Päevatee suvekülaline päevade suvekülaline on dirigent Jüri Alberten. Mina olen üle karu. Ettepaneku Jüri Alperteniga päevade saates rääkida tegid mulle pärnakad. Jüri Alberten on nii Estonia teatri dirigent kui Pärnu linnaorkestri peadirigent. Ja nad ütlesid, et nemad tahaksid JÜRI Albertenist rohkem teada ja kuulda, kui paljude pärnakate ka kohtute või pärnus käite üldse. No niimoodi on raske öelda, ei ole mingit reeglipärasust, vahel käin rohkem vahenkel vähem kuidas parajasti vaja. Millal teie esimest korda Pärnus olite? No te käisite vanematega juba varakult kaasas? Just ma arvan, et ma kuskil viie-kuueaastaselt käisin esimest korda ja no Pärnus on ikka väga palju käinud, enne kui ma teadsin, et seal üldse mingi orkester on olemas. Tuleme nüüd siis teie lapsepõlve juurde, selle juurde, kust kõik alguse sai. Te olete muusikute perest, laps, ega muud võimalust üldse ei olnud, et kellekski muuks saate. Seda ma ei oska nüüd nii täpselt öelda, igal juhul vanemad püüdsid küll, et minust ei saaks muusikud, aga ei, tuld vist tõesti. Ja muid huvisid oli teil ka poisikesena? No nii vara ei olnud mul veel mingeid huvisi. Aga ilmselt kuidagi mul vähemalt räägitakse, et ma olla veel enne, kui ma üldse riidest lahti võtta on juba läinud klaveri taha väga alguses muidugi pärast kadus üsna ruttu. Vanemad märkasid ikka teie muusika? Vanemad ei märganud midagi, vastupidi, lasteaias käisid mingid komisjonid ja lasteaias, muidu öeldi, et ma olen täiesti ebamusikaalne, et noh, ma nagu ei pea viisi ega midagi, imestasid, et kuidas nagu kahel muusiku saab olla täiesti ebamusikaalne laps, aga siis tuli mingi komisjon. Ütlesid, et Mul on absoluutne kuulmine. Ma ei mäleta mitte midagi, aga kuidagi nad selle teada said, siis ilmselt oligi minu saatus otsustatud. Aga kuidas see on, et inimene on absoluutse kuulmisega, aga laulda ei oska, millest see tingitud on siis? Seda täiesti tuleb, et lihtsalt inimene ei valda oma häält. Ometi kõrv kuuleb, kuidas ta laulab. Kõrv kuuleb kõike, aga ma lihtsalt otsin igat nooti, tükk aega. Poistekoor oli veel kuidagi maksimum, kuigi ma ka ei tea, kuidas see õnnestus. Kas teil muusikat kuulata meeldis, lapsena te kuulsite seda kogu aeg kodus. Ja muidugi, see oli mul nagu üldse põhihoobima käisin ju ikkagi kõikidel sümfoonia kontsertitel ja ma käisin vahel ikka isaga kaasas Tartus, Pärnus, kus nad kontserte tegid. See oli igav, ei olnud löödud käte laps vaikselt istuma ja. Seda küsimust ei olnud ei noh, see muidugi oli teatud vanuses, ega ma muidugi ei mäleta, millal see algas, aga ei, vastupidi, ma käisin ju proovidest palju ja seal juba hakkas kõik meeldima. Nonii tähendusega, mis me räägime, kui meil oli ikkagi niisugune dirigent nagu Neeme Järvi, sealt ilmselt tuligi see, kuidas ta rääkis see kõik, mida ta seal tegi ja ma sain aru, et vot see ongi muusika, et see, mida seal klaveri peal teen, see on niisugune, mis ta on, aga muusika saab olla ikkagi ainult orkestris. Mina mäletan Kadeid Pärnust, poisikesena me käisime ka emaga suveti kogu aeg Pärnu kuursaalis sümfooniakontserti vaatamas ja siis ma mäletan ühte kontserti seal esimeses reas olid kaks poissi, kaheksa üheksa aastased ja sehkendasid, no nagu ikka poisid ja mina mõtlesin, jumal, mis sellest kontserdist saab, et kui need poisid nüüd jäävadki sinna sest lendama ja minu ema ütles, et ei ole, need on muusikute pojad, pane tähele, et nad on vait ja oligi nagu juba dirigent tuli minule suureks üllatuseks istusid liikumatult ja vaatasid ka tervet kontserti. Selliseid kontserte oli palju, ilmselt teil. Ja selliseid oli palju, ütleme nii, et ma teises-kolmandas klassis ma ikkagi tundsin juba väga palju sümfoonilised muusikud. Kas teil üldse mingit muud huvi ka oli, või ainult muusika poisikesena jalgpalli mängisite või või jooksite või, või midagi muud tegite? Ikkagi väga sportliku olnud, siis mul jooksmisega ja üldse jalgpalli ilmselt mingil määral posica tuli, tuli ette isegi korvpalli vist natukene ja mingit pallima ikka siin-seal