Need vanad. Armastuskirjad. Err kuule, tervist. Mina olen Urmas Vadi, kohe hakkame rääkima Ants laikmaa ja Marie Underi armastuskirjadest ja me teeme seda koos Sirje kiiniga. Head kuulamist. Tervist, Sirje Kiin, tere Hormast, sina oled Ameerikas, mina olen Tartus ja me räägime Marie Underi, Ants Laikmaa kirjavahetusest. Kui Me räägime ikkagi armastuskirjadest selles saatesarjas, siis ma mõtlesin, et paluks seal teha sellise kiire lühiülevaate Marie Underi naiste kohta öeldakse südamedaamid, aga noh siis Marie Underi südame härradest siis, et milline see oleks või tundub see liiga nagu väljakutse minu poolt. Ei ei tundu väljakutsuv, sellepärast et inimsuhted ikka määravad ja isiksuse kujunemise tee ja Underi elus oli neid silmapaistvaid mehi terve rida, kellega tal oli väga suur vaimul lähetus ja, ja kellega tal olid armastussuhted ja need mõjutasid sügavalt tema loomingut ja kuna need mehed olid ka loomingulised mehed, see mõjutas ka nende loomingut ja minu jaoks lähebki siit just see piir, et kuivõrd on tegemist intiimsete asjadega, kuivõrd on tegemist loominguliste asjadega, et selle võrra me võime kõigest sellest rääkida ja selle üle arutleda, kuivõrd me näeme, kuidas nende loomingut on mõjutanud need tunded ja suhted. Nojah, mulle tundub ka, et see Marie Underi luule sellel ajal oligi ja noh, praegu ka ikkagi, kuigi see ei ole midagi erakordselt siivutud või aga ta oli ikkagi väga sensuaalne ja isegi erootiline luule, nii et selles suhtes läheb kokku küll. Ja tema oli sensuaalse luule ja eesti kirjanduses ja selle mõju ja impulsid, ta sai saksa luulest ja sealhulgas ka baltisaksa luulest, mida Eestis on vähe loetud ja tuntud, võib-olla tänapäeval. Liina Lukas on seda lähemalt uurinud, aga, aga pärast seda, kui mamma mono Ma olin juba valmis saanud, siis ma avastasin, et et kui palju otseseid impulsse võis under tegelikult vaata toonase baltisaksa luule autoritelt. No sellest baltisaksa luulest tegelikult praegune laiem üldsus vist eriti midagi ei tea. See on jah jäänud peale Liina Luukase monograafia ilmumist üsna üsna suur vaikus on selle järel olnud, et suurt diskussiooni ei ole. Elevust ei ole see tekitanud, aga me oleme ikkagi nii avatud kultuur ja mõjutatud kultuur olnud mitmeti ja ja kultuuritasakaal ongi see, see imevägi, kuidas me oleme seda eneseainest ja, ja võõrast ainest sidunud ja ja uueks loominguks kokku kirjutanud. Under oli selles suhtes üksneid meistreid, kes endasse imes seda, seda saksa romantilist luulet ja ja lõi sellel pinnal oma originaalse luule. Sirje Kiin, mis hetkel kohtus Under siis Ants Laikmaaga ja kui ikkagi tehase selline lühiülevaade, siis nende nendest meestest, kes tema elus oli, siis et kas te teeksite selle? Teeksin lühiülevaate tema armastustest seal niivõrd ei ole, see võib olla oluline, et see oli meeste rida, aga see oli nagu oluline vaimse ja vaimse läheduse sõpruse armastus, suhted, et tema esimene armastus oli väga noorelt juba 13 14 aastaselt ühe sõbranna vend Karl hakker kellest sai ka tema esimene abikaasa, aga samal ajal siis seitsmeteistkümne aastaselt, kui ta oli juba peaaegu kihlatud Karl hakkeriga tutvusta Eduard Vildega temast poole vanema kirjanikuga, kes oli tol ajal juba väga mõjukas. Vilde kohta ta on öelnud ka, et, et oli pakse vana või midagi sellist. Ja Vilde oli 34 aastat vana, kui seitsmeteistkümne aastane. Ja laikmaa oli, oli veel mõni aasta vanem, aga Under ise püüdles tollast vaimu, inimeste seltskonda ja see, kuidas Under hindas neid sõprust Eduard Vildega, see oli just vaimse arenemise küüduli temas, mis