Kell on üks läbi viis minutit ja vikerraadio aastalõpuprogrammi lõpp hea, kõik hea, teine saatetund algab ja teises saatetunnis on meil külaline. Ja, ja kui me seda külalist nüüd hakkaksime tutvustama, siis me vist tutvustaksin teda saate lõpuni, sest neid nimetusi on nii palju. Alustame sellest, et on Eesti üks mõjukamaid ärimehi, ta on kaubandus-tööstuskoja juht ja lühidalt veel toda siis märksõnad on, Eesti ehitus muidugi, Eesti Energia, Eesti põlevkivi, Eesti ehitusettevõtete liit. Ja teisest küljest ka on tegemist Eesti kaitseväe kapteniga ja märksõnad vabariigi presidendi, kultuurirahastu, teadus- ja arendusnõukogu, Nõmme erahariduse, sihtasutus, riigikaitse edendamise, sihtasutus, Uus-Meremaa konsul, Eesti vabariigis. Nii et tere tulemast vikerraadiosaatesse, Toomas Luman. Neid nimetusi sai nüüd väga palju ja, ja võib veel lisada, et te olete 14 riikliku autasu, Valer. Mida te iseenda juures ja oma tegevuse elu juures kõige olulisemaks peate, on seda võimalik üldse niimoodi öelda? On keeruline öelda seda ilmselt teised, ütleme aga aga küllap vist jonnakus ja kangekaelsus, nii et ega minuga lihtne suhelda ei ole. Nüüd me ehmatasime vait, praegu kohe. Ja ega muidu ja ei jõuakski, kui jonnakas ei oleks kõikide nende asjadega tegeleda. Aga me räägime seda juttu ajal, kui Eesti valmistub ja on alustanud juba oma 90. sünnipäeva päeva tähistamist ja on jõulude eelne aeg, ehk on just kõige õigem aeg mõelda tuleviku peale Eesti tuleviku peale ja ma tean, et teie olete selle peale tegelikult palju mõelnud. Kuna te olete ärimees, siis majandust inimene, siis ma küsiksin esimese küsimuse, et kui me mõtleme Eesti tuleviku peale, kas me peame siis mõtlema eeskätt Eesti majanduse peale või eesti kultuuri peale, mis väikerahva puhul väidetavasti on ikkagi olulisem. Jah mina tavaliselt poliitikutel ütlen, et poliitika ei ole midagi muud kui majanduses genereeritud lisaväärtuse osaline ümberjagamine maksusüsteemi kaudu, nii et see ütleb äramise vundament. Aga sugugi ei tohi tähelepanuta jätta seda teist poolt seda kultuuri, sest sellest samast ümber jagatud rahast ju inimeste, Eesti elanike otsuste kaudu väga suur hulk lähebki sinna kultuuri peale hariduse peale tagasi. Ja kui see ei oleks oluline riigi arengu ja kestmajäämise seisukohalt, siis ilmselt kulutataks seda raha kuskile mujale, mitte sinna. Need neid kahte asja ei saa tegelikult üldse teineteisest lahutada. Sest. Ega ainult materiaalne heaolu ei taga inimese rahulolu ja ja õnnetunnet olla. Kas on meil olemas niisugune teadmine sellest, kuidas me need kaks asja saame ka tulevikus hoida üheskoos, et nad võrdselt mõlemad areneksid ja et me mõlemas vallas oleksime võrdselt edukad? No eks see üks põhiasi, mis ikkagi asju edasi viib, on argumenteeritud diskussioon. Ja olen seda korduvalt öelnud, et Eestis mu meelest veel täna ka veel täna ei ole see tava argumenteeritud diskussiooni piisavalt. Ehk sageli inimesed ütlevad väga teravalt ja väga, otse välja omi seisukohti, aga nad ei too sinna taha nende seisukohtade selgitamiseks mingeid arusaadavaid argumente teistele inimestele, kes on võib-olla hoopis teistsugustel seisukohtadel ja läheb sageli väga isiklikeks siltide kleepimiseks ja ja ei, ei olda nagu nõus ikkagi sellisesse argumenteeritud diskussioonile. Et seda me võime väga mitmel juhul siin näha ja kuulata, nii et see on ikkagi asi, mis mis on oluline, sest praegu nüüd jälgime ka meediat, siis võib jääda kohati mulje, et vaata pahade ettevõtjad on hirmsasti riigitöötajate palgatõusu vastu ja riigilt saavad ametniku palk, aga politseinikud, päästeametnikud, õpetajad, arstid, et kuidas siis niimoodi ja tuleb tõdeda, et ettevõtjad ei ole kunagi olnud nende kategooriate töötajate palgatõusu vastu. See, mille üle me praegu vaidleme, on ikkagi riigiaparaadi riigi juhtimisel paraadi, riigi