Ära ole pilk, peened näojooned, mõtlik ilme. Olen aja jooksul palju kordi näinud, kuidas inimesed selle ausamba juures seisatavad ning ei saa ega saadalt silmi. Nikitski bulvarile on äsja mitte ainult Moskva rahval, vaid kirjandushuvilistel tervest maailmast. Sõltumata ilmast ja aastaajast on monumendi jalamil alati lilli ja Ma miskipärast arvan, et kui see, keda austamas käiakse, rääkida saaks, ütleks ta kindlasti, et ärge talvel Roose tooge külm ju. Sest õrna hingega oli tema ka vaatamata hooti lausa lõikavale irooniale, mida võis kohata nii revidendi surnud hingedes või naisevõtus. Maailmakuulus kirjandusklassik, nii vene kui ukraina rahva südametunnistus Nikolai koogol elas oma lühikese elu põhiliselt ühest kohast teise reisides peatudes pikemalt vaid armastatud Itaalias ja mõnes üksikus paigas veel majani. Kitski bulvaril kuulus krahv Tolstoi-le, kes koogoliga sõbruneda viimase enda juurde elama kutsus. Aimamata, et seal oldud neli aastat saavad kirjaniku elus viimasteks. Siinkõneleja jaoks tähendas aed Nikitski bulvaria Merzlakovski põiktänava vahel kuni viimase hetkeni põhiliselt otseteed ja aja kokku Hoidu jõudmaksarbati metroojaamani. Kuni ühel hetkel tekkis vastupandamatu soov sealse vana maja uksest sisse astuda ja koolile külla minna. Minu teejuhiks sai Jelena metartšuk, selle memoriaal, korteriteaduslik töötaja ning keskööprogrammi pealkirjaks sai tass teed Gogoli juures. Saates kõlavad kirjaniku poolt nii armastatud vene ja ukraina rahvalaulud ning Haldi. Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Nende laulis vene rahvamuusika kirkamaid tähti Nadežda Kaaduševa. Olime istet võtnud Gogoli pisikeses kabinet elutoas. Teisest ruumist kaasa võetud toolidel, sest kuulus diivan, seistes küll sealsamas oli hetkel restauraatorite hoole all. Jäime tasapisi ideed koos oivalise Itaalia mustikakoogiga. Jelena ehk lihtsalt Leena vaatas mulle küsivalt. Sa ja sissejuhatuseks siis märkisingi, et näe, tulime küll Nikolai-le, küll, aga peremeest pole kodus juba 155 aastat, mis seal salata. Seega on võõrustaja ametis suure kirjaniku andunud austaja Leena, kes oli tõelise perenaisena teinud ka kõik endast oleneva, et külaline end hästi tunneks. Mul on väga meeldiv kuulda, et mind siin perenaiseks peate. Seda enam, et suhtun Gogoli kodusse täpselt samasuguse kiindumusega nagu enda omassegi. Võimalik, et tegu on nii-öelda hilise armastusega, naeris Leena jätkas. Ülikoolis tegelesin põhiliselt vene lüüriliste sümbolistide bee, lõi blokki ja Jessenini loominguga. Koguni avastasin enda jaoks aga üht Aleksander bloki varasemat artiklit lugedes. Kirjutis, mille pealkiri oli Gogoli järeltulija, avas mulle ühtäkki Vene kirjaniku kogu tema hingesügavuses ja tarkuses. Hakkasin lugema tema päevikuid, kirjavahetus sõpradega ja leidsin sealt enda jaoks täiesti senitundmatu Gogoli kellest mul polnud nii kesk- kui kooliõpingute ajal aimugi. Sellise ülimalt helge ja peenetundelise olevuse avastasin enda jaoks, rääkis kirjaniku majamuuseumitöötaja Leena. Lisasin omalt poolt, et on ju omajagu huvitav seegi, kuidas peenetundeline õrnahingeline ja helge kirjanik suutis oma teostes olla näiteks lõikavalt irooniline. Meenutagem või revidenti ja naisevõtu, kui soovite. Arvan miskipärast, et eelkõige oli kooguli iroonia suunatud iseenda, mitte niivõrd ümbritseva elu naeru väärsuste vastu, jäi Leena nii-öelda oma lainepikkusele kindlaks. Ja tegelikult rõhutas ta, polegi niivõrd olulised huumor, satiir ja iroonia, vaid see tohutu sisemine energia, mis tema