Vaata, Johannes, sina ütlesid ühel laupäeval niiviisi, et sa ei oska enam edasi elada. Et elu ja kombed on täiesti nagu pea peale pööratud ja kõik see elutarkus, mida sa oled enne kogunud et sellega ei ole midagi peale hakata, see nagu ei kehti enam. Kas see oli sul üks niisugune masenduse moment või sa tõesti arvadki nii? Eks see elu ole meid harjutanud ka mõnikord väga ühekülgselt vaatama asjade elu ja probleemide peale ja sellepärast, kui tuleb ka midagi komplitseeritumat meile kallale ja kui me siplema ühe või teise või kolmanda asja püündises siis me pahatihti kaotame pea selle asemel, et natukene maha istuda, kolm kord sügavalt hinge tõmmata ja ja asja üle aru pidada. Aga et asjad keerulised olla, selle vastu ma ei vaidle, see jääb ikka nii, nagu ma seal ära ütlesin, aga eks see olnud ka võib-olla ka vanema inimese niisugune noh, mingisuguse. Noh, ja eks ta südame peal oli, aga aga et ta nüüd oleks minu Johannese nii-öelda niisuguseks elu vundamendiks või, või põhimõtteks saanud, seda ei ole. Ma ikka püüan ise nendest asjadest jagu saada ja ja nagu öeldakse, noh omamoodi oma pisikese elu peremeheks ikka. Seda on mulle kurtnud väga paljud, mitte ainult vanemad inimesed, vaid ka lausa keskealised, et et elu on nii muutunud ja kuidagi ei leia enda kohta ja, ja kõik see, mida sa oled elus enne õigeks pidanud sellega nüüd pole midagi peale hakata. Kas sul on midagi oma vanematest meelde tuletada, mingit niisugust elutarkust, millega nemad raskeid aegu üle elasid, sest ega rasked ajad ei ole Eestimaal esmakordselt, eks neid on siin küll, aga ennegi olnud. Jah, küsimus on väga arukas, aga, aga nii laiapinnaline ja nõuaks nagu väga suurt ja pikka vastust, aga ma püüan lühidalt teha. Loomulikult ma pean seda ütlema, et minul on tõesti vanematelt Nii-öelda noh, ütleme seda elutarkuseks paarist niisugusest episoodist, mis nagu panid mind juba tol ajal ütleme seal kümneaastase üheksa aastase poisina elu üle natuke tõsisemalt järele mõtlema. Ja nendeks on eelkõige see, et lapsepõlves me ju väga tihti ütleme, ausõna, öinud ma tunnen, ausõna, ja selle teeme ausõna ära. Ja see ausõna on niivõrd kiiresugust libisema, nii nagu autod praegu vuravad tänaval pritsivad meid lume ja poriga. Ja sinna ta jääbki sinnasamasse tee äärde ta jääbki vedelema. See väga ilus sõna ausõna, midagi ei ole teha praegusel keerulisel ja, ja küllaltki karmil ajal vaatamata kõigile vaatamata, jumal hoidku siin ühistele terroriaktidele ja jääb siiski väga kõvasti kõlama. Ausõna. Praegu minu arvates peaks iga inimene mõtlema just selle sõna väärtuse üle ja tema tähenduse üle. Paljud asjad lahenduksid palju kergemini. Ja vast selle uue aja märgsemaks peakski saama ausus, sõnapidamine, ausus, minu poolt sinu poolt tema poolt meie kõikide poolt paljud asjad, ausõna, ütlen seda meelega, ausõna, laheneksid palju lihtsamalt. Kui mitu korda on elus Johannes öelnud, ausõna ma enam rohkem viina ei võta. Aga kui ma vaatan, kui ka elulained Õnne tänaval üle pea löövad, siis Johannese käsi kergelt haarab pudeli järele. Kas see on väljapääs? Ei ole, ei ole üldse väljapääs, seda saate näha kohe lähemal ajal. Minuga juhtub väga suur õnnetus, ma olen nagu selgeltnägija, ma näen ette nii, et selle saatanaga ei maksa üldse suurt sõprust pidada. Ei ole ta kunagi olnud ja ei saa ta kunagi olema ei toeks ja nõuandjaks ega lohutuseks veel enam. Lihtsalt niisugune momendi vaga lollakas abimees võib olla. Ja muud mitte midagi. See