Tervist mina olen Peeter Helme ja kohe hakkab Eduard Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga rääkima suure klassikukirjadest oma salaarmastust. Tere, Kairi Tilga, kui ma, kui ma kutsusin sind siia saatesse küsides üsna laialivalguvat, et kas Eduard Vilde võiks sobida armastuskirjadest kõnelejasse saatesse, siis ütlesid sa kohe ja temaga seoses on üks väga põnev ja laiemale avalikkusele teadmata nüanss või nüanss, lugu, millega sa parasjagu tegeled ja milles sa hea meelega meile siin täna räägid, nii et võib-olla see siis paari sõnaga ütled, mis lugu see Vildel oli selle nõndanimetatud salaarmastusega, iseenesest erinevaid armastusi oli tal elus ju üsna palju. Jah, tõepoolest juba eluajal käis Vildel selline naistemehe müüt kaasas, et, et tegelikult neid kauneid daame ta kõrval on olnud. Ent mulle tundub siiski, et selle naistemehe sellise kuvandiga peab siiski ettevaatlik olema, et ta lihtsalt oli väga elav ja šarmantne elegantne, särav inimene, ilmselgelt tal oli väga palju kontakte, aga noh, ütleme et need müüdid on jah, sellised, mida võib-olla väga tõsiselt ei pea võtma, aga kõige siukseid olulisemaid naisi ta elus on olnud tegelikult kolm. Ja nüüd see viimane naine siis Rachel on nimi kelle ele saadetud kirjad on siis tänini veel avaldamata ja neid on päris palju säilinud. Et see lugu on võib-olla tõesti kõige suurem avastus, mida võiks Vilde puhul esile tuua. Ja kui ma nii kirju olen nüüd seoses juubeliaastanäitusega ja ka muude erinevate ettekannete artiklitega uurinud, siis noh, ilmselgelt on see äärmiselt mõjutanud Wilde elukäiku Vilde elule, puu, tema tervist, meeleseisundeid ja seeläbi tegelikult ka loomingut, nii et äärmiselt huvitav, põnev ja mõjukus materjal. Aga miks sa seni siis niimoodi kahe silma vahele jäänud on? Ta ei ole olnud kahe silma vahel, aga tegelikult need kirjad, mis siis originaalis on olnud, kõik saksakeelsed tõlgiti juba 70.-te alguses ära eesti keelde, aga on olnud selline teatav, ma ei oskagi öelda, kas respekt siis ikkagi Vilde abikaasa Linda Vilde mälestusele säilitamise ees ma ei oska öelda täpselt, miks neid ei ole kunagi publitseeritud. Siis see on üsna sihuke tervikkirja, kogu, ta ei ole kirjavahetus, need on siiski ainult Vilde kirjad Rahelile. Et mõnes mõttes nüüd, kus ma olen päris palju nende kirjadega tööd teinud, siis mulle tundubki, et see on nagu heline Vilde monoloog armastusest ja elust. Just sellise väga auväärses eas Eesti kõige kuulsama kirjanikuga väga kuulsa avaliku elu tegelase monoloog. Ja see on just fassaaditagune elu, mis tegelikult on äärmiselt huvitav ja põnev ja mis seal midagi muud, mis paistis siis nagu tegelikult avalikkusele välja. Või teisest küljest võiks seda võtta kui Vilde päevikut, sest need on hästi detailsed ja väga analüüsivad vastastikused kirjad. Nad analüüsivad üksteise sõnu, nad analüüsivad üks teisi tundeid, kõik on niisuguseid emotsionaalselt väga kirglikke. Et noh, nagu päevik. Aga kuhu siis need rohele kirjad Hildele jäänud on või neid ei olnudki? Ei oska öelda, võib-olla on siin siiski mängus ka Vilde enda käsi võib-olla tema abikaasa Linda Vilde käsi, kes ju tegelikult peale abikaasa surma sellekteeris kõik materjalid, mis säilitamist väärt olid. Ja täpselt ei tea, sest need kirjad, mis on nüüd hetkel siis Vilde kirjad säilinud, olemas, on meile teada tänu Rahelile. Sest Rahel, enne kui Eestist lahkus, müüs need kirjad tegelikult maha ja tänu sellele nad sattuski kirjandusmuuseumisse. Et ta oskas võib-olla siis lugu pidada sellest, mis tule tulevikus võiks seal kirjad nagu öelda kindlasti see endale, tal oli väga valus valik, aga, aga tal oli vaja raha. Ja, ja tänu sellele, meil on see infoneid teada. Aga kes rohelises oli, võib-olla sa räägid mõne sõnaga temast ka? Rahelušmaarova oli siis selle kauni daami nimiametilt, oli ta proviisor Viker ja, ja tegelikult nad tutvusid või