Tere, mina olen Peeter Helme ja algab saatesari kirjutatud armastus. Selle saatesarja on mingis mõttes kokku pannud meie kuulajad, sellepärast et järgnevas viies saates räägime nendest raamatutest, mille meie kuulajad valisid kõigi aegade parimateks armastus romaanideks. Kokku hääletas 303 inimest meie kodulehel ja pakkus välja 186 teost. Tegelikult pakkusid paljud hääletajad välja mitut teost ja eks neid kõiki sai ka arvesse võetud, sest et kirjanduse puhul on selliste edetabelite tegemine juba väga subjektiivne ja selge on see, et meil kõigil on lemmikuid mille puhul on raske öelda, kumb on suurem lemmik, kumb väiksem. Tinglikult on järgnevad viis saadet pühendatud selle edetabeli esiviisikule. Aga et võidutööde seast joonistuvad välja teatud ajastute ja stiilide autorite rühmad näiteks enim hääli sai romantismiaegne inglise kirjandus siis järgnevates saadetes räägimegi rohkem kui viiest raamatust. Alustame Gabriel kord siia markesest. Tema puhul hämmastab mind see, et keegi ei pakkunud, et välja tema romaani 100 aastat üksildust, mis on minu isiklik lemmik tema teoste hulgas aga samas väga paljusid asju ei pakutud. Näiteks juhtist tõlkija Anu Saluäär tähelepanu sellele, et 2000. aastal küsitluste põhjal Rootsi kõigi aegade parimaks armastusromaaniks kuulutatud Jalmar söderbergi tõsist mängu ei pakkunud mitte keegi kuigi see raamat on eesti keeles olemas. Või Eesti autorite raamatuid pakuti üleüldse vähe. Ühe erandiga, milleks on Anton Hansen Tammsaare elu ja armastus, millele on pühendatud ka kirjutatud armastuse kolmas saade. Vaid ühe korra pakuti eesti kirjanikest Viivi Luige ajaloo ilu, kuid uueks näide. Ja selle näite toon sellepärast, et vähemalt ühele raadiokuulajale on see teos ääretult oluline. Nimelt saatis meie kuulaja Hanne Malle Hallik postkaardi, kus ta pidas vajalikuks öelda, et ajaloo ilu on parim ja delikaatse armastusromaani üldse. Olgu see siis siinkohal ära öeldud. Usun, et nimekirja või edetabeli nendest teostest, mida ei pakutud, saaks vägagi esinduslik, kui seal oleks kindlasti rohkem kui 186 teost. Aga räägime ikkagi nendest raamatutest, mida meie kuulajad pidasid ilusaimaks parimateks neid enim mõjutanud teostaks. Ja üheks selliseks ongi siis Gabrielgard siia markese armastus koolera ajal. Ning sellest raamatust olen kutsunud täna siia stuudiosse endaga rääkimata ja Marin Mõttuse tere. Tere. Aga enne kui hakkamegi sellest raamatust rääkima, siis kuulame Sissejuhatuseks markese kaasmaalase, Kolumbia lanna, Shakira muusikapala laate spediida, mis on kirjutatud romaani põhjal 2007. aastal tähendatud samanimelisele filmile. Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on täna siin stuudios tõlkija Marin Mõttus, kellega räägime Gabrielgar siia markesest. Äsja kõlanud Shakira lugu viis meid loodetavasti vajaliku Ladina-Ameerika meeleollu ja alustuseks võib-olla küsingi sellise üldisema küsimuse, et kuhu üldse asetub siis mark, kes Kolumbia või ka laiemalt Ladina-Ameerika või veel laiemalt maailmakirjanduse kontekstis. No ma arvan ka, et ilmselt on hea alustada natuke laiemalt ja Gabriel kar siia markes asetub muidugi väga võiks ju öelda auväärsele ja pühitsetud positsioonile ja me ei saa muidugi mööda sellest mainida sellist nähtust nagu 1960.-te 70.