Tõllu kivi asub Laimjalas Kuivastu Kingissepa maantee ääres sillapere juures. Ümbruskonna rahvas tunneb seda kivi juba kaugest minevikust Tõllu kivi nime all ja pajatab kivi kohta järgmist. Tõllu naine toonud selle kivi kusagil Sõrve poolt ja tahtnud viia sauna kerisekiviks. Põllepaela taga katkenud ja kivi kukkunud maha. Naine katsunud kivi küll üles tõsta, kuid ei jaksanud enam. Istunud siis kivi peale maha ja nutnud ka ümbruskonna naised, tulnud sinna ja nutnud ühes pisarates tekkinud kivi juurde. Soo, mida hakatud hüüdma naiste sooks. Seda nime kannab sooga praegu. Soo servale asub ka naiste soo-nimeline talu. Teine Tõllu kivi, mille naine toonud kusagilt Muhu poolt asunud audla küla juures niinimetatud audla aidamäel Kuivastu Kingissepa maantee ääres. Sellest kivist on säilinud ainult tükid. Saun, kuhu naine, kivid tahtnud kanda asunud praeguse audla külakohas ja seda hüvitud Tõllu saunaks. Praegu on audlas Tõllu nimeline talu. Viimase nimi olevatki pandud Tõllu sauna järgi. Tõllu kivid on suured raudkivid rändkivid. Need on meie maale kandnud mannerjää kaugelt põhjast ja loodest palju tuhandeid aastaid tagasi. Teine jutt pajatab nii. Suur kivi on pöidel keigusti kohal, suure Tõllu naine oli toonud, põllepaelad olid lahti läinud, siis oli nutta naisteoja. Ja kolmas Tõllu naine oli viinud kivi, põllepaelad katkenud kivi kukkunud varvaste pääle ja naine hakanud nutma. Senna saanud naistesoo Need olid ainult osa rohkem kui paarikümnest jutust millega seletatakse põllukivi sattumist lainelas sillapere juurde ja seal lähedal asuva naiste soo tekkimist. Mõni jutt on õige pikk ja mitme seletusega mõni lausa lühike. Ja neid jutte on palju ja nad on vanad loodud mitu-mitukümmend inimpõlve tagasi. Areneva inimkonna suureks edasiviivaks jõuks on olnud hea uudishimu, tööd, kõike ümbritsevat seletada. Mispärast on siin niisugune kivi, miks on sellel kivil imelik vao taoline jälg, kuidas viis mere keskele järsku saar tekkida? Missugustes tingimustes elati vanasti, kus ja millal, kes ja kuidas. Need igipõlised küsimused valdavad meid nüüd ühte lugu. Kuigi saan aina teadmisi juurde, küll raadiost, televisioonist, koolist, loengutel, teatmekirjandusest ja isiklikkudest, kogemustest. Tõllu kivid on suured, raudkivid rändkivid. Need on meie maale kandnud mannerjää kaugelt põhjast ja loodest palju tuhandeid aastaid tagasi. Tänapäeva inimene juba teab, teame mannerjääst ja muudestki loodusnähtustest. Enam kui varemalt teati. Ometi kuulame, jutustame ja loeme huviga sajandite eest loodud pärimusi. Meie lähedal postmaantee ääres on suur hookivi. See kivi on seoses suure Tõlluga. Suur Tõll oli tahtnud varastada üht magavat neidu, moondanud end hobuseks, võtnud neiu selga ja hakanud põgenema, jõudnud rüübja juurde, laulnud mäe mõisakuk, tüdruk, ärganud üles, haaranud suure Tõllu mõõga ja löönud sellega hobusel pea otsast maha hobusepea vajunud täiesti maa sisse, kuna hobuse keha ka poolest saati oli maa sisse vajunud. See hookivi on ka tõesti nagu ilma peata hobune. Teise jutu järgi läinud vanapagan varastatud tüdruk kui ka põrgu poole Suur Tõll