teostest hoovab. Ja see energia on oma olemuselt konstruktiivne, hävitav siinikitski. Bulvaril olen ma vastu võtnud külastajaid üle terve maailma, sest suur vene kirjanik lihtsalt Ta on tuntud ja armastatud üle terve maailma. Jah, neid huvilisi on olnud tõesti igalt poolt, sealhulgas ka islami või budistikest maadest. Nad kõik olid leidnud endale selle iva, mis tegi neist tõelised koogoli. Sõltlased naeris Leena ja häbenes pisut oma kohatut väljendit. Seega võib vist kergendatult ohata, jätkas ta et kiusis koogolit on tõlgitud asjatundlikult neis paigus ja ta on olnud ülimalt loetav ka teistes keeltes. Meenub üks vahva austajanna Hollandist, kes käis ülima põhjalikkusega läbi tema korteri järel seisatus portree juures ja pöördus minu poole küsimusega. Eks ole, ta ju kangesti armas. Mõistagi ma nõustusin, naeris Leena jälle. Meil oli üks liigutav kohtumine kellelegi ameeriklanna, aga kellega meil oli põgus vestlus õues goog oli ausamba ees. Kui osutasin lilledele ja mainisin, et tuuakse siia iga jumala päev, teatas, et käis neid just kalmistule kirjaniku hauale viimas ja hakkas nutma. Nii et jah, mitte ainult kirjaniku teosed, vaid ka tema eneseisik tekitavad emotsioone seinast seina. Iseasi muidugi, kuivõrd nad üldse teineteisest eraldatud Nad on siis koogol ja tema looming, naeratas Leena Witter Chuck googli, maja teaduslik töö. Nõnda laulis Ukraina rahvamuusikaansambel Liisuva pesnia meiega vaatasime lähemalt ringi Gogoli eluruumides, mis avati külastajatele 1974. aastal siis kui oli õnnestunud need omaaegsed kirjelduste järgi taastada 19. sajandi esimese poole vaimus. Õnneks on säilinud päris palju koogolil külas käinud inimeste mälestusi, märkis Leena ja jätkas. Kui elustiil oli ülimalt askeetlik, ainult hädavajalikud esemed. Näete, siin seisab tema kuulus reisi, sumadan meistri kogu elu vaid väheste eranditega, mööduski praktiliselt teel olles. Oleme siis praegu tema elutoas seina ääres seisab kaks ajastu diivanit, laud nende ees oli väidetavalt kunagi uppunud raamatutesse ja käsikirjadesse. Edasi väike hubane kamin tugitooli ja siit läheb uks kirjaniku kabinetti, mis oli ühtlasi ka magamistoaks nurgas kena punakaspruun, kontorilauake kaetud rohelise kaleviga ja seinal ikoonid. Ühel neist kujutatud Nikolai imetegija, keda koogol pidas oma kaitsepühakuks ja kellesse suhtlus erilise hardusega, aga eks selle kontorilauakesed aga sündisid ka poeem surnud hinged olgu öeldud. Sirmi taga on kitsas ja kõva magamisase. Nagu enne mainisin, rõhutas Leena, kõik oli tõesti väga askeetlik. Mis puudutab rikkust ja hiilgust, siis eelistas ta neid omada pigem vaimsete Wategooriatena. Siinkõneleja tähelepanu pälvis üks vahva rohelise ovaalse kupliga laualamp ja mõistagi tekkis küsimus, kas surematut kirjaread sündisid ka selle valgel. Siin on küll tegu nõndanimetatud tüüp esemega, seesugused lambid valgustasid kõigi 19. Nende esimese poole vene kirjanike töölaudu, küll Puškini, küll koogolija, paljude teiste nii et pole küll memoriaalasi, ent siiski ese, mis toob meieni 19. sajandi esimese poole atmosfääri. Ta on täiesti ajastutruu, kusjuures diivan, mida elutoas nägite, oli kunagi saadud ajaloolase Mihhail Bogoodini majast ja võib sajaprotsendiliselt väita, et googel sellel istus, naeris teejuht. Leena Wellusutas ta tähelepanu ühele väikesele laekale, kus googel tavatses oma reisidel tubakat hoida. Laevas oli kaunistatud kuulsa rahvusliku ornamendiga. Muide, selliseid ornament õpetati õilsate neitside instituutides koogolise ratas ajalugu