Vanemleitnant oli keskmist kasvu terashallide silmadega mees. See endine Narva Kreenholmi manufaktuuri tööline oskas leida Tiid sõduri südamesse, mobiliseerida inimeste tahet ülesannete täitmiseks. Harjutuste ajal oli vanemleitnant meil sagedaseks külaliseks. Ta ei tulnud lihtsalt kuulama, vaid andis meile häid ja kasulikke näpunäiteid. Ta tundis kõiki pille ja aitas rikastada meie repertuaari. Me võisime teda nimetada oma kriitikuks Jerretsensendiks. Need katked on võetud suure isamaasõjapäevi meenutavast artiklite kogumikust karastustules. Tänaseks on vanemleitnandiks saanud alampolkovnik, sõdurisineli on asendanud miilitsavorm. Stopp. Nii on ta teatanud paljusid vabariigi autojuhte, et kontrollida eksimustele tähelepanu juhtida. Televiktoriin stopp on aga riikliku autoinspektsiooni ülemasetäitja ka paljudele mitte autojuhtidele tuttavaks teinud. Kuid märksa vähem teatakse seda, et Valter Põldson tehnikahuviline ja suurepärane meistermees tema huvide tahkudest tulebki täna juttu. Tol ajal veel värviga tegi, üldse oli vähe juttu ja ja see tööalane tööalane ehitus oli selline välisväliselt televiisorile väga sarnane. Ma tahaks välja kukub või ei kuku, aga ma ei tea veel ammu katkenud asjaga. Ma sain siis üle kahe korra gabariit vähendada, müra miinimumini viia ja suitsu üldse lahti, nii et võib kõige puhtamast toanurgas teha täiesti vabalt saslõkki umbes kilu korraga neli varrastiga Hardrale kaksteistkümmend, trammi. Värvifotode juures just selle protsessi kiirendamiseks ma siiski valmistasin, muidugi siin oli väga palju katsetamist ja ummikussejooksmist ja lõpuks siiski. Ma sain nii kaugele ühe sellise positiivide ilmutamise vanni või paagi valmistada, millega on võimalik valmistada tunni aja jooksul. Väga suur hulk fotosid. Nii visiitkaart on esitatud. Nüüd on aeg korteri kellanupule vajutada ning juba sealt algabki tutvus Valter Põltsiga. See on jah üks nii omapärane uksekell. Kuna tavaline uksekell väga häirib just eriti öös une pealt, mõned paluvad telefonidesse kasutada peale selle, siis on väga raske jälle magama jääda, kuidagi korra juba uni rikutud tuli selline mõte ja see töötab nii selle aastrausi mängutoosi põhimõttele siis küllalt selleks, et üles äratada ja aga sugugi ei häiri peale selle uni, tule talle, sügav kohe kiires korras. Talvel juures nii kombineeritud, kui näiteks televiisor tugevasti mängib raadio, siis vahest kaks muusikat satuvad kokku uksekella? Ei kuule. Ta vahepeal esitab isikulambid ka põlema, igavuse uksekell mängib nii kaua, lambid põlevad ja siis valguse signaali peale juba on teada, et keegi on ukse taga, soojus, istun. Kust te selle kella saite? Seadmeks, naaber tahtis midagi ära visata, mõtlesin, aga igasse raisata käibemaksu, tuleb ikka need osad alles hoida või sõbrale anda, kui ise ei taha, mis, mis ajalehe seda läks ajaks läkski vaja. Kõige huvitavam on see asjaolust, et te olete mees, kes tegi Tallinnas esimese värviteleviisori, oli see nii? No kas see kuidagi nii paistis, nagu oleks meiega tol ajal veel värviteleviisorist? Üldse oli vähe juttu ja ja tööalane tööalane ehitus oli selline välisväliselt televiisor oli väga sarnane aparaat, televiisoriga ta mingisugust ühist jal siin tekkis lihtsalt mõtteliiklusalase agitatsiooni ja propaganda osas. Et kuidagi