hakkasid niimoodi tihemini läbi käima 1925. aasta suvest. Et väikse sellise taustana siis võib-olla seda, et 25. aasta kevadel siis sai Eduard Vilde 60 aastaseks ja need pidustused, mis Vilde juubeli auks tehti, sellel kevadel, olid muidugi väga suursugused. Vildet pärjati kõigi võimalike tiitlite väga suurte õnne soovida igasuguste kingitustega, see oli esimene ja ainuke suur juubel, mida siis Eesti vabariigi ajal nende juubelitest tähistati. Ja Vilde oli väga pildil. Ajakirjanduses oli ta äärmiselt armastatud nii-öelda siis avaliku elu tegelane, kellega tehti palju intervjuusid kogu aeg ja ta positsioon oli ühiskonnas väga kõrgel. Ja võib-olla siis nagu just selle taga siis on näha hoopiski Vildet, kes on juba kuuekümneaastane, väsinud, natukene ta siiski vaatamata väga kõrgele positsioonile ühiskondlikus mõttes pidi tegema väga palju tööd. Ta ei saanud lubada endale mõnusat pensionipõlve, millest unistas rahus rahumine, millest ta unistas. Et igapäevaselt pidid tegema kirjatööd kemplema kirjastustega, lepingute murdmistega, nuruma honorar tegema hästi palju praktilist toimetamist seoses materjalitrükki minekuga ja nii edasi ja nii edasi, et tal oli käsil siis oma kogutud teoste sarja redigeerimine ja trükiks ettevalmistamise protsess, mis lõpeks, kestis 12 aastat järjest. Sinna nahka läksid kõik uus uudislooming ka, et mida ta isal kirjutada? Vilde oli väga kurnatud, vaimselt väsinud, tegelikult juskui Nendest kirjadest, mida ta siis hakkab Rahelile saatma, paistab välja, et ta oli ka väga üksildane, kuigi tal oli abikaasa. Ja ilmselgelt ta ihales muusa või sellise emotsiooni positiivse emotsiooni järele. Ja mulle tundub, et ta mõnevõrra nagu klammerduski kohesele Raheli köiregu, neil tekkis väga suur sümpaatia suvepuhkus Narva-Jõesuus 1925. Ja sellele siis järgneski esialgu selline ettevaatlik platooniline kirjavahetus Vilde muidugi kohe alguses ütles, et teda ei huvita selline kuiv viisakas kirjavahetus. Et see ta nimetas veel endale omaselt humoorikas sõnastuses ette konnalikult külmaks timmitud kirjavahetus. Kuigi Rahel oli esialgu soovinud seda kirjavahetust siiski sellises ainsana ent siiski sümpaatia on tugev ja vastastikune ja. Kas ma saan aru, et see kirjavahetus läheb millalgi ebasündsalt? Ta ei lähe ebacintseks, aga Vilde annab kohe aimu, et ta on sellest naisest huvitatud ja talle meeldiks selline lähedane ja sõbralik ja intiimne kirjavahetus. Et ilmselgelt ta tunneb, et see pakub talle midagi, see äratas teda üles, raputas ta, hakkas tundma emotsioone, tundeid, tal tekkisid unistused, talle tekkis muusa. Ja tegelikult veerema selline pall, millele ta esiotsa nagu annab juskui hoogu juurde, ise meelitades välja ka naise poolt selliseid ilusaid sõnu kirja teel ja nii edasi, aga aga ütleme nii, et see suhe areneb ka füüsilises plaanis kiiresti edasi. Ent ta jõuab juba üsna kiiresti sellisesse faasi, kus vildan totaalset uppunud tunde sisse ja ja kogu elu muutub sellest tundest sõltuvaks ja tekib suur kaos. Nad saavad tegelikult koos olla 1926 veebruarist kuni sügiseni, kui Vilde läheb naise juurde Narva-Jõesuusse ja jääb sinna sisse tema korterisse elama pooleks aastaks. Ta teeb seal oma tööd edasi igapäevatööd ja suhtleb kirja teel aeg-ajalt ka oma Tallinnas olnud abikaasaga. Ja ütleme, see on siis selline märgiline periood, kus siis muidugi nende suhe areneb väga füüsiliseks väga intensiivseks ja päris nagu mehe-naise suhteks. Nii et kui ta sealt lõpuks siis peab tagasi tulema, kuna kogu tema tööd ja tegemised on siiski seotud Tallinnas olemisega et siis hakkabki väga intensiivne kirjavahetus juba mehe ja naise vahel. Ja tegelikult see suhe suuremalt jaolt jääbki nendesse kirjadesse, sest füüsiliselt saadakse ikkagi väga vähe koos olla. Ja mulle tundub, et et läbi nende kirjade õpitakse 11 tundma, sealt otsitakse mõlemapoolselt seda lohutust ja seda, mida sa ootad nagu