Kolmandale arvamusfestivalile paidesse 14 10. ja 15. augustil. Tervist vikerraadio on jätkuvalt arvamusfestivalil Paide Vallimäe ja järgnevad kolm tundi kuni kella 15-ni on siin mikrofonide ees Olev Kenk ja Arp Müller. Tere päevast, head kuulajad ka minu poolt korraldajatelt saadud ametlikel andmetel osales eile arvamusfestivali erinevatel aruteludel 4250 inimest, mis pidavat olema kaks kordama sama palju kui eelmisel aastal ühel päeval ehk siis kahe päeva jooksul kokku. Kui ma meenutan neid kordi, kui olev sinuga siin oleme saadet teinud, eriti esimesel arvamusfestivalil aastal 2013, siis kui me alustasime reedel kell 12 saadet, siis tegelikult see plats oli tühi ja meil oli raskusi, et leida nii-öelda intervjueeritavaid. Aga eile kell 12 oli pilt hoopis teistsugune, plats oli rahvast tulvil. Festival on tõeliselt käima saanud ja muutunud Eesti ühiskonnas väga oluliseks ürituseks, aga räägime oma plaanidest ka. Me kindlasti usutame korraldajaid. Me küsime, pärime festivalimuljeid osalejate käest ja me korraldame siin vikerraadio improviseeritud välistuudios ise minidebatte. Kella poole ühe paiku peaks vene teemadel siia mikrofonide ette tulema väitlema Yana Toom ja Urmas Paet, Europarlamendi saadikud. Peale kella ühte korraldame minidebatti kolumnisti Ahto lobjaka ja riigikantselei psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar raagi vahel nendega räägime sellest, kas ja kui palju võib riik sekkuda oma kodanikke meelsusesse ja peale kella kahte teeme ühe debatti Paide teemadel. Jah, olen palunud Paide linnajuhte siia stuudiosse natukene mõtiskleda teemal, et mida teha, et Paide maakonnakeskusena veel rohkem mõjuvõimu omaks ja ma olen kutsunud ka stuudiosse siin arvamusfestivalil tegutsevad koolinoored venekeelsetes koolides, kes on tulevased ajakirjanikud ja neil on siin oma roll ristivalil. Ja veel, kui nimesid nimetada IT-ettevõtja, Sten Tamkiviga on meil kokkulepe, et temaga teeme juttu. Linnar Viik tuleb meile mikrofoni, et temaga räägime vihakõnest ja eile esitletud netikommentaatorite käitumise uuringust. Head kuulajad, te saate arvamusfestivalist osa mitmel moel, te võite tullas sõita kohale siia paidesse aga kui te ei saa, siis rahvusringhääling kannab üle mitmeid debatte. Uudised ERR-i portaalis on ka link arvamusfestivalile seal lühikokkuvõtted debattidest ja jaga kava nendest debattidest, mida ERR videopildis üle kannab. Siis võimalusi on palju. Kuid nüüd õige pea, hakkame rääkima festivali korraldajatega, enne veel. Festivali tunnuslaul Mari Jürjens silt. Ei. Tahtnud. Ja. Mida mehed? Maailma ja kodu peeride. Ja siis äkki pärjad. Mari Bockilen Mari Jürjens laulis, me hakkame nüüd rääkima arvamusfestivali korraldajatega ja meie improviseerida mitut välisstuudios on külas maiko Keskküla ja Maiu Uus tere tulemast. Tere. Tervist. Tervist. Festival on oma kolmandal aastal tõeliselt õitesse puhkenud. Sel aastal külastas festivali ühe päevaga 4200 inimest mida on sama palju kui eelmisel aastal kahe päevaga kokku. Kuidas te olete selle saavutanud? Mina tegelikult tänaksin kõiki neid üle 100 organisatsiooni, kes oma teemaalad on siia toonud, kes oma arutelud on toonud ja kes on toonud selle väga mitmekesise teemade valiku. Et ja tõesti siis Kaina festivali, kuid mitu kuud tööd teinud ja siin ilmselt suvekuudel rohkem ka ka niimoodi teha, taanduda ennast, millised arutelud on tulemas ja jõudnud oma nende teemadel huvitatud inimesteni. Kui sinu tänamiseks minna, siis ma arvan, et meil sa saatejupp jääks lühikeseks ärge tänage, vastake küsimusele, kuidas te tegite seda? Et see arvamusfestivalil justkui ka nagu selline andmise festival tõesti, nii palju inimesi tuleb siia kohale ja annab midagi endast, kes annab, kes annab raha, kes nii-öelda peamiselt ikkagi tööd, energiat, väga palju toetajaid, eks ole, kas seda kõike teevad, et igaüks nagu teeb midagi, annab midagi, et see on lihtsalt enneolematu, kuidas, kui kui sa vaatad neid inimesi, kes kogu selle ettevalmistusega tegelevad kõik siin kohapeal midagi teevad, kes tulevad sulle vastu, kui sa seda organiseerib, et sellest kõigest sellest sellest lihtsast andmisest ja heameelest kogu see õhkkond tegelikult siia lõpuks tekib, kuhu inimestel on lihtsalt hea tulla ja, ja neelasin hea olla, on selline lühike ja kiire vastus. Kuna festival on paljuski selline isetekkeline ja korraldajad on öelnud, et ainult kaheksa teema arutelu ongi korraldajate poolt nii-öelda välja pakutud, ülejäänud on tekkinud erinevate organisatsioonide poolt ise. Aga kas te ei karda, et äkki mõni oluline teema jääbki sellel korral läbi võtmata? Noh näiteks üks põllumees oli väga mures, et miks seakatku teemat väga põhjalikult ei arutata. Arvasin, et võib-olla pagulaste tuleku teemat oleks pidanud põhjalikumalt käsitlema, et kas see teemade valik ei saanud liiga vara lukku kusagil talvel. Ja teemade valik olnud nii vara, lukuteemade valik sai lukku peale jaanipäeva, kui, kui päris aus olla, nii et ja, ja me ei karda küll, et siin on midagi olulist teemat välja jäänud, sest tundub siiski, et siia kohale tulnud Need teemad siia toonud organisatsioonid aktiivsed inimesed on üsna selline läbilõige ühiskonnast ja, ja pagulaste teema on siin kavas olemas, need arutelud on olnud ja, ja kui me eile mitmel arutelul koha pealt ka kuulamas käisime, siis võib küll kinnitada, et ilmselt siseturvalisuse teema on inimestel, hinges tuleb ka erinevatel teemadel