nii rahvale lähemale saada näitliku agitatsiooni. Ja tol ajal see oli 1960 oli saada meil tea filme, liiklusalaseid, nad oli nii lastele mõeldud täiskasvanutele väga kenad seeriad, osa neist oli siis ka värvilised. Siis tekkiski selline mõtted ehitada nii televiisori sarnane aparaat ja siis kasutada kusagil kaupluse vitriinis veed. Möödakäijad võivad ajaviiteks siis vaadata neid liiklusalaseid ilme. Nonii, ta siis tekkiski, esitöötas ta Viru tänaval raadio televiisori, kauplus oli siis oli ta kaubamaja akna peal, oli, oli ka Narva maanteel, ma ei mäleta meil töö juures ka, muidugi oli siis esimene kord, kui ta väljas oli seal Viru tänaval, siis direktor ütles, et väga paljud teevadki kauplus, küsimus, millal siis need värviteleviisorid müügile tulevad? Reklaam on olemas, järel saab, on olemas ja ja, aga noh, kes äsja tundis, nägi ära ka seal pildid, ei, liivani paigal. Seisad Al kaadrid vahetas häälega oli raske, see ehitamine on kõige suurem raskus, mis tekkis, oli projekteerida nii väikeses kastis. Muuseas oli rubiini, televiisor, rubiini, kas siis oli ta ehitad nii väikesesse kasti just see pildi nurga saavutamine, siis tuli ta lihtsalt peegeldada kahekordselt, nii et see käis nii kaks korda ringi. Ranelle tuli, sellega saime autode kasti, muidu oleks seda tulnud teha need projektsion, aparaat oleks televiisori taga umbes meetri kaugusel olnud. Nii piltigi mitu tiiru peale, enne kui vaatajate ette jõudis. Jah, ühe tiiru tegi valguse teise tiiru, tegi siis pilti, nagu ta jõudis, nii et ta pidi õigetpidi ka, sealhulgas tagurpidi, mitte ei tohtinud olla lainurkobjektiiv, tema tahtis täpselt teha, film oleks ühel tasemel, siis tuli ta lihvitud klaaside vahele liikuma panna, muidu võttis kas servas teravuse ära või keskelt tänavus ära. Ja üht-teist veel, aga lõpuks siga sisay. Kus see televiisor praegu asub? Praegu asub meil riikluse autoinspektsioonis, aga ei kasuta, kuna need tea filme peale selle ei ole enam, mõtlesin tal sirgkorras tehtud liiklusalaseid, muidugi, teise on küll tehtud ja me katsetasime siin vabariigis ka ise teha, aga see läheb tohutult kulukaks. Ei tasu ära, kui siin korteris ringi vaadata, esimene asi, mis silma torkab, on eriskummalise kujuga televiisor, siin on kui nii võtta, ainult üks aluslaud ja seal peal on puhtalt pandud ühe toru otsa ekraan ja ongi kõik. Ja siin võib-olla praegu ta enam ei, võib-olla ei ole tal nii erilist mõtet, kuna nüüd televiisori kine skoobid on küllaltki laia nurgaga ja kogu aparatuuri võib selle nurga sisse ära mahutada, need kast Jaapanist palju suurem kunagi ei olegi, praegu sarnast on, aga tol ajal, kui ma ehitasin, siis küllaltki palju ruumi võttis kine skoobi kõrval ära need muud seadmega. Ta andis mulle, eks seltsimees, kes töötab Tallinna televisioon ateljees. Ja tema oli ühtlasi ka siis selle ehitamisel konsultandiks. Esiteks taiwani peaminister lauda, kuhu peale televiisorit tõsta, kuna aparaat on ise sama laua sees, kõik kraana siis kah kergelt pööratav igasse suunda juua. See laud on peaaegu sama suur nagu need, me oleme harjunud nägema nüüd televiisorialuseid lauale. Jah, tavaline seal sentimeetrites on vahe muidugi tamp pisut pikem, pisut madalam ehitada oli vist aiaga remontida. No ei tea, need remontida, teda ei ole palju