lähedaselt inimeselt. Samas tuleb seal klattida aga väga tugevalt suhteid, armukadedus, momente, väga palju tekib sõnast valesti arusaamisi kirja teel. Et inimesed ju ei kuule üksteise häält ja seda tonaalsust ja, ja valdavalt Naklativad üksteise üksteise kirjades nagu selle eelmise kirja, mingisuguseid sõnastusi. Ja hakkab veerema sihuke kummaline pall, jahet, väga palju arusaamatusi. Ja kuna neid ei saa nagu näost näkku lahendada, et siis jääb õhku päris palju sellist pinget, mida ei saa maha laadida ja loomulikult, et selle taustal on Vilde praktiliselt kokkukukkumise äärel, ta on väga sügavas depressioonis kogu selle kättesaamatu armastuse ja samas loomulikult sellepärast, et ta teeb oma abikaasale haiget. Ja kõige muu pärast, et ta ei saa nagu seda suhet ka avalikuks teha, kuna tal on teatav positsioon ja neid asju niimoodi nagu uisapäisa ei tehta, et ta sunnib ennast hästi ratsionaalseks ja kogu aeg mõistusega asju nagu võtma kuigi syda räägib teisiti. Ja, ja nii see asi edasi areneb. Muidugi nagu Vilde ütles ise kirjas, Rahelile soovis ta oma abikaasa Linda Vildele säilitada kõik tingimused, nii nagu neil on olnud. Kõik kokkulepped rääkis selles suhtes loomulikult oma abikaasale ja Linda Vilde, kes selleks ajaks oli tegelikult ise väga tugevate tervisehädade küüsis, tal oli juba mõnda aastat aina süvenev kuulmispuue, nii et praktiliselt oli ikkagi väga tugeva kuulmispuudega. Ta võib-olla need on põhjused, miks ta on ise hästi tagasi hoidnud ja, ja olnud nagu kogu aeg selline tausta taustal, et ta ei ole tahtnud särada seal Vilde kõrval, kuigi kõik eeldused selleks olid. Nii et ta kuidagi ilmselt siis mõistis seda olukorda, miks Vildel on tekkinud uus armastus, kelle juurde ta soovib minna ja ta aktsepteeris seda leppis sellega. Ja nii siis olukord edasi läkski. Tegelikult need üürikese hetked, mil siis Vilde jälle saab sinna Narva-Jõesuusse sõita annavad väikest sellist leevendus kogu sellele äärmiselt kuidagi tundlikule ja kirglikule südamele, mis on tekkinud Racheli ja Vilde vahel. Ent 1000 927. aasta alguseks on Milde tervis nii kehv peamiselt siis nagu just nimelt psüühilistest nüanssidest tulenevalt. Et ta satub haiglasse. Silmad ja süda on kehvas seisus. Ja tegelikult mulle tundub, et see, see tervise nii tugev langus on esimeseks selliseks häirekellaks Vildele. Et et see suhe ei saa nii edasi minna, et ta vajab Rachelit meeletult, aga samas ta vajab temast juba rahu, sest ta näeb, et see lihtsalt hävitab ta enda. Ta ei suuda selle tundega toime tulla ja selle olukorraga väga keerulise olukorraga. Et ühel hetkel ta suundub 27. aastal päris mitmeks kuuks Ungarisse enda tervist ravima, sest arstide soovitusel number üks vilda jaoks on see, et ta peab hoiduma ärritusest emotsioonist. Ja number kaks on see, et ta vajab päikest. Et see kõik, mis meil siin õues on ja oli, on kõik, mida viltu ei tohi tegelikult nagu päevaselt taluda. Tema haigused olid kroonilised ja rõskus, külm ja niiskus olid siis need, mis tegelikult kõiki neid haigusi ka üles jällegi nagu ärritasid. Need Vilde läheb Ungarisse ja kui ta sealt tagasi tuleb 27. aasta sügisel, siis toimub neil Racheliga kokkusaamine Tallinnas või õigemini nõmmel Nõmme oli siis veel eraldi nõmmel kohvikus Silva ja ei ole teada, mis seal täpselt juhtus. Aga sellele järgneval päeval Vilde saadab teietavas kirja stiilis lühikese teate Rachelile, kus teatab et rahel on astunud üle üle igasuguste piiride. Sellest hetkest alates on ta Vilde jaoks vaid halb mälestus. Ja võib aimata, et Rachel käis Hilde kodus skandaali tegemas, millega ta oli ähvardanud varem Vildet ja mille eest Hildatud äärmiselt palju hoiatas. Ja mulle Pikaaegne Vilde muuseumi direktor Elem Treier on kunagi öelnud, et selline legend on ta siin ette seal Kadrioru koduukse taga käis aga ei tea. Ja tegelikult järgnesid kolm ja pool aastat vaikust ja nende kirjavahetust taastub 30.