ikka arutelu, kuidagi triivib sinna või siis ka mure Eesti kultuuri ja identiteedi pärast, et see ikkagi kõlab niimoodi nendest aruteludest ükskõik mis teemal sisse, et need nendel teemadel arutelud toimuvad ja ka põllumajandusest on üks arutelu, vähemalt nii, et kõik olulised teemad lastel on, on siin, valikus, saab tulla kuulama ja kaasa rääkima. Ja, ja noh, see teemakorje on ikkagi eelkõige selle õhutehnilise korralduse mõttes vajalik, et me et need arutelud pihutaks, kõik ära korraldada ja, ja ära sättida siia arvamusfestivali ajaks, aga loomulikult on meil ka võimalus tule see kohapeal arvamust avaldada ja luua ka nagu nii-öelda oma teema vaba mikrofonide alal, mida meil sellel aastal on suisa. Aga ma vaidlen vastu kohe, Nathan, kuidagi kõrvalises kohas, üks on Paide keskväljakul küll, aga teine on siin vanavene kiriku vundamendi asukohas, nad on natukene sellest südamest eemal, et kas need inimesed ei ole liiga tõrjuda vot sellest festivalimelust. No seda festivaliala üle on meil kogu aeg selline äge arutelu käinud ka, et no mis on nüüd siis see kuum kohta, mis mitte. Et kui tegelikult vaadata meie arutelude korraldajaid organiseerijaid, siis ükskõik millise vallinurga või kääru või millise soovisid nad, seda arutelu teevad, kui arutelu on tähtis ja oluline inimestele, siis inimesed leiavad selle aruteluga üles. Ja need kaks vaba mikrofoni kohta on meil ikkagi küll väga kesksel kohal, et semise vene kiriku varemete peale on täpselt siis keskel kesklinna ja selle Vallimäe kõige tihedama tsooni vahel ja keskväljakul on siis tõesti keset keskväljakut muruplatsi peal, nii et et inimesed peaksid väga, lihtsalt palju lihtsamini kui mitmed teised arutelukohad üles leidma. Tegelikult eile arutleti ka sisserände teemal. Oru laval, ma käisin ise ka seda debatti arutelu vaatamas. Lavale olid Ede Tamkivi jaapanlane, kes on tulnud Eestisse elamata. Momi Hayashi eksis sisserändajaid alis, Tammur aga mis mind üllatas, et onu lava ei olnudki publikust tulvil, et ei olnudki publikut nii palju, kui ma ootasin, ma mõtlesin, et see peaks olema ju nii terav teema. Intriig aga ei olnudki, isegi Kristiina Ojuland läks poole pealt ära. No mis sa ei tähendab midagi muud, kui et festivalialal on ka muid väga põnevaid arutelusid täpselt sama toimumas ja noh, meie, kes me oleme siis noh, nii-öelda mõnes mõttes korraldajate poolt seisame oru ala taga, siis eile küsiti minu käest ka korraks seda, et kuule, et teil on seal oru alal kuidagi nagu vaiksemaks jäänud sellel aastal ja kui ma vastasin talle kohe, et, et see on väga hea, see on tegelikult isegi mõnes mõttes taotluslik meie jaoks enda selline enda loodud programm tõmbab tagaplaanile ja, ja esiplaanil on tegelikult need alad ja kohad, mida erinevad siis arutelualade korraldajad on välja toonud Te proovisite seal olu alal siis ka uusi formaate rohkem kaasata inimesi. Jagasite seal inimesed gruppidesse. Aga Eesti inimesed, ma vaatasin, kartsid seda ikka, ma mõtlesin see just nimelt see siserände arutelu ka, kui inimesed jagati gruppidesse, pooled inimesed hirmuga põgenesid ära? Ei, mina ei taha küll grupiarutelu, et et võib-olla eestlastele ei sobigi selline grupiarutelu, äkki ikka peaks teile vana formaadi juurde tagasi minema, et laval tähtsad inimesed diskuteerivad ja siis inimesed kuulavad ja lõpus tõstavad kätt ja ütlevad midagi. Ma arvasin, ongi see, see küsimus, et väga keeruline on kõikide inimeste peale sellist üldistust teha, et inimesed on lihtsalt nii erinevad, et meile, meile on tulnud nagu tagasisidet ka, et mõni inimene, kes on saanud selles selles gruppides või selles intiimsemas arutelus osaleda, nii tänulik, et lõpuks ta sai ühe koha, kus ta saab oma asja välja rääkida. Teine inimene tahab lihtsalt istuda ja kuulata ja mitte midagi öelda terve päeva jooksul. Ja me loodame, et arvamusfestival pakub seda mitmekülgset võimalust inimestele. Ja kindlasti meelt on ka seda, et arvamusfestival toimub juba kolmandat aastat, kus ma niimoodi sisukat mõtleva hoogsalt selle peale, et kuidas tuua rohkem inimesi sellesse avalikku sfääri välja kaasa mõtlema ja välja ütlema oma arvamus erinevatel teemadel, mis neile on olulised. Nii et ma arvan, et siin on ikkagi aastaid tuleb seda teed käia, et inimesed harjuksid ära, julgeksid oma mõtteid avaldada, kaasa rääkida, siis tõesti meie jaoks ei ole siin arvamusliidrid, kui küsida, eks ole, kes oluliselt esimesel kohal on, et kõigil on oma arvamus kõige, me soovime seda häält ja arvamust kuulda, aga küll tõesti, ma näen ka seda esimese päeva eilse päeva järel, et, et natukene rohkem julgust kõigilt inimestelt, et vähenda seda ootust, et esid, kutsutud esinejad räägivad ja mina kuulan, et, et ei, kõigile meil mõtet peas erinevatel teemadel, mis meil on olulised, lihtsalt julgelt käsi püsti tõsta ja öelda välja oma mõtte. 