mängisin. Kus koolis te käisite Tallinna muusikakeskkoolis, seal hakkasite õppima, seal hakkasin klaverit õppima ja. Dirigendiks tahtmine, see tuli ikkagi juba siis koolipõlvest. See tuli üldse algusest peale, ma sain aru, see ongi see, mille nimel tasub muusikaga tegelda, et klaverimängu ma nagu selles mõttes üldse tõsiselt ei võtnud. Aga no fakt oli see, et ilma, et sa ikkagi mingit pilli õppinud mängima ei ole võimalik dirigendiks saada. Sellest tulenevalt näiteks ka Leningradi konservatoorium võttis vastu ainult neid, kellel oli juba üks kõrge haridus mingil muul muusika erialal olemas. Mis mina tean, ainuke erand oli Valeri kergias, kes tuli otse pärast muusikakooli. Teie lõpetasite muusikakeskkooli, siis ei olnud üldse muud võimalust, kui minna edasi. Kui siis muidugi ja kuigi mõned üksikud leiavad võimalusi mujale minna, aga mul muidugi ei olnud enam mingit varianti. Konservatooriumi läksite õppima? Ühesõnaga, tooriumilandshingaapima ikka klaverit, aga, aga ma hakkasin muidugi praktiliselt esimesest päevast peale käima. Romaan Matzeri juures, noh, nii-öelda dirigeerinud, mis tundides seda ei saa kitsalt nimetada dirigeerimist tundideks. Me ütleme, tegelesime muusikaga, rääkisime palju muusikast, orkestrist, pillidest, kõigest, mida dirigent nagu peaks valdama. Konservatooriumi lõpudiplom veel on teil. Pudifon pean, mul on pianist, aga, aga on ka kirjas, et maaler fakultatiivselt õppinud ka dirigeerimist. Siis kui ma läksin juba Leningradi konservatooriumi seal diplomi peal on mul kirjas ooperi sümfooniaorkestri dirigent. Mis orkestrite Leningradis olles dirigeeride saite? Õnneks oli meil see aeg, kus ilmselt raha nii väga ei loetud ja, ja Leningradi konservatoorium sai endale lubada, kui mina sinna hakkasin minema, seal oli üks ooperistuudio orkester, mis mängis oopereid kogu aeg, aga hommikuti mängis lihtsalt nii-öelda dirigentidega ja siis ilmselt nad läksid juba nii rikkaks, et see orkester eriti veel kaheks ja oli kaks orkestrit, üks, mis mängis ainult oopereid ja teine mees iga hommikukolm tundi mängis nii-öelda meile. Nii et mitte mingit probleemi ei olnud, et ei saaks orkestrile. No meid oli seal suhteliselt palju ja meil olid seal loomad voodit, nagu praegu öeldakse, omad normid. Ma mäletan vist mingi seitse-kaheksa tundi semestris oli maksimum, mida me saime orkestriga teha, aga no võrreldes sellega, mida saab teha praegu siin või kuskil mujal asutuses oli see nisugune luksus, sest et see oli ikkagi professionaalne palgaline orkester, mis oli just nimelt muusikat selleks, et meie saaksime teada, mis asi on orkestri juhtimine. Saite teada? No küllaltki. Leningradis käisite kindlasti palju kontsertidel ooperis? Kõik, mis sinna tuli tol ajal väga palju välismaa interpreet ja orkestreid ei tulnud. Siis no ikka tuli sinna ikka natuke tuli. Oh, ma olen seal kuulnud ikkagi ütleme seda Tepparii orkestrit veel, kui oli varem voin peadirigent, siis ma mäletan, oli mingi Londoni orkester, käis New Yorgi Filharmoonikute Chigago orkester Mahleri noorteorkester avad, aga ühesõnaga ma ikka olen ühtteist seal. Näidud muidugi. Kui te lõpetasite Leningradi konservatooriumi, kas teil siis oli ka mingi selline mõte, et te olite näinud maailma häid orkestreid, et läheks nüüd kusagile veel maailma, vaataks ringi ja. Kindlasti on kõigil see mõte, aga ainuke probleem oli selles, et see oli nõukogude aeg, mul pold mõtet siis isegi unistada sellest, et ma nüüd lihtsalt võtta kätte lähen kuskile õppima edasi näiteks sellist võimalust kaali no seal ilmselt oli, ilmselt tehti mingisuguseid, ma ei tea, mis konkurss see selleks, et kedagi kuskile saata, aga noh, sellest oli väga raske isegi midagi teada saada. Kinnine. Ja pärast seda te tahtsite ise tulla Eestisse tagasi tööle või vaatasite võib-olla kuskil nõukogude liidus ringi suur ja lai. Ma tahtsin siia tulla, muidugi. Hakkasin juba tasapisi enne seda diaatris vaikselt etendusi juhatava. Minu esimene sümfooniakontsert ERSO-ga näiteks toimus kaks kuud pärast