Oma saatega maaltarime laulud mägises Lõuna-Eestisse. Lõuna-Eesti erineb ülejäänud Eestist oma erineva keele poolest ja samuti ka sellest, et ta maastikul paikneb kolmel kõrgustikul. Need on siis Sakala, Otepää ja Haanja kõrgustik. Küll jätkub lõunaeesti keelt vahepealsetele tasandikel ja väikesele Otepää kõrgustikuga liituvale Karula kõrgustiku legi kuid need kolm osa on lõunaeesti keeles ja kultuuris ehk peamiselt olulisemalt. Esimene on siis muistne Sakala maakond. Kahjuks on see nimi tänapäevaks käibelt kadunud. Seda on asendanud sõna Mulgimaa ja Mulgimaa tegelikult tähendab viit kihelkonda. Need on Paistu ja Halliste ehk vanade nimedega paiste Kund ja aliste kond. Tarvastu ja Helme. Ja arvata võib, et ehk on veel kolmaski kihelkonnapaar muistses Sakalas olnud. Üks pool võiks olla ehk Karksi ja teine pool praegusel Lätimaal Ruhja-Aga. Seda viimast paari ei ole enam võimalik päris selgelt kindlaks teha, kas see nüüd just nõnda on olnud või mitte. Samamoodi on ka Oandy ehk Ugandi nimi tarvituselt kadunud. See on ehk kõige õnnetum maa Otepää ja Karula kõrgustiku peal sest praegusel hetkel on ta jagatud nelja rajooni ehk kui nüüd uue nimega nimetada, siis maakonna vahel. Ometigi koosneb ta väga selgelt vana struktuuri järgi uuest kihelkonnast, kus me võime õige kergesti leida ka oletatavad kihelkonna paarid. Need võiksid olla Karula, Urvaste, Otepää, Aneti ja Sangaste, Rõngu ja kolmas osa Lõuna-Eestist on ananimetusega valge palu ehk Valgata palve. Tänapäeval on see tuntud Võrumaa nime all. Tegelikult peaks kõnelema ka neljandast osast, see on Setumaa, kuid Setumaa on sedavõrd rikkalik oma laulude poolest. Et terve järgmise saab. Märtsikuu lõpul pühendame Setumaale selle erinurkadele ja erilauludele. Kuid täna hakkame peale muistsest Sakalast ja Sakala kõrgustiku harjal olevast paiste Kunnast ehk Paistu kihelkonnas, mis kõrgele paistab ja kaugele paistab. Ja kuna ees on vastlapäev, siis on esimene laul ka vastlalaul. Kuulaskeema liugu-laugu Mei liina oli juubiku liugu-laugu, küünla, leina, küünrediku, liugu-laugu valla, Leena vastlapikku, liugu-laugu. Selle uhke lauluga lasti siis sellest talve keskpaigast, kus kohal maa on kõige tuimem, kõige elu tum lasti mäest alla liugu elu ja kevade poole. Ja nagu meie rahvakalendris on ikka kombeks olnud mõelda samaaegselt aasta vastaspoolele nii kuulamegi järgmisena laulu, mida sobib laulda augustikuus lõikuskuul ja seda kuuleme muusikamaja laste esituses lõppe, lõppe, põllukene, see on Helme kihelkonnast pärit. Vastlapäev on selline päev, kus kohal terve uus aasta on algamas ja sellepärast on selle päevaga Lõuna-Eestis seotud kombeid, mis on sarnased nende kommetega, mida tehti siis, kui laps oli sündinud ja talle parajat nime otsiti. Eks samamoodi on ju vastlapäev samuti uuele aastale nime otsimise aeg ja ka see pikk liugmäest alla määrab, kui pikaks linad kasvavad, ehk mis näoga see uus aasta on tulemas? Karksi kihelkonnas oli lapse ristimisel selline komme, mida nimetati Delu tegemiseks. Ja seda samasugust kommet on kirjeldatud ka Võrumaal Kanepi kihelkonnas, aga samuti ka Setumaal. Vastlapäevasel. Kommetest on Karksis ja helmes tähtis nimelt teest ellu tegemine. Selleks võtsid vaderid peale ristimistalitus pika pingi istusid sellele seljad vastamisi, kiskusid kumbki pinki kõigest jõust enda poole, kusjuures nad ise laulsid. Lätside Ludegemai Meestel ludestel ludel loja La kuni vedeestel ludes stel leid Simadelludi veeres ESL ludestel luga Relu see karjamaalt Adee stel ludestel, kel Lälje Se jääre kõrra eestel ludestel eema säärekõrre ADSL ludest ellu. Viimase lause juures üteldi mõne lähedase naabriperenaise nimi, kes järgmisena Kristseid. Pidas tellu olnud aga pikk pink, mille jalad sagedasti kõva kiskumise juures lagunenud ja mida siis tarvis olnud uuesti teha. Tihtigi voolas Voderite higi säärase toimingu juures sama Delu