Tänast silmaringi saadet teeme jälle teiega, Malle Salupere ja kui me viimases saates valisime tänase saate teemat, siis leidsime ühiselt, et võiks rääkida Lydia Koidulast, ütlesite, et teil on väga südamesse läinud tema õnnetusena Tartus ja tema suur anne tõepoolest Lydia Koidulast on isegi sellepärast vist tänavu eriti sobilik rääkida, et et jõulupühade aegu pühitseme me ju tema 100 viiekümnendat sünniaastapäev ja eks ole, see kahupea iseendast on meile küll kõigile hästi tuttav ja küll on ta pildid rippunud kõikide meie koolitubade seintel vist. Ja noh, rääkimata sellest, et nüüd on tal raha peale ka pandud rahapealne pilt, ma pean ütlema, et mulle väga ei meeldi, see on natukene liiga ilusaks tehtud. Tähendab, see on niisugune ilu, mis ei olnud mitte Koidulale omane, oli ilus, teistmoodi ja ja võib-olla võib-olla, et kogu see tema kõik nii hästi tunnevad ta nime ja tuntakse vähemalt. Vähemalt kindlasti tunnevad kõik ka seda teist Eesti hümni. Mu isamaa on minu arm, eks ole, ja vast veel paari-kolme toetust siis tema tema elust ja, ja temast endast ja, ja tema ülejäänud loomingust vist tänapäeval teatakse juba suhteliselt vähe. Ma ise pean ütlema, et mul meil juhtus kodus olema, kui ma veel nii päris väike olin, sest see oli sõja aastatel, siis läksid. Oli nii tähelend kui need Koidula kogutud luuletused ja küllap sealt ka seal kujuni südamesse jäi luuletused niisama. Nojah, kui ma ütlesin, et see, tema ka ilus rikas hing ja tema kurb ja õnnetu saatus, noh, räägime sellest siis natukene. Muidugi see on ka üllatav, ma ei ole võib-olla päris kõike läbi lugenud, mis Koidulast on kirjutatud, aga muidugi seda pole eriti raske teha, sest seda anskiski häbemata, vähe, võiks öelda ja praktiliselt oli meil üksainus tõeline Koidula uurijas oli Aino Põldmäe, kes ka nüüd on juba kadunud meie hulgast. Ja millegipärast mul temaga siiski vähe tegeldud. Jah, nii on isegi tema päritolu jäänud kuidagi päriselt välja selgitamata, sellepärast et ikka kogu aeg, eriti Aino Kallas oma tähelennus on aga isegi ägedalt selgitanud seda kõik head jooned Koidula ajal pidid olema pärit Jansenite suguvõsast ja ja vanaema Mallelt, tema haiglaslikus närvilikus, jagalduvus vähktõvele, see pidi olema sellest sakslastest kohvide suguvõsast pärit. No see võib ju õige olla suguvõsade soni ja teistsuguseid kalduvusi ja haigusi. Mis vähktõvesse puutub, siis seda kindlasti Koidula õde Surjusamas Saiks, aga see, et nad, sakslased oleksid olnud kõvasti kahtlema, seda enam, et Koidula ise on ju selge sõnaga ütelnud, et nii tema vanemad kui vanavanemad on kõik olnud eestlased ära, see on kirjas Albergile ja kui tema ema tõesti oleks olnud sakslane, noh siis see suur sakslaste põlgus ja, ja saksa vastalisus, mis temas kogu aeg oli. Ja see nii kindel enese eestlaseks tunnistamine, see ei tahakski nagu haakuda loomulikult tol ajal saksastunud eestlased või kadakasaksad või kuidas neid ka nimetati, püüdsid igati jätta muljet, et nad on küll räägiti, et et ise või vanemad on Saksamaalt tulnud küll küll püüti teistsuguseid esivanemaid või ükskõik missuguseid legende leiutada. Aga ikkagi ka Aino Kallas on arvanud, et kui tule ema, isa, sääreuza mõisa juustumeister oli võib-olla kohe-kohe Saksamaalt tulnud. Aga sealsamas ütleb ta, et kui Tulano oli köster vana olnud. Et üks sakslane oleks hakanud