naiste patriootilises Instituudis Peterburis ning oli oma pedagoogilise tegevuse eest ka kõige kõrgema ehk imperaatori enese poolt autasustatud. Siinkõneleja tähelepanu pälvis imeilus lillornamendiga Fayansist kirjutus, kannituur ja Leena teadis kinnitada, et see Ukraina meistrite kunstiteos oli kogu oma eheduses pärit koogolite suguvõsast ning jõudnud lõpuks kirjaniku töölauale. Seega polnud siin tegemist mingi tüüp esemega 19. sajandi esimesest, minu meelest nagu mitmete teiste asjade puhul Nikolai Vassiljevi chi elamises. Et akendest avanes vaade lisaks Nikitski bulvarilega aeda, küsisin edasi, kuidas siis tollal see aed välja nägi? Seal õitsesid kevadeti kirsid ja seeme, ratas koogolile, muretut lapsepõlve suur Solutions alevis, Vassiljev ka külas mugav mõisahoone, tohutu maaliline aed, tiik. Niisugune oli suure meistri ümbrus siis, kui ta oli veel päris väike. Elades siin oma elu viimases korteris, tavatses ta sooja ilmaga ja perenaise Anna Tolstaja seltsis istuda rõdul teed juua ning lugeda ette mõnda oma juttu ja Kirsipuupidi kindlasti varju pakkuma. Vahel istuti niisama, ei loetudega räägitudki suurt lihtsalt imetleti aeda, aga ka linnale avanevat vaadet. Moskva oli tollal kahekorruseline, nagu väljendus tänane maja perenaine Leena mis tähendas seda, et siinse maja rõdult paistis ka kremli, et ära ja samas oli siin aedade uputus. Kevadeti nad kõik õitsesid üksteise võidu ning oliga tohutult kirikuid, mille kuldsed kuplid särasid päikese käes nii kuis jaksasid romaanis sõda ja rahu on ju koht, kus Napoleon on vapustatud selle linnaelust ja suursugusest. Nõnda lummas Moskvaga koogolit, meenutades talle muide miskipärast Roomat, teist kirjaniku lemmikpaika, kus ta oli kaua elanud ja kus valmis ka surnud hingede esimene osa. Nii rääkis Jelena kirjaniku memoriaal, korteri perenaine, aga Rooma kord juba jutuks tuli, siis laskem järgmises rahvalaulus osaleda ka ühel pesuehtsa Itaallasel totokotuunial nimelt. Tänasele sõuessinikitski tuulveril enam kirsipuud ei õitse, küll aga troonib nende asemel kirjaniku ausammas, olles ehteks tervele Moskva linnale. Tor Nikolai Andrejev sai monumendi valmis 1909. aastal. Nii nagu Puškini mälestusmärk, ter skoi bulvaril, sai ka Gogoli oma teoks tänu rahva annetustele. Suurt kirjanikku on kujutatud ümbritsetuna tema rohkearvulistest raamatutest tegelastest ja muide, täpsustas Leena, mitte alati pole see ausammas siin aias olnud. Avatseremoonia toimus hoopiski Arboti väljakul, ent legend räägib, et asi ei meeldinud sugugi Stalinile. Gogoli näoilme tundus pessimistlik, kuna seepeale võeti ausammas sealt maha. Asemele ilmus skulptor Nikolai Tomski naeratav koogol. Eelmainitud kunstiteos ilmus siia, kus ongi tegelikult tema õige koht. Aga kui asja üldisemalt võtta, Ta mõtiskles Leena. Ehk ongi hästi, et Moskvas on kaks koogoli nagu naeratav ja tõsine. Siinkõneleja tuletas meelde kuskilt loetut, et tegelikult on võimukandjatele aegade jooksul meeldinud googli tsiteerida. Ka Stalin polnud siin erand ja mis viga tsiteerida surnud autorit, kelle teoseid käijana tõlgendada nii nagu enesele hetkel kasulik tundub. Leen on ohutus ja lisas, et tõepoolest näiteks Nõukogude valitsejad armastasid väga koogulist rääkida ja pidasid suurejooneliselt tema juubeleid, ehkki on ette tulnud ka jahedamaid perioode. Aga kui 19. sajandil toodi esmakordselt lavale revident toliit tohutu menu kohe algusest peale kindlustatud. Inimene, kes kõva häälega naeris, oli imperaator Nikolai esimene toosama, kes andis ka loa näitemängu üle pea lavastama hakata. Näitleja agarad Tõgini poeg on meenutanud, et valitseja oli palju naernud, plaksutanud ja lõpuks öelnud, et ole sa lahke. Igaühele sai paras ports kätte, mõõdetud mulle aga vaata, et kõige suurem ja saalis olid siis tõesti istunud olnud koos nii altkäemaksuvõtjad kui andjad. See on tükk, kuhu pole kunagi pileteid saada olnud ammustest aegadest alates. 