tulnud, aga sellest on küll väga hea teha, kuna temal on kogu sisu, tuleb välja nagu lauasahtel, ühtegi kruvisin lahti, ei ole tarvis teha antenni pistik välja tõmmata ja ongi käes. Samal ajal on siis kõik. Ta on näo ees koha ja neid võib reguleerida, kontrollida, avaldate häälestamise juures on väga praktiline. Muuseas, mul on üks teine seltsimees kah, kes ise tegi televiisori ja tekkis selline moment, et kunagi rikke tuli rikke ülesannetest, mis juba oli ikka tegemist, küll tuli võõrast abi juurde ehitada, teinekord lihtsalt bridge patsiga, iga väike, kus Cartilse kiindumus tehnika vastu oli sellise nokitsemise, ütleme seevastu no ei tea ise ka öelda. Perekonnas ma ei tea, isal oli ka kalduvus sinna, mis oli esimene asi, mille Tehitesti. No ei tea, siin tuleb mõelda, esimene asi võib olla parmesani poisikene olen siis mul oli üks Narva jõe peal päramootoriga, paat oli rootsi mootor standardfirma siis mul tekkis selline mõte, et see päramootor mind ei rahuldanud, tol ajal neid üldse vähe kasutust ja siis lasin selle päramootori ringi. Panin tema paadi kiilu sisse, need paadis üldse mootorit näha ei olnud, aga sõitis ikka kogu aeg bensiinijõul, võib-olla see oli siis minu esimene, nii suurem ettevõte, väiksemaid muidugi üht-teist oli, aga miks te ei läinud siis õppima, teiste jaoks on insener-konstruktor? No tol ajal õppimise isu oli väga lihtsalt, et mingisugust õppimise võimalust ei olnud õppemaksu tasumise osas muidugi tuli siis vaadata ise ka mingisugust teenistusvõimalust ja sellega õppimine jäi hiljem tuli sõda. Ja nii see asi jäi. Kas te kohe alustasite tööd miilitsas? Kohe seal moodustati rahva omakaitse, enne kui nii lihtsalt veel ei olnud ja mina olen siis Virumaa, koosnes kahest ringkonnast, üks oli Rakvereringkond, teine Narva ringkond. Ja mina olin siis Virumaa ringkonna ülemaks, mina aitasin varustada kaadriga noort miilitsat Rahva oma kaitsekaader vidina üle, siis kui miilits sai juba loodud raha, maakaitse vajadust enam ei olnud, sai see likvideeriti, siis läksin ise järgi miilitsasse, nii et ikkagi kohedaks, ütleme millal te esimest korda relva käes hoidsite 23. ja 24.. Raske öelda juunikuus Stahli peale selle. Ma küsin seda, et ma usun, et te vaatasite relva kindlasti ka selle pilguga, kas seal seal äkki midagi ümber teha, juurde panna? Ahsoo jäävadki õige mõte, jah, ma pean tõesti ütlema esimene relv, mis mul oli, see oli sakslaste, mis Valter ja tema videole seitsme padruniga laetud. Ja mina tegin selle pidemega ümber, need sinna sai kaheksa, üheksas rahuldanud üheksa lahingutel korraga. Ja kui kaua te olete siis neid riiklikus autoinspektsioonis töötanud, kas kohe pärast seda? Jah, kas, kas see miilits jäigi mulle siis 40.-st aasast miilitsasse, siis vahepeal sõdisin? 41 Leningradi kaitsel. 42 Veliki Luki 40, kolmandale Veliki Luki 44 Eesti mandriga, vabasta saarte vabastamine. 