eesti koguduse köster, eks see küll ei tahestikumalikul. Nii tuleb vist arvata, aga see kohvide suguvõsa nende saksastunud eestlaste hulka, seda siis seda siis päritolust ja kui, kui väike Lydia või, või olla nagu teda kodus kutsutud juba väiksest peale unistas sellest, et tema ka saaks Eesti rahvale kas või väikse raamatutki kirjutada. Ma ei arva, et see oleks päris niisugune legend, sest see on nii iseloomulik niisugustele nelja-viie aastastele väikestele Janseni poolt kirjeldatud stseen. No siis pidi ta ennast ka juba väiksest peale niimoodi vabanema, teadsid, teadsid tol ajal needsamad kaaned, kadakad ise väga hästi, kust nende juured olid seal. Aino Kallas on üsna elavalt kirjeldanud Koidula küllaltki raamatut lapsepõlve, noh, võib-olla see nii päris raamatu ka ei olnud ja siis tema kooliskäimist ja kohe pärast Pärnu tütarlastekooli lõpetamist tekitada, kus ülikooli juures koduõpetajanna eksami, nii et praktiliselt oli see ikka peaaegu et kõrgharidus, sest eksam oli üsnagi põhjalik ja isegi võiks natukene siin ette lugeda seda, mida siis tema käest küsiti, sest vastav toimik on ülikooli arhiivis olemas. Väga huvitav, muide, huvitav on veel see, et on olemas ju ka need kirjad, mis Koidula kirjutas oma õele sellel 1862. aastal, kui ta just valmistas ettevalmistuseksamiks Tartu sõidust ja Tartust on ka paar kirja. Sel ajal. Ta ei kirjutanud mitte sõnagi oma õpingutest, kirjeldatut, oma koduseid, seal laulusid ja kes käivad ja mida nad teevad. Ja sellest, kui palju ta seal raamatute taga istus. Nendest kirjadest saame midagi teada ja samuti samuti mitte sõnagi sellest, kuidas eksam läks, ainult visatakse siis novembri alguses, et nüüd on mul diplom käes. Eksamiprotokoll pärineb 15.-st november, Brist eksamikomisjoni kuulusid Ülikooli rektor, tol ajal soli professor, pider. Härrad professorid, Kristjani sooli, usuõpetus, Rosberg, vene keel, Saatles ajalukku, Helmlinud matemaatika, sirven, noh see on see tuntud tuntud ajalootegelane, kuid tema siin võttis vastu asjat lektorid Snyder ja Sase protokollis, esimesel kohal on vene keel. Rosberg teatavasti oli üsnagi liberaalne õppejõud, nii et sest et ta on pannud hindeid ainult väga hea ja hea. Ei saa küll kindlalt järeldada, et Koidula teadmised nii väga head olid, aga vähemalt oli ta seal seda. Ta tõlkimisest vene keelest saksa keelde väga hästi hakkama sain, seda võib ka uskuda saksa keelest vene keelde pandud hea hääldus Aasia kõneosavus võrdlemisi heasüdamlikud ja kirjand, samuti Tiimlikku, küllalt hea. Nii see oli vene keel, järgmine on saksa keel, lauseehitus, siis on pealause ja kõrvallause grammatikaküsimused. Siis on püsimas kirjanduse ajaloost ja seal on ta pidanud jutustama niisugustest kirjanikudest nagu Göte. Nii see on muidugi selles mõttes, et mida kõike pidi pidi siis kah küll teadma, sest see on 12. sajandi poeet kelle luuletused esmakordselt trükiti alles 18. sajandil. Selle ma sain proghousist teada. See Meie jõud on põhimõtteliselt pannud ainult häid hindeid, nii et kõik kõikide küsimuste peale on hea. Kuut prantsuse keel on samuti hinnatud, kõik vastused heaga. Siis on matemaatikas naditsioon, multiplikatsioon, võrrandid ja protsendiarvestus. Ja siis on veel praktiline, praktiline arvutamisoskus. Kõik on see aga hinnatud ajaloos, mida siis küsiti, küsiti. Frangi riik hästi inglise