keskaparaadis töötavate inimeste palga. Tõus ja häda selleks, miks me vaidleme, on seesama lugu, et kui me hakkame nüüd uurima, et palju siis need inimesed ikkagi reaalselt palka saavad siis on hämmastav see, et kas seda tõesti ei teata väga täpselt riigis või seda, seda tõde ei taheta piisavalt selgelt avaldada. Sest kui me vaatame, et kui palju on töökohti ja siis, mis on nende töökohtade nii-öelda teoreetiline keskmine palk eelarvetes ette nähtud, siis ei ole asi hull. Aga samal ajal on teada, et väga suur hulk töökohti on täitmata, et siis tekib küsimus, kas see töökohtadele ette nähtud palgaraha kulutatakse ära nende olemasolevate töötajate täiendavaks töö tasustamiseks või mitte ja siit hakkab juba asi segaseks minema? No muidugi, teine küsimus on ka see, et ega ükski riik ei pea vastu selliseid kolme-neljakümneprotsendilisi palgatõuse, tõsi on küll see, et ilmselt on jäänud mõned aastat või palju aastaid see küsimus riigijuhtidel kahe silma vahele ja nüüd on tõepoolest olukord, kus on vajadus või õigemini mööda pääsmatu on nii mitukümmend protsenti mitmetel kategooriatel palka aastast tõsta. Selgelt see normaalne ei ole ja kui me sellise ebanormaalse sammu peame tegema, nagu me täna peame tegema, siis järelikult on jäänud kunagi midagi tegemata. Aga võib-olla kui oleks olnud jälle rohkem seda argumenteeritud diskussiooni, siis siis äkki me ei oleks jätnud tegemata seda omale. Kuulge, te räägite tuleviku suhtes, meil ei ole argumenteeritud diskussiooni, aga minu meelest ei saame täpselt aru ka, kus me praegu oleme, et see vaidlus selle üle, et missuguses olukorras riski majandus praegu, et see minu jaoks vähemasti ei ole küll selgelt argumenteeritud, et kus me siis oma majandusega oleme, on meil hästi või halvasti. No selgelt on meil siiski hästi. Aga see on tegelikult rohkem vist küsimus, et kuhu me läheme? Meil on niisugune sõnademäng, mida armastavad poliitikud ja millegipärast armastab ka meedia, mis tegelikult tõesti tavakuulajale ei loo selgust. Paljud räägivad, et me oleme minemas vastu majanduslangusele. Majanduslangus üldiselt tähendab majanduse kasvu nullis allpool ehk siis negatiivset kasvu, see on langus. Igasugune positiivne kasv ei ole kunagi majanduslangus, vaid on alati majanduskasv, oli, on ja jääb selleks ka tulevikus need on iseküsimus see, et kas see kasv on 10 protsenti või see kasv on kuus protsenti, neli, kaheksa, kaks, kolm, mida iganes. Igal juhul, kui see number on positiivne ja ta erineb nullist, siis on igal juhul tegu majanduskasvuga ka tulevikus, nii et järelikult majanduslangust, kui sellele vastu minema ei saa kohe kuidagi olla. See, millele me praegu täiesti selgelt oleme vastu minemas, on siiski majanduskasvu aeglustumine ja majanduskasvu aeglustumine iseenesest võib-olla ka küllalt ebameeldiv, negatiivne asi kui, kui ettevõtted ja riik seda tõsiasja arvesse ei võta ja selleks ei ole piisavalt valmistunud. Keeruline öelda, kas on piisavalt valmistunud või ole Nov minuga seotud ettevõtted siiski on selleks valmistunud, nii et ega see vaatame, et meil on 2000.-st aastast alates olnud väga tormiline majanduskasv Eestis keskmiselt aasta keskmisena vist kuskil suisa kaheksa protsendi ligi. Siis see on päevaselge, et noh, kümneid ja kümneid aastaid, ükski riik ei suuda sellise tempoga areneda. Et mingid konksud peavad sisse tulema, nii et noh, kas jõnks pidi just tulema tuleb 2008 või oleks ta pidanud tulema 2009 või optki 2007. Ja ei ole ma makroökonoomika alal töötav majandusteadlane, seetõttu ma seda nüüd väga analüüsida ei taha, sest selleks puudub mul kompetents. Aga selge on see, et jah, et kasvukiirus väheneb ja ja ettevõtted, mis on arvestanud kõikides oma äriplaanides, et see kasvukiiruse ei vähene, nendel võib tõesti tekkida mõningaid probleeme. Aga ega see ei pruugi jälle halb olla sel lihtsal