45 kuurema lahingud ja 46 riiklik autoinspektsioon jälle mintsa tagasi, ruttu, kohe. Ja seniajani siis ei ole kusagil mujal olnud. Kuna ta juba sõjapäevi puudutas. Olete tega haavata saanud? Lahingute aega ei ole kordagi haavata ja põrutada on kaks korda saanud. Avatama sain juhuslikult 46. aastal kaasalekvideeriminale. Aga see aeg juhtus? Seda ei tulnud ette. Sellepärast mul oli ka nii võimalus rindel olla pidevalt ja ühtegi päevaselt tagalasse ei läinud, ei puudunud. Kuidas nüüd tunne oli, lahingus oli ka vahel hirm nahas. Niisugust inimest vist ei ole, kes üldse hirmu ei tunne. Kuigi seda keegi seal välja ei näidanud ja nii palju, kui mina küll nägin, ei olnud märgata seda, aga selline hirmud on kindlasti oli ka kõikidel teistel. Jaa. Me. Koos. Ma. Ja. Selline asi. Neid töö pärast sõjajärgsed aastad, eks siis oli ka palju keerukaid olukordi. Ma mäletan Harjumaa autoinspektsiooni jaoskonna ülem, olin siis küllaltki palju avariisid, ma väga harva, kui tuli sai öösel magada. Avarii pärast väljasid nädalas üksikud ööd, kus avariid ei juhtunud. Me olime tol ajal kahekesi veel Harjumaa peal, kordan, tuli meil väljasõite raskemat, avariid tuli veel kahekesi korraga välja, praegu on vist lihtsamat kaadrial suurem, praegu on ka igal pool asi organiseeritud, need on inimesed, kes spetsiaalselt, kes on avariide peal, sõidavad välja ja ja igal pool muidugi mitte õnnest Tallinna linnas, siin on selleks inimesed, teised teevad jälle oma töö, mis neil on, tol ajal pandi kõik üks ära tegema, üks inimene, Teie tegelete kogu vabariigi liiklusega. Millele linn või, või milline rajoone koht on liikle mise mõttes kõige enam probleemi rikkam ja kus on neid? Neid sõlmpunkte kena siin praeguni viimastel aastatel ikkagi ja probleemiks Tallinna, Tartu ja miks just need linnad, kuna siin on rohkem tegemist jalakäijat? Jalakäijad ongi meil praegu probleemiks, kellede arvel liiklusõnnetuste arvu on võimalik vähendada. Nii et mitte võib-olla autojuhte nii palju kasvatada, just jalakäijad ja no seda küll jah, kõiki tuleb ka autojuht tega sealjuures ja neid ei saunastada. Teise tegelete autoasjandusega ja liiklemisega. Kuidas nüüd teile isiklikult tundub, meeldib teil autot juhtida või, või sõita Ani reisijana? No mina hakkasin autot päris noorelt juhtima, autoga liks vahenditega, välja arvatud sõja ajal kogu aeg tegelenud. Ja peab ütlema, et vist kõik pikema staažiga autojuhid on minuga ühel arvamusel, et reisijana on väga raske sõita, kui sa oled autojuht, eriti siis, kui sa veel juhi kõrval istuma kuidagi elad, selle töö tegi kaasa mingisugust puhkustega, reisijad seinast välja ei tule. Ja oled lõpuks võib-olla rohkem väsinud, kas autojuht, kes tegelikult saab seal rooli seal liiklusalaseid eksameid kõvastavat juhtidelt? Ja ma töötasin 13 aastat minust selle kvalifikatsioonikomisjoni esimehena ja? Ja eks vist eksamikomisjoni ees paljudki inimesed tunnevad ennast uuesti koolipoistele jalast, see on küll nii ja võiks öelda eriti mis on nii silma paistnud. Just need inimesed, kes on elus väga palju eksamiga, kes omavad juba kõrgema hariduse või mitu kõrgemat kooli, lõpetanud kuidagi 1000, võib-olla rohkem nii närve-sse, nagu öeldakse, eksamilaua taga võiks mõni tavaline raudtee juht. No ei tea, võib-olla miilitsavorm ehk kohutab inimest, oli kuidagi ei ole nii tavaline olukord. Ma mäletan, üks professor oli oma perekonnaga kunagi eksamil ja abikaasa tütar tegi väga rahulikult eksamid ära, aga see professor ise oli nii närviline, lihtsalt tema käed värisesid ja jääma, siis juhtisin tähelepanu, et no miks siis käed nii värisevad, midagi hullu ei ole. Ja tänaseks on täiesti rahulikult siiski selle peale, et noh, et kui teie