Elizabeth samuti hästi Diograafias Euroopa jõed, väga hea kliima ja ja mongoli rassid kah ja nii proovi loeng oli, esimesed ristisõjad on samuti hea hinde saanud. Religioonis küsiti prohvetite raamatuid, Iisraeli kuningat aega, noh, need on vana testamendi küsimused siis. Ja kolmandast käsust pidi rääkima, kogu see eksam, sooritati siis tol ajal ühe Ühe päevaga, aga näete, noh, meil on, meil on jagatud need, need ained kõik paari nädala peale, kuidas seda eksamit siis nimetati, see oli koduõpetaja eksam. Ja see andis talle õiguse Hausler Fung keskkooli tasemel olla koduõpetaja no tol ajal küllaltki paljud seltskonnadaamid oli ka peaaegu kõik, mida, mida oli võimalik saada hariduse osas, sest naistelt teatavasti ülikooli tol ajal pääsu polnud ka eraülikool ja veel Venemaal ei olnud sa isegi Koidula tütrel tuli selleks, et ülikooli pääseda, minna Sarbonn Tartu Ülikoolis alles lubati naisi vastu võtta 1911. Ja mujal Venemaal veel natuke hiljem. Nii et Koidula sai siis parima hariduse, mis mis oli mõeldav ja muidugi, kuna tema enda lugemisring oli üsna suur ja ei maksa vist arvavad. Ta nagu Aino Kallas on siiski küllalt halvustavalt nimetanud seda huvide ringi ja lektüürimis, mis sel ajal liikus, kõik klassikud olid talle ju ka väga hästi tuntud, kogu selle hariduse juures oli ka veel muusikaharidus. Koidula laulis nähtavasti küllalt hästi, sest siit-sealt on kuulda ja tema ise vahel kirjutab, kuidas teda seltskonnas on palutud laulda. Ta ise komponeeris koguni oma näidendiga pleed viisid, on ju ka teada. 62. aastal oli sisseeksam juba enne seda muutus, Koidula jõuab kodus oma isa paremaks käeks peaaegu sellest ajast peale, kui Perno Postimees ilmuma hakkas, see oli 1857, tema esimene kirjanduslik katsetusojamölder ja tema minia oli ju ka juba sel ajal olnud, rääkimata sellest, kui palju ta lisa juures pidi seda toimetuse tööd tegema üldse. Noh, see on, kui hakata mõtlema, siis on lihtsalt kohutav, missugust orjatööta pidi tegema pidevalt kodus, kõik, kes on vähegi kokku puutunud mingisuguse ajalehe või ajakirja toimetusega ja kui suured on praegu toimetused. Janseni ei olnudki teisi abilisi peale Liidia tõepoolest sõna otseses mõttes sõna otseses mõttes. Kui tema ise oli oma käe juba pool pool haigeks kirjutanud, siis seesama täpselt juhtus, kallid ei hakka nii et ta juba juba 25 aastaselt kurdab luuvalu rõõmatismi käes unistab ta hiljem kirjades Kreutzwaldi-le, et oleks ometigi kirjutusmasin, sest ta pidi olema nii hästi see, mis tänapäeval on masinakirjutaja ta siis tuli kõik kirjutada jo käsitsi nende ümber ja siis ta pidi olema tõlkija, tõlkija ja toimetaja korrektor, siis tuli tellijatele need kitarrist paela alla panna kõik lehed ja kirjutada käsitsi kõik aadressid peale ja, ja niimoodi päevast päeva õnneks küll ilmus lehte esimestel aastatel ikkagi ainult üks kord nädalas, aga sellegipärast see oli kohutavalt väsinud, tav ja närvesööv töö ja kui, kui koliti Tartusse, siis läks asi muidugi veel hullemaks, sest ka ajalehe populaarsus kasvas ja, ja sedasama aadresside kirjutamise tööd tuli juurde nendesamade rist vahel pakkide tegemist. Ja midagi oli niiviisi jäänud. Paistab, et liide oli siis just see, keda sai, sai selles asjas rakendada, ära kasutada kuskilt ei paista, et oleksid teised lapsed abi osutanud või kasvõi seda tehnilist tööd, sest