Tänasel õhtul kõneleme luulest keelest luulekeelest ja kõnelemas Mari Tarand. Kui valida, kelle poolt või millisest leerist sa oled luule leerist või keeleleerist. Nii, selle peale tuleks öelda, et, et eesti keel ja eesti luule, kes neid jõuaks lahuta, neid on võimatu lahutada. Kuigi miks ei võiks kujutella mõnd lingvistid kellel on keeleteadus väga selge ja keel kui süsteem? Väga tuttav, aga kes lihtsalt ei armasta luule? Niisuguse inimese võib ju olla aga teisipidi, et keegi, kes on luule, taia või armastab luulet ja et ta kokkupuude keelega oleks kuidagi arenematu või see ei ole võimalik, sel juhul lihtsalt ta ei ole luuletaja, tema luule ei ole veel luuleks kujunenud, kui tal ei ole väga hea keele valdamine. Mari Tarandiga kahekesi stuudios, tema räägib ja meie kuulame, meil siin stuudios ei ole käepärast ühtegi teksti ega luuleraamatut. Las mari olla täna meie luulejuht. Teema on keel, luule ja luulekeel, aga enne veel mari, kas mäletad oma esimest luulekogemust? Ma arvan, et ema laulis nii palju lapsepõlves ja laulude sõnad on ju luule. Sest ma olen väga konkreetselt meeles üks päev. Peedul. Vanaema juures maal, kus me elasime veel pärast sõda ei olnud veel Tallinnas korterit saanud, aga isa võttis osa sellest. Lydia Koidula põrmu ümber sängitamisest Eestisse toomisest. Ja arvatavasti siis ema meile midagi ütlesid, isa on seal Tallinnas või isa läks sinna. Et niisugune Lydia Koidula ja ma ei mäleta, mida ta rääkis, aga igatahes sellest päevast alates on mul küll peas Lydia Koidula üks üsna keeruline luuletus, mille pealkiri on jutt. Ja mis algab teatavasti, mis mulle jutustused koidiku, tuul eest nimelt tulen, väsinud olen. Kui siin kodumaale lehtes kevadeehtes hiilgavad ainult väljad ja see ja nii edasi. Me kiikusime kuuri nurga juures oli männioksale kinnitatud kiik ja me laulsime seda laulu lõputult. Ja see on pikk-pikk luuletus ja see on mul sellest ajast. No ma olin ja mis aastal see oli, kas oli 46 või 47 Regoidule ümber sängitamine? Ma ei anna pead, aga no ma olin siis viie või kuueaastane. Aga muidugi ma lugesin, meil oli ilus raamat, üks minu lapsepõlve lemmikraamat kindlasti oli, läks metsa väike hiireke, kus kasvas magus varjake, taipasin ja kargas seal ja nii edasi, eks ole. Ma sain air Stenno Kiviti piltidega niisugune paljudele tuleb tuttav ette, et ta on nüüd ka uuesti välja antud kordustrükina värvilisena ja ta pealkiri on loomad, kui ma õigesti mäletan, aga seal ma hakkan praegu mõtlema, puutun isegi kokku, mille Ki niisugusega, mida võiks kujundiks öelda, sest seal oli niimoodi, et üks loomika ajas nagu teisi minema, seal tuli rott. Hiir pistis kohe putku ja siis oli nii, et seal tuli kiisu, tasahirm tõmbas rotti kaasa. Vaat seda rida, ma mõtlesin, et tõmbas kaasa, kuidas hirm tuli ja tõmbas kaasa. Kas see hirm oli mingi inimene või mingi asi või? Noh, ühesõnaga midagi, ma sain aru, et seal imelikult ilusasti öeldud. No läheme juba sellisele emotsionaalselt hästi soojale rajale, aga kutsun su tagasi sellesse keele ilma luule ja keel. Vaata, ma kasutaksin siin ühte Aino Kallase luulerida, mis tal on küll ühes väga kurvas ja sünges eksistentsiaalsest luuletuses surma lähenemist tajudes. Õieti ta kutsub luulet endale abiks, no see on niisugune eleegia kasvavas vormis ka kirjeldused ja seal on nisu, neid luule, mu kaaslane, truu, kui sina mind saadad. Jah, rohkem otse peast ei oskagi ütelda. Seda olen ma vahel iseenda praktikas niimoodi kasutanud, et ükskõik millise sellise ülesande ees ma seisan, kuskil kõnelda või esineda või mingit asja selgitada, kellelegi nooremale midagi silma ette luua, et siis ma olen harjunud luulele toetuma lihtsalt sellepärast, et see on minu arsenal, ma kujutan ette, et, et näiteks sport, plane võtab oma need kujundid spordist ja arst meditsiinist, kui ta tahab teisele midagi selgitada. Mina võtan luulest võib-olla, et isegi mõni kuule nüüd ütleb, et et need asjad on kulunud, mida ma siin kas või praegu räägin. No olgu siis nii, aga näiteks Betti Alveri rida tema väga kaunist luuletusest noorus olen ma mitu korda tsiteerinud. Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihverne karja poisikene, ta rääkis helisevat eesti keelt. No see nii ilusasti pandud, see kujund ja, ja siis mingi eesti keele teema juurde minnes on see hea võtta, kuigi selles luuletuses see karja poisikene, kes rääkis helisevat eesti keelt, tähendab eesti keel ei ole, selles mõttes on muidugi peategelane, sest luuletuse pealkiri on noorus ja teatavasti luuletus lõpeb umbes nii, et mis luges meile kurbliku metsamüha või mõni toriseja habemik päev oli pilvitu. Me pill karbike. Me laulud, lapsikud, mis oli meile püha, ei midagi, ma olin õnnelik ühesõnaga, õnnelik nooruses oma selles helges elus ja selles luulelises poeetilises maastikus, mille ta seal selles luuletuses loob, kes seda luuletust tunneb, teab, see on üks vägev luuletus jällegi. Aga ikkagi see helisev eesti keel on ka üks selle õnneosi ja eesti keele teema luules kui üks. No iseseisev mõtlemisaine on ju ikkagi tunginud sellesse luulesse, sellepärast et see keele areng, keeleline võitlus, võitlus oma keelekultuuri eest on olnud mingitel eluperioodidel rahvale tähtis ja, ja näiteks kui me mõtleme selle peale, et Kristjan Jaak, kui ta 19, sest või 20 või kui vana ta siis ka oli aastasena kirjutas need read, et kas siis selle maa keel laulutuules ei või. Ta ei võinud kindlasti iialgi arvata, et paarisaja aasta pärast, ühel teatud kuupäeval, tema sünnipäeval, 14. märtsil emakeelepäeval seda sama lauset 100 ja 100 korda korratakse üle Eesti kui suure süvenemisega. Millise arusaamisega see on, iseasi aga et ta kujuneb niisuguseks terviklikuks sõnade kombinatsiooni umbes nii, nagu meil on, ütleme aeg tuli maa ja mere pääl või minu pärast, kas või kui Arno isaga koolimajja jõudis. Me teame, kõik, kogu rahvas teab, mida see tähendab. Ja täpselt samamoodi loodan siiski, et väga paljud meist teavad, et kui öeldakse, kas siis selle maa keel see tähendab ikkagi mingisugust rahvuslikku uhkust iseolemist ja usku oma rahva tuleviku kõige laiemas mõttes. Ja sellele luuletusele on ka vägev viis tehtud. Mul millegipärast tuleb iga kord meelde üks mingisugune kogemus Tartu Ülikooli aulas, kus meeskoor seda esitas ja see, kuidas nad raiudes sisse tulevad, eks ole, et kas siis selle maa keel. Ja see järgmine osa seal, vot just see oma ilu tundemata, see on rahvaviisi tiivil. Kui ma hakkan laulja Mai sinna on see nagu tsitaadina sisse toodud. See on vägev, vala niisiis, Kristjan Jaak. No aga edasi muidugi rahvusliku ärkamise ajal. Koidula Mu eesti Vainud jõed ja minu emakeel, eks ole, teid kõrgeks kiita tahan. Või siis edasi ka jälle mitmekordselt viisistatud kui kuninglikult kõlad saamu kaunis emakeel, mis väikses saunahurtsikus ma kuulsin eluteel, sel keelel, ema kiigutas ja nii edasi. Kuigi see on, ütleme keeleliselt ise on need luuletused meile praegu noh, eesti luule lapsepõlve, eks ole, sel keelel rääkisin eluaeg ma armsa isaga ja nii edasi. Keel on veel kohmakas ja luulevorm on kohmakas. Aga siis näiteks Mihkel Veske ood päikesele. No ma mäletan, et seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel oli raadios luule soovisaade pealkirjaga seda luuletust tahaksin kuulda ja no nagu ikka soovidega on, et kui üks ohib, siis soovivad teised sedasama jälle ka nii nagu kuuleme, iga pühapäevases õnnesoovikontserti said peale valgete punaste rooside midagi muud ei osatagi välja mõelda, ma ei ütle sugugi halvustavalt. Aga seda luuletust sooviti ikka mitu ja mitu korda. Ja arvatavasti ikka ainult sellepärast, et selle oodi kaks viimast rida teatavasti kõlavad päikese poole pöördudes kaob kord eestlase keele kõla ära siis sina Ki tõuse ja ela, ühesõnaga kogu eksistents eksale päike ka ei tõuse, kui meie keel selle maa keel enam laulutuules ei või, eks ole. Jah, jaa, teispool merd, võib-olla samal ajal mul ei ole siin nüüd nii, sealt küll andmeid kirjutas Alexis rannid ka ühe vägeva oodi eesti keelele, kus ta keele poole niimoodi pöördub. Seda võiks lausa välja otsida ja lugeda, et ta on mulle mõju avaldanud, aga niimoodi pähe ta pole jäänud. Vanemas eas loetledes iga asi ikka vähe päris ei jää, aga mulle meeldib see viis, kuidas ta seal pöördub keele poole, umbes need sind, laulsid ree, jalased või sind urisid, vokirattad või midagi niisugust, ta toob sinna seda eestlase etnograaf ja eluelemendi, nagu seostab selle eesti