näeksite, mis musi aladel tiivad laual. Ei näinud sellist moment on üks vanem, kehtib ainult 25 aastat oli tema autojuhina töötanud ja ma praegu ei tea mikspärast täitsa sattus, kas tal oli duplikaadi vormistamine või mõni muu põhjusele, siis ta käis viis või kuus korda eksamil ja iga kord tal ikka selline menetleda, lihtsalt sihilikult kukutati läbi, et tema teab, et on 25 aastat autojuht olnud ja seda ei taheta lihtsalt eksami läbi lasta. Aga viimasel korral siis, kui ta oli siiski teiste abiga või ise ära õppinud ja siis ta tuli ja ütles ja vabandas, et ma tean, et ma siiski olin nõrkade teadmistega, sellepärast ma ei saanud läbi. Nüüd kus mul teadmised on, ma tean, kui läheva teadsid, Öeldakse, et hobuseraudseinal või uksepiida all tähendavad õnne. Teil on korteris tõesti ehtne hobu saudi talinaelad all kõik, aga ainuke igavest roostest tan hästi läikima löödud. See hobuseraud on mulle kingitud kaastöötajate poolt sünnipäevaks ja peab ütlema, tõesti, see on originaalhobuseraud, see ei ole mingisugune imitatsioon. Ja nii kui ma hiljem kuulsin seda hobuserauda, otsite siis Tallinnas kaabluseda ei leitud olivat siis keegi käinud Keilas Keilast oli siis saadadeks tavaline hobuseraud. Hiljem siis vasetati ja hiljem, et ülejäänud, nii et temast täiesti kunstiteos. Laat on pealgaja mälestuseks Põldsule rai kollektiiv 12 null kaheksa, 67. Need ei olegi väga vana. Eelmine, viimane sündida autoinspektsiooni töötajale lahus, raud väga kohane kink. Küllaltki jah, oli aeg, kus hobuserauad olid alati radiaatorid, sõiduautojuht, kui leidis, siis kinnitas kindlasti, see pidi õnnega mõne veel isegi terve seal neli-viis rauda ja, aga kui nüüd kopikates ümber arvestada, viis Raude kogu aeg sõita, siis aastas mitu tonni benseeniga kulutesse on ilmaga ära. Ja tühjagi ei pääsenudki. Inspektor vastu oli ka mees liikluseeskirja rikkunud. Tehke auk sisse. Ei, see pidi kaitsma avarii, täiesti liiklusõnnetuste eest mitteinspektorist hoiduma. Aga kui paljudel meestel te olete ära lube võtnud, auku sisse teinud, kas teil on ka niisugune statistilist aruannet peetud? Ei, seda küll ei ole, aga seda küll mäletan, kui palju minul on tahetud ära võtta. Aga nii kui te ise olete, seisund? Ei ära võtta ei ole tahetud, aga kinni on peetud küll ja ühiskondlik kontroll on ikka mitu korda kontrollinud, kas auto on korras ja nii edasi. Õnneks mul on korras olnud ja peab ütlema, et kontroll peab olema teisiti ei ole võimalik mõelda, kui ikka ise pole vahele jäänud, siis on. Ja ka teisi kontrollitakse lähistreid. Üks teema on jäänud nagu kõrvale ja see teema oleks muusika. No ma olin neljateistaastane. Mul tekkis äkki tahtmine õppida viiulit mängima. Vend, mul oli viiuldaja ja siis avaldasin oma soovi vennale, vend kinkis mulle viiuli ja õpetas mind ka siis mõne aastaga nii. Sinna lähedale. Mängisin aastat kolm vist sõda tuli peale. Narvas oli töölisseltsi ühenduse orkestris aaviste juhatusel. No peale sõja muidugi enam kätte ei ole võtnud, aga sai ka siis mõnda muud keelpilliproovitud ja ja nii enda jaoks ikka ära õpitud. Praegu selleks nüüd aega vähe jätkub, aga kodus Mare on, mõne laulab ala saateks, siis sõbradvast kokku tulevad jah laulda teha siis pisut saate. Ja kui teinekord nii on tahtmist mõnel natuke tantsu keerutada, siis akordioni pääl mõne tantsuloaga ka kuidagi ikka maha saab. Akordion on vist veidike keerulisem suurem, aga kas ma eksin, kui ma ütlen, kitarr on omatehtud? Seekord küll ei ole, aga kui omadega pillides juttu tuleb, siis jah, oli küll, enne seda oli mul tehtud üks terrorbansooli oma tehtud ja, ja siis jah, ega omatehtud. Rohkem tõesti ei olnudki tenor Pansole küll, kus ta nüüd on? Ära mängitud, see jäi sõjakeerises jäi kaduma. Aga kui neid paluksin ühe pala mängida, võiksin imiteerida Havai kitarrimuusikat. Klaas on ka kohal ja pill hääles, kas iga klaas sobib mängimiseks? Jah, ega siin tavalise kitarri juures midagi, midagi muu paremini ei asenda, tavaline klaas ka, võib-olla jah, vana tuntud lugu juba lapsepõlvest meelde jäänud. Osa mu päike välja kukub või ei kuku, aga ma ei tea veel ammu katsetasid asjadega, proovime lihtsalt. Pelga natukene käed värisesid, kui vägistaja oli hirmust, see on jälle see hirve, jah, eks ole, igal pool. Ega aastale sellest lahti on väga raske, võib olla võimatu isegi saada mikrofoni ei oleks nii lähedal, võib-olla siis oleks päris vabav see asi olnud. Palju neid pill on, mida te mängida? Nii-öelda palju, ega neid väga palju ei ole. Esimene oli, mida ma mängisin riiulil, mida ma õppisin mängima, järgmine oli Piccolo vene orkestris. Siis ma mängisin mandolat, mandoliin muidugi, samasugune prantsusmängija õppisin enne mängime kitarrimäng kuidagi sellest, nii saate pildina muidugi soolopillid, kitarrid ma ei ole kunagi suutnud mängida, saate pilliga sõnaga vajadustki. No ja pealesõja siis sattus nii akordion esimene kord kätte ja seda siis nii proovisin, jah. Aga kui te raadiot kuulate, millisele muusikale enam häälestata tantsumuusikale, laulule või tõsisemale siiski tõsisemalt, muusikast ei ole veel nii päris aru saanud, kas kunagi tuleb ka raske teda mõista, aga kergemuusika on mulle alati meeldinud, mida siis mängida? Mul on siiski kuidagi nii südamelähedaseks jäänud Arved Haug ja mispärast 1942 hästi vaos on moodustamisel. Me olime temaga koos sidepataljonis, meil oli väike orkester, seal koos mängisin mõnegi loa, seal ma, võib-olla siis tol ajal muidugi keegi ettetarve. Kaugessaagrelylooja palun mulle arvet Augi sepa jutustus. Kirjutasin veidi. Selles poisis ehk kuidagi. Nii. Algas päev. Et selliks, ma saaksin siis eksamid, separvased jalu maha, mind. Kirp anti raudtee ei ole vaid me hüppajal parajad rauad. Kuivõrd uusaastaööl see ei määra? Mu ees seisis saatan. Sakslastele häärberis pall tantsiks, kuid rauad on kuulunud all o. Nüüd lõpegopoi see kõik naljad ja jutt. Meil aega on. Karm. Seniks, kui ma väikese reporteri magnetofonilinti vahetasin, kattis Berene mõnusa kohvilaua ja peremees pilgutas kavalalt silma ning läks kööki, ütles, et paneb neid šaslõki ahju tööle. On see need jälle omatehtud ahile? Jah, see on täiesti oma kätetöö, aga mitte oma leiutisi ei ole, peab kohe ütlema, ma nägin seda, on tehtud sinna väga kavalad ja had asjad. Aga ma täiendasin tublisti teda, kuna eelmised, mis ma nägin, meil oli kolmi erilist miinust, millest ma tahtsin lahti saada. Esiteks, gabariit oli suur, teiseks valmimisaeg tekkis suits ja kolmandaks müra. Ma sain siis üle kahe korra gabariidi vähendada müra miinimumini viia ja suitsu üldse lahti, nii et võib kõige puhtamast