näinud seda, ei võtnud Pihlakase kepi ning löönud sellega hobusepea ainsa hoobiga otsast ära. Vanapaganast jäänud natuke sinist suitsu järele ja tüdruk pääsenud ära. Hobune aga muutunud halliks hobusekujuliseks kiviks. Inimene tahtis teada ja otsis seletust. Ja õige sagedasti seletati, seletati sama loodusnähtust või objekti erinevalt. Nii kuidas küündisid seletaja teadmised ja seletaja võimed, toreda ja rikkaliku varamu meieni säilinud eesti rahvajuttudest moodustavad Hiiu ja vägilase muistendid. Suuri, üle tavalise inimese jõuulatuvaid tegusid pidid suutma korda saata erakordselt suured ja tugevad inimesed. Saunasuurune kivi pidi ju kellelegi toodud olema. Kena kõrgenenud otsaga vooremägi oli just nagu voodi. Kui aga kangelane oleks mitukümmend sülda pikk päris igapäevases eluski kohtame teistest tugevamaid ja osavamaid nupukamaid või jälle suurema söögiisuga inimesi. Virumaal ja Põhja-Tartumaal seotakse paljud omapärased maapinnavormid kalevipojaga, kelle kuulsus juba enam kui sajandi eest Võru lauluisa loomingu kaudu üle Eesti laiali levis ja kelle teod toimingud kõikide eestlaste omaks said. Mitmes suhtes kaunis lähedaseks sugulaseks. Kalevipojale on Saaremaa vägimees Suur Tõll. Neil mõlemil on ühtemoodi ka hiiglikke pahatahtlikke omadusi. Salme jõgi olevat tekkinud sellest, et Suur Tõll tahtnud Sõrve poolsaart lahutada. Saaremaast ei olevat aga suutnud rohkem nihutada kui paarkümmend meetrit. Nii olevat saanud see lõhe Salme jõenimetuse. Aga ometigi on nii ühe kui teise kõige kuulsamad teod, rahva kaitsmine ja vaenlaste vastu võitlemine. Suure Tõllu muistendeid on jutustatud ja armastatud kogu Saaremaal ja ainult väga väheseid andmeid on nende tundmisest väljaspool Hiius ja Lääne-Eesti rannikul. Neid lugusid on juba trükisõnasse jõudnud peaaegu paar sajandit tagasi. August Wilhelm Huperilt näiteks 1782. aastal saksa keeles. Hästi laia ja sooja vastuvõtu leidsid Tõllu lood Peeter süda raamatus Suur Tõll Saaremaa vägimees. Esimene trükk ilmus 1883 ja kokku on ilmunud neli trüki. Need Peeter süda poolt avaldatud Tõllu lood levisid siitpeale ka mujal Eestis. Oma osa kaunis olulise osa Tõllu lugude levikul on andnud Matthias Johann Eiseni arvukad muistendiväljaanded ja arutlused. Tänapäevaks on trükis ilmunud teadusliku kommenteeritud väljaandena 1963. aastal kõik teadaolevat Tõllu muistendid. Selle raamatu on koostanud professor Eduard Laugaste ja Ellen Liiv ning hiljuti manalasse varisenud Erna Normann. Küll on väga inimlik kangelane. Tal on oma perenaine Piret ja poeg, noor Tõll ning vend Leiger Hiiu saarel. Piret hoolitseb kodu ja söögi eest. Künnab, külvab ja lõikab nagu teisedki. Saare naised. Keedab kapsaid ja tanguputru. Tõll elas Sõrves Tallolli audla vallas väike maja, kus nad vahetevahel Piritiga öömaja pidasid. Sellepärast seal ka praeguse puu maakoht Tõllu pereks hüütakse. Sõrvemaa oli talle armsam seepärast, et sealt talle kõige ligem tee Ruhnu läks, kus tal kaaps vahed oli. Ja kui Pirid kodukatla alla tuld hakkas tegema, siis ta astus selle merede poole tunniga edasi-tagasi läbi ja tõi kapsu pead Piriti kätte. Umbes