Algav saade on pühendatud taani muusika suurkuju Carl Nilsson 150.-le sünniaastapäevale. Saate autor on Maia Lilje. Üheksandal juunil täitub 150 aastat Taani muusika suurkuju Karl August Nielseni sünnist. Tema žanrite rikkas loomingus sealhulgas on laulud, kooriteosed, näidendi muusika, kammerorkestriteosed, kontserdit ning ooperit kõrguvad kuus sümfooniat, mis lubavad teda kõrvutada mitte üksnes suure kaasaegse samal 1865. aastal sündinud šansi piilusega vaid tõsta Nielsen ühte ritta ka 20. sajandi suurimate sümfuunikutega. Mahleri Šostakovitši joonegeeriga. Nilsson on Taani muusika sümbolkuju. Tema rahvamuusikast toituvad laulud on kui rahvusliku muusika embleemid. Ühe oma kaalukama teose neljanda sümfoonia alapealkirja kustutamatu selgituseks lisas helilooja sõnad. Muusika on elu ja nagu elu on ka muusika. Sibeliuse meelsem kaks Põhjamaade julget iseteadlikku meistrit, kes, olles kaugemal 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguse Euroopa Nendest tekkivatest ja lagunevatest koolkondadest jõudsid mõlemad isikupärase ja paljuski väga moodsa väljendus laadil. Niilsenist kui sümfoonikust kõneldes ja selle žanrikohast 20. sajandi künnisel ei pääsegi Me võrdlusmomentidest Sibeidusega. Carl Nielseni 150. sünniaastapäeva puhul ilmunud kirjutistes tõuseb siin-seal taas esile küsimus, miks pole tema muusika leidnud kontserdilavadel väärilist kohta. Või miks on Nielseni looming jäänud Sibeliuse teoste varri. Nielseni puhul rõhutatakse, et ta polnud nõnda moodne kui Stravinski oma rütmi uuendustega. Ega nii radikaalne kui sönberg, Atonaarsuse ja Todecafooniaga. Nii meeleline, meloodia ja Virtoosne orkestratsioonis kui Richard Strauss või end kannatustes avab kui maaler tuues võrdluseks kaasaegsest olulisemad. Karniilsel oli oma väljenduslaadis distantseerunud, objektiivne, klassikalistele traditsioonidele toetuv ja ometi pidevalt uuenev. Ta oli iseteadlik inimene ja suveräänne oma kunstilises pürgimustes. Tema muusikas polnud Sibeelusele omast eposliku haaret, müüdi teadlikkust, põhjamaist, loodus, müstikat ega patriootilist paatuslikust. On öeldud, et niilsen on taani muusika sümbolkuju kuid mitte otseselt rahvuslikkuse. See tähendab taanlase sümbolkuju sel määral, nagu seda oli ja on sipeedius Soome ja suuruse sümbolkuju. Nielseni aegne Taani oli poliitiliselt iseseisev kuningriik ja taanlased ei oodanud ühelt kunstnikult seda, mida ootas Soome ja soomlased iseseisvuse eest võitlemise ajal. Karl ning seal oli pärit muinasjutuliselt fööni saarelt, kus sündis ka tema kuulsamaid kaasmaalasi kirjanik, luuletaja ja muinasjutuvestja Hans Christian Andersen. Oma mälestusteraamatus kirjutas helilooja fööni saarel on kõik teisiti kui mujal maailmas ja need, kes siin endale aega kuulamiseks võtavad, võivad seda kogeda. Mesilased sumisevad ainulaadselt fööni kõlaga ja kui hobused hirmuvad või kuked kirevad, kuuleb igaüks, et see kõik kõlab teisiti kui kusagil mujal. Karl sündis 12 lapseliste perre seitsmendana. Isa Nils pidas maalriametit ning teenis viiul tähena külapidudel ja kõrtsides leivalisa, millest alati puudus oli ja kõik pere lapsed pidid siingi oma panuse andma. Ometi meenutab Nielsen oma lapsepõlve õnnelikuna ja toob raamatus esile hetki, mis edaspidi tema muusikalist kujunemisteed määrasid. Teda ei köitnud mitte üksnes loodushääled. Korda vastanute, ET koputades annavad erinevate puude halud eri kõrgusega helisid. Siis meisterdas ta ksülofoni laas pilli. Ehk sealt ongi pärit Nielseni eriline kirg löökpillide ksülofoni vastu, mis hilisemate orkestriteoste partituuridest leiavad väga uudse rakenduse. Veer meenutab ta ema lauldud laule. Neis helises igatsus kauguste järele, mis jäid koduste põldude metsade taha. Ta meenutab oma esimest viiulit koduseid musitseerimisi. Viiulimängu isa kapellis veel enne, kui oli saanud asjatundlikku õpetust. 