40 aruteluala on väga suur hulk ja hiljem panin tähele, et ega igale poole ikka päriselt publikut ei jagunud igal ajahetkel kuigi rahvast on jah oluliselt rohkem kui, kui eelmistel aastatel. Kas äkki oleks mõistlik vähendada arutelualasid ja panna rõhku kvaliteedile mingit teemat kokku viia? Omavahel? Tegelikult just sellel aastal me oleme väga palju teinud seda tööd erinevate, kui me juba veebruaris alustasime ja saime väga palju ideid ja sooviavaldused, millistel teemadel tulla arutluse korraldama, siis meil ülejäänud kuud kulusidki selleks, et viia sarnastel teemadel mõtlevad inimesed organisatsioonid kokku, omavahel koostööd tegema, nii et neid on väga palju tänavu kokku suunatud mujale arutelul on suisa 10 erinevad korraldajad organisatsiooni ja rohkemgi õpiorus, eks ole seal kuskil 20 ringis, et koondumist väga palju juba ka tehtud, et aga tõsi ta on, et eks me vaatame, et ühtepidi, et see on tõesti sel aastal väga tugev, selline konkurentsiolukord tekkinud ja, ja ma usun, et kõik teemade korral tarbijad, korraldaja nad siit võtavad olulisi õppetunde. Nii et jällegi samm-samm haaval ja järgmisel aastal me näeme selle tänase kogemuse nagu tulemusi. Täiendaksin seda teemat natukene, mulle jäi eile mõnes kohas selline tunne, et eri maailmavaadetega inimesed on just nagu ikkagi sekreageeritud, nad ei, ei puutu kokku näiteks ühele alale on kogunenud ühe konkreetse maailmavaate pooldaja nii lavale kui ka kui ka lava ette ja tegelikult sellist debatti või sisulist diskussiooni ei teki. No kasvõi näiteks roheliste rohelise Eesti alal oli teemaks Rail Balticu projekt. Seal olid kolm inimest laval, kes kritiseerisid Rail Balticut, aga, aga ei ühtegi inimest, kes oleks seda kaitsnud võib-olla ministeeriumist või Rail Balticu eestvedajaid, aitäh ja samuti eile oli situatsioon, kuidas siinsamas terri alal tutvustati ETV plussi uut kava, oli suur suurejooneline esitlus ja täpselt samal kellaajal Keskerakonna telgis. Siis kirjuta ETV plussi, et kas ei oleks võimalik kuidagi just nimelt seda diskussiooni momenti ka tekitada. Rohkem võib-olla, et ei oleks, et et ühe telgi all on ühe maailmavaate esindajad ja, ja, ja teised Belgiale teise maailmavaate esindajad kukkunud ei puutu. See on hästi hea tähelepanek ja ma arvan, et täpselt see, see on see, mida me tahaksime rohkem näha tõesti. Et see on absoluutselt nii, et et nende arutelude korraldajad võiksid ja peaksidki võtma nii-öelda erinevaid nägemusi oma sellesse arutelu, et kui nad kutsuvad nii-öelda noh, 400 esiarutlejad sinna või nii-öelda panevad seal arutlejate ringi kokku, sest tõesti tuleks vaadata, et eri eri viljad oleksid esindatud, et see oleks põnev. Aga tahtsin lihtsalt täiendada, et noh, kui, kui lõpuks tekibki selline koht, et kus sa näed, et lihtsalt kõik asi läheb ühte auku ja ise jah, see on üks asi, eks ole, ja teine asi, et, et inimesed lähevadki lihtsalt ära mujale ja, ja see on ka selline, see, et mõni arutelu on tühi seal ka mõnes mõttes selle sellise isetekkelisust noh, üks tulemus, et, et noh, kui ei ole siis noh, võib-olla siis ei ole sa nii puudutav teema või, või arutelu ikkagi korraldatud, et me, sest nii kui me hakkaksime seal nagu ise kärpima, siis me hakkaksime kohe omalt poolt tapma seda isatekkelisust ja seda mitte kuidagi teha ei taha. Küsimus, mida mina olen tahtnud küsida kõigil kolmel aastal, aga nüüd ta lõpuks on võimalus, kes on arvamusfestivali rahastaja ehk et teadupoolest, kes maksab, see tellib ka muusika. Kas arvamusfestival on vaba? Ma võiks siin kui eelmisel. Ma oleksin öelnud peast kõik rahastajad kohe ja siis sellel aastal on tõesti nii, et rahastajaid ja toetajaid on nii palju, et ma ei suuda teile kohe niimoodi peast kõiki ette lugeda. Aga ütleme niimoodi, et meie eelarve struktuur ei, seal ei ole nagu ühte sellist rahastajad, kes paneks nagu 50 protsenti rahast või, või 30 protsenti küllaltki konkreetsetest juppidest tuleb see kogu eelarvega. Loomulikult on suuremad rahastajad avatud Paide linn, kes lisaks rahalisele panusele annab nii palju inimesi, nii palju energiat, kogukonda, kõike sellesse arvamusfestivali. Kodanikuühiskonna sihtkapital, Euroopa parlament ja noh, seda, seda rida võib lihtsalt jäädagi edasi, anna, kas te kinnitate, et festival on sõltumatu, ikkagi sõltumata rahastajaid? Ja festival on sõltumatu, rahastajad, küünlad mõeldud sama avatud Eesti fond, eks ole, kes on üks suurtoetajaid ja nende üks arutelu, et kogu programmid 200 hulgas, eks ole, noh, see kuidagi eine, kui kalluta arvamusfestivali olevust või värvi. Ma tooksin välja, et meil on väga palju firmat, ettevõtteid, kes on arvamusfestivali toetanud ja nii rahaliselt kui tegelikult ka sisusse väga hea koostöö nendega olnud siis seetõttu, et et nende ettevõtete inimestel ka silmad säravad, tahavad panustada sellele arvamuskultuuri arendamisse, näiteks see on hea näide vunki, innovatsiooni aladus, Telekom on, suurtoetajad on tulnud, aga samas teen teiste organisatsioonidega koostööd, et arutelud seal püsti panna. Et vastupidi, see on just hea, et on nii avalikus sektoris nii toetajaid kui kaasalööjaid, erasektorisse kolmandasse sektorisse, selline sektorit ülene koostöö. No see rahastamine käib ikka sedapidi, et meil on see idee nii-öelda olemas ja rahastajad näevad, et me täidame ka nende eesmärke ja siis nad tulevad oma toetusega järgi, eks ole, mitte mitte ütle, et tehke, niisiis siis me rahastame. Läbi aastate on mõnedelt inimestelt kõlanud ka etteheiteid, et arvamusfestival see on mingi eliigi kooskäimise ja arutlemise koht. Et traktorist Tõnu missast ja koristajadusja Lasnamäelt ja raudteetööline Mart tapalt ei tule siia paidesse arvamust avaldama, et siia tulevad kokku ikkagi ajakirjanikud, poliitikud, kultuuritegelased, teadlased, aktiivsed mittetulundusühingute eestvedajad. Kas on probleem või ei ole? Noh, selles mõttes on probleem, et me eelmisel aastal tagasisides nägime, et ikkagi suur osa inimestest tuli siit Järvamaalt, Tallinnast, Tartust ja see on meie kindel suund, et järgmisel