Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Seal oli nagu linnulaul Jabriidiku tuttavad ja sõbrad armastasid seda tihtipeale korrata. Riidik oli üks ütlemata mõnus poiss või mis poiss ta ikka oli üks kena korrapärase silmnäoga, valge peaga ja täismehe väljanägemisega noormees, kes hirmsasti meeldis naistele säraks, kui Priidik pani mõne luuletuse Kaavel hakkama, kus siis naised läksid ikka särtsu täis sest Priidik ei olnud nagu teised hipid, vaid ikkagi puhas poiss, kes end hoolega pesi ja kasvatas juuksed ainult nii pikaks, et see meheks olemist päris kahtluse alla ei pannud. Kuid oma lokkide lehvides valge mootorrattaga läbi linna kihutas nagu piitnikute kehastunud vaim vaatasid naised talle alati pikalt järele ja seisatasin nagu lehvikside laulaksid mehe keha ja mootorilõhnad ikka veel seal, kus masin oli ammu läbi tormanud. Teel Priidik oli teel, Priidik oli alati teel läbi linna, läbi maa, läbi kosmose, peas tagumas värsside meeletud truck. Sest Priidik oli tõepoolest natuke ka luuletaja. Mitte et oleks eriti avaldama kippunud ja just luuletajaks püüdnud saada aga nii endamisi oma hinge luuletas ta küll eelkõige iseendale ja sõpradele aga ikkagi ka maailmale, mille raskust ta endas kandis. Sest nagu ta tumedate iseendaga olemise ajal ära tundnud oli, ta mitte ei elanud, vaid oli surutud sellesse ilmas sellesse aega, sellesse riiki, kes sellesse linna, sellesse maa kodukkesse, kus ta osa aega elas ja üldse sellesse elunatukese, kus mingitel seletamatutel põhjustel paisusid pinged pea ja hing tahtsid lõhkeda. Ja seepärast, kuigi Priidik luuletas eeskätt endale oli tal ka maailmale niipalju öelda, et töö on must, et kuu lõhnab. Et puud ajavad hirmu peale, et tee kihutab vastu, et hing ajab vahel hulluks, et kurbus ajab inimesed taga, et üksildane olla. Õnn, et üksildane olla õnnetus, et ihu pakitseb ja hing märatseb. Ah kuidas Priidikul luulemootor võttis üksindusest, tuurid üles? Jaa, riidicoli luuleline poiss, romantiline poiss, puhas poiss. Ja kõigele sellele vaatamata vanuse poolest siiski juba ka mees. Eks siis see, kes kergemeelselt viskas mõne seltskondliku sildi, et on kah üks pohhi, Nende noorte vihaste meeste seast igavene hipi luuletaja. Eks ju ikka leiti midagi öelda, mis sellel nõukogude ajal muud teha oligi, lõugu lõksutada ja üksteise kallal näkkuda. Aga ega väga palju midagi taolist öeldud ka. Sest ennekõike oli Priidikama taotlustes tahtmistes tõsine mees temaga ei maksnud eriti riidu minna. Zimmelne, teine vangutati peatsest. Kui Priidik vihastas, siis ta nalja ei mõistnud. Selles veendusid kõik. Noh, kõik see on muidugi liialdus, aga ikkagi. Näiteks läks Priidik sõpradega riidu nalja pärast või õieti sugugi mitte nalja pärast, vaid seepärast, et tehti nalja. Keegi rääkis anekdoodi nii nagu neid nõukogude ajal ikka räägiti. Mis siis muud teha oligi, kui vastupanu eesmärgile anekdoote rääkida. Ja anekdoot oli säärane. Miks kohvijoad müügilt ära kadusid? Vastus seepärast, et neile ei saa Lenini pilti peale maalida. Noh, aga mis siin naljakat on? Ei saagi ju. Ütles Priidik. Kohviubadel ei saagi ju Lenini pilti peale maalida. Kus tõusis alles möll, kõik naersid vatsa valusaks. Ühed mõtlesid, et nüüd pani mees küll peene nalja aga teised, ühesõnaga keegi ütles, et Priidikese naljast aru. Pärast seda ei rääkinud Priidik sõpradega pool aastat ja pööras mitu aastat selja, kui ütleja temaga juttu tegi. Tahtis ükskord koguni lõuahaagi virutada. Vaat niisugune tõsine mees oli Priidik ütlemisest tõsine, mõtlemises tõsine ja luuletamises veel tõsisem. Igatahes on see täpsem ja tähtsam kui öelda, et Priidik oli sisemiselt peaaegu kogu aeg vihane. Sest kui järele mõelda, siis oli ta isegi oma vihas kuidagi tõsine või tõsimeelne kui kellelegi nii rohkem meeldib öelda. See oli selgesti näha juba siis, kui ta sõprade heatahtliku soovitusel ja nöökival pealekäimisel otsustas oma luuletused trükis avaldada. Priidik oli niisugune mees tolleks ajaks juba poisiast väljas nooreohtu mees. Et kui ta oli midagi otsustanud, siis oli see tema arvates sama hästi kui tehtud. Aga ei võetudki avaldada. Kirjastuse kiitsakas biitseps, site toimetaja oli talle küll silma vaadata julgenud aga siis