv jõud ja natukene käib ka sõjaväelaste kohta see, mis on kirjutatud vene teaduse kohta. Üks hästi huvitav vene omaaegne nõukogude aegne dissident Snjukov võttis sellise huvitav asjata. Distuntud üheksa teisel sajandil tuntud ja tunnustatud teadlaste nimekirja. Värvis mustaks need, keda nõukogude ajal veel mäletati või tohtis mäletada. Ja siis valgete vareste rida. Ja neid musti, keda veel võis mäletada, neid oli seal väga väike osa. Aga nad olid vene nimedega ja see tohutule jäänud valgete vareste nimekiri. Millegipärast oli neil väga suurel osal perekonnanime üheksasadat fond. Nad olid baltisakslased. Sama käib muide vene armee laevastiku kohta admirali kindralid, kõige kõrgemate auastmete kandjad, nende hulgas domineerib ikkagi Harrigi lõpuni baltisakslane tuletama meelde esimest maailmasõda. Esimese armee juhataja kindral Paul von rännengamp kust ta pärit oli, paunküla renen kamp. Nii et ta võeti maha. Miks, sest lahing kaotati, suur operatsioon nurjus. Tihti juurdlus uuriti, tuleb, väljaränne on kamp, tegi kõike hästi avalikult ja isegi andekalt. Aga tal oli mitu sellist väga hiljem väga kõrgeks kiidetud kindralid, nendest üks näiteks keegi kindral Ruski, kes ei julgenud käske täita, et äkki läheb jamaks. Jaa, renen kamp tõepoolest tagandati ametitest ja kui pärast juurdus ütles, et aga ta ei ole ju süüdi. Ja siis oli ainuke küsimus, et kas ametisse tagasi panna ei saa, miks, aga sellepärast, et Vene ajakirjandus on ta juba talle juurde jõudnud, kleepida mitut saba ja sarved ja kabjad, kalla vaid vaid vaid ta on ka reeturiks kuulutatud. Noh, ajakirjanduse poolt. Nii et tegelikult oli see esimese maandusaegne baltisakslastest kindralite saatus traagiline. Aga seda ei pandud tähele. Nii nagu ei pandud tähele baltisakslaste kuumaksin politsei suurjõu kadumist ajaloo näitelavalt üldse. Baltisakslastest ja eestlastest Siberis sõjavangis rääkis professor Aadu Must 1938. aastal, kirjutas Postimees. Põhjasõjas võitles sama palju eestlasi kui vabadussõjas. Kui Karl 12. tuli oma abivägedega Eestisse, liitus Rootsi rügementidega ka rohkesti eestlasi. Kokku oli tollel Rootsi vägedes eestlasi umbes 2000 meest. Kui arvestada, et Eestis tol ajal oli rahvast ligikaudu 3,8 korda vähem kui praegu siis võitles Rootsi lipu all vaenlaste vastu protsentuaalselt umbes seal on palju rahvast, nagu vabadussõja ajalgi. Seega võiks eestlaste heitlustest Põhjasõja ajal rääkida kui meie esimesest vabadussõjast, sest siingi eestlane ise võitles oma maa ja rahva eest, püüdes barbaarse vaenlase vastu kaitsta neid hüvesid, mis talle olid osaks saanud ja veelgi tõotasid laieneda rootslaste valitsusega. Sõjaolukorras seati aadlist ja talupoeg konnast võrsunud ohvitserid külg külje kõrval teatsema. Läbisaamine omavahel oli hea, mida tõendab ka asjaolu, et mõnd eesti ohvitseri valiti Rootsi ja Saksakaaslaste poolt esindama ohvitserkond juhtudel, kui seda vaja oli. Pärast sõja lõppu pöördusid ellu jäänud koju. Osa nendest kadus muu saksa aadli sisse ja läks eestlastele rahvuslikult kaotsi. Mõned ohvitserid hakkasid tagasi tulles jälle maal talupoegade elama, kuigi nad isiklikult juba olid muutunud vabadeks meesteks. Veel kirjutas Postimees 1938.