Täna räägime eestlase meelest nii nagu see paistab meie rahvaluulest. Kohe pean ütlema hoiatuseks, et eestlased veel on väga isemeelne olnud isepäine ja nii on igal eestlasel olnud üsna omaette isemoodi ja haruldane meel. Sellepärast võib-olla nõnda, et paljud võivad arvata ka teistmoodi kui see, millest mina praegu kõnelen. Ja ometigi suhtes usun, et on õige palju meil ka ühist. Kui juhtute laagi nägema setusid nende rahvariietes või ka Kihnu inimesi siis kaugelt vaadates näib, et nad kõik on täpselt ühtemoodi riides, ühesugused valged käised, ühesuguseid kirjad nende käistidel setudel ühesugused litritega ja helmestega pärjad peas. Aga kui hakata vaatama lähemalt siis, kui palju ilu ja kui palju erinevust on. Igas ühes ei ole kahte naist, kellel oleksid täpselt samasugused riided, see erinevus, mis iga üksiku naiseriietes on lausa silmipimestav ja ääretult ilus vaadata. Nii on meie meel ühelt poolt ühtlane, aga teiselt poolt ääretult individuaalne, erinev. Ja nõnda kahe poole vahel on ju kogu meie keelgi ja meie aja lugugi et öelda, et eestlase ajalugu ongi olemine piiridel. Ühelt poolt on Lääne-Euroopa merd mööda meile lähedal. Ja teiselt poolt on suur Aasia meile samuti lähedal ja kummalgi pool on takistusi, mis ei lase ei Lääne-Euroopal meil liiga valdavaks saada. Kellel on saared sealpool ees, kellel on mitmed keerulised merelahed ja samuti teisel pool ida poolgi on suur Peipsi järv. Meile ees. Ehk selle tõttu olemegi suutnud hoida väga paljut niisugust, mis on iseloomulik ka mitmetel meie sugulasrahvastele. Võib-olla kõige vanemaks? Meelest rahvaluule põhjal on muistend maailma loomisest. Ja tõesti võib öelda, et see muistend on tuntud väga paljudel põhjapoolkera rahvastel indiaanlastel, aga samuti sealt üle Beringi väina tulles eski, muudel paljudel Siberi rahvastel. Ja muistend on tuntud ka meil siin Eestis. Järgmisena ma loen ta nõnda ette, nagu ta Võnnu kihelkonnast on kirja pandud 1888. aastal. 16. juulil on Jakob Hurda kogusse tulnud Kastre vallast ja saatjaks olnud kooliõpetaja suits. Hea on mul seda lugeda, sest tean, et mu vanaema vanaema nimi oli samamoodi suits. Loo pealkiri on maailma loomisest. Ta on Tartu murdes, aga ei ole see nii palju meie kirjakeelest erinev, et ta arusaadav poleks. Algmisen kui jummal Taivast maad Loonu liig jumala vaim Vii pääl. Ent kui tema edesigevne viibel siis sündinud seeläbi kohinat ja jummal nänn, et vihibel mull üles tõusnud säält kohisemisest ütelda vits hääl oodame innuga järgi. Jummal jäänugaaemmes bannennuutma, näte saas Kessi peas olema, sest jumala arvas, et kedagi muide, sest ole kui ennegi tena itsinde. Kui ta nüüd jumala manu lännu, küsin jummal tema käest, kes sa oled, see on kostnud emale, mina ole Tõne sihkesk jummal demel eta vii alla lääs säält üte peodev maad, vällja tuus tõi näleids ent tema tahte salamahti endale kaasalt Maatuva ja et temal kohe, kes ole seda maad panna kohe jummal ära aines siis pant, tema suv ja tõi nyyd suuga endale ka seda maad jummal visas nüüd seda maad, mis v Alttoodu seda mulda vii pääle, sest naksi Rutuma kasume. Ent selle suun, kes seda maad viijalt tõinaxigaa, maa, kasume jummal panud, seda väega imes kuist tema nägu suures ja hirmsas Lätšegisse. Mis sul suu, nom, su nägu nii suur on sülge, seda jälle. Entena äss ilge jummal liikme jälle