Johannes muidugi, kes peab ennast küllaltki arukaks ja ja ka sõnapidajaks meheks. Aga kahjuks tal on ka omade inimlikud nõrkused. Aga no ma loodan, et nendest saame jõudumööda jagu. Peaasi on jääda ikka inimeseks. Kui suurt tuge tunneb Johannes teisest inimesest, ma vaatan, kui soojend sa ütled, halvale. Tüdruk teises timmist, ega see ongi sinu nii-öelda noh, tugi ja. Ma ei taha öelda, et kark aga tugi on ainult teine inimene toolistega ega lauanurgast, kuhu sa toetad või, või kivi või puuseinast, kuhu vastu sa ennast naeratad, see tugi? Ei hoia sind püsti, püsti hoiab sind teine inimene. Püsti hoiab ja sellepärast võib-olla ongi meil see Õnne tänav. 13. on siiski põhimõtteliselt tore rahvas. Vaatamata oma erinevatele saatustele, erinevatele muredele ja erinevatele rahvustele on neil siiski üks ühine soov kenasti ja korralikult sellel väikesel teri. Ennevanasti oli eesti taludes kas aidas või, või selles puhas kambris suur riidekirst, kuhu olid pandud kiriku riided ja võib-olla oli seal natuke ehteid, mida pühade puhul välja võeti ja ümber pandi. Ja kui nüüd oletame, et on olemas niisugune kujuteldav suur õnnevakk kuhu me paneme häid soove tulevaks aastaks ja pühadesoove. Mis oleks Johannese niisugune panus sellesse õnnevaka, ütleme samasuguste inimeste jaoks, nagu on Õnne tänaval kolmeteistkümnendas majas. Johannes püüab jääda inimeste vastu heatahtlikuks. Ükskõik kui raske võib see olla millist probleemide inimese silmades või käitumises tähele paneb vaimis moodi tema suhtes see või teine inimene käitub püüab Johannes, vaatamata kõikidele vigadele ja vääratustele olla oma ümbruse suhtes heatahtlik. Ja siis paneme selle saate suurt õnnevaka veel ühed head soovid. Ja. Ja Hannes Õnne tänavalt tahab soovida oma vanale toredale sõbrannale doktor Ada Mardnale. Kõike kõike head. Vahepeal oli ka Alma koju tulnud ja nii ma koputasingi kõrvalkorteri uksele seal, kus elab perekond Peterson ja sain Almaga jutule. Sina Almale Õnne tänavasse inimene, kellel ikka jätkub jõudu uskuda, et no ükskord läheb kõik veel hästi. Sina lahutad näiteks noori, kui nendel tuleb must masendus peale ja sina lohutad Johannest, kui ta oma rasket elu kurdab ja te teete koos niisuguseid ilusaid plaane ja ja sina käid veel seda vene naabriperet lohutamas ja kuidas sa jaksad kogu aeg pillanud, sinu usk ja lootus põhineb. Mina pean sulle ütlema, et ega mina ei teagi ise seda, see lihtsalt tuleb minu seest. Ja judo on sinna kõlbad nagu talletunud kuskilt väga kaugetest aegadest, kuigi ma ei tahaks öelda oma vanust, sest naine jääb ikka naiseks. Aga mulle siiski tundub, et kui mu ümber on inimesed, kes halisevad ja kellel on tõesti on raske, aga kui ta seda veel kogu aeg toonitab, see on nagu soola, eks ole, haavale. Ja mulle tundub, et kui inimestele süstida või, või anda nendele usk, kui anda nendele lootust, siis nad muutuvad paremaks ja kui mu ümber on head inimesed ja, ja kas või niisugune heatujulised, siis tähendab, on lihtsalt kergem elada ja minule tundub, et see on Alma puhtast egoismist. Et ta tahab, et ümber oleksid paremad inimesed, heatujulised ja sellepärast ta kogu aeg nendele süstib seda optimismi ja headust. Aga ei ole ju kogu aeg ainult head inimesed ümberringi, sa ise ühel laupäeval ütlesid, et et küll on palju ilmas kurje inimesi, noh, eks me kõik saame mõni, võib-olla iga päev niisuguseid hingehaavu, õelaid, sõnu, kurja inimese käest, süüdistusi asjade pärast, millesse üldse süüdi ei