14 kümneselt sai Nils senist ootel see sõjaväe orkestri noorim trompeti ja tromboonimängija kass sarvepuhuja ning õppustel kindralit ratsul saatev signaalist. Erinevate puhkpillide mänguvõimaluste tundmine oli hiljem suurele sümfooniaorkestrile komponeerides väga oluline. Teenistuse kõrval võttis ta klaveritunde, mängis kvartetis komponeeris. Tema talenti märgati ja oodense jõukamad muusikahuvilised otsustasid rahastada tema õpinguid Kopenhaageni konservatooriumis, kus niilsel aastail 1884 86 õppis põhiainena viiulit. Tema kompositsiooniõpetaja oli tollal Taani nimega kaim helilooja, Leipzigi konservatooriumis Mendersoni ajal õppinud ja viimase kõrvalgi Vandhausi orkestrit dirigeerinud Nils kaade. Enam kui konservatiivset kaadet hindas ta uuele muusikale avatud Orla Roosendorfi tunde teooria klassis. 1888. aastal debüteeris 23 aastane Karl Nielsen heliloojana. Esiettekandele tulid tema esimene keelpillikvartett ja tänaseni väga populaarne päike süüt keelpilliorkestrile, mille äärmised osad näitavad niilseni loomelaadi mõnda tahku, tõsidust ja kirglikkust. Nils kaade pidas teoseid liiga segasteks, publiku vastuvõtt seevastu oli väga soe. Sõit oli ka esimene teos, mille avaldas Nielseni tulevane kirjastaja piinlane Hansen. Pärast konservatooriumi lõpetamist rahuldavate tulemustega põhiainetes mängis Karl Nilsson ent konkursiga teise viiulirühma pulti kuninglikus kapellis. Orkestri ametit pidas ta järgmised 16 aastat ka juba tunnustatud heliloojana. 1890. aastal sain niilsel stipendiumi õppereisiks Euroopa pealinnadesse et kuulata kõige uuemat muusikat ja parimaid orkestreid interpreet. Meenutagem, et Jean Sibeliuse õpingud samal ajal Berliinis ja järgmisel aastal Viinis sealsete parimate õpetajate juures osutusid teadmiste omandamisel palju tõhusamaks nagu ka kontaktid sealsete muusikutega. Õpetlikku koges Nielsen Saksamaal siiski kuhjaga. Olgu siis Dresdenis nähtud Wagneri tetra loogia, Niibelungi sõrmus Berliinis kuuldud Brahmsi sümfooniat või säravat tähelendu. Nii helilooja kui dirigendina alustanud vaid aasta vanem Richard Strauss oma orkestriteostega. Mõtlemisainet pakkusid kontserdijärgsed diskussioonid muusika uute arengusuundade ümber. 1891. aasta alguses jõuab niilsem Pariisi, kohtub siin õppivate taanlastest kunstnikega, käib muuseumites ja teatris. Tema muusikalistest elamustest Pariisis on vähe teada. Kuid mõni nädal hiljem kirjutab ta oma päevikus kohtumisest andeka kaasmaalannast skulptori Anna-Maria proderseniga, kes on juba aasta varem kahe oma loomaskulptuuriga võitnud Pariisi maailmanäitusel pronksmedali. Ka Taanis on Brotherseni nimi juba saanud tuntuks. Kõrvuni armunud sõidavad nad Itaaliasse ja lasevad end Firenzes laulatada. Noor proua niilsel on väga iseteadev moodne naine. Oma kunstnikukarjäärist huvitus ja peagi edukas koguni Chicago maailmanäitusel aastal 1893. Nende kariderohke, Nielseni kõrvalhüpetest pingestatud samas suurele vaimsele ja hingesugulasele toetuv mitmete pikemate lahus olekutega abielu kestis kuni Nielseni surmani. Nende armastusega on seotud paljud laulud. Üks laulukogudest, Jens Peter Jakobsoni tekstidele ilmus naise kujundatud kauni tiitellehega. Nielsen on kirjutanud ühtekokku ligi 300 vokaalteost. Nende hulgas on koorimuusikat, romantilisi liide ja lihtsaid laule, mida taanlased on hakanud armastama. Kui rahvalaule. 