Eestlase maailma asjadest arusaamise viis on aegade minnes teinud läbi mitu põhimõttelist murrangut. Milline oli meie esivanemate ürgseim üldine vaimulaad. Sellest kuulete tänasel mõtteretkel muinasaega. Teejuht on ajaloolane, arheoloog Heiki Valk. Kui me nüüd vaatame kaugele taha ja tahame otsida seda, millised me oleme olnud, milline see meie maailmast arusaamine varem on olnud siis me peame kõigepealt sellest tänapäevasest mõtteviisist ja nendest mõttestampidest, mis meile sisse sisendatud või sisenenud on, kuidagi vabaks saama ja võtma omale sellise lähtekoha, et maailmast arusaamine on varem olnud põhimõtteliselt teiselaadiline, kui ta praegu on. Kui praegu maailm meie jaoks on mõistuspäraseks tehtud ja maailmas on olemas ikkagi eelkõige need asjad, mida me näeme ja katsume ja seoseid asjade vahel, igasugused põhjused ja, ja tagajärjed on kõik teaduslikult ära seletatavad siis varasemal ajal maailmapilt ei ole üldsegi olla nii loogiline ja mida me praegu nimetame üleloomulikuks, sellel on varasemal ajal olnud inimese jaoks võrratult tähtsam koht, kui tal praegu on need looduses olevad vaimsed väed ja jõud. Need on olnud talle üks väga oluline abiallikas ja jõuallikas kõige oma tavalise igapäevaelu korraldamisel. Ta on olnud täiesti kindel ja teadlik selles, et ega ta paljalt oma mõistusega ja oma käte Rammuga seda maailma ümber ei korralda enda soovi järgi oma elu ei saa Ta sättida, kui ta sealt teispoolsusest sealt puhtalt kese vaimse või meie mõttes üleloomuliku poole pealt, kui ta sealt endale abi ja seljatagust ei saa. Muinasajal ja ka keskajal on elusolendite hulk ja selliste oma vaimu ja väge, mõistust, tahet omavate olendite hulk on olnud võrratult suurem, kui praegusel ajal sinna lähevadki siis kõik need väikesed väikesed koduhaldjad ja majavaimud ja metshaldjad, lähevate ristiusu pühakud ja läheb ka arusaam sellest kõige kõrgemast, kogu maailma juhtivast kandvast ühtsest vaimsest algpõhjusest või jumalast, mis kogu seda olemasolevat süsteemi elus hoiab ja juhib, kelle vastu inimene ikkagi ei saa, sest tema on selle kõige algpõhjus ja käimapanija koos vajaliku mõtteviisi tulemisega ja, ja kooliharidusega ja sellise teadusliku maailmapildi kujunemisega, mis nüüd, eriti viimase 100 aasta jooksul on täiesti oma võidukäiku käinud ja meie mõttemaailma ümber kujundanud on põhimõtteliselt teistele alustele nihkunud maailmast mitte ainult maailmast arusaamise, vaid ka maailma tajumise või läbielamise viis. Näiteks mis tuleb meie rahvaluulekogudest väga ilusasti ja selgelt välja, on see, et vanasti on inimesed näinud ja läbi elanud, selliseid asju lausa füüsiliselt oma oma kehaga tundnud ja oma silmadega näinud kõrvadega, kuulnud, mida meie praeguse aja inimesed enam ei näe. Mis meie jaoks on nagu mingisugune luulu või nägemus või mida me püüame. Kas kuulutada olematuks või siis kuidagi teaduslikult ära seletada. Üleloomulikud asjade nägemisel on olnud varasemal ajal palju tavalisemad, kui nad praegu on. See oli nüüd kaks aastat tagasi, kui mul oli kokkusaamine või kokkupuutumine ühe vanainimesega, võib-olla on tema veel praegugi elus ja kuuleb seda saadet, siis tahaks ütelda väga-väga suure aitäh selle eest, mis ta mulle selle asjaga edasi andis, ta mulle selle loo rääkis. Tema rääkis seda, mis oli tema isaga kohtunud kusagil vast sajandivahetuse paiku Otepäält lääne pool Aidu külas. Oli juhtunud selline lugu jälle jutustaja isaga, tema isa oli olnud korra metsas jalgu puhkamas mäe peal, mille, mille nimeks on Annemegi teinud suitsu. Ja äkitselt on kuskilt metsast ilmunud välja tema juurde ootamatult üks sant. Ja siis see sant on küsinud tema käest, et anna mulle pihu peale tubakat. Isa