oli ju neli poissi koguni oli jaga noorem õde, vägisi tükib niisugune paralleel peale, et väga sarnane on, on Liidia ja Evgenia kirjeldus kui oleks olnud manipuzginedaline kirjeldaja või noh, neid saab päris kõrvutada Tatjana ja Volgaga nahakad vendadega oli veel päris asja, sai vast ainult sellest. Ühest vennast oli Eugen, sest kõige vanem vend Leopold sai, oli üldse kogu aeg üks õnnetu inimene ja 1880. aastal sai ta siis ka õnnetult surma vend Julius keelest väga palju loodet ja kes oli väga andekas siin Tartus 1869. või seitsmekümnendatel oli juhusliku purjusoleku pärast viidud noh, meie mõistes kainestusmajja ja seal ta kukutas ennast kolmanda korruse aknast välja. Harri oli andekas, haritud, aga noh, nagu Koidula teda ka mitmes kirjas on iseloomustanud ta tema peale pahane olnud täiesti küsimuseta ja kindla, ise loomata ja tal oli igasuguseid ettevõtmisi ja noh, juba seegi näiteks ka kihlusid katkestas ja, ja niisama oma ajakirjanduslikke ja muid ettevõtmisi õieti õieti ei õnnestunud tal midagi ja tema nende untsu läinud, mis ta mõjul laastus õieti ka pere back lõpuks, nii et jäi siis vend Eugen, kes õppis arstiks ja pärast sai sensoriks ja noh, tema ongi ka Jaan Krossi pöördtooli tunni peategelane, kus huvitaval kombel Koidulast ei räägita peaaegu üldse ta mälestustes ei, tuletagem meelde. Nii et niisugune oli siis Liidia on samal ajal tema seesmine tuli, balang ja enese harimine, kui ta avaldas oma esimese luuletuskogu. Siin ongi nüüd kasvatuse ja kalduvuste vastuolu või kuidas ütelda. Sest ta ise oli siiski veendunud selles, et tema ei taha mitte luuletajana tuntuks ega kuulsaks saada ja alguses vist uskus päris kindlalt, et noh, keegi ei saagi teada, kes peitub selle vainu lillede anonüümse autori taga, noh, seal ei olnudki üldse mingit autori nime. Sõltub, kui ilmus esimene esimene luuletuskogu Vainulilled, mis möödus ta suhteliselt märkamatult, kuigi siiski Eesti Postimehes. On arvatud, et see oli Janseni enda kirjutatud, aga hiljem nagu on selgunud, et see oli siiski Jakobson, kes tähele pani ja märkis, et kõlbaksid need lillekesed kasakeste rohtaeda, kust me sagedad hästi palju sandimaid noppime. Aga Vainulilled nendest ei ole ka hilisemal ajal väga palju räägitud ja üldse üldse on meil olnud kombeks ja on siiamaani muidugi ikka vaadata omaenda teadmiste ja ka arusaamiste kõrguselt asjade peale ja kuna seal päris originaalseid luuletusi peaaegu ei ole, neil kõigil on mingisugused ja eriti, mida rohkem on seda asja uuritud, noh, Aino Põldmäe on tegelenud sellega põhjalikumalt ja enam-vähem kõigile luuletustele saanud mingid eeskujud nii kolmandajärguliste, tolleaegsete saksa luule töötajate hulgast. Aga siiski tuleb ju mõelda, missugune, missugune aeg oli ja tol ajal ei suhtutud sellesse ümber luuletamisse mitte nii nagu praegu. Ja pealegi, kes teab, kui õige nüüdse lähenemine üldse on, sest luuletus kui ta on juba tõlgitud, siis ta on ikka juba midagi muud kui see, mis originaalis ja ta väljendab ikka rohkem juba juba selle tõlkija olemast, kui olemust teame Žukovski juba eelmise sajandi algul. Temale kuulub väidet. Proosa, tõlkija On ori, ta peab jälgima oma eeskuju. Aga luuletõlkija on rivaal, võistleja, nii mõnedki juba vainu lillede luuletused ületavad seda eeskuju, sest tema enda Anne oli vaatamata eesti keele tolleaegsele viletsale