1892. aastal valmis kal niilseni esimene sümfoonia, esiettekanne toimus kaks aastat hiljem. Kuningliku kapelliga dirigeeris Johan Svendsen, autor ise mängis kaasa teise viiulipuldis. Esiettekande pidulikkust rõhutas kuninglike kõrguste kohalolek. See vend seal oli mitmekülgne muusik, õppinud viiulit Leipzigi konservatooriumis Mendersoni sõbra Ferdinand Tavidi klassis kompositsiooni Ernst Richteri ja Karl Raineke juures ning täiendanud end seejärel Pariisis, Bayrotis. Ta tegutses aastakapellmeistrina Leipzigis, seejärel juhatas mõnda aega kontserte oslo muusika Rainis ning oli pea kaks aastakümmet Taani õukonnaorkestri kapellmeister. Svensioni teoste nimekirjast leiame kaks sümfooniat, viiuli ja tšellokontserti ning väga populaarseks saanud romansi. G-duur. Swanson oli niilsele väga innustav koostööpartner. Carl Nielseni esimene sümfoonia on loodud Brahmsi eeskuju järgides. Samas leidis üks kriitik, et see teos võiks olla noore esiettekande ajal veel 29 aastase, kuid iseteadvalt uhke optimistliku helilooja enese muusikaline portree. Teose kirglik lõõm loovat aga tunde, nagu mängiks laps dünamiidiga. Sümfoonia partituur Kaasas sõitis niilsem Berliini, leidis sealt toetust Rutšupusoonilt kohtus kapramsiga, kes oma tunnustust teose kohta avaldas küll alles paar aastat hiljem. Teos kõlas 1896. aastal ühes kavas Straussi muusikaga Dresdenis. Meenutagem, et Pusooni oli Berliinis teed sillutanud ka Sibeliusele. Nende kahe sõprus oli sõlmunud ajal, kui Pusooni töötas klaveriõpetajana Helsingi konservatooriumis. See ruutšibusoonile pühendas niilsem järgmise sümfoonia alapealkirjaga neli temperamenti. 1902. aastal dirigeeris Nielsen kuninglikus teatris oma piibliainelise ooperi Saul Taaveti esiettekannet. Vaatamata edule võeti ooper pärast teist etendust rahaliste raskuste tõttu mängukavast maha. Mõned päevad hiljem tuli autori dirigeerimisel ettekandele juba teine sümfoonia. Selle loomiseks oli niilsel inspiratsiooni leidnud ühe külakõrtsi seinal rippuvat naiivsest puulõikest neli temperamenti, mis andis sümfoonia alapealkirja ja sai traditsioonilise vormi tsüklik kontrassete muusikaliste kujunditega osade aluseks. Sümfoonia kolmas osa melanhooliat pakub oma traumat dismi. Kalduvassuge stiivsuses, Nielseni loomingus hinge puudutavamaid lehekülgi. Saanud Karl ankeri nimelise stipendiumi sõidavad niilsenid Kreekasse ja Türki. Mõlemil omaloomingulised eesmärgid. Anne-Marie kopeerib antiikskulptuure. Karl visandab mitmeid väiksemaid teoseid, sealhulgas avamängu Helios. Taani naastes võib teda üha vähem kohata kuningliku kapelliga orkestrantide ja enam dirigendipuldis. Aastal 1906 tuli lavale Taani kirjanduse isaks peetud Ludwig Holbergi komöödia aineil loodud ooper maskeraad millega kriitika ja helilooja ise algul rahule ei jäänud. Nüüd on see selgelt rahvusliku kõla koloriidiga teos. Taani muusikateatri üks visiitkaarte. 1908. aastal nimetatakse Karl Nielsen Johanssoni järeltulijana kuninglikuks kapellmeistriks. 