siis mehed nägid temas kaunist noort naist, armusid temasse ära. Nii juhtus Vildega, nii juhtus Vaikmaaga likuma tutvumise ajaks, mis olen määranud 1903. Selleks ajaks oli tema juba abielus väikse lapse. No aga see köie Eesti kultuurielus nii kesksete isiksuste poole ja saada nendest mõjutusi, see oli see, mis oli tõukejõuks Underile nende nende vahekordade alustamisel. Laikmaad nägi ta ka nagu Eesti kunsti ja kultuurielu toonast keskset kuju, kellelt ta januneb niisugust vaimset sisu ja, ja laikmaa ja roll selles suhtes oligi inspireerida. Underid luuletama ta kogu aeg nõudliku pedagoogina ootas temalt uusi luuletusi, laikmaa oli see, kes pani ta eesti keeles luuletama, Underi alustas saksakeelsena. Ja noh, seda on kaua aega arvatud, et Vilde tegi seda, aga tegelikult Vilde ja ja Underi kirjavahetus on kõik saksakeelne ja Under toona kirjutas saksakeelseid luuletusi, kui ta Vildega suhtles, aga aga, ja Laikmaaga alanud vahekord, mis oli viljakas mõlemat pidi. Under kirjutas oma kirjades, sisuliselt ongi Underi kirjad, mida on väga vähe säilinud likumale ainult kuus kirja, aga, ja Laikmaakirju ja sedeleid on, on palju rohkem terve kartulikotitäis, nagu nad Taebla selle kunagi Tartu kunstimuuseumisse pärast laikma surma 42. aastal. Nii et see oli väga pikk sõprusvahekord, see algas vormiliselt likuma ja Underi armumisega siis sujuvalt sügavaks sõpruseks jäi edasi, ta oli nii-öelda Underi maja sõber kuni kuni oma surmani Underi kodus. Selles kuulsas sinises salongis Tartu maanteel olid laikma, maalid kaunistasid seda kodu likuma tehtud mööbel oli seal kodus ja tihtilugu olid ka laikma maalid, kui tema mööda maailma ringi rändas, olid Underi juures hoiul ja likuma, isegi hiljem proovis Underist natuke nagu oma mänedžeri teha ja tema kunsti loosimisi ja, ja näitusi korraldama panna, aga see muidugi eriti hästi ei õnnestunud, sest under ajas oma elus ise mänedžeri oma asjadega hakkama saamiseks pigem. Sirje Kiin teie sellest paksust paksust raamatust, mis te olete Marie Underist kirjutanud, tuleb välja ka see, et tegelikult nii nagu te ütlete, et Loitma pani Marie Underi eesti keeles luuletusi kirjutama oli laikma see, kes nii-öelda avaldas või lasi avaldada esimesed Underi luuletused ajalehtedes. Kui laikma palus noorel Underile endal modelliks tulla ja tahtis temast portreid teha, kokku ta tegigi, kolm portreed, nendest kaks on säilinud ja üks mitte siis selle portree maalimise ajal, mille nimi on muti ja mis on kõige paremini tuntud muti värviline maal praga noorest Underist, mis on kunstimuuseumis praegu Tallinnas kunstimuuseumis, mitte Tartus. Laikmaakirjad on Tartus. Siis kirjutas armunud under talle algul saksakeelse luuletuse. Ja see muutus siis just laikmaa ettepanekul eestikeelseks ja ilmus ka eestikeelsena. Laikma saatis Underi esimesed eestikeelsed luuletused, mis ta oli laikmale armutuhinas kirjutanud siis Postimehele ja ja uudistele ja seal need ka augustis 1904 ära ilmusid, nii et see trükidebüüt toimus. No laikmaale siis muti varjunime all, et mitte Marie Underi enda nime all, nii et see oli suur ehmatus ja üllatus. Kui need pühendusluuletused ära ilmusid. Esimene pühendusluuletus Ants Laikmaale, mis oli algul siis saksakeelne, hiljem eestikeelne, kannab pealkirja, kuidas juhtus. Ja see algab siis värsiga, kuidas juhtus, et sind nägin kõige kallim inime, kõige kallim, kõige kaunim, kuidas kokku tulime. Puhas armastusluuletus, kuidas minu mõtteid meelitasid, kaunistasid minu keelt nüüd sultan laulu lüüa, armastada hellasti ja sind kaunim kõige kallim hinges kanda alati sisuliselt on see debüütluuletus armastuskiri laikmaale alates 15.