põhjusel, et vaatame täna Eesti Tööpuudus näitajaid, siis tegelikult on nad juba sellisel tasemel, kus ükski riik ei saa enam toimida. Kuskil statistiline tööpuudus nelja, nelja poole protsendi ringis üldiselt loetakse, on siis juba tegelikult sisulist tööpuudust ei esinenud. Majanduskasvu aeglustumine teeb inflatsiooniga mida te nüüd niisuguseid ABC Edaga inflatsiooniga Tbilisi krooniga teeb? No ma julgeks öelda, et võib juhtuda, nii, võib juhtuda naa. See, et inflatsioon on kõrge, see on muidugi paha. Hea, see ei ole samal ajal seal, tuleb arvestada seda et kui inflatsioon on kõrge ja laenuintressid on inflatsioonist madalamad, siis inimesed, kes laenavad, saavad tegelikult netotulu. Et see on jälle hea. Vaadake, ma tahan veel kord öelda, et ma ei ole makroökonoomika ja ei taha selles mõttes, et väga suuri makroökonoomilise ennustusi teha. Kuid nii palju kui mina lugenud olen, siis tõepoolest mõned ajad tagasi oli üldine seisukoht, et et inflatsioon on ikka väga paha asi, aga. Kui me vaatame neid ka Euroopat, et seal on nagu ka samad probleemid, et kuidas selle majanduskasvuga on ja inflatsioon on kõrge ja ja praegu majandusteadlased arutavad juba tõsimeeli, et see, see ei pruugigi kõik Ena paika pidada tänapäeva maailmas, et see nüüd nii üheselt mõistetavad. Inflatsioonitase, mis meil muidugi täna on, see on selgelt natuke juba kurjast aga samal ajal ei maksaks selle siiski otsekohe nüüd valitsus tõrvama hakata, sest kui me vaatame meie rahasüsteem ja seda, et, et millised ohjad on valitsuse käes, siis ega neid ülemäära palju ei ole. See, mida võiks siiski natukene rohkem võib-olla tõesti olla oleks. Et oma nii-öelda Eesti riigi majapidamises vähe rohkem selgust luua ja ettevõtjatega ka need vaidlused siis ikka sisutihe tihedalt ja, ja argumenteeritud läbi pidada, et kas, kas riigiametnike palgatõus sellisel määral on ikka tarvilik ja, ja kellele ta ikka siis nad tegelikult tõuseb. Kui me riigieelarvet ka vaatame, siis aga sageli päris hästi aru ikka ei saa, et kas tõuseb politseiametnikel või, või, või, või siseministeeriumi juhtidele. Selle krooni juurde ikkagi ma natukene orgitseks sellega veel, et et kas nii või naa, aga kas krooni ähvardab midagi, midagi niisugust, mis alles hiljuti siin toimus, väike paanika, et üritati Eesti kroonidest lahti saada. No see paanika, vähemalt niipalju kui minul on õnnestunud ajakirjandusest jälgida, siis oli sai alguse ühe mittetulundusühingu kodulehelt millega olid seotud inimesed, kelle äriks oli valuutavahetus, nii et selle võiks küll 2007. aasta turundusteoks suisa kuulutada. See paanika on ilmselt põhjustatud sellest, et inimestel ei ole piisavalt informatsiooni või nad on juba mõne asja ära unustanud ja võib-olla ka osa poliitikuid ja riigimehi on ära unustanud. Eestis on nõnda, et meil on 100 protsenti valuutakomitee süsteem, mis siis tähendab seda, et Eesti kroonid kõik, mis iialgi käibele lastud, on kaetud Eesti panga käsutuses olevate valuutareservidega, ehk siis peaasjalikult euroreservidega. Nii et ma ei suuda küll välja mõelda, milline vajadus võiks olla Eesti krooni devalveerida. Vaadake devalveerimisega on üldse mingit efekti, kui seda on võimalik teha ootamatult, nii nagu seda tehti omal ajal Soomes ehk piltlikult öeldes pangakontorid lõpetasid, tööinimesed läksid koju ja hommikul ärgates oli Soome marga vahetuskurss teine. Eestis ei ole seda võimalik teha. Nagu ma ütlesin, kõigepealt ei ole vajadust, sest meil on 100 protsenti valuutakomitee süsteem, nii et tegelikult kõik firmad, üksikisikud võivad võtta oma kroonid ükskõik, kas siis sularahas või arveldusarvel minna panka ja vahetada need eurodeks. Tõsi on küll see, et siis neil hommikupoodi minnes ei ole millegagi osta ära nii et kõiki, et teda ei saa. Ja ootamatu devalveerimine ei ole Eestis võimalik, sest Eesti krooni kurss