oli andnud talle siis seda tubakat ja sant oli äkitselt muutunud selle peale kitseks ja teinud kitse häält ja jooksnud ära metsa. Ja see oligi kõik. Ja siis vanainimese seletus asja kohta oli niimoodi, et ega ei oskagi seda asja mingil moel seletada, et vanasti lihtsalt inimesed nägid igasuguseid asju ja praegusel ajal enam ei nähta ja mina ei oska seda muudmoodi seletada kui lihtsalt võtta, võtta teadmiseks, et vanasti on tõesti võetud vastu informatsiooni sellistest kanalitest, on saadud energiat ja jõudu ja niisugust vaimset väge ja tuge nendest kanalitest kust meie seda praegusel ajal enam ei saa ja ei oska ja et meie maailmavaates meie maailmad tajumises on viimase 100 või 200 aasta jooksul toimunud üks suur ja põhimõtteline murrang muudatus. Aga ikka ürgsemad või kõige vanemad arusaamised ilmast ja ilma asjadest on olnud niisugused, et inimene on kogu maailma näinud elavana ta ei ole tõmmanud piire selle vahel, et üks asi on nüüd elus ja teine on elutasi nagu meie praegu siin jagama, et inimesed ja loomad ja linnud ja kalad ja puud ja putukad on, on elusad ja kivid ja maa ja taevas ja vihm ja need on siis nagu eluta asjad. Sellist vahetegemist päris kauges minevikus kindlasti ei ole olnud ja sellise suhtumise jälgi tuleb ilusti välja veel ka meie rahvaluulekogudes, mis on kirja pandud 100 aastat tagasi ja osalt ka veel 50 aastat tagasi ja ka praegugi veel, ega meie mõtteviis ei ole ka lõpuni ära materialiseerunud. Usk kõige elava hingestatusesse ongi vast siis kõige varasem. See on siis see, kui peetakse puud elavaks olendiks kivi ja asi ise elab. Asi ise elab elusad ja hoopis teistmoodi elusad, kui nad praegu meie jaoks on, on ka loomad ja linnud. Võtame kasvõi Need, meie muinasjutud, meie loomamuinasjutud, mis on arvatavasti küll eesti muinasjuttudes nüüd kõige varasem ladestus, seal on ju loomad ja linnud täpselt samasugused nagu inimesed, nad räägivad omavahel ja ja käituvad täpselt nagu inimesed. Igaühel on omad iseloomulikud jooned. Karu on sihuke laisavõitu ja ja kuri hunt on hunt, on väga kuri ja rebane on jälle kaval. Et me oleme näinud kõike kuidagi enda taolisena. Inimesetaolisena me ei ole pidanud ennast kõrgemaks sellest muust elavast loodusest. Inimene on suhelnud karuga don suhelnud hundiga rebasega. Ta on metsaga rääkinud, puuga rääkinud nagu omasugusega. Ühesõnaga talle ei ole omane see praeguse aja arusaam, et inimene on looduse kroon ja püüab ennast kõigest paremaks pidada või tähtsamaks pidada, et mina olen üldse valitseja ja võin kõike enda käsu enda suva järgi ümber korraldada. Vot selline arusaam on meile küll muinasajal ja ka keskajal, kuni see traditsiooniline talurahvakultuur on püsinud on meile võõras olnud. Milliseid uskumusi võiks näiteks tuua? On vanal ajal lapsi õpetatud ja hoiatatud, et ei tohi maad lüüa vitsaga või mingisuguse muu asjaga. Et maal on ju samuti vaim sees nagu meil, ega ta muidu ei kataks ja ei ehiks ennast niimoodi, nagu ta seda teeb. Puud, puu ja mets, see on eestlasele kuidagi kuidagi eriti omane asi. Meie pühakohad. Meie rahvale tähtsad muinasajal ja ka keskajal isegi praegusel ajal natukene veel ühed nendest nendest pühakohtadest on olnud hiiepuud. Puu on olnud selleks jõuallikaks kas puu või, või metsasalu, kust on loodetud siis saada abi kõikidele oma muredele ja oma küsimustega oma oma probleemidega on inimene läinud puu juurde ja viinud talle ohvriande olla kõige varasem ohverdamise viis. Võib-olla kõige varasem võibki olla sihuke Tõivu side või tõotus side, kus on siis seotult puutüve ümber kas viljakõrtest, võililledest, ürgnagu oma oma sideme kinnitamiseks selle puuga, et, et me oleme, me oleme üks ja, ja peame vastastikku 11 