1911. aastal valmivad kaks olulist teost, kolmas sümfoonia oopus 27 pealkirjaga eksponsiivne tundeküllane ja viiulikontsert oopus 33. Sümfoonia esimese osa võimas tormakus ja orkestraalne kõla, teise osa idülliline rahu, millesse vokalisina liituvad soprani ja tenorihääl. Pokkolines Kertso hümnilaadne finaal. Nilsson oli loonud teose, mis tõi talle laiema tuntuse. Seda esitati peagi Stuttgardis, Stockholmis, Helsingis, Leipzigis ja autori enese dirigeerimisel koguni amsterdami kontserdimoos. 1911. aastal valminud viiulikontsert on seitse aastat varem loodud Sibeliuse viiulikontserdi kõrval üks 20. sajandi alguse olulisemaid teoseid selles žanris. Muide, Sibeliuse kas samal 1904. aastal komponeeris viiulikontserdiga Aleksander glasunov, kelle sünnist täitub käesoleval aastal samuti 150 aastat Pole kahtlust, et Sibeliuse kontsert on neist mängituid. See lähtub klassikalisest kontserdivormist. Kuid teost võib vaadelda ka soleeriva viiuliga võimsa sümfoonilise poeemi na kus orkestrile on täita tõsine roll, kõnelemata viiulipartii enese orgistraalsusest. Niilseni teos on selgelt neoklassitsistlik, õigemini neoParoclick, lähenedes ka orkestripillide solistlike partiidega, pigem baroklikule neljaosalisele Concerto krossole. Sellest aspektist vaadatuna on teos eriline, kuna esimesteks neoklassitsismi näideteks peetud Stravinski pultsin, ellasid ja Prokofjevi klassikaline sümfoonia sünnivad alles mõned aastad hiljem parukliku Virtoosust tartiinist. Bachi viiulitehnikani võib solist demonstreerida mitmetes pikkades kadentsilaadsetes lõikudes tõustes orkestris selgelt esiplaanile. Teosed. Tehniline nõudlikkus on üks neid põhjusi, miks leidub vähe viiuldajaid, kes sellega lavale seonduvat tulla. Nilsson kirjutas kontserti Pariisis nime teinud Taani viiuldaja Peter Mullerile kuid pühendas teose hiljem oma väimehele Ungari päritolu viiul näitlejale ja dirigendile Emil telmanile. Nagu ka mitmed hilisemad teosed sooloviiulile. Puhkenud esimene maailmasõda Taanid otseselt ei puudutanud, kuid rahu ja tasakaal oli inimestest siingi häiritud. Niilseni elus olid alanud kriisiaastat, mis tähendasid ka eluväärtuste ja loominguliste taotluste ümberhindamist. Nielseni helikeeles stiilis väljenduslaadis toimusid muutused, milles kaudselt peegeldusid muutused Euroopa muusika arengus laiemaltki. Sellest annavad tunnistust kaks järgmist suurt teost. Neljas ja viies sümfoonia aastaist 1916 ja 1922. Nendega ajaliselt lähestikku. Ajavahemikul 1000 911923 sündisid ka Sibeliuse kolm stiililt üsna erinevat. Neljas, viies ja kuues sümfoonia. Mõlemad heliloojad tõestavad, kuidas iga teos oma sisulisest kontseptsioonist lähtudes leiab väga individuaalse vormilahenduse. Veel enne, kui kuulame mõned katkendid Nielseni neljandast ja viiendast sümfooniast püüaksin ka helilooja enese poolt avaldatud mõtteid tsiteerides iseloomustada tolle perioodi muusikastiili. Juba teise sümfoonia loomise aegu oli Carlsen teadlikult distantseerunud Saksamaal kogetud vaatleri vaimustusest. Ja ta kirjutas artiklis muusikaline probleem tagasivaatavalt muuhulgas. See on maitse küsimus, see kahjutoov, määramatus Wagneri motiivides, mis on talumatu selle maitsesuuna vastu muusikas pole muud rohtu, kui süveneda põhiintervallidesse. Küllastunuile peab õpetama, et meloodilise Stetzi käigus tuleb näha jumalaannet Dust kvardis elamust ja kvindis ülimat õnne. Mõttetu