toanurgas teha täiesti vabalt saslõkki umbes kilu korraga neli varrast, iga Ordrale 250 grammi. Ja suitsu ei ole absoluutselt. Kuuse praadimine toimub nii infrapunaste kiirtega valutult ja nii, et teil ei pruugigi mõnikord puhkepäeval või tööpäeva lõppedes restoran-Kaukaasiasse minna siis ühte korralikku saslõkki siia. No oleneb sellest, kuidas kauplused lambale varustavad. Kas jääb vahel vajaka ka Sillambastiaan, tõesti raske tegelikult saada sealihast ka tehtud Nov kõlbab kaasa. No muidugi ersats mis liha praeguses traadimasena praegu kahjuks ei ole lambaliha ega ei ole ka sealiha nii ehtne kodusealiha, vaid päris metssealiha, need vardas, mis sealt välja tuleb, seda veenduma, nii umbes 15-le, seepärast on see sigade valastad. No õnneks mul jahimehe haigust ei ole külge veel hakanud, aga sõpron jahimehi väga palju, nii et jahipüsside ümber ei ole ehitanud. Jahipüsse olen ühe korra ainult käes hoidnud ja pauku ei ole temast veel teinud, seal metsas ja need pöörlevad üks ring kolm minutit tulenevate pärasnäring peale. Ja see pööramine käib ka automaatselt automaatselt mootorile, näete, siin on tiguvõll tigu võll seguga pöörleb, ülekanne on muidugi suur ülekanne 2800 algpööret ja läheb kolm pööret, siis üks pööre kolme minuti jooksul. Ühesõnaga 10 värk, eks ärge väga kell 10 ringi, siis on igasugune valmis. Vahepeal võib kontrollida ka. Ja pealegi väikene sauna meelekohas igale poole tassida reserveerinud on väga lihtne, Temamisele väljasid kõigepealt ühine tema enda välja. Ja nüüdki serveerimiseks alumine osa tuleb koos panniga šasse. Aus, nagu öeldakse, võime reserveerida kohe koos tervelt laule. Mis nüüd arvata, kui poes oleks selliseid meiega? Ma kahtlemata oleksime esimene ostja, kui mul seda ei oleks juba tehtud. Nii, nüüd me peame tõstist lindistamise katkestamisest šašlõkki süüa ja kohvi juua ja sisel Ta lindistada, see käib üle jõu. Harva on ka nii, et vahepeal laseme muusikat, mis palade sooviksite kuulata? Lood Viini metsades? Lood Viini metsades on läbi ja ka meie šaslõkiportsud on söödud. Aga vist oleks päris hea, kui oma mees ka oskaks jahipüssist lasteaia tooks näiteks nii järgmisel pühapäeval metsa koju, mis te arvate? Ei ma sellega nõusse ja läks näitleja lenduri ega jahimehe abiga küll ei tahaks olla, mispärast liiga palju südamevalu, aga selle vastu pole tal midagi, et šašlõkki selliselt süüa. Isegi hästi meeldib, väga meeldib, kes liha ostad, kuidas teil see korraldajad on? Liha ma olen alati nõus ostma ja teine omadus on selle asja juures ka veel see, et seda võib tõesti võtta nii näpuotsa siis külla minna, öelda, et me tulime siia, meil on toit kaasas, mis teie pakute ja seda me oleme teinud ka. On läbi veel väga. See ahi on jälle üks d katsetustest, aga on veel üks kirg teil värvifoto Asso ja üldse fotograafia. Jah, see jala hakkas mind huvitama, siis klaverist poisikene olin, kui veel ei tuntud kinofilmi tuntud klaasplaatide peale sai negatiivsete juba tollest ajast ja jõudumööda ajaga kogu aeg kaasas käinud värivotu hakkas tõsiselt huvitama, kui ma, kuid siin tõesti kohutas ära valmistamise tülikus üldse. Kuna värvifotopaberile kopeerimine, ütleme selle ümber pöörata, filmida tühinasega Vaberliku peremehe, on teatud raskustega seotud seal viltrite ja materjalivalik nii edasi