Tere algab kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ning oleme oma Ta sarjaga jõudnud täpselt poole peale, meil on tegu kolmanda saatega räägimegi, siis kolmandale kohale vikerraadio parima armastusromaani valimisel jõudnud teosest. Ja selleks on ka ainuke kodumaise kirjaniku raamat. Nimelt kolmandal kohal soovisid meie raadio kuulda kuulajad näha. Anton Hansen Tammsaare romaani elu ja armastus. Olgu veel öeldud, et pakuti ka teisi Tammsaare raamatuid, eelkõige Kõrboja peremeest. Ma armastasin sakslast ning mõned kuulajad pidasid kõige paremaks armastusromaanis ka tõe ja õiguse neljandat köidet. Kuid siiski kokku kokku oli neid inimesi vähem. Kes soovisid siin tabelis näha nimetatud kolme raamatut kui neid, kelle meelest elu ja armastus on Tammsaare parim armastusromaan. Ja sellest raamatust olen kutsunud endaga täna siia rääkima Anton Hansen Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino. Kuid enne, kui hakkan Maarjat sel teemal küsitlema, kuulame alustuseks ühte ajastutruud muusikapala. Täpsemalt on selleks siis Paula, sul on poisi pea Modern Foxi esituses. Kui Paula kooli lapse heast peast haaras ta väikese särava, siis koolis käia. Stannis ta raatsena. Kaevad. Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja nagu saate alguses öeldud tänane saatesarja kolmas saade pühendatud Anton Hansen Tammsaare romaanile elu ja armastus. Ja Tammsaarest armastusest ja tema romaanist olen kutsunud endaga vestlema siia kirjandusteadlase Tammsaare majamuuseumi juhataja Maarja Vaino. Tere maarjatervist. Ilmselt on sul väga hea meel, et Tammsaare ainukese eesti autorina jõudis meie edetabelis nii kõrgele kohale. Mul ei ole iseenesest hea meel, et ainukese eesti autorina jõudis, et mul oleks olnud väga hea meel, kui eesti autoreid oleks seal rohkem. Sellepärast et meil on ju tegelikult ikkagi neid ilusaid armastuslugusid ju veelgi. Aga loomulikult on mul hea meel, et Tammsaare sinna jõudis. Ma olen sinuga nõus, et tõesti tõlkekirjandus valitseb selles edetabelis ikkagi väga ülivõimsalt eesti autoreid on pakutud vähem, aga seda enam on ju kõnekas, et see raamat on just nimelt elu ja armastus, mis võib vist nii oletada, et selle kuulsuse taga on vähemalt osaliselt ka ju täitsa legendaarseks saanud 1984. aasta telelavastus Rudolf ja Irma. Ma usun, et see telelavastus on kindlasti ka selle taga, aga üldiselt ma arvan, et Tammsaare seda romaani tema romaanidest noh, eriti noorema põlvkonna hulgas teatakse oluliselt vähem. Et kui Katrin Laur kirjutas mängufilmi stsenaariumi sellest romaanist ja andis ka loengut, kus ta sellest rääkis ja ta küsis, et kes teist on seda lugenud või kes teist seda romaani teab ja ta ütles, et auditooriumis tõstis ka ainult üks noor inimene. Nii et mulle tundub, et et see romaan iseenesest vääritki praegu ka seda, et teda natukene unustusehõlmast välja tõmmata. Eelmisel aastal anti see raamat ka uuesti välja, nii et ma usun, et et ma loodan, et väga paljud inimesed, kes ei ole seda raamatut lugenud, võtavad selleni. Mingis mõttes on see ju selline veidi erandlik teos ka Tammsaare teoste hulgas selles mõttes, et ta ei käsitle neid teemasid, mida ilmselt ütleme siis iga Tammsaaret vähe tundev inimene, Tammsaarega seostuv ei ole siin tõe ja õiguse suuri teemasid. Ei ole siin selliseid üldistusi, kuidas öelda maailma ja selle mõtte kohta, vaid siin on ju mingis mõttes selline väga võiks öelda üks väikekodanlik