on fikseeritud seadusega ja seadusega, mille muutmiseks on vaja parlamendis kolme lugemist. Juba siis, kui valitsus teeb ettepaneku parlamendile asuda arutama seadusemuudatust esimeseks lugemiseks tormavad ju kõik inimesed panka ja vahetavad kõikuma kroonide eurodeks mida ei saa neile keelata, kuna see on seaduse järgi ette nähtud ja mida ei saa ka tehniliselt takistada, kuna Eesti pangal need tagavarad on. Kommertspangad peavad lihtsalt oma kroonide eest ostma need eurod välja. Et isegi niisugused massipsühhoosid ja paanikahood need ei mõjuta krooni mitte kuidagi, ei ole seda just üle eurole minna. Mina ei suuda küll ette kujutada, kuidas see oleks võimalik. Eesti on omal ajal teinud sellised otsused ja nii hästi ennast ära blokeerinud selliste hullumeelsuste vastu kaasa arvatud ka näiteks poliitikute üle meelikuste vastu, nii et ega, ega kuidagi, kui isegi oleks poliitiline tahe, siis ei annaks mingit efekti, ma ütlen veel korra, mitte üks inimene, jää ootama seda devalveerimist, kui seadus on esimesele lugemisele parlamenti saadetud, talle vahetab kohe oma raha euroks. Nüüd kuulame esimese Toomas Lumani valitud palasena kombel ABBA on teil mälestused ansambliga hapasn lemmik ansambel olnud ilmselt juba hulga aastaid. Ma ei oska nüüd öelda, kas mul on mingeid mälestusi muusika alaliselt, eriti mitte, ma ei ole muusikainimene, aga, aga ma olen lihtsalt väga vana inimene juba Eesti mõistes. Nii et see on see ansambel, oli ikka sellel ajal, kui ma veel noor olin. Abba ja laulu pealkiri on Fernando ja siis pärast hakkame rääkima jälle sellest, kuidas tulevikus argumenteeritud diskussioon Eestis pidada. Vikerraadio saade, lõpp hea, kõik hea ja saatekülaline on Toomas Luman ja me räägime Eesti tulevikust. Ehk nagu Toomas Luman siin välja viskas. Argument müüritud diskussiooni vajadusest. Missugune meie ühiskond peaks olema, kes seda diskussiooni jooni peaks pidama, mis tasandil? Vaatame seda, et meil on siiski parlamentaarne vabariik, nii et üldiselt öeldakse muidugi, et valgustatud diktatuur on kõige efektiivsem riigipidamise vorm, aga aga häda nende valgustatud diktaatoritega, et esiteks neid ei ole. Ja teiseks kipub see valgus silmis neil kohe ära minema, kui kangid korralikult. Teos on, nii et inimkonnale ajalugu siiski vist midagi paremat kui demokraatia ei ole riigi juhtimiseks välja mõelnud siiamaani. Et eks me peame ka sellega toime tulema. Ja kindlasti peaks see olema ilmselt parlamenti riigi valitsus. No miks mitte ka keskpank mingites küsimustes ja nii edasi. Aga see ei tähenda mitte seda, et need tavainimene ei võiks selles kaasa lüüa või, või, või ühiskondlikud organisatsioonid või mittetulundusühingud, mis iganes. Eestis on püütud ka Soome eeskujul moodustada organisatsiooni või, või ettevõtet või kuidas seda nimetada, mis hakkakski kohe sellega tegelema, mis koondaks oma ala spetsialiste. See on siis sitt Tra ehk Soome iseseisvuse. Kuidas seda tõlkida nüüd jupla rahastu? Väga uhke nimega ettevõtmine, et Eestis püüti teha samasugust Organisatsiooni see ei läinud eriti hästi käima. No ei läinud ja. Ehk ütleme niimoodi, et asi, mida vist veel siiamaani ei ole Eestis mõistetud enamus teab juba Sitra riski investeerimise poolt ja seda tegevust. Aga see on tegelikult Sitra tegevusest võib-olla üks viiendik, see majanduspool siis headline riski, riskikapitali investeeringud ja nende juhtimine. Tegelikult ikkagi Sitra teeb väga palju asju, mis ei ole käegakatsutavad, ehk on just seesama selline diskussioon, diskussiooni esilekutsumine, ühiskonna liidrite koolitamine, Nende selliste sink, tankide korraldamine, suveülikoolide korraldamine ja nii edasi. Aga küsimus on ju selles, et mitte keegi teine meie eest vajalikke otsuseid teha ei saa, me peame ikka need Eestis ise tegema. Ja kui otsusetegijatel puudub, kas info puudub tarvilik