ja kõige rohkem see ajakulu ja kogu see tegevus peaaegu pimedas, tumedate roheliste filtritega kummikinnastega ja kohutav aeg, ütleme, ühe positiivi tegemiseks alla tund, ei tule kõne allagi. Mustvalge ka selle sajamad ära teha. Kuid selle peale vaatamata ma siiski tahtsin jõuda nii kaugele, et ma vähemalt paar värvifotod teeksin ikkagi valmis ja ja lõpuks jõudsin ka nii kaugele oma arvates nad olid väga head. Ja isegi sõbrad ja tuttavad kiitsid, et väga head. Aga siis ma sattusin kokku ühe fotograafiga nii-öelda, et tema nimi, pere elab Kohtla-Järvel ja lihtsalt huvi tema töö vastu täiesti võõras inimene, sattusime kokku, leidsime kohe kontakti ja siis ma nägin väryotosid ja järeldus oli selge, et minu fotode ei kõlba veel mitte kusagile, kui ma neid nägin, see oli midagi juba. No see kõik muuseas aga värvifotode juures just selle protsessi kiirendamiseks ma siiski valmistasin, muidugi siin oli väga palju katsetamist ja nii ummikussejooksmist ja lõpuks siiski sain nii kaugele ühe sellise positiivide ilmutamise vanni või paagi valmistada, millega on võimalik valmistada tunni aja jooksul. Väga suur hulk fotosid, väga suur hulk värvifotosid, kusjuures ei ole tarvis üldse pimikus olla minimaalne atinikus valgustama, moment ei ole tarvis kummikindaid ja kemikaalide kulu on minimaalne, kuna värvifotode kemikaalid on tõesti veel kallid. No seal on isegi muid häid omadusi veel. Ja selle massi saavutasid nii, et medalbublinesin riiulil on, need, on kõik teie oma fotosid? Ei no muidugi, eks seal mõni on ikkagi nii sõbra foto ka ikkagi hulgas, aga enamus on oma ja seal ei olnud üks paar albumit, mis on ennesõjaaegsed, fotod veel kuidagimoodi säilinud. Ma ei oskagi enam küsida, mida te siin oma korteris ümber ei ole ehitanud, ümber teinud. Tahaks ainult küsida, mis neil plaanis praegu ausalt öelda ei oska öelda, mis plaanis, on raske öelda, praegu mingisugune õmblusmasin, jah, ma kunagi siin juttu tegin ja võib-olla sellest tuleb hakata nüüd peale ka, aga ega siin praegu vara rääkida veel, ma rohkem ei taha ette jooksta võib-olla see asi ei. Mismoodi see peaks välja nägema nii et annate riidetüki masinale kätte ja tuleb valmis kleit välja. Kui see nii oleks, siis võib-olla oleks väga hea, kui lõpuks leiaksite kleit ei sobi, et viskad tagasi riidetüki tervelt tagasi, eks ole. Nii kaugel see asi nüüd ka ei ole, aga midagi niisugust lihtsalt muidugi elektriga töötav ja, ja mis mitte kasutamisaeg on väga praktiline, mööbliese, jälle täpselt lõplikku järeldust võib-olla veel vara teha. Millal teil aega jätkub, et kõiki neid nikerdas, ettevõtta ehitusi? Seda aega mitte iga kord muidugi ei jätku ja teda on väga vähe, aga minul on üks selline põhimõte ja ja soovitaksin ka teistele, kes kurdavad, et teeks seda, teeks seda aega, ei ole. Töö, mida kodus saab teha, selle jaoks aega leidub ja need saavad ikka alati valmis. Kui mina midagi ette võtsin, siis ma võtsin sellise põhimõtte teha iga päev kas või viis minutit. Ja, ja kui tõesti vahest tulid õhtu väga hilja koju ja isegi väsinud olid ja aga siis tee pealt tulemise aeg, ma mõtlesin ikkagi, missuguseid teemadena viie minuti jooksul võiksin ära teha. Ja nii igava pisut ta kunagi ta sabale valmis. Kui ta täna ei ole aegade nom, elame, siis jääb paljugi asju tegemata.