aastal me tahame näha nii-öelda seda ringi laienemas üle Eesti, selleks me tegime ka sellel aastal selle pingutused tegime Narvas siis arvamusfestivali eelsündmuse. Et me tahaksime näha, et järgmine aasta sellised seenekesed nii-öelda kerkiksid üle Eesti ja, ja loomulikult see, see, see tooks meile rohkem nii-öelda kandepinda või inimesi ka teistest piirkondadest linnadesse kohale. Just, ja ma tahan, kui ma vaatan nüüd ringi ja tegelikult kui me peame eilse päeva numbreid ehk kaks korda rohkem inimesi käiks kui eelmisel aastal, siis ilmselgelt see kasvõi olnud lisapoliitikute kultuuritegelaste, arvad, et ikkagi me oleme jõudnud rohkemate inimesteni ja seda on arutelud, on näha ka ja väga palju pereinimesi, millel on väga hea meel. Ja igas eas inimesi, siin on väga palju lapsi, inimesed tulevad lastega, lapsed saavad mängida lastealal, palju pensionäre liigub ringi ja viimane küsimus, aga hästi lühidalt, kas siis vastata, kellele, nagu Mart Artur Talvik eile väitis, et arvamusfestivali diskussioon on näiline, et see kõik on kuidagi mäng, et ühiskonnas tegelikult diskussiooni ei ole ja riigikogus ammugi mitte. Sellisel juhul peaks olema siin väga palju näitlejaid, tuhandeid. Vale muljet ei jääks, me esitasime siin Olaviga siin selliseid kriitilisi küsimusi, tegelikult arvamusfestivalil, seal on minu meelest tänavu parem kui kunagi varem, mina olen saanud siit olulist mõtteainet, ma olen saanud ideid tulevasteks saadetaks. Ma olen avastanud palju uusi, asjalikke inimesi, keda võiks tulevikus raadiosse esinema kutsuda. Olen ise ka saanud teatud mõttes vaimse äratuse, ehtsa emotsiooni, et näitan korraldajatele omalt poolt ka suure aitäh. Ja minule meeldib väga see kõik, mis toimub Paide alllinnas ehk keskväljakule, et lõpuks ometi see on kõik väga tore, et ka Paide linn ja Paidelased on ärganud ellu. Mikrofonide juures olid korraldustiimist maiko Keskküla ja Maiu uus. Jätkame siit paidest, meie improviseeritud välistuudios on nüüd kaks endist ajakirjanikku, kaks liberaali, kaks Euroopa Parlamendi saadikut, Yana Toom Keskerakonnast ja Urmas Paet Reformierakonnast. Tervist. Tere päevast. Jana Teie, olete juba teist päeva siin festivalil, mis muljed on? Ma olen pettunud isiklikult selles mõttes, et mulje on väga hea. Tegelikult siin on lahe atmosfäär sõna otseses mõttes, kõik on väga tore, aga kukkus välja, nii et ma eile esinesin terve päev, rääkisin vahetpidamata ja lootsin, et ma saan targemaks, kui ma jõuan koju. Võtan lahti arvuti ja loen, mis siin toimus. Ainuke asi, mida ma varrukaid, pildigaleriid, kes kohal käis ja seal vahelt ma lugesin seda, et Juhan Kivirähk noomis poliitikuid, kes ei kuula seda, mida räägitakse paides. Et ei kuule küll, vastab tõele, pigem räägin, aga tahaks lugeda, et keegi ei kirjuta, et nüüd nagu mul jäi see tunne, et asi hakkab kuidagi liiva jooksma, äkki see kunagi ilmub mingil sest keegi ei hakka, vaatame nüüd videolõikusid, mis on tund ja kaks pikad, lihtsalt pole nagu mõelda. Rohkem kajastus muidugi muidugi. Ja mina olen selle poolt, et võiks olla mingi pisikene kogumik, kokkuvõte arvamusfestivalist hiljem. Urmas Paet, esimesed emotsioonid, kogemused, emotsioonid kindlasti on positiivsed, sest ma arvan, et kogu see õhkkond, mis siin paides valitseb, on iseenesest väga tore ja positiivne ja see, et on palju inimesi, kes tahavad midagi arvata ja palju inimesi ka, kes kaasa elada ka selles osas, ma olen jah nõus, et nagu mingisugune nii-öelda heade või omapäraste või tugev Patte mõtete kontsentratsioon võiks ju iseenesest üle vaatlikuna olla, sest neid arutelusid minu meelest see on siin üle 202 päeva jooksul, noh, selge on see, et parimagi ponnistuse puhul ei, ei saa enamikku kuulda ega näha. Täna hommikul väitlesid Eestist valitud europarlamendi saadikud intrigeerivalt Venemaa kas vaenlane Euroopa idapiiri taga või siiski võimalik koostööpartner. See arutelu lõppes äsja. Kuhu te välja jõudsite, kas jäite vastandlikele seisukohtadele, Jana Toom ja Urmas Paet? Ma arvan, et me põhimõttelises hoiakus kõik viis parlamendisaadikut, kes seal hommikul olid põhimõttelises hoiakus, olime sama meelt selles osas, et noh, tegelikult tuleb jätkuvalt püüda teha kõik selleks, et see olukord muutuks. Ja ja Venemaast võiks jälle rääkida kui, kui, kui partnerist see, tõsi on see, et jah, olime teatud taktikalistes sammudes, kuidas selleni jõuda, eri meelt näiteks selles, et kas Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid on nii-öelda hea vahend või mitte. Yana Toom. Täpselt nii ongi, et oleme nõus, noh, see on nagu paks oleks nagu naljakas sellega vaielda, Venemaa on meie naaber, Venemaaga tuleks läbi saada korralikult, aga vot kuidas seda teha? See on omaette teema ja siin tegelikult Urmasega me olime pigem ütleme, rahulikumalt meelestatud kui meie vanimad kolleegid. Kes ikka rääkisid kurja impeeriumist ja väga sellistes ülivõrdsetes toonides, ma ütleks, aga jah, strateegiliselt ka mina kedagi ei veennud, mind ka keegi ümber ei veennud, nii et. Aga ka Yana toom, mida peaks Euroopa, mida peaks Euroopa komisjon, parlament, Eesti riik sealhulgas tegema, et kaasa aidata Ukraina konflikti lõpetamisele, kas sanktsioonide tühistamine oleks siis mingi lahendus või mida tehakse valesti kogu aeg, et? No ma lihtsalt olen sanktsioonide veendunud vaste ja ma ei oska tuua sugugi palju näiteid sellest, kuidas sanktsioonid mõjusid. Tunne Kelam väitis selle arutelu käigus, et