pead ära keerates vigisinud midagi sellest, et ei ole ikka nii head luuletused, et trükivalgust seda sõna oli toimetaja hääldanud erilisel värisevaldoonil, et trükivalgust näha. Ühesõnaga, et ei olnud nii head luuletused, et avaldada seda Priidik ei saanud uskuda, kuidas ei ole head, oli ta lausa ehmatanud, kui ma tunnen, kui ma ütlen, et on head kui mu pea ja hing lõhkevad mõtetes ja tunnetes, kui mul on torm ja tung truck sees, millesarnast ma ei tea olevat kellelgi, teisel. Aga kiitsakas toimetaja oli nii kaua inisenud, kuni Priidik oli haaranud oma vihiku laua pealt kaasa ja seadnud sammud lähemasse kohvikusse, et luuletused seal hoopis sõpradele ette lugeda. See oli nõukogude aeg ja kõige lihtsam oli niisugusel puhul asi alati võimu kaela ajada. Kui siis võim oli piisavalt kaua põhjatud ja mõnitatud, soovitasid sõbrad mitte jonni jätta ja meelt heita. Ja nii oli Priidik käinud ka mitmes ajakirja toimetuses, aga kõikjal olid olnud samasugused kiitsakad ja nipsakas toimetajad ees ning talle triibulise kaika ette pannud, nagu tema kiirustamise suhtes mõistmatu miilits Thelma koju. Miilitsat ja tema tegevusmeetodid Priidik ei sallinud ja seepärast oli ta juba puhtalt jonni pärast läbi käinud ka need toimetused, kus luuletustega tavaliselt üldse tegeldud. Aga hinge avaldamise küsimustes oldi kõikjal ühel meelel ja nii oli Priidik ikka lõpuks tagasi jõudnud rahustavasse kohvikusse, kus teda paremini mõisteti ja vähemasti ära kuulati. Kuni ükskord ta oli parajasti lugenud kohvikus vaikselt omaette huuli liigutades oma vihikut. Kuni ükskord oli juhuslikult tema kõrval istunud neiu palunud tal oma luuletused ette lugeda ning kutsunud ta noorte autorite õhtule. Vägisõnu ja tollelt õhtult oli ta saanud idee pruukida vägisõnu. Just siis ja seal oli Priidik taibanud, et luuletustes peab olema koos iluga vägevat vandumist ja need mist sest ainult siis imes ilu endasse seda jõudu, millega sai maailma ükskõiksus jätta oma jälje. Noorte Autorite õhtul väriseva tüdruku kõrval istudes oli ta läbi võtnud koguma vägisõnade nimistu. Ning üllatusega leidnud, et neid on üpris vähe. Ja hakanud seepärast korraga oma etega kõvasti vanduma, mis peale üks parajasti esinev noor aga ilusas ülikonnas autor olima lugemisi katkestanud ja pateetilise vaimustusega tema poole osutades valjusti hüüdnud. Prohvet. Seal on prohvet uus luule, prohvet on sea. Mille peale Priidik oli algul arvanud, et tema peale kasutatakse. Aga kõik olid hakanud hoopiski temast mööda vaatama välja, kus aknalauale oli juhuslikult lennanud häbematult kraaksun vares. Aga kuigi see, kellele, nagu prohveti-le osutati, ei olnudki tema olisid Priidiku sisemus siiski sügavalt puudutanud, tänud. Ja kui ta õhtuhämaruses gaasi üha juurde keerates maale oma urkasse oma luulelatt oma luule Mayama luule eramusse kihutas kuumasid noore autori hüüatus ja vägisõnad läbisegi, ta peas. Jaga hiline jahe tuul ei suutnud neid sealt välja pühkida. Nüüd. Ta teadis, vägisõnad ja ülikond, kui ta kirjastusse läheb, peavad tal põues oleva vägisõnad ja üll ilus ülikond. Nii oli ta öelnud oma sõpradele. Aga need olid ainult naernud. Mis te naerate oli Priidik pahandanud teiste lühinägelikkuse üle, aga poisid olid ikka edasi naernud ja siis oli Priidik otsustanud, et just nüüd ta tõesti jonni ei jäta. Ja meelt ei heida. Priidik õieti oma Luillasid päris luuletustes küll ei pidanudki agama hingevaluks küll. Ja kui teised need piitsetasid deta, õlekõrred võisid oma maailma valu üle Eesti laiali pasundada, miks siis tema, kelle vaimseid piitset sita sees pidevalt tukslesid, nii et valus oli ja silmanägemise tahtis ära võtta miksist tema ei võinud, miks tema ei võinud, kes tema mitte kirjutuslaua taga oma hinge sulepeast välja imenud vaid kihutas otse elu keskel oma valgeks värvitud mootorrattal läbi pikkade ööde, nii et selja taha jäid tuulde hellima fraasita luuletustes, mida ta sosistas, miks tema ei võinud ja vägisõnad ja ülikond. Aga ka siis, kui ta ülikonnas kirjastus selleks ei võetud, ikkagi ta luuletuse avaldamiseks vastu. Kiisakas habemik mees, toimetaja laskis tema eest üldse jalga. Ja naistoimetaja, kellega ta küll tuliseid pilke vahetas pomises midagi kirest, mida