edasi. Ja kui ma tema nägu viil hirmsampolle sis ütel jummal kulles, saadan sülge välja, mis sul suunam sess sai, temale see nimi saadan. Ent tema Essülge sisitel jumal, kolmas kord kuule, saadan sülge välja, muidu lähed sa hukka sisse üles, saadan kõvast ja sülglass nii laiale sellest kõik soo ja rabajärve saiva, mis maa peal omma. Kuidas Mäe ja Oru oma saanu sellest jutust edasi nii jummal lännu pere on ilma loomist maad oma jalaga vil tasadses tegema. Saadan lännu ka, ent saadan Leenu jalaga väga kõvasti, nii et org perre jäi maa jälle üles kuhja läits, nii et mägi sai tema Tiidnuet jummal maa pääle inemist elana paned ja kui kõik maa tasatuses allesjäänu, siis ei ole sinemise teda, ei ka jumalat mäletanu. Ent kui nüüdki eaki ütles täkilisest mäest üles läts, siis ta ütleb enne oh jummal essa avita, et ma siis mäest üles aas. Kui ta mäest alla lets ja tema koorem väega kõvasti alla Juusk, Kozmann, tema sagede kahju saab, niiet vankri Hobelsusel, Joosep, siis ta ütleb Saguri vaim. Nõnda on see ürgne maailma loomise lugu, jäänud siis alles Võnnu kihelkonda Tartumaale. Teine variant sellest samast loost on teada karjalast. Karjalas on Vasila Mäginen ilusa nimega külast hane selja külast. Seda lugu jutustanud veidike teistmoodi. Ma arvan, et siin tuledki välja see iga eestlase, aga samuti ka iga meie hõimlase isepärane meel. Igaüks püüab seda kõnelda isemoodi, selgemalt nõnda, et ta temale kõige paremini sobiks. Ja see Karjala lugu on selle poolest jällegi huvitav. Et ta ütleb ka maailma loomise aja ära. Kui meil räägitakse tavaliselt maailma loomisest, siis me mõtleme mingit hämarat ja kauget pimedat aega. Kusagil planeetide tekkimisel oli niisugune suur torm ja tuul ja siis kunagi võib-olla toimus see maailma loomine. Aga Karjala loos on lahendus üsna lihtne. Seal öeldakse, et maailm luuakse kevadel, iga aasta, luuakse maailm. See on esimesel pilgul põrutav mõte. Kuidas siis niimoodi, kas me peame siis loobuma sellest oma hämarast ja ürgse hästi võimsas kujutlusest ja nüüd ütleme, et näed, iga kevad tehakse maailm. Aga kui me elame lähemalt sisse selle eestlase elusse, kes oli keset loodust, siis jõuame lähemale ka sellele kujundile. Sest tõepoolest talveaeg, kus kohal Mahle liigu puudes, kus mitte midagi looduses ei muutu muutub ehk elusolendite ümber küll midagi, kuid elusolendite sees mitte midagi. Siis tõesti see hetk, kus kohal pungad, puhkevad kuskohal, rohi hakkab kasvama. On maailma loomine, see on elusa maailma loomine. Sellest peale hakkab kõik muutuma. Miski vägi ei jõua seda pidurdada enne, kui sügisel lehed uuesti varisevad. Kui linnud kaovad. Sama rõõmus maailma loomise tunne oli mul ka esimesel märtsil, kui kuulsin esimest muskrastast vilistamas Estoni märtsikuu linnukuu, kus kohal on esimesed märgid eelolevast maailma uueks loomisest juba näha ja kuulda. Ja et mu jutt mitte niisama tühja jääks, vaid oleks tõesti ka võrreldav selle karjala looga. Ma loeksin ka selle Karjala loo. Kuulake nüüd hoolega, kui palju on ta siis erinev Võnnu loost. Vanatühi ja jumal loovad maailma. On loodud suvistepühal elusolendid, aga nädal aega hiljem. Jumal sõudis venes, aga vanatühi ujus Kaurina järel. Kaur on selline lind, kes väga hästi vee alla sukeldub. Ja enamikus Põhjamaade loomislugudes ongi maailm loodud kahe linnu poolt. Olulisel