-te alguses. Ja tegijatele suured lootused, illusioonid, Vilde on küll väga palju enesega tööd teinud, tõepoolest, respekt totaalselt, sest ta. Ta väga palju tegeles endaga enda hingeharimisega enda tervise, Ede, et tervis oleks parem. Ta hakkas taimetoitlaseks kohati isegi toortoitlaseks kasutas kõik võimalik kokku, ütleme siis kooli meditsiiniabi, aga pöördus ka alternatiivmeditsiini poole, näiteks homöopaatia poole liikus nii palju, kui süda võimaldas. Ja ta oli kaotanud päris palju kilosid ja ta nägi väga hea välja oma hea kohta. Aga ütleme nii jah, et ikkagi see suhe oli nii palju seda mõjutanud ja, ja nii palju ta südames. Et kui see kirjavahetuse taastumise soov Raheli poolt tuli Vildele, siis ta ei suutnud sellele ei öelda. Et nad hakkasid uuesti suhtlema ja ja tekkis järjekordne selline lõputu pingpong kirjade teel, et kuidas kohtuda, millal kohtuda kõik käis selle ümber, et milla kohtuda ja nad ei saanudki tegelikult lõpuni, kui enam, et kõik käigi veel lõpus paar aastat, mil see kirjavahetusel kestis kirjadesse. Kuigi Raher oli juba elama asunud Hagerisse, mis on juba tallinlane kõvasti lähemal kui Narva-Jõesuu. Ent siiski oli seal vahel nii palju probleeme esiotsas Vildet tervis, mis ei võimaldanud tal ühtegi riski võtta. Ta igasuguse väljasõidu osas. Võib-olla ma loen vahepeal midagi, jah? Võib-olla võiks lasta jah, Vildel endal ka rääkida sellest, kuidas see kõik. Esimene kiri, millelt ma, millest ma siis mõned katkendid loen on viiendast oktoobris 1926, et see on siis nüüd täpselt see aeg, kui on vahetult terve pikk suvi ja veel kevad otsa oldud koos füüsiliselt Narva-Jõesuus Vilde, nüüd tagasi Tallinnas? Jaa, jaa, on siis käivitanud selline äge suhte otseses mõttes suhte korraldamine siis läbi kirjade ja Vilde, kirjutab. Muti, minu kõik, ma saatsin täna sulle lubatud novelliraamatu ja päris juhuslikult oma paberitest leitud auto tõlke mõnedest minu jutustustest kahjuks ainult väikese osa. Professor leidis, et mu klapi viga on halvenenud ja südame neurostenia suurenenud. Ta küsis minult, kas ma pideva meeleolu depressiooni või korduvate ärritus seisundite all kannatan ja mis on põhjuseks. Vastasin põiklevalt. Kuna kestev unetus samuti mängus on, andis ta mulle nõukogu energiaga igasuguse emotsiooni vastu võidelda ja mitte mune vahendite kaitset otsida. Selle asemel ikka vannid, elekter, liikumine ja kui iganes võimalik. Kuurort Nov, hai, Norra ahel. Minu noughimiks peab vis küll jõesu jääma. Ma ei saa ka esialgu siit minema liiga palju mängus. Ja minu pearavimiks jääd sina. Kui mulle raskemeelsus ja elutüdimus ligi hiilivad ja seda hakkab ikka sagedamini juhtuma siis Loema sinu kirju noid armsaid muidugi või on su enda kõrvale, mis mul ikka päris suurepäraselt õnnestub sinu tuli. Et need hüüdnimed ka, mis nad siis kasutavad, on Vilde väga sageli alustab siis sõnaga mutti mis mulle tundub, et siis sa tuleb saksakeelsest sõnast ema või siis nagu eideke ema, emake ja ta enda nimi siis või enda signatuur on alati tuli või tulli erinevas kirjapildis. Täpselt ma ei tea, mida see tähendab, aga ühes kirjas on vähemasti omavahelises jutus välja öeldud, et see on ühel sellisel õrnus hetkel siis Raheli poolt talle kõrva sosistada nimi. Ja nii nad siis üksteise poole pöörduvad. Et see on siis see, kui Vilde tuli Tallinnasse tagasi, ise püüdis siis meeleheitlikult ennast nii-öelda tegevus saamata, et et oleks kogu aeg tegevust ja, ja Rahelile ta tegelikult soovitas väga palju seda üksindus üksinda olemise aega kasutada enesesse süüvimiseks, et seda aega Vildel endal ei olnud ju ta natuke isegi kadestas selles osas Raheid, aga Rachel ei osanud seda aega niimoodi kasutada. Ja Rahelile olid loomulikult omad soovid oma nägemus sellest suhtest omad ihad sageli võib-olla natukene egoistlikud isegi olla särada kuulsa kirjaniku kõrval ikkagi nagu päriselt. Ja, ja võib-olla