sanktsioonid on pikaajaline riik tegelikult ei ole. Ajalugu näitab seda, et kus sanktsioonid ei saavuta oma eesmärki mingi aasta või kahega siis pole enam mõtet, see võib kesta, see surnud ring kestab ja kestab ja kestad pinget, kruvitakse üles. Ja me näeme seda nagu praktiliselt elusat praeguseni. Edu ei too. Mulle vaieldakse vastu, et no kuidas ei too, et Putini režiim hakkab kõikuma, noh, ja minu küsimusele, et mis siis, oletame, et Putini režiim mis saab edasi sellele küsimusele ma vastust mitte kellelegi ei saa, selles mõttes, et ega me siin midagi nagu prognoosi, kui see võimuvahetus läheks, rahumeelsed, oleks üks asi, aga kas ta niimoodi läheb, on nagu teine küsimus ja siin tuuakse ette sellised Venemaa mõõdus marginaalsed figuurid nagu Mihhail Kasjanov, kes võib-olla esineb nagu hästi veenvalt europarlamendis. Aga kes teda kuulab Venemaal. Nii et see on hästi komplitseeritud asi ja mul on selline tunne, et me pidevalt kasvatame neid pingeid. Ja me sellega midagi saavutanud. Teie usute siis, et putin püsib samamoodi nagu näiteks sanktsioonide all on püsinud Fidel Castro Kuuba, nii et Putin on ka halli habemega vanamehena mitmekümne aasta pärast võimul hoolimata igasugustest sanktsioonidest. Ma ma vaadake, ma juba ei ole prohvet, ma ei oska nagu seda hinnata, aga see, et erinevalt minu kolleegidest maa käin pea iga kuu Venemaal, mul elab seal õde perega ja ma suhtlen tavainimestega ja uskuge mind, tavainimesel Venemaal pole sanktsioonidesse üldse asja. See ei huvita neid absoluutselt. Aitäh Urmas Paet, ma sain, nüüd ongi jah see teema, et kui tulla tagasi meie jutuajamise alguse juurde, kus me oleme eri meelt, et et noh, miks teie usute sanktsioonidesse kirjeldage just nimelt toogilisiku Kuuba paralleel, näiteks? No kõigepealt ma olen ka sanktsioonid aastakümneid tellis, ei kõiguta, aga üldiselt nad sellest rääkisid. Ei ole eriti palju, et tal ei ole tuumarelvaga, aga Putinist oleme kõigepealt sellest pihta, et noh, fakt on ju see, et, et siiski Venemaa võttis tüki oma naaberriigist kasutades jõudu Ida-Ukrainast siiamaani jätkuv agressioon ja nüüd on küsimus, et kuidas sellele siis peaks reageerima ja mis on need vahendid, kuidas reageerida, noh, selge on see, et mingit konsensust sõjaliselt reageerida ei ole olemas. Ja teine alternatiiv, mida ju ajaloopraktikas on kasutatud, noh ongi teatud sanktsioonid ja kui vaadata neid sanktsioone, mis Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid ja mõned teised on Venemaa suhtes kehtestanud, siis algusest peale oli see hoiak, et need sanktsioonid Peaksid minimaalselt kahjustama nii-öelda lihtsaid vene inimesi. Nii et noh, seetõttu võib-olla ongi nii, et lihtne vene inimene ei tunnetagi neid, aga see oligi eesmärk. Ehk siis sanktsioneeritud näiteks on investeeringud nafta ja gaasitööstusesse, mis tõepoolest ei anna efekti homme, vaid mõne aja pärast nüüd väike, et kui sanktsioonid kohe mõju ei avalda, et siis nad on läbi kukkunud. Kuubast võib rääkida, aga võib rääkida Iraanist ka, eks ole, Iraani puhul siiski, sanktsioonid on oma mõju avaldanud, see riik on muutunud aja jooksul palju nii-öelda koosta vältimaks seoses sellega, et noh, ütleme nii, et sanktsioone Nende tulemusel elu lihtsalt on läinud järjest raskemaks. Muidugi Venemaasuunaliste sanktsioonide probleem on see, et nad ei ole üleüldised selles osas, et neid sanktsioone on kehtestanud, eks ole, ainult demokraatlikud riigid, Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Kanada veel mõned, aga suur osa nii-öelda ülejäänud maailmast ei ole nendega kaasa läinud, mis tähendab, et see mõju selgelt ongi piiratum, kui noh, on olnud näiteks sanktsioonide mõju sellele samale Iraanile, kus ikkagi neid riike, kes sanktsioonidega läks kaasa, oli oluliselt rohkem. Küsimus on see, mis on see, et nad on isolatsioonis avada, ma rääkisin vahel, et tegelikult ei ole, see on soovmõtlemine. Ei, nad ei ole selles mõttes muidugi isolatsioonis, aga selge on ka see, et näiteks nüüdisaegset tehnoloogiat nafta ja gaasitööstusesse ikkagi pakkuda suudavad peamiselt need riigid, kes need sanktsioonid on kehtestanud. Kas suguseid, vaidlused käivad teil ka näiteks europarlamendis liberaalide grupis, grupi koosolekutel? Oh, seal käib selline kisma, suled lendavad, meil on isegi grupis moodustatud, nüüd tänu sellele, et meil ei ole ka grupitee sellist üksmeelt. Selline töögrupp, kus me arutame aeg-ajalt vene küsimust ja seal me ikka räägime, mitte nii viisakalt Praegu me räägime ikka viisakalt, selles mõttes, aga viisakusest Euroopa Parlamendi aruteludes tegelikult noh, väga tihti ei, ei väljuta. Aga noh, selge on see, et, et nagu ma ütlesin, põhiline eesmärk on ju see, et see olukord muutuks, et Euroopa julgeolekupilt taas rahuneks, et Venemaa agressiivsus piirata, noh, küsimus on see, et kui keegi ütleb, et sanktsioonid ei ole see vahend, mis siis on see vahend, kas tõesti arvatakse, et lihtsalt nii-öelda järjekindel ilus jutt on see, mis paneb nii-öelda Venemaad oma käitumist muutma ja näiteks Ida-Ukrainast välja tõmbuma? No ma arvan, et, et kui see nii oleks, siis oleks ammu juhtunud nii, aga vahetame teemat ei puuduta seda, mis toimub siinsamas meie telgi kõrval, teist päeva tutvustatakse siin ETV plussi ETV plussi kava ja uusi saatejuhte. Vaata, mis, mis siin hetkel praegu haagib arutelu päris oma venekeelset draamasarja loomise üle. Ja mõlemad ongi kohe küsimused, on see ETV