õhkimine õõnestab tervist nii näemegi kui hädavajalik olla seotud algsega. Miks sa mõtleb siin eelkõige partneri lõpmatuile, kramatismides üle ujutatud meloodialiinidele ja neist sündivale harmooniale. Niilsem pühendub nagu Sibeliuski vanade meistrite Madalmaade ajastu ja Bachi kontrapunkti tehnika uurimisele. Ta hakkas kasutama teatoonilisi meloodiaid, mis andsid muusikale arhailise ja samas moodsa kõla. Häälte lineaarne liikumine võis moodustada aga vertikaalis väga dissoneerivaid kooskõlasid, mis siiski ei viinud muusikat välja. Tonaalsuse piiridest. Konstruktiivseks elemendiks saigi mõni intervall, kvart, klint või triik. Ta on helilooja, kirjutas intervallid. Nagu mina neid näen, äratavad muusika vastu sügavamat huvi. Selgelt esile tõustes rõõmustavad nad meid iga kord nagu kevadise käo kukkumine. Pinged intervallide vahel ja pinged orkestris selgelt välja joonistuvad kõlablokkide vahel loovad muusikalise arengu pinge ja siinjuures on iga noot ülimalt tähtis. Neljas, viies ja viimaseks jäänud kuues sümfoonia näitavad Nielseni stiilimuutusi kõige selgemalt. Neljas sümfoonia kannab pealkirja kustutamatu. Sündinud esimese maailmasõja ajal, mis tõi kaasa Nielseni veendumusel andestamatuid, inimkaotusi ja kohutav vaid purustusi pidas ta vajalikuks väljendada muusikas ürgset kustutamatut. Vulkaani Naburskuvat elutahet. Kui neljas sümfoonia väljendas inimese ürgset elutahet, mis ennast katastroofidele vaatamata kehtestab toob helilooja kaheosalise, viienda sümfooniamuusikasse võitluse, hea ja kurja, korra ja kaose, üleva ja argipäevase vahel. Argipäevas all mõtleb ta triviaalsus, mis elu madaldab. Triviaalsus sümboliseerib siin väikse trummimarsilaadne samas kaost tekitav sekkumine muusika korrastatud kulgu konstruktiivselt esile, küündima, interpallina seob teost tervikuks, kaebleb Tertsi kõla. See muusika kuulutab ette tulevast Šostakovitši, kes tollal oli alles nurgias. Niiviisi nii tegevushaare avardus. Aastal 1915 27 dirigeeris ta kunstilise juhina regulaarselt kontserte Kopenhaageni muusikaühingus. Aastail 1000 918925 jagas ta Jette Boris dirigendipulti Rootsi heliloojast sõbra Villem Sten hammariga tõusis oma teoseid juhatades poodiumile ka teistes Euroopa linnades. 1915.-st aastast oli niilsemist saanud kompositsiooniõpetaja Kopenhaageni kontserti toorimis ning selle direktoriks nimetati ta aasta enne oma surma 1931. Vaatamata sellele, et temast oli saanud Taani juhtivaid muusikuid et ta oli saavutanud laiema tuntuse koliniilsonis süvenemas pessimism, millesse ta suhtus ka teatud eneseirooniaga loomingusse, jättis aga otsekui groteski kõverpeeglist peegelduvaid varje. Kui arstid diagnoosisid tal südant kahjustava mädase angiini ja nägid ette voodiravi, kirjutas niilsem. Ma igavlen, mu ainus ajaviide on kudumine. Juba on valmis parempidi pahupidi punaste triipudega vannilina aastaarvu ja mu naisenimega ja ma võin veel punase ääreheegeldada. Südamevaevused ja füüsiline nõrkus süngestasid tema muidu optimistliku eluhoiakut. Kui ta oma varastes sümfooniates oli elujaatus otsinud, näib ta viimases, 1925. aastal valminud kuuendast sümfooniast otsivad vastust küsimusele elu mõttest. Muusika ise on siin lõppkokkuvõttes ka kõike muud kui lihtne semplitse, nagu teose pealkiri eksitavalt või irooniliselt kirjutatud on. Aastaid varem oli ta kord naisele kirjutanud. Aeg-ajalt on mul tunne, et ma pole