-te aastate niinimetatud ladinaameerika kirjanduse buum. Mis siis võiks öelda, et avaneski Gabriel Garciya markese romaani 100 aastat üksindust ilmumisega 1967 ja need teised nimed sellest buumist on siis argentiinlane Hulja kortaazar Peruulane Mario Vargas Joossa, mehhiklane Carlos Fuentes, samuti argentiinlane Manuel Buick. Ja et enam-vähem samal ajal siis läks käibele ka termin maagiline realism, mida kar siia markese loomingu kohta hakati laialdaselt kasutama. Ma arvan, et see sissejuhatus oli täiesti kohustuslik, kui Ladina-Ameerika kirjandusest räägitakse. Ma isiklikult arvan, et praeguseks on see termin maagiline realism üsnagi lootusetult üle ekspluateeritud. Ja, ja sellepärast. Ma ei laiendaks teda parem teistele kirjanikele ja ma isegi julgeks öelda, et et ka kogu kar siia markese loomingule ma teda ei laiendaks. Ja ma julgeks öelda, et mingis mõttes on võib-olla see Ladina-Ameerika uuem kirjandus jäänud natuke buumi ja maagilise realismi nii-öelda pantvangi. Sellepärast, et loomulikult oli sellest kasu, et Neid kirjanikke tõlgiti ja nad said maailmas tuntuks ja Ladina-Ameerika kui kontinent, kus tehakse head kirjandust sai maailmas endale miljoneid järgijaid. Kuid teisalt on ka mõnes mõttes see olnud võib-olla natukene eraldav ja sellest on väga põnevalt kirjutanud. Mele pesti ühes möödunudaastases Vikerkaares Mele vestiga väga hea ladinaameerika kirjanduse, eriti küll Brasiilia, aga muu tundja, nii et huvilistel soovitan seda lugeda ja mul on tunne, et meelel on tekkinud sama küsimus nagu minul vahel, et et lõppude lõpuks autorid, kes sündisid möödunud sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel nagu kar siia markes ja teised et noh, et, aga mis siis pärast on tulnud ja, ja mulje ongi nagu selline, et see niisugune äärmiselt jõuline buum. Mingis mõttes lõi mulje, et ladinaameerika kirjandus on kuidagi nagu hoopis teine asi kui muu kaasaegne kirjandus. Et seal nagu tehakse mingit sihukest eksootilist asja mingi maagia, mingi müstika, eelarvamused, folkloor ja et see nagu ei seostugi sellega, mis toimub Euroopas, mis toimub läänes. Nii et ma usun, et see tegelikult ei olnudki mitte väga väga-väga hea ja ka läheb hästi, sellest kirjutab nii, et kas siia markes Kuuda siis paigutub, ta paigutub selgelt selle buumi nii-öelda esikirjanikuks võib öelda, et ta oli suuresti kirjanik, kes selle Ladina-Ameerika kirjanduse nii-öelda maailma areenile tõi, kes sai Nobeli preemia 1982 ja kes on tõesti äärmiselt väljapaistev nimi. Ja ma ei taha mitte mingil moel ei tema ega teiste muumi kirjanike kohta kuidagi vähendada või, või seda madaldada. Kuid ma tahaks öelda seda, et kaasaegses ladinaameerika kirjanduses on tulnud uued teemad suurlinna elu, narkootikumid, vägivald, poliitilised majanduslikud probleemid, son kontinent nagu, nagu nagu iga teinegi ja on tulnud ka kirjanikke, kes ennast nagu üsna otseselt vastandavad sellele, et neid ei tõmmataks taas selle maagilise realismi liistule. Ja no ma ütleks ühe nime veel, et ilmselt Roberto Polannio, keda on viimasel ajal ka Eestisse tõlgitud, tema metsikud detektiivid ja Chilinocturn ilmselt Polanio, on vast üks esimesi kes on nüüd siis ikkagi niivõrd vägev tegija ja ta on tõesti äärmiselt äärmiselt võimas kirjanik. Et tema on võib-olla see kelle puhul ei küsita, et kas ta on maagiline realism või mitte, et kas ta nüüd erinev või mitte, tema on, on noh nagu nimi omaette. Nii et minu mulje on nagu selline ja veel üks asi, mida ma tahaks öelda, on see, et et kõigile kirjanikke, keda ma nimetasin, on eesti keelde tõlgitud, kuid mingil kurval kombel Ei jaksab ta või ei julgeta tõlkida nende tippteoseid. Selles mõttes, et on tõlkimata Roberto Polanio 2666, mis on väga võimas