-st aastast, siis siis kirjutama pani teda ikkagi see laikmaausk. Et temast võib saada eesti luuletaja ja see missioonitunne ja kõik, mis nende kirjavahetusest välja tuleb, oli süstemaatiline viis, kuidas laikma kogenud pedagoogina tal oli oma maalikool ja ja harjunud noori õpetama ja õpetas ka Underi lapsi ja maalima ja kirjutama. Armastas väga lapsi, aga endal tal peret ega lapsi ei olnud ainult palju palju modelle ja armukesi, see oli tema eluviis. See nagu üks kirjandusteadlane, Erna siracum, kirjutanud laitmatuse loomustusse. Täiuslikkus on lõpetamatus, põhimõtte. Under andis nagu pereväärtused siis likumale, kellel oma pere ei olnud, et talinende peresse see onu, kes, kes inspireeris mitte ainult Underit, vaid ka tema tütreid. Ja siis nüüd ikkagi mõelda nagu nende nende vahekorrale, siis mis algas armastusest armumisest ja muutus korraks ka füüsiliseks armastuseks, laikmaa soovil ja survel, isegi sellest ütles under üsna kiiresti lahti. Sest ta oli ikkagi abielunaine ja säilitas selle targa naisena selle mehe. Ta pidas endale oluliseks siis eluaegse sõbranna, pigem et simman, näen ka Underi suurust. Aga nüüd, kui me läheme nende Ants laikmaa ja Marie Underi kirjade juurde, siis Sirje Kiin, te ütlesite, et neid kirju, mis Under on saatnud laikmaale, on alles kuus tükki, aga aga laikmaa, neid kirju ja sedeleid ja postkaarte on, on säilinud terve kartulikotitäis. Mis hetkedel laikmaa neid kirjutada, sest ma olen kuulnud, et tihti no näiteks küsis ka raha, et need, need olid ka nagu noh, arvatavasti võisega hiljem olla, et et sest see loikmaa elas väga nagu noh, elas üle oma võimete, öeldakse tänapäeval. Jah, seda kirjavahetust võib pidada ainult sellel esimesel kahel aastal 1000 930904 armastuskirjavahetuseks, et edaspidi kujunes juba üsna praktiliseks enamus näid kartulikotitäie, kirjavahetuse sedeleid ongi sellised tarteerimata enamus Vaikma kirjandateerimata räägivad, et selget keelt sellest laikma bohemlikust rännueluviisist ja, ja maalide korraldamisest ja tema sõitmistest ja tema poliitilistest fraktsioonidest maalide hoidmisest, maalide müügist. Ja kui ta reisidel oli alalises rahapuuduses, siis tõepoolest ta anub raha, ta mitte ei kingi neid kuule, mida ta tegi ja joonistusi vaid müüs neid ja kauples neid ja, ja need on ka sellised müügikirjad, rahanumis, kirjad, eriti tungivaks, lausa ahastavaks lähevad need raha anumis kirjad siis kui nad Tuglase ka Itaalias olid lik, maja ja Tuglas nälgisid seal päris korralikult Napolis ikka mitu päeva, kuni minestamiseni ja raha ei olnud ja Eestist midagi ei tulnud, suurtele abipalvetele vaatamata post kulges kuidas juhtus, nii et need on jah, vahetevahel meeleheitlikud raha kirjad. Aga seda ei saa võtta ainult niimoodi materjalistlikult. See on laikma rummus oli see, et tal kogu see elu oli pilla-palla mitme riigi vahel laiali ta redutas poliitilistel põhjustel Soomes 1905. aasta revolutsiooni ajal ja Ta oli sunnitud kaugelt siis neid asju ajama ja Under ja tema abikaasa, toonane Karl hakker aitasid teda aineliselt just selles segaduses. Ja hiljem ka, kui ta maalid näiteks olid allika tänava kodus Underil hoiul. Kord oli seal põleng ja need maalid põlesid ära. See näitab jälle omakorda laikmaa suurust. Kuidas ta muretses inimeste pärast selle tulekahju uudisest kuuldes, mitte maalide pärast, mis seal ära põlesid, me ei teagi, Tamiinid, kui palju laikma maale seal allika tänaval kodus põlengus ära põles, aga ta ei, ta ei tee sellest väljagi. Talle