-le aastal ühe Kadrina talupojakarjäärist ja sellest loost saab teada, kuidas sai Toomas Jüristist kõrge sõjaväelane Rootsi armees, kes Siberisse sõjavangi sattus ja ka seda saame teada, mis temast Eestis pärast edasi sai. Umbkaudse pildi Põhjasõjaajajärgu raskest võitlusest ja vintsutustest võib anda vennaste juristide elulugu. Kadrina kihelkonnas Virumaal saksi mõisal asus valgejõe ääres lokso küla. Siin elas ka lokso Jüri oma perekonnaga dolla ja kohta nähtavasti jõukas mees, sest 1686. aastal suutis ta koos oma sugulase talupoeg seppa Hansuga ehitada Kadrina kirikusse endale ja oma perekonnale uhke eriistepingi, mis läks maksma 16 hõbeda alget. 23 aastane Toomas asub 1700. aastal vabatahtlikult Smolandi Ratsarügementi. Ta võttis koos rügemendiga osa Narva lahingust ja sai haavata. Paranemise järele jätkas ta hoolikalt teenistust, ülendati järgmisel aastal sekkunud korter meistriks koos rügemendiga siirduste Poolamaale ja langes klissovi lahingus venelaste kätte vangi. Kui hinnatava sõjamehena vahetatakse ta juba järgmisel kuul välja. Aasta hiljem astub Toomas, kes isa Jüri nime järgi perekonnanimeks on saanud, Jürist tragunite rügementi. Siia kuuluvad veel mitmed eestlased, kes hiljem samuti saavutavad ohvitseri aukraadi. Vana-aasta õhtul ülendatakse Toomas jorist esimesse ohvitseriastmesse Kornetics. Nüüd järgneb kiire tõus 1704. aastal leitnandiks ja 1706. aastal juba kapteniks. Selleks andis nähtavasti põhjust ta julgus ja osavus Toomase edu ja koju saadetud kirjatiivustavad ka venda Juhanit. 19 aastasena asub temagi samasse rügementi ja kahe aasta pärast seda on ta ohvitser Kornet. Samal aastal tuleb aga löök, mis vennad viib 10-ks aastaks sõjavangi. Ukrainas Poltaava all langeb vangi Rootsi sõjavägi, ohvitserid, nende seas ka Toomas ja Juhan, viiakse Tobolskisse. Siis aga Karl 12. sureb ja sõlmitakse venelastega rahu. Pika matka järele jõuavad vennad nüüd eri aegadel kodumaale. Noorem vend Juhan saab taxi mõisas mõisavalitseja koha ja nähtavasti surebki seal. Ooberstleitnant Toomas Jürist aga abiellub 1727. aastal Narvas ebaJohanna prints Riga ja siirdub tagasi Kadrina kihelkonda. Hiljem asuta elama Türile Viiu metsamõisa. Kõik ta kolm poega on sõjaväes teenistuses, ohvitseridele. Hiiu metsas, hoolitseb toomas Jürist mõisas talupoegadele. Kooli asutamise eest vabastab mõned talupojad pärisorjusest ja on ühtlasi Türi kiriku vöör münder. Ta lõpetab oma sündmusrikka elu 70 kolmeaastaselt. Tema järglaste kohta on küll teateid, kuid need kõik on saksastunud. Selline artikkel ilmus 1938. aastal Postimehes. Toomas juristist ei ole raadioarhiivis midagi teile kuulata pakkuda ka Vene-Prantsuse sõja ajast. Väepealik parklaide tollist on 1957. aastal. Reporteritunnis külastas ajakirjanik ja kirjanik, omaaegse ülipopulaarse romaani rusikad autor Silver Anniko Barclay de Tolly mausoleumi Jõgeveste mõisa kalmistul. Helme kihelkonnas. See on risti ja tähekujuliste ornamentidega kaunistatud must kahe poolega rauduks kahe madalasamba vahel mõne sõnaga ka sellest, mis on enne seda, kui jõutakse siia uksed. Maanteelt kulgeb sirgjooneliselt siia 300 meetri pikkune nulgude alleel seltsimees, milliste võib-olla täiendate. Puud, need on üle 60 aasta vanad võib-olla astumine Palomisse kabeld, Barclay de Tolly ehitas juba oma elu ajassess valmis, kui ta veel elas, sellest on üle 140 aasta