teos. On tõlkimata huuli kartaasari Rajouela ehk eksomäng, mis on väga võimas Jaan, tõlkimata Manuel puigi ämbliknaise suudlus. Nii et see on huvitav nähtus, et et tõlkijad võtavad nagu võib-olla natuke väiksemaid hilisemaid teoseid, kuid need tipud on veel Nende, niisugused tippraamatud on veel loodetavasti tulema. No see kehti siiski meie tänase autori markese kohta, tema tõlkimine eesti keelde ju algaski raamatust, tänu millele ta vist jätkuvalt maailmas kõige kuulsam on nimetatud 100 aastat üksildust ilmus eesti keeles 1009 75. Aita Kurfeldid, kes ja tema tippteosed, onju vist kõik eesti keelde tõlgitud, eks. Aga kas siis saan ma õigesti aru, et ka tema ise on enda loodud buumi ohver natukene, et me kipume teda liiga palju vaatama ikkagi selle maagilise realismi kaudu või liiga palju seostama sellega, sest et armastus koolera ajal selline ei ole ju midagi maagilist. Ma ei tea, kas nii saab öelda, et ta ise selle ohver on, sellepärast et et jah, armastus koolera ajal oli minu meelest esimene teos, mis ilmus pärast seda pärast seda, kui ta sai Nobeli preemia, siis 82. Ja eks see romaan on tõesti väga erinev tema sellest 100 aastat üksindusest. Ja see võeti vastu ka suhteliselt niisuguse kahetise reaktsiooniga, aga, aga eks ole noh kui on, kui on ikkagi nii nimekas kirjanik, äsjane nobelist Noh, eks ilmselt toimis natukene ka see, et ikkagi see, mis tema kirja pani, sellel oli mingi pühitsus või mingi selline selline kvaliteedimärk juba kirjas. Aga armastus koolera ajal on nimetatud hispaania keeles Novella roosamis eesti keeles võiks olla siis naistekas ja siis marke siseon ühes intervjuus väga toredasti öelnud, et et et selles raamatus Antryk, ärge ärge laske ennast haneks tõmmata. Aga vaidlus käib siiamaani natuke, milles see trikk siis tegelikult on, et kas siis trikk on selles, et raamatuvorm on nagu selline, selline? Noh, ma ei, ma ei ütleks, et naiste romoonilik, aga, aga tõesti võib-olla selline kergem ja et ma peaks sealt kuskilt taustalt otsima midagi väga sügavat, mis meile tabamatuks jäänud. No see raamat ilmus jah 1985. aastal, et siis kolm aastat pärast seda Nobeli kirjandusauhinda, mida andes rõhutigi just sellele markes oma raamatutes on fantaasia ja tegelikkuse kokku põiminud ja peegeldab selle kaudu siis Lõuna-Ameerika elu ja konflikte ja ja siis tegi ta justkui kannapöörde, tähendab, mitte et siin raamatus konflikte ei, ei oleks, aga ta räägib ja tõesti justkui loobub üldistustes ja räägib ühte väga väikest lugu, aga tundub, et see on väga väike lugu, läheb inimestele korda. Ma päriselt nõus ei ole, et see väike lugu on ja selles raamatus on üks maagiline koht. Ja see on seal noh, eks ole, raamatu sisu on ju nagu selles, et et selline vastamata armastus, mis algas tegelaste kahekümnendates, jõuab niisuguse füüsi igatpidi täiusliku armastuseni, kui nad on juba kuskil 70 kandis. Ja siis ütleb markeset, nad said ju väga hästi aru. Ma nüüd peast lihtsalt enam-vähem ütlen ümber, et nad said ju väga hästi aru, et nende kondised käed ei ole enam need, mis nad olid kahekümneselt. Kuid äkki nad seda siiski olid seal ainus maagiline koht selles raamatus. Väikese laua all pidasin ma silmas seda, et ta ei, ta ei püüa siin sellise suure teadliku üldistuse poole, see üldistus ilmselt tuleb välja. Raamatut lugedes, siis me saame igaüks ennast seostada sellega, samastada sellega või siis mitte, aga et lugu on universaalne kahtlemata, aga ta ei püüa korraga rääkida mingisugustest, suurtest