kohal on olnud sukeldu lind ja tihtipeale on ta just nimelt kaur olnud. Nii on karjalased säilitanud väga vana kujundi kauri kujul. Jumal küsis, kes sina oled, et mu järel ujud? Mina olen jumal, ütles vanatühi. Siiski siis jumal vana tühjalt, aga kes mina olen, kui sina oled jumal. Sina oled jumalate jumal. Nüüd lausus jumal, ütled, et sina oled jumal, mina, aga jumalate jumal. Siis peaksime maa looma, sest maad ei ole, kõik on vee all. Toome ütles vanade, kuidas me maad loome. Jumala ütles, kuna sina oled Kaur, mine merepõhja ja Toomad vanatühi läks merepõhja ja võttis kämmaldega maad. Hakkas tulema, maa ei püsinud kätes, kõik valguse ära. Aga jumal kasvatas selle ajaga jää poole arstina paksuse jää. Vanatühi tõusis suurivaevu ja sulgi kaotades läbi jää. Siis jumal küsis, kas tõid maad. Vanatühi sõnas ei saanud tuua kõik valgus käest ära. Jumala ütles, mine uuesti ja too merepõhjast maad. Ana tühi, läkski uuesti, võttis taas maad kämmaldesse, hakkas tõusma, ära tulema, maa valgus käest ära. Jumal kasvatas selle ajaga kolmveerand arssinat jääd. Analüüsi tõusis kuidagi jääst läbi, jumal küsis, kas tõid maad vanatühi, vastas kõik valgus käest ära ei saanud siia toodud. Siis jumal küsis temalt, kas nägid merepõhjas kedagi? Jah, nägin, oli üks tüdruk seal merepõhjas. Nüüdmine, kolmas kord sinna. Palu tüdrukult maad ja õnnistust sisevalgu ära, siis tuleb maa siia. Vanatühi läkski Kaurina merepõhja, palus tüdrukult maad ja õnnistust. Tüdruk lüpsis rinnast maale, piima andis vana tühjale. Mine nüüd oma maaga. Kui ta tulema sai, hakkas maa, ennäe imet, tema kätes kasvama. Nüüd võttis vanatühi veidi maad ja peitis põske, et mina loon ise endale maa selleks peitiski. Vanatühi ujus ülespoole, jumalaga oli selle ajaga arssina jääd kasvatanud. Kuidagimoodi tõusis ta läbi. Siis andis vanatühi maa jumala kätte. Jumal viskas esimese korraga suve poole seda maad. Kui me nüüd mõtleme kevade peale, siis tõesti hakkavad suve poolt lõuna poolt kõigepealt künkanõlvad haljendama. Siis viskas jumal teisele poole risti kolm korda seda maad, nii lähevad haljendama ida ja läänenõlvad. Kuid siis hakkas vanatühja põsk paisuma, ma kasvas suus, vanatühi hakkas alisema, jäi jänni. Jumal küsis, mis sa, halised, endal põsk ka veel paistes. Peitsin suhu, ütles vanatühi, pistsin põske, siis ütles jumal sülga maa põhja poole suust ära. No siis ta sülgas sellest tuli siis sinna põhja poole mägesid ja kaljusid ei ole tasased maa, need tulid jumala loodud maa peale, need vana tühjas hüljatud. Kui nad nüüd inimesi ja elusolendeid maa peale lõid, siis ei teinud vanatühi jumala meeltmööda. Tema töötas vääriti, kuigi nad alustasid ühel nõul. Jumal keelaste teeni pahasti. Vanatühi vastu, see on minu maailm ka, jagame ära, kõik on ju koos loodud, olgu peale, jagame, ütles jumal. Noh, missugust maad sina endale tahad, võtad kuivad või märjad maad, mina võtan kuivad maad, ütles vanatühi. Kui sina tahad kuiva maad võtta, ütles jumal siis vaata, meri on igal pool ümber maa, kõik on märg. Sulle jäägi maast osa, see kõik on minu puud ka, tuli ära jagada. Kas sina võtad toored või kuivad puud, küsis jumal. Ma võtan toored, ütles vanad jumala sõnas, kui puus on üksainuke oksake, kui siis on see juba kuiv puu. Ja see kõik on minu, olgu puu kui väike tahes, üks kuivoksake leidub seal ikka