keele kõlaga nõia. Aga praeguse aja vaate veerult kõlaks väga aktuaalsena ja sobiks lausa sobiks lausa emakeelepäeval ette kanda. Võib-olla neidrid sel keelel rääkisin eluaeg, need ei ole nüüd koolilapsele väga mokka mööda enam. Aga köögis seisab, miks mitte, kus Anna Haava ikkagi väga kindel, et jaa, karmilt suhtub nendesse haritlastesse või poolharitlaste, see, kes on eesti keele kööki nud ja ei lase teda saalidesse tubadesse. Et kui see nüüd praegu tagurpidi pöörata, siis oleks see umbes nii nagu Anna Haava ütlevad, laske köögist välja esisel lasketuppa. Aga meie peame nüüd ütleme et ärge jumala pärast teda nüüd toast välja kööki ajage, sest et isegi see väljend köögikeel, see on ju keele olukorrast puutuvates arutlustes täiesti kujundiks võetud, et kui meie oma teaduse keelt, kõrghariduse, keelt ja terminoloogiat ei arenda, siis jääb eesti keelt köögikeeleks, aga see ei olegi sugugi nii ammu, sest et Anna Haava Galen, mina ikkagi kaasaegne olnud. Ma olin keskkooli õpilane, kui Anna Haava suri ja mäletan, kuidas koolis oli suur pidulik leinaaktus, lauldi ööbiku surma ja no meie olime ikka anna haavat koolis. Pilvega põhiliselt oli ikka see tohtrihärra, ma olen haige vist ja rohtu kuluks mulle vist. Kõik valutab, minul liha ja luu ja nagu tubak on Võrumaa suu. Meil luges seda, kui ma õigesti mäletan, Tõnu aalist koolipeol. Krimmi sõjas ma olin küll ka Queen Kland käis hõi all laevaga. Suurtüki mees, mina seal, andsin suurt häält, kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt. Aga päris oma elu eal nüüd kui noh, algas juba uus modern luule ikkagi teistsugune, kui see luule Lapsepõlv meeles on, nüüd natukene liikusin siis see keele teema sellisena, vähemalt mina ei oska teda kohe niiviisi välja õngitseda. Need rahvusliku iseolemise teemad Lähevad muidugi küll luigel, küll Kaplinskile, küll Runneli, kõigil ju väga vägevalt on see sees, aga see ei ole enam nii otsesõnu kuigi näiteks kui nüüd jälle seda otsida kohe lausa niimoodi. Kui see ei mõju nüüd liiga kirurgi moosiluulele kallaleminekuna. Et näiteks Kaplinskile on küll, tal on ka üks väga kaunis luuletus selles oranži kaanelised väikses kagus tule tagasi helmemänd. Ja seal on üks luuletus, mis algab sõnadega, kui ma õigesti mäletan, uni, uni suur ja puhas hoog. Jõgi jõe kaldal, pilliroog. Ja läheb edasi sinna, kus siis kas siis teispoolsusesse või kuskile teise paremasse maailma une või surma maailma, ükskõik kuhu rahusse armooniasse see luuleline mina suubub. Ja mis sind kaugus viib kaugusesse, kus ei ole muud kui päike, mesilased ja puud, unerohi katmas kallasmaad, kus olla ja puhata saad ja nii edasi, kus Kõitmis ahistas su meelt, äkki räägib sinu emakeelt, et vot, siin on ta niimodi kujundina toodud, et see rahu harmoonia heaolek on seotud ka sellega, et kõik on nii lähedane ja. No, ja kui võtta siit veel veel lähemalt siis Juhan Viidingu lon keelega mängida sõnade kurni oli mõtet mu meelest ja Juhan Viidingu ühe kogu pealkiri kogunisti on selges eesti keeles. Ja ma mäletan, et sellest oli kord temaga juttu. Et kas seda peaks tõlkima, kui see nüüd teise keelde tõlkida. Et kas siis peaks olema umbes, et noh, ma ei tea, selgel suomen, kielen või kuidagi praegu ise midagi siin moodustasin, aga, aga see mõte ei ole mitte selles selges eesti keeles. Vaidet. Noh, kui kellelegi ema pahandab lapsega ütleb, et ma räägin suga selges eesti keeles siis see ei tähenda mitte, et ma räägin eesti keeles, vaid see tähendab noh arusaadavas keeles või ma räägin otsesõnu või lihtsalt või ühesõnaga emakeeles tegelikult. Nii et järelikult et selle kogu pealkirja tõlkimisel võiks küsimus tekkida, aga sinna see vestlus tookord jäi. Aga jah, kui ma nüüd vahin seda mikrofoni jurakat siin ja püüan kujutleda. Ma ei räägi sellele mikrofonile, vaid ma räägin ikkagi inimestele, kes on oma kodudes ja vaikselt, kes on voodis juba puhkama heitnud või ärkan esimesest sulest juba üles nagu mina vahel keskööprogrammi ajaks. Te ärge siis mulle head inimesed, ütelge, et mis sa nüüd murrad lahtisest uksest sisse, et see kõik on ju teada, et luule on mingisugune keele salapära, et luulematerjaliks selleks ehituskiviks või aineks ongi keel on sõnad. Ja et selle