Tere ja head uut aastat siit vikerraadio stuudios soovib maris Johannes. Pühade-eelsed kiired päevad on õnnelikult üle elatud ja nüüd aeg iseendaga aru pidada, et kuidas edasi. Tänase pühadekava järgnevas tunnis tahan teile vahendada mõttekatkeid ühelt detsembrikuiselt arutelult. Kui räägiti ei rohkemast ega vähemast kui eliidi rollist ja kohustustest pole meil oma sünnipärast eliiti aristokraatiat kusagilt võtta. Ja vene aeg on meie rahvas solgutanud. Pettunute armee on tänaseks nõnda suur, et kaks kolmandikku eesti rahvast ihaldab, ihkab kõva käega juhti. Ja see on tõsine kriisi märk ja märk sellest, et eliit ei ole olnud oma ülesannete kõrgusel. Tänases saates kuulete kõnelemas Marju Lauristini, Peeter Oleskit, Mart Kalmu, Mihkel Muti ja Tartu Ülikooli tudengeid. Kes on eliit? Kuidas defineerivad eliiti sotsiaalteadlased Marju Lauristin. Alustaks aedaksime üldse probleem eliidist on moodsa ühiskonna probleem traditsioonilises ühiskonnas kus inimesed olid selgesti jaatavalt sünnitanud otseselt erinevatesse ühiskonna lahtritesse olid üsna selgesti määratletud need, kes on kutsutud ja seatud, neid nimetati aristokraatia aristokraat Peaks. Ja üldiselt ei olnud vaidlusi selle üle, kes või mis on ühiskonnas eliit. Täna see niisugune kindlaks määratud, just nagu looduslik hierarhia muutus küsitavaks, hakkas lagunema muutus konkurentsialaks kuna tekkis arutlusi selle üle, kes on siis väärt. Kes on tõesti selle määratluse kohaselt ühiskonnas kutsutud ja seatud kõige esimese sellisel sotsiaalteaduslikult nagu pädev eliidi käsitluse me võime lihtsalt barettole, kes 1935. aastal teatavasti alguses Euroopas massi ja eliivi probleemid olid väga praktilised, väga aktuaalsed, arendas välja eliiditeooria moodsas ühiskonnas. Tunnistades siis, et tõepoolest on vältimatu, et ühiskonnas on olemas sotsiaalse hierarhia tipp tippkiht nii-öelda ja selles tippkihis võib eristada siis vot neid, kes on tipus selle tõttu, et nad omavad või nad valitsevad ja teisalt neid, kes omavad vaimu, neid austatakse ilmanda, tooksid praktilist võimu. Eesti ühiskonnas sõltub eliidi hulka pürgija edukus sellest millisest perekonnast on pärit, millisest koolist ta on õppinud, milline on tema akadeemiline ja korporatiivne taust. See on selgemast selgem tsitaat ühelt meie tänase kultuurieliidi tippkümnesse kuuluvalt mehelt Mihkel mutilt. Isiksuse tasandil on rahvuslike liit suuresti enesetunnetuse küsimus valitud identiteedi küsimus, nii nagu on vastata küsimusele, kes on eestlane. Aga see on teine jutt ja tänapäeval on palju inimestele identiteete. Nii et postmodernistlikus maailmas ei ole rahvusliku identiteedivalimine mingisugune kohustus. Aga kui lihtlabaselt esimese mõtteajal keegi küsib, kes on tänapäeval Eestis eliit, siis ma ütleksin, et ja eliit on meil välja kujunemas. Osaliselt kordub aastast aastasse, osaliselt uueneb, tuleb värsket verd, sinna kuulub tuuri poliitika, sõjaväeteadusringkondade tegelasi ja liitu. See, kes käib presidendi vastuvõtul näeme. Kas eliidi kohustuste hulka kuulub vaid presidendi vastuvõtul käimine? Julgen kahelda koos moralist Mihkel Mutiga. Aga kuidas eliti ära tunda? Marju Lauristin? Neid omadusi pidava eliidile Sis omistatud ei olegi nii väga palju, nad on üsna selged. Näiteks Moska 39. aastal juba tõi välja, et eliiti