jäänud vana tyhja jaoks ei puudega maad, tal ei jäänud mitte midagi, kõik jäi jumalale vanatühi, ütles kari ilma, palveta, metsa saadetakse, siis ma lähen looma sisse. Jumala ütles, ei leia seal kohta, viskan looma peale kolm piiska, püha vett, tapan loomaaia sinuga. Kui inimene läheb ebapuhtana metsa, ütles vanatühi, siis ma lähen inimese sisse. Ei saa kohta, leia seal aastas, jumal, ma viskan kolm piiska püha vett peale, tapan inimese ja sinu. Siis ma lähen puu sisse, ei saa sealgi kohta, leia ma viskan kolm piiska vett peale, rebin puu lõhki ja tapan su. Siis ma lähen kaljulõhesse, ütles vanadi. Noh, see on sulle paras paik, seal võid eladagi. Vaata siis tuli tallegi koht anda. Ja see muistendi lõpp on üsna oluline. Nimelt on nõnda, et meie rahvas on alati kivisid pühadeks pidanud. Ja tihtipeale, kui inimene on omadega jännis olnud siis on ta läinud kivi juurde ja pannud natukene oma toidust kivi, lohk kokku. Või ka kivilõhesse või kaljuprao sisse. Et nõndamoodi siis see kuri, mis ei lase tema tahtmisel täide minna. Leevenduks siin võibki öelda, et meie eestlase meel on erinev muude rahvaste meelest kus kohal tihtipeale suhtutakse kurjasse nõnda, et see tuleb sootumaks viimseni ära hävitada. Võib-olla samamoodi suhtutakse ka väikerahvastesse, et need segavad maailmaga kultuuri arengut ja nad tuleks viimseni ära hävitada. Meie meel ja maailmapilt on olnud paindlik, dünaamiline Me püüame alati olla nõnda, et meil oleks üks pool ja teine poolgi olemas. Ja selles Karjala looski kuulsite, et ka vana tühjale tuled leida maailmas koht, sest ta on tegelikult üks pool maailma tervikust. Ei lähe see vastuollu ka kristlike kujutlustega, sest seesama vanatühi kannab ju nime Lutsifer. Valgusekandja ja alguses on ta olnud maailma looja jumala juures, kust on ta siis isepäiselt ära läinud ja püüad jumala vastu sõdida, nõnda nagu kuuldud muistendite sky vanatühi seda tegi. Ma arvan, et mõlema loo mõtteks on Jusk püsimine kahe erineva jõu vahel. Seda leiame mitmelt poolt meie rahvakultuurist ja meie rahva luulestki. Kui me vaatame Karjalas kaljudele joonistatud jooniseid, siis märkame, et enamik linde on joonistatud kas kaljuprao peale või kahe erinevat värvi kaljuosa peale. Ja tihti on linnud joonistatud nõnda, et linnupea on kadumas kaljulõhesse või vastupidi. Linnul pole keha, aga tema kael on väljumas kaljulõhest neid, nagu oleks lind teel sinna kaljusse või parajasti sealt väljumas. Kõige suurem ja võimsam jooni säänis järve ääres kalju joonistelt on suur Tessi nimeline joonis. Pess tähendab vene keeles ka vanades ja, ja see on raiutud suure kaljulõhe peale. See joonis on sedavõrd võimas olnud, et seal lähedal paikneva Moromi kloostri mungad on tema vasakule küljele raiunud peale vene õigeusu risti. Ja see suur olend meenutab natukene konna ja tema mõlemad kehapooled on erinevad, tema vasak pool sinna, kuhu neid vene õigeusu rist on raiutud on avatud silmaga, seal on nägev silm. Suur kaljulõhe, mis olendi keskelt pooleks lõhub, ulatub samuti sinna vasakusse poolde. Tema parem pool on pimeda silmaga ühtne ja terviklik. Ja kui me nüüd läheme edasi meie laulude juurde, siis leiame, et ka meie lauludes on alati kaks poolt. Näiteks algab laul sõnadega mööda käin, Jüri jõesta jätkub, teise poolega astun mardi Allikasta Soome laul. Maailma loomisest algab