seda, kui ma alustasin üldse õpinguid Leningradis, nii et ma ikkagi sain natukene rohkem isegi praktikat kui nii mõnigi teen. Ma juhatasin juba Estonia teatris, kohta ei olnud, aga kuidagi ma nii-öelda poole kohaga ikkagi sain ja siis aasta pärast juba täiskohaga. Tahtsite te teatrisse või tahtsite sümfooniaorkestri ette? See on ausalt öeldes umbes sama küsimus, et keda, keda sa rohkem armastad ema või isa? No see, see on nii, et ikkagi ilma teiseta ei tahaks, nagu ka vahe, sellepärast tahakski nagu põle. Lava ja lauljad ja kõik ei ole ainult orkester, keda te vaatate? Sellepärast tahakski nii üht kui teist mina kummastki loobuda ei tahaks. Teatris antakse teile ette ooperiga, te ju ise ei vali enamasti, mis ooperis. Aga sümfooniakontsertidel, kuivõrd palju ta nüüd kava ise saad sättida? Põhiliselt ikka saab ja kui võimalik, siis ikkagi ei saa, ma, kui ma, eks ole, tahan valida mingit teost, mida enne mind nädal aega mängitakse, siis muidugi see ei ole loogiline, aga muidu ikka saag. Kas te Pärnu linnaorkestriga ikkagi teie orkester, oma orkester, paljude dirigentide unistus, et oleks, saate teha neid asju, mida tahate? Muidugi ei saa, sest see orkester on väga väike aga selle piires ma saan teha küll enam-vähem seda, mida ma tahan. Vahel, kui direktor natuke heldema käeline on, siis saab natuke suurema koosseisuga. Ei vaata siis juurde, kus neid on Tallinnast, Tartust. Ja nüüd vahepeal on aeg ilusat muusikat kuulata. Kõlab avamäng Wolfgang Amadeus Mozarti ooperile Figaro pulm mängib Rahvusooper Estonia orkester ja dirigent tan Jeriaal, Perten helisalvestis on aastast 1996. Jätkame juttu Jüri Alberteniga. Kuidas te Pärnu linnaorkestri peadirigendiks sattusite? Oli vaja dirigenti. Mäletan niipalju, et ma käisin seal, tegin paar kontserti ja siis tekkis neil seal konfliktrist loit, lepalaane ka. Ja siis tuli direktor jäätised. Me tahame sind ja sind oleme nõus võtma ilma konkursita, no siis selgus, et ikka päris ilma konkursita ei saa, peab ikka nii-öelda konkursi tegema, aga nagu ma mõtlesin, mõtlesin, otsustasin, et proovime. Te olete nüüd olnud Pärnu linnaorkestri peadirigent mitu aastat suitsutööst ütleme, peaaegu 20, saab varsti. No mida te olete kõike teinud orkestriga? Megani vahelduva eduga oleme igasugustel festivalidel osalenud, mõni aasta on seal keegi kokku lugenud. On orkester osalenud seitsmel festivalil näiteks ja no mõnel natuke vä? Eks me püüame muidugi ka lihtsalt head muusikat mängida. Linnarahvale nojah, praegu on muidugi see probleem, et sa pead kogu aeg nagu midagi enneolematut tegema, et see, kui sa lihtsalt mängid hästi mingit head teost sellest on nagu vähe, et sinna kõrvale vaja midagi tingimata mingit sündmust. Inimesed armastavad klassikalist muusikat, ju väga muinaspärnakad on, suvel käisid küll pärnakad hoolega. Suvel käiakse ja külalised muidugi just üldiselt ei saa kahjuks öelda, et meil väga käiakse. Kindel kord ka, kui tihti te Pärnus peate ise kontserti andma linnarahvale? Ei ole kindlalt lihtsalt, kuidas seal on, on, kuskil, tahab Eesti Kontsert meiega midagi teha, kuskil veel mingi organisatsioon ja me need asjad paneme paika ja siis vaatame, kuhu oma projektid me ei saa ikka väga palju kontserte ja seda kõike teha, sellepärast et neil inimestel praktiliselt palka ei saa, sellepärast me ei saa neid ka kasutada kui nii-öelda täiskoormusega orkestrantidega, kus nad tahavad muusikablogi, kus saab, ja muusikaõpetajana paljud. Meil arvatakse, et meil on poolorkestrit Tallina ja Tartu pillimeestest aga tegelikult on asi selles, et meil nendest 80 protsenti alustasid Pärnus ja võitsid, ütleme niimoodi lihtsalt teise töökoha juurde, sest et Pärnuga ei ela mitte keegi ära. Need, kes said tööl, ütleme Estonias Vanemuises need ta seal ülejäänud töötavad kas muusikakoolis või veel kuskil, aga põhimõtteliselt selle ühe palgaga meil praktiliselt ei ela, keegi. Mis te arvate, kas pärnus ooperil oleks tulevikku, et oleks selline asi nagu Pärnu ooper? Ma kardan, et me ei saa seda kokku