plussi ka meile vajalik? Mina arvan, et ta on vajalik, mina arvan mida nii-öelda laiahaardelisem on Eesti meediapilt sealhulgas venekeelne Eesti meediapilt, seda parem. Et, et see võimalus nüüd näib siiski tekkivat ja noh, edasi on juba küsimus sellest, kui hästi see sisu sinna tekitatakse ja muidugi see, et kuidas siis nii-öelda vaataja kaashaaratakse, aga põhimõtteliselt ma arvan, et see on vajalik. Jah, ma olen sama meelt, et tegelikult mida rohkem meediakanaleid, seda parem. Et aga mul on siin teatud nagu hirmud seoses sellega ja nad sugugi puudutas tsensuuri või selle kurikuulsa Darja Saare intervjuu pigem seda kaadri nälga, mis juba aastaid vaevab Eesti meediat, sest meil ei ole kuskilt Vene ajakirjanike juurdekasvu ja tulemus on see, et seal on kas säras ilmselt diletandid või siis need vanad olijad, kes lihtsalt osteti üle teistest kanalitest. Ei saa öelda, et nendele teistele kanalitega ka mingi suur teene, nii et selles mõttes on lihtsalt ühe ja sama seltskonda seltskonna ümberjaotamine selles meediapildis ja kas ta midagi sisuliselt kaasa toob, elu näitab, aga tegelikult see oleks väga ressurssi ei ole, sest no mitte sa ei saa kõiki asju lahendada nagu rahadega. See on see indikaator või näiteks aasta pärast mille järgi saaks öelda, kas ETV pluss õnnestus või ebaõnnestus. Urmas Paet? No ma arvan, et üks oluline indikaator on see, et kas ja kui palju ETV plussist tekib selliseid ideid või analüüse või, või ka kommentaare, mis leiavad ka ühiskonnas laiemat kõlapinda. Et, et kui palju ETV pluss nii-öelda just sellise sisulise poole peal suudab nagu aga maha panna, et noh, ma arvan, suhteliselt lihtne jah, on näidata mingit seriaali või teha, no ei ole lihtne, aga no on võimalik, aga ainult keskenduda meelelahutusele, aga ma arvan, et see ei peaks olema ambitsioon, et ambitsioon võiks olla see, et ETV pluss siiski hakkab kaasa rääkima ka laiemalt Eesti ühiskonna asjadest. Yana Toommisse indikaator võiks olla. Vene meedia puhul Eestis paraku ainuke indikaator on see, kas eestlane seda kuulama sellega arvestab või mitte. Sest oma keskel me võime arutleda, mida iganes, ükskõik, ma ei tea, mis Narva või Kohtla-Järve Sillamäelehes, aga kulise jääb märkamatuks, eestlasele pole seal mingisugust mõju. Nii et ETV plussi, esimene väljakutse on ikka see, et see, mis seal kõlab, oleks usaldatav venelase jaoks ja arusaadav. Ka eestlased on ma räägingi kogu ühiskonnas, kas sealt tulenev tekitab kõlapinda või mitte. Aga siin on nagu teine asi sees, vaatajaid räägitakse pidevalt seda, et ETV pluss on vaja selleks, et venelane näeks ka ekraanil venelast. No minu küsimus on sisa, mis siis välistab näha tal venelaste Eesti televisiooni ekraanil. Et see on tegelikult selline noh jälle eraldi meediamudelit. Aga mida ikkagi teha üks selle programmi rahastamine oleks kalduti tabatud pikkadeks aastateks, et see ei oleks selline projektipõhine nagu meil väga sageli on? Siin ma jään vastuse võlgu, sest mäletatavasti aastal 2007 arvutit ja seda, et nüüd tehakse ETV2 suurest hirmust, tehti ära. No ma ei tea, kaua ta seal elas paar või kolm kuud, nüüd on jälle järjekordne nagu suur stress ja tehakse järjekordne kanal. No oleneb ilmselt sellest kas ikkagi ollakse pidevalt püsivalt meelekindlad, et ikkagi jätkaks, sest ma rääkisin inimestega, kes on seal tööl ja kõik tajuvad seda hirmu, et rahastus võib ühel päeval. Selle ajaga ei ole mõtet ju ka ette tonte teha ja karta kõiksuguseid asju, siis ei saaks üldse midagi. Mina arvan küll, et täna selge ootused ETV plussi suhtes on kõrged. Mis tähendab, et on ka risk pettumuseks. Ma arvan, et seda ei peaks siin keegi ette sõnum ja mina arvan, et kui nii-öelda kõik heatahtlikult suhtuvad ja panustavad, siis sellest saab asja küll. Lõpetuseks Yana Toom ja Urmas Paet, mida te või keda te kindlasti lähete täna kuulama, siin arvamusfestivalil? No mina loodan minna linnateatri lava kuulama. Ma olen kahevahel siin olema üks Ida-Virumaa arutelu, kus ma tahaks kindlasti olla ja oli ka lastekaitseseaduses juttu, nii et ma pean vist ennast pooleks rebima üritanud. Yana Toom ja Urmas Paet olid meie mikrofoni ees, laulma hakkab Vaiko Eplik, praegu küll helikonservi pealt, aga eile õhtul oli Vaiko Eplik lihast ja luust inimesena siin paides kohal ja esines, andis kontserdi siin arvamusfestivalil seal Vaiko Eplik ja murelik brünett. Läheme edasi saatega siit Paide vallimäelt arvamusfestivalilt ja mikrofoni ees on nüüd IT-ettevõtja Sten Tamkivi kes juhtis mitu aastat Skype Eestit. Siis elas õpingute ja kogemuste hankimise eesmärgil kolm aastat USA-s Silicon Valleys. Ja kas nüüd kolis värskelt perega Eestisse tagasi ja arendab praegu idufirmat Teleport? Tere, Sten. Tervist. Kõigepealt. Millised sinu esimesed muljed on arvamusfestivalist. Mul see õnn, et festival toimub kolmandat korda igal aastal on ta täpselt sel hetkel, kui me lõpetame, suvepuhkus Eestis olemas Ameerikasse, et see on esimene kord, kui me lõpuks sellele siia tulla. Ja see õnn, et, et see festival tundub, et on väga kõvasti juba käima läinud, et me ei ole läinud selline, milline ta oli esimesel aastal või teisel, aga praegu tundub, et on juba täiesti niisugune ülevoolav, metsik, ei tea, mida valida, mida kuulata. Rõõmsad inimesed, vähemalt mõistlikku juttu. Aga mida need kolm aastat Californias siis teise andsid? Silicon Valley on kelle iganes jaoks, kes tegutseb tehnoloogiasektoris, täiesti eriline paik