iseendastmõistetavuse Lahtimuukimise või analüüsimine justkui võtaks võib-olla selle võlu ära või kauge taks seda kuhugi. Aga. Nojah, see on ka nii, et mingisugune hetkel inimene tahab midagi ilusat vaadata või kuulata Ta või läbi elada nii, et ta ei soovi, et keegi sellest räägiks või suud lahti teeks või ütleks veel, et näe, kui ilus meri või või kas pole suurepärane vaade siit vaatetornist või midagi niisugust, aga mingit teisel puhul Sa ikkagi jälle tahad seda kuidagi väljendada ja nii siis mina väljendan seda praegu. Et minu meelest on luule selleks salapäraks või võlujõuks ikkagi ka selle emakeele, milles ta loodud on, muusika või kõla, line olemine ja võib-olla mitte mitte kõikjal ja mitte alati, aga üks väga tähtis element ta ju on, sest juba rahvalaulust alates on ju näiteks allitratsioon, assonants ja teatud kõlalised kordused on nii tähtsad, et järelikult on inimesele loojale see meeldinud. No miks ma ütlen salapära, ma ütlen salapära, sellepärast et seda seletada praegu püüan. Aga sellest ei saa. Ja tuleb võtta näited, et näiteks kui me ütleme, Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane, siis ma arvan, et iga eestlase jaoks on selles selles, mis ta nüüd kuuleb niimoodi Pedak, heleroheline, kask, kuldkollane, see kuldkollane, selles on midagi, et kui ma seda sõnun või ütlen siis see tundub mulle eriliselt ilus, õige ja selle. Ühesõnaga ajus või südames on, ma ei tea, kuskohal toimub mingisugune niukene, kasvõi mingi elektrilöök või asi ja ma näen korraga, kas seda sügisest nõmme tavaliselt millegipärast mingit Peipsi-äärset kohta, kus ma olen olnud tegelikult mul tuleb üks konkreetne pilt, siis tuleb mingisugune männioks, siis tuleb see Juhan Liivi portree, see kõige tuntum riigi ja kõik see korraga, see mingisugune mure ja kurbus, kõik tuleb selle selle paari sõnaga, need mahutavad nii palju, sest et see on juba nagu selle keeleliselt võid kujundina. Kuidagi nagu kätteõpitud ju. Või võiks siin isegi, ma ei tea, ma praegu proovin, kas annaksin midagi selle tänapäeva arvutimaailmaga ka seostada, et kui sa mingisugusele klahvile vajutad, siis jooksevad sealt lahti, avanevad teatud faili siis nii, või siis jälle seal mingisugune viis näpu või võõrdamisel üle kodume kumera kupli suve sumestav valu. Noh, see luuletus oli ka niisugune varases lapsepõlves lugesin ilmselt mäletan, et ma mõtlesin selle koha peal, et see, see valu, et miks mina lapsena ei saanud aru, miks suvevalus peaks olema, sest lapsel ei ole suve veel valus seal täiesti kaua väljas olla, et nad magama ei ajaks. Aga teatud aastatel on suvevalu see igatsus ja teise inimese otsimine-leidmine kaotamine ja hilisematel aastatel on soe selles valguses ja valus see Tõnu leinamine või et aeg läheb mööda ja kõik, no selles on nii palju, aga et see valgus ja valu nagu lähevad kokku miljoniga valge valul, need sõnad iseenesest kuidagi liituvad ja, ja segunevad, aga see kodume, kumera, kupli suveöö sumestav valu. Selge see, et niimoodi saab öelda ainult eesti keeles. Ja sealsamas, kui Juhan Liiv on pannud siis, et on elu, ilu, valu nii palju ilma sees siis tekib tõesti niisugune tunne, et kas looja ise lõi need sõnad niisuguseid meie keelde, et need kolm niimoodi kokku läheksid, et saaks tulla üks liiv ja panna neid niimoodi esitada, tõsta välja ja esitleda meile ühiseks tunnetuseks. Ja siinkohal ma küsin, et eks proovige seda nüüd niimoodi tõlkida. Et see oleks sajaprotsendiliselt tõlgitud? No kuidas siis on žüriin Grassotaa Voll näiteks aga võtame siis soome keele, mis mul oleks kõige lähem. Eleme, kauneus, kibu, kibu no mis asi, elu, ilu, valu, miski puu. Hea küll, lõpetame selle niisuguse lahkamise, kuigi see võib väga huvitavatele radadele, sest tegelikult niisuguste luuletuste puhul ju tekibki see igavene küsimus, et kas luulet üldse on võimalik tõlkida, et kui ta on loodud emakeeles ükskõik siis millises? No seda on ilmselt ka teoreetikud tunnistanud, et täiuslikult ei ole võimalik ja, ja mingisugune seisukoht kõlab nii, et lihtsalt luuletus tuleb ümber luuletada, uuesti luuletada selles keeles, milles seda nüüd lugeda hakkavad lugema, järelikult võrdselt võtab mõtte ja tunne ja see pilt võib-olla isegi mõni kujund annab