Pärastlõunaprogrammi külaline on Fenno-Ugria asutuse direktor Kersti Sepp. Ja me räägime Marimaal toimunud lastelaagrist, see oli 15-st soome-ugri lastelaager Marimaal, Volski rajoonis ja ka Eestist oli siis grupp lapsi seal laagris, Kersti Sepper, aga alustame vast sellest, kui see oli juba 15-st soome-ugri lastelaager siis kus need varasemad on toimunud ja mis põhimõttelise laager kokku pannakse, mis põhimõttel see laager tegutseb, tere kõigile. Laagrisse, meid kutsuti siis läbi haridusministeeriumi ja kutsujaks oli mari vabariigi haridusminister isiklikult. Eestlased on ka varem osalenud ja nimelt esimeses kolmandas ja nüüd siis viieteistkümnendas täiesti arusaamatutel põhjustel ei ole seal varem eest või rohkem vahepeal eestlasi käinud, praegune kuna see oli juubelilaager, siis eraldati sellele rohkem raha ja nad leidsid nagu ise toetajaid rohkem, et neil otsivad samamoodi sponsoreid ja ma saan aru, et see on nagu projekti vormis. Ka eelmised laagrid olid äärmiselt tagasihoidlikud, vähemalt nii, nagu rääkis laagriülem. Kuid et sellel aastal olid siis grupid viieliikmeline Udmurtiast siis oli nord vastu oli väike grupp, siis olid marid, kes olid hoopis mitte Marimaalt väljaspoolt Marimal üks grupp, kolmeliikmeline ainult. Ja siis olid eestlased marid ise ja üks vene lasterühm Joscarolaast, niiet ungarlased, soomlasi, teisi hõimlasi, meie olime, nentis ainukesed nii-öelda välismaalased lime sel jooninud olli raudteejaamast umbes 30 minutit bussisõitu loo rahvuspargis looduspargis, nagu nemad seda nimetavad kus on mitu järve ja seal on väike jälczyke, suurialtsik on selle järve nimi ja vot selle järve kaldal seal eelmisel aastal valminud puhkekompleks, mis küll tõsi oli nagu selles mõttes valmis, et maja lingvist ja seest sai elada, aga, ja ei olnud veel näiteks soojaveetrassi ühendatud ja aga küte ja samal ajal oli, niiet et duši all. Me käisime teises majas nii-öelda ka väga uhkes hoones. Nii et, et seda kompleksi arendatakse edasi see, seda kompleksi nüüd laagri jaoks spetsiaalselt üüriti, väga kaunis, väga kaunis järv ja tagasoe vesi oli, peab kahetlem, millega laagripäevi sisustasid, laagris oli määrmiselt tihe, kõigepealt toimus seal soome-ugri ülikool igal päeval poolteist tundi olid loengud ja jätkusid loengudki õhtupoolne, siis millest räägid, kus asualadel milliseid keeli, millised rahvad ja muidugi rohkem keskenduti ka maridele, noh, mis on ka arusaadav. Kuid Neil oli ka seal oma väike näit tõus. Ja mis meil nagu meeldisid, olid need nii-öelda töötoad ja kui seal oli alguses võimalus valida seal rahvuslik kand siis oli võimalus minna estraadi, siis oli võimalus lastel minna veel kadedust, too tohust tegema ja ka punutisi ja ka nuku valmistamist. Meie järjekord oli see, et lähme tikkimise, mille peale meie poisid ütlesid ka, et jaan küll, kas peab, et noh, et kui kaks päeva tikime, et aga rohkem küll mitte mis lõppes sellega, et meie poisid tikkisid ka vabal ajal. Mul oli kaasas seitse poissi ja kolm tüdrukut ja poisid sattusid sellisesse vaimustusse. Nad tikkisid nimelt mobiiltelefonide kotte ja nad olid tõelises vaimustuses, nad olid vaimustuses oma õpetajast. Niimoodi, et laagri lõpetamisel, kui oli siis näituse