maailmas, et seal on pika ajalooga ütleme, neljakümneaastasena ajalooga keskus, kus väga palju tarkvara ja riistvaraga teemaliste tehnoloogilist innovatsiooni on pärit. Seal elab väga suur konsentratsioon inimesi, kes nagu juhtivad mõtlejad selles valdkonnas seal on mitu väga tugevat ülikooli nagu Stanford ja põrkli ja ja, ja mõnes mõttes nagu minusuguste meka ehk siis väga paljude maailmatehnoloogide jaoks on unistus veeta aeg-ajalt aega Silicon Valleys või vähemasti käis reisimas ja seal omada mingit võrgustikuga kontakte. Ehk siis kahjuks mõnes mõttes. See oli kuidagi eriline vedamine, et mul on nüüd olnud, ma olen üle 10 protsendi oma elust elanud, seal ikka välismaa-vastased on sellest kõigest kasu ka olnud, noh, see annab nagu omamoodi kvaliteedimärgi tulevikuks, saate kvaliteediväkke, aga iseenesest on ka neid, kes käivad seal ja teevad Apple'i peakontoris pilti ja Facebooki peakontoris pilti ja panevad need Instagram ja siis tundub, et on ka erilised, aga, aga ma arvan, et minna sinna kuulata veeta väga palju aega inimestega, kes on targemad kui sina kogenumad. Minu puhul ka ma asutasin oma praeguse ettevõtte, seal kaasasin investeeringuid seal, mis seal ikka väga kõva tuleproov. Ühest küljest pääsed ligi maailma parimate investorite teleporti. Ei oleks, kui sa ei oleks läinud Silicon Valley'sse käed puhtaks, kindlasti midagi teistsugusemad ja võib-olla ka väiksema haardega alustanud, kui, kui ma ei oleks seda tegelikult seal. Aga nüüd siis teistpidi küsimus, kui Californias on nii hea keskkond, vajalik keskkond ka sinu ettevõtte arenguks, miks sa siis kolisid perega Eestisse tagasi? Seal on mitmeid põhjuseid, ühest küljest meil ei olnudki plaanis minna igaveseks kuhugi ära, et see oli selline periood, mida me mida Me käsitlesime mingisuguse vaheetapina kõige selle hea juures, mis Silicon Valleys on seal ka päris palju halba. Et noh, tuues näiteid kõige pealiskaudsel asi, et kui sa elad kohas, kus su ühetoalise korteri üüri maksab 4000 dollarit kuus, on need siis võib-olla see paneb sind kaaluma, kas see on hea koht kõige jaoks? Aga laiemalt võttes, kuna see on selline paras läbisõiduhoov kuskil 36 protsenti Silicon Valley firmades töötavatest inimestest on esimese põlve California seda nii-öelda äsja sinna kolinud siis on kõik nagu selliseid inimsuhted on seal palju, selliseid transaktsioonilisemadi ajutise ja lojaalsus on madalam. Ja kui ma hakkasin ka vaatama, et mu ettevõte on jõudnud faasi, kus ma tahtsin palgata endale tiimi, kellega tööd teha, siis tegelikult ta ju Skype'ile eriti ja olles Eestist ja Põhja-Euroopast siis tegelikult mu näiteks võrgustik on rohkem siin, et mul ei ole mõtet ehitada tiimi üliKall kõige kallimas kohas maailmas, kui mul tegelikult on väga häid kontakte väga hea, kui arendajate osas Euroopas, ehk siis teises mõttes oligi võib-olla see, et telefonitiim on laiali viies riigis ja nendest neli on Euroopas ehk siis olles praegu toote ehitamise ajal lähemates ajavööndites ja elada Eestis oma kodu ja sõprade lähedale, lasta laste Eesti koolis käia, et see kõik tundus, klapib väga hästi sinu pere sisse kolimisel on ilmsiks tulnud mitmeid takistusi. Sinu abikaasa Sang Tamkivi kirjeldas Postimehes oli vist jah, Postimehes värvikalt, kuidas teie pere algkoolis käivaid lapsi ei tahtnud oma kooli õppima võtta, mitte ükski eesti kooli direktor. Kas sarnaseid muresid, millega mitu aastat eemal olnud see pere Eestisse tagasi tulles kokku puutub, on veel, ehk et kas me ikka ootame oma inimesi koju tagasi? Ega väga ei oota, mulle tundub see hariduse teema, miks me otsustasime edega, et me tahame sellest avalikult rääkida, on see, et noh, et küll me ise mingi lahenduse leiab. Et praegu, kuna nad on ühte rahvusvahelisse kooli võetud tingimuslikult vastu, ei seal käima hakkavad esialgu, eks näis, mis aastate jooksul saab, aga, aga mulle tundus, et see probleem on üha laiem, kuna neid noori inimesi, kes lähevad välismaale õppima, võib-olla hoovad kuskil pere võib-olla on paar aastat välisfirmas tööl ja siis tahad tagasi tulla, et see, me elame maailmas järjest rahvusvahelisemaks ja, ja ma arvan, et Eesti kui riigina peaks hakkama saama üha rohkem, oleme kõikide maailma eestlaste hõik ja mitte ainult nende käest füüsiliselt siin on ja, ja seetõttu Me olemegi hakanud neid teemasid natuke tõstatama ja mitte selles võtmes, et vinguda ja hädaldada vaid selles võtmes, et tuua esile, et mida meie arvates võiks paremaks teha. Koolisüsteem on kindlasti üks selliseid. Selgub näiteks ka, et see, et ma olen olnud ka Ameerika aastatel peamiselt Eesti maksuresident, Eesti kodanik ja omavad Eestis sissekirjutus, selgub, et kuskil on veel mingid testid, kus tuleb tõestada, kas sa oled füüsiliselt siin või mitte. Ma ei tea, valdseks annamegi tõendeid kuskil, küll siis ma tea, e-riik, mida me oleme väga nautinud, et näiteks meie Ameerikas sündinud laps sai Eesti passi 48 tunniga USA passiga läks neli kuud on ja et et selle e-riigil tegelikult olla komistuskive, kui sa tuled niimoodi ebastandardset väljast, siis selgub, et ikka paari asja peaks tegema paberile, füüsiliselt kohale tulles, eks siis ei, väikseid asju on, aga ma arvan, et need on kõik lahendatavad, kui me otsustame, et me tahame. Sellest kriitikast on kasu ka. Huvitav, kas mõni koolidirektor, kes seenele koht ei ole, võttis, võttis ühendust, kaaslased peale artiklit või, või kas kas haridusministeerium või Tallinna