tõlkida, see kujundi loogika on samasugune, aga sugugi mitte alati. Aga kui ikka põhjani minna, siis sageli need niisugused sõnade kokku panud kõlbavad ainult selles teatud keeles. Ja ometi kogu maailmas on iidsetest aegadest peale püütud luulet tõlkida ja tõlgitud ja tehakse seda. No siin võtta midagi, mis kohe pähe tuleks. No mul on kõige suuremad kokkupuuted, võib-olla on mul Puškini ja venekeelse originaalse Puškini ka sest siin pean ma seda kindlasti selgitama, et kuna arbuete loomingut Betti Alveri, Sanga, Merilaasi, Talviku loomingut meie kodus väga tähtsaks peeti, sest isa oli nende nooruse ja mõttekaaslane ja meil olid need raamatud olemas ja me nii-öelda kasvasime nende peal lugesime neid nii palju. Ja samas Puškini luuletõlgete raamatu liikas 40.-te lõpus ilmus ta nüüd nõukogude ajal juba selle kinkis või tõi meie majja Betti Alver ise ühel külaskäigul ja seetõttu oli see meile kohutavalt tähtis meile tüdrukutele, kes me olime, täiesti väiksed koolilapsed ikkagi siis ja lugesin seda nii palju, et õieti võib-olla Puškini armastama või tundma pidin mina eesti keele kaudu või kuidagi Alveri Sanga kaudu. Ma arvan nüüdki ikka koolis vene kirjandus mingil määral õpitakse, ma ei tea, kui palju luule originaaliga kokku puututakse. Gümnaasiumi eas võib-olla siiski ei tea. No igatahes, meie õppisin seda puuriam Kloojunjeebukroojet, vihrysniežneegrüptsja dokkaks verre Voojat dooseptoachetcactitsia ja äkki tuli mulle pähe, et see, mis iganes niimoodi mööda mustalaod, Dust, raev, lepp, tuisu hiilgav ründav rutt, et kord kui hunt, kes surmas, vaevleb kord, kui lämbub lapsenut. Ja lugesin seda kellelegi nooremale või tsiteerisin või ei taha. See ei ole niimoodi. Et sansampumates maa ja taeva vihisime, vingub tuul kord, kui loom täis surma vaeva kord kui laps kelnutton suul. See ei olnud mulle või ei ole muidugi mingiks üllatuseks. Debuškinite ühena esimestest May päris ajalukku ei lähe, ma ei tea, millal ja kuidas, kui palju, aga igatahes tõlkis Ants Oras ja Jaan Kärner ka muidugi palju eakatsioneeginit tõlkima ja ja arvatavasti oma poeemi Bianca ja Rutt no mingid teatud Origini jäljendus või mõju selles on nagu võidakse või on öeldud ka, et valges varesed on mingisugune aimdus või läige oneegini ihavlevast. No naisoneegin, eks ole, Barbara lahe, võiks niimoodi lihtsustatult käsitleda. Aga üllatas mind see selle mööda mustalaotust raievleb puhul, et see oli mulle kuidagiviisi päev, see on tõesti orase tõlge, kuidasmoodi ma seda siis lugesin, mul see orase tõlgete raamat on ka olemas, aga seda lugemise momenti või seda ma üldse ei mäleta. Ja nii on mul mõne teisegi Puškini luuletusega, sest et nii Alver kui sang ja hiljem tõlkis Paul-Eerik väga palju. Need uuemad väljaanded on, Paul-Eeriku tõlked on seal väga palju, pisut võib-olla mõnda sõna korrigeerisin natukene hilisemates väljaannetes midagi redigeerida suhteliselt üsna vähe. Aga niimoodi, et kui sul on need kord Ühel teatud viisil pähe jäänud, nii nagu ka Puškini muinasjuttudega, millest on ka mitmetel, käid sellest samast Saarseltanistkina kord kolm neidu aknal, ketras õhtu hämaral või kord kolm piigat õhtu eel ehavalgel ketras veel ja nii edasi. See, mis sulle lapsepõlves pähe jääb, tundub muidugi kõige ilusam ja armsam, isegi siis, kui sa hiljem mõistusega saad aru. Autori enda kohendatud või ajale natuke vastavusse toodud tõlge on parem ja viimistletud. Aga korraks veel selle Puškini juurde tagasi, kuna see hakkas mind kiusama, et ma olin nii palju mõelnud peas silmaraamatut ette selle peale. Ja nüüd ma otsin lausa välja, mõtlesin mõni teine luts veel, et mis oleksid nõeks vang siruusel šotcoyftiemniitses, Sõroy Skarmiljon, mõnivoolie, Harjolmava doi, moi, neto vahelišmachajackrolonkrava või õpišuklijot padjake on, me õppisime koolis vähese, mul küll kooliajast pähe õpitud ja. Alveri selge naat Alveri visanga, Alveri vist on niimoodi. Mu aknal on trellid ja rõske, mu torn noorkotkas, mu kaaslane mõtlikult morn, all vanglas vuhinal tiivaga lööb ja pahuralt veriseid palasid sööb. Ja ma otsin selle orase välja, see mind noh kuidagi rõõmustades, et mõlemal oli muidugi see torn ja morn, sest siruuseri šotkeptimiitsas Roy, no vanglat seal seda