Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Selle nädala hommikutel olen jaganud sinuga lugusid inimestest, kellega olen viimastel kuudel kohtunud ja kes on saanud mulle väga inspireerivaks. Need on inimesed, kes kriisikolletes Ukrainas, Süüria naaberriigis Liibanonis ja Iraagis on teinud väga palju selleks, et muuta sõja ja tagakiusu eest põgenejat elu vähegi turvalisemaks. Enamus põgenikke ei lahku oma kodust sugugi vabatahtlikult. Nad võtavad suure riski sageli oma perede ja laste nimel ning sõna otseses mõttes astuvad tundma tusse vähesed pambud turjal ja lapsed käe otsas hirmul. Nii nagu paljud eestlased teise maailmasõja ajal. Kas nad võetakse vastu, kas nad leiavad koha, kus pea padja peale panna? Eestlastena oleme põgenike vastuvõtmise teema suhtes väga ettevaatlikud, et mitte öelda tõrksad. Meid on isegi vähe. Kellele neid võõramaalasi siin vaja on. Meie riik ei ole nii rikas, ei saa omadegagi hakkama, mis me siis veel võõrastega peale hakkame. Ega Väike-Eestis tervet maailma päästa. Ja nii edasi ja nii edasi. Olev Remsu oma aprilli lõpus ilmunud Postimehe artiklis ütleb, et meie tõrksuse põhjustajaks on hirm ja pole vahet, kas kartmiseks jagub ka tegelikku põhjust või on põhjus kujuteldav. Olen nõus. Hirm halvab selge mõtlemise ega lase küsimusega asjalikult tegeleda. Hirm hävitab potentsiaali, muuta olukorda. Hirm kütab üles negatiivsed emotsioonid, mida on raske taltsutada. Hirm sunnib enesekaitsele. Hirmu kütkes ei ole meeldiv olla. Mida siis teha, kuidas saada üle hirmust tundmatu võõra ees kuidas lõhkuda kurjakuulutavad illusioonid nendest, keda me veel ei tunnegi. Ja kuidas taltsutada negatiivseid emotsioone nende suhtes, kellega me pole veel suhelnudki? Ega muud ei jää üle, kui tuleb proovida. Mis juhtuks, kui me ühel päeval prooviks olla külalislahked mitte ainult oma sõprade jaoks vaid nende jaoks, keda me veel ei tunne. Mis juhtuks, kui prooviks naeratada võõramaalasele ja küsida, kas tal on abi vaja või mis juhtuks, kui võtaksime vastu konfliktidest räsitud põgenikke? Jagaksime nendega vähemalt natukenegi seda, mis meil on. Nii palju, kui meil jaksu on. Ega eeldaks juba enne midagi tegemist, et kõik läheb nässu ja me saame oma külalislahkuse ja vastutulelikud eest vastu pükse. Huvitav, mis siis juhtuks? Need lood teiega selle nädala jooksul jaganud olen, räägivad Ukraina, Liibanoni, Iraagi kogukondadest, kes on põgenike vastu võttes muutunud avatumaks, tugevamaks, elujõulisemaks ja sõbralikumaks. Ilmselt ei ole kõik lood sellised. Aga kui palju sõltub tulemus vastuvõtjast sellest, kes on tegelikult tugevamal positsioonil. Piibli lõpu poole esimeses Johannese kirjas on huvitav mõte. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja sest kartuses on karistus. Aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Kartmise taga on mõtteviis, jätan parem tegemata, niikuinii saab heategu koristada. On ju meil selline vanasõnagi parem karta kui kahetseda. Aga kas see lahendab probleemi? Kas see pakub rahuldust? Kas sumbunud õhus saab mõnuga hingata? Kartuse vastand on armastus, jõud, mis viib elu edasi. Vägi, mis pakub rõõmu ja rahuldust nii andjale kui saajale. Aga armastus ei teki tühjale kohale. Selleks on vaja tegutseda, luua suhteid, olla ühendatud, jagada oma parimat. Ainult nii saab hea kasvada ja võtta ruumi ära kurjalt. Ilusat päeva sulle hea raadiokuulaja.