Kellassepa polka, see Evald Vainu lugu andis tänasele saatele nime. Aga juttu ei tule sind kellasseppadest, vaid kellavärgist üldse. Kui millegi kohta öeldakse nagu kellavärk, siis on see ikka suurim kiitus täpsusele. Ent kõikvõimalikud ajamõõtjad on pidanud näit tema loendamatul arvul sekundeid, minuteid, tunde, päevi, nädalaid, kuid aastaid aastasadu enne kui võrdlus kellavärgi kohta eluõiguse sai. Tehkem siis hüppeajalukku. Ja see on muidugi vanim tuntud äratuskella tüüp jätkab tänini kohusetruult oma ärataja tööd, ehkki sellest suurt enam ei hoolita. Õigustas ennast täielikult omaaegses talupojad miljöös, kus kogu küla elas ühes rütmis ja normeerimata tööpäevaga. Nüüd, kus igaühele isemoodi päevaplaan ja suurim jagu rahvast linnadesse kokku tulnud ei ole praktiliselt kasutatav. Muidugi, vanim kell, mis näitas aega juba siis, kui maa peal polnud veel kedagi. Kes selle vastu oleks võinud huvi tunda, on päis. Päikesega on seotud ka sõna otseses mõttes kella kui ajamõõtja. Ajalugu. Nagu paljud nutikad leiutised on päikesekelgi idamaise päritoluga. Juba 5000 aastat tagasi seati Hiina kloostrites üles varjumõõtmise vardad, et mungad peaksid täpselt õigel ajal palvetada. India kerjusmungad mõtlesid välja juba hoopis täiuslikuma ajamõõtja faktiivi kepi, mida sai kaasas kanda. See oli kaheksatahuline teivas. Iga tahu ülaossa oli puuritud auk allapoole lõigatud täkked. Augu sisse pisteti pulk. Pulgakese varju pikkus püstloodis rippuva kepi tahul näitas aega. Aga päike ei käi aasta ringi ühesugusel kõrgusel. Sellepärast oligi fakeeri kepp kaheksatahuline tahk, millel varju pikkust mõõta. Tuli valida vastavalt aastaajale. Läbi Babüloni ja Egiptuse jõudis päikese kelga muinasKreekasse. Seal täiendati teda kaarekujulise numbrilauaga. Aastal 263, enne meie aja arvamist seati esimene Kreekast toodud päikesekell üles Rooma foorumile. Kui rikas patriits tahtis täpset kellaaega teada, siis pidi ori lippama kohe foorumile ja vajalikud teated tooma. Seda moodust võib siis pidada meie null null, viie kaugeks eelkäijaks. Kaasmaa hiline Saaria pimeda kõvera tänava saadead nimega üksildane tänavad, kuidas leian? Kuid kas uus küllaga tulla inimeseks meeste? Ta ei neela asja otsinud seotud asjad tundunud sinu elust, mis. Roomast levisid päikesekellad üle Euroopa ja vaevalt leidub ühtki vanemat linna, kus poleks paikese kella. Neid seatakse veel meie päevilgi üles, ehkki rohkem deklaratiivsel kui praktilisel eesmärgil. Päikesekelli on suurtest monumentidest väikeste tasku uurideni. Ent neil kõigil on ühed head ja ühed vead. Nad näitavad alati õigesti, aga ei näita. Alati oli vaja midagi niisugust välja mõelda, mille järgi saaks kellaaega määrata ka pilvisel päeval ja öösi. Oo see. Seeme. Ta ei ka meie töö. No ja kui lenn avad Speeaa plaan. Elule. Kui midagi on vaja, siis seega leiutatakse. Varsti ilmusid linnaväljakutele päikesekellade kõrvale ka vesikellad. Anumad auguke põhja lähedal, kust vesi mõõdetud ajaühiku jooksul välja voolas. Kella teenrid pidid olema hoolsad anumad kohe jälle täitma, sest muidu läks ajaarvestus väga sassi. Vesi kella ehk glebs. Hüdra ilmumine lubas kohtutes ja koosolekutel anda kõnemeestele kindla aja mille jooksul nad pidid suutma kõik hinge pealt ära öelda. Reglement nägi ette mitu klõpsu hüdrat, kõne võib kesta eriti silmapaistval. Reisikellade meistreid elasid Aleksandrias. Isegi suurt filosoofi plaatonit võime nimetada suureks kellassepaks. Tema on maailma esimene äratuskella looja. See oli vesi. Kell skaala näitas 24 tundi. Kindlal hommikutunnil tühjenes täis saanud anum ja tekkinud õhuvool pani helisema flöödi, mida hoidis käes kella kaunistav kujuke. Vest kauneima kõigist maailma vesikelladest ehitas Aleksandria Rossiniuse templi jaoks teisel sajandil enne meie aja arvamist Kressiibos. Sambale nõjatuva Amor valas pisaraid kaduva aja pärast. Tema kõrval seisev poisike osutas aga kepigaska alal just õigele tunnile päevale ja kuule. Kogu selle mehhanismi pani Amori pisarate jõul liikuma kaval kanalite, ulukite ja hammasrataste süsteem, mida võib