analüüs või puudub lihtsalt kompetents nende küsimuste seostest arusaamisest või millestki sarnasest siis need otsused kvaliteetsed ei tule. Et sinna ei ole midagi näha, ega meie ega meie riik ei ole selles küsimuses eripärane. Täpselt samamoodi on see igas maailma teises riigis. Aga kas sellist tähendust oleks vaja? Kindlasti oleks vaja, siin on. Siin on just seesama küsimus, et võib-olla ma eksin, teen natukene liig, aga ma olen näiteks aru saanud, et et kui keegi valitakse Soomes esimest korda parlamenti, siis tal on kõigepealt selline kolmekuuline koolitus, enne kui ta hoogsalt asub seadusloome kallale ja nuppe vajutama, et minul puudub infot meie parlamendis ehk riigikogus siis sarnane sarnane protsess oleks olemas ja töötaks nii, et Soomes keegi ei häbenenud. Kui ma olen esimest korda sattunud Parlamendi tooli, siis on seal kindlasti väga palju asju, väga palju nüansse, väga palju loogikat ja, ja, ja, ja mingisugused rutiine asju, mida ma varem ei saanudki teada, sest ma pole seal varem olnud ja, ja keegi nendest kõrgesti valitud rahvaesindajatest ei pane imeks, et nad peavad koolipinki asuma, et meil Eestis veel natuke on ikka minu arvates sellist valehäbi, et kui parlament ei ole valitud, siis automaatselt inimesed arvavad nad kohe kõike teavad kaasa arvatud ka parlamendi tööst, Parlamendi töö korraldamisest ja kogu selle ülesehitusest kus nad saavad teada, kui nad seal pole varem olnud. Isa. Tähendab, Soomes Sitra ütleme haldusalasse käid kõik kogu ühiskond oma kõikides mehhanismidest, majandusharidus. Nii et haldusalas haldusala on vale lugu, sest et ega see toimib ikkagi ju vastastikusel kokkuleppel ja ja ei ole nõnda, et nüüd sitter annab mingeid käsulaudu välja ja siis kõik peavad nende käsulaudade järgi kuskile suunas jooksma hakkama. Aga just jah, ta korraldab selliseid nõupidamisi, arutelusid, need on sageli muuseas kinnised, nende tulemusi ei, isegi sageli ei avalikustata. Küsimus on just selles, et et ühiskonna liidrid peavad selgelt ühiskonna ees olevates valupunktides jõudma mingisugustele konsensusele ega, ega lõpmatu võitlus oma õiguse eest ei vii ühiskonda edasi, kui ühelgi sellel oma õigust kaitsval grupil ei ole, valdavad ülekaalu parlamendis, ükskõik kes nad siis on, on nad siis ettevõtjad, kunstnikud ühe või teise või kolmanda erakonna liikmed. Mis iganes edasi saab viia asja ikkagi mingisugune otsus, mingisugune otsus saab sündida ikkagi mingisuguse arutelu ja kokkuleppe tulemusena. EKA me oleme natuke harjunud, et parlament, et see on mingi tohutu võitluse koht, et seal on opositsioon, Estonia koalitsioon ja need on nagu verivaenlased, kes peavad kogu aeg üksteisele andma. Eks ta, eks ta, eks ta nüüd see niisugune poliitiline võitlemine ja eriti valimiseelsel perioodil, eks taga võib olla midagi annab laarsust valijate silmis, mingites küsimustes ja nii edasi, aga selgelt selgelt see ei ole see, mis riigi edasiviimise otsuste tegemisel tarvilikku. Et Eesti tulevikust visioon missugune. Mis peaksid olema need märksõnad mis peaksid iseloomustama tuleviku Eestit? No kui me vaatame praegu meie demograafilist olukorda, milline on meie sündivuse olukord ja vanuseline koosseis kui palju tulevikus tuleb noori tööjõuturule, ehk õigemini, kui vähe neid tuleb tulevikus tööjõuturule siis on päevaselge, et praeguse majanduse struks tuuriga. Nüüd kahjuks küll viie rikkama Euroopa riigi hulka selle elanikkonna struktuuriga ei jõua. Järelikult meil tuleb majanduse struktuuri muuta. Aga ilmselt Me sellise jälle haridusliku kooslusega, nagu meil täna on ja millises vahekorras nüüd ülikoolidest ja kõrgkoolidest lõpetajad välja tulevad ja seda ka ei suuda, nii et eks me peame ikka jälle sellega tegelema hakkama, et et haridus küsimustega jälle otsast alata. Minul oli tegelikult päris suureks üllatuseks, ma isegi ei teadnud, et