teeb muret, kuidas Underi pere pääses. Põgenedes. Norra raudnuia kartulit. Küll lollus lontis. Ega lõhu külla tema estuse. Tõusis õhku sellega Guile vara külge, käpasõber. Ei ole täna, on. Ometi on see Taapööris. Vahel vaadanud mitu meest on nähtud. Hääldab ta ta koorile. Tapetuse oli tark ja ta Aga mahu hirmus? Kui. Meri vangut orientid jaoks. Põgenedes ise. Jätkame jutuajamist Sirje kiiniga, Marie Underi ja Ants Laikmaa kirjavahetusest. Sirje Kiin olge hea, lugege üks, üks kiri just nimelt sellest algusperioodist, mis siis lähebki meie selles ootesaatega kokku, et kus nad siis kirjutasidki armastuskirja. Üks esimesi laikmaa poolt Moskvasse Marie hakkerile saadetud postkaart kannab Moskva postitemplit kuupäevaga 20 jaanuar 1904. Ja see on siis Tallinnast ehk toonasest Revelist teele läinud. Kaart on saadetud aadressile Moskva maalajakisselski pere Ulock number seitse, korter 17. Ja kaardil seisavad siis järgmised read. Kallis proua, vabandage, olin haigevoodis jälle nii palju jalge peal, et aadressi otsida võisin. Leppige seekord südamlike tervitustega ja ärge nüüd vastamata jätke, siis saan seda rutemalt terveks ja ulatan ikkagi vast veel Moskvasse. Kuhu mul nii suur igatsus on? Teie laitman? Tollal oli Ants laikmaa nimekuju laitman. Sellest kirjast võisin mina järeldada, et Underi ja laikmaa suvine esmakohtumine, mida mõlemad oma mälestustes ja intervjuudes on on kirjeldanud ei toimunud mitte 1904. aastal, nagu varasemad uurijad arvasid, vaid juba 1903. aasta suvel. Ja siis võisime selle suhte alguse viie aasta varasemaks, kui see kuulus mutti Maal oli sündinud siis 1904 suvel, kui ta juba modellina talle istus ja vastastikku mõlemad teineteist inspireerisid. Aga siiski, miks mutti? Laikmal oli toona üks tema paljudest armukestest oli, oli hüüdnimega tuti ja ka tutist on maal olemas, minu teada see nagu paralleeliks siis mutti. Kuna Ta oli väikse lapse ema tol ajal 1904 oli tal siis kaheaastane tütar. Ka see saksakeelsus, tähendab, see väike irooniline, võib olla vihje siin, et ta saksa keeles luuletas ja mutt, ver muti on siis nagu hüüdnimi emast saksa keeles, eks ole. Nii et näen siin nagu nihukest mitut-mitut kihti, siis nagu vihje siis oma teisele või esimesele armukesele ja ja under, kui ta sellesse vahekorda läks, ta teadis, et laikmal oli palju teisigi naisi ja et see ei ole midagi püsivat, et laitmast ei saa nii-öelda tema õnnetust abielust päästjat mitte. Selle rolli võttis endale hiljem Artur Ratson, ehkki Marie Under lootis, et selle rolli võtab endale tema elu suur armastus. Friedebert Tuglas. Päris palju mehi, aga kas see on tema esimene abikaasa Karl hakker, kas tema teadis sellest loik maja Underi kirjavahetusest? Ja see ongi hämmastav, kuidas mõlemad abikaasad nii Karl hakker kui ka hilisema, siis pikaaegne abikaasa Artur Otson, mõlemad aktsepteerisid Underi sõprust Laikmaaga. Ei ole kindel, et, et Karl hakker tingimata teadis, et see vahekord ka neil sensuaalne ja erootiline oli. Alguses hea sõbrana aktsepteerisid nad teda mõlemad ja ja austasid väga ja näiteks iseloomulik fakt on see, et kui Artur Ratson kirjutas Marie Underi elu raamatu, siis ta seal esimest abikaasat Karl hakkerit isegi mitte maini kordagi. Aga laikmaast on seal terve peatükk. Nii et seda, seda laikma sõbra rolli hinnati väga ja, ja see näitab ka nende hingesuurust Asjaosaliste hingesuurust, et et see oli niivõrd oluline inimene Underi elus, et, et seda tema abikaasat respekteerisid. Noh, muidugi see esimene luuletus, mida te, Sirje Kiin juba lugesite tsiteerisite, et see oli juba