kaugelt möödas, võib-olla astume Paavel, olen natukene ja katsume saada teada, mida siis kõik need kujud ja ordenid ja kiivrid ja siin on, jää tähendavad, siin keskel on vist Barclay de Tolly Krist, kes Kelam Barclay de Tolly büst kujutab tema rinnakuju vasakut kätt, see naisterahvas kujutab seal leinavad Venemaad. Paremal pool on Kreekas sõjajumalanna distada, kroonib loorberitele, aga ta võidu puhul, kui ta võitis Napoleoni 12. aastal ja näete, hoiab vasakus, kes kilpi seal, seal on ta perekonnavapp Vernasti Terpenikas truuduse kannatus, ustavuse hädas, aga siin keskel on tema sõjakiiver nuka peal, paremal pool on marssalikepp. Aga miks müük veel, see ristikujuline tab meelde kuldmõõga kalliskividega, mis talle kingiti, näete, all selle pildi järgi. Reljeefi järgi, kus Barclay de Tolly isiklikult juhib sõjaväe, kes sõidab Pariisi Prantsusmaal sisse, saab kingitud kuld kalliskividega täpsemalt kirjeldada, läheks pikale? Võib-olla kinnitavad, näete, seal tahvlite peale on siis tema sõjakäikude kohta muidugi suremise aeg. Aga tahvlit, kas nende puhastamine nõuab palju vaeva? Ei, need on üle kullatud ainult pesta härja ja seebiga, mitte puhastades tooliga. Mitte vasest. Kas menüüd astuksin, aga siit sellest trepist, kuhu see täpsemalt siis viib jazzi riisi alla? Lähevad järelva kirstud, seal on paremal vasakul pool on Barclay de Tolly originaal kirss 138 aastat tagasi, millega ta Preisimaalt siia toodi? On muumia palsami eritud, seal siis teda ei ole keegi kunagi veel avan, meil on juba kolmas põlv, ei ole teda küll näinud. On Tammepu. Ja need kolm pärga, nüüd on pandud 912 tema 100 aasta juubelipäeval seal kaunis hämar ja pime. Sügavus saksakeelne kiri saksa keeles. Ladina, saksa ja vene keeles. Aga kas Barclay de Tolly abikaasa suri hiljem? Jah, kõik seda ütlevad, aga nüüd tuleva aasta on ette nähtud, meil on juba summad eelarvesse võetud, saab jälle nagu endiselt mustas ametiga. Ja nüüd kaunistus muidugi vanad pantud ja kelle siis nagu ta oli. Kas Barclay de Tolly kirstu te ei ole saanud vaadates, ei, kunagi ei ole teda veel avatud. Abikaasal meil nüüd kaks põlve ei näinud, meie, kolmas nägime abikaasaks Leened sest see oli paratamatus. Sõjas. No muidugi tehti uus mina ja üks teine tütarlaps oli ette nähtud, kaks naist peavad sisse tõstma. Tõstsime ta siis selle muumi väga hästi oli veel säilinud. Kas kõik siin palju ka palju ütelda, suvel? Tuhandeid oli muidugi vene väejuht, aga tema nimi eeldab prantsuse päritolu tipptolli jana tarva tan, prantslane eksis tihtigi peale. Kui talle šotlane, siis 36. seitsmendal aastal käis neljas põlv. Barclay de Tolly poeg Magnus oli temale vanaisa leidis laua üles ja käis 36. aastal seitsmendal meil seal neljas põlv niisama, kui meil on praegu kolm, asborsin olla poeg, praegu tipuna, armees saab sügise lahti, on neljas põlv, see on väga huvitav, kuidas saab olla neli põlve järjest valvurid. No näete, minu mehe isa isa oli vana-aasta pärast vene soldat, kuidas nimetati, väga eeskujulik ja siis määrati tema siia vahiks. Suvi on ees. Praegu on Barclay de Tolly matmiskabel osa muuseumist ja tuleb ise kohale minna, et näha mausoleumi 60 aastat pärast selle reportaaži tegemist. Eesti lugu on aga vikerraadios jälle nädala pärast. Saatejuht on Piret Kriivan. Kõike head.