iseloomustab teatud jõukuse aste siis teatud päritoluline eri erinevus siis tavaline või ka mittesõjaline tsiviilvaprus ja suuremat teatised. Aga lisaks sellele räägib ta veel teatud sellises tegus nagu sidusainest sotsiaalsest keskkonnast, mis tagab selle, et eliit Teid on tunnustatud ehk teiste sõnadega, ühiskonnas on olemas teatud eliidi mudel, teatud ootused käitumisele teatud ootused nende inimeste suhtes, keda siis ühiskond võtab omaks kui eliiti ehk teiste sõnadega juriidiline omane teatud legitiimsus. Võib-olla on mõnevõrra isegi üllatav seemned eliidi suhtes üldiselt ei räägita sellest, et ta on kõige vabam. Pigem räägitakse sellest, et ta on just see osa ühiskonnast, kes ennast võib-olla kõige rohkem allutab ühiskonna normidele, tuletades oma sellist noh, nii-öelda eeskujuks olemise vastutust. Stop sotsiaalteadustesse teeme nüüd pausi et rääkida inimese ehitatud keskkonnast kui elulaadi peeglist. Kunstiteadlane Mart Kalm. Kõigepealt midagi ei ole teha, et ehitatud keskkond Eestis ajalooliselt ei ole, mitte Eesti ühiskonna ehitusmõttesünnitis nii palju, et pikka aega eestlase ehitus mõtte piirdus oma taluga ja mõisad, lossid, kõik see on võõras olnud. See on huvitav, et kuidas kolmekümnendail aastatel just näiteks munamäe vaatetorni ehitamise üks põhjuseid oli see, et, et kui on niisugune pätsi-aegne rahvuslik õhkkond, meil on samal ajal transport, Avenega tekivad koolilastele bussiekskursioonid ja mitte midagi Eestis ei ole lastele näidata loss vale näidata, kindlasti varemed on muidu toredad ronida küll, aga loogiliselt vale. Keegi ei peamõisa veel. Kultuuriväärtuseks on sakste vänt, mida ma siis näitasin bussiekskursiooniga, lähed selle kõigekõrgemaga künka juurde ja, ja siis Wonitooni otsa ja sealt saab siis Isamaa ilu hoieldes. Nüüd tegelikult esimeseks Eesti ühiskonna selliseks tõsisemaks ehituslikuks eneseväljenduseks kujunes sajandi alguses Vahva majade ehitamine, olgu nad siis Tartu Vanemuine, Tallinna Estonia, Pärnu, Endla ja nii edasi. Nüüd sellele järgnes esimene kohalike eestlaste oma kodu oma koduajamise laine, mis on 30.-te aastate alguses. Kui üks asi, et majanduskriisiolukorras ei tasunud enam raha pangas hoida, vaid ta tuli juttu kinnisvara, kas see paigutada. Ja seetõttu kolmekümnete aastate algus on selline massiline eestlaste koduajamise periood ja huvitav on see, et see langes kokku ka täpselt esteetilise Muhanguga Mil modernistlik esteetika jõudis Eestisse, kui vaadata, siis see kodukujunduse nõuandekirjandusel laviin 30.-te aastate alguses on pretsedenditu kogu nii kogu Eesti ajaloos ja sinna juurde, seega 32. poolel haakub ka kodukaunistuskampaania millesse noh, tänapäeval on võib-olla natuke üleolevalt suhtutud, et ta on üks selline autoritaarse režiimi toimimismehhanisme. Ja see on tõsi. Aga me peame tunnistama, et sellises olukorras, kus need niisugused noh, poksi rehetares tulnud eestlased nüüd esimest korda nagu paketile hakkasid harjuma ilma siis nad siis nad vajasid Nikast prosalt autoritaarse režiimi Suntsiviliseerimist. See Pätsi kodukaunistuskampaania pakkus. Ja ehkki see oli niuke eestlase Suntsiviliseerimise liikumine, siis ta paraku jäi nii lühikeseks, et mingit hekid, mingid majad on ema väevitud ja mingitesse inimestesse ikas niukene puhtuse, Havimusega sisse süstitud, