Lüüriline meloodia, mida praegu kuulete, allutas omal ajal sõna otseses mõttes miljonite südamed koos sinna juurde kuuluva pildireaga, mida sisustasid suurepärased näited Lähed andeka režissööri Vladimir šovi juhtimisel. Jutt on tõelisest kultusfilmist. Moskva pisaraid ei usu, mis linastus 1979. aastal. Sealt sai alguse nii mõnigi tähele. Üks eriti sädelev neist kestab raudkindlalt praeguseni. Jutan Veera Lentavast tänase saate kangelanna Ast. Üsna õnneliku saatusega näitlejatar on lisaks eelmainitule mänginud paljudes filmides ja jäänud kõigile kiusatustele vaatamata truuks oma Puškini teatrile algusest peale. Sest peab oma päris töökohaks ikkagi just seda maja pealinna südames. Aastakümneid tipus olemist pole staar iseloomu rikkunud, tema osavõtlikkust ja õiglustunnet on kogenud paljud, kelle elu niisama hästi sujunud pole. Järgnev kohtumine sai teoks Alentava garderoobis. Tund enne õhtust etendust ning jutuajamise sekka kõlavad laulud ja katkendid Talle suurt kuulsust toonud menufilmist. Moskva pisaraid ei usu. Saate koostas Haldi Normet-Saarna head kuulamist. Hüdra strite. Kõigepealt küsisin tütarlapselikult saledalt ning ühtaegu vanaema staatuses primadonna alt, mis on tema hiilgava vormi saladus. See pole esimene intervjuu, kus mul taolisele küsimusele vastata, tulemused näiteks ühel eelmistest kordadest meenusid mulle ühteqi Pasternaki Riversi read naiseks olemise kangelaslikkuse eest ja tuleb tunnistada, et võime olla pidevalt heas vormis, pole mitte vähem kangelaslik. Pealtnäha kõlab asi lihtsalt. Säilita see kaal, mis sul oli 20 aastaselt eeldusel muidugi, et normaalne oli. See kõik on raske ja tüütu, iga jumala päev tuleb oma kilod üle kontrollida ja kui numbrid sind ei rahulda, peab tegutsema hakkama. Muide, raudseks motiiviks on siinjuures etenduste kostüümid, mõni spetsiaalselt sulle õmmeldud kleit on üle 10 aasta vana, lihtsalt oleme seda tükki nii kaua mänginud. No ja siis vaatadki, et suudaksid ikka jälle samasse kehakattesse mahtuda. Mul ei tule mõttessegi paluda õmblejatel siit-sealt midagi avaramaks lasta. Näitleja peab jälgima oma kehakaalu, see on elementaarne. Ma pole mingi Marlendiitrist, kes aeg-ajalt lihtsalt nälgis, aga keedetud veejuurikate ja kohupiimapäevi tuleb muljet. Hea küll. Kui ma veel sinna juurde mõtlen, et mõnel pool maailmas inimesed üldse nälgivad ja mittepäev või paar vaid tunduvalt kauem, siis pole ju erilist probleemi. Nojah, võib-olla ma siis teie küsimusele vastama hakates pingutasin sõnaga kangelaslik selles kontekstis pisut üle. Naerata salentava malbelt. Edasi uurisin tänaselt Puškini teatri näitlejat ja vene filmi tõeliselt staarilt Veera Lentavalt, kuivõrd murdeliseks siis ikkagi sai tema karjääris Moskva pisaraid? Ei, usulinale tulek. Teatrinäitlejana on mul elus olnud piisavalt rolle, aga loomulikult eelmainitud filmi linnastumisega sarnast furoori pole ma enne tundnud ega hiljem samuti mitte. Mõistagi pole ka leviku kiirus, mastaabid ja vaatajate hulk kino ja teatri puhul üldse võrreldavad. Sill läks kohe suurelt menuga teistesse maadesse, meie trupile 100. küllakutseid uksest ja aknast. Jah. Me sõitsime palju ja nägime, palju olid kaheksakümnendad. Me tulime suletud süsteemist ja ahmisin endasse uut ja tundmatut maailma, nii kuis suutsime. Irooniline on see, et minu abikaasat ja selle filmi režissööri Vladimir menshovi meiega polnud sest ta kuulus Nende hulka, keda välja ei lastud. Tol ajal polnud taolise keelu saamiseks palju vaja, jäi näitlejatar selle detaili puhul napisõnaliseks. Nii me siis sõitsime ja tuleb öelda, et erinevalt kodumaistest arvustustes ülistasid välismaised filmikriitikud meid nii, kuis jaksasid. Nad mõistsid, mis tähendab hakkama saada seesuguse inimliku, kui soovite, siis rahvaliku filmiga selle sõna kõige paremas mõttes. Ilmselt on Moskva pisaraid ei usutohutu menu üheks põhjuseks, et seal on ära tabatud nii-öelda vene rahvuse geneetik, selline kood, näiteks. Filmis on esindatud kõik põlvkonnad, erinevad ühiskonnakihid, seda on vürtsitatud suurepärase huumoriga mis tegi ta absoluutselt mõistetavaks kõikjal, nii kodus kui võõrsil. Seetõttu nii maailma kriitika, meid nii tunnustaski, kõik see, mis filmirežissöör, men, šoviliai ta kodumaal tuli talle mujalt mitmekordselt tagasi. Nii et ma ütlen veelkord, inimesed üldiselt kurvastavad, rõõmustavad siin maailmas K ühtede ja samade asjade üle. Need emotsioonid, mis valdasid Moskva publikut, olid esindatud ka teiste maade vaatajate. Nõnda rääkis kaatia difamiirova rollis säranud Veera Alentava meiega kuulame järgnevalt tillukest katkendit kõnealusest filmist. See nimelt episood, kus Gadja tihameeruva kohtub üksikut Klubi ehk kosjakontori juhatajaga ning saab osa selle asutuse igapäeva muredest. Nüüd oli siinkõneleja meelest ülim aeg küsida, mis kärbes kodumaist kriitikat siis hammustanud oli, et too nii kurjaks osutus. Kodumaine vaataja jooksis filmile tormi ja kui palju oli veel neid, kes rohkem kui ükskord sellepärast kinos käisid? Ja kodumaised arvustajad meid ei sülitanud, aga neid oli koolitatud, nii et hea film peab olema üle mõistuse keeruline. Aga sellist Moskva pisaraid ei usumoodi, asju on ju lihtne teha, ei mingit vaeva. Nad eksisid rängalt. Seda filmi polnud kergem teha kui näiteks mis tahes Tarkovski oma. Kinnitan teile kõik, mida inimene teeb hinge ka ja mis põhiline andekalt, sest talent peab asjaga kaasas. See kõik tähendab ka meeletut proovimist, katsetamist üle tegemist ja on kõike muud kui lihtne. Olgu öeldud, et pärast Moskva linastumist üritasid mitmed režissöörid analoogilise asjaga välja tulla ja samuti profiiti lõigata, aga sarnast menu nad paraku ei kogenud. Mis ei tähenda, et meil poleks aegade jooksul tasemel melodraamasid ekraanidel olnud. Aga ma kordan veel, mida olen elades ja töötades kogenud mitte miski, mis on hea, ei sünni lihtsalt filmis ja laval on näiteks ühtmoodi raske inimest nii naerma kui nutma panna ja seda ma ütlen ka neile kes armastavad rõhutada üksnes head nalja, on tõeliselt raske teha. Kahtlemata aga ka maitsekad, draama ja tragöödia on tõelised jumala annid sest liiga palju on kahjuks ümberringi läägust ja võltsi, mida miskipärast näitlemiseks ja teatri või filmikunstiks tituleeritakse. Ja rääkides veel pisut superfilmist Moskva pisaraid ei usu, siis teadupärast võitis ekraanigigant Ühe kõrgematest auhindadest, mis filmimaailmas tuntud Ameerika filmiakadeemia Väljaantava Oskari nimelt aasta oli siis 1980 ja siinkõneleja küsis peaosatäitjalt Veera Alentavalt. Et kuidas Oscari tseremoonia siis ka oli. Staari näolt kadus naeratus. Ma ei tea seda, sest nagu ka enne mainisin režissöör Vladimir show oli mustas nimekirjas ja välismaal ei saanud kuldse mehikese, võttis vastu mingi meie kultuuriatašee moodi tegelane, tõi ta Moskvasse. Aga läks veel kaheksa aastat, vahepeal sai film ka teisi auhindu, kui lõpuks ning soovile Oscarit näidati. Ning taheti sammas tagasi võtta, kuna plaanitseti luua vene kinomuuseumi. Kui abikaasa näitas seepeale iseloomu ja teab. Ta ütles, et kui muuseum ükskord valmis saab, eks siis vaatame edasi. Praegu on tema kohta ka seal, kuhu ta kuulub, minu kodus. Nõnda Oskar, nüüd meil kodus siis elabki tõsi, pärast näidati meile ka tema kätt andmise tseremoonia salvestus, see kõik oli nii ilus ja ülev, et jäi vaid kahetseda, et meie, režissöör ise seda väärikat autasu vastu ei saanud võtta. Üsna tragikoomiline, või mis, muigas veralentava. Ja kuulakem siinkohal üht väikest sümpaatset laulu kultusfilmist. Moskva pisaraid ei usu. Nüüd meenutasin Veera Lentavale, kuidas ta oli ühes intervjuus maininud, et rahvas ei käi enam kinos, nii nagu vanasti. Jah, võib öelda küll, eriti puudutab see just perestroika algusaastaid, kui inimestel oli vahel pööraselt raske igapäevaeluga toime tulla, mis siis veel kinno minekust rääkida. Sellele ratsioonile aitas jutumärkides kaasaga odavate märulifilmide buum mis mitte kuidagi ei ahvatlenud oma vähest raha üldse mitte odava pileti peale kulutama. Nüüd on kinod taas vaikselt täituma hakanud, kuid põhilise osa publikust moodustavad noored. Eel võib öelda, et tehnika arenedes ja teeveedeede ilmudes on rahvas asunud eelistama viimaseid seda enam, et kinnominek või konserv filmiost maksavad üldiselt palju. Nõnda siis ostetaksegi see plaadike või kassetid endale koju ja vaadatakse seal. Nii rääkis mu seekordne vestluskaaslane tippnäitleja Veera Lentava. Mina küsisin järgnevalt, kas sarnaselt kinole tundsid ka näiteks Moskva teatrit mingil ajahetkel publikupuudust. Ei sellist aega küll ei meenu ise muidugi, kui on tegemist ebaõnnestunud tükiga, siis rahvas tõesti kassade ees ei tundunud, aga muidu on teater inimeste meeli ikka ja alati elevil, hoidnud maili ka kõige raskemate perioodide kiuste. Enamgi veel, perestroika järgselt on tekkinud massiliselt teatreid juurde seesuguseid väikseid, oma kindla sõnumi publikuga. Stuudio ütlesse koguneb mõttekaaslastest näitlejate punt, tuldud on teistest teatritest, et väikestes oludes kokku saada ja teha seda, mis tõeliselt huvitab. Saatejuhi küsimus musele, kas mõne eriti ihaldatud etenduse tarbeks ka juba seal kassajärjekorda sätitakse, vastas Veera. Lentavad. Piletisabad on jäänud kunsti teatri kaugetesse aegadesse. Seesugust asja nüüd enam ei harrastata. Küll aga on jätkuvalt alles komme küsida teatri lähedastest metroopeatustes, et ega pole liigset piletit. Nüüd tulin jutuga jälle näitlejatari enese juurde tagasi ning uurisin, kas vastab tõele. Tema jätkuvalt ülisuur kiindumus oma kunagisse teatrikooli kuulsasse kunsti teatristuudiosse. Jah, see vastab vägagi tõele, leian, et sain tõsise ja fundamentaalse hariduse nii erialast kui üldainetes ning ütlen siinkohal, et ikka veel tasapisi hingitseb seisukoht, et näitlejad on lollid, on absoluutselt Ebaõiglane. Lolle leidub igas ametis, nii nagu tarkugi, nii et mina sain oma kunstiteatri stuudio koolis väga hea hariduse. Selle said kõik, kes oskasid neile pakutavat vastavat. Kes aga ei osanud, poleks osanud seda ka mis tahes muus humanitaarkallakuga õppeasutuses. Nõnda rääkis jätkuvalt säravas vormis vene filmi- ja lavatäht Veera Lentava, kellelt nüüd küsisin, miks ta elu aeguma Puškini teatrile nii truu on olnud, sest ahvatlevate võimaluste puuduse üle pole tal vist põhjust kurta olnud. Küllap see sõltub iseloomust. Muidugi, minu koduteater on aegade jooksul üle elanud kõike nii tõuse kui langusi, kuni täieliku kriisuni välja lavastada. Neid on vahetunud piisavalt. Kui õitsengu, Leon järgnenud madalseis, olen tõesti tundnud ka kiusatust mujale ja edukamasse kollektiivi üle kolida, Moskva pisaraid ei usu linastumisega, siis mul oli üleminekuks ka reaalne võimalus. Kui tänaseks on meil sisse töötatud kindel külalisnäitlejate kasutamise süsteem siis tol ajal seda polnud, mis tähendas, et igas teatris olid oma kindlad staarid näiteks. Aga uskuge, arstiks ja näitlejaks ei saa hakata tutvuse kaudu. Kui sa õigusta lootusi, pole mõtet sind pidada. Seega olid need staarid oma positsiooni, nagu öeldakse, vaevaga välja teeninud. Oleks olnud ääretult ebaõiglane, kui mina oleks mõne neist troonilt tõuganud. Mõistagi pakuti mullegi pärast edukat esinäitleja kohta. Režissööri jaoks oli see suur asi, kui populaarne artist Popi kuulus. Aga minu jaoks, nagu öeldud, oli seesugune juurde tekkimine jälle vastuvõetamatud ja nii jäingi rahumeeli oma puskinist edasi. Seepeale avaldas siinkõneleja arvamust, et seesugune filosoofia on vist teatrimaailmas üsna haruldane ja enamik näitlejaid kindlasti nii ei mõtle. Veeralentava polnud sellega nõus. Kate metroo arvan, et mõeldakse igat moodi ja kindlasti ka nii, nagu asjale rääkisin. Samas on loomulikult neid, kel tööasjad ühes teatris ei laabu ja liigutakse mujale kas või juba selleks, et endale väärilist rakendust leida millega võib kahtlemata kaasneda kellegi teise tööst ilma jäämine. Aga minul pole põhjustama teatri peale solvunud olla ja üheskoos oleme ka kõige raskemad ajad üle elanud, naeratas veerand päeva. Siinkohal tuleb mainida, et üks tema hiilgeroll peaosa näitemängus mina, naine olevat Puškini teatrisse toonud nii rekordarvu publikut kui ka lõpp kodutuid piletiküsimisi metroojaamades, bussipeatustes, tänaval, teatriesisest rääkimata. Aga Puškini teatri primadonna rollinimistusse kuuluvad ka peaosad kulgaakovi Ostrovski, šeik spiri, Ibseni Jeteiste klassikud tükkides. Ent mis veel pileti ihalemisse puutub meenuse Lentov olla üks väike fantastiline episood mis seotud taaskord legendaarse filmiga Moskva pisaraid ei usu. Nimelt läinud tema abikaasa, filmirežissöör men show ühel kärekülmal veebruaripäeval välja ja avastanud Puškini väljakul meeletu rahvamassi mis lähemal vaatlusel osutus tohutuks looklevaks sabaks. Ja siis selgus, et kõik see mees seisab üldse mitte apelsinide, vaid kahe päeva pärast esilinastuva filmi piletisabas. Ja kui eksisite häirib üks selline teooria, et inimene võib elu jooksul kogeda seitset minutit absoluutset õnne, siis too olime šovi sõnutsi raudselt üks minut, neist seitsmest. Järgnev katkend on aga menufilmi üheks võtmekohaks. Just siin elektrirongis saab peategelane Gadja tihomiirava tuttavaks oma unistuste mehe korraga. Sel talvel võis Veera Lentavat näha ka Pervõi Baltiiski kanali seriaalis ja ikkagi ma armastan siinkõneleja, julgeb väita, et tegemist oli ülimalt professionaalse ja heade näitlejate mängitud seebiga ning Alentaval oli tõeliselt põnev vendas kardinaalseid muudatusi sisaldav roll, kus ühest pirtsakast ära hellitatud ja tõusiklikust ämmast sai tasapisi leebe ja ennastohverdav vanaema. Kui mulle anti lugeda stsenaariumit, siis tõepoolest lugedes taipasin, et selle karakteri puhul on tegu põnevate arengutega ja loomulikult meeldivad mulle seesugused tööd, kus lihtsustatult öelduna heast halvaks või vastupidi muututakse. Seriaal oli sügavalt inimlik. Režissöör Sergei Kinsburg teadis, mida tahtis ja oskas seda arusaadavalt ka edasi öelda. Mida võiks üks näitleja veel soovida? Sellel kombel just selle filmi tegemine tuletas mulle meelde vanu häid aegu Mosfilmis legendaarse režissööri Raismaniga, kui terve suur võttetrupi hingas absoluutselt ühes taktis ja lõpptulemus oli absoluutselt igaühe asi. Näed nüüd viis siinkõneleja jutu ühele silma jäänud huvitavale faktile nimelt veralentava presidendi staatusele föderaalses teatritegijaile mõeldud heategevusfondis. Küsisin, kas see vastab jätkuvalt tõele. Paraku mitte, sest seda fondi pole enam olemas ja ta kadus seoses teatriliidu rekonstrueerimisega. Aga sinnamaani ta tegutses ja kuna mind on üldiselt leetrid arenenud õiglustundega inimeseks, siis 93. aastal, kui fond asutati sinna otsa palutigi. Alguses olid lootused väga suured, ent elu korrigeeris, neid polnud sugugi lihtne leida, toeta, et pensionile või lihtsalt teatritööst kõrvale jäänud näitlejate abistamiseks AK teatriliidul ju tol hetkel raha polnud ja nii me siis heldeid annetajaid otsisime. Aga ei leidnud ja asi kiskus tükati üpriski alandavaks. Muidugi mingit tuge me aeg-ajalt saime ja sellega laiali mõtlesime, ent regulaarsemast oli asi kaugel täie. Ikka toodi ette, Öeldakse, et juba aidatakse seda või teist haiglat või turvakeskust või lastekodu või mida iganes ja nii see meie fond lõpuks välja surigi. Aga nuh, mõtlesin, seoses teatriliidu rekonstrueerimisega pole abivajajad päris tähelepanuta tänagi ja nende abistamine käib lihtsalt teistel alustel. Jätkasin juttu inimliku abi teemal ja küsisin nüüd, kuidas suhtub eralentava sellesse, kui keegi tema poole isiklikult mõne sooviga pöördub. Suhtun halvasti, olen selle tee läbi käinud nagu iga teinegi tuntud artist Venemaal seisu üleminekuaegade alguses reageerisin vägagi tundlikult, kui keegi kirjutas oma muret, kurtis, aitasin rahaülekannete, pakkide, ühesõnaga, millega iganes suutsin ja oskasin. Ajapikku hakkas selguma, et abipakkujate hulgas oli ka piisavalt aferiste. No see võttis igasuguse isu ära, nii mul kui teistel. Nüüd valin ise, keda aitan ja kuidas aitan. Omaette teema on meil siin ka hästi levinud kerjamine metroos sealhulgas südant tõestavate plakatitega seisvad inimesed, kellele liginedes saad teada, et sinu annetus päästa tema lähedase elu. Sest ravi on kallis. Noh, alguses ei suutnud ma pea kellestki taolisest rahulikult mööduda, aga kujunesid asjad tasapisi selliseks, et kui ma näiteks palgapäeval teatrist väljusin, siis koju jõudes oli raha otsas. Läksin preestri juurde, mida teha, tema ütles, kui oled kasvõi ühte aidanud, oled teinud juba suure teoga. See oli mulle suureks kergenduseks, seda enam, et olen aidanud ja aitan ka edaspidi ikka rohkem kui ühte. Aga seoses äsjase metroo mainimisega küsisin nüüd Alentavalt hoopis seda, et kui ta seal käib, eks ta ole siis ju ka äratuntav. Pepsi pruss jah, tuntakse ikka, tänasel päeval ma küll sageli metroosse ei satu, sõidan rohkem autovaganoia. Pööraste liiklusummikute vältimiseks pean mõnikord tõesti targemaks allmaaraudtee. Niisiis ära mind tuntakse, aga peab ütlema, et inimesed on meil siiski suhteliselt taktitundelised ja keegi heast peast patsutama ei kipu. Ehkki sammas on maad võtmas üks uus ja üpris loll lähedal astutakse juurde, soovitakse koos pildiga peale jääda. No mille põrgu päralt peaksin ma võhivõõra inimesega, kellega mind, mitte miski ei seo end pildistada laskma, nõnda ma siis keeldungi ja teinekord üpris järsult autogrammide jagamine on selle kõrval muusika. Küsisin lõpetuseks veel Alentavalt midagi nii banaalselt, et mitte öelda tobedat, nagu, et mis on tema meelest õnne retsept sest kogu sellele banaalsusele ja tobedusele vaatamata oleks ikkagi tore teada. Põhimõtteliselt on kõik taas kord piiblis kirjas, teadis näitleja, kui jätta kõrvale vängemat sorti erijuhtumit, sest tavaliselt teeb inimese õnnetuks see, kui ta ei saa, mida tahab siis olla rahul sellega, mis sul on, võiks olla õnne retsept. Sest kui palju siis ikka inimesele vaja on, kui järele mõelda, mitte eriti palju. Aga mis siis, kui kuulajad ütlevad, et teil veeralentov, on muidugi hea seda rääkida, küsis saatejuht vahele. Kindlasti ütlevad ja lasku käia, teatas staar. Ainult eks mõelgu sinna juurde. Minul oleks küll ja veel neid, keda kadestada ja kuidas veel. Aga mul ei tule mõttessegi. Ma aevastan oligarhide ja nende miljardite peale ning leian, et hoopis laste ja lastelaste tervis, katus, pea kohal, normaalne toit ja kehakatted, töö olemasolu ja abikaasa. Tähelepanu on need, mis elu elamisväärseks teevad. Ka Moskva pisaraid ei usu. Kangelanna Katia tihamirova jõudis pärast pikka ja eksirännakuid oma elu kõige õnnelikumas sadamasse ja publik võis kergendatult ohata. Seekord olid võidule pääsenud siirus, õiglus ja headus. Vene filme ja lavatähe Veera Lentavaga kohtus Moskvas Haldi Normet-Saarna muusikat ja katkendeid aitas valida Ain Saarna helioperaator Eli maris. Tombak kuulmiseni.