torni Važnia sõna muidugi ei ole ja ma ei tea, kas vangi tornilt sealgi vist varsti ja ma ei tea. Aga Cruz Neitavaris kurb, nukker kaaslane on see kotkas, aga mõlemal tõlkijal on muidugi seal morn, orasel on mu akna ees võre täis rõskust, mu torn. Aga järgmises reas juba varieerib ta teistmoodi ja, ja südant põrgulikult põnev niimoodi vaadata, et mis veid sõnu siis siis kasutada. Nii nagu selles eelmises töine Puškini Tonsiver, kes ulub seal metsloom, kas siis tema seal venel lagendikel või kuskil seal Mihhailovski läheduse Pihkva sopis, kas seal ulgustel hunt või ma ei tea, kes, aga oras paneb otseselt hunt, sang on pannud loom. Ja niimoodi seda lähedust, et kui palju üks sõna võib väljenduda, et need on peened asjad, huvitavad ja, ja võluvad asjad või näiteks siis ütlen, võtame pättusi. Me ungari keelt kõige vähe olen nuusutanud ülikoolis, aga kuna Paula palmeos meie tookordne ungari keele õpetaja leidis, et kõige parem keeleõpe on väikeste luuletuste ja rahvalaulude pähe mine ja muide, see on hästi õige. Näiliselt sa nagu ei õpi grammatikat ega lauseid, vaid õpid mingit erilist keeltest loorita, keel on natuke eriline. Aga kui need sulle pähe jäävad, siis hilisemas elus äkki saad aru, see väga toetab võõrkeele õppimist. Nonii, igatahes meie õppisime seda, et hull. Mis on siis peterselli luuletus, mille Ellen Niit on tõlkinud niimoodi, et tuul viis õielt lehe ära? Kui minusse hull on midagi, kas kukkuma. Ja selle väelamist Lehtja viraakon vist õis, just nimelt õielt kukub leht, aga see tuul viis ja teise oli hull? Ei oska, ta tahtis ikkagi sedasama kõla natukene nagu ka jäljendada ja minu meelest on see väga õnnestunud. Nojaa, aga kui on tegemist luulega, mis ei ole enam niisugune luule lapsemaade jutustav, no ütleme, mingi ballaadi sa tõlgid ära luuletad ümber ballaadis või meeleolu pildis või looduse pildis, no kas või needsamad, mine praguvusel, vaatasime Novang küll, kas, kas on torn või võre või trellid, natukene teise sõna paned, annad edasi selle meeleolu, selle õhustiku, selle tunde. Aga kui on selle luuleime eriliselt kokku pandud sõnades endis, nii et seda ei saagi niimoodi tõlkida, et sa ütleme, teeksid reaaluse, mis annab teise keelde selle asja edasi? No võtame näiteks ühenise rea, ei ole lõpul raamatute riiul, luulet saab edasi muidugi, aga kui selle lause ära loed, siis kaevandad ja ei ole lõpuraamatute riiul. Raamatus riidlevad omavahel raamatutesse kohtuvad, põrkavad kokku kokku mõttemaailmad vaated elule, filosoofiasuguseid, tõekspidamised, raamatus riide või ei, PUR raamatute riiul, aga tegelikult ei ole lõpuraamatute riiul ja sealt läheb kuidagi sealhulgas niimoodi edasi. Ja sa saad aru, et seal raamatute riiul on tegelikult ka sinna sisse pandud, millel ei ole lõppu raamatute riiulil pikal lõputul raamaturiiulil või siis näiteks seal, et vett vedama ei saagi minna keegi. Esimene mõte loomuliku keele valdajale emakeele tundjal, no vett vedav Me teame küll, mis see on, see asi läks mul vett vedama ja kui siis järgnevaid vett vedama ei saagi minna, keegi vett lihtsalt pole, see on Juhan Viidingu luulet, see, see lõpeb sellega, et noh küll toon ka v Moldaavias ei ole päriselt aga sellesse luued nagu see keeleime sisse võetud, et on kohapeal nii kõnekäänuline või juba metafooriline keelend ja siis ka selle tõlge, et need on kõrvuti ja sellest moodustub see mingisugune asi. Mistõttu see tekst on luule. Ja selle võrratu sõnade kokkupanemise meister oli muidugi Artur Alliksaar. Ja see on nii imelik, et olles selle arvujate luule pääl, ma kordan veel kord üles kasvanud ja ülikoolis, kus oli õnn ka Artur Alliksaarega ühes kohvikulauas vahel istuda kaugemal ääre pääl, silmad pärani, mitte päriselt seltskonda võetud, kuid siiski huvilise niisuguseid vasika respekteeritud. Ma sain aru, et see luule on eriline, see on teistsugune seal mingisugune tulv, aga muidugi tol ajal käis Alliksaarega veel koos ka see, see mees on eriline ja niisugune imeline, imetletud ja põlatud ja võib-olla mõne poolt kardetud ja mõne poolt vihatud paljude poolt armastatud. Siis mai analüüsinud seda luulet sellisel moel. Ta võib-olla kohe nii omaseks sa mulle ei saanud, aga hiljem, kui ma teda ikka palju