sõnadesse ei olegi nii kerge panna, sest see nõuab distsipliini tee juhuslikku sähvatust, see nõuab keele uurimist, aarde väljakaevamist, detektiivid nuhkimist, aga mitte niisama lobisemist nagu kohvikus või. Ja siis tegi naine põlglikuna mingis pesemata hipi pundis. Ja siis oli Priidik seda ütelnud. Siis ta oligi seda ütelnud, teadmata, et siitpeale muutub kogu ta elu. Kuradi nuhk. Priidik ei saanud arugi, kui see oli tal juba üle huulte libisenud. Teda oli miilits mõni aeg tagasi lihtsalt ta hipiliku riietuse pärast koostaga hambaga kinni võtnud. Ja uurija oli neid süüdistanud varguses, milles nemad küll pikajuukselised ja mõned tõesti pesemata siiski süüdi ei olnud. Miilits oli väitnud, et me teame kõik, vihjates sellele, et keegi nende seast keegi sile sell on nad üles andnud nagu vargad. See aga ei saanud kuidagiviisi tõsi olla, sest nad lihtsalt ei olnud varastanud ja nende seas ei olnud ka mingit siledat selli. Aga ikkagi jäi see olukord viha tekitavalt meelde. Ja seepärast sai mõni ülbe ja tõesti libe sell kamba käest hiljem ka naha peale lihtsalt niisama profülaktika pärast. Ausalt öeldes Priidikule see eriti ei meeldinud, et süütut inimest niisama välimuse pärast klopitakse. Aga ometi ja sellest hoolimata ärritas teda just nüüd peaaegu iga tähtis mees ammugi veel siis, kui too kandis ülikonda. Seepärast selle ärrituse pärast, mis oli tekkinud kirjastuses ei pannud ta enam ise ülikonda selga. Ja seepärast näitas ta vahel ka juhuslikult kohatud lipsumeestele rohkem kui ilmtingimata vaja oleks olnud välja seda, et ta nendest midagi ei pea. Eriti ei sallinud Priidik musta peaga ja pügatud habemega mehi, niisuguseid, nagu need kõikjal lõuga nokitseda toimetustes istusid ja mingit segast juttu ajasid, millel ei olnud mingit seost sellega, mida tundis tema Priidik oma valgel mürisevad mootorrattal. Et töö on must, et q lõhnab, et puud ajavad hirmu peale, et tee kihutab vastu, hing ajab vahel hulluks, et kurbus ajab inimesed taga, et üksildane olla. Õnn, et üksildane olla, õnnetus, ihu pakitseb ja hing märatseb, et kosmos laguneb lihastest piimhappeks ja väsimus on nii suur nagu maailma lõpp. Kuidas Priidikul luulemootor võttis üksinduses tuur üles ja ja nii ei saanudki Priidik musta peaga ja pügatud habemega mehi kuidagi sallida. Sealtpeale Priidik alati lõua hästi puhtaks kraapis, nii et nahk punane. Üks juhuslik sõbratar oli soovitanud mingit kreemi, mis pidi karvakasvu igaveseks kinni panema. Aga see ei olnud oma imeliku magusa haisu tõttu Priidikule meeldinud, sest tema ei kannatanud teatavaid lõhnu silmaotsaski. Tema meelest pidi kõik lihtsalt puhas olema. Ja igasugu peenutasimine, lõhnatamine, ülikonna kandmine rääkis ainult sellest, et midagi tahetakse varjata, midagi ebapuhast. Seda, et keha on pesemata või hing on must. Kodus pesi Priidik alati väga hoolega põrandaid küüris puhtaks ukselingid kiskus maha tapeedid, et nende alla ei satuks satikaid ja värvis seinad see värviga üle. Ning nühkis keha. See oli kaada ainuke odekolonni nühkis keha ja käed viinaga mitu korda päevas üle. Aastatega oli see saanud talle nagu omamoodi rituaaliks ja pärast kogemusi, milles ta tundis, et need kippusid meeli määrima. Nii et talle nüüd keskeas ei tulnudki enam pähe kihutamisest teest ning tuules, lipuna lehvimas, puhtast hingest süvenestaneisse füüsilistes rituaalides üha enam. Ning ilmus aeg-ajalt linna ikka sama Priidikuna, keda tunti ta pestud hipirõivastest puhtaks, küüritud küüntest. Et kerge hea meelega, aga seda välja näitamata kuulda selja taga öeldavat ikas sama tuntud lauset. Kuradi sümpaatne sell. Ja eks ta sümpaatne ja puhas ju olnudki. Kuidas luulenärv ka ei vaevanud, lõi Priidik pärast viimast kogemust toimetuses käega. Ja jäi kui harvad sunnitult linnaskäigud maha arvata. Pikemalt maale oma krundi puude vahele, kus hingel oli kergem hingata ja kus linnud luuletasid laotusest. Ning lõhkus alustuseks mitu päeva puid. Kuni õlavarred ja pihta hakkasid nii tuikama, et ühel hetkel tuli paku kõrvale maha istuda. Kui lõikav valu kätes lõpuks järele andis, asus Priidik talle endalegi senitundmatu usinusega aeda puhastama, mis tähendas seda, et ta juuris välja kõik krundi taimed, mis