1936. aastal olid revidendi esietendused Moskvas ja Peterburis Moskvas väikese teatri ja selle majaga lähedalt seotud kaks vene kirjanduse suurkuju Nikolai Gogoli ja Aleksander Ostrovski. Ning olgu öeldud. Ta Aleksandr Ostrovski käis ka aeg-ajalt koogolil siin taas Nikitski bulvaril külas. Kool oli üks esimesi, kes märkas nooreostrovski talenti ja ennustas talle suurt tulemust rikku. Ning ei saa jätta mainimata, et Aleksandr Ostrovski oli üks neist, kes Gogoli kirst siit hoovist välja kandsid. Lõpetas Leena selle episoodi. Niisuguse faktiga. Kuulsime taas Ukraina rahvamuusikat ansamblilt Li Soova bisna Aga majal Nikitski bulvaril, kus Gogoli käsutuses oli kolm pisikest tuba, on ka oma värvikas ajalugu. Üks tuntumaid maju Moskvas üldse püstitatud enne suurt tulekahju 1812. aastal olen seda unikaalset, arhitektuuri ja kultuurimälestusmärki korduvalt ümberehitatud. Vahetunud on omanikud näiteks 18. sajandi lõpus, 19. alguses kuulus nii-öelda algvariant sellest hoonest Aleksander Puškini isa salajase nõuniku perele nende ajal teehoonet tasapisi ümber ehitama. Edasised omanikud täiendasid seda igaüks omal moel ja 1809. aastal Saima ja teise korruse 1800-ga 11. aasta tulekahju räsis kooboli tulevast elu kohta kõvasti ja tollased omanikud said vett ja viletsusele remontimisega. Tekkisid rõdud, kus kogul kevadeti nii väga istuda armastas. Pärast paljusid eelkäijaid ostis majani Kitski bulvaril krahv Alexander Tolstoi. Aasta oli siis 1847 ja detsembrist 1848 kolis sisse peremehega sõbrunenud kirjanik Nikolai koogol. Edasi arutles tänane maja perenaine, täpsemalt küll siis filoloogia, Gogoli maja teaduslik töötaja Jelena pisut sel teemal päris oma püsivat kodu suurel kirjanikul tema lühikese elu jooksul ei tekkinudki. Nii see kord juba läks koogol pühenduda, see on täielikult loomingule ja seeläbi Isama teenimisele. Kõik muu jäi tahaplaanile. Ei saa öelda, et oma isikliku kodu küsimus teda täiesti ükskõikseks oleks jätnud, ent ta ei võtnud selles asjas ka midagi ette. Muidugi Ukrainas Vassiljev ka külas oliivane vanemate mõis, kus elas ema Maria Ivanovna koos kirjaniku, õdede Anna Jelizaveta ning Olgaga ja oma osast mõisas oli kogu just nende oma armastatu võttud lähedaste kasuks loobunud. Nikolai Vassiljevi on kahtlemata neid loojaid, keda võis ja võib nimetada boheemlaslik selle sõna parimas õilsaimas mõttes märkis minu vestluskaaslane ning jätkas Unimbasvassimi. Tal ei olnud küll oma peret, ent olid ristilapsed, ta oli mitmete sõprade lastele ristiisaks. Näiteks oli ta tihe külaline suure vene filosoofi, poeedi ja matemaatiku Aleksei mekkovi majas. Viimati mainitu oli erakordselt huvitav inimene. Pealegi elanud ta Nikitski bulvarist, kuigi kaugel ja tema väikest poega käis googel kindlalt ristimas. Sellest on kaasaegsete mälestustes ka juttu olnud. Taas laulis Nadežda kaadrševa Nikolai Gogoli kabinetis ja elutoas ringi vaadates ei saa jätta küsimata, kuidas maailmakuulus vene kirjanik oma päeva alustas ja kuidas ülepea tema ärkveloleku aeg välja nägi. Noh, eks ta hommikul ärgates haaras ikka enamjaolt sule järele, nagu vist teisedki andunud kirjamehed, naeratas