haridusamet näiteks võttis ühendust ja küsis, et mida me saaksime paremaks teha? Facebookis käis üks, üks mees, kes küll ennast tutvustanud, aga ma guugeldasin, et on haridusministeeriumis, kes kommenteeris, ütles, ega nii hull ei ole. Siis üleeile kirjutas mulle üks minister, ütles ta, luges seda, tahaks kuidagi aidata, kes ei olnud haridusminister, nii et ühesõnaga tundub, et inimestele läheb nagu korda küll. Aga, aga see jälle ei peaks jällegi alla joonida seda, et me ei tahaks, et et lahendame kuidagi selle Tamkivi asjaga, vaid et ta tahaks nagu leida neid asju, mis kogu paneme tuhandete kümnete tuhandete inimeste probleemi. Soomes elab ju kümneid tuhandeid Eesti peresid, kes potentsiaalselt võiksid tagasi tulla ja ilmselt nad kogevad samu probleeme ja meile kirjutas näiteks Šveitsi peale, kuna meil oli Eestis kodu olemas, kolisime oma koju. Me olime ühes konkreetses vallas Tallinna lähedal, elame on ju. Et siis siis meil oli sellevõrra lihtsamini kirjutamiseks. Ta ütles, et meil on nüüd selline lugu, me tahaks Eestisse kolida Šveitsist vist ja käes on juuni ja me oleme leidnud kodu, ehk siis me isegi tea, millise vallaga me koolis räägime sellest eesti mõtteruumist ka, sa oled kirjutanud memokraadis hea artikli, soovitan inimestel lugeda, kes ei ole veel lugenud, et Eesti ruum on ussitama läinud. Kirjelda oma mõttekäiku ka kuulajatele ja äkki selle mõttekäiguga välja sinna, et mida siis teha, et mõtteruum vähem kussitaks. Mis on võib-olla selle konkreetse teksti, nagu tõukeks, võib-olla oligi jälle see eemalviibimine eemalt vaatamine. Et kui sa oled kaugemal ja sai, istu kogu aeg oma sõpradega, õhtusöögil või inimestega, kellega sa ilmselt väga hästi väärtuste mõttes kokku klapid, jälgida Eesti elu kaugemalt jälgid seda selliste internetikanalite ja meediakanalite kaudu, siis üks asi, mida ma tähele panin, oli see, et minu arust viimase paari aastaga, eriti alates sellest kooseluseaduse vaidlustest on kuidagi järsult normaalsemaks muutunud, et nagu otse ja halvasti isiklikult rünnata, et, et need hädad, mida võib-olla viis aastat tagasi räägiti, et on nagu selline anonüümsete netikommentaatorite hädad. Et kes ei suuda kinni pidada siukest elementaarsest, viisakusest diskussiooni stiilist, et need asjad ootamatult olid, tekkisid nagu päevalehtedesse ja telekanalitesse ja uudistesse inimesed oma oma nimega ütlevad, et küll keegi peaks ahju minema ja nüüd siis praegu pagulaste teemadel, et nagu mina ei kujuta ette, et näiteks mis laste tuvastatakse tulema, inimene, kes oma näo ja nimega ütleb, et mingid teised inimesed peaksid vahepeal ära uppuma, sellest, need on teist värvi nahk. Aga mulle tuli teha, aga mida siis teha? No esimene asi jällegi ongi, et võib-olla nagu tõmmata käsipidu, ütelda wu, et kas ta ise tähele panete, mis toimub, et see võib olla üks asi, mida ma tahtsin selle tekstiga nii-öelda ja, ja. Kuidagi iga iga eelmine selline vaimne vägivald võeteks tekitab uut ja minu jaoks suur hirm on see, et hetkel võib-olla see vägivald ei olegi enam vaimu. Et ma olen kahjuks ka kuulen, olles ära olnud, ma olen kuulnud neid lugusid sellest, kuidas minu vanad kolleegid Skypeist, kes näiteks Iraanist või isegi Portugalist natuke tumedamad juuksed sõimatakse tänaval selle eest, et miks ta eesti naisega ringi käib, et et ma ei taha sellist Eestit, et ja, ja kui ma tahan teistsugust Eestit, siis ma tunnen, et mu kohus on ka kodanikuna seda välja öelda. Minutid jooksevad nii kiiresti, räägime lõpetuseks, mis asi see Telefort on, mida sa arendad, aega on minut ja 50 sekundit? Telefonis Me ehitame tarkvara, mis aitab inimestel välja mõelda, kus nad elama töötama peaksid ja siis aitab neil sinna kuhugi saada. Et kui sa teed startupi ja sa tahad kuskile ehitada seda, kus, kus teisi inimesi, kellega koos seda teha või kui sa tahad leida palgatööd, kus sa teeniksid kõige rohkem palka, võib-olla kulud oleks kõige madalam. Et selliseid otsuseid kas või needsamad soome kolivad ehitajad või Inglismaale kooli minev noor või et kõik need inimesed teevad neid otsuseid täna väga raske, keerulise uurimistöö ja intuitsiooni põhjal, et katsume sinna sinna pilti tuua abivahendeid ja andmeid, et lühidalt ja mis seisus programm on see programm, jah, ja täna võivad kõik minna telefon, tulge võta endale mobiiliäpi, mis aitab neil leida, kus nad elavdaks. Kuidas sina sellega raha teenib? Meile hetkel tundub, et on kasulik, hoides otsingupool nii avatud ja tasuta kui võimalik, et võimelised palju inimesi mõtleks selle peale ja ilmselt me teenime raha rohkem selle koha pealt. Me aitame inimestel ära kolida ka. Mis hetkel sina sellest ärist väljas? Ma loodan, et mitte lähimal aastakümnel, sest mulle tõesti läheb korda see, see visioon maailmas, kus inimesed liiguvad vabalt ja leiavad endale õige koha. Mida sa järgmiseks vaatama lähed? Siin arvamusfestivalil? Ma loodan, et ma veel näen selle arutelu lõppu, kes võiks olla Eesti järgmine naispresident. Ja siis siis siin on paar majandusteemalist asja, mida, kes võiks olla Eesti järgmine naispresident, ma tahaks kuulda seda sinu arvates. Nii me vist peame niimoodi tegema, et sa ütled neile uudiste ajal ja peale uudiseid ütleme meie kuulajatele või on see idee vähemalt vastuvõetav? Absoluutselt. Minu arust oleks väga, vist. Sten Tamkivi oli meil mikrofoni ees, siin paides, kohe on eetris uudised ja peale kella 13 jätkame 13, jätkame agendiga siit otse aitäh.