põrmugi MINA ISE Karl August niilsem vaid üks toru, millest erinevate kord mahedaist koordijõulistest hingelistest pudelustest sündinud muusika läbi voolab. On õnn olla muusik, seda võid uskuda. Nüüd paneb ta kirja järgmised read. Kui ma oma elu veel kord elama peaksin, tuleks igasugune mõte kunstile oma peast välja kihutada või mõnda muud vajalikku tegevust järgida, mille lõpptulemust saaks ka näha. Mis kasu mul on, et maailm mind tunnustab, aga seejärel eemale kiirustab ja jätab mu oma loomega üksi ja kõik variseb kokku. Ja ma leian taas oma häbiks, et ma nagu sõge unistades elasin ja uskusin, et mida enam ma töötan ja ennast kunstis vaevan seda parema positsiooni saavutanud olla kunstnik, see ei ole kadestamisväärt, saatus. Kui 1925. aastal tähistati pea üldrahvaliku pidustusena tema kuuekümnendat sünnipäeva oli niiviisi oma tuntuse ja tunnustatused pull. Tal oli uusi loomingulisi ideid. Hans Christian Anderseni 120 viiendat sünniaastapäeva tähistamiseks komponeeris ta avamängu Amor ja poeet, mis on kõlapildid väga sarnane tema viimaseks jäänud suurteosele ülipirtoosele klarneti kontserdile aastast 1928. Pole kahtlust, et Nielseni eriline armastus orkestris, sageli solistlikult esiletõusva klarneti vastu on pärit lapsepõlvest ja rahvuslikust musitseerimist avast, kus pulmarongkäike saatis tema kodusaarel ja ei ütlandis üksi pilli, puhub mängumees hoopis teistlaadi helisid tekitades kui Mozartit või Brahmsi mängides. Metsikult kriiskavaid elavas rütmilisest liikumises üha ekstreemsema helikõrgusi jahtides. Ennekuulmatut raske ja Virtoosne on kontserdi soolopartii pehmest kantileenist, kuleeriliste purseteni, vahetutest, hetke imprudisatsioonina, mõjuvaist kadentsilaadsetest lõikudest kõnelemata keelpillidele ja vaid kahele Facottile ning kahele konnale. Lisaks solistile sekundeerib väike trumm. Karl Nielseni viimase lõpetatud oopusena valmib ulatuslik oreliteos pealkirjaga kommuutsio, mille esiettekandele Lübeckis seda enam sõita ei suuda. Veel osalete koomilise ooperi maskeraad proovis, mida ammu pole mängitud, kuid tema süda ei pea emotsionaalsele pingele vastu. Karl Nilsson sureb 66 aastasena kolmandal oktoobril 1931. Nielseni lesk Ann Marii ütles järelhüüdes muuhulgas. Ma tahan tänada tema muusika, vanu ja noori austajaid. Igaüks teist on teda rikastanud ja tema igaühele teist midagi andnud. On palju, mille eest tänulik olla. Ja veel tahaksin tänada temana tuuri tema olemuse eest. See pole kunagi olnud stagneerunud, vaid alati liikumises kui voolav vesi. Lõpuks tahan ma tänada Taani rahvast, kes laulab tema laul. Meie mälestuseks kavandas ta kaks skulptuuri. Üks neist on helilooja kodukohas ja kujutab puupakul istuvat karjuspoissi, kes puhub flööti. Teise leiab Kopenhaagenist. See kujutab Pegasusel istuvat noort meest. Paaniflöödid, mida ma tahtsin nende figuuridega näidata, on elu mõtet kandev. Edasi liikumine. Tõsiasi, et miski ei seisa paigal. Lõppenud saates tutvustas Carl Nielseni muusikat Maia Lilje ja saate mängis kokku Helle Paas. Garnisoni muusikat esitasid lauljatar Judiitaleid taite viiuldaja Nikolai Snyder. Klarnet-ist hookal Rosen Green mängisid Kokla kammerorkester, Juha kangasse, New Yorgi filharmoonia orkester, Leonard Bernsteini Cincinnati sümfooniaorkester, Paavo Järvi Taani Raadio Sümfooniaorkester, Miikael sõlvandi ja Rootsi raadio sümfooniaorkester Esapekka saloneni juhatusel.