tänapäeval on võimalik gümnaasiumi lõpetada ilma matemaatika lõpueksamit sooritamata, et MINA OLEN naftarikkusi oli võimata? Jaa. Jaa. Ma arvan, et need minu põlvkonna inimesed nüüd kole õnnetud on, et nad vähe rohkem korrutada ja jagada, liita ja lahutada ja võib-olla mõnda keerulisemat matemaatilist tehet või võtet kasutada integraal-ist ma ikkagi ei tea mitte midagi. No ma arvan, teedeega integraal liiga on sama lugu minul täna, et kui mulle mõni integraalvõrrand ette pannakse, siis 99,99 protsenti jääb see lahendamata. Aga see ei tähenda seda, et on mõistlik lubada noortel lõpetada Gümnaasiumi nii et neil siiski väga paljudel on täiesti elementaarsed teadmised sellisest distsipliinist nagu matemaatikas puudub see, see ju tegelikult tähendab seda, et vaadake, noor inimene, ma arvan, selles vanuses. Kuigi öeldakse, et tänapäeval on noored väga vara, saavad täiskasvanuks ja kõike teavad ei ole päris kindel, et ta tegelikult selle gümnaasiumistuudiumi jooksul oskab ette valida oma lõpp, kui ametit ja tänapäeval sageli inimesed vahetavad ka ametit elu jooksul. Nüüd kui ta selle matemaatika aga üldse ei tegele ja tarvilisi teadmisi ei omanda. Ja siis on tal juba osad erialad Ülikoolis võimatu läbi käia. Ehk teiste sõnadega, ma ei ole päris kindel, kas 10.-sse klassi minev tüdruk, kes siis sellele matemaatikale käega löönud, ta peabki seal tunnis käima midagi õppima, aga ikkagi mitte piisava põhjalikkusega, et lõpueksamid sooritada, mis tähendab seda, et ta ikkagi oma matemaatika nii-öelda vundamendi jätab ehitamata. Kas ta ikka nüüd nii täpselt teab, mis tast ikka tulevikus saab, oma peab ja ja kas see on mõistlik, et ta osad erialad täielikult nii-öelda endale tulevikus kinni panema? Ma pean ütlema, et kui ma tuleviku märksõnade kohta küsisin, siis ma ootasin, et kohe tuleb infotehnoloogia ja innovatsioon ja teised sellised sõnad. Vaadake infotehnoloogiaga on ka nõndaviisi, et need, kes neid asju projekteerivad ja toimetavad, need ei ole võimelised seda küll tegema, kui nad matemaatikat ei õppinud. Nüüd need, kes neid produkte kasutavad, teoreetiliselt võivad neid kasutada ilma seda matemaatikat väga põhjalikult tundmata, aga aga sellegipoolest ma arvan, et see ei tuleks neile sugugi kahjuks, kui nad seda matemaatikat tunneksid, sest siis nad võib-olla saaksid jälle nii ühest kui teisest protsessist, mis seal mustas kastis sees toimub, paremini aru. Et haridust tuleks natukene ümber vaadata, mida me nõuame, mida me pakume. Siin tuleb nõustuda sellega, et on tehtud igasuguseid uuringuid, nende jõukamate ja vaesemate riikide vahel ja kõiksuguseid näitajaid on mõõdetud ja mõõtmata jäetud, aga üks asi, mis on kindlalt avastatud, on see inseneride osakaal, ütleme 1000 elaniku kohta on jõukates riikides oluliselt kõrgem kui nendes riikides, kus on vaesus. Ehk ehk siis seesama reaalainete õpetamine ja, ja, ja tehnikateadused on, on oluline küsimus. Kui ei ole piisavalt selle ala spetsialist ja ega siis ei tule midagi. Ja kas lõppude lõpuks sellesama infotehnoloogia kastikesed on ju kõik ikkagi projekteerinud ja valmis ehitanud inseneriharidusega inimesed, ükskõik mis alainsenerid nad siis ei ole. Ja EKA ja me räägime alati geenitehnoloogiast ja geeni tehnoloogides, bioloogidest, arstidest kõikidest tähtsatest inimestest, kes seal uurimistöid teevad ja toimetavad, aga ega nad ei suuda ka mitte midagi uurida, kui neid aparaat ei ole. Need aparaadid on jälle kõik teinud. Insenerid. Rääkimata sellest, et ehitusettevõtja ise olla inseneriametit. Ei, no saab küll, eks siin on ilmselt riigis ka neid juhtumeid küll ja küll, aga siis juhtub klientidega igasuguseid paasi lugusid. Järgmine laulan ansamblilt Lindpriid. Pisar laugel, kui me mul üksi rändan ma draamaradu pisar laugel. Taas õrn tuule. Kurvalt kaeva siit kajaka ranna. Vaikselt vuhises unevoo