lugu, räägitakse. Jah, seda võib ju nii vaadata, ütleme niimoodi, et noh, pealiskaudselt võib seda raamatut pidada tõesti lihtsaks ja omaaegne arvustus, kui see romaan ilmus, oligi omajagu pettunud, sellepärast et just oli ju eelmisel aastal 1933 oli ilmunud tõe ja õiguse viienda osa ühesõnaga viimane osa ja, ja see suur epopöa oli otsa saanud lõppenud ja kõik ootasid, et, et kõigepealt lootsid, et äkki ta kuues osa ikkagi veel ja, ja kui ei tule, et tuleb uus romaan, nii et see on jälle midagi tohutult suurejoonelist. Aga selle asemel oli tõesti üks niisugune süžee poolest võib-olla isegi triviaalne lugu ühest maalt linna tulnud tüdrukust, kes satub sellise pahelise jõuka härra otsa ja nad abielluvad niimodi Hollywoodlikult. Ja loomulikult tekivad neil nagu kohe üsna varsti probleemid, Rudolf hakkab hirmad petma ja nii edasi ja nii edasi, et noh, kõik lõppeb veel veel väga dramaatiliselt tulistamisega tapmistega enesetapukatsetega. Et paljud kriitikud küsisid, et mis asi see on. Et kas see on nüüd siis Tammsaare vääriline teos ja, ja Tammsaare oli ise väga pettunud selles, et, et seda niimodi vaadeldi sellepärast et tema enda jaoks oli see kahtlemata romaan, kuhu ta pani sisse väga palju oma nii-öelda armastus, filosoofiat või seda, mida tema arvab armastusest kõige üldisemas mõttes ja seda, kuidas ja kas armastus, puhas armastus kui selline üldse olemas. Et kas armastus, kui niisugune eksisteerib, jätkas armastus, kui niisugune saab ka maailma muuta? No Tammsaare oli selles mõttes natukene iseenese edu ohver. Ta oli kirjutanud sellise suurromaani romaanitsükli ja selge on see, et ükskõik, mis ta pärast oleks kirjutanud oleks kriitikatest tekitanud ikkagi nurinat. Ja no päris nii otseselt ei saa ka jällegi öelda, sellepärast et ka tema viimane romaan, põrgupõhja uus vanapagan on ju vähemalt kirjandusteadlaste poolt kuulutatud peaaegu et noh, meisterliku makski, kui tõde ja õigus. Ja kui me vaatame ka elu ja armastust, siis seal on tegelikult tohutult palju kihistusi. Lihtsalt küsimus on ka selles, et kes ennast jaksab sealt nendest kihistustest läbi lugeda, sellepärast et pealispinnaliselt on see raamat hästi nobe lugemine ja seal on niisugune tõesti väga kaasahaarav nagu armulugu sees, siis ma usun, et suurem osa inimesi, vähemalt mina esimesel lugemisel need Rudolf ikka pikad monoloogid, kus ta seal arutleb ühiskonna ja, ja sealt ma arvan, sellest romaanist saaks väga palju infot sellise omaaegse 30.-te aastate nagu sellise kodanliku mõttemallide kohta. Et ma ikka need lappasin üle, sest ma tahtsin ikka teada, mis nüüd saab edasi, et, et kuidas see nende armastus ikkagi lõppeb. Et et ma arvan, et Ta on niisugune raamat, mida on raske käest ära panna ja see võib talle tulla kahjuks sellepärast, et, et sa pigem lähed selle pealislooga, kaasaja ei süvene nagu võib-olla kõigesse, mida Tammsaare nagu tegelikult sellesse romaani pannud. Sa ütlesid, et Tammsaare on pannud sellesse romaani väga palju sellest, mida ta ise armastusest mõtles aga nendest tegelaskujude ei maksa ilmselt ju tema enda peegeldusi nii otseselt otsida. Jah, no eks see on see vana küsimus, et loomulikult ükski tegelane ei ole kunagi absoluutselt täpne, autori peegeldus ja, ja Tammsaarel eriti mitte, et temale meeldib võtta palju tegelasi ja panna oma arvamusi väga erinevate tegelaste suhu. Nii et, et sellest on see noh, niinimetatud häälsus tema romaanides, et