lihtsalt kuskilt nelja tabulaule lauljatega on meil siingi suur probleem. Neid on väga vähe, et ma arvan, et see on natuke utoopiline, pealegi ma ei ole kindel, et see hakkaks ka nii väga hästi minema. Praktika on näidanud, et operett läheb küll väga hästi, vähemalt nii palju, kui meie oleme teatriga seal käinud, on täiesti puupüsti täis olnud, küll aga Pärnu operett, siis see on teoreetiliselt võimalik, aga alati on vaja vaadata, mis maksab ja kus on kõik need ressursid, millest seda kõike teha. Sa ütlesid huvitav asjad, et meil ei ole piisavalt lauljaid. No minu meelest Eestis on kohutavalt palju lauljaid ja kogu aeg tuleb ju neid juurde, aga mis neist saab või kuhu need kaovad, andekad noored lähevad laulmist õppima. Jah, need, kes on eriti andekad, need lähevad muidugi välismaale õppima ja kellel veab, see sinna ka jääb. Tagasi ei tule. Mõni võib-olla tuleb, aga noh, meil on ikkagi väga suur konkurents teatrisse. Ma kujutan ette, et me võtaksime haua asüüli kohe tööle, mõne väga hea tenori, aga neid meile kahjuks eriti ei paku. Kas te jälgite ka konservatooriumis õppivaid lauljaid, puidu noori, et hoiate silma peal kogu? Kui ikka andekas laulja torkab silma nagunii varem või hiljem seda ära ei varja eestist tule, täid, muusikuid, juustaga nad kuidagi ei jää siia hästi pidama. Me ei suuda pakkuda siis neile tööd või milles asi rahas. Raha me muidugi ei suuda pakkuda sellist, mida me ju tahaksime, et need oleksid nii-öelda keskmisest kõrgemad muusikuid ja no muidugi me neile ei saa raha pakkuda niisugust, nagu nad väärt oleksid. Kuidas Estonia seis praegu on Estonia ooperiseis külastajaid on palju, ehkki suur osa vist on põhjanaabrid, kes käivad. Ja meil on ka sama, Locooteret on meil kogu aeg puupüsti täis ja muusikal ooperitega alguses alati on väga täis, siis ilmselt olenevalt, kui tihti mängitakse, midagi mängitakse palju, siis läheb suhteliselt tühjaks ja ballett, ma saan aru, on ka ikkagi üsna hästi külastatav. Kas teie arvates operett ei ole selline natukene alaväärtuslikum žanr või käib see ooperiteatri juurde? Treialaväärtuslik on, ta ei ole väga paljudes kohtades on olemas operetiteatrite eraldi, et noh, see ikkagi on oma žanr ja see on natukene teistmoodi. Tegelikult nõuaks ka teisi lauljaid, operetilaulmine ei mõjuta hästi ooperilauljate hääli, ühesõnaga vot kõik need asjad, koet muidugi ideaalis oleks hea, kui oleks ooperi- ja balletiteater eraldi operetiteater eraldi, aga seda saavad lubada endale muidugi suhteliselt vähesed ja noh, niisuguseid väga suured ooperimaja. Ja kas seal tasapisi ikkagi mängitakse mingeid oopereid? Omal ajal Estonia solistid alates Georg Otsast, Tiit kuusikust, Urve Tauts ist kõik tegid ooperit. Aga ma näen praegu ka põhimõtteliselt kõik teevad kõik Euroopas ju ka need niisugused väiksemad ooperiteatrit, seal on ju ka ballett, ooper, opereetjad ja ma ka või kõik on koos ja ooperisolistid, tänada võib laulda, dipoosatu on Carlases, aga homme ta teeb obstra mamma tükis mingit rolli, kes mida endale lubada saab. No ma ei kujuta ette, kui meil praegu operett ära langeks. Ma nii-öelda materiaalse küljega tuttav ei ole, ma ei kujuta ette seda kõik. Metropolitan Opera teeb kaaperete täiesti üllatuslikult avastasin lõbusat leske, käisin vaatamas, tõsi küll, see õige pisut natu kooperlistest peaosas oli Renee Fleming, kuulus ooperilaulja. Looreni Fleming laulab lõbusat leske päris tihti ja nahkhiirt mängitakse igas ooperimajas, see on nii-öelda fact. Ma ei tea, Metropolitan muidugi on ka ooperid üsna hästi müüdud, nii et selles mõttes neil seda probleemi ei ole. Räägitakse ikka sellest eesti ooperi kuldajast, et see oli kuuekümnendad, seitsmekümnendad, et meil olid maailmatasemel solistid, no otsast, rääkisime Tiit Kuusik, Urve Tauts, Anu Kaal, Margarita Voites, Liidia Panova, Aili Sammelselg, meie kuulajad ka teavad neid nimesid. Kuidas see tase siis teie arvates oli, armastame öelda, et see oli maailmatasemel ooperi koosseis meil oli seni. No eks ta ikka tundub alati, et see, mis vanasti oli, oli see ja nüüd ei ole nagu üldse enam see raske öelda. Te olete ka kuulnud kõiki näitama, olen nende kõigiga väga hästi mäletan, aga no muidugi see siis tundus, et no meil nagu üldse probleemi ei olnud, noh tegime igasuguseid oopereid ja meil igale poole ka inimesi jätkus rollides. Vahel kui ütleme seal Henri kroom jäi haigeks, siis vahel toodi keegi Läti Ivo Kuusk, olin vahel, nad olid mõlemad haigeid, siis toodi kuskilt Lätist Leningradist, no siis oli see kõik lihtne helistada tee Riiga ja Kaarlis aarindschistus oma Volgas tuli pool seitse teatris häält, pooltel vaja lahti laulda, seda tal oli niigi nagu merd. Läheks otse lavale ja laulis, loovad siis olid niisugused ajad. Õudselt raske on, on võrrelda seda Ja ma küsisin sedapidi, mida ka kõik armastavad küsida, kas nad näiteks maailma ooperiteatrites oleksid läbi löönud, las skaalas Metropolitan Is, sest noh, suures Nõukogude liidus ju kõike. Esiteks, üldse ei olene ainult sellest, millist häält sa teed või kuidas sa laulad, seal on ikka väga palju muid faktoreid. Selle põhjal ei saa kunagi öelda, et see nii hästi laulab, et ta tantsigu oleks siis laulnud. Las skaalas sinna võib sattuda. Ma kujutan ette, suhteliselt ka keskpärane laulja ja võid mitte sattuda väga hea laul ja näiteks seal on nii palju neid igasuguseid tegureid, mis seda mõjutab, et sa kunagi ei tea. Aga tasemelt, kui nüüd kuuleme täiesti neutraalsed lintide pealt hääled. Te olete kuidagi ettevaatlik selles suhtes. No ma olen ettevaatlik, sest et esiteks kõik ju muutub väga ja see, mis mulle tundus, siis, eks ole, ei pruugi nüüd hakkan võibolla vaatama mõnda asja natukene kriitilisema pilguga, lihtsalt ei oska niimoodi öelda, aga ma mäletan seda, et siis oli selles mõttes see turvatunne, see oli täiesti olemas, melo kõik olemas muidugi. No nii ja naa, sest et noh, ega neid kõiki neid soliste, keda te loetlesite, ei saa kaljud tingimata ühte sellesse panna, sest et ooperis on ka natuke vähemtähtsamaid rolle ja on veel vähemtähtsamaid rolle ja ideaalis ja ka need kolmanda järgu roll ikkagi laulma inimene, kes ikkagi laulda oskab. Ma arvan, et see vahe nende puude ja ütleme, nende episoodiliste vahel oli lihtsalt siis palju suurem kui praegu arvatakse, et juhul kui siis oleksid piirid lahti olnud, et siis me oleksime nendest juba siis ilma jäänud, me ilmselt oleksime pidanud jälle kedagi kutsuma hakkama. Aga see kõik on teoreetiline ja noh, alati võib öelda, et oleks nii, me nagu öeldakse, ajalugu ei salli tinglikku kõneviisi. Läheme samal temal umbes edasi, sel aastal on Georg Otsa 95. sünniaastapäev. Mida me Georg Otsa kohta võime öelda? No kõik me ütleme, et tema oli meie tõenäoliselt kõigi aegade kõige kas nüüd parem, aga kõige armastatum laulja kindlustina paljude Georg Otsaga ise olete kokku puutunud. No praktiliselt ei ole, aga noh, nii palju, kui ma teatrisse kunagi sattusin, lapsepõlves jäävad kõik need võluflöödid, jutustused tõelisest inimesest jäävad kõik niisugused teosed, midagi seal pidi olema. Ta on mul meelde jäi, noh minu jaoks siis need nimed ju ei tähendanud mõnda lauljat, ma tundsin, aga selles mõttes, et see ei olnud mingi nisugune. Ah, see on see, et see jääb, mul sellepärast meenub millegagi ta ikkagi mind ära võlus, nii palju kui ma teda kuulanud, see on ju ilus soe hääl. Mul ei ole vaja teada, kui suur ta oli, kui kaugele ta kostis, kuidas ta nii-öelda meie akustikast läbi tuli ja kõik, aga nii palju, kui ma teda kuulen, lihtsalt see tämber ja see musikaalsus tunde, et kõik, mis seal sees on, see ongi see, mis teeb lauljast laulja. Sellest said aru inimesed mitte ainult meil, vaid ka suurel Venemaal ja Soomes. Ja no midagi pole teha, see arm on ikkagi see, mis paneb inimest armastama, sa isegi ei tea, mis see on. Lihtsalt see on see, mida ühel on ja teisel ei ole ja sinna midagi teavad nii, nad on loodud ja ekson fantastilise häälega laulja suur ajal, kõik on paigas, kõik, aga publikule ei mõju ja teine laulab palju halvemini, tuleb lavale ja rahvas kõik vaatav ja see on asi, millega lihtsalt ei ole mitte midagi parata. Ma arvan, et Georg Otsa lihtsalt langesid need asjad kokku, ilus hääl ta alati teadis, millest ta laulab ja ilmselt suur lavaline šarm ja palju siis rohkem ikka vaja. Kui te olete ooperit, dirigenti, siis te peate jälgima orkestrit, eks ole, siis te peate jälgima ka lauljaid, no lauljaid on ju ka erinevad, osa on kohe näha, on silmadega dirigendi küljes kinni, isegi armastusstseenides nad ei vaata, partnerituid vaatavad dirigenti. Palju on selliseid lauljaid. Praegu ei ole praegu, meil on 21. sajand ja meil on need monitore natukene rohkem ja inimene võib ka küljega laulda ja näha, aga midagi pole teha. Me Always akustikas peab tal mingi orientiir olla. Kui on selline ooper Travjaatav, mida juba tavainimesed võivad juba peaaegu otsast lõpuni ära laudelt, kes on laulnud seda kümneid kordi ja ta ikka jälgib kramplikult dirigenti. Ega seda orkestrit sinna üles nii väga ei kuule ja kui kuuled, pannakse läbi võimendi, siis kuuled jälle liiga palju, siis ei oska nagu iseennast sinna ära paigutada. Ühesõnaga, seal on nii palju igasuguseid asju ja siis need monitorid. Räägitakse, et sealt tuleb jälle natukene nagu hiljem. Vaat seda kõike peab kuidagi arvestama. No midagi pole teha, kokku peab kuidagi dirigent selle kaasaegne ja suurtes Peri majades on selleks mitmeid inimesi, kes seisavad, kulissis juhatavad ja kuskil veel, et ja lihtsalt hoiavad asja kokku, sest et see on nagu primaarne asi, et me teeksime nagu ühte asja. Kui paljude lauljaid pette taga ajama orkestriga, kui laulja hakkab kuidagi hoopis teises suunas minema juhtub seda. Vanasti on seda väga palju juhtunud. Ma ütleks, et praegu on isegi nagu vähe ikka, tuleb ette, kuidagi jah, võib-olla õpitakse ikkagi lugu ära paremini, aga ikka tuleb ette. Muidugi. Kuidas te suhtute sellesse, et ma ei tea, kas ooperis on ka Estonias olnud mikrofonidega laulmised? Meil muusikalid ealiselt lauldakse ja mikrofoniga ja mõnes operetis meil näiteks praegu operettides teevad vahel kaasa draamanäitlejad, me ei saa neid panna ooperilaulja kõrvale koos laulma, see on ilm mõne ebavõrdsus ja vahel ongi väga problemaatiline. Kui ikka läbi ei tule, no siis on juba. Kas suurtes ooperiteatrites suured lauljad ka kasutavad mikrofoni? Tegelikult räägitakse diaseal kuskil kas põrandas või kuskil mingi mina ei ole ise näinud ühtki kuskil, aga, aga jutud käivad, et seal ikka natuke võimendatakse kuskil seda. Nüüd on jälle aeg kuulata muusikat, kõlab misseti, valis Tsäkko oma Putšiini ooperis, pahemm esitavad Margarita Voites ja Eesti riiklik sümfooniaorkester Irja Alberteni juhatusel helisalvestist 1997.-st aastast. Päevade suvekülaline on dirigent Jüri Alberten. Kas te koorega olete juhatanud? No kindlasti olete, aga kas ooperis geen juba koor, aga päris koore? Lihtsalt hakkab Bellat ei ole kunagi huvitanud koorimuusika, see kuidagi ei ole nagu minu eriala, seal on mingeid asju. Ma arvan, et ma ei suuda lihtsalt häält andagi elementaarsed oma häält valdama. No see ikka natukene teene, kuigi arv on, muidugi ma ei taha koolijuhte solvata, aga ma arvan, et ma saaks nagu sellega hakkama. Pigem ikkagi saab sümfooniaorkestri dirigent kooriga rohkem hakkama kui koori dirigent orkestrile harva. Võib-olla keegi võib mind selles ümber veenda, ma olen selleks täiesti valmis. Aga neid igasuguseid suurvorme ma muidugi olen juhatanud ja seal on, mõnes on ka seda, aga bella kohad, nii et no ma üldiselt arvan, et ma ikka saaks hakkama. Kas Eestis oleks ühte korralikku professionaalset koori vaja, nagu lätlastel on Latvia praegu, kui on mingi suurem vorm, siis me kutsume Latvia siia laulma. Ma saan aru, et siin on jälle küsimus ühele materiaalses osas, kunagi oli eesti rahvas on, aga kas on odavam kutsuda Latvia, kes laulab ükskõik mida ühekorraga või pidada selleks nii-öelda aastaringselt üleval terved suur segakoori, ilmselt see on küsimus, muidugi on kahju, et meil ei ole seda koori, kui ikka suurvorm tuleb, siis peab kohe hakkama jälle otsima, et kes seda laulab, keda kellega kokku panna. Sest noh, paraku on ikkagi suur vahe. Noh, ma mäletan, ma käisin Saksa reekviemi kuulamas ja mis ja kus oli ramm ja oli nii-öelda see kokku pandud naiskoor. See on ikkagi vahesa, kuuled, et üks on koor ja teine on kokku pandud inimesed, ükskõik kui hästi nad igaüks ei laulaks isegi kooslust. On orkester, kui me võtame orkestri mees mängib ikkagi koos päevast päeva või me võtame, ma ei tea, 100-st orkestrist yhe inimese Isonad ka kõikunud orkestrantide, aga sellest head orkestrit kohe ei saa, selles ongi see mõte, sellepärast orkester käib iga päev tööl ja iga päev nad midagi proovivad selleks, et olla see on ka üks tervik. Milliseid heliloojad on teie lemmikud, mida teile meeldib mängida kõige rohkem juhatada? No kindlasti on Mozart üks esimesi romantikutest muidugi on mul praam, maaler on nagu väga ja ütleme niimoodi, et kohati Wagner, ma ei saa öelda, et, et minu jaoks kogu Wagner kiriga noot on nii-öelda see, mida ma tahan, aga kohati ta jätab mulle täiesti kustumatu mulje. Wagneri ooperit te olete dirigeerinud kindlasti viis ja pool tundi. Olen ma olen, jõuad seda viis ja pool tundi, ma olengi selle, ma võtan need kogu aeg aluseks, kui ma püüan oma õpilastele selgeks teha või nad hakkavad nii hirmsasti vehkima, siis ma ütlen, et see asi on praegu see kümneminutine lugu. Aga teine asi on viis tundi vaatneri, ooperi kunameelsed Tristan ja Isolde algas lausa kell viis. Teine vaatus algas alati kell seitse ja lõppes kell 10 ja mina siis püüdsin kuidagi ennast veenda enne seitset, et vot nüüd aitab. Aga no üks asi, mis ma ennast püüdsid veenda, aga ikkagi seda füüsilist oma seda ei veena, tema jaoks on poolteist tundi ikkagi juhatatud. See on päris kõva töök muidu ka füüsiliselt juba ja seal peab ikka väga oskama ennast vaos hoida. Kas te tänapäeva eesti heliloojaid meelsasti juhatajate? Ma ei julge niimoodi konkreetselt midagi öelda, ma olen alati öelnud, et minust nüüd valesti aru ja öeldakse, et mina alati ette, et ma natuke kardan üldse kõik heliloojaid, kes on sündinud pärast aastat 1900 välja arvatud muidugi Šostakovitši. Ma ei taha öelda, et see oleks halvem muusika kui teine, aga lihtsalt noh, kui mulle pakutakse, juhatada ma tea Mozarti sümfooniad number 17, millest mul pole mitte mingisugust aimu. Ma võin kohe öelda ja sellepärast, et ma saan aru, et see on igal juhul hea muusika. Kõik, mis on pärast nende minu eluajal, ütleme niimoodi ma enne ei ütle kunagi midagi, kui ma olen näinud partituuri. Ja mul on väga hea meel, kui ma saan niisuguse positiivse ülla üllatuse osaliseks isegi vahel see, mis tundub nagu kakofoonia Eline isegi seal vaatad, et on päris huvitav muusika. Igas asjas on tegelikult ikkagi see, et kui sa oled andekas inimene, see on helilooja puhul seal tuvastaja puhul, ma olen kogu aeg Kaks lavastajat mõlemad näiteks teevad mingi ooperi omamoodi, nii nagu keegi pole kunagi teinud, toovad ma ei tea, mis teise ajastusse, aga Ühe lavastust ma vaatan ja mulle see meeldib ja teise puhul ma ütlen, et miks oli vaja seda sealt nii-öelda klassikalisest miljööst välja tuua, eks on andekas inimene, aga teine teeb sedasama lihtsalt toob mehaaniliselt ja siis pole sellel mingit mõõte. Minu jaoks on alati näiteks andekas lavastaja see, kes teeb omamoodi seda, mis on ikkagi libreto kirjas, aga mitte see, kes ignoreerib ooperi teksti ja teeb lihtsalt täiesti midagi muud. Ja siis see on väga huvitav, see võib muidugi olla huvitav, aga meisterlikkus seisneb selles, et sa teed kõik selle, mis seal kirjas on, aga sellisel kujul, mida sinult üldse keegi ei joonud. Ja see on minu jaoks andekas lavastaja, kes toob ooperi vaid ja 16.-st sajandist 20.-sse, säilitades kõik remargid ja kõik, mis seal on. Ja vot siis sa mõtled, et issand, kuidas ta selle teegi, aga mitte ei hakka otsima, aga seal peaks ju olema see, aga see peaks hoopis seda armastama ja nii edasi. Ma saan aru, et muidugi ma olen selles mõttes rikutud, et ma väga tihti ikkagi tulen ooperiteatrisse, teades ka, mis seal sündima peaks selles mõttes. Ja ka muide ka dirigentide pool on ka täpselt sama asi minu arvates. Kas see oli toeks ka nii nagu igal juhul üks suur dirigent ütles lihtsa ja täiesti geniaalse lause, ta ütles, et halb dirigent ei näe kunagi partituuris seda, mis seal on ja alati näeb seda, mida seal ei ole. Ja vot Pinos see lause käib ka tegelikult lavastaja kohta ja ükskõik kellega. Kas te olete väga moodsaid lavastusi näinud? Me teame Travjaatan olnud nii, et laval on mingi palk ja suur kell ja seal laulavad siis need Repkojevia soon ja. Jevgeni Oneginit käiakse ringi ülikondade ja mingite imelike Nõukogude pilotkadega. Ja seda ma olen ka kõike näinud ja no ei tea, ütleme niimoodi. Seal on täpselt see, mida te ütlesite, et kui see on andekalt tehtud, siis võib seda vaadata. Ja ma erutagi ütlema kohe, et see kõik on õudne, seal on kindlasti leide. Aga noh, ma ei tea, mulle kuidagi ikkagi meeldib, CZ toimuks ikkagi siis, see on kirjutatud ja. Ma nägin teid Neeme Järvi kontserdil, kui tihti te kontsertidel käite? Praegu ma käin ikka suhteliselt harva, õhtud kogu aeg satub midagi kohakumale. Loeks ikka, püüan. Millest te olete saanud kontserti kuulates, vaadates elamust, või on teil raske elamus saada, sest kogu aeg jälgite, kui professionaal, kuidas keegi midagi teeb? Ütleks, et ma nii väga muidugi ma ei jälgi, nagu kõige tavalisem. No kui Kalle Randalu mängiti teise, tunnetan seda mänginud kümneid kordi, te olete kindlasti näinud. No see, mida ta viimati mängis, ma mäletan, mängis 50 aastat tagasi, keeran peast näidanaat. No muidugi, aga inimene ei mängi õnneks kunagi ühtemoodi ja selge on see, mida edasi aastatega, seda rohkem teistmoodi ta mängib ja see ongi kogu selle asja väärtus. Ma täiesti võin saada elamus. Orkestri kõlas väga tihti. Põhiliselt see ongi see, mis mõjutav. Kas te vahel kuulata midagi sellist ka, mis ei ole seotud teie tööga, lihtsalt mingi muusika, mis teile meeldib kuulata? Ja ikka juhtub ja mitte, et ma nüüd otseselt käiksin niimoodi rokk kontsertitel. Aga noh, mingi Tšassima ikka vahel kuulan ka täitsa hea meelega ja praeguse popmuusikat no ei ole eriti sattunud, ütleme nii, et eurolaul ei ole minu jaoks tyyp siin. Te olete üldse kuulnud kergema muusika tegijaid, et on selliseid toredaid, andekaid inimesi? Muidugi olen jah, no mul on õudselt raske seda hinnata. Ma sain näiteks väga suure mulje, avaldas mulle, ma vaatasin kogemata seda Oscari skaalat ja kui tuli välja leedigaaga, keda ma ei olnud kunagi koos, ausalt öeldes tähendab ma nime tean muidugi ja hakkas laulma siis maalin ikka täitsa rabatud tema nii-öelda häälesuurusest ja ma nagu üldse ei oodanud, et inimene suure häälega laulab ilusaid meloodiaid. Nii et selles mõttes ma olen täiesti avatud igasugustele üllatustele. Mina ei ole see, kes ütleb nüüd siit enam edasi on kergem muusikat, seda mina põhimõtteliselt kunagi ei kuula. Iseasi võib-olla ei satu seda eriti kuulama, aga ma ikka püüan liigitada muusikat pigem ikkagi heaks ja halvaks, kui raskeks ja kerge. Tuleme nüüd veel Pärnu linnaorkestri juurde, mida orkester sel suvel teeb? Ma kõiki ei tea, meil on plaanis näiteks Hiiumaal esitada Veljo Tormise ooperit Luigelend, mida me oleme haki mänginud ja seal on vist mingi festival, meil on alati muidugi traditsiooniliselt, seekord juba vist viieteistkümnendat suve on meil Arbo Valdma oli see hetk, kus meie mängime, alati on meil selles mõttes traditsioon ja vot mis sinna vahele veel satub. Kas te soovitate Pärnu või tahate Pärnus suveks ära? Ma ikka püüan kuidagi rohkem sinna Vahemere poole, kasvõi natukeseks ajaks. Päevade suvekülaline oli dirigent Jüri Albert, teen, mina olen üle karu ja saate lõpul kõlab orjade koor Giuseppe Verdi ooperist Nabucco. Esitavad valik segakoor, Eesti riiklik sümfooniaorkester, Vanemuise orkester, Pärnu linnaorkester ja Tallinna kammerorkester, dirigent Jüri Alperten ja heliülesvõte on 23.-lt üldlaulupeolt. 1999. aastal.