olukorrale igatahes kõrgem kui nende eeskuju, luulet, et oma ja nii on ka selles vaimu lilledes üsna mitu oletust, mida me tänapäeval ikka tunneme ja teame ja nagu ema südasügise mõtted juba kaseladvast lehed langevad. Ja siis üsna varsti selle peale tuli teine kogu Emajõe ööbik jällegi anonüümne. Ja see on tegelikult kõik, mis, kui tule oma eluajal on suutnud välja. Nii et 1866, õieti oli viimane kujutada eluajal ilmunud luule libi Koidula. Ei tulnud ka mitte koos Emajõe ööbikud, nagu meil vahel isegi mõnest kooliõpikust. Mulje võiks jääda vaid, kui Jakobson oma kooli lugemise raamatusse hakkas panema luuletusi ja tahtis luuletaja nime sinna alla panna. Ma Koidula oli absoluutselt vastu oma nime alla panemisele, aga jätab su, neil oli õnnestunud Janseni käest siiski välja uurida, kes on autor Koidula isegi tahtis sinna panna saksikut, klapp nime alla plat, tähendab leht, siis oli Jakobson see, kes selle lennud Kaja suguse tiivustava nime leidis ja tõesti väga õnnelikult ja nii läksid juba sellesse kolli lugemise raamatusse. Et just nimelt sellest kõigest Jakobson oli ka see, kellele kuulub esimene ja väga kaugelenägev arvustus just nimelt Emajõe ööbiku kohta. Tõesti too puiestulev aeg, mis ta toob, kuulsaid laulusid ja laulikuid ülemal nimetatud laulud, vaat nende kõrvas ikka kõlama ja elama, kuni eesti keel elab, ligi ennustus see ennustus pidas tõesti paika. Koidula ise sattus nüüd ka, oli juba Tartus, Jansenite kodu kujunes, tule ise sattus juba eesti kultuurikeskusse või oli see üks selle keskuse kujundaja, sest see Ansenite kodu tol ajal võib pidada Eesti esimeseks kirjanduslikuks salongiks, kuhu kogunesid just eesti üliõpilased. Siin käisid luuletajad tolleaegset, noh nii enam-vähem Koidula eakaaslased, Kuhlbarsid näiteks. Bloomberg ei olnud just luuletaja ikka kõik need ärkamisaja tegelased said kokku just nimelt Jansenite juures ja kui tulla oli seal kahtlemata särav keskpank. Muidugi ei mahtunud ta tolleaegse selle baltisaksa Tiidermeerliku ja susse kitsasse kitsastesse raamidesse, nii et teda olevat siis nimetatud hulluks Liidjaks, kes eriti ei pidanud kinni konventsioonidest ja võis ka seltskonnas põrandale istuda või või muud sellist täiesti sündsusetud teha, oli üldse liiga erinev teistest just nimelt just nimelt ta oli liiga erinev ja teistmoodi. Ja muidugi see, mida on öeldud, et ta võis seal kuskil keskpäeval veel hommikumantlis ringi käia. Küljest, see oli ju seotud sellega, et siin ta tõesti päevast päeva pidi pidi orjama, ta sai ääretult vähe magada, plika selle saba ajalehe töö pärast peale Eesti Postimehel oli ju juurde Postimehe jututuba mille Koidula peaaegu täielikult täitis, seal küll Janseni enda tegemisi on seal vähe hulgas ta võib-olla osa asju on tehtud ehk kahasse Jansoniga ja muidugi Janseni lopsakas keel ja ütlemised ja tulevad seal esile, aga ikkagi põhiline töö oli, oli Koidula peal ja nagu ta ise on jällegi hiljem ka meenutanud, Edison ikkagi alati olnud, see on ühestama jah, kirjadest juba Kroonlinnapäevist. Ma ei taha jumala eest meie vanamehe teeneid meie olemise ja edasijõudmise suhtes vähendada, kuid nad piirduvad alati vaid sellega, mis temale mõnus ja mugav. Tema hubane mõnus elu värske loomuse annab ka kõikjal veel omapoolse lisa, et teda inimestele armsaks meeldivaks teha. Niisugustel inimestel on