see ongi see, millega Vilde ei osanud arvestada, et ta nagu natukene unistus sellisest anduvast muusast, kes iga kell kannatab tema pärast ja ootab teda kannatlikult. Ja kui siis Vilde saabub, et siis ta nagu igatpidi pühendab talle ja ja aga rahel oli, tal olid omad samasugused soovid ja, ja seepärast põrkumine nii tugev oli. Aga kas rahel ei olnud ise abielus või kui, kui vanadel see oli sel ajal, kui suhedal Vildega oli? Rahel oli Vildest 22 aastat noorem, aga tegelikult suht sama põlvkond, mis Linda Vilde, nii et selles mõttes ei, ei läinud mingi verinoore naise juurde, eks ju, et ja, ja samas tollel hetkel ise rohel oli nõks alla nelja neljakümmet, nii et ei olnud ka enam väga noor. Ja tema eluteest on teada seda, et ta on olnud abielus ühe korra, aga tema abikaasa on jäänud teadmata kadunuks ja seetõttu on siis aastaid hiljem abi abielu lahutatud, nii et ütleme nii, et ametlikult oli ta lesk justkui ja tal oli tütar, üks tütar, tollel ajal veel siis alaealine tütar, kes ei kasvanud temaga koos Narva-Jõesuus, vaid oli siin Tallinnas tema vanemate juures nõmmel. Nii et jah, selles mõttes oli Rachel ikkagi nagu üksik naine. Ja mulle tundub seda lugu kuulates, et Vilde oma egotsentrilisuses püüdis seda ära kasutada mingis mõttes. Ma ei tea, ma ei, ma ei oska seda öelda, et kui neid kirju järjest lugeda, siis tekib muidugi noh, kuna need on Vilde kirjad Rahelile, siis tekib tohutu kaastunne Vilde suhtes. Et tundub, et kõiges on süüdi rahel ja tundub, et kõiges on süüdi pigem mitte rahel, vaid Raheli võimatu iseloom, mis nagu on väga äkiline, emotsionaalne, mis ei suudagi üldse midagi, nagu nagu arvestada päriselt mingite faktidega, vaid kõik on hästi impulsiivne. Rahel oli juudi soost juudi perest pärit ja kindlasti oma sellises temperamendi sõida vägagi eestlastest erinev. Et võib-olla selline temperament esiotsaga Vildet köitis. Ta oli ka väga intellektuaalne ja, ja musikaalne naine ja mälestuste järgi ka äärmiselt kaunis. Nii et pole ju midagi imestada. Aga kui sa juba mainisid tema musikaalsust ja temperamenti, siis küsisin sealt enne saate algust ka, et millist muusikat valida, mis oli Vilde muusikamaitse oskasid öelda kahte asja, et Hildele tema enda kaasaegne džäss ei meeldinud, aga tal oli meeldinud mustlasmuusika. Jah, muusika kohta on hästi vähe Vilde Vildest maha jäänud mingeid kommentaare, et ta oli noh, laias laastus niisugune teatriinimene muusika kohta nagu tõesti väga ei teagi. Ühest reisikirjast just sealtsamast Ungarist on ta rõhutanud, kuidas tal on väga sümpaatne ja niisugune rahvuslik mustlasmuusika. Ja, ja tõepoolest, selle kaasaegse bigbänd džässi osas oli ta äärmiselt resoluutne, see ei olnud muusika tema jaoks. Aga siis kuulamegi vahele mustlaste muusikat ei ole küll Ungari, vaid Serbia mustlaste ansambel Kall, kes esitab loo Usti Paabo. Eetris on Need, vanad armastuskirjad, mina olen Peeter Helme ja täna räägin koos Eduard Vilde muuseumi juhataja Kairi tilgaga Eduard Vilde kirjadest tema nõndanimetatud sala-armastusele Rahelile. Ja enne mustlasmuusika kuulamist tuli jutuks see, et Vilde kippus oma kirjades sageli Rachelit süüdistama, heitma talle ette, et liiga temperamentne ja see on nendevahelise hõõrumise põhjuseks. Ja kuidagi mulle jäid sellest jutust mulje, et et Vilde vist on tõesti väga ühekülgne, et kuidagi enda vigu ei näe. Jaga armastab teiste nende vigu ette heita. Jah, ma ei tea, ma päris seda seisukohta ei jaga, aga noh, me, me ei, me ei tea seda täpselt, eks ju öelda, et kindlasti Vilde, kui tal oleks olnud võimalus, ta oleks läinud ja olnud rohkem koos Raheliga. Tal olid mingisugused olulised põhjused, mis siis teda ikkagi takistasid ja mida ta siiski kogu aeg lootis, et ühel hetkel on need ületatud ja nad saavad olla koos. Sest tegelikult Narva-Jõesuud ja Raheli armasta apteegi majada nimetas mitmes kirjas ikkagi oma koduks. Et see soov võib-olla ka legaliseerida, need suhted võis ta südames olla. Ent siiski tõesti on korduvalt juba seda mainitud, et et kuidagi see naise temperament sai selliseks, mida Vilde nimetas nagu vulkaanilise, eks, et ei suutnud nagu tegelikult ühel hetkel ta sai aru, et ei suuda kodu rajada vulkaani jalamile. Et kui, kui Racheli jaoks oli armastuse vürtsiks selline ülepäevane tappelus ehk siis sõnasõda, kust ei puudunud ka mõnikord lausa füüsiline kätega arveteõiendamine. Et siis Vilde jaoks oli see siiski närtsitav. Ehmatav see ei olnud see, mida vanamees haige südamega vajas. Ja siin siis veel üks kirja, jällegi oktoobrist 26. Sinu viimane topeltkiri rahel kurvastas mind oma Hellast põhitoonist hoolimata. Otsekui kuuleksid rääkimas noort tütarlast, mitte küpset naist. Ma muudkui tulgu. Arvan, et saame igast minust hampelmanni taha teha buss, miks alandad sa mind ja ka sind sinu armastusele läbinisti egoistlik Su pole mingit enesekasvatustega, mingit enesekriitikat? Mul on ju ometi omad kindlad põhjused siin olemiseks. Ja kui sega, oletagem kõiges kultuuriline meelelahutus oleks, siis peaks sinu armastus mulle ka ju seda lubama, sest armastus mingeid ohvreid ei talu, on suisa enesearmastus. Ma jätan siit natukene vahele ja Loen siis veel, et sinu edevus nõuab, nüüd ma tulgu kähku ja võtku inimestelt arvamus, et meie vahekord on lõppenud. Rahel, kas pole see väiklane? Sa tead ju, et ma tulen ja et minu igatsus on niisama suur kui sinu oma. Sinu iseloom rahel on sinu ainuke vaenlane, see ei lase sul tehtud ülekohut tehtud rumalusi iialgi taibata, tõsiselt kahetseda. Oma vabad päevad möödunud suvel oled sa ise ainult sina ära rikkunud, kuigi sa minu tegid süüdlaseks. Omakasupüüdmatult armastav naine tunneb armastatu seltsis end kõikjal hästi. Kulisside dekoratsioonid pole talle tähtsad. Sinust kiirgab igavest rahutust. Iialgi ei pääse Ligisem meeldiv, mõnus tunne, et võib välja puhata, rahulikult õnnelik olla. Peab siis minu eluõhtu igavesti vapustustes loojakule kalduma selle asemel et vaikuses ja rahus vaibuda. Kas sa siis ei saa oma vulkaanilist loomust mitte sugugi ohjeldada ja taltsutada? Armsam, ma ei saa magada ülimal kolm-neli tundi, kui ma promoraalialan võtnud. Sina oled minu peapõhjus. Sinu viimane kirjutis talitsematu halisemisega väreleb mul veel praegu vapustatud närvides kuidas ma niiviisi töötada, kuidas elada. Saan töötanud olema siiski üpris virgalt, sest mul tuli kaks novelli täielikult ümber modelleerida, päris uut luua. Kuid sa pead mulle rahu, rahu, rahu kinkima, kui ma ka edaspidiseks pean töövõimeliseks jääma. Vanas sügavas armastuses sinu tuli. See oli küll üsna kuri ja selline väga noh, kuidas öelda noh, väga otsekohene kiri, nad vist väga ei valinud sõnu, kui nad omavahel suhtlesid. Ja samas ei saa noh, tõesti mõnes mõttes süüks panna, et olukord oli väga keeruline. Mõlemad tahtsid tegelikult koos olla ja, ja noh, kõige rohkem, mida oli vaja, oli aeg, mis annaks arutust, aga see tekitab väga suurt frustratsiooni, kui sa pead lihtsalt ootama ja sa ei tea, mis tuleb. Ja ma ma kindlasti väldiks seda, et kuidagi nende kirjade tõlgendamisel annaks ühele kuidagi süüdistaks ühte ja, ja näeks, et näed, et tema rikkus suhted. Et seda ma kindlasti ei taha teha, et ma usun, et see oli äärmiselt raske suhe mõlema jaoks, sest miks ma kirju ka ise põhjalikult olen käsitlenud just uurides Vilde tervist. Et kindlasti see suhe on määranud Vilde tervise ja kõik need hädad, mis, miks ta ei paranenud üldse, arstid olid nõutud, ta sai parimad Eesti arstiabi, mida üldse viis tsiviilisik saada. Ta ei paranenud ja nõutud olid arstid ja noh, nad ei teadnud, et tegelikult olukord ei saagi paremaks minna, kui tal ei ole need südame südameteemadeks lahendatud või, või armastas armastuse teemad. Et need asjad on väga seotud omavahel. Ja, ja tegelikult veel etteruttavalt võiks öelda seda, et Vilde selle naise kirjutas ka oma loomingusse. Rachel on siis peategelaseks või siis prototüübiks. Vilde viimase novelli Casanova jätab jumalaga Miriam Koldile. Ja selles novellis siis läbi kirjanduse on võimalik siis tal täita oma unistus ja jääda oma kalli armastatu juurde. Nii et tegelikult seal ta näitab ka seda, et see oli tema viimane naine, ta pidas Rachelit tegelikult oma viimaseks naiseks. Aga kuidas asi nende vahel siis ikkagi lõppes? Kolmekümnendatel, kui 30.-te alguses, kui kirjavahetus juskui Raheli poolt, siis jällegi stardisai oli Vilde äärmiselt ettevaatlik, nagu ma ütlesin, oli ta enesega palju tööd teinud ja tal ei olnud usku, et midagi on muutunud. Möödunud oli tõesti peaaegu neli aastat, mil nad ei olnud üldse kohtunud, kuigi täna rääkinud vahepeal. Ja tegelikult tundub kirjades andis Rachel aimu, et ta on muutunud naine et ta on kuidagi vanem ja targem ja et ta soovib ikkagi Vildega sõprussuhet hoida just nimelt siis väga palju rõhutati sõna, et ollakse ainult sõbrad. Ja nii siis kuidagi hakkas ketrama see, et Vilde ikkagi ühel hetkel teeb ise selle ettepaneku, et tahaks kohtuda ja tundma õppida siis seda uut muutunud Rachelit. 30.-te algus oli selline, kus Tallinnas juba juutidel oli üsna keeruline olla, vähemasti ka Racheli kirjadest tuleb välja, et Tallinnas ta elada ei saa. Ja üldse noh, omal sellisel natukene võib-olla üle pakkuval ja emotsionaalsel viisil ta siis kirjeldab Kavildele, kuidas on totaalsed ahis juutide ahistamised. Jaa, jaa ja mõnitamised. Nii et tal tuleb vaata Hageris, kus ta siis peab ka samuti väikest apteeki. Ja päris palju nendes 30.-te alguse kirjades tulebki huvitavad selliste ühiskondliku taustana kirjadest välja, et et mida nägi Rachel omast vaatevinklist ja mida siis Hilde? Et see on kindlasti väga huvitav ja väärtuslik ja justkui nagu ma ka ütlesin, siis tegelikult enam reaalselt nad seal Hageris kohtuda ei jõuagi. Vaid kõik jääb kirjavahetusse ja mõnevõrra ikkagi Sandeeritakse seda pinda, et noh, et kui kui ikkagi ei oleks see nii, on neid takistusi, et kas midagi võiks areneda ja nii edasi. Ja kuna säilinud on tõesti ainult eks Raheli kirja Vildele ma ma ei tea, kuidas ja kustkaudu need on säilinud siis ma võiksin siit nüüd lõpuks ka siis Raheli sõnu lugeda. Nii see on sisse kirjutatud Raheli poolt Vildele aprillis 1963. Ja ma loen siit siis erinevaid katkendeid, et ma terved kirja ei loe. Iseäralik peitub sinus endas, sellepärast ei jõua see välja lõplikuni, sest sa pole endast teadlik lahenduse kohta minuga ainult sinuni. Eurostiiniliselt haiglane seisund on täna, põhjuseks võib olla sügavamale tundele minu vastu, mis sinu alateadvuses uinus ja millega sa aastaid võidelnud oled. Sest enese avalikult minu poole tunnistamine valmistaks sulle elus võib-olla ebameeldivat. Sel põhjusel on mulle absoluutselt ebausutav, et sa nüüd oleksid valmis ohvriks minu jaoks. Ma teeksin palju, et siin sinu raskest olukorrast välja aidata. Kuid kaugelt ei saa ma aidata ja nagu öeldud, linna ei saama tulla varjatud hitterluse pärast mis end igas natsionaalses liikumises avaldab Koht linnas rööviks minut mu vabaduse, kuigi see mulle ka reguleeritud vaba aega annaks. Pealegi kardan ma, et ma ei suudaks end enam allutada, nagu ma ainult siin töötan, kui see mulle meeldib. Ja siis ta räägib siin natukene veel oma majapidamises seal Hageris ja ütleb, et seal on üks väike tuba, kuhu ikkagi tema sõber on alati oodatud. Ja kui see sõber siis ehk Vilde saaks lõpuks tulla, siis ta ütleb, et on selge, et ei sina ega mina siis meie sõprust, olgu see siis platooniline või erootiline, siis enam varjata saaks. Me oleme mõlemad küllalt palju kannatanud, et endale nüüd lugupidamiskätte võidelda oma kõige lähemalt ümbruskonnalt, kui meil endil on sellega tõsi taga. Teise eksistentsi salgamine viiks ainult veel raskemate konfliktideni. Seda tuleks meie endi pärast vältida ja see oleks ka ainus ohver, mida tuleks tuua. Kui ma aastaid olen pidanud rahuldama oma unelma tuliga, kui õnnestav oleks teada, et unelm on tegelikkuseks muutunud. Selleks aga läheb vaja hingelist pööret. Sellepärast oleks sinu külaskäik eelmisel kevadel ennatlik olnud ja oleks nüüd õigem. Mida varem, seda parem, et arutada seda, mis ei lase end kirja panna. Ehk saad sa veel enne Mahtra pidustusi juba maigus siia tulla. Esimesel pühal sõitsin pärastlõunal linna, surusin oma lapselast esimest korda oma südame vastu. Sealjuures mõtlesin ma pidevalt sinule, kui sa vaid teaksid, kuidas ma igasugusele mõistusele vastukäivad sinu järele igatsen. Rahel. Ja see on siis viimane kiri. See viimane kiri Rahelilt, millele Vilde pärast väga pikka justkui mõtlemisaega võttes vastav nelja reaga. Ma loen selle siis ka kohe ette, et siis on see lõpp käes. Vilde vastab Rahelile mai lõpus 1933. Seda ohvrit, mida sa minult nõuad Isama tuua. Seega peame teineteisest loobuma. See minu lõplik otsus. Nüüd lõpetan aga kirjavahetuse. Soovin sulle kõike head, ela hästi. Jälle selline õnnetu lõpp, ma ei tea, miks mulle satuvad sellised teemad, et kui eelmises saates Need vanad armastuskirjad oli juttu Mari Niitra ka Juhan Liivikirjadest siis see oli ka üks selline täiesti õnnetu lõpuga lugu ja näiteks järjekordne õnnetu lõpuga. Jah, et ma, Ma usun, et see otsus oli selles mõttes küll vabastav Vilde jaoks, et noh, see oli mingisugune lõplik-lõplik olukord, aga see kannatus, mis sellele tegelikult siiski järgnes, oli kindlasti väga suur millel jäi elada veel seitse kuud. Sama aasta talvel ta sureb ja kõik kogu selle viimase seitse kuute tegelikult täiesti ootamatult sekkub ju Eesti avalikku avalikku ellu ja aga väga aktiivseks vapside vastaseks võitlejaks. Ja on näha, et ta kuidagi matab kogu oma sellise tegevuse just nüüd sellesse liikumised. Et ma olen üsna veendunud, et need vintsutused, mis selle suhte tõttu talle osaks said, lühendasita elu. Et ta ei oleks, ta oli lihtsalt nii tundlik ja niivõrd emotsionaalne mees, et lihtsalt see tervis kannatas väga palju, füüsiline tervis kannatas revaimse kaose käes väga palju, nii et teoreetiliselt oleks võinud ta ikkagi pikemalt veel elada. Kõik muud olud nagu viitasid sellele, et ta oli väga loomisvõimeline, tal olid asjad pooleli, tal oli palju plaane, ta tegelikult väljanägemiselt nägi reibas jumekas ja noorem välja, kui ta oli. Ja noh, nii edasi. Jah. Aga mis sellest rohelist sai? Rahel peale Vilde surma kolib Eestist ära 30.-te keskel, juudid lahkusid päris palju Eestist ja just Palestiinasse oli minemise ja ma olen arhiivist siis üles otsinud ja näinud, et Rachel oli nendes nimekirjades, kes siis 34. aastal just koos teiste juutidega Eestist lahkus. Ja ta enne kui ta lahkus, müüs ta siis need kirjad, mida oli kokku 107 müüs maha, sai 200 Eesti krooni ja see oli ilmselt talle siis abiks ka reisikulude katmisel ja ta jäi elu lõpuni elama Iisraeli ja seal ta pidas elu lõpuni ka apteekriametit. Et ta on maetud siis sinna mingi väike linnakene, mille nime ma ei suuda hääldada. Ja muidugi tema saatus oli selles mõttes väga-väga traagiline, et tema tütar, tema õde, õemees, kogu läheda lähedane ring tapeti 41. aastal, nii et, ja see, et ta sinna üksinda jäi ilmselt noh, see oli väga-väga keeruline ja väga raske, aga sellest muidugi ei ole mitte midagi rohkem teada, et mis eluta täpselt seal Iisraelis elas, kellega ta seal läbis ja nii edasi. Et seda rohkem ei ole teada. Selge, aga ma tänan Kairi Tilga selle vestluse eest. Ja et see saate lõpp siiski nüüd nii rõhuv ei jääks, siis mängivad mustlasmuusikat. Otsisin väljega ühe pala, Data Miranda orkestri esitlusest tatamirandaali, selline legendaarne Madalmaade mustlasmuusik ja tema orkester esitab Sis loo nimega Cheepaschmande. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Peeter Helme. Kõike head ja kuulmiseni.