kurvalt, kaeva siit ka ja ka ranna vaikselt vuhises vaagub. Võitluseks. On tormimeri, vaikseks jäänu, tan kalli rind, üle-la, ta vetevoo kaja, korvi, igad, hulkuri laul, üle la ta vetevooga ja korvi ja iga hulkuri laul. Ma radu pisar laugel, kui meeles mul üks ei rända, ma. Ansambel Lindpriid ja laulu pealkiri oli kaugel, kaugel, kus on mu kodu ja saates on külas kaitseväekapten Toomas Luman. Kuidas teist kaitseväekapten sai? Militaarse. Natuke selles mõttes, täpsustas siiski reservis mitteteenistusega. No ma olen selle aja inimene, kus, kui kõrgharidust insenerialadel ei olnudki võimalik ilma sõjaväelise hariduseta omandada nimelt ei Tartu Ülikoolis ju, ega ka Tallinna tehnikaülikoolis ei olnud võimalik sel ajal jõuda diplomini ilma sõjalise kateedris ja kõik sõjalise kateedri läbi käinud said tollel ajal Nõukogude armee leitnandi aukraadi. Aga seos Eesti Kaitseväega tekkis mõned 100 aastat tagasi nõndaviisi. Tagasi lennates ühelt riigivisiidil, et koos presidendiga osales delegatsioonis ka toonane kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo kõuts ja tema hakkas tegema etteheiteid mulle ja siis sellel ajal Eesti panga presidendina töötavale Vahur Krahtile, miks ühiskonna arvamusliidrid ei osale? Eesti kaitseväetegevuses ja miks nad reservohvitserideks ei reservohvitseride kursusi ei käi läbi ja ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Noh, ma ei tea, mingil hetkel me siis Vahuriga otsustasime, et kaua ta meid ikka uuritab, ütlesime tugei ära, admiral, et millal need järgmised kursused siis hakkavad? No ja siis nad ühel päeval hakkasidki? Eks see alguses oli natukene kummaline ja, ja võib-olla ka võõrastav, sel lihtsal põhjusel, et, et eks see vanuseline koosseis nendel kursustel oli, oli küllalt kirju ja mina sellel ajal vist kas kuskil 45 aastasena olin majutus loomulikult mitte kõige vanem, seal oli vanemaid härrasmehi veel, aga aga paarkümmend aastat ikka nii-öelda keskmisest kursuslastest, võib-olla ma olen peaaegu hakkama ei saa enam õigeks ajaks vana, saab igast asjadega hakkama, et ega see asi nüüd nii hull ka ei ole. Aga nõnda me seal läbi käisime, jah, ja selle järel omistati vastavad. Auastmed ja ja võeti arvesse varasemat ohvitserikraadi ja, ja, ja kogemusi. Ja ma olen pärast seda olnud, et pidevalt tõesti natukene kaitseväega seotud, sest kolm aastat olen ma olnud kevadtormil. Ja olen ka veel kaks korda käinud reservohvitseride täienduskursustel üks kord Eestis, ükskord Lätis, nii et olen selle asjaga tegelenud palju jah. Te olete lisaks haridus- ja teaduspreemiatele annate välja ka aasta ohvitseri preemiat. No mina neid muidugi nalja ei anna, aga, aga rahastan küll. Ja see mõte sündis nõndaviisi, et et tõepoolest minu hinnangul Eesti kaitseväelasi ma mõtlen siis kaadrikaitseväelasi noh, ei olnud võib-olla ühiskonna poolt piisavalt tunnustatud ja ja sellel sellel preemiale on see omapära, et ega tegelikult ju kaitseväes on omad kõik kiituse ja laituse süsteemid olemas, nad töötavad. Ma usun, hästi ei ole probleemi, ohvitseridel on oma auastmed ja on omad teeneteristid, on riiklikud autasud, on kaitseväesisesed, autasud ja nii edasi. Aga see on nüüd tõesti tiitel, mida nii ohvitserile kui allohvitserile annavad siis ja otsustavad. Ta ja ka ettepaneku teevad teenistuskaaslased. Et see ei ole niimoodi, et tavaliselt ju auastmes ülendamisele või, või mingile teenetemärgile esitavad ikka ülemad kaitseväelast ja siis veel kõrgemad ülemad otsustavad seda, et kas on väärikas või mitte. Siin on nii, et allohvitseri, et otsustavad isekeskis, kes on siis see aasta allohvitser ja ohvitserid valivad siis oma hulgas selle aasta ohvitseri, nii et et see on selline teenistuskaaslaste tunnustus. Nii et ma usun, et inimene, kes ei ole oma teenistusülesannetesse piisava pühendumisega suhtunud lihtsalt ja ei ole ära