nõnda pääsu lindu, päeva, lindu, öölindu, lebaco, lindu on Soomest nõnda kirja pandud, et nende laulude laulmiseks oli vanasti vaja kahte inimest. Üks oli tea mees, see, kes sõnad välja mõtles ja teine oli pooldaja kes nendele sõnadele teise külje andis. Jätkas. Kui peamees ütleb nüüd pääsu lindu, päeva lindu ja pooldaja öölindu lebaco lindu, öölindu puhkelindu, siis neid nagu pooldaja oleks päris vastaline peamehele, ta ju vaidleb talle vastu. Ometigi ongi meie meele saladus selles, et nendest kahest erinevast poolest me liidame kokku terviku nii nagu me oma keeles kasutame sõna maailm kogu ümbritseva keskkonna jaoks. Kõigepealt mõlema maa ja selle kohal peab olema ilm ja me oleme selle vahel ja juhul, kui me oleme liiga kalgiks ja liiga kurjaks läinud liiga kirjasõnasse kinni jäänud ehk oma linnakultuuri sinna püüame tagasi maa poole. Ja omakorda, kui me oleme liialt sügaval maas niimoodi, et me enam midagi kaugetega kirgast ei näe, oma kohal, siis me peame maast tõusma üles silma poole. Samamoodi on meil ju teisigi selliseid ilusaid paarilise nimetusi on ja päev, mis kokku annavad öötaeva samamoodi. Usun, et oleme kunagi tajunud ka aastat tema kahes pooles. Arsti tuleb jüripäev jüripäevale järgnedki see aeg, kus kohal puud uuesti lehte lähevad, kus linnud hakkavad pesa tegema. Linnupojad kooruvad munadest. Ja seda aega võiks nimetada elus maailma loomise ajaks. Ja sellest ajas jüripäevast on üks väga põnev ja mõistatuslik laul Koeru kihelkonnast. Samuti 1888. aastal kirja pandud hurda kogust. Ta käi nööri, staa, Aston mardi, hallikas, ta ei joonud ööri. Maitsnud mardi hallikasta jööri, joogjööri. Johuruda jööri on ateiste leegi kingibki helkonna leegi kingidki helkonna leegi üüritaskus, taevavõtmed, tüüripõu, ese, põrguvõtmed, Jüride lahti, taeva ukse ruuterile, põrgu ukse üürida. Tehistaeva minna pidi aga põrgus puu keema. Vastandatakse omavahel Jüri ja Mart. Ja räägitakse Jüri jõest ja mardiallikast. Mis need võiks olla kõige lihtsam seletus oleks, et on üks talumees Jüri, kes elab oma maal ja kelle maas läheb jõgi läbi, on teine Talumees Mart, kelle Maalonaldikas laulik millegipärast nüüd ei taha juua Jüri jõest ja ei taha maitsta mardiallikat, eks ta siis läheb kolmandasse talusse. Aga kui nüüd? Peame silmas jüripäeva ja tema kohta. Talumehe elust. Teatavasti hakkasid jüripäevast kehtima rendilepingud. Sellest päevast peale hakkasid kehtima ka töölepingud sulastega. Ajas peale oli talumees seotud oma maaga ja ta ei pääsenud enam kuhugile mujale minema. Sellest ajast peale algas taludes kiire ja suur töö, mida võiks tõepoolest võrrelda jõega. See on Jüri jõgi jüripäeva jõgi, mis teiselt poolt on ju seotud ka mahlavooluga taimedes, sest mahla voolamine, vee ringkäik looduses ongi selleks märgiks. Millest me aru saame, et elu looduses on alanud? Kuni pungade puhkemise nii vesi ei ringlev, vee ringlus on teatatud pidurdatud. Aga mis siis võiks olla mardiallikas? Ka sellele võime leida vaste loodusest. Nimelt on enne mardipäeva selline aeg peale lehtede langemist puudelt, kus kohal puud ei ole võimelised kasvama. Kogu hilissügisese aja on nad võimalikult püüdnud oma elu hoogu peatada. Ja selle kulminatsiooniks Jon lehtede varisemine. Selleks ajaks on mahlavool ja veeringlus looduses ja täiesti peatunud. Ja niisugune surnud olek püsib paar-kolm nädalat. Ja tõepoolest enam-vähem kuni mardipäevani alates mardipäevast. Seoses esimeste külmadega ja pimedate päevade tulekuga hakkab tasahilju tekkima taimedes uuesti võime hakata kasvama. Nii võib tuppa toodud puuoks oma pungad avada, kuigi alguses on see elujõud õige, nõrk ja napp. Tihti juhtub nõnda, et pungas kasvab väike leheke välja, aga kaugemale ta enam ei jõua. Ja arvan, et mardiallikas ehk võikski olla seesama aeg, kus kohal elu hakkab tasakesi tulema tagasi taimedesse. Sest kõik meie inimesed ja loomad oleme ju sõltuvad taimedest sellest, mismoodi maa elad, mismoodi maa kasvab. Kui nüüd vaadata laulu teistpoolt, Jüri annab teistelegi, kingib kihelkonna, nägi Jüri taskus taevavõtmed, Jüri põues põrguvõtmed. Kuidas seda mõista seal nõnda, et kes kevadel kõige puhkemise ajal suudab leida endale õige sammu? See võib jõuda ka suurte saakideni, ta võib jõuda taevasse, jüri lubab taevasse minekut. Ja ometigi inimene, kes endale saab suure hoo võid sama suure hooga ka teedelt kõrvale kukkuda. Sellepärast on Jüri põues põrguvõtmed öeldaksegi, nõnda et Jüri teeb lahti taeva ukse põrutele põrgu ukse. Jüri tahtis taeva minna, pidi aga põrgusse minema. Ja see on niisugune kerge hoiatus kõigile. Kui suur õnn tuleb kätte, siis tuleb olla üsnagi ettevaatlik, et püsida selle voolud siis selle suure hoo sees. Sedasama lauldakse meie loomislauluski kus kohal siniseeria linnukene lendab üle luha üle kopli, näed, seal koplis kolme põõsast, valib nendest kolmest kollase põõsa endale pesaks, kuhu ta endale pesa teed. Valib selle, mis kõige kiiremini liigub, kõige ilusamini särab. Kuid liikumine kestab sealt ka edasi. Need linnupojad, kes pesas välja on hautud, nendest saavad omakorda päike kuu ja kolmandaks kivi põllu peale. Ehk jällegi saavad nendest loodud linnupoegadest Need asjad, mis määravad maailmaliikumise meie ümber ja et me kevadel ei jääks omadega jänni, et me ei jääks maha kõigest sellest ilust, mis meie ümber on ja läheksime kaasa maailma loomisega siis tahaksingi meie saate lõpetada taas Koeru kihelkonnast pärit lauluga. Peetri kihelkonnast. Ja alguses on teda laulnud Ann Volk ja Toomas Volk. 1911. aastal Esna vallas ja Öötla külas. Laul räägib sellest, kuidas me teed mööda käies peame tegema teele ilu ja peame tegema maale ilu. Et püsida ise ilusana, kergena ja rõõmsana. Selleks peame kiitma kõike seda ilu, mis meie ümber on, siis tuleb see ka meisse ja hoiab meid võidki öelda lõpuks, et eestlase meel on alati olnud rõõmus ja kerge. Rõõmsat ja kerget meelt on eelistatud öeldudki, nõnda et ega muretsemine ei maksa midagi muretsedes, murrame meele. Aga meelt peab hoidma, meil peab olema sillerdav ja särav, nii nagu selles lauluski. Hellad. Käime, kulla Hellachi siin mööda käime, kullad, kuusi ta, sa la ja ta Saaluda. See ta teetaadi, populista ma taga maksakarva alista, kust oliden, oriaad, käinud, oriaad, käinud, triaad, läinud, hulk siit läinud uhkeida, riitsitley noodrikaida, palju läinud, reediteerida, ei need ei nuudee, Liiluda. Tee Liilu taamal mõõnuda metsa kõrgepuul, maa, ta meie, aga kaksi vaesdalasta, lähme see Aadee ta mööda. Mei needee, Liiluda, Liilu taamal võruda met saa kõrgelbul. Muuda, et te ei teotaks Meida. Et seedeteotaks Meida väeli, Lai Laitaks Meida metsa, kõrged puud, neele, eks metsa kõrged puud.