tegemise juurde ja sama lauluga koos on mängitud ka kevadel hiljem siis kui maa on juba haljas. Huvitavat mängu just Sakalamaal, kus tüdrukud hüppavad neljast küljest kokku paarikaupa, Paia uuesti lahku. Ja selle juures on lauldud mitmeid jutustavaid laule. Eriti venna sõjalugu on tuntutelu tegemise laulu juures. Kuid Lähme nüüd natuke edasi siis, kui laps on veidi pikemaks ja suuremaks kasvanud. Ja lindude osa on alati olnud meie rahva juures ja juba lapse kasvatamise juures oluline. Ja ma usun, et järgmine laul on vist küll kõigile üsnagi tuttav. Me kuuleme seda Selma Läti esituses, kes on seda kuulnud oma vanematelt, Halliste kihelkonnas. Tiidi tihane vaeva, varblane lendab külje, Huaaja kargab üle kapsaaia üle metsa üle metsahoor. Kogu Lõuna-Eestis on üsna oluline osa karjaselauludel. Oli ju kombeks nõnda, et iga laps oli oma karjaga eri paigas metsas ja seal mägede vahel kõlasid laulud eriti ilusti. Ehk siis hüüti ja anti üksteisele endast märku. Helena animegi Karksist laulab karjase laulu. Karjalapsed on olnud sinasõpradeks lindudega ja samuti ka lilledega ja miks ka mitte päikesega, seda kuulemegi Grete Jentsi järgmisest lugemisest päikesele. Ja nõnda jõuab karjalaps märkamatult nõnda kaugele, et ta suudab laulda juba õige vanu õige vanu laule. Nii on järgmine laul, haned kadunud. Laulmis kõneleb meie rahva lugupidamisest ja austusest nende lindude vastu metshanede vastu. Ja võib öelda, et sellega. Me ühendume kõigi nende rahvaste ja kultuuridega, kes on lugu pidanud hanest kui päikese ja headuse ja elu võrdkujust. Need on Iirimaast ja Šotimaast, ulatuvad üle Eestimaa ja lappima edasi Volgamaade, kuni lõpuks hiina ja tiibeti ja indiaani välja kuuleme laulu haned kadunud Karksi lauliku Kadri Kuke esituses. Muil ja piima Uudade ka sugulaste-le suurtade ta. Mulle anti albade. Ta. Ja halbade Anijaida Aganaga ei saa aaniaida Aganaga rikk. Ai-mani Jaaniversile, Kaana kullakoppel, Eeesse pullituuli mujalt maalt abi Kemba ja ta põrudi. Ai tammuanyyweezilta, Ghana kulla kobee lesta. Minaago Aadu kurval meelel kurval meelel leinakeele. Oop Mouell enneki neemeesima kuur, memmekene tiimul, täine, päädhike, neegaate kuine, kakukene. Ma nii otsima ei maala Ani Simo Hay lättima siir töökide, ta töökide ta Margama, ta. Nii neile terve, ei ta terve, ei ta armee, heida ka teeneid meie ja nii ei ole. Ei ja nii. Ja deso alli ja nii olli käia, nii, neil oli cool Ta koorenna hõbe näib, laena ei ole kuulu e kaane, no ei ole kuulu kaane. Lähed jälle töökide ta töökide ta Margama lipuliivastaamegi ta varssa liiva, valge. Ka Me teolka poistepolku nad ei le, terve, ei ta terve, ei ta armeida. Ka IT, meie ja nii Johannes olli ei, ja nii neil kul ta Cucure. Me need laena ei ole kuulu kaane ei ole kuulu kaane. Kes mul vastu võidule vōi Malva toveerenes vastu, tulinelineidsike ta kolmari noortanaarikuta. Nii neile terve, ei ta terve, ei ta. Me ei ka teeneid mei ja nii andes olli tei ja nii. Neil oli kulda kookurenna õõbe neil laena. See oli laul, mida veel kogu Eestimaal tunti, lauldi möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul. Ilmselt on ta olnud oluline ja tähtis. Ehk veidi enam jõuame sellest kõnelda eeloleval pühapäeval rahvamuusika pärastlõunal Tallinna kodulinna majas. Kogu see õhtu kella kahest kuni kella viieni on pühendatud lõunaeesti lauludele ja tantsudele kuid praegu läheme üle väikese Emajõe ja jõuame Mulgimaa viimasest kihelkonnast ehk Sakala viimases kihelkonnast Helmest Sangaste kihelkonda. Ehk siis muistses Ugandisse ja kuulamegi alguseks Helena Kuke esituses taas karjase laulu. Küla karjus. Karjus. Ja kui nüüd lähenesid Ugandi lääneserva pidi põhja poole ehk siis Väike-Emajõge mööda alla voolu, siis jõuame Rõngu kihelkonda. Ja kuuleme, kuidas muusikamaja lastel tuleb välja lõunaeesti keeles laulmine. Vihmakene Vellekene. Muistse Ugandi idapoolses osas Urvaste kihelkonnas on lauluviisid väga meloodilised ja kaunid. Ja kuulame Helmi Willi esituses samuti vaeslapse laulu karjase laulu aeti Ma mõtlen oma kulla. Äkki mu mõned aeti mõned kuuldwarrain varrain, Valg antimul peiu antiibeeioobikivid, skand, liaalakanud, liialakariaavid, oles Moloal nooles olnu oma imelääni. Kand liialakandli alakar ja mooru võõras, ainult Veiu võõrassaabee joobik, vitsakand, ljalakan, pliialakariaavitsa anud luu avanud luu. Näed seal rähn ja kutt anud liha, ime anud liha ööd ellu, kööki, köököötel tühe. Karula kihelkonnas nimetada võiks Els püssi ja Neid laule taas jõuame laulda pühapäeval rahvamuusika, pärastlõunal, aga siis Ugandi viimase oletatava kihelkonnapaari Otepää Kaneti juurde. Kuulame kanepi kihelkonnast. Ta on pärit kooraste vallast, karstikülast laulu oled sina enne mulle tullu. Olles sina in, ju ta mulle tullu ja ta mulle tullu iili mulle Tolloy males sulle ammu ja ta ääre teen ja ta are teen faili, tar teen ju ka naa moonest ja ta kambre teen ja tagambre teen faili kambrätenney, partsi moonest ja ta paaripannu ja ta paaripannu iili, paaripannoi ja rästa moonest ja ta rästas. Jaa, ta räästas vihuiili, räästas viha ja Tre moones Dio trepi teen ja ta trepi teen. Iili trepp teedenney. Siis see sääd nõunio edasi iidi säng, joo edasi, iidi säng. Iili siidisäng. Munadest algab uus elu ja kui nüüd kujutleme seda imelist maja ette, kus kohal igalt poolt rästastest ja tratist kõikjalt on ärkamas uus elu siis on tõesti imekspandav see armastus ja austus kõige elava vastu, mis meie lauludesse on kätketud ja harjumist sellise üllatava mõtteviisiga, kus iga järgmine mõte võib-olla hoopis erinev eelmisest algab juba lapsepõlvest peale. Nii on siis meie Ugandi viimaseks lauluks laul, loomad teel sele laulab hella keemia, ta on õppinud selle kanepi kihelkonnast. Siis viidile siidile, siidile. Hiilollid Kuräpini, Kuräpini, Kuräpini. Viidil tepi tati Tätti. Kas koodi kangast, kangast kangast, hiir, rätt, hai, hai, bai jänes, jätkaslanga langa langa orav, musksetar, reDarr tarre kah korjaskande kande kande suusigi Tseeerruuga, Ruuga Ruuga ai oinast vet tuumavett tuuma, tuuma, Oinas sütel. Selle laisa oina lauluga jätamegi hüvasti Huandiga ehk Ugandiga ja lähme siis edasi ida poole mõistesse algata palvesse ehk Võrumaale. Valgata palvet on püütud seostada Valga linnaga ja teiselt poolt ka Põlvaga. Aga pole ju ka võimatu, et ta tõepoolest tunud Valgas kuni Põlvani ehk siis haaranud kokku kõik need viis põlist kihelkonda Võrumaalt Hargla, Rõuge, Põlva, Räpina ja Vastseliina ja mingi osa siis ehk ka Setumaast. Ja esimene laul ongi seal Valga poolt Hargla kihelkonnas, tema ootab koju ja kuuleme seda Tallinna muusikamaja laste esituses. Ja kuulame nüüd, kuidas sellel põlisel laulu alal Koiva jõe ääres sama teema kõlab, minna kokk ka esituses vaeslapse laul võõrasema võhkluvema, kuidas võõrasema ja kuidas oma ema last koju ootavad. Võõruseks eeme võhlu, Eeemm rasv armuli nägi, eks kaues tuulevad veel nüüd välk pandeks Kiievi kirstu kannuga see nurga peale. Tuulesuuri sööja suuri sööja, suuri ju ja väleta süü härja söögidel, laiu härja joodi talveks tooge võtuubriga, kandke paari pang ka oma aegs ime. Mu ema oma helde, armuline nägijaks kaues tuulevad veel nüüd välkuvad võtteks kiievi kirstu päält kannuga Se nurga pealt joopyotoole tütar jokk jokk allus Ghanas pandeks piine pees õnnemmeli hakese löögi NM. Ta lööks toogetoobiga hakanud ka kanniga. Kõige tuntumaks on Võrumaa saanud ilmselt oma pillimeistrite poolest ja nendeks on. Vennad Kriisa, oreliehitajad ja August Teppo lõõtspillid on kõrges hinnas ka kaugel väljaspool Eestit. Nii lõpetamegi tänase saate August Teppo lõõtspillimänguga teistest pillimeestest ja pilliehitajatest Toivo Luhats Sist. Tema õpilastest saame näha ja kuulda pühapäeval rahvamuusika pärastlõunal kella kahest kodulinna majas, 25. veebruaril.