tundusid talle üleliigsed ja suur osa neist tunduski, krunti ainult risustavad. Rajas kruusatatud kõnniteed, ääristas need mätastega, jääb igast puud kandiliseks. Muidugi võttis palju aega. Aga kui aastad läksid, võim vahetusse, Priidik sai pärast väiksemaid sekeldusi endalegi üllatuseks krundi kõrvalt tagasi vägivaldselt võõrandatud maad võista uhkusega üles panna sildi, et tegemist on näidistaluga, mille vaatamine on tasuline. Krundiga valmis saanud hakkas ta siitpeale ka tagastatud maadel hoolega pihta võsa välja juurimisega ja kõige selle äravedamisega, mis tundus ärritav ja vastumeelne. Seda, mis ärritav ja vastumeelne tundus, oli rohkem kui seda, mis tundus väärt allesjätmist. Ja nii sai puhastatud maa osa lõpuks lage ja veidi kõlegi. Aga selle eest vaieldamatult ja silmanähtavalt puhas. Oli tore kuulata, kui omal maal omad linnud hõiskasid. Ja teiste seas kõlas privileeg prediik Priidik, Priidik, Priidik. Tõsi, mida rohkem Priidik rassise rähkles, seda rohkem tunnus teha jäävat. Aga oligi hea, et siin jätkus tööd ilmselt kogu eluks. Ja kuigi Priidik nüüd tekstilise luule peale enam ei mõelnud pidi seda elu enda luulet ja laulu igaljuhul kauaks jätkuma, sest kord juba oma krundil algust teinud sai Priidiku ideeks kogu Eesti ära puhastada, totaalselt ära puhastada, puhtaks, raiuda, puhtaks juurida, puhtaks küürida, kogus ema. See idee oli Priidikul õigupoolest tekkinud juba varem. Kui Eesti vabaks oli saanud ja esimesed kemplemise valimiste asjus parajasti käisid, oli Priidik seisnud kaua ühe plakati ees, millest vaatas vastu loosung plats puhtaks. Ja Priidik tahtis tõesti, et Eesti puhas oleks. Ta oli ise puhas poiss ja tahtis, et ümberringi oleks täiesti puhas. Vahel nägi Priidik küll imelikke unenägusid, et linnud laulsid, plats puhtaks, plats puhtaks. Aga lõpuks ärkas Priidikama metsatagusest alusvarahommikul ikka õige linnulaulu peale üles. Ja siis tundus maailm nii kaunis ja puhas nagu linnu ja linnaelu ja üldse muud elu ei olekski. Aga päeva peale sai siiski rahutus temast võitude, jättis turismi, talle uudistavad hämmastunud turistid vahel lausa keset õue seisma. Istus valgele mootorrattale tas pikki tolmusid teid sinna, kus oli kaugustes seletamatu kutse. Talved olid küll veidi rahulikumad, aga ka siis võisid Eesti kaugete maakohtade ja linnade elanikud näha kilu lume sädelust mööda tuiskavat tsiklit turjal sätendava kiivriga. Phaetan. Piitnikud ei kao, pomises mõni halli habemega vanamees kunagise eeskuju viirastust nähes. Peaks vist proovima jälle mõne luuletuse kirjutada. Ja oma erilist rollitaju Priidik oli arvatavasti hetketi isegi õnnelik. Aga siiski nüüd, kus kõik olid üle vastupanuliikumises osalejad, vabadusvõitlejad ja muud igal ajal targad mehed, kes kõik asju juba ette olid näinud ja teadnud. Nüüd tundis Priidik, ent siiski kõrvaletõrjutuna. Võib-olla oleks ta end paremini tundnud. Aga luuletusi enam kirjutada ei saanud. Isegi valgem mootorratta seljas, ei löönud enam pähe ühtegi uhket lauset, mis oleks ta koos taga pilvisse kandnud. Olnuks valge ratsu lihtsalt loom, oleksin Priidik tema perutamisega ehk hakkama saanud. Aga see metallist ratsu oli liiget tuim, et temaga midagi ette võtta. Ometi loobuda temast ka ei saanud, sest mälestused ja Priidik oli juba selles eas, kus tunnistatakse, et mälestushetki on olemas ja need rikastavad elu. Et mälestused on ainus, millele ta oma vaimses elus kindlalt võitu. Kuidas sisima mälestusteta. Ja mitte üksnes öistest rattasõitudest ei olnud tal pajatada ning sellest, kuidas tema luulet poliitilise režiimi kitsast väravast läbi lubatud. Tollel sügaval nõukogude ajal, mil Priidik veel noorema keskealise mehena suuri plaane oli pidanud, et Eesti tõesti puhtaks võis saada oli tulnud millestki alustada ja nii oli ta alustanud lihtsalt sellest, et oleks puhas ise ja puhas oleks tema krunn, et see oli Priidikule ja küllap ka teistele inimestele, kes tema pingutusi jälginud, pakkunud palju rahuldust. Ja nii pidigi üks õige eesti mees toimima. Aga nüüd oli see kõik juba mälestus ja oli saabunud aeg astuda järgmine samm. Nüüd tundis Priidik, et koos uues ajas avanenud võimalustega ja yhtsu pugeva nukrusega vananemise pärast tuli tagasi ka soov olla seal, kus kees elu. Kõik oli kuidagi liiga mandunud, ta ise oli taludest väsinud ja linnas ka linnas oli nüüd lihtsalt argipäev. Kus puudus see romantiline salapära, mis oli saatnud ta noorust, mil linna tulles ei teadnud kunagi, mis juhtuma saab. Ja Milbriidik luuletas, et öömust, et q lõhnab, et puud ajavad hirmu peale, et tee kihutab vastu, et hing ajab vahel hulluks, et kurbus ajab inimesed taga, et üksildane olla, nunn, et üksinda olla õnnetused, ihu pakitseb ja hing märatseb, et lihastes pakitseb väsimus kosmoses nagu piima. Jube. Aga oli, kuidas oli. Nüüd oli igatahes nii, et Priidik tunnis selgesti, et ta tahab, et Eesti ei oleks enam see tavaline Eesti. Aga mitte seda, et oleks üks super Eesti, kus kõik hiilgaks ja hiilgakse Klandsigse säraks. Muidugi ei soovinud Priidik mingit plasmast Eestit, kus oleksid ainult klaasist ja metallist majad ning kõik kohad täis moodsamat tehnikat. Ta oli pärit lihtsast perest, oli üks tõsine eesti mees ja soovis ainult seda, et ümberringi oleks puhas. Et Eesti oleks eriline ja torkaks maailmas silmama puhtuse poolest, et oleksid puhtad linnad ja puhtad majad ja puhtad korterid ja puhtad inimesed. Ja kuskilt pidi alustama siis, et ümberringi oleksid puhtad poisid. Priidikut nimelt vaevas mõte, omade hulgas on jäätas, sigu ka ei tahtnud nimetada, sest milleks sigase puhas loom süüdi on. Siis jäigi see vaev temasse pakitsema mõttena lausena sellest, et omade hulgas on. Neid. See lause ei olnud ehk küll kõige parem aga siiski selles oli seda, midagi, seda argipäevasust eitavat salapära köitus, mida ta tundis tollest ajast, kui kirjutas luuletusi. Ja nii jäi ta sisekõrvas kumisema, see köitev, salapärane ja paljutõotav tekst, mis oli üheaegselt nii ebamäärane ja nii selge nagu luule. Omade hulgas on neid. Kui ta maade puhastamisest väsis ja linna läks, tekkis ikka olukordi, kus ta sai sõna sekka ütelda. Ja sõna sekka Priidik ütleski ning teda kuulati ka. Priidik oli vanemaks saades kaalus küll juurde võtnud kuid olime väsinud kuldses keskeas ikka veel tähelepanu äratava välimusega ja otsese ütlemisega mees. Ja miks ei oleks inimesed teda pidanud kuulama? Kui mitte muud, siis vähemasti seda ütles ta ikka, et maade hulgas on neid. Ta sai pikapeale ise ka aru, et see teda nii kosutanud lause ei olnud siiski eriti sisukas. Aga ta lohutas end sellega, et miks ei võiks mees metsade keskelt tulla ja välja ütelda oma arvamust. Kui see seal maa sügavas põues nii kaua küpsenud ja kindla vormi saanud. Ja tal oli seda lauset otse eluliselt ka vaja läinud siis kui sugulasega naabritele kohtus ette heitsid, et ta kavalusega ja konksudega teiste maa endale on saanud, siis ta pomises, omade keskel on Neid. Ja see aitas ka, sest koguma tal käest ära ei võetudki, vaid üks suulane kinkis talle ta krundi kogunit tagasi. Muidugi oli Priidik toimunust veidi segaduses, sest tema lause tema võlulause, mille abil ta kogu maa puhtaks tahtis teha see lause mõjus nüüd hoopis teisiti. Omade keskel on neid. Aga kui ta vahel seda lauset omaette pomises või kusagil krundi serval võsa raiudes valjusti hüüdis siis ei kõlanudki see nii halvasti, päris luuleline, koli omade keskel on nii. Ta seadis muutis häält. Aga see ei olnud talle meele järgi, sest meenutas näitlemist ja nii ütles ta oma lause välja ainult siis, kui tundis, et hinges surus. Ja lause kohe pidin välja paiskama nagu seemnepurse. Onude hullus on nälg. Ta küll varieeris vahel seda lauset põrutas, mina ütlen teile, et ka omade keskel on. Näid. Liiga tähtis, liiga ilus, liiga ülepaisutatud ja nii jäi ta oma luule peitliga välja tahutud armsa väljendi juurde, lõi kirvega oksa juurika pooleks, raius suuga. Omade keskel on nei. Priidik ei olnud siiski sugugi tuim mees märkama, et selle lause mõju oli ka teistele kahesugune. Osa inimesi hakkas mõtlema, keda nende all silmas peetakse ja teine osa jälle, keda peetakse silmas omade all. Aga just seepärast tunduski lauseni võimelised, selles oli saladuse väljakutse ähvardus ja hoiatusohu eest. Ainult üks asi oli imelik ja vaevastada ja nimelt see, et ta ju ise ka ei teadnud õieti, kes need olid või pidid olema või kui aimas siis nii kõige üldisemalt. Aga see ei olnud siiski nii oluline kui lause üldine suunitlus ja Priidik oli kindel, et varem või hiljem ilmuvad ka need, kes ongi need ja sobivad tema lausega nii hästi kokku, et lause saab täielikus sisuja õigustuse. Vahel ei saanud küll hästi magada, sest unenägudes hüüdis kogu aeg üks hääl Priidikule Priidi Bridiik liik. Ja see võis korduda öö läbi samamoodi nagu tema oma võluvormelit kordas. Aga see oli siiski tühiasi võrreldes sellega, mis kasu selle lause järgimine võis tuua isamaale. Ja nii korda, Spriidik tihtipeale ka veel siis kui unevägi juba sõna väest kippus võimust võtma viimase jõuga sosinal ikka avate. Aga siitpeale hakkas temaga toimuma midagi imeliku lause, mida ta kordas, siiski ka ärritas teda. See ta ei teadnud, kes on, need vaevas teda lõpuks niivõrd, et kord, kui ta linnas kohvikus oli ja keegi vanem kirjanik, tuntud nõukogude aegne kultuuritegelane, teda ta piltniku aegade romantika pärast veidike nokkis ajasse Priidiku lõpuks nii vihale, et ta tõusis ühel hetkel lauast üles, astus paar sammu eemale ja hüüdis sõrmega kultuuritegelasele, osutades samamoodi pateetiliseks sügavmõttelisust hingejõuga nagu oli kunagi aastakümneid tagasi näinud tegevat noort autorit kirjandusõhtul. See isik on julgeolekuusaldusisik. Ja see läks täppi. Ometi läksite. Neid sõnu oli ta otsinud, need olid õiged sõnad. See lause mõjus nagu tõotus tõetunnistus ja pani sisemuse värisema. Seda oli imeliselt hea ütelda, sest see oli absoluutne lihtne ja selge lause, mis igal juhul inimestesse oma jälje jättis. Äkki tundis Priidik, et ta ei olegi enam nii üksiktõrjutud ja kurb tunne, mida ta oma maalapil ühiselu heaks töö Rastimise järel oli mõnelgi vaiksel tunnil hinge salajas pidanud siiski endale tunnistama. See isik on julgeolekuusaldusisik, see oli midagi palju enamat kui mõni tühipaljas loosung eesti Isama kiituseks. Tegu, mis aitas otseselt kaasa Isamaa puhtaks rokkimisele neist, kes Isamad määrisid, mis sellest, et mõnes seltskonnas kõik üksmeelselt naerma puhkesid. Ikkagi oli see parem kui tuim rahu, mida Priidik küll igatses, aga ka pelgas. Ja inimeste ükskõiksus, mida ta ei võinud kannatada. Ja nii ilmus Priidik ikka sagedamini linna sammus ikka ja jälle igas võimalikus seltskonnas, kohvikutes ja koosolekutel, alevite baarides ja linnade keskväljakutel, polikliinikute vestibüülides ja avalikus sauna pesemisruumis kohale, kus ta põlevaid silmi ja suurt seksuaalset osutavat sõrme hästi näha oli ja hüüdis, niipea, kui selleks mingi soodne võimalus tekkis, kellegi suunas osutades. See isik on julgeolekuusaldusisik. Sellel oli mõju, sellel oli tõesti mõjuses, kui muud ei juhtunud, siis hetkeline vaikus tekkis igal juhul. Ja mida saigi Priidik inimeste heaks rohkem teha, kui luua olukordi, kus neil oleks võimalus teise inimese ja Isamaa saatuse üle järele mõtelda. Pealegi töise tagasi kaotatud rahu. See võluvormel aitas rahu saavutada isegi siis, kui ta vahel üksi metsa vahel kõndis ja ta süda rabeles ja Raplas nagu ikka sellest peale, kui enam ühtki luuletust pähe ei tulnud siis ajas ta pea selga ja üürgas sõrme üles lõpmatu laotuse poole visates ja osutades kellelegi suunas, kellest ta teadis, et selle olemasolu on sama võimalik, kui see teda ei olegi. See sihik on julgeoleku Ja tal hakkas korraga kergem ja parem, puhtam ja ilusam. Ta putitas üles vana vahepeal jälle hooletusse jäänud mootorratta ja kihutas nagu vanasti hõisates maanteelt kõrvale läbi rukk, kiht või jäätunud põldudel läbi kevadiste lompide ja sügiseste parkide jäisi hõljus ta kannul ning nagu ta kujutles täitis, koguda krundi õhuruumi, nii. Ta ostis kokku võimendusi ja seadis need üles tühjadele lauluväljakutele ning juubeldab hüüd. See isik on julgeolek. Usalduse isee EK täitis veel suurema ruumi. Ning lähedased elanikud nägid seetõttu õudusunenägusid siin-seal kõikjal üle Eesti, hakati tähele panema naabreid ja imelikke loodusnähtusi. Ning kui Priidik hakkas ka riigipiiridel oma võimendeid üles seadma, siis juhtus naaberriikide piirivalves häireid. Ja kord kehtestati Lätis isegi valmisolek number üks. Aga kui see pahandus möödas oli siis nagu ei juhtunudki enam eriti midagi. Priidik käis küll üha sagedamini koosolekutel ja