lugesin, siis see, mismoodi tema oskab keelega mängida sõnade kurni, see on ikka täiesti enneolematu ja see ei ole sugugi nii, et lihtsalt sõnad on kokku kuhjatud seal sõna vallmägesid koos, aga see on jälle midagi muud ikkagi kui on Laaban või Andres Ehin, kes on samuti imetlusväärsed, luuletajad aga, kelle sõna kokkupanu on jälle kuidagi teist või kolmandat moodi ja nii peabki olema. Aga tagasi Alveri manu ikka tahtsin Alveri juures seda näidata, et mõni niisugune luuletus, mis hakkab sinus helisema, imeline on hea, on ilus kõik nii ja kui sa hakkad teda vaatama oma grammatiliselt või keele seisukohalt, siis seal on väga lihtne ja väga korralik Väljapeetud lause, kus ei ole väga palju ütleme, inversioon, mis on nii omased veel suitsu, Underi, miks mitte karvujate endi varasemalt loomingule, noh väga tüüpiline eesti luulele on näiteks all sinitaeva tõtata või all rohetava puude kupli lööb kärvis, pill vingub sääsk Sütiste ja pähklid varjulisist pist on välja pistnud valgepääd, noh, see on juba keeleliselt nagu võõras, aga ikkagi all millegi. No selles mõttes, et rütmiliselt annab, no eesti keele ja rõhu ja värsitehnilise tanner see väga hästi välja. Aga neid inversioone niiviisi, et kus on ikkagi sõnad tagurpidi täiendjapõhisena, neid on eestiloolasi väga palju. No võtan peti halverilt kohe paar niisugust lause näidet tema tsüklis üle sõnade serva. Ükskord algab näiteks nii. KÕIK vaimetu variseb viimaks hajahäälteks ja lendavaks liivaks, mida pimesi pillub tuul mõttetus mängus kord siia, kord sinna ja lõputult loobib kord üles, kord alla. Aga loojate töödes ringlevad rütme, pole turmad ja tormid surnud Sõmeraks muutnud. Nii, no mõte mõte ei olnud välja, kõik niisugune mõttetu, viletsa tühine, hajub, variseb kokku lendu maailma kõiksesse, aga loojate töö jääb, on ütleme see mõte. Ja nüüd kuidas siis lauset on? Kõik vaimetu variseb viimaks aja hääldakse lendavaks liivaks, mida pimesi vindub tuul mõttetus mängus, kord siia, kord siin ja lõputud kord üles, kord alla. Aga loojate töödes ringlevad rütme pole turmad ja tormid surnud Sõmeraks muutnud. See lause on täiesti loogiline. Kui asjaoluga, nii, siis see asi on nii, aga ta on täidetud selliste sõnadega ja värvidega rütmiga luuleks saanud. Selle pika jutu lõpuks rääkida ikkagi keelestki õlule, ainest tuleks pöörduda selle kõige lihtsama, ühesõnaga sõnavara enda poole. Betti Alveri puhul. Et ring täis tõmmata ja lähen siis jälle sinna lapsepõlve, kus me tema luulet lugema hakkasin. Siis oli ilmunud ainult kogu tolm ja tuli. Ja peale selle olid mõned üksikud palad ilmunud Loomingus ja kogu see ammukaar. Aga see tolmu ja tule luule, nagu me teda teame, filosoofiline no kindlasti mitte luule lapse jaoks täis mõistmiseks. No muidugi ma kujutasin ette Neid kujundeid, kus ta kujutleb ennast näiteks mingi suure hotelli, kus on toad või unenäolised nägemused, midagi ma sealt aru sain, aga see, mis oli nendes sõjapäevil kirjutatud luuletustes no nagu laul pojast puust valitu helisema pealkirjaga või puskar või süda. Vaat nendes luuletustes sõnavaraline kirevus jälle iseendast oli minu arust õige koha peal ja just nimelt lummas või pani mind vaimustuma. No näiteks kas või see tuska, mina olen tusane, mina olend, uskarmulon plekist pudelis pahuruse puskar, küpsi küüsi rahmeldanud lusikaid, rakud, aga oma kidurad, rukkileivakakud, võtan ma mulla käest, võõriti, vahin kõrgele, küüriti, kõrred jäävad kängu, tera seisab rängus. Elu haljaslakk von leinapoole längus mul ei ole päriselt peas, aga igatahes kõrte vahel mingi kaduvuse kutsikas klähvivad ja nii edasi. No ikkagi on sõnu, mis sõnavararikkusele kohe ka selle lugeja tookord siis väga noore lugeja suunavad. Aga veel enam on neid muidugi näiteks luuletuses süda, no mis algab võt. Eile alles noor ja nõtke haljastapu väärikast täna kihisepsu õites viha, valge äädikas, homme tööriist meistri kätest tulu, kaseTarblane tunahomme õhus keerlev kergemeelne varblane. Kord kui. Peidetud Traskneveering lehe naise pihikus kord kui mustav salakiri taevatundja vihikus, no need read ei ole, mul võib olla õiges järjekorras, aga hea kuulaja saab arvatavasti aru, mida ma mõtlen. Et neid sõnu on nii palju ja need ütleksid meile nagu seda, et eesti keeles on palju sõnu. Ja seda võiks siis ka mõnikord igapäevases elus ja rääkimises mõelda, et kui Meil on palju sõnu rahvalaulupildujaid, Partsilolli palju sõnu, miks siis meie kasutame vahel nii vähe sõnu. Seal südames on veel, et näiteks seda ma mäletan neid sõnu ma jälle mäletan, et lõpus, siis kus mäss seal hakkab juba laabuma, aga juba künka varjust kerkib noorgu veerandik. Virmaliste valul paistab tuttav kalda keerandik. Vikervihmas huba lumes igatsev, janune, oled jälle kahvatuva koidupunavanune? No ühesõnaga vikervihmas huba lumes, vot neid sõnuma imetlesime. Ma ei mõelnud siis vaataks järele, kust neid on võtnud või kas need on murdesõnad või mismoodi. Aga need jäid helisema, jäid pähe, seda sain ma muidugi alles hiljem teada targemate inimeste käest, et Betti Alveri seosest tavatsetakse seda kirjutada ja rääkida, et ta süvenes Saareste sõnaraamatusse väga sageli väga sügavalt ja ja uuris seda. Ja Ma ei ole sellele isegi mõelnud, mis oli tema nüüd räim, Betti Alver, eks ole, keele põhjaks, sest et Jõgeva kodu no raudteeametniku kodu, eks ole, Puškini gümnaasium Tartus ja Tartu Ülikooliringkondades muidugi see eesti keele teatud tipp või teatud valmissaamise moment, ütleme siis 30.-te aastate lõpp ja on ilmselge, et kui me täna Alverist nii palju oleme rääkinud, võib-olla ka sellepärast, et meil on Alveri aasta ikkagi võiks öelda juba alanud nimelt novembrikuus käitub Betti Alveri sünnist 100 aastat, siis võiks võtta üks tema luuletus, et püüdke nüüd siis kinni kõik need sõnavaralised üksikasjad, mis selles luuletuses peituvad nimed, et kõigepealt on siin muidugi väga hea eesti keel. Siin on silmas peetud ka murrete olemasolu, näiteks siin on kõrvuti ühes lauses voodi, teises säng. Siin on ka vanemat sõnavara, näiteks pöörus, seda enam tänapäeval keegi ei kasuta. Siin on võõrsõnu hästi palju. Näiteks terror võib uurija, siin on väga palju pärisnimesid eriti palju Eesti kohanimesid mida on ühest küljest küll alliteratsiooni assonanssi seisukohalt valitud, kuid millest igaüks tekitab endas terve maailma asele taga on keegi suurkuju või mingi suur tegu nende nimel, aga aga siin on ka teoste pealkirju ja nimesid, mis on samal ajal üldnimed. Te leiate nende üles, on siin ladina keelt ja siinsamas kase Betti Alveri enda minu meelest geniaalne leiutis, et vihm räägib ladina keelt. Aga kõige selle koosluse mõte on ikkagi tõestada seda, et olgu ühe keele kõnelejaid ükskõik kui väike arv või olgu ühel maalapil elavaid inimesi ükskõik väike arv. Iseendast ei pruugi sellepärast see keel ega rahvas olla väike. Niisiis tuulelapsed. Must vari käib akna taga kes mullu kalagedel käis. Ta uitab siin alati, aga tuulelapsi, mu tuba on täis. Täna pilluvad pilve pallinas mu sängiga puiesteelt. Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib ladina keelt. Las ta räägib, ta sõnad on rängad, juba mõista mõndagi neist kuidagi tusel koputab kaua ja kõneleb Koljatest. Ikka kutsuta kuhugi kaasa. Kuid lukus on võõruse uks. Mu toit on voodi ees toolil. Ma jäängi vist jalutaks. Aga teie lennake sinna, kuhu siit aknast ei näe, laugelt lennake tuulelapsed üle Laiuse mäe, lennake riid maal ja rupsil rukkimerel ja metsadel Peipsilt lennake üle Võnnu, kus kõneles kerko Kell. Lennake Võrus Vändras jagarksis lennul vaadake üle vee, kuidas terendab sinine puri. Tehke tiir ümber piibeedee, tehke kaar üle Albu valla üle Kaarli, Muuga ja au üle aegade Assam alla üle kääpa ja künnivao. Lennake läbi kõik mandrid, las maha jääb leplik legend lennake mööda ka menust kannul nihil ja neemo ta kaksikvend lennake mere kannul uurijad, kahtlus ja taud, kuni leiate kivise rünka. Kivi Rõnkal on kivine laud. Kivilaual on kivine raamat. Kivi raamatu nimetus kumab kaugele kumeral kaanel. Teegigantibus ikka peavad end raamatupärijaks, salamander ja skorpion. Homonkulus, horror ja terror. Nende lahingunimi on leegion. Caveerivad raamatut vaevad ikka riivavad raamatut, verised vood. Ikka raiuvad sinna kõik rahvad oma Tõllude nimed ja tõsilood. Seda raamatut uurige teie, mu sõbrad, kui mina ei saa. Seal olevat hiiglaste hulgas ka üks peatükk Estonia. Luulest ja keelest mõtiskles Mari Tarand kuulas toimetaja maris Johannes.