poliitilistest, ühiskondlikest vastuoludest, midagi. Ei, ei just nimelt see, et jah, ta on. Kui ta mingi ism peab olema, siis ma ütleks, et see on psühholoogiline realism on selle nimi või? Sellepärast et kui nüüd tänapäeval avaldatakse ju väga palju igasuguseid eneseabi raamatuid kõikide inimtunnete kohta, siis siis Seraat noh, võiks vaieldamatult olla üks neist, kus on seda inimlikku armastust ikka väga erinevatest aspektidest nagu uuritud ja vaadeldud selles suhtes ma olen nõus küll, et ta jutustab väga konkreetset lugu. Jaa, jaa. Ja, ja jah, see, mis toimub, eks ole, ütleme see inimeste psühholoogia kirjeldus, see on noh, realistlik seal, seal ei toimu midagi tõesti mogilist. Nii võib öelda küll. Kuulame siis veel ühe Shakira pala filmist armastus koolera ajal ja selleks on bienzo entii. Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja täna on koos minuga stuudios Marin Mõttus, kellega räägime Gabrielgarzyya markesest tema romaanist armastus koolera ajal, mis meie kuulajate meelest on üks parimaid armastusromaane. Seda sai juba korra mainitud, et markas jõudis eesti lugejani oma ilmselt seni aja kuulsaima teose 100 aastat üksildust kaudu esimesena nimelt siis see, 1967. aastal ilmunud raamat ilmus aita Kurfeldi tõlkes juba 1975. Aga kirjanik on tõlkinud tegelikult eesti keelde väga erinevad tõlkijad. Sain kokku sellise loetelu nagu Jüri Talvet, Rutt liias, Külli Hartman, Aita Kurfeldi juba mainisin ja samuti siis ka teie. Mis pildise siis autorist eesti lugejale jätab, kas ühtlase või ebaühtlase, et kas see on hea, et teda on väga erinevad, tõlkijad tõlkinud. Ja kuidas teda ennast üldse tõlkida on, mis, mis on teie kogemus? Tõlkimise kohta võib-olla jah, et alustaks sellest 1975.-st aastast, kui 100 aastat üksildust eesti keelde tõlgiti Peeter helmele näkku vaadates. Ma näen, et tema sellest ajast midagi ei tea. Õnneks või kahjuks ja aga siin ei saa, minu südametunnistus ei luba muidugi jätta nimetada nimetamata ka professor Jüri Talvet, kes tegelikult kogu selle hispaaniakeelse kirjanduse pildi neil aastatel lõi ja seda siiamaani siiamaani loob. Sellepärast ladinaameerika kirjandust jõudis nendel pimedatel nõukogude aastatel Eestisse ja eesti tõlkes tänu Jüri talveti ja tegelikult ei saaks öelda, et palju, aga ikkagi jõudis ja jõudis ka tema artiklit täna natukene sirp ja, ja muudesse lehtedesse. No siin on, vahel tõmmatakse niisugune otsene paralleel nagu poliitikaga, et noh, et, et see oli, see oli see aeg, eks ole, ja kuna Ladina-Ameerikas, eks ole, on ju traditsiooniliselt erinevaid vasakpoolseid liikumisi, eks ole, et küllap siis kuritsensor vaatas, et noh, et see kontinent, kust on tulnud meid Pablo Neruda ja vaara ja Fidel Castro nendega seal midagi halba ei saa tulla, eks ole siis aineid lihtsalt avaldada, erinevalt muust kirjandusest. Aga noh, ma siiski ütleks nii, et tänu Jüri talveti sellisele eruditsioonile ja, ja tema tõeliselt laiale silma rendile kõigiti väärtuslikke asju, et oleks ju võinud ka tõlkida tõepoolest mingit sellist tähtsusetut kraami. Kindlasti aita Kurfelti tõlgitud 100 aastat üksildust oli tollal nagu selline, ma ei oska öelda, väike kosk janusele pinnale. Ja, ja siis on jah, Jüri Talvet on tõlkinud novell Loomingu raamatukogus, kadunud aja meri on selle kogu Pealkiri. Ja ma julgeks öelda, et no kar siia markese täht, tõlki Jaanika kirutlyyas sellepärast et tema on, on, on tõlkinud sellised olulised asjad nagu patriarhi sügis. Ühe ettekuulutatud mõrva kroonika. Siis esimese köite markese elulooraamatust elada, et sellest jutustada ja siis on veel muide selline huvitav fakt, et 2007 tõlkis Rutt liias tema romaani armastusest ja teistest deemonitest ja see on üks selline üsnagi harvu juhtumeid eesti kirjastus loos, kus ilmus topelttõlge, sellepärast et mina tõlkisin teisele kirjastusele samoromoonid praktiliselt samal ajal ja tegemist ei ole väga mahuka teosega. Noh, ilmselt see see ei olnud väga pikk, see protsess, tavalised kirjastused Eestis ju vastastikku teavad üksteise plaane, aga need tõlked olid valmis jana ilmusidki mõlemad. Ja noh, mõnes mõttes võib öelda, et noh, et nagu kahju, et tühi vaev, aga kuna me oleme rutt liiasega erinevad tõlkijad ja meil on toonud, siis tegelikult on suhteliselt põnev, on näiteks isegi niimoodi kõrvuti karta. Aga jah, nii võib öelda küll, et kas siia markese paremik on kindlasti eesti keeles olemas. Kas teda on kerge või raske tõlki käske. No mina pean tunnistama, et 50 lehe esimest lehekülge läksid ikka täiesti aia taha. Sellepärast et no minu meelest kirjanduse tõlkimine on üldse üks, üks nauditavaid asju tegevusena, mis me teame. Teine asi, see, et kas on võimalik noh, ma ei ole kunagi seda põhitööna teinud, eks ole. Aga see tegevus kui selline, et minu jaoks on see nii, et kui mul on nagu see autori noh, nagu see see mõte, mis tal on, kui sa mu peas mingil mitteverbaalsel kujul siis Ma pean hakkama siis ma pean panema ta eesti keeles mõistetavas ja nauditavas vormi. Ja et seal on nagu see materjali vastupanu natukene, et teda ei tohi ju ära vägistada, aga ei tohi kalast, noh ta peab olema loetav eesti lugejale. Ja eks ma hakkasin markest ka samade instrumentidega nii-öelda tegema. Jaa. Ja ja tuli välja alguses selline tekst, millest ma ka ise pärast aru ei saanud. Sest markese tekst on ju noh, kui teda vaadata, tal on selline väga hea rütm, eriti hästi tuleb see muide, selles armastus koolera ajal selles raamatus välja, et et tal on vahel äärmiselt pikad laused, üks pooleleheküljele lõikan lause, ta algab peale, eks ole, ühest liinist ja siis nagu haarab kõrvalt mingi täiesti kõrvalise liini, läheme ta seda edasi ja siis haarab kõrvale kolmanda, mis on jälle kõrvaline nende mõlema suhtes ja, ja siis ta niimoodi läheb ja sul on tunne, et nagu, et see on. Et see oleks nagu, nagu, nagu nagu selline korrapäratu, aga tegelikult ta ei ole. Näiteks markestan palju võrreldud William fookleriga, aga minu meelest mina isiklikult ei näe, nad sarnased oleks, sest ma ei näe, sellel oleks teadvuse vooluga midagi tegemist. See on tal äärmiselt hästi komponeeritud. Aga seda on raske. No ta oli ise suur folkloorifänn, võib-olla sellepärast võrdlus tulebki paljude keelele. Nad on ise öelnud, nii et mida nii palju Fokmeniga võrreldud, et nüüd mul on nagu nagu tunne, et me olemegi sarnased. Ma ei, ma ei, ma ei tea, Naimsetele jah, meeldis ja siis selle rütmi kohta veel tahtsin öelda, et et, et samas ei ole ju ju lohisev, eks ole, et tal on nagu need pikad sellised eriliine põimivad lõigud ja siis on, on, on äkki mingisugune dialoog, mis on lühike löö ja mis peab olema 10-sse. Ta peab tõlkes minema 10-sse, sest kui ta ei lähe 10-sse, noh siis ta on, on nagu mõttetu, nii et noh, seljarütme ja seda nagu tabada, et ilmselt vaistlikult siis tõlkija lihtsalt leiab mingisuguse mooduse, kuidas, kuidas sellega siis need koos elada, kas edasi anda. Aga et, et see rütm peab seal välja, tuleb. Nii et ta on ilmselt suur stiilimeister, siis originaalis kindlasti. Ma