ta ei vali kunagi ühte tegelast, kes räägib seda, mida autor ise peab siis nagu tõeks kuulutab seda vaid tal on hästi palju erinevaid tegelasi, kes avaldavad Tammsaarele väga mitmekülgseid arvamusi, ütleme siis niimoodi ja avaldavad ka neid arvamusi, millega ta ei pruugi ise nõus olla, nii et noh, seal ei tohi ka sellesse lõksu langeda, et arvata, et aga Tamsar nõelad seda teist, et ta on niisugune autor, kellel on vahel ka raske näppu peale panna, et ta nagu libiseb sealt alt väga kergesti ära, et sa võid nagu, sa võid nagu ämbrisse astuda, kui sa hakkad liiga naiivselt uskuma kõike, mida ta, mida ta kirjutab Aga kuidas me saame siis elu ja armastust lugedes teada, mida Tammsaare päris ise pidas õigeks ja heaks ja ideaalseks armastuseks? No siin tulevad appi muidugi ka teised romaanid, selles mõttes ma arvan, et see Tammsaare siia sellesse armastusromaanide nimekirja sattus, on küll ikkagi väga õigustatud sest mulle tundub, et eesti autoritest küll üks vähestest, kes on nii põhjalikult ja nii palju armastusest kirjutanud, et see armastus on ikkagi tema loomingu üks kõige olulisemaid teemasid võiks siukseid põhiteemasid ja see ei pruugi tähendada loomulikult alati armastust nagu mehe ja naise vahel, vaid see võib tähendada ka armastust maa vastu, armastust millegi muu vastu armastust ka asjade vastu, et ta on ka sellest kirjutanud, kuidas asjad inimest muudavad. Aga, aga muidugi, eks kõige domineerivam on loomulikult see mehe ja naise vaheline suhe ja see pinge seal vahel ja see küsimus, et kas mees ja naine üldse on võimelised teineteist mõistma või on seal niisugune paratamatu kuristik vahel ja, ja et kas see kuristik on seal vahel sellepärast, et ta on seal, ütleme, loomu sunniliselt või tekivad armastuses probleemid tihtipeale ikkagi ütleme, välistest mõjutajatest, et ühiskondlikest eelarvamust, sest erinev näiteks? Ma armastasin sakslast romaanis on väga olulisel kohal erinev kultuuriline taust ja, ja kõik, kõik nagu sellised küsimused, et kuna me ühiskonnas ei peaaegu kunagi ei saa praktiseerida armastust nagu no ütleme, sellisel tühjal saarel, eks ole, et me elame alati kuskil, meil on alati teised suhted teiste inimestega oma omasele, kultuurikeskkonnaga oma ühiskondlike normidega ja nii edasi ja nii edasi, mis kõik niivõrd palju mõjutavad, et kas armastus takerdub nendesse või vajub sellesse ära. Ja et kas see on see põhjus, miks sageli armastus nagu hukkub või ei olegi nagu sellist ütleme siis armastust üldse nagu olemas, et ka see on see, mida Tammsaare tegelikult küsib ka siin elus ja armastuses, Rudolfi suu läbi mitmel korral või kas küsib või isegi lausa väidab. Elus ja armastuses on neid momente, mis seda armastust raskendavad ju veel hästi palju ja tõesti nagu sa ise ütlesid, neid kihistusi on palju, siin on natuke kultuuride konflikte. Irma tuleb maalt ja kahtlemata ei ole nii laia silmaringi kui Rudolf, kes kipub seda ära kasutama ja siis tahab ta teda oma käe järgi vormima hakata ja et neid asju on hästi palju, nii et tõesti lõpus jääb küsimus, et kas seal üldse oligi armastust. Ja no muidugi siis jällegi see teine pool, mis on võib-olla selline, ütleme siis võib-olla väga täna päevalikud, Tammsaare positiivne programm on see, et vaata siiski, Ta, ta on selles mõttes huvitav autor ja noh, ilmselt oli huvitav inimene seetõttu, et ta on oma loomingus sageli väga pessimistlik ja oma arvamustes sageli väga skeptiline. Aga temas on alati mingisugunegi tõesti ootamatu optimism või, või selline nagu noh, positiivsus või. Ja selle armastusega on samamoodi, et hoolimata sellest, et väga paljud peaaegu valdav osa tema armastuslugudest lõpeb traagiliselt on sinna kuhugile sisse kodeeritud ka need võimalused, kus sa saaks ikkagi lõppeda hästi ja mõnedel üksikutel kordadel taga lõpeb hästi. Ja näiteks siin elus ja armastuses tegelikult selle armastusloo taustal üks asi, millest Tamsar kirjutab, ongi tegelikult linna ja maa vahekord gaasi, mida ta tões ja õiguses käsitles ja selle linna ja maa vahekorras ta otsib just nimelt seda, et et see maalt tulnud firma, et kui üldse on nagu puhast armastust, et see maalt tulnud hirma võiks seda nagu esindada ja Rudolf ju ka ise, kui ta hirmaga abiellub, loodab, et võib-olla see armastus muudatada, et seni on ta nagu noh, isegi mitte armastanud, aga läbi käinud siis naistega, kes on juba väga sellised linnastunud moodsad värvitud ja lokid teatud aga ilma tuleb ja ta on nagunii-öelda puhas looduslaps ja et võib-olla see armastus suudaks ka Rudolfi lunastada, et see armastus, mis lunastab meestegelase, et see naistekeeles armastus, mis lunastab meestegelase, on Tammsaarel hästi korduv motiiv. Seda on Tões ja õiguses väga selgelt lausa kahe naiskangelanna kaudu Nigaarini kaudu, kellega Indrek abiellub, sest Kaarin ütleb talle, et tema annab andeks Indrekule selle, et kui Indrek talle pihib, et on oma ema tapnud, et, et siis see on nagu selline sakraalne aluseline andestus, akt, mis seda abielu NAGU toestab. Ja samamoodi ju ka Tiina kaudu tuleb see motiiv tões ja õiguses ilmsiks ja, ja elus ja armastuses loodab siis Rudolf pääseda iseenda eest Irma kaudu ja, ja muidugi romaani lõpus on ta sunnitud tunnistama, et ta ei pääse iseenda eest, et teine inimene ei saa sind tegelikult nagu päästa. Sa mainisid neid nii mitu korda tõde ja õigust, et ma jäin mõtlema selle peale, et kui Tammsaare ilmselt oleks tahtnud, oleks ta vaid väikeste muudatustega saanud elu ja armastuse teha ka tõe ja õiguse tsükk tehakse osaks. Ja mulle tundub, et elu ja armastus ongi mõtteline jätk tõe ja õiguse neljandale osale, et oli selge, et ta ei saa selle teemaga nagu enam jätkata, ta peab selle romaani otsad kokku tõmbama ja, ja seetõttu läheb Indrek eks ju vargamäele ja seal sõlmitakse nagu selle viie osa nii-öelda kõik need sõlmpunktid kokku. Aga just nimelt neid armastusega seotud teemasid, mis neljandas osas esile kerkisid ja mida ta seal ei saanud kõiki lahti kirjutada. Et nendest ongi teinud elu ja armastuse, et see on noh, niivõrd vahetult nende tõe ja õiguse neljas osa ilmus 32, viies 33 elu, armastuskolmkümmend, neli, nii et see on nagu tohutult intensiivne kirjutamisperiood ja täiesti selgelt need romaanid on kõik omavahel seotud. Aga enne kui edasi läheme, äkki kuulame siin ühte muusikapala, mis tuli välja samal aastal, kui elu ja armastus nimelt sinu valikul siis originaalis poolteri lugu, haige kik autovjuu, mida esitab noor inglise laulja Jamic hallam. Jätkub kirjutatud armastus, mina olen Peeter Helme ja minu stuudioga külaline on täna Tammsaare muuseumi juhataja Maarja Vaino ning räägimegi Anton Hansen Tammsaare romaanist elu ja armastus, mille vikerraadio kuulajad valisid parima armastusromaani võistlusel kolmandale kohale. Kuulasime just Gold Booteri lugu haigeda kick autovjuu Jamic hallumi esituses ja nagu öeldud, see muusikapala tuli välja siis aastal, mil ilmus ka elu ja armastus 1934 ja sai toona üle maailma juba väga kuulsaks. Kui ma ei eksi, siis vist filmimuusikana, et ma ei tea, kui selline suur filmisõber Tammsaare oli, aga nagu sa ise ka tähelepanu juhtisid ja millele ma isegi olen mõelnud, et elu ja armastus on väga selline. Ma ei tea, kas heas või halvas mõttes Hollywood lik teose ise saadet alustades märkisid ka selle ära, milline tohutu draama siin on ja kuidas see kõik on esitatud ka selliseid hästi nobedalt ja, ja väga pildiliselt. Ja elu ja armastus on Tammsaare kõige filmilikum teos, võib öelda, ja ma arvan, et ta on isegi taotluslikult sellisena kirjutatud. Tammsaare kolmekümnendatel aastatel armastas päris palju juba kinoskäijad, kui kino tuli, siis ta suhtus kinosse väga kriitiliselt. Ja noh, eks see kvaliteet oli ka ilmselt ikkagi üsna kehva, aga kino arenes ju kiiresti. Ja, ja ühel hetkel sai Tammsaarest päris sagedane kinos käia. Ja küllap seal kinos istudes, kuigi ta ise väitis, et ta käib kinos selleks, et oma aju puhata, et seal nagu puhkus, et siis ta ei pea mõtlema. Väga märgiline, et, et siis nagu filmide suhtes, aga aga tõenäoliselt Tajusta nendes filmides nagu mingeid arhetüüpi, mis töötavad ja, ja selles mõttes on see elu ja armastusse Irma ja Rudolfi lugu, on ju väga arhetüüpne lugu. Et see on niisugune noh, lugu, millega me võime tõesti pildistada mingisuguseidki väga tüüpilisi nähtusi elusate ikka ju nii juhtub või siis on see ikkagi selle tuhkatriinuloo mingisugunegi versioon jällegi. Ja ja ei oska nüüd öelda, kas ta päris nagu teadlikult seda kino ära kasutas, aga ma arvan, et alateadlikult päris kindlasti. Ja ma isegi siiski kahtlustaksid häka teadlikult, sellepärast et kino on ka selles sündmustiku sees, et Irma käib korduvate kinos ja, ja käib samamoodi armastusfilme seal vaatamas ja ja, ja see kino nagu on juba nende tegelaste mõtlemist mõjutanud, et see, kuidas nad mõtlevad, et, et seal on nagu selliseid kino mõjutusi sees. Ma ei saa ju välistada ka August Gailiti niisugust natuke kibedalt ühes erakirjas öeldud süüdistust, et Tammsaare lootis, et ta murrab välisturule läbi ja temagi filmi hakatakse ühel ilusal päeval Hollywoodis lavastama. Mul on niisugune, ütleme siis August Gailiti spekulatsioon. Ta võis ju seda kahtlustada, sest et ta oli üks vähestest kirjanikest, kes Tammsaarega ikkagi aeg-ajalt ühise lõunalaua taga istus ja, ja kes võib-olla mingeid mingeid tema mõtteid teadis, kuigi Tamsar üldiselt oma sisimaid mõtet kellelegi eriti ei avaldanud. Aga jaht selles elus ja armastuses on vägagi filmilik elemente ja ma usun, et see telelavastus oli ka seetõttu niivõrd menukas muidugi, lisaks väga head näitlejatööd ja nii edasi. Ta sobis sobizakraanile panemiseks. Aga kui Tammsaare nii intensiivselt selle armastuse teemaga tegeles mainisite enne tõe ja õiguse neljandat köidet ja Ma armastasin sakslast räägib armastusest ja mingis üldisemas mõttes räägivad raamatuid mingist armastusest, nagu sa ütlesid ka armastusest maa ja asjade vastu. Ja nüüd see elu ja armastus ka, et mis siis tema südant vaevas, et sellest nii palju kirjutada oli vaja, kas endale oli midagi halvasti? No küllap see on varal inimeste juba sisse kodeeritud, et kelle jaoks on see tähtsam, kelle jaoks vähem tähtis aga tõenäoliselt on küll nii, et Tamsar endale nooruses oli tal mitmeid selliseid väga sügavaid armumisi või selliseid läbielamisi ja ma usun, et need läbielamised ikkagi panitada väga palju mõtlema armastuse üle ja ka väga palju selle üle juurdlema ja sellest seetõttu ka kirjutama. Ja, ja seetõttu võib-olla on ka seda skeptilisust armastuse suhtes temas palju, sest et peaaegu kõik tema armastused kui nii võib siis öelda lõppesid ikkagi teatud moel, kas pettumuse või mingi nagu noh, said nagunii-öelda kurva lõpu, et noh, näiteks üks tema kõige lähedasemaid armastatuid, kui nii võib öelda Anette Mikelsaar suridiisikusse, et noh, tõenäoliselt tema aasta on mõjutatud grammilga tegelaskuju samuti üks tema niisugusi väga lähedasi. Südamedaame. Hilda Lõhmus, kellel oli, oli Tammsaarega tõesti niisugune väga-väga lähedane suhe. Abiellus Jaan Tõnissoniga selle suhte lõpetuseks. Mis oli Tammsaare jaoks just nimelt see rabav tõdemus, et armastus ei pruugi sugugi olla kõige tähtsam, vaid võita võib ka ühiskondlik positsioon või midagi muud. Ja samuti tema eluarmastuseks peetav leeni ploompuu, kellega tal olid lähedased suhted. Ajal, kui ta elas koitjärvel, läks Soome ja abiellus seal teisega, nii et ta tal nagu seda armastust, mis on olemas, aga mis siis ikkagi kuhugi ära kaob ja osalt ka seetõttu, et Tamsar ise noh, mõnes mõttes ei haaranud kunagi härjal sarvist olnud nagu see mees, kes oleks käinud ja nagu abieluettepanekuid, nagu pildunud kõigi lähete juhtuvatele naisterahvastele. Et ta muidugi soovis vägagi selgelt säilitada ja noh, niisugust isiklikku vabadust ja iseseisvust. Ja, ja see, et ta lõpuks abiellus, oli, oli pigem siis tema tulevase abikaasa keedeeveltmani initsiatiiv, et, et kui tema ei oleks Tammsaarel ise abieluettepanekut teinud, siis Tammsaare väga võimalik, et ei oleks ka kunagi abiellunud. Ja noh, see abielu kui selline, siis hiljem keetega oli väga komplitseeritud, mis tõenäoliselt jällegi mõjus Tammsaarele suure inspiratsiooni ina, et veelgi rohkem arutleda, et mis see siis nagu on, mis paneb neid kahte inimest noh, ütleme siis, või laiemalt võttes siis meest ja naist alati vääramatult teineteise poole tõmbuma, seda armastust otsima, sellest unistama, sellest igatsema. Ja, ja mis see siis on, mis ikkagi sellest armastusest alati lõpuks teeb midagi muud, kui ette kujutati, et kuhu ta siis kaob või mis siis juhtub, et, et ta peaaegu kunagi ei õnnestu sellisena, nagu, nagu teda etem kujutatud. Samas kõigi nende läbielamiste taustal võinuks Tammsaare juga kibestud, aga tema raamatutest kibestumist just välja ei paista. Pigem selline jätkuv imestusi vastuste otsimine. Ja see on minu meelest üks fenomenaalse maid asju tema juures tohutu uudishimu elu suhtes, kuidas ta kogu aeg tunneb meeletut huvi kõige vastu, mitte mitte loomulikult ainult armastuse ja mehe naise suhete vastu, vaid üleüldiselt inimsuhete vastu ja mitte ainult inimsuhete, vaid ka selle vastu, mis toimub inimeses siis, kui ta on üksinda või kui ta üldse need protsessid, mis temas toimuvad samuti see, mis toimus ühiskonnas. Ta hoidis ju väga hoolikalt, et silma peal poliitikal mitte ainult Eesti poliitikal, vaid kogu maailmapoliitikal. Samuti oli väga hästi kursis ta, lugesime kuues keeles kõikvõimalikke, nii populaarteaduslikke kui kui ajaloolisi kui ilukirjanduslikke teoseid, nii et ta oli eluga väga hästi kursis ja ta oli elu suhtes nagu lakkamatult väga uudishimulik. Aga kui nüüd katsuda see jutt kokku võtta, siis sa alustasid ka Maarja sellest, et elu ja armastus on küll esmapilgul lihtne raamat, aga tegelikult väga keeruline, et siin on väga palju kihistusi. Millise pilguga või millele tähelepanu osutades peaksid siis meie kuulajad, kes veel elu armastust lugenud ei ole seda raamatut nüüd lugema, et mida, millele tasuks tähelepanu pöörata või mis selles teoses see kõige olulisem sinu meelest on? No tegelikult see huvitav tegelaskuju loomulikult on Rudolf sellepärast et Rudolf siis on tohutult palju selliseid sisekonflikte, et ta tõesti tahab hirmat armastada, ta tõesti püüab ennast muuta ja, ja ta pisarsilmi põhimõtteliselt peab tunnistama, et et ta ei suuda seda teha. Ja, ja mõnes mõttes võibki ja öelda, et, et Irma tegelaskuju on hästi tüüpiline Tammsaare naiskarakter selles mõttes, et Tammsaare meestegelased tihtipeale noh, võib-olla mitte otseselt, aga kaudselt noh, ei saa öelda, et süüdistavad, aga tunnevad see naise armastus tapab nad ära, et Tamsale naistegelased armastavad kategooriliselt, et seal on armastuse, sinna kõrvale ei mahu mitte midagi, et jällegi tõe ja õiguse neljandas osas me näeme seda väga hästi, kuidas kaari nõuab Indrekult totaalset pühendumist kaarinile. Et ta peab iga päev tõestama seda, kuidas ta kaarinte armastab ja Indrek ütleb, et ükski mees ei suuda seda teha elu lõpuni, et aga ma ju armastan sind, aga ma ei saa seda sulle nagu lakkamatult tõestada ja kinnitada. Ja siin armastuses on nii, et Irma ei nõua Rudolf seda armastust, aga Irma armastab Rudolf siis kogu aeg vaatamata sellele, mida Rudolf teeb, ükskõik kui palju haiget Rudolf tale teeb, ta armastab teda ikka edasi ja Rudolf ajab täiesti hulluks, sest ta on ikkagi oma sisimas jõudnud veendumusele, et, et ei ole sellist täielikku armastust olemas, et alati on midagi, midagi muud. Ja võib-olla ma loeng ette ühe, ühe Rudolfi niisuguse arutluse, mis võib-olla lõpeb natukene skeptiliselt või pessimistlikult, aga seal lõpus on just nimelt tegelikult olemas see vähene, see nagu sa, Irma armastus, mis on see nagu päris armastus ja millest Rudolf alles nagu päris lõpus võib-olla aru saab, et, et see, see on armastus, mida kõik need ülejäänud asjad ei, ei ole mõjutanud. Sinu armastus oli võimalik ainult selle pärast, et sa uskusid oma nooruse ja süütuse mõju minusse. Sa uskusid seda ühes teiste naistega, lootes, et minust saab sinu neitsiliku armastuse tõttu nii või teisiti uus inimene, kes on korralikum ja parem endisest seda uskusid sina, kui hakkasid mind armastama. Aga see on algusest lõpuni eksitus, nii et eksitus on ka sinu armastus. Seda eksitust aitas suurendada sinu vaesus ja viletsus, sinu unistused, mis käisid vaesuse ja viletsuse ka kaasas ja minu rikkus jah, minu rikkus just nõnda, sest sinuga võrreldes olin mina rikas. Minu rikkuse tõttu andestasid sa mulle kõik või kui ei andestanud, siis muutusid pimedaks. Nii et sa ei näinudki, mis sündis sinu ümber. See pimedus kestab täna päevani, nii et praegugi näen mina peaaegu asjatult vaeva, et sind nägijaks teha. Kõigele lisaks on veel midagi häbi, ilma temata nagu polegi armastust. Häbistub armastuse lävel tulles ta võlub, minnes piinab, sinul on piina kätte jõudnud, sa mõtled, et mis ütlevad sinu omaksed, sugulased ja tuttavad, kuis vaatavad nad sinule otsa ja mis nad teevad, kui nad näevad, et sinu armastus on läbi. Need mõtted on sul tingimata peas, kui sa räägid mulle oma armastusest. Mina olen inimesi näinud, kel polegi muud põhjust armastamiseks kui aga ainult varandus ja häbi ümbruse ees. Ja ma olen vahel mõelnud, et kas armastus kui niisugune üldse on olemas, see tähendab, kas on olemas tundmus, mis absoluutselt ei oleneks ümbrusest, nii-öelda varandusest, seltskondlikust, seisukorrast, tutvusest ja nii edasi ja mis tekiks ainult sellepärast, et on olemas teatud silmad, teatud hääl, liigutused, naeratus, kõnnak, seisak, liikmete voolius või kumerus ühesõnaga paljas isik, ilma riieteta, muude lisandusteta. Ma olen katsunud viimasel ajal meelde tuletada, kas olen oma elus sellist puhtisiklist armastust näinud ja ma olen otsusele jõudnud, et ei ole, mitte kordagi ei ole või kui olen, siis armastuse kuulu üldse sinna liiki, mida harilikult armastuseks nimetatakse, see tähendab, kus oleksid unistused, igatsemised, jumaldamised, ühesõnaga romantika, jäätarmastust see tähendab paljast armastust ei ole või et teda nii hirmus vähe. Siis ongi nii suur osa määratud ehetele, kleitidele, kübaratele, sõrmustele, kalliskividele, kasukatele, pruudi päkkadele ja isegi loorberitele. Need kõik on tunnistuseks, kui hirmus vähe on maailmas armastust. Selline väga skeptiline sedastas tõesti, aga nagu sa ise ütlesid, Tammsaare ainult selle pinnale pidama, jää, temas on mingi selline suurem üldisem optimism siiski olemas. Ja selles mõttes võib küll öelda, et Tammsaare kindlasti ise usub armastuse võitu või noh, selles mõttes, et armastus kui selline on ikkagi olemas ja ta on inimest kuidagi edasiviiv ja ka nagu ülespoole tõsta või arendav nähtus, kuigi peab ütlema, et tema loomingus on sageli üsna selgelt eristatud ka selline erootiline armastus ja idealistlik armastus. Ja muide, see elu ja armastus on ka väga erootiline raamat, et omal ajal põhjustas skandaali, et kirjastus, loodus, isegi konkureeriv kirjastus lootis, et politseile kaebused korjata, seda on ebamoraalne raamat. Aga seda siiski neil ei õnnestunud teha. Ja, ja mitmed naisseltsid protesteerisid ja ütles, et sellist kirjandust ei tohi noorsugu lugeda, et, et seal on liiga palju erootikat. Et see noh, erootiline armastus on Tammsaarel ka olemas, aga ta alati ei ole seotud just selle päris armastusega nagu Rudolf ja ütleb, et see päris armastus, et kas see on olemas. Ahah, no aga igatahes saate lõpuks sa ütlesid ära vähemalt ühe argumendi kuulajatesse suurimat huvi selle raamatu vastu ja, ja kindlasti ma usun, et see võiks tekitada ka. Ma tänan Maarja Vaino selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme ja homme on saates kirjutatud armastus, juba uued kirjanikud ja uued raamatud meil käsil. Aga siia saate lõpp, puu jätame veel mängima muusikapala, mis väga hästi haakub Rudolfi monoloogiga, mille Marianne ette luges. Selleks on Raimond Valgre. Ma olen liig halb ansambli karavan esituses. Kuulmiseni. Eile terve tonni rootsi seatultumasi viimast korda näha lootsin, kuid Maatetusi, nüüd ei rahu leida raam suu ooda. Sest üks mõte. Taevas särab et suud Aaron. Saabub suur rõõm. Nii mõtlesin tookord, kui esmakordselt kohtumisel kuulatasid. Ent möödus mõni päev ja märka seedri, issand, et olen liig. Siis mötlesin kuraagi veel parandada. Ja kaotan kõik suurem väiksem õde ja. Ei uskunud, saad sõnagi, mis laususin tookord naerdes ainult raputasid. Ma ei suuda lahkuda sest oled sa kuid kahjuks nii. Eile kunagi veel paar anda, ma ei kaotanud kõik suured väiksed vead, Ma ei uskunud, saad suraagi, mis laususin, toogu. Ainult tasid. Olen liimi. Ja sina. Kirjutatud armastust.