aitama. Ja puudele ohverdamine, Hitele ohverdamine. See on Eestis veel veel eelmisel sajandil olnud üsna levinud asi Karksi kihelkonna Lõuna-Eestisse, on siis üks meie hästi alalhoidlikku tuuri hästi Alo alalhoidlikku vaimuga piirkondi seal. See oli vist kolm aastat tagasi, kuulsin sellise pärimuse inimeste käest iie puu kohta. Et hiiepuu on olnud kuidagi nagu, nagu, nagu pereliige. Igal õhtul on siis see söök, mis on talus ülejäänud, see on siis viidud iie kuule, et on teil toidetud siis nagu oma pereliiget või elavat olendit, kes kogu aeg on inimesega kokkupuutes. Järvede rändamisest on Eestis tõesti väga palju pärimusi. See saab pahaseks, kui inimene midagi temaga halvasti käitub, kui seal siis vett reostatakse või veel kalaga naine lapse tagumikku pühib, siis järv saab pahaseks ja tõuseb lendu ja läheb ära, otsib omale teise koha, kus inimesed ei ole tema suhtes pahatahtlik. Kas selliseid kapriissed ja tujukaid järgi on meil palju olnud? Ega ma neid neid üle lugenud ei ole, küll aga aga paistab, et see pärimus on üle Eesti täitsa levinud, et ta ei ole mitte ühe-kahe järve kohta, vaid ikka kümnete ja kümnete järvede kohta on selliseid juttusid, et see järv on siia tulnud. Aga ära ei ole meil enam ühtegi läinud, viimasel ajal. Viimasel ajal Nad kipuvad minema teistmoodi, mitte lennates, vaid ära kuivades kadudes oleme oma maaga väga halvasti ümber käinud, liiga palju kraave sisse tõmmanud ja, ja vee ära rikkunud, sellepärast hakkavad meie järved praegusel ajal meie juurest ära minema ja kinni kasvama tänu igasugustele keemilistele mürkainetele, mis vetikad vohama panevad. Aga see on juba teine lugu, hiiepuud on ka minema jalutanud ja Yebud on ka jalutanud, see on siis vist Pärnu-Jaagupi kihelkonnast, kui, kui õigesti meeles on, siis olnud seal kolm hiiepärna, kellel on olnud nimedki, olid vist siis Riin, Maia kai või midagi sellelaadset ja nemad on siis kusagilt tulnud. Ja ühel on läinud põllepaelad või pasla paelad lahti ja tema on siis jäänud teistest natukene maha ja hõiganud allergiat. Oodake mind ka. Aga teised on juba kaugele olnud ja igaüks on jäänud siis ise paika, maha kasvama. Et on nemadki olnud nagu inimesed ja nagu meie Aga kunagi on tulnud meie esivanemate mõttemaailmaga haldjad. Haldjad see haldja sõna-. Ega ta vist päris nii soome-ugri päritolu ei olegi, ta võiks olla üle mere võetud Germaanlastelt kaitsevaimu või võihoidja või, või haldaja tähenduses just olendina, kes midagi kaitseb, kas siis mingisugust piirkonda või, või metsa või mingisugust eluala. Ka arusaam sellest, et nüüd on ka selliseid võimsed olendid või, või olevused või vaimud, kes looduses elavad ja kellega inimene läbi peab käima. See on nüüd meie muinasusundi vast üksi, teine põhimõtteliselt erinev vägede hulk, kellega inimene läbi on pidanud käima, esimene on siis elav loodus ise. Kõik need kivid ja puud ja metsad ja maa ja vesi, kes on elusad, aga, aga teine, teine põhimõtteliselt erinev. Asi on need olendid, kes looduses elavad, kes enam ise mitte ei ole puu või kivi. Kas suhtlemises looduse endaga ja suhtlemises nüüd nende kõrgemate vaimudega on mingi teisenemine märgata või suheldakse edasi nii nagu puuga kiviga maaga. Nüüd lihtsalt sedasama suhtlemine kandub haldjate peale ja nende vaimude peale üle või on mingeid täiesti uusi vorme. Suhtlemises. Ega põhimõtteliselt vahet vast siin ei oskakski teha. Kui me võtame ohvrikivi näiteks ja teame, et sellele kivile on ohverdatud. Ega väga raske on aru saada, kas me oleme ohverdanud sellele kivile endale kivi käest saada äge ja tuge ja abi või Me oleme ohverdanud kellelegi, kes on selle kiviga seotud. Ja kelle kohaks see kivi on sellele kivi haldjale või hoopis