Leena. Nõnda töötas tal lõunani siinkõneleja lihtsameelsele küsimusele aga hommikusöök, vastati lõbusalt. Itaalia-perioodi ajal oli see täiesti surmkindlalt olemas mõnes väikeses lemmikkohvikus. Aga mis puutub krahv Tolstoi majja, siis täpsemad andmed puuduvad. Ent vaevalt, et ta nüüd näljas istus. Igal juhul töötas ta lõunani, seejärel tuli väike jalutuskäik ning jälle kirjutuslaud. Sündis siin surnud hingede teine osa. Jõuliselt on liikvel olnud versioon, et käsikiri põletatud, ent viis, peatükk sellest on igatahes õnneks olemas. Olen siia ekskursioonile tulnud koolilaste käest uurinud, kas nad on surnud hingede teist osa lugenud ja olen vastuseks saanud see meeldivat isegi rohkem kui esimene osa mis on täiesti arusaadav, sest tegu on ju ka tõeliselt helge asjaga mida on muuhulgas analüüsinud ka suur poeet Andrei bee lõi oma raamatus Gogoli meisterlikkus. Nõnda rääkis koolimaja töötaja Leena ning siin kõnelda Lewis jutu enne pooleli jäänud päevakava juurde tagasi. Teadupärast ei olnud kirjanikul lisaks kirjutamisele ka midagi hea seltskonnast. Külalisi käis siin tõesti tihti, peremees armastas neid ja võõrustas niikaua, kuni tervis lubas. Arvata võib, et istuti siin elutoas kui ka kabinetis, märkis minu vestluskaaslane ja paljude tuntud külaliste hulgas olid alailma ka näiteks kirjanik evandurgeeniew kuulsad näitlejad Ivan Šepkin ja Aleksandra Smirnovi tuntud omaaegsed filoloogid, teadlased, ühesõnaga, aga intellektuaalne koorekiht. Olgu öeldud, et nende külaliste hilisemate ehk kirja pandud mälestuste põhjal on ka suuresti siinne kirjaniku elamine taastatud sest oli ka üsna täpselt lugeda, kus miski asus. Nagu seegi, mida pakuti. Minu küsimusele, et mida siis pakuti vastas Leena veendunult, et kindlasti kõigepealt teed, kes teed ei soovinud Saisel tärtsi, vett, mida koogol valas oma käe käega. Ehkki tal oli ka teener, üks poiss kodukülast, Vassiljev, kast külalistega tegeles peremees raudselt ise. Vaat mis puudutab söögipoolist, siis sellega polnud kirjanikul priisata, ent siiski oli ta kaasaegsete meenutuste kohaselt lootusetu maiasmokk ning selle pealt kokku hoidnud. Gogol suutis tollases Moskvast tont teab kust seesuguseid kondiitri imesid välja võluda, mida teised näinudki polnud ja neid pakuti lahkelt ka külalistele. Aga lõunasöögi alla kulus suurel meistril alati pits viina. Äsjakuuldud laul kõlas plaadilt salatoekalt soo kuldne ring. Palju on räägitud Gogoli Puškini sõprusest ning mitte üksnes räägitud, vaid kirjutatud ka raamatuid. See Gogoli jaoks nii kauaoodatud sõprus sai alguse 1831. aastal, kui ta asus elama Paavlovskisse charsku ja selle naabruses, kus samal suvel elas ka Puškin. Gogoli viimasesse elupaika Nikitski bulvaril, kus salvestasime seekordset keskeprogrammi, Puškini ei jõudnud, kuna suri 1837. aastal siis 11 aastat enne seda, kui koogol krahv Tolstoi juurde kolis. Entse kant oli puskinile olnud kodune, kuna tema pruudi ja hilisema abikaasa Natalja raua vanemate maja asus üpris lähedal. Google pidas Puškini veendunult oma õpetajaks ja vaimseks isaks võtmata. Too sellest on säilinud koogolideeri kinni mälestused ja neis on kirjas, et kui Puškin juhtus külla tulema, siis, kui peremeest kodus polnud, haaras temperamentsed poeeti peaaegu et raev ja ta kukkus iseseisvalt oma õpilase kirjutuslaual tuhnima näha. Kas viimane on vahepeal ka midagi uut kirjutanud? Nii väga kärsitu oli see Puškin, muigas Leena ja lisas, et kui kookon sai oma õpetaja ja vanema sõbra surmateate tundis ta esimese hooga, et tema enesegi elu Kätu ning pihtis, et kõik, mis ta pärast suure sõpruse algust kirjutanud oli, oli mõeldud eelkõige selleks, et Puškini ette lugeda tema hinnangut kuulda. Nagu mainitud, sündis synni Kitski bulvaril krahv Tolstoi majas surnud hingede teine osa. Ja piltlikult võib öelda, et suur kirjanik lahkus siit ilmast hanesulg käes. Veel kirjutas ta siin sõpradele kirju, aga väikest viisiga luulet, ehkki seda viimast rohkem iseendale. Muide, naeratas Leena. Kui pisut teemat muuta, siis täiesti omaette fenomeniks oli saanud niinimetatud googli retseptid sest eks ole surnud hingedes märkimisväärseid kohti, mis ilma kulinaaria saladusi tundmata oleksid jäänud tunduvalt lahjemad või üldse olemata. Meenutagem või seda, kuidas mõisahärra Bioter pettuhh endale hommikusööki tellib. Hommikusööki, mis koosneb sealihakäntsakas, kalast, vähkidest tõesti ja tont teab kui paljudest karneeringutest. Seesugune väike varajane hommikueine on ju tegelikult võrdne mitme mehe priske lõunasöögiga. Ja veel on Gogoli kohta käibel ka anekdoodid, toonitas Leena neid onni naljakamaid kui vähem naljakas, kuid mulle isiklikult meeldib see, kus koogol läheb külla tuttavale poeedile Sukovskile, et lugeda ette oma uus näidend ja kuulda, mida sellest arvatakse. Kõigepealt tuleb aga lõunat süüa ja see on pööraselt külluslik pärast lõunat hakkabkogule ettelugemisega pihta, ent peatselt katkestab selle maja peremehe magus norin. Täis kõht dikteerib oma reegleid. Mis seal ikka löönud, solvunud kirjanik käega. Küsisin teie arvamust ja saingi selle sügava unenäol. Ja õnnetu käsikiri oli rännanud ahju. Taaskord laulis võrratu Nadežda Kaadusega. Kalkoogol asus elama siiani Kitski bulvarile 1848. aastal kohtus ja suhtles temaga teiste hulgas ka kuulus vene kirjanik Sergei oksakov. Muuseas tuntud muinasjuttu helepunane lilleke, autor ja seesama kirjanik, meenutab, et Nikolai Vassiljevitsh oli paari-kolme aasta vältel tervisest pakatav ja elurõõmus inimene. Pööre tuli 1852. aastal umbes kuu enne jäädavat lahkumist. Mill meister ühteqi tõmbus endasse ja ei soovinud enam kellegagi suhelda. Nekroloogis on kirjutatud, et googel suri lõpuks ikkagi ümbruskonna mõistmatuse kätte. Ehk teisisõnu mitte keegi ei suutnud aru saada tema õrnast ja tundlikust hingest. Ta oli liiga võrratu selle maailma jaoks, võttis Leena asja kokku ja leidis samas, et lõppakord jääb siiski positiivselt kõlama tema fantastilist loomingut silmas pidades. Vaatamata kõikvõimalikele veidrustele, mis suure kirjaniku tegelasi iseloomustas, võis neis ometi leida ka helget isegi Liuskynis, naeris Leena. Meile õpetati koolis, missugune väiklane kooner see Blovskin oli, ent Kasel kitsipungad olid omad helged hetked, mil ta vaesele teelisele lõunasööki ei keelanud. Lõpetuseks ütles teaduslik töötaja Jelena Mytartšuk Nikolai Gogoli memoriaalkord päris, aga järgmist vigastust. Ma tajun kirjaniku kohalolekut siin iga päev ja iga hetk tema hing hõljub pidevalt kuskil meie ümber. Ja loomulikult ka igal pool mujal, kus ta oma lühikese elu jooksul peatunud oli. Itaalias kindlasti kodukülas Vassiljev, kas Peterburis? Ja ma arvan, et see hing on rahul, sest ta lihtsalt ei saa märkamata jääda, kui palju huvilisi oli, on suurel Vene kirjanik Nikolai koogolil mis peale siinkõnelejal jäi veel kord üle toonitada, et kirjanikul, kes muuhulgas nii väga armastas ukraina ja vene rahvalaule Nikolai Gogoli memoriaalkorteris Moskvas kohtus filoloog Jelena Mytartšukiga Haldi Normet-Saarna helioperaator Eli Maristamba kuulmiseni. Me räägime Iraanist.