juba peaaegu kellavärgiks nimetada. Wesi kellade perest leiame ka meile nii igapäevase tunde lööva, kella, esivanemaid, bagdadi, Calif harun all rassid, keda kõik tunnevad 1001 ööst. Ei olnud ju siiski ainult muinasjutuprints, vaid riigimees kõigi oma sise- ja välispoliitiliste suhetega. Ta saatis Franki kuningale Karl Suurele kingituseks kullatud vesi kella, kus igal täistunnil langesid vaskkuulikesed veekaussi, andes vajaliku arvu, helisevaid, lööke. Enne enamvähem tänapäevaste kellade juurde jõudmist, mille kellavärk on mehhaaniline, võiks peatuda veel mitmesugustel isemoodi aja näitlejatel. Vanas-Hiinas kasutati lillekellapeenar teleistutati ridamisi eri liiki lilli, mille õied avanesid erinevatel aegadel. Kaunis ja lõhnav kell. Aga on olnud tõepoolest lõhna Kelly, kus õiget aega ei vaadatud, vaid nuusutati. Indias kasutati suitsutamis nööre, mis paiskasid kindlate vahemike järel õhku erineva lõhnapilve. Euroopas kasutati keskajal tundide mõõtmiseks kõige rohkem triipudega osadeks jaotatud küünlaid ja õlilampe. Niisugust luksust said endale muidugi lubada vaid rikkad kloostrid. Aga eks neil olnud vajadust täpse aja järele. Ka kõige suurem palveteenistus pidi käima nagu kellavärk iga kolme tunni tagant. Maisemate tööde puhul polnud tol ajal tunnil veel hoopiski nii suurt tähtsust. Liivakell on juba niisugune riistapuu, mida mõnes koduski veel tänapäeval või leida ja vähemalt muuseumides saab seda igaüks näha. Meie moodsas kunstis ja luules on ta aja voolamise sümbolina laialt kasutamist leidnud ehkki praktilisest pruukimisest on see kena ajamõõtja kõrvale jäänud. Keskajal olnud aga liivakella tegemine üks väga peenike kõrge kunst. Äkki on kellelgi huvi proovida? Retsept on niisugune, võta peenike marmoripuru, see üheksa korda viina sees läbi keeta, iga kord hoolega vahtu riisudes ja lõpuks päikese käes kuivatada. Laevadel kasutati liivakella vist kõige kauem, ei kartnud see Jurustetamistega raputamist. Need olid pooletunnised, kellad oli pool tundi möödas, keeras vahimadrus kellaklaasi ümber ja andis löökidega kogu meeskonnale sellest teada. Nimi elab mõnigi kord selle kandjast kauem ja klaasilöömine käib ka tänapäeval laevadel. Ehkki liivakella enam ei pruugita. Targad raamatud kinnitavad, et esimene mehaaniline kell valmistati Bütsants siis 578. aastal. Aga missugune see just oli, sellest Nad vaikivad? 10.-le Islandil meisterdas munk herwertus arryljagist hammasratastega kella, milles tõusis suur meelepahatorm. Masinat, mis issand Ast antud aega kunstlikult mõõdab, nimetati saatana sünnitis. Eks muide selle saatana sünnitis ilmale toojast sai hiljem paavst Silvester, teine. Hakkasid levima tornikellad, mis esialgu olid ühe ainsa osutiga ja näitasid ainult tunde. Minut polnud tol ajal veel arvestatav ajaühik. Tornikella tulid mitmesajakilosed, keerulised kaadervärgid, mille hooldamisega said toimivaid kellameistrid ise. Üks esimesi suuri tornikell hakkas London lastele aega näitama 1290. aastal Westminster Abbey tornist. See oli suur tom. Praeguse suure penni eelkäija prantsuse kuningas Charles viies ei võinud naabrist maha jääda Traskiska oma lossitornikella paika panna. Kellameistrile anti samas tornis eluruum ja ta hooldas oma last elu lõpuni. Väga omapärane oli esimene Venemaa tornikell, mis paigutati Moskva Kremlis Baskitorni 1404. aastal. Numbrilaud, mis oli jaotatud seitsmeteistkümneks osaks pöörles selle kohal asuva päikesekettakujutise külge kinnitatud osuti aga seisis paigal. Aga miks oli jaotusjust 17? Sellepärast, et tundi loeti ainult päikesetõusust, loojanguni läks päike looja, siis oli öö ja tundja ei loetud. Esimese koidukiirega hakkas uus päev jälle esimesest tunnist pihta. Nii aitas ka südasuvel seitsmeteistkümnest teadusest. Peeter Esimese käsul asendati see Hollandist tellitud kellaga sellesamaga, mille heli kannavad raadiolained praegu üle maailma. 16. sajandil said tornikellad endale ka minutiosuti. Aeg muutus kallimaks ja ajaarvestus täpsemaks. Mehhanism täienes ja muutus peenemaks. Kauni kujundusega kellad, tehnika ja kunstiühendus jäid järjest väiksemaks. Cap kellad, seinakellad, lauakellad, taskukellad. Taskukella sünniaasta on 1500, sünnikoht Nürnberg ja lapsevanem, kellameister Petersen, laen. Ta asendas pommivedruga ja sai selle tõttu kogu kellavärgi paigutada oma nürnbergi munas. See oli veel ühe osutiga kell numbreid olid reljeefsed, pimedaski sõrmedega kombades oleks võimalik õiget aega teada saada. Numbrilauda sai kaanega katta ja kellavedru tuli võtmega üles keerata. Et prantsuse kuningas Loui 11. suri 17 aastat enne Nürnbergi muna valmimist pidi tema omarohketel reisidel kasutama hoopis kohmakamalt ajanäitajat. Ta laskis valmistada kella, mida veeti selleks ehitatud kastis hobuse seljas. Tallipoiss pidi hooldava nii ratsut kui ka kella. Vajadus kellade järele suurenes nii palju, et varem haruldane kellameistri amet levis ja tekkisid arvukad kellasseppade tsunftid. 16. sajandil algas Šveitsis juba tolle aja mõistes päris tööstuslik kellade tootmine. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul hakati Kellik klaasiga katma, 18. sajandi keskel tehti esimene võtmeta üles keerata Huur. 19. sajandi algul lisati sekundiosuti hakkasid ilmuma juba üsna tänapäevase välimusega kellad, mida kanti taskus või kaelas. Kuni meie sajandil ilmunud käekell võitis esikoha kõigi vanemate vendade seas sest nüüd on aeg nii kallis, et kella vaatamisekski ei või ülearvust hetke kulutada. Ülitäpsetest aatom ja laserkelladest kõnelemine nõuaks ülearu palju teadmisi nii rääkijalt kui ka kuulajalt. Jätame selle sisara ning piirdume selgemaks asjadega. Üldtuntud on lugu hiidlasest hambamehest, kes küsimusele, kas see kell lööb ka vastanud i omased pole siiamaani löönud vette ja ei tea, mis ta võõrastega teeb. Aga on ka niisuguseid, kelle tehtud, mis sõna otseses mõttes löövad kuigi väga õrnalt dedon sõrmus, kellad, kus täistunnist annavad omanikule märku vasarakese löögid sõrme pihta. Jaapanis kulutanud üks meister viis aastat selle peale, et eranditult ainult puudetailidest Kell kokku seada. Aga see polnud maha visatud vaev, sest ajanäitaja pole 250 aasta jooksul kordagi seisma jäänud ega valetanud. Prantsusmaal konstrueerinud üks naabrite huve arvestav mees jälle ilma helita. Äratuskella määratud ajal hakkab vilkuma intensiivne punane tuli, mis magaja äratab. Kõrvaltoasolijate unenägusid, aga ei sega. Ameerika rahameestel on kombeks igasugu muinsusi ja vanavara Euroopast endale koju vedada. On terveid lossegi kogu sisustusega üle ookeani viidud. Aga vana lossi juurde kuuluvat teadagi ka kummitused. Ainult need on harjunud Green võiks ja ajaga ning asuvad Ameerikas tegutsema juba kella viie tee ajal. Üks leidlik firma laskvat nüüd kummituste tarvis välja nähtamatuid kelli, mis muudavad kriinitši aja Kesk-Ameerika ajaks. Sellest peale on kõik okei. Ja et meie saade algas kellasseppadest, siis lõpetame ka sama teemaga Montevideo lähedal pillanud üks notar pükkis kellameistrile üle, andes selle maha ja ajanäitaja hakanud korralikult käima. Notar ehitanud kohe automaatkellasseppa, mis teenindab korraga kuni 100 klienti. Meetod on lihtne, rikkis kellad asetatakse rippuvale lindile, mis need kivipõrandale paiskab. Operatsiooni korratakse seni, kuni kell käima hakkab. Ja kui ei hakka, siis järelikult seda enam parandada ei saa. Nii ütlevad ju vahel luust ja lihast kellasse. Vaat ka. Lõi seinal helgi Kolla, kell lõi seinal, kill-killa-kollakell lõi seinal küll kella kolla lõi ja seisma jäi. Arvas Taagi edasi, minu kurvaks tegi siis ta, millepärast seinal on üks keel ikka. Arvata edasi harvaks sest ja mille pärast see saal on? Meil löönud kill-killa-kolla kelleil kyll killa-kolla kelleil nii kaua, kuni see-eest mul närvits arvatagi, et asi minu kurvaks tegi. Aastaid seegielmuseinatele. Mul ka see otsast book gosporda, Vi. Arvatagi edasi minu korvastegi, kui nõnda vähe aastaid mulle kukkus kägu. Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi. Aastaid kukkust, nagu mul Arvatagi, et asi minu kurvaks tegi, bueno endale aastaid kukkus kägu metsa, see l. Ka siil ja kaske veidi raputa siir. Kääbamul.