nagu armastuskiri, siis äkki te loeksite ühe kirjaga, no mis on Underilt Ants Laikmaale kirjutatud ja üks sellest kuuest, mis siis on säilinud, ilmselt nad ei ole säilinud, sellepärast et, et laik mõelda, no eluviisi juures ei saanud neid hästi säilitada või, või lihtsalt ei säilinud. Ja ma siiski loeksin veel enne ühe luuletuse, mis ei ole mujal ilmunud kui ainult selles monograafias ja mis on ka sisuliselt üks tema tema esimesi esimesi luuletusi, mis ta siis visandas maalimise ajal laikmanud, sellest oma mälestustes kirjutanud. Ja, ja see on saksakeelse saksakeelne luuletus, sellest on Semperi tõlge, nii et ma loeksin selle Semperi tõlkes. Algab Reaga pinnis ten Virklis. Niisiis Semperi tõlkes Underi üks esimesi luuletusi, kui ta poseeris laikmaale modellina ja noore armukesena. Kas minema, aga see nii julge hääl ja rõõsk, naer, lapselik, kel mängleb kõigis joonis. Nii ülemeelik kehas noorus, lõõsk, et kes mind silmab, rõõmselt uskleb soonis. Kas mina, see, ah jaa, siin minu tänu, et kõige vähemus üles soputasid mus lapse äratasid hinge janu. Et kurjatolmu minust raputasid. Jah, mina küll siin tänu rõõmu täis laskma keeran sulle heledasti vastu hing, mis nii kurb ja haaratud näis see õnnistusest nüüd kui lendu lastu on ju armastusluuletus ja samas ka tänu luuletus. Ja aga noh, selles suhtes noh, muidugi ka see ei ole nagu selline Underi kõige parema aja luuletus kindlasti, mida teiegi olete Sirje kin öelnud toonase kindlasti oligi väga sensuaalne ja isegi erootiline, aga noh, tänapäeval ta on selline väga, väga vaoshoitud armastusluuletus. Jaa, seda küll, aga mõtleme tagasi, see under oli sel ajal 19 aastane. See on noore naise, see on kirjutatud aastal 1904. Vabandust, 21 aastane oli ta sel ajal 1904 suvel. Et see on väga noore ja kogenematu, äsja abiellunud, äsja lapse saanud alles kultuuri seltskonda siseneva noore noore naise kirjutus, kelle peamine lugemislaud oli oli saksakeelne romantiline luule. Nii et et selles mõttes, kui hindame seda nagu psühholoogilise portree, siis kirjanduslooliselt see luuletus on just oluline sellest, kuidas ta näitab, missugune vabastav mõju oli laikma isiksusele, Underi niisugusele vaimsele arenemisele. Tali talle ikka väga väga oluline inimene ja tuli sellises tundlikus vanuses, kus ta oli äsja läinud abiellu, kus vaimsed huvid neile ei sobinud. Mees oli palju praktilisema eluvaatega ja meil ei olnud Karl Hackeroli raamatupidaja. Nii et Ta oli üsna sellisest kadaka sakslikust perest pärit. Ja eesti kultuuriga tal suuri huvisid ei olnud. Tütred on küll hiljem kirjutanud, et ta toetas Underi prantsuse keele õpinguid ja et ta ei takistanud tema vaimset arengut, aga under tundis seda nõnda. Ja kõige reetlikum ja kõige olulisem kirimis under kunagi otse laikmaale kirjutas on säilinud 1916.-st aastast nagu suur pikk eneseõigustus. Kas seal peale seda kohtuprotsessi kirjutatud? See on kirjutatud siis 1916, kui Under algatas abielulahutuse kari hakkeriks ja sellesse protsessi käigus koos Laikmaa pöördus nagu Underi vastu ja leidis, et ta teeb valesti ja ta peaks lahutama ja, ja läks nagu sellisele konventsionaalsele poolele ka perekond, isa vanemad, väga usklikud Nemad olid, olid, uskusid südamest, et Adson on saatanast ja, ja ja see kõik on väga vale, mis under teeb, sest et ei olnud ju, oli ennekuulmatu, et keegi kahe lapsega naine, keda mees praktiliselt pidas üleval, oli kodune. Et ta nüüd võtab ja lahutab ja läheb armukese juurde elama. See oli tollal aja kohta ikka väga julge samm ja see muidugi ei õnnestunud. Kirik oli toona, kes