arvan küll, jah. Noh, mu küsimus kõlab rumalalt, aga mõni autor lihtsalt on pigem selline kirjanik, kellel on oluline see, milles ta jutustab, mõnele teisele on oluline see, kuidas ta jutustab või mõnele kolmandale on nad mõlemad võrdselt tähtsad. Nojah, on ju, on ju jah? No kui hakata vaatama, kuidas kirjanikud oma oma stiile ise kirjeldavad, siis mõni on väga keerukalt suudab kirjeldada, et miks tal just selline stiil on, aga, aga ma arvan, et, et jah, et kar siia, Mark, kes on nagu üsna kordumatu just nimelt selle, et ta on niivõrd vaheldusrikas ja ta petab lugeja natukene ära just nimelt sellega, et, et ta nagu ta nagu räägiks segamini kõigest ja sul on, on tunne, et noh, et on nagu tulevadki asjad kogu aeg meelde. Aga, aga samas noh, need liinid leiavad mõnikord mitme peatüki järel lahenduse, et noh, et see on väga huvitav, et ta ei jäta neid nagu, nagu ripakile. Ma arvan küll jah, et pillimeistriks võitjad. Aga mis võib-olla siis selle põhjuseks, et meie kuulajate meeles armastus koolera ajal ikkagi on üks parimaid armastusromaane, ehk siis kuidas siis on ka pelgar siia markes armastuse kirjeldajana? Noh, seda muidugi seda esimese küsimuse vastust te peate oma lugejatelt kindlasti küsima, sest see on isiklik teema. Kuid kuid jah, natukene oli juba juttu, et et ta minu meelest niimoodi psühholoogiliselt ikkagi väga kõikehõlmavalt neid armastuse erinevaid varjundeid kirjeldab, võib-olla üks asi, mida lugejad võiksid teada ja mis läks nii-öelda tõlkes kaduma on see, et hispaaniakeelsele lugejale on see pealkiri natukene nagu kahetähenduslik, sest koolera hispaania keeles võib tähendada ka noh, kirglikku raievuna sealtsamast tüvest tuleb koleeriline, eks ole. Ja et et, et siit nagu siit nagu tuleb, noh, ma isegi mõtlesin, me mõtlesime, et kas seda kuidagi saaks edasi anda. Aga noh, kuna see pealkiri oli selline noh võimas ja puhas ja selge, eks ole, siis muidugi ei hakanud seal nagu midagi segama, vaid ta sai tõlgitud sõna-sõnalt. Aga koolera on eesti keeles minu meelest ikkagi niisugune tugeva halva haiglasliku tähenduse varjundiga või laenguga sõna ja ma arvan, et see, et natukene see seal on, et. Et kas siia markes ei karda seal näidata seda, et armastus noh, võib-olla ka piirneda, võib-olla nagu siukse haiglusega noh, näiteks tuleb meelde see stseen, kus Flarentiino ar isa sõi lilli vis truuse selleks, et nagu seda armastatu niisugust münti endasse imada ja siis tal hakkas nagu halb, et noh, et see niisugune väike, niisugune ma ei tea, selline iivelduse või selline haiglaslikkuse münt on sealjuures mis on ju tegelikult pikantne omamoodi. Aga kas see räägib nüüd ka veel kord siia markese kirjanduses, suurusest või problemaatilisusest, et tema raamatute järgi ei ole just selliseid ühemõttelise heakskiidu saanud filme tehtud? Ma arvan, et mitte kummastki sest aga ma olen täiesti nõus, et, et. Mina olen näinud jah, armastus koolera ajal sellest tehtud filmi teisime näinud ei ole ja ma olen täiesti nõus, et see film ei olnud kuigi kuigi hea ja miks ma mõtlesin ise ka ta ei olnud halb. Aga Ma mõtlesin just nimelt nii, et et ikkagi vaat see lõpp noh, see tekitas pettumuse ja see vist on paratamatult abil, mis tekitab pettumuse, sellepärast et noh, need inimesed nagu füüsiliselt ja välimuselt noh, ma ei tea, igatahes mina seal nagu seda ma nagu ma nagu ei, ei, ei saanud seda kerget maagia puudutust, mis võinuks olla ja ma ei saanud ka seda niisugust noh seda võib-olla seda haiglasena, armastuse, nihukest