premeerimine, siis meie kaks poissi pälvisid parimate tikkijad, et tiitli ja sellest eraldi diplomi. Aga mis puudutab seda soome-ugri ülikooli, siis lõpus olid eksamid ja eksamid seisneb siis selles, et seal oli hästi palju väikeseid majakesi, kus siis ukse peal olid pandud küsimused ja võimalikud vastusevariandid. Ja lapsed pidid õige vastuse nagu ära arvama loengute põhjal paljend olid tähele pannud ja palju nad olid siis seal. Ma endale märkmeid teinud või paljunenud tõlki olid siis kuulanud. Ja jälle on hea meel tõdeda, et ülikooli diplomid anti välja, et 14-st punasest diplomist ehk siis kom laudistaid neli last said meie omad, tegelikult olid need loengud äärmiselt huvitavad ka endale, sellepärast et noh, me teame, kui üldteadmise, aga mari rahvariietest tikanditest loengud hõlmasid juba kolmeteistkümned 14 kümnendat sajandit, kuni siis tänapäevani, kuidas siis tikand muutus ja, ja kõik ja see oli äärmiselt huvitav, kuigi äärmiselt seal, sest see toimus õhtul kaks ja pool tundi mari tikandi eripära, muuseas see, et nii vasakult kui paremalt poolt on ühesugune. Et mõlemat pidi on, peab olema puhas ja, ja sama muster, nii et tekkimine ei olnud sugugi niisama ja muidugi hästi palju sporti, hästi aktiivselt igasuguseid mänge, samamoodi eri rahvaste mänge. Ja me kirjutasime ka mõned mängukirjeldused üles, mida saaks kindlasti teha ja samamoodi laule. Nii et õhtuti kassis disko või, või pallilahinguid jalgpallimatšid küll küll rühmade vahel rahvaste vahel, ühte peab küll ütlema, et kuigi hoiti seal eestlased juba eelmise aasta kogemusele, kuna ma olin Udmurtiast käinud, siis hoidsitud murtide nagu hästi palju ühte siis sellist ei ole, et, et keegi on rohkem venelane või keegi, on rohkem eestlane või keegi rohkem oma või keegi rohkem mari absoluutselt ei olnud, et see oli ka laagrikorraldajate poolte kasvatajate poolt hästi-hästi välja toodud aspekte, et ei tehta vahet ja ei lubata kallastel mingisuguseid kommentaare, kui näiteks meie poisid seal üks laul ei tulnud hästi välja siis ikkagi skandeeris terve laager, kõik, kes kontserdil olid mahlad, sõimalatsi, kuidagi lapsi püüti kogu aeg julgustada esinema, julgustada olema ja, ja sammas omavahel hästi sõbralikult suhtlema, aga omavaheline suhtluskeel oli siiski vene keel. Noh, niivõrd-kuivõrd sellepärast et mis seal salata, ega meie lapsed ei oska vene keelt nendel puududele väljund inglise keele jaoks. Ja seal oli üks, 15 aastane poiskil, eriti meie rühma tüdruk meeldis ja ta vandus tulist kurja, et miks ta küll ei õppinud seda keelt, et ta on koolis inglise keelt, et nii vilets olnud inglise keele õppimise, et nüüd hakanud ja täpselt sama meie lapsed, nad said ometi aru, et keelt tuleb õppida keeli enda pärast suhtlemise pärast mitte sellel taustaga ja müraga, mis sinna keele juurde põnnitakse, eks ole. Et keel ei tunne rahvust selles suhtes, keel on suhtlemisvahend ja seda nad said seal tunda, aga meil olid ristmikud kaasas. Ja kui need esimesed kaks päeva olid nagu krampis, siis hiljem nad enam seda ei olnud, et, et koonduti nagu nende ümber, kes paremini rääkisid, saadi hakkama, laagri lõpus nutsid, et nüüd võiks olla angerja hakata, et meil on nii palju sõpru ja meil on nii huvitav.