alati edu massi juures aga kõrgemaid Kõrblisi nõudeid rahuldavad nad vaid harva suudavad end vähe ise juhtida ja nii edasi näib ikka väga õige iseloomustus olevat just Janseni kohta, kuigi tema teeneid sellega niisama nagu ka Koidula ütleb, tema teeneid sellega ei saa küll põrmugi vähendada, sest ikkagi kes teab, kui kaua meil vaata, oleksime pidanud ootama seda esimest Eesti ajalehte ja kui kaua üldse oleks veel tulnud oodata seda päris tõelist ärkamisaega ja kõiki neid üritusi, mis ikkagi Cipras osas Janseni eestvõttel Teoks said, nagu kasvõi see laulupidu, mis oli ikka Jansenite maja organiseeritud ja jällegi, et seesama laulupidu niisuguse impulsi andis osavõtjatele just sellele maa soolale, kooliõpetajatele, kestritele, kes eriti rakendatud olid tunda ennast noh, niisuguse ühise rahvana ja aru saada, et eestlased võivad ennast näidata. See oli ikka midagi niisugust, mida me mitte ära ei tohiks unustada. Samal ajal see oligi see kõrgpunkt, mis kuid olla nii suureks siis tuli, siis tuli veel samal ajal need Soome silla mõtted ja, ja soomlaste poole vaatamine, tutvused Soome sõpradega. Me teame ju trükitud Koidula Albergi kirjavahetust. Et sellele on tähelepanu pööratud küll vist seoses kah selle Aino Kalda nägemusega, noh rohkem kui Koidula isiku tragöödia ainult tagasi, kirjavahetus on väga huvitav selles mõttes, et ta esimesel aastal eriti 1870, see on sel aastal on ta isegi huvitavam ja rikkam minu meelest kui kirjavahetust Kreutzwaldi ka, sest seal on neid ühisaateid ja, ja vaateid suurde maailmapoliitikasse ja Koidula poolt poolest ka väga teraseid. See huvita keel, mis ta leiutas selle kirjavahetuse jaoks on niisugune omapärane soome-eesti segakeelt, kusjuures ta siis vahetevahel ikka läheb üle saksa keele peale. Ja siis on 1871. aasta suvel külaskäik Soome, mida oodatakse mõlemalt poolt väga toidule, on rõõmus ja õnnelik, nagu ta ise kirjutab ja nagu seeritest see oli. Pealegi käidi kolmekesi Koidula koos isa ja venna Harryga Vastuvõtt suvisele ajale vaatamata oli äärmiselt südamlik. Me ärkamisaja tegelased ja just soomemeelsed tegelased olid mitmel pool vastu võtmas ja, ja nende auks korraldatud üritusi oli kõik, see jättis tohutu mulje ja muidugi Lidia oli katses selge see, et kõvasti sisse võetud noorest Albergist kirja partnerist ja Soome lehe ajalehe uusi Soomentaari toimetajast. Olgugi, et see külaskäik jäi küllaltki lühikeseks, tuleb välja, et tegelikult oldi Soomemaal kõigest 11 päeva. Tagasisõidul saadab Koidula väga südamliku luuletusega Alnbergile sünnipäeva tervitused ja kiri ise on niisugune, noh et Aino Kallas on selle peale ütelnud, et selle peale oleks ainus õige vastus olnud kosimis kiri milleks olid kah kõik võimalused, aga samal ajal kiri olin küllaltki naiselikult. Nii koostatud taganemisvõimalus oli Agalmberg, kellel kõigepealt oli juba silma hakanud üks tema noortest õpilastest. Peaaegu 10 aastat Koidulast noorem Koidula oli temast kaks ja pool aastat vanem. Küllap võib-olla vaatamata kogu sellele hingelisele kokkukuuluvusele, mis kirjades oli ilmnenud ja see suur sõprus, mida tõotati, küllap ka niisugused kaalutlused siin oma osa mängisid. Igatahes Alberg oma kirjas teeb poolnaljatamisi küll, aga siiski tõsise hoiatuse, et ei maksa ööbikul niimoodi meelitada soomepoissi, kellel võib hoopis segamini minna. See vastus oli, oli koidule nii suureks löögiks, et temapoolne kiri vastuskiri läheb alles kahe kuu pärast. Vahepeal oli ta ka haige. Enne Soome minekut oli tal täiust teinud abieluettepaneku Mihkelson arstiteaduse üliõpilane Eduard Michelson, lätlane, kuid nii saksastunud, et tema oma rahvust üleüldse millekski ei pidanud. Ja Koidula oli ka Kreutzwaldi-le juba kui andnud temale ainukesena, et mis teab küll üks tüdruk tegema, kellel on kaks kosilast soomlane, lätlane Kallas on arvanud, et ja tema järel mitmed teised ka. Koidula nii-ütelda üle pea, abielusse tormamine või Mihkelsonile ja sõna andmine oli just sellega seoses, et ta ei tahtnud Kreutzwaldi ees häbisse jääda. Noh, vaevalt nüüd küll, et see peamine põhjus oli, sest taganemisteid oli ju oleks ikkagi olnud ka niiviisi, nii et asi ei olnud mitte selles. Aga küllap Koidula hakkas, hakkas oma elu üle tõepoolest järele mõtlema, sest 28 aastat oli juba käest ei pea päriselt, nagu ta ise ka öelnud, oh süda ära salgas Sa pisut õnne nõuad ka ei saa juba vähemalt üks kuigi perekonna poolt hoolikalt varjatud ja uurijad pole senimaani jälile saanud. Kes võis olla kes, kes Koidula südame aasta varem oli rongi võtnud, aga sellele loole oli mingi järsk ja vägivaldne lõpp tulnud. Nii et üks pettumus oli juba üle elatud, nüüd oli siis teine. Ja ei tea, nagu ta päris õigesti kirjutab Kreutzwaldi-le, kui seega avaldab kahtlust, et kas valik on päris õige, et see tundub nagu puht mõistuseabielu olevat. Ta ütles, et kui ma oleksin päris mõistusabiellu läinud, siis oleksin ma võinud võtta vastu Tallinnast oli tal käinud üks rikas kohviku või restorani omanik kosjas. Et siis oleksin. Aga Eduard Michelson oli temast tõesti ja tõsiselt sisse võetud, võib-olla ka sellepärast, et, et tema seda, seda Koidula poolt, mille pärast Eesti omad noormehed talle nagu liginedagi ei julgenud, sest nad pidasid teda hoopiski millekski nii kõrgeks ja, ja teistsuguseks neil pähegi ei tulnud temale kui naisele läheneda. See pool just jäi Mihkelsonile nii hästi varjatud arusaamatuks ja ta ju elu lõpuni ei õppinud eesti keelest aru saama, aga omamoodi oli ta muidugi väga-väga kiindunud oma naisesse ja püüdis siiski kõike teha, mis tema, mis ta tema heaks oskas teha. Aga see, et see elu jäi samal ajal väga vaeseks, vaevaliseks ja vaeseks ka sõna otseses ja materiaalses mõttes, sest ääretult väike oli Mihkelsoni palk nende Kroonlinna aastate jooksul tuleb Ta ainult iga rubla Vaidiga kopikat hoida näiteks kurdab, kui tulla. Ta oleks väga eriti siin, oleks väga vaja Wiedemanni sõnaraamatut. Aga kusagilt ei olnud võtta seda seitset rubla, selle ostmiseks ei saanu palju muid niisuguseid momente. Kahtlusi ja kõhklusi on nii palju, et pulmad tegelikult lükatakse. Kihlusaeg kestab peaaegu poolteist aastat ja veebruarist 1873 on laulatus, mille peale noorpaar sõidab otsa kohe Kroonlinna Kroonlinna sellepärast et Mihkelson õppis ülikoolis kronotudengina, see tähendab stipendiaadina ja noh, nii nagu meie hilisaegadest ka teame, et kuulusid suunamisele aga suunamisele kogu laiale Venemaale ja ainult tänu tutvustele ja doktor Karell i abile Peterburis õnnestus siis saada talle koht lähemal Eestimaale ja muidugi muidugi tol korral Koidula mõtles ta selle peale, et seal lähemal Soomemaale, mis ta lõikani südame külge oli jäänud ja nii siis koliti Kroonlinna.