rahvakogunemistel ning avalikes kohtades osutas sõrmega palju professionaalsemalt ja viskas palju valjemini ja palju suurema sisemise luulelisi Truckiga oma ohvreaini inimeste ette. Aga enamasti ei tehtud sellest isegi välja. Nagu ei olekski maa puhastamine enam kaugeltki tähtis. Ainult üks kord tõusis keegi üles ja ütles Priidikule selgelt silma vaadates. Ise oled. Ja seda Priidik küll ei oodanud. See pidi ikka nii olema, et siis, kui tema oma puhastava sõrme välja sirutab, inimesed kohisema löövad siis jääb see, kellele osutati, siis jääb see vait. Aga siin neid koosolijaid vait ja keegi kolmas, keegi, kellel ta üldse ei osutunudki, tõusis üles, ütles, ise oled. Ja kõik olid vait. See oli ülekohtule. Ometi kord olid inimesed teada saanud maa puhastamise vajadusest ja korraga selline ükskõiksus. Seda Priidike mõistnud Priidik jäi vait, jäi üldse vait, istus oma mootoriga ratsule ja kihutas tagasi tallu. Vahel tuli ta veel tagasi linna. Aga üks juhtu muutis veel kord täielikult ta elu. Kord, kui ta kinni silmini tühjal Vabaduse väljakul seisis ja ta sisekõrvas kurvalt kohisesid siin kunagi aset leidnud vastandlike miitingute hääled astus tema juurde tundmatu mees ja teretas. Tere, Eduard. Tere, aga ma ei ole Eduard. Kas sina ei olegi siis Eduard, küsis mees. Ei ole. Kuule, jäta rahule ka ära. Aga sa ju oled Edward? Ei ole, kurat, ma ei ole Eduard, põrutas Priidik. Aga Ma nägin siin ükskord nõukogude ajal ja siis olid Eduard. Trügi nüüd siia puhtasse, eesti ühiskond, raisk, vihastas nüüd mees, kuidas sa julged öelda, et sa ei ole Edward, kui sa oled Eduard, mina tunnen kõiki Eesti inimesi, ütles mees. Ma tean, igaühest kõik ja mäletan sind väga hästi. Edward, sa olid siis Eduard, te olete praegu Edward. Kuule, kao ära. Ma ei ole Eduard. Ei ole, ei ole, korrutas meispaased, sa oled Eduard, sa olid Edward, oled alati olnud Eduard ja oled nüüd ikka Eduard, ma tean sind väga hästi mäletan. Aga ma võin sulle müüa, kui sa tahad. Mille uue isiku uue isiksuse, kui tahad, mul on igasuguseid, aga ainult ja raha eest ja igaühele maimüügas tuleme üksik, sul on hea taust, Madonen, Su taustaja, tor, ära värise, sule vana, loodavad, sa oled Eduard. Äri äriks, aga mingi eetika peab ka ikka olema. Kui Priidik lõpuks minema sai, oli tal vastik enesetunne. Mingit Eduardi ta ei tundnud, ei mäletanud ka, et keegi oleks teda Eduard eks kutsunud. Tuttavale abielupaaril oli küll nii, et mehe nimi oli Peeter, aga naine kutustada Jaanigsesse nimi meeldis talle rohkem, aga Edward ei, seda nime ta ei mäletanud. Aga ometi, kui ta õhtul oma talu tagakambris istise vana talulaua taga Spriti, ei hakkas ta mõtlema, et äkki on mehel siiski õigus. Äkki ongi tema õige nimi Eduard äkki midagi segamini aetud? Ta ei saanud enne rahu, istus jälle oma vana valge metallratsu selga Jan möirgas ennast ülest kasteste aasade inimkõrguse rukki ning vajus surmväsinuna hommikuse juurimis päeva eelvoodi peale magama. Ja kui ta hommikul ärkas, oli tal kohe kõik selge. Sellest sai talle raske ja väsitav aeg, päeval uurimine ja riisumine ja puhastamine öösiti pikad luulelised sõidud. Selles ei olnud midagi imelikku, kui teda ühe öö jooksul kahes eesti otsas tähtis eest Eesti diagonaal on 300 kilomeetrit ja kuue tunniga jõuab 600 kilomeetrit läbi kihutada küll. Kuid siis hakati teda nägema juba kahes eesti otsas korraga, siis neljas, siis 16. ja nii edasi, kuni teda nähti kõikjal öösel ja päeval ja ta sai suhu esimese maitse sellest, mis tunne on olla meedias avalikult esitletud tegelane. Kõik algas tasapisi sellest, et värvilehtedes, raadios ja televisioonis hakati rääkima salapärasest vastupanuvõitlejast kes külastab vanu paiku ja keda põhjuseta kartuses peetakse viirastuseks. Aga see kõditav, kuigi iseendast jampslik periood sai peagi mööda ja Priidik müüs oma isikliku elulood koos oma legendaarse hüüdega maha ajakirjadele raadiole ja televisioonile. Ja et tema elumaterjali hulgas oli ka vastupanuga seotud motiiv, siis ka välismaale sai rikkaks, ostis talu ja läks väga kiiresti paksuks. Priidiku nimi läks entsüklopeediates moodsa elu leksikoni. Ning üks vabadusvõitlejate organisatsioon pidas korraks isegi nõuga. Spriidik ei peaks ka kusagil nende