puudutust, mis võib-olla markesele endale olijad kui see, kui see laev, eks ole, selle selle armunud paariga siiski selle kollase koolera lipu all purjetas merele, eks ole, noh, et, et see oli, see oli nagu võimas raamatus minu meelest. Sa võisid ju mõelda, et kas neil on tulevikku või ei ole või noh, et, et mis nüüd edasi saab, aga noh, et seal oli ka niisugune kerge, selline nagu maagiline puudutus filmis ma isegi. Mul ei ole isegi meeles, täpselt. Igatahes igatahes jah, see, ma arvan, et võib küll öelda, et see film ei olnud kuigi tugev, ma ei oska ka öelda, kuidas ta oleks pidanud olema. Aga noh, ma olen vist paadunud raamatuinimene, et, et ma arvan, et see ei ole, see ei ole puudus, kui, kui kirjanik ja ongi eelkõige loetav. Kindlasti mitte, aga muide, selle filmi tegemisel oli ju kirjanik ise ka natukene nii-öelda osaline nimelt teda kasutati seal konsultandina ja see oli just nimelt tema enda soov, et siis Shakira sellele muusika kirjutaks ja, ja ise laulaks. Ja lugesin ka seda, et kui oli filmi esilinastus, siis markes oli saalis, oli plaksutanud sõbralikult ja ütles, et kõik on tore, et isegi kui sa talle ei meeldinud, siis ta vähemalt härrasmehelikult kiitis kõik heaks, mis tehtud, oli. Ja olgu veel öeldud, et selle 2007. aasta filmi peaosades olid siis Havier, Pardem, Flarentiino na ja Joanna metsodjorno ferminuna ja Benjamin prät mängis siis doktor vurbiinot ja selle filmirežissöör on Mike New veel, kes on võib-olla hoopis kõige paremini tuntud sellise romantilise komöödia nagu neli pulma ja üks matus lavastajana. Ja kui see film võib-olla ka natukene üheülbaline oli, siis saan ikkagi niimoodi aru, et me ei peaks vist seda saadet lõpetama tundega, nagu markes kirjeldaks armastust ainult kui haigust. Ei, seda küll kindlasti mitte. Et ma arvan, et, et et eks selles romaanis ja seal on ikkagi väga-väga huvitav on ka see niisugune, see nooruse ja vanaduse kontrast ja, ja minu meelest võib-olla kui mõelda, et tavaliselt me ikka ütleme ju, et noh, et elus tuleb asju teha õigel ajal ja see, mis tuleb õigest ajast hiljem, see enam ei ole nagu ei ole väärtuslik ja et inimene muutub, süda muutub, tunded muutuvad ja et üks võimalus seda romaani lugeda on ju ka kui sellist noh, väljakutset või trikki, et aga kui ma ignoreerida kõiki neid niisuguseid hoiatusi ja ütlen, et armastus kahekümnendas kahekümnendatel kehtib või mängib või on olemas, eks ole hiljem, et aga mis siis saab, et noh, et seda võib ka nii lugeda, eks ole. Nii et ma arvan, et ta pakub erinevaid võimalusi ja võib lugeda ka mitte keskenduda, nüüd ütleme, fermiinaleja Florentiilone vaid keskenduda nüüd ütleme fermiina ja siis Urbino abielule. Et seda võib ju ka, eks ole, mitut moodi tõlgendada, et kas neil tuli siis armastus, abielu ilmselt mitte. Aga et kas nad tegid nagu mingi vea abielludes ilmselt ka mitte. Et noh, et et kui nüüd kui need inimesed, inimesed tõesti huvitav, niisugune psühholoogiline armastuse selline aspekt, et siis siit leiab neid aspekte üsna palju Selge, ma tänan Marin Mõttus selle vestluse eest, kujutan ette, et meie kuulajad said kindlasti veel uusi ideid ja ja uusi vaatenurki, kuidas kabelgar siia markesse armastus koolera ajal uuesti üle lugeda. Sellega lõpeb esimene saade sarjast kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja homme räägime juba uutest armastusromaanidest. Lõpetuseks jätame kõlama veel ühe Shakira muusikapala selle romaani järgi vändatud filmist ja selle loo nimi on hai amores kuulmiseni.