teeninud just teenistuskaaslaste lugupidamist, seda tiitlit saada ei saa. Esimesed preemiad antakse veel välja, neid ei ole antud. See antakse välja igal aastal kaitseväe aastapäevale sellel aastal see juba anti. Kuidas te suhtute ajateenistuse vaidlus, et kas peab olema kohustuslik kõigile või peab olema Eestis elukutseliste armee? Vot see on nagu jälle samasugune huvitav teema, et loomulikult on igal inimesel õigus oma arvamusele ja ja ega küsimusi saab lahendada mitmed ja mis kõige huvitavam on see, et need tulised vaidlejad on ühe asja jätnud kahe silma vahele? Tähendab, see ongi nõnda täna, et ega Eestis ei ole täna ainult kohustuslik ajateenistus või, või ainult kutseline sõjavägi, meil on tegelikult mõlemad komponendid olemas. Ilmselt on need mõlemad komponendid vajalikud, sest kaitseliit ja ka kutseline kutselised kaitseväe üksused. Eks nende seejärelkasv ikka tuleb sellest samast Esimesest kokkupuutest kaitseväega. Vabandust mida paljud noored saavad just ajateenistuses. On raske eeldada, et inimesel hakkab meeldima midagi, millega ta ei ole kunagi kokku puutunud. Nagu meid kõiki tabab aeg-ajalt köhahoog Olen alati mõelnud seda, et noored, kes peavad kohustuslikku ajateenistusse minema, siis nad paljud neist ütlevad, et on minna raske ja selleks ajaks, et siis jääb nagu elu seisma. Kool jääb pooleli, äri tegemine jääb pooleli. Kuidas teile tundub, kas on võimalik lahkuda, kuidas öelda, lahkuda tavaelust aga astuda hetkeks kõrvale tavaelust ja kui sa oled 18, kas, kas see on nii traagiline? Ei, no kindlasti, ega ta nüüd lihtne ei ole. No seda ei saa öelda, et nüüd paljud noored õpivad ju kas ülikoolis või kuskil ja ikka mingisugune auk tuleb sisse. Et see on nagu selge, aga samal ajal. Hirmus ka. Aga samal ajal ega kui rääkida nende noortega, kes on kaitseväeteenistuse läbi käinud Siis. Nende suhtumine hoopis teine. Ma pean ütlema enda kogemusest kaatriga reservohvitseride kursustele, läksin siis esimese tsükli. Hirmus küll nad esimese tsükli lõpuks, ega me olime natukene skeptiliselt ka seal eriti vanemad kursuslased, kes olid ju tegelikult varasema ohvitseri auastmega. Aga kõik need tsüklid läbi käia, siis ma pean ütlema, et minu. Suhtumine ja, ja seisukoht Eesti kaitseväe kaitsevõimest ja nende inimeste pühendumisest ja, ja kompetentsusest, kes seal täna teenivad, kaadrikaitseväelasena see kasvadiga kordades. Nii et ma usun, et kui see mulje ei oleks muutunud, ega ma siis võib-olla ka kolm aastat järeldused ei oleks vabatahtlikult kevadtormi õppustel kaasa teinud. Ja teisest küljest on ju asi ka niimoodi, et tihtipeale juhtub, et me räägime rohkem nendest, kes ei taha minna oma kohust täitma, aga tegelikult väga palju neid noori inimesi, kes lähevad seda rõõmsal meelel tegema ja teevad seda meelega ja, ja on ka neid, kes ei pääse seda tegema. Et riigi võimalused mulle tundub, mõnikord ei olegi nii suured, kui võiks olla, et ei ole noorsõdureid kuhugi panna. Teinekord vot saadetakse mõned tervislikel põhjustel eemale, et eesti poisid ilmselt ei ole nii viletsad, tegelikult. No, ma ei ole muidugi jah, kompetente otsustama nende tervisenõuete üle, aga aga tundub, et nad õige ranged on küll, jah. Nii mina isegi ei läbiks. Kui päris aus olla, siis tegevteenistuse lepingut ilmselt ei saaks, sest Mailset kai läbiks sõda. Aga noh, reservisoni natuke aega, siis pole hullu. Et võiks mõelda ka alternatiivteenistuste peale nende jaoks, kes kes näiteks relva tõepoolest käes ei taha hoida, aga tegelikult tahaksid isamaad teenida küll, kui nii kaunikõlaliselt öelda. Nüüd ma arvan, et me laseme Toomas Lumani ennast ravima. Kas on aega minna ka? Koju näiteks ravima ja eluteel praegu veel ei ole, aga koju minna saame kuidagi hakkama. Aitäh Toomas Luman ja kuulame viimast Toomas Lumani valitud laulusele madonna ja ära nuta minu pärast Argentiina.