ole. Kuidas sina ravitseda? No ja vaata, siin on niisugune asi, et, et kui ma nüüd hakkan talle omakorda selle kurjaga vastu panema, siis mis siis välja tuleb, siis me jõuame ikka täiesti kuskile musta auku. Aga kuskil on nagu öeldud, istajate need väetid ja vaesed ja halvad, et need vajavad kõige rohkem armastust ja temal on armastusest puudu olnud või selles teadusest. Ja sellepärast ta nagu kergema vastupanu teed minek, et pasundan selle välja, mis mu paha on ja siis hakkab endal kergem. Aga mulle tundub, et, et ega see sa võid seda oma kodu, lähen sinna esikusse külma esikusse, lähen aeda ja kirun seal välja endast endast, sellega teisele inimesel ei ole mõttetama paha tuju ja pahameelt välja kallata. Petersoni perekond on nüüd otsustanud hakata maja ehitama, ehk pole luba, ma ütlen vahele, ega see on, ma arvan, et sellepärast. Alma on ka üks tore mammi, et temal neid ideid jätkub ja ma ei usu, et ta seda isegi tõsiselt võtab, sest et tõepoolest nagu Mare ütles, et nüüd, kui mees veel elas, tähendab minu Elmar ja et miks me siis ja siis oli kõik ehitusmaterjal odavam ja kõik oli kuidagi nagu parem. Mõne tegi meelest, et miks me siis ei häiri, mina arvan, et see on niisugune talle niisugune unistus jäänud. Ta teab ise, et ega ta niikuinii seda maja valmis ei saa, aga lihtsalt tal tulevad ideed ja ta peab neid kogu aeg välja ütlema, sest äkki kuskil keegi teine näkkab sellest kinni ja saab õnnelikumaks. Ma võin seda ütelda küll, aga ma ei, ma ei usu, et, et ma usun isegi, et me kunagi maja valmis saame. Aga sul ikka ehitada tahtnud ongi see, et inimene tahab pidevalt midagi ehitada ja Alma loodud kohe juba jah, tõesti, selline ta pidevalt tahab midagi teha, ta on õmbleja ja tikib ja koob ja heegeldab ja nii edasi ja nii edasi. Seda pisikest kodukeelse kaks väikest tuba, seda ta ka on üritanud minu meelest ikka kaunistada nii oma maitse oma meele järgi. Jah, ilus kodu paistab välja küll raamatuid palju ostetud pele tikkimise ja õmblemise alma, sa käid veel turul õunu müümas ja, ja eks meil siin paljud vanainimesed käivad müümas oma majatarbeid, mida arvab, et enam tarvis ei lähe ja riideesemeid üritatakse müüa ja mida sa paneksid meie kujuteldavas õnne paka nende inimeste jaoks, kes üritavad müüa elu jooksul kogutud kalleid esemeid, sellepärast et saaks raha räime ostmiseks näiteks? Ma mõtlen, et midagi tõesti kellelegi midagi materiaalsete maja minu kodus kindlasti midagi leidub ka sellist, no ma ei tea, Ilmaristan võib-olla jäänud sinna mõni vana tööriist, mida ma ise ei kasuta ja poiss teeb ainult autoga, mehkeldab, et tal nagu muud. Et võib-olla mõni niisugune puutööriist panen või. Aga ma ei tea, mulle tundub, et Ma paneksin sinna ikka selle. No nii vajalikku, mind vaevab hirmsasti see, et eestlastel on kadumas üks imeilus joon, see oli see ausus ja, ja ma ei tea, kuidas seda panna ja kuidas seda saab õnne paka üldse panna. Aga et inimesed mõtleksid natuke sellele, et, et me ei kaotaks seda oma rahvale nii omast joont, ausust, et kui mõelda, et kunagi tõesti inimene võis kodunt ära minna ja pani ainult pulga ukse vahele ja keegi sinna sisse ei läinud tema kodu, kuna see, see oli selle inimese pühapaik, siis miks ei võiks kunagi seesama aeg meil tagasi tulla, et inimesed tõesti muutuvad ausaks, kust see põlvkond tuleb, ma ei tea. Aga Ma kohutavalt tahaksin seda, et, et inimesed vaataksid enda sisse, et miks me oleme läinud sellele teele, et me oleme aususe kaotanud.