lahutas, kiriti laotanud, kuna perekond oli vastu ja siis lahutus õnnestus alles 22. aastal, kui Eesti vabariik oli juba ja kehtestati tsiviillahutusseadus. Aga äkki te loeksite tõesti lõigukese sellest sellest kirjast, mis siis ongi väga-väga paljastav või noh kuidagi väga üles tunnistuslike, väga siiras. Jah, jah, ma loen. Ma loen siit mõned olulised katkendit kuid seda kirge, mis teie mulle ette heitsid, ei ole ma mitte otsinud. Mu nälgivad haigest hingest läksid kõik mu otsimised välja, kui neid üleüldse nii nimetada võib. Kas otsisin moteid Lippmann või Vildet? Võib-olla jah, teis oli vaimu Vildes ka, see vaimustas mind. Aga otsinud selle sõna labasemas mõttes ei kunagi. Kui teie otsisite mind ka suguliselt, miks heidate seda mulle nüüd ette, milles ise kaassüüdlane, olete ehk ainus süüdlane? Kui siin üldse keegi süüst kõneleda võib. Teie teate, kui väga te mind püüdsite, teie nimetasite Carli jumalaks. Miks petsite siis seda jumalat? Teie oleks valmis olnud seda tänini hävini veel tegema. Kui mitu korda ei ole teie mulle sellekohaseid avaldusi kõrva sosistama? Kas ei olnud mina see, kes kire vastav protesteeris, meie vahekorras ja sellele lõpu tegi? Mäletate seda ööd, kui ma teist võitu sain? Ma olin õnnelik hommikul, aga teie tõrelesite minuga? See on jah, huvitav, et laikmaaniast selle kirja alles hoidnud, et ju see on tema jaoks oluline. Ilmselt oli see talle oluline. See, seda kirja muide ei ole mitte laikma fondist leitud kiri selle kirja koopia oli Underi ja Hatsoni arhiivis, mis tuli Rootsist tagasi Tartu kirjandusmuuseumisse. Nii et Under on selle kirja alles hoidnud, selle kirja isegi mustand oli ja puhtana. Aga ma ei teadnud, kas laitma selle üldse kätte said, kas oli ära saadetud kiri või oli see ainult under, nii-öelda kirjutas endast välja ma ise ka vahel, kui mingid asjad vajavad mahalaadimist, ma kirjutan endast välja, aga ma ei saada ta ära. Aga siis on see minust väljas, paljud inimesed võib-olla teevad niisugust eneseteraapia kirjutamist. Algul ma arvasin, et see oli Underi kiri endast välja ja saatmata. Aga hiljem ma leidsin siiski Hatsoni kirjade hulgast tõendeid selle kohta, et laikmaa oli selle kätte saanud ja ja oli sellele ka vastanud lühidalt ja ja pahaselt. Et no sellepärast ta esindas seisukohta, Ta ei peaks lahutama. Siis ma kirjutan, mis ta, mis ta on siis. Hatson nimelt kirjutas ka ägeda toonilise kaaskirja sellele Underi kaitsekirjale ja sellest Tatsoni kaaskirjast selgub, et Lakeman Underi kirja lugenud. Tsiteerin teie perekonna häda paljastusi poleks mul koguni tarvis olnud niisama vähe kui nende kõrval mind ranniks tembeldada. Selle üle häbenege ainult ma teiega kohtusse, sellepärast ei lähe ainult nõuannet lugu ka härraga Roolusesse puutub, et selle kirjaga härra boonusega jagate muud ühti selline tõre ta võitu, vastus oli siis olnud laikmaalt, nii et sealt ma sain Burjana teada, et see kiri oli ikkagi laikmani jõudnud ja ja kas ta kirjalikult vastas, seda, seda me ei tea. Kirglikult alanud sõprus ei katkenud siiski selle Underi abieludraama ja lahutuse tõttu vaid nad ikkagi jäidel eluaegseteks sõpradeks, nagu ma ütlesin, nii et see oli üks selline selline raske küngas nende nende vahekorras, aga sõprus sellest ei katkenud. Kuulsite saadet Ants laikmaa ja Marie Underi kirjavahetusest. Saatekülaliseks oli Sirje Kiin. Saate panid kokku Viivika Ludwigi ja Urmas Vadi kõike head ja. Ainult täitud möödap värvilist lõõmu. Jätkade tiibade sees. Helgi lase lille summutatud teed kallidest. Heidutada möönab värvilistu. Katre sees teeb vahelgi kollase