kui vesi katlas keema hakkas. Ta naine, Piritoli kondine ja rammu poolest vana seltsiga peaaegu ühe sarnane ning ta oleks, olid kõik kodused ja ka väljapoolsed asjad, toimeta. Tõllega võitleb vaenlastega ja vana paganaga. Vaenlaste vastu minnes võtnud Tõll kaasa kotitäie tanguputru kotis olnud seitsmest härjanahast kokku õmmeldud nii suur ja pudru söönud mees korraga ära ja suuremate tähtsamate tööde järel maganud ka nädalate kaupa. Tavaliselt on niisugustel erakordselt suurtel ja tugevatel olenditel hiidudel ja vägilastel mõned meilid vähem arenenud ja vahel mõistustki napivõitu. Tõllu kohta see seaduspärasus ei kehti. Suur Tõll läinud Mustjalast linna poole ja sauveremäelt näinud, kuidas massakas haigutanud Kaarma kirikutornis suurel põllul on nii herr kuulmine olnud, et ta magamise ajal on kuulnud, kui hiir on aevastanud. Suur Tõll on nii tugev, et kavatseb üht nina sõõret kinni hoides teise sõrmetuulega poja ehitatud kiriku ümber puhuda. Tõll päästab merehädalisi, peletab hunte, puhastab kaevu, ehitab saunu ja kirikuid. Peab talu tõlgeb jalgsi läbi mere Abrukal pähklil. Aga metsamarjad ja pähklid on ju sajandeid olnud maainimese ainukeseks Maiastuseks. Ja vesi ei ulata kaugemale kui poolde säärde või põlvini. Paljude kivi viskamise muistendite poolest on Suur Tõll nii-öelda sugulane vanapagana ja kalevipojaga. Küll on Saaremaal võidu küll pihta viskamise kive. Üheks vastaseks ongi olnud vanapagan. Toll ja vanapagan visanud kassaris võidukive vanapagana kivi kukkunud õunangu mäele kuid Tõllu kivi langenud Pühalepa kiriku juurde maha. Paljud muistendid on lühikesed, paarilauselise teated kivi arvatava päritolu kohta. Sajad lühikesed jutud seletavad, kuidas tõlgavatsenud ühe või teise kivi tassida mõisa nõia või kiriku ukse ette saunakerisele või tõstnud lihtsalt teelt eest. Mitmetel kividel on Tõllu või tema hobuse jälgi sõrmejälgi ka vanapagana jälgi. Seda kivi hüvitakse seepärast suure Tõllu kiviks, et Suur Tõll on astunud sinna kivi peale ja jälg on jäänud järele. Härjamäeveerul lamab kivi, milles on saladuslik jälg. Vanemad inimesed räägivad, et Suur Tõll käinud Ruhnust kapsaid toomas. Raske koormaga kivile astudes vajunud jalgkivi Tõll tõmmanud jala küll kivist välja kuid jälg püsib praegugi veel kivis. Juminda külast lõuna poole asetseb niinimetatud Tõllu kivi millel on kontsa meenutav jälg. Kord olevat Suur Tõll läbi Juminda Soome läinud ja kivile astunud. Millest see jälg tekkis ja kivi oma nime sai. Põllul on arvatud oma osa olevat kogu Saaremaa ja ümberkaudsete saarte kujunemises. Vanasti oldi Abruka saare tekkimisest niisugusel arvamisel nimelt Põduste jõe kõrgel kaldal olnud vanasti suur kuusemets. Kord sammunud Suur Tõll seda metsa mööda ja vaatanud üle puude, latvade merel olevaid võõraid laevu. Selles metsas elanud üks kurg, see oli väga suur, nii et kogu rahvas pidanud teda kuulsaks. Kui kurg, aga Tõllu nägi, oli ta nii väga kohkunud, et lennanud merele. Seda nähes kiskunud maast ülesse kuuse kogu juurtega ja visanud kurele sellega järele alles merele sattunud kuusk kurele pihta ning andnud talle surmahoobi. Kurg kukkus merre, millest tekkinudki praegune Abruka saar. Saarlased on erakordse järjekindlusega võimalikult kõike püüdnud seletada kivid, lahed, ma, ninad, künkad, teed ja sillad, laiud ja saared, veekogud. Neis lugudes antakse arvutu hulk epidemioloogilisi seletusi. Rahvajutuuurijatel on kindlasti õigus, kui hõlpsasti üle keele piiride, rändavate, muinasjuttude ja naljendite kõrval muistendeid omadeks kohalikudeks peetakse. Saarlaste muistendid ongi päris ainult saarlaste omad, sest kusagil mujal ei jutustada suure Tõllu kividest on küll igasuguseid muidki ega suure Tõnno kingastest ega Laidadest. Ometi kasutab muistend õige rohkesti rahvusvahelisi motiive. Eks ole mujalgi omad kivid omade kangelaste visatud või põlle paelus kantud noh kas või näiteks Linda kivi Ülemiste järve ääres. Üsna analoogiline ju kindlasti kasuka või kuuehõlmast välja raputatud mullast või liivast kasvab mujalgi mäeahelike teid, saari, sildu, õige tuntud on ju oma levimispaikades kalevipoja, sillad, mida ta on tahtnud teha üle Peipsi või üle Soome lahe. Terve rida vanapagana, sildu. Siin pole suurdel vaeva teinud. Siin ta tegi head Arilaidustajas kurivaimu mere. Paar järve olid järele jäänud. Kui kurivaim oli mereläinud, vetas teise teoga teisest küljest peotäie liivajaviskes Merese. Sellest tekkis harilaidu. Õige palju loobivad mitmesugused vägimehed kive kirikute pihta või kannavad uste taha ja enamasti tabab seda toimingut kukelaul jälle rahvusvaheline motiiv. Kivi kukub maha ja pahade, kui jääb tegemata. Neil aastatel, kui Keyne ehitati kirik, elas Saaremaal Suur Tõll. Eks ühel heal päeval Suur Tõll, märganud, et üle v naabersaarel hakkab üle puulatvade üles kerkima torn. Käina kirikutorn. Suur Tõll, mõelnud, et see nagu märklaud temale sinna üles seatud. Ta võtnud maast kivi ja tahtnud tornile pihta visata kivi ega lennanud tornist mööda. Suur Tõll proovinud teise kiviga. Kas eelennanud tornist mööda? Suur Tõll, näinud, et ta viskamisele edu ei ole lõpetanud viskamise suure Tõllu poolt visatud kividest seisab üks Käina kiriku asukohast umbes üks kilomeeter eemal allikamäel teine aga Palu Palumäel. Tallinna nagu otsas on suur kivi, see peab olema Tõllu kotist kukkunud Baliberdi kukk laulenud. Võtke kiviga kinni käe. Aga ma juures on teine suur kivi maas, seal kama, kukk, lauljand, võtke kivigandi kinni, käemap teiega koos, kolmas siis kukkunud, on tõld ahted nende kividega kihelkonna kirgu ust kinni panna. Kondikivide kohta ei räägi rahvas midagi. Aga see kivi, mis see on, see on päris maa peal selle kohta rahvas räägib, et see on suure Tõllu põlle Baltest kukkunud. Ta tahtnud seda püha kiriku ukse taha viia. Jalad olid katki läinud ja siis oli kivi siia jäänud. Jutt on ristikivist. Populaarne rahvusvaheline motiiv on kiriku või mõne muu hoone ehituspaiga määramine. Tavaliselt valitud paik ei sobi ja kõik, mis päeval ehitatud, laguneb öösel. Siis antakse meistritele mingil viisil nõuet rakendata, kui mustad härjad vankri ette laotatakse, nurgakivid vankrile ning saadeta. Kui härjad teele härjad, siis lähevadki, palju arvavad. Kus aga seisma jäävad, on õige ehituspaik. Muide eriti kirikute ehitamise puhul on teada, et neid on rajatud eestlaste pühadesse nimetatud hiiepaikadesse, kus rahvas oli ammugi harjunud käima ja neid paiku austama. Mustjala vana kiriku, mis on puust olnud, on ehitanud Suur Tõll. Et kiriku ehitus õnnestakse seks parajat paika leida pannud paari musti härgi vankri ette ja sinna peale ühe kivi, mis pealt maja katuseta tavaline olnud ärjadega jäänud tirdsi jõe lähedale hingama, seal aga kukkunud kivi pealt maha. Praegu veel see kivi tirdsi jõe ääres tirdsimäel samanimelise talu lähedal näha. Kivi on pealt terav nagu kiriku katus. Seal härjad on läinud edasi ja jäänud seisma kirikumäele, kuhu ka Suur Tõll kiriku ehitanud. Suurem osa Saaremaakirikuid jutustatakse olevat suure Tõllu ja tema poja noore Tõllu TÖÖ. Karjakirikud ja valijale kirikud ehitatud seltsis, Suur Tõll olnd, Karja kirikumeister ja poeg oli Valjalas. Neil oli kahepeale üks müüri jaamer, millega vanast kivisi lõhuti. Seda nad viskasid teineteise käte, kummal tarvis oli. Vanadel viskas val jalge pojale haamri, läks torni pihta, lõi torni kiriku nurga pääl. See oli siis poega vihastanud, kui see isale jälle haamri viskas, viskas torni puruks kohe. Sellepärast see Karja kirik on tornita jäänudki. Teinekord seletatakse näiteks Pöide kirikulähedase künkliku maa tekkimist, ehitlus vasarakukkumisest põhjustatud aukudega jälle laialt levinud motiiv Karksi vanapaganad laenanud teiste käest leivalabidat ja seega visatud kohale. Tõllu pojast räägib muistend, et tema olnud tubli pillimees, kelle torupillil ka imevõim ei puudunud. Kui ta torupilli mängis, siis hakkas kõik saarerahvas tantsima, kas tahad või tahtmata ikka pead tantsima. Ja rahvusvaheline motiiv. Aga et torupillilugu rahva tööindu on tõstnud, seda teatakse ka olevat mõisapõlludki kasutatud, et töö siis edeneb paremini. Tillu teema, edasiarendusi tean üsna mitmeid. Muhus mänginud lapsed Tõnno mängu. Üks on surnud, pani ennast pikali maha, teised käisid selle ümberringi ja laulsid killudel. Tõuse üles, sõda Sõrve maal, Tillu tullu, tõuse üles, sõda Sõrve maal. Kolm korda käisid ringi, siis Tõllu tõusis üles, vaatas, pole sõda olnud, jäi magama, jälle. Teised kordasid laulud Tillu Tõlludose üles, sõda Maal kelladele. Tõuse üles, sõda Sõrve maal. Kaks korda. Tullu tõusis istuli ja vaatas kolmanda korra ajal kargas üles ja asus teistele järele, kelle ta kätte sai, see jäi Tõlluks ja mäng kestis edasi. Ja see on üsna kena, analoogiline lugu mitmesugustele kulli mängudele, seda tüüpi jooksumängudega. Miks mitte, et seda tänapäevalgi proovida? Tõllu mängu hilisemal ajal on tillu teemal lõpp preemilisi salmikesi sepitsetud. Jaani kihelkonnas on 1930. aastal menetletud jooma ja pühadelaulu tunnust Tõllust, tõuse üles. Sõda on Sõrve sääre otsas. See oli siis niisugune lorilaul. Nähtavasti oli siis muistend kas ununenud või, või lihtsalt see muistendilaul oli laenatud ja seda siis pruugiti pidudel. Hirmuste mäe lähedal elav mees jutustas 1958. aastal veel rahvaluulekogu jälle et vanaema lubanud teda lapse eas Tõllu haua peale viia. Et küll sa seal saad, kui sa sõna ei kuula. Sest Tõllust on veel üks jutt, et ta vend on Hiiumaal olnud. Siin vahel on meri Dalain venda vaatama viin külaasjaks vaadiõlut. Mees oli see õudne läbi veekangapoom kepiks käes. Ja siis see töll on Sõrve Tra surm, seal on üks suur mägis n on ta maetud. Siis kui see esimene ilmasõda oli. Me käisime Sõrve tööl, tehti kindlasti raudteed. Siis seal räägiti, et Tõllu Audold seal Sõrve naised ikka hüüdsid, et tall, Tõll, tõuse üles, et ta tuleb Sõrve säärele. Selle värsipaari olevat küll ise surres saarlastele õpetanud lubanud appi tulla, kui häda käes. Aga üle annetud karjalapsed tahtnud proovida, kas Tõll ikka sõna peab. Tõllu surma lugu olnud järgmine. Ühel hilja õhtul toodi suurt õlule riigu peresse Sõrve maal sõnumid, et lääne poolt vaenlaste vägi Sõrve säärele maale tulnud ja nii suure jõuga neid laiali pillanud, et vahvad Sõrve mehed need ei ole jõudnud tagasi tõrjuda. Ühes paikas Sõrulased oma väikeses algaga küll nalja teinud, neid põgenema ajades, kus vaenlased sõrulaste vägevade pommidest hoides oma nahka hoides meres on läinud ja ära uppunud tahtnud ennemine veesurma surra, kui kuival maal sõrulaste kuivas saunas hinge heita. Aitäh. Seda paika, kus Sõrulased vaenlased Meresson tõrjunud nimetatakse tänapäevani veel tüüri uranud. Siiski oli vaenlaste vägi teistest paikadest tugev küll ja tungisid edasi. Kui Sõrve saadikud olid seda keik suurt elule rääkinud, mis vaenlased vaeste sõrulaste tegevad alandlikult palunud siis ei Viitnud Suur Tõll mitte sugugi aega. Ja Edgar õhtu käes oli, pistis tema Sõrve saadikut jaki tasku. Arutas Sõrve poole. Ta ei käinud mitte teed mööda, vaid otse läbi metsa. See tee, mis ta nüüd käis, viis teda tiri metsa isa juures. Seal, kus praegus kirimese mõis seisab, olnud sel ajal kaks talukohta lõuna pool otsas, seal metsas oli enamiste lehtpuudemets. Suurtel puhkas seal metsas natuke. Kui juba koidu valge oli, siis puutus metsa poolt häda hääl temale kõrva. Vihamistel vaenlase vastu oli, täitis väga tema südant. Seal tuli nüüd äkiste tema meeled, eile õhtu rutulise tulemisega oli unustanud sõjariistu kaasa võtmata. Näis selle läbi parandud saada. Et temale ühed vaenlase sõjavankrid kahe hobusega vastu tulid. Ema tegi hobused lahti ja lõi mehed maha ja vankri võttis käe otsa ja hakkas siis enne poole minema, kust kisa kuulda oli. Kui Suur Tõll seda verist nägi, siis astus tema välja, läks vaenlaste ligi oma vankritega ümber üritama kuida vankrid ümber üritas, siis astunud tema parajal sammul edasi nagu rehesetkutaja hobustega. Ikka sinnapoole, kus paksem vaenlaste salk nähte olevad. Ta tempu tehes langes vaenlasi nagu heina vikati esma. Aga õnnetus pidi ka tulema vankri järgi. Pulk ehk kuidas haruldased, ise nimetavad sea suupulk ehk naga, kuidas seda hüütakse, läks katki, tagumised rattad läksid nii suure müriinaga vaenlase salkudest läbi viinud Tamre taavi õuevärava sead puruks lõhkunud Lamla sealauda ja sauna maini maha. Läksid edasi merevett mööda, kuni viimaks vete langesid ja siis veel merepõhjast liiva kokkuriistasid. Seda paika, kus vankrirattad liiva kokku rüüstasid, nimetavad Sõrulased letsi ehk Lille'i rahuks. Suur-Tal olid nüüd esimesed rattad üksi, vehkige käe otsas ja üritas nendega edasi ja külvas surmavaenlaste sekka. Järg oli juba nii kaugele, et surulased juba hurra laada elagu hõiskasid. Seal pidi jälle õnnetus tulema. Vankripõlvepukk läks katki, rattad lendasid tuule keerulise salme kõrtsi, lõhkusid Tuulingu ka juurini ära, mis Te tuli, see puru oli. Õnneks jäi aga üks ratas mahaige ots kündis maapinda segamini, kus iialgi ühte rohtu ega puuri kasvanud vaid sai järveks ja ongi järv praegu alles. Suur Tõllu taplusjõud oli alandud, üritas küll veel vehmeriga edasi, aga kaugele omete ulatas. Seda nähes sai vaenlase vägi julgemaks. Kui Suur Tõll nägi, et ei aidanud enam midagi, tõmbas tema tõllaratta kätte, viskas ühe põgenemas alga järele. See ratas läks nii suureks luugat, tema mitusada meest maha lõi. Viimaks läks ta Sõrve säärele ühe suure kivi otsa, kus tema puruks läinud ja ka kivi teise külje peale ajanud. Kui nüüd suurt õlul midagi sõjariista ei olnud, oli üks ratta Rõuk maas. Kui ta kummardas ja seda tahtis ära võtta, siis juhtus jälle õnnetus. Üks vaenlase sõjamees raius tema pea otsast. Suur Tõll sai küll oma pea varsti maast kätte, aga ratta Rõuk jäi kaduma ja ei tea kuskil ükski, kus ta jäänud ilma peata ei tahtnud suurtel mitte vaenlastega enam mässata. Ta vaid tema võttis pea ja läks oma teed sõjaplatsilt ära. Oma pead kaenlas hoides Rutes tema üle karjamaad veel oma tööd lõpetada, mis temal Kärla kiriku kallal veel tegemata oli jäänud ja tahtis neid veel ära teha. Seal juhtus, et üks noorik lehmi lüpsis ja kuue händ õlm ehk saba oli natike ülal, mida suur tõlla pea kaenlas, nägi oioi noorik, kas häbi ise lüpsilehma ja kuuvalge paiste tänna alt ära? Hoorik vastas, kas see ei ole siis mitte häbi, kui nii suur mees, kui sina oled, teed kaudu käib, pea kaenlas. Kuupaistes võib kogemata pilvede vahelt juhtuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaenlas kanda. See on päris laiskus. See vastus tuletas suurt õlule jälle uuesti meele. Et tal pead otsas ei ole. Taastus siiski veel edasi, tema hakkas tundma südame nõtrust ja pea hakkas kaenlas, higistama. Tema jõud oli otsas, jalad läksid nõdraks ja langes enne maha. Esmalt suri tema keha ära ja pea elas veel. Kui nüüd peanägijat keha juba surnud oli, siis hüüdis need viimased sõnad välja. Siia matke mind maha tammepuud varia kumu voodikadakas kaitsku mu pea põhja kuningas päästku mu sugu. Enne ma ei tõuse, kui okaspuulehte ja lehepuu oge kannad. Kangest rõhub rahvast raske äike. Neid viimaseid sõnu oli tema nii paljust rääkinud, et üle Saaremaa olid need kuuldud. Senna oli tema maha maetud, kus tema oli surnud. Me leiame suure Tõllu lugudest iidvanu paljude rahvaste tarkusi kenas kokku põimes omade seisukohtadega, oma esivanemate uskumustega. Nad on nii avameelsed oma puhtas lapsilikus usus ja tahtmises kõigele seletust anda. Ja kuigi paljud asjad on tänapäeval teisiti, hoiame nende lugude näol endise alles minevikku, tõekspidamisi, minevikku, uskumusi, minevikku, teadust. See on osake meist endist.