kohta kirjutatud lugude hulgas või koguni nende koosseisus, Sigureerima aga loobus sees. Tema elulugu ilmus eraldi raamatuna millele autorile leidnud tõeliselt mürisevad tõelised lööva ja tõesti müüva pealkirjamees, kes avastas usaldusisiku ja kus kaanepildil oli biitiku moodi kipskuju valgel mootorrattal. Kuigi mõni kõhn habemega kriitik ehitas vahel varemgi vilksatanud küsimus, et kui usaldusisikut ei nimetada, kas siis teda üldse olemas ongi, saavutas raamat tohutu menu. Ja võib-olla just sedalaadi küsimuste pärast, sest inimesi huvitas, kes on usaldusisik. See on ju loomulik, seda enam, et raamatu pealkirjas oli usaldusisik suure algustähega. Ja kui teda ei olnud, siis tuli ta leida, milleks, nagu Priidik oma metsatalus omaette asja arutades pihta oli saanud, oli kaks teed, Usaldusisik tuli kas välja mõelda või keegi õigupoolest ükskõik kes vaenlaseks tunnistada. Aga milleks tema pidi seda tegema? Kogu idee sellel põhines kogu Isamaa, otsiks usaldusisikut. Kui raamatu esitlus endises julgeolekumajas läbi sai, istuti sõpradega just nii nagu vanasti. Priidik, sa peaksid vähemasti meile ütlema, kes see usaldusisik on. Aga Priidik ainult naeratas salapäraselt ega vastanud midagi peale. Võtame mehed ja läks enne ära, kui sõbrad, purjeid. Sest just seda, et usaldusisik oleks välja tulnud, Priidik õigupoolest ei tahtnud. Huvi raamatu ja usaldusisiku otsimise vastu sai püsida nii kaua, kuni ei teatud, kes ta on, aga pärast tema isiku selgumist, mis huvi seal Ena sai olla lõppesinemistele ja vastuvõttudel ja muul mis nüüd suure puhastaja. Nii nimetas Priidik ennast siis, kui meeled kiitustele ja küsimustele enam vastu ei pidanud. Vist tema kui suure puhastaja elus nüüd suure osa ajast ära täitsid. Nii ei usaldusisik, keda kõik tundsid ja teadsid siiski saladusse. Mõne aja pärast hakati Priidikut veenma ühte parteisse astuma. Aga ta piirdus sellega, et andis valimiste eel ühele tema poole esimesena pöördunud parteile küll loa välja panna plakat. Tema on meiega mees, kes avastas usaldusisiku. Aga parteisse ei astunud ja milleks seda vaja olekski olnudki? Nagu kunagi parteitu kirjanikul egonil oma punasust ei olnudki Priidikul vajama sinimustvalge olemist, tõestada seda, et oli sinimustvalgem, kui sinimustvalge ise teadsid niikuinii kõik. Nii tõmbus Priidik taas kordama metsatalu üksindusse. Ja leppis sellega, kui turistid suurt puhastajat ehk meest, kes avastas usaldusisiku ja tema näidistalu uudistamas käisid. Ainult üks kord ongi teda viimastel aastatel linnas nähtud. Siis kui rahvakoosolekul hakkas üles astamiks vanemapoolne hipirõivastes ja hoolega puhtaks pestud vana mees kes osutas sõrmega igasse suunda julgeolekuusaldusisik. Ja kui selle peale keegi suuremat tähelepanu ei osutanud, siis pomises see, ma saan aru küll, ei saagi uudis olla seal, kus kõik Con usaldusisikud ei ole usaldusisikuks olemine uudis. Siis tormas Priidik küll kiiruga linna provokaator plagiaat tal paljastada ja toimetada, kuhu vaja. Aga mees oli kadunud ja keegi tema otsimise vastu huvi ka ei tundnud. Ja sealtpeale oli Priidiku rahu kadunud. Ta nägi sageli unes, kuidas ta paljastab, ka pole iseenda järkas hirmuhigiga laubal. Tema ise ei olnud ometi usaldusisik. Ta oli ometi Priidik, Seesam Priidik, kes kunagi kihutas blondide lokkide lehvides mööda linnatänavaid nagu biitlikute kehastunud road movie vaim läbi oma aine hinge, kus mingitel seletamatutel põhjustel paisusid pinge, need pea ja hing tahtsid lõkkele. Seesama Priidikes luuletas, et töö on must, et q lõhnab, et puud ajavad hirmu peale. Tee kihutab vastu, et hing ajab vahel hulluks, et kurbuse inimest tagant üksildane olla nunn, et üksildane olla, õnnetused, ihu pakitseb ja hing märatseb, et kosmost tungib lihastesse, purskab piimhappe igast keharakust, mootor võtab tuure üles, kannab sõitja pilvedesse. Aga kui Priidik hommikul vara üles ärgates kuulis kuidas linnud laulsid ta peas Bridiicredeek, Priidik, Priidik, Priidik. Siis ajas helevalgel pärastlõuna ajal mingi sundPriidiku ikka kuuri alla. Ta võttis oma mootorratta ja kihutas otse üle rukis põldude. Nagu olnuks tal vaja väga endale tõendada, kes ta on. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg