Tänasest silmaringi saates kultuuriloolane Malle Salupere räägime juba eelmise saate lõpus alustatud teemast edasi. Kohus ja kõrts muistse eestlase, täpsemini Liivimaa elaniku elus. Ristima, sest kui me, kui me praegu praegu räägime Eestimaast, siis me mõtleme kogu Eesti ala, aga ikkagi ajaloolased tihtipeale pahandavad ja parandavad, kui öeldakse, kui räägitakse 19. sajandil Eestimaast, siis on see ikkagi põhjaeesti. Suurem osa tänasest Eestimaast kuulus siiski Liivimaa kubermangu kõrts. Muidugi, see on üks nähtus, mis hakkas eriti vohama rootsi ajal, sest siis läks lahti piinapõletamine enne seda eestlane pruuli õlut ja see oli väiksem pahe kui või põletatud viin, mis hakkas tooma tublisti tulu. Mõisnik, kelle ja kus selle tõttu seda soositi. Ja teisest küljest kõrtside pidamine nähtavasti oli ka väga tulus ja nii linnades kui maakohtades kõik püüdsid kõrtse avada, pidevalt tuli teha seal igasuguseid piiranguid, näiteks näiteks linnades ei olnud lubatud väikegildi liikmetel kõrtsi pidada, erand tehti leskedele. Noh, nendel oli, seda nimetati Bürgerlysenaarong. Kodaniku toitmine ja käsitööliste käsitööliste linnakodanikele, skedel oli, oli kah õigus kõrtsi pidada, noh, see oli ainult niisugune. Ma ise pruulimiseta siis olid õllepruulimise suhtes olid igasugu igasugu kah eeskirjade kitsendused, kes tohib, kes ei tohi, talupojad näiteks ei tohtinud õlut pruulida rohkem kui ainult oma tarbeks noh nende perekondlike sündmuste, pulmade, pulmade, varude matuste puhuks, aga pruulitud ka näiteks mõningaseks tähtpäevadeks ütleme, mihklipäevaks kus ja mardipäeval olid niisugused meeste meeste kogunemised kuhu igaüks tõi oma pruulitud õlut kaasaja teadagi, mõnel sellisel või siis asi minna kah tulinija kähkluseni, nagu ikka sooja peaga Kaarle müük oli, oli piiratud. No sellele vaatamata näiteks Rootsi aja lõpul ütleme mul on siin üks, üks nimekiri Narva kõrtsidest 1007. viiendal aastal, nii et see oli kohe pärast Rootsi aega noh, nii-ütelda. Vene valitsus tegi inventuuri pärast seda 1704. aastal Narva vallutamist. Ja siin üles loetud 147 kõrtsi tolleaegsest Narvas, kus oli võib-olla vaevalt 1000 elanikku, siin on see nimekiri, seal on siis noh, algab linnapeaga, kellel on neli kõrtsi küll omas majas, küll keldris, küll linna ääres kodanik Wolf, sellel on oma oma keldris ja Vallikraavi ääres noh, ja nii edasi ja nii edasi, siin ühel mehel on koguni kuus kõrtsi. Pandi siiski mingil määral kiir ja pärast nende pärast seda vürtside hulka piirati, aga noh, niisamuti niisamuti püüti neid pidada jäävad, aga maal ei saa näiteks, on kusagilt Kaheksateistkümnenda sajandi algusest on Simuna kihelkonnas, seal oli, olid niisugused külad, mis olid jagatud Sirla ja nädal maal mis olid jagatud kahe mõisa vahel ja üks mõisnik kaebas teise kohtusse, sellepärast et see oli avanud seal oma poole peal kõrtsi ja tema talupojad enam ei tee. Et kõik jooksevad aina kõrtsi naised, kaasa arvatud. Lihtsalt maksab, suurt kahju? Ei tee, jah, olen selle suuregultsid arvu kohta, kas siis see naiste kõrtsis käimine oli nii üleüldine või, või muidu oli neid kõrtse rohkem kui, kui mehi? Päris rohkem ei olnud, aga siiski nii. Kohta tulid kajale mani kõrts ja paistab, et naistele seda kõrtsis käimist pahaks ei pandud, sest mitmes kohtuloos on tulnud välja, et et kõrtsis, kas tunnistajatena on ka naisi üle kuulatud, kes olid seal kusjuures veelse kõrtsituba oli siis nii, et seal elasid ka kõrtsmiku perekonnaliikmed veel näiteks ühes kähmlustes, kus mehed läksid tülitsema, kukkus keegi kõrtsmiku emale otsa, kes oli voodiga seal ja noh, haige ja vana ja ja, ja see suri ja meie jaoks praegu üsnagi nii võõras mõtelda, aga ma hakkan niimoodi niimoodi see elu siis käis seal ja naised on, naised on olnud jah ja eriti laatade ajal käidi siis terve perega kõrtsist läbi. Noh muidugi väga mitmesuguseid, väga mitmesuguseid kokku leppimisi ja, ja tutvusi ja kõrtsides sõlmitud ja jällegi kah nende talurahvarahutuste puhul selgub, et ikka on kõrtsides kokku lepitud ja kokku saadud ja määratud koosolekuid oli, oli omamoodi klubilise tegevuse vorm. Muidugi varem oli ju katoliku ajast veel olid olemas niinimetatud mängude mängude majad võiks nimetada mingiks klubiks, mille luteri pastorid suutsid seitsmeteistkümnenda sajandi jooksul välja rookida, need keelati ära. Et talupoegadel võeti see niisugune lõbutsemise võimalused. Ja nendest nendest mängude majadest on suhteliselt vähe teada nendest simmanitest, mida seal peeti, seda peeti ikkagi, pastorid tähendab omas rahanguses, arvasid, et see on ikkagi üks kõlvatu koht ja soodustab soodustab igasuguseid avatuid suhteid ja moraalilangust moraali pärast on muidki asju ära keelatud nagu Tartu linnas teater näiteks niipea kui ülikool avati, et tudengite moraali mitte rikkuda, mis siis veel rääkida talupoegadest niisamuti. Niisamuti ei lubatud neil torupilli mängida, mis pidi kah olema, eks saatanlik pill just pühapäeviti keelati ära. Aga talupoja Leo, mingisugust muud lõbutsemise võimalust ei olnud, talgud keelati ära, need olid jällegi kooskäimise kohad. Keelab ta võib küll kõike ja on alati keelatud, aga kas selle sellegipärast on neid keeldega järgit? Nojah, niisuguseid keelde, mida sai nüüd avalikult kohe kontrollida ja eks neid mingil määral jälgiti, aga tuleb välja, et ikka sellele vaatamata viisitatsioonides küsitakse, kas ikka ei peeta talguid laupäeviti ja tuleb välja, et ikka peetakse täiesti arusaadav, mis siis said inimesed just naka mõisatööst vabaks ja poisid võisid üksteise juures koos käia, üldse kardeti neid kooskäimist, noh, nii nagu sa mängutubade mängutubade keelamine, ei isegi kõrts selleks kohaks. Kõrtsis oli suhteliselt ju odav, see toob Hiina või, või õieti Stoff seal oli kah mingisuguse topkaga vist tegemist ja, ja toob õlut ja isegi kas need 18. sajandil näiteks mõisnikud joomist soodustama sellega, et noh, näiteks need vabadikud, kes ei olnud mõisatööks, kohustatud ja neid, aga nad pidid ka millestki elatuma, ega neil ei olnud õieti nii elamist võimaldavat maatüki nad ju ei saanud kusagilt, siis nad käisid ka mõisas tööl või tegid ehitustööd või midagi muud. Küllaltki tihti selgub, tasuti neile õhtul lihtsalt viinaga või õllega. Anti toob õlut ja pits viina ja sellega oligi temal päeva palk käes ja inimesed ise leppisid sellega, paistab noh, ja nii see rahvas jooma õpetati. Aga muide see kõrtsides müüdav viin, kas see oli seal endal koha peal aetud või oli see kuskilt hangitud? Kindlasti koha peal ja pealegi näiteks näiteks, mis puutub mõisa kõrtsidesse või, või ka kiriku kõrtsidesse, siis nad ei tohtinud mujalt osta, aga muidugi viina peale oli siiski selles mõttes sisse viidud monopol, et igasugune tähendab selle viinakvaliteeti kontrolli. Ja aktsiisimaksu tuli maksta nii et see olid olemas need ametnikud, kes neid viina viina ja õllemaksekogusid need riigile teise tõid, need kõrtsid kadunduvad tulu sisse ja selle tõttu siis ka nende avamist soodustav. Nii et see on olnud läbi sajandite üks riigi põhilisi tuluallikaid ja sellepärast on ka kõik karskus ettevõtmised alati kuni kõige viimase ajani välja jälle selle taha takerdunud, et riigi sissetulekud kahanesid ja siis võeti piirangud jällegi minu teada ainult ainult muistses. Hiinas mindi järjekindlalt lõpuni ja keelati ära, niiet olidki keelatud. Kui me meenutame, siis oli saate tänase saate teiseks teemaks oli kohus ja kõrtse kohus. Need olid just minu meelest väga teravmeelselt kokku pandud sest kindlasti nad on üksteisega seotud. Jaa, sest kõrtsist kõrtsist väga sageli viis tee kohtumajja juba selle tõttu, et sealt algasid igasugused pahandused ja, ja tõusid tülid, küll peksmised, küll tapmised, sest eestlane ka tappis teist sihilikult, aga selle eest jälle, kui talle vihahoos mingi asi kätte sattus, siis ja tuleb välja, et üks, üks kõige hullem tapariist on olnud, kui kusagil toimus joomine näiteks rehetoa läheduses, kui sealt koot kätte sattus, koodiga löömine lõppes üsna üsna tihti surma, aga noh, mitte ainult mitte ainult kõrtsist ja on näiteks niisuguseid, siin oli mul üks lugu, üks lugu, mille kohe loeks pikemalt ette, sest see oli 1750. aastal oli ervita mõisa Märjaküla karjusse Mihkli naine Kai nõuks võtnud oma mehest lahti saada. Ja siis ta meelitas mehe mees oli novembriks, ta meelitas mehe linaleo augu juurde, seal mees libises ja kai lükkas ta siis lõplikult auku. Aga vesi ei olnud küllalt sügav. Ainult vööni mees jäi noh, sinna niimoodi seisma ja hakkas appi karjuma, kai lõi tal teibaga pea puruks ja siis tõmbas. Keegi teda ei leidnud, siis kaheksa päeva hiljem võttis ree ja viskas meisse viis mihkli tee peale jättis ta sinna, noh ja kus ta siis leiti, arvati esialgu, et on surnuks külmunud. Loomulikult asi tuli, asi tuli välja, kohtus selgub, et Kai on 33 aastat, vanamees oli 30 kuueaastane. Ja jutustab, küsitakse, kas nad siis halvasti elanud? Ei Ta pole teda, ei armastada vihatajaga isegi lüüa osanud, kuna ta olevat liiga Änfeltic, see tähendab noh, niisugune väga lihtsameelne või rumal olnud ja pole ka muidu midagi teha osanud. Küsitakse, kas ta oli segase mõistusega. Ei, aga ta olevat ikka liiga tuim ja liiga tuim ja rumal olnud. Teised tunnistajad ütlevad, et mees ei olnud üldsegi rumal ja oli väga-väga töökas. Noh, aga tõesti äärmiselt vaikne ja, ja niisugune legmaatilise loomuga, nähtavasti siis küsitakse jälle, et miks ta siis mehe ära tappis. Noh, et kuna ta oli liiga liiga lihtsameelne ja pole teda abi eluliselt rahuldanud Kai oli r vaada sulas, ei ole miga pikemat aega kui elanud ja see olevat talle öelnud, et noh, et kui me surnud oleksid, siis nad võiksidki abielluda. Ning ta väidab ise. Jaan muidugi väidab, et tema pole kunagi mingisugust abielu mingist abielust rääkinud ja üldse pole tema. Jaan oli kahekümneaastane ja üldse olevat ka ise talle peale käinud ja noh, tema, tema ei ole siin üldse milleski süüdi nagu ikka. Aga muidugi see lugu oli, see lugu oli äärmiselt, ta on pikk-pikk, kohtuasi ja kõik need tunnistajad ja kõik need jutud ja kuidas ta oli haudunud seda tapmise mõtet juba paar aastat ja ja nii, et pole sugugi võimatu. Kuulus laul, mehetapja maist on kah mingit inspiratsiooni saanud just kas sellest või mõnest muust taolisest sündmusest niivõrd värvikad asjaolud, kai tema mõisteti siis surmarattal, kusjuures veel vastav paragrahv nägi ette, et ta tuli siis alt üles lõhki käristada ja selle peale pandi keha veel sinna rattale välja. Muidugi selliseid otsuseid eriti palju ei tehtud ja 18. sajandil juba just sealsamas keskpaigas kaotati Venemaal surmanuhtlus üldse ära, nii et siis, kui Rootsi ajal olid surmanuhtlused üpris tavaliselt ja näiteks igasugune verepatt ja siis ka Tuomioja tõi tingimata kaasa surmanuhtluse, siis 18. sajandil muutuvad näiteks odomia juhusset suhteliselt sagedaseks kohtus. Ei tea, kas neil hakati lihtsalt rohkem tähelepanu pöörama ja huvitav, kust neid pealekaebajaid nii palju leiti, aga karistuseks jääb ikkagi ainult vitsanuhtlus, kuigi on ka 1730. aastal, see oli kusagil Tartu lähedal, jällegi ma ei mäleta, mis mõisas on kirja pandud, et üks poiss noh, hukati selle patu pärast ja lehm koos laudaga põletati ära. Milles oli vaene loom, see pilt, aga, mis laadi kuritegusid üldse toime pandi? Kõige sagedasemad olid muidugi mitmesugused mitmesugused vargused jällegi talupoegade poolt, sest ega seda, ega seda head ja õilsat õilsat talumeest või eestlast muidugi pole olnud ja ja kuigi 18. sajandil vargusi suhteliselt vähe kohtus arutatud, siis oli veel mõistlikutel laialdane kodukariõiguse, nähtavasti need asjad rohkem lahendati. Nii et kohtusse läksid siis, kui näiteks talupojad olid omakohtuga liiale läinud ka üks väga värvikas varguse lugu, see on isegi niisugune, noh nii kirjanikud lihtsalt seda ei tea, minu meelest see mees kütti Madis oli tema nimi, vääriks täiesti Rummu Jüri kuulsust. Sest tema, tema oli see lugu Cesajalt kestab ka 1740 kuni 48 ja piigaste mõisast oli ta tema ees, ei olnud ükski lukk kindel, tähendab ta oskas teha lahti kõik kõik lukud. Ja mitte ainult lukud, vaid lukud olid pitseeritud, võttis ka pitserit nokitses maha ja pani tagasi. Ja niimoodi käis ta palju aastaid mõisa aidas vargil kasutades seda, et, et peremeheta oli see talu peremees, et peremehed pidid kordamööda mõisa aitu valvama ja tema oma palvekorrad kasutas siis selle aida tühjendamiseks. See asi oleks võinud jäädagi võib-olla saladusse, kui ta poleks läinud liialt julgeks liialt häbematuks nende asjadega, sest kuigi näiteks mõisas oli mingisugune aidainventuur tehtud ja oli seal mitukümmend vakka, kui oli seal isegi isegi üle 100 vaka puudujääki avastatud, aga mitte keegi ei osanud seletada, kust see võis tulla, sest noh, mingisugust aida lõhkumistega luku lõhkumist ei olnud, siis varastad Di, varastati mõisa tõllakuurist mingisugused eri sorti herned ära. Noh, ja siin mõisnik võttis Tally poisid liistule ja lubas neid nii kaua peksta, kuni kuni nad kas annavad siis selle välja või, või ütlevad varga muidugi oma nahk on ikka ihule lähemal, metasid siis küttimaadist, nii et teisest küljest tuleb teada, et seda või noh, arvestada nähtavasti seda suurvarast kõik tundsid ja üleüldse ka nendes kirikuraamatutes vahel on näha, et seal on pastor näiteks, kirjutab, et näed, et see suri ära, see mees, et oli, oli suur varase noh, siin ka, aga noh, nüüd siis nüüd Madis võeti kinni, tal oli veel kaks abilist, nii et ta oli seda vilja hobuste ja vankriga muidugi säält ära vedanud siis viinud kuskile Vastseliina kanti, lasknud seal viinaks ajada ja siis niimoodi althõlma turustavad. Sest Vastseliina oli tol ajal piiripunkti, sealt edasi hakkas Venemaa. Nii et see esimene kinnivõtmine kah veel kohus küll algas. Madisel õnnestus jällegi Tartu vanglast põgeneda ja isegi isegi kahel korral. Siis läks ta ära Venemaale. Kuskile Petseri kanti oli seal ühes talus ja seal oli ta sellele peremehele rääkinud, et, et teab, kus kohas vigaste mõisas on keldris peidik, kus hoitakse raha. Sest tema oli ise olnud müürseppa abiliseks, kui seda peetikut laoki peremees, kelle juures ta elas, hakkas, ütleme, ürituse sponsoriks andis talle veel ühe sulase kaasas oli ka siit Eestimaalt ära karata ja hobused ja siis nad panid selle röövimise toime. Muidugi mõisas oli just sellel ööl valves selle maditsioonu, kuigi pärast kohtus ta muidugi vannub ja Madis ja kõik, et tema midagi ei teadnud, noh, oli tormine töö ja nad lihtsalt kasutasid selle ära, murdsid mingi võre lahti ja noh, ühesõnaga said selle raha rahapaja kätte. Ja jõudsid sellega õnnelikult ka, kihutasid ühe ööga jälle sinna piiri taha ja kui ei oleks olnud liigset ahnust, siis oleks asi kõik läinud õnnelikult. Aga nad hakkasid seda raha jagama enne peremehe juurde jõudmist ja otsustasid suurem osa endale võtta ja öelda, et rohkem ei olnudki. No aga peremees juhtus olema teisel pool seda heinakuhja, mille all nad seda asja arutasid. Lugu lõppes sellega, et, et lõpuks andis peremees nad ise üles, see kohtutoimik on äärmiselt paks ja äärmiselt huvitav, selleks seal oleks mitmeromaani jagu sündmusi. Kuidas elati, kuidas elati, seal pole siinpool ja mis, kes kõik olid asjasse segatud, kuidas Madis oli käinud enne nõia juures küsimas, kas tal ikka läheb asi õnneks ja ja kuidas siis kutsutakse see neid, et see on üks vana ja pime mees ja ütleb, et noh, et millegagi peab ju elama, et ega tema nüüd ei ole mingi nõid, aga noh, et niimoodi ta on rääkinud, kui keegi tuleb, keegi tuleb midagi tahtma ja keerutas ennast välja, nii et kõik teda milleski süüdistada ka ei saanud. No siis on veel vahe, vahepeal on seal süüdistus selles, et Madis olevat oma ema löönud kunagi ja ema on küll selleks ajaks juba surnud, aga seda jälle ei suudeta tõestada ja madise ise seal on jällegi see lastelaste ja vanemate suhe. Selgub, et isegi niisuguste inimeste puhul on ikkagi see Pieteet vanemate vastu olemas, et ta ütleb, noh, et kuidas see ei ole ju mõeldav, et ma oleksin ema vastu käe tõstnud või, ja peale selle vaadaku suur mina olen ja missugune väike, no mis tast järgi oleks jäänud. Isa olevat teda ikka keelanud vargil käimast ja kunagi, kui ta oli hobused ette rakendanud ja minema läinud, soliisa järele jooksnud, pööranud isegi hobused tagasi ja jäi minemata, aga noh, siis pärast seda, kui sa ära suri, siis ta ikkagi jätkas seda tegevust. Nõid oli talle ütelnud kah kahtepidi, noh tegelikult ta ikkagi just nagu lubas tal edu. Ja, ja nüüd süüdistab, et, et noh, see oleks siis teda nagu petetud. No Madis Madis, selle mõisteti ka surmanuhtlus mis ka siin Tartu lähistel täide viidi. Tema kaasosalised pääsesid küll, üks neist oli tema sulane ja Liivist onupoeg, teine pääsesid vitsa karistusega ka juba 18. sajandi lõpus, 19. alguses tuleb ka Siberisse saatmine. Ja siis, kui hakati Enekroteid võtma, siis Canikuteks andmine tähendab kõlbulikud. Noormehed võidi anda kanepit, eks karistuseks. Siberisse saatmine on üsnagi meie kirjanike tähelepanu pälvinud aga möll Eestis Siberisse saadetud. Näiteks seesama seesama Madis oleks võinud ka sinna sattuda just raskemate kuritegude eest, need, mis nägid ette suuremat suuremat karistust. Muidugi hiljem juba siin 19. sajandil tekkis niisugune radiatsioon, seal olid ka ajalised saatmised noh, teatud ajaks asumisele saatmine, siis hakati arvestama juba näiteks kahju varguste puhul kahjusumma suurust, nii et üle 50 rublase kahju puhul võib rakendada juba Siberisse saatmist. Rääkimata sellest, et kohtusse kohtusse muidugi kaebasid vahel ka talupojad mõisnike ja võis juhtuda ka seda, et nad isegi seal õiguse said. Siin oli üks niisugune vahe institutsioon olemas, nagu niinimetatud Fiskuse komissarid. Fiskaaditaks hakati neid hiljem nimetama. Nende funktsioon Meie kirjandusest küllaltki täpsustamata, sest hiljem tegelesid nad, nad olid just onu varakaitsjatena ametis ja siis oli nende ülesanne veel ka tegeleda majutamisega ja ja on jäänud mulje, just nagu see olekski olnud nende peamine ülesanne, mis hiljem küll niiviisi oligi, aga 18. sajandi alguspoolel, eriti olid nad ka need, kelle poole talub õige, see oli nagu vahelüli valitsuse ja rahva vahel ja idee oli selline, et nad võivad pöörduda just nende samade Fiskuse komissaride poole siis ja need siis kas võtavad midagi ette või annavad asja edasi maakohtusse. Nende materjal ei ole säilinud, mul on õnnestunud näha ainult ühte sellise ametimehe päevikut see on Saaremaalt seal üpris huvitav, sellepärast et neid käib esitema juures just rahvakäimise on olnud väga palju. Ja igasuguste igasugustel põhjustel talurahvas on olnud väga hästi teadlik oma nendest õigustest ja vahel isegi arvatavatest õigustest ja iga rikkumise korral kohe-kohe kaebama jooksnud. Paistab näiteks, kui tal on üks hobune nõutud ülearu koori sellest, mis ta vakku raamatu järgi pidi andma, siis juba selle, selle ühe hobuse või mõne või pikema koorime, kus oli rohkem päevi juba juba ta läheb kaebama. Naised käivad kaebamas, et meestelt on rohkem teobevi nõutud ja nii edasi ja nii edasi. No aga need kõik ei kajastu kohtus, aga kohtusse satuvad siis suuremad üleastumised näiteks talupojad kaebavad, et mõisnik teeb neil ikka kõvasti liiga või mõison Tuineeritud muidugi selle läbi, et talupojad on ruineeritud ja on neid protsesse ka võidetud. Noh, näiteks kus on ülekohtuselt võetud talupojalt trahve või või kui ta aeti talust välja. Ja siis on üks suur pikk-pikk protsess enam kui 1000 1000 leheline Suislepa mõisas. Vaat see protsessi toimik on juba selle poolest huvitav. Mõni Suislepa koduloolane tahaksite uurida, ta saaks momentvõte sellest sajandi keskel paiga mõisast kõikide nende kõikide perede elulugudega. Sest ühest küljest on seal pikad kaebused, kus kõik pered peaaegu süüdistavad mõisniku milleski, kus neile liiga on tehtud ja siis on niisama pikad mõisniku vastused, kus jällegi väidab et need talupojad on seda või teist või kolmandat teinud ja, ja nii või teisiti jällegi milleski süüdi olnud ja kokku koorub see pilt väga tore ja huvitav, muidugi nad püüdsid hoiduda kõrvale kohtust nii palju kui said või siis kui kui nad pididki üles astuma, siis kõige sagedamini püüti niiviisi mitte midagi näha ega kuulda, et tema ei tea midagi. Või kui olid noh, ütleme kupja või, või mõisavalitseja peksmised neid oli, 18. sajandil on neid olnud üsnagi palju, seal on kahesuguseid, on on selliseid, kes, kus püütakse süü veeretada ühele või teisele, tähendab mina olin seal juures küll, aga mina ei löönud. Aga vaata, tema esineb ka selliseid juhuseid, kus tõesti minnakse välja üks kõigi ja kõik ühe eest ja noh, kõik räägivad täpselt täpselt ühtemoodi ja lihtsalt kohus ei saa kuskilt kinni haarata. Samuti üks üks ilmekas kohtuasi, see oli küll juba juba seoses talurahvarahutuste 1805. aastal Palmse mõisas, seal on koguni üks üks taluperemeeste kohtuasi ja siis on talusulaste kohtuasi, kus niiütelda. Tegemist oli täitsa vastuhakkamisega mõisale, seal on küll haruldane üksmeel olnud suure grupiperemeeste hulgas selles esimeses protsessis sulaste hulgas, teisel juhul kõik räägivad ühte juttu, kohus jäi pika ninaga, et 40 50 inimest. Aga muidugi, see on pigem erand kui reegel, tavaliselt tavaliselt üsna ruttu püütakse enda pealt süü veeretada ikka kellegi teise peale ja, ja keegi siis Jabeka patuoinaks. No teada on, et kooli koolihariduslevis ju päris laialt, aga mõisnikud eriti püüdsid takistada kirjaoskuse levikut, sest nende arvates võis talupoegi ainult halvale viia ja muidugi selliseid juhuseid oli, kus näiteks kirjutati ise endale vabaduskirju. Üks kohtuprotsess on, kus üks toapoiss oli teinud enda jaoks ja, ja veel paari sõbra jaoks kirjutanud vabaduskirjad Peremehe magades kasutanud tema pitserit sinna alla. Ja asi ei oleks muidugi iialgi välja tulnud, sest kui ta juba nende kirjadega oleks ära läinud, keegi ei teadnud ju, missuguse nimeda missugused nimed sinna pandi, ei tea, keegi ei oleks hakanud nende ehtsuses kahtlema, aga juhtus olema sellel samal sellel samal peremehel niisugune püüdlik ja truu habemeajaja, kes rääkis, rääkis ära, et temal oli ka tehtud ettepanek koos jalga lasta ja temale lubati ka vabaduskirja. Ja siis ta mängis need vabaduskirjad. Ütle säravikus, kust taskust nad selle teenrid olid ja peremees just nagu juhuslikult leidis, asi läks kohtusse. Aga no mõnel teisel juhul kindlasti need asjad läksid õnneks. Nojah, eks kooliharidus pidigi selliseid muudatusi on ellu ja ka kuritegude iseloomu tooma aga nüüd me oleme päris mitmest küljest rääkinud nii kohtust kui kui alguses ka kõrtsist. Te olete väga tubli teemade leidja, nendest möödunud aegadest elust-olust ja kas te, Malle Salupere, oskate öelda, missuguseid külgi me võime veel oma järgmistes saadetes käsitleda, nii et me oleme kaheksateistkümnendat sajandit päris kenasti vaadanud siit ja sealt, kas on veel mõni shop jäänud puutumata kahtlemad? Ta neid teemasid võib ju veelgi leida, aga võib-olla me räägiksime näiteks talupoeg ja linn ja üldse ka linnaelust sellel 18. sajandil, kus väga palju muutus, sest see oli ju see valgustussajand, valgustusideede levik. Nii et me võiksime, võiksime rääkida vist linnade teemal.