kellelegi kõrgemale jõule, kes võib-olla otseselt ei olegi enam kiviga seotud, vaid kelle ohvri altariks see kivi on, seda vahet on ka raske teha. Need kaitsejad või haldjad, nemad on eelkõige seotud selle koduse eluringiga põlluga, karjaga ka üldse majapidamise edenemisega. Kõige tähtsam meie meie muinasusundi juures ja, ja üldse mis tahes usundi juures üldse on see, et inimene leiab endale kusagil kõrvalt jõuallika või toe kellest ta endale abi saab. Ja kas see abi on siis seotud otseselt loodusega, looduses leiduva väega ja juua kõige sellega, mis maailmaelus ja hinges hoiab ikka puid ja rohtu kasvama paneb või on ta seotud Nende olenditega, kellel on nagu suurem võim ja vägimaailma asju korraldada ja juhtida? Ega inimese jaoks minu meelest sellel põhimõttelist tähtsust vahet ei ole. Peamine on, et sa seda sidet ise tahad hoida ja püüad hoida. Ja lugupidavalt ja austusega suhtuvad sellesse teisesse poolesse, keda üldsegi mitte alati näha ei ole. Aga see eestlasele on olemas ka oma jumalakari See meie jumalate riik ei üldsegi selline, nagu harjunud ette kujutas, kipub ühte jumalate riiki ette nägema, et on palju jumalaid ja nendel on omad nimed ja omad tegevusalad või oma kaitsevaldkonnad, mille eest igaüks hulk kannab. Kui nüüd võrrelda oma lähemate naabritega, olgu siis need lätlased, leedulased või venelased või sakslased, rootslased või ka soomlased, kes on küll meie hõimurahvas, aga olnud nähtavasti läbi aegade palju tugevama germaani ja skandinaavia mõju all kui meie meie jumalate pilt, konn selles olevate isiksuste nihukeste, isikuliste nimedega jumalate poolest tohutult võrratult vaesem. Ega me ei tea oma nimega jumalatest sellistest kõrgematest jumalatest, kes oleks nagu mingisuguse suure eluvaldkonna eest kandnud õieti ju mitte midagi peale selle klappida, keda Henrik oma kroonikas 13. sajandi alguses mainib ja Uku, kellest siis rahvaluules on pärimusi, eriti Ida-Eestist ja Lõuna-Eestist, teisi selliseid üldiseid nimesid ju ei teagi. Samas kõikidel nendel rahvastel, kellest eespool juttu oli, on väga palju erinevate nimedega jumalaid, kes on põhimõtteliselt midagi, midagi samalaadset. Nagu on see kõigile teadaolev muinas-Kreeka maailmapilt, kus on tõesti igal elualal oma oma jumal oma hoidja, kellel on oma nimi, omad iseloomujooned, midagi sellist meil ei ole. Meie jumalate pere on kuidagi väga lähedane inimesele neid jumalaid võimusid jõudusid, neid on palju. Et meie väed, jõud, kellest me abi loodame. Nemad on kuidagi üle maa nagu laiali laotanud. Inimene on oma elus tuge ja abi saanud just nendele olenditel, kes on tema kodu juures elanud. Võtame näiteks sellised sellised olendid nagu Tõnn või bell, keda on Eestimaal üsna palju austatud, kellele on ohverdatud, kellelt on abi loodetud? Tõnn Tõnn on väike kodu, hail haldjas või, või koduhoidja kelle ülesandeks on hoida talu põldu ja karja ja üldse seda talu edasiminekut. Aga ta ei ole mitte vist olnudki kunagi mingisugune niisugune üldine abstraktne, kõrge Tõnn või taevane õnn või suur jumal, kes kogu rahvast ja kõiki talusid ja pärasid ühtviisi kaitseks vaid talul või, või äärmisel juhul siis külal on olnud oma Tõnn. Ja see trenn huvitav tema puhul on nüüd, et ta ei ole mitte niisugune iseendast olemasolev kõrge jõud või vägi vaid väga palju pärimusi sellest, mis räägivad, et inimesed on ise seda Tõnni teinud omale kas siis puu, Bilbastest või vanadest vigadest või mingisugustest muudest asjadest on tehtud inimesesarnane olend. Ja see on hakanud elama ja inimest ja kodu ja talu kaitsma. Juba selline suhtumine, et inimene saab jumalat teha ja see jumala ei ole temast üldsegi mitte kõrgem seal midagi, midagi. Meile omast ja läheb kokku sellise üldise üldiselt tasakaalustatud maailmapildiga, kus inimene ennast teistest palju kõrgemaks ei pea ja sellel Tavalisel kodu kodukootud või isetehtud Tõnnil on väga suur võim ja vägi kõige selle inimese jaoks kõige olulisema paikapanemisel ei olegi alati otsitud kusagilt väga kõrgelt seda jõudu ja tuge ja abi vaid sealtsamast oma koduringist. Aga, aga samas siiski jah, need Taara ja Uku näitavad, et meil on ka midagi kõrgemat olemas olnud. Vara kohta. Või, või mis me nüüd teame, õigemini selle Tarapita kohta, keda Henrik mainib oma kroonikas. Teame, et ta on olnud saarlaste jumal, kes olevat sündinud Virumaal Ebavere mäel ja sealt lennanud Saaremaale. Ja teame, et sõjas teda appi kutsuti. Ega me temast õieti midagi rohkem ei teagi. Rahvaluulekogudes on siis juttu taarast või Toorast või toorustaga erinevate nimedega, aga nähtavasti ikkagi sellest samast või sama sõnatüvega jumalast, keda meil austatud on ja mida me tema kohta teame, see on ka üsna napp. Teame, et teda on austatud iseäranis neljapäevadel. Neljapäev on olnud meile väga pühapäev, ta on olnud palju püham päev kui pühapäev, mis on kristliku aja kultuuri nähe meil ja neljapäeva pühaks pidamine. See on ka märk selle kohta, et meil kunagi tõenäoliselt on seda skandinaavia turri või sama nimekujuga jumalalt austatud, sest kui me vaatame keeli rootsi keeles, neljapäev on ju otseselt turri päev. Tursdaag saksa keeles, Donner, staak, äikesepäevaga torr oli ju ka see, kes valitses kuue ja pikset. Nii et nendes maades on neljapäev olnud kuue või peajumalapäevaks. Ja et nüüd meil neljapäev päeva on väga mitmesuguste töö keeldudega seotud ja neljapäeval söödud paremaid toite kui tavaliselt, et neljapäeva õhtuti on eriti ohver vastamisi olnud. See on nagu märgiks, et see neljapäeva jumal skandinaavia tor või, või siis meie meie. Aga need on ikkagi ühtset päritolu. Uku paistab olevat siis teine nii sihuke kõrgem, võib-olla sõna otseses mõttes jumala tähendust omanud jumal, niisugune kõrgem taevane kaitsja ja hoidja, kes meil nagu laiemalt tuntud on hukule ohverdamisest ja Uku kividest, kus sisukule ohverdada, nende kohta on teateid, nagu eeskätt Ida-Eestist ja Lõuna-Eestist ka lääne poolt nagu vähem Soome keeles tähendab Huko ju vanameest või vanataati. Tasuks siis mõtelda selle tegelase peale, keda meil muinasjuttudes tuntakse kui taevaisa või taevaisa või vanataadid võib-olla see on hoopis selle vana huku sünonüümia, ei ole mitte tegemist ristiusuaegse jumalaga, vaid ikkagi palju varasema ladestusega ka nendes meie muinasjuttudes. Aga meie rahva teadvuses elavad edasi ka sellised nimed nagu Vanemuine ja Ilmarine. Kas neil ei ole eestlase jumalad kriisiga mingit pistmist? Ega ikka ei ole küll. Nende jumalate Vanemuise ja Ilmarise sünd läheb tagasi kuskile eelmise sajandi keskpaika või võib-olla natuke varasemasse aega, kui meie rahvusteadvus hakkas tasapisi ärkama. Ja siis need esimesed eesti soost teadusemehed, niivõrd kui nad siis teadusemehed olid oma Ajamõõtude järgi hakkasid otsima eestlaste jumalaid, teistel rahvastel olid, aga meil ei olnud ja siis hakati soomlastelt üle lahe üle võtma osa nendest nende paljudest nimedega jumalatest. Ka rahvaluulekogudes rahva mälus selliseid tegelasi nagu näiteks Vanemuine või Ilmarine meil lihtsalt ei esine. Miks soomlastel, neid on nii palju olnud? Kred, Ilmarised ja ahtid ja Leming käised. Ilmselt Soomes läheb palju tugevamini välja kui meile germaani ja skandinaavia mõju. Seal on need asjad Läänemere taga elavatelt naabritelt üle võetud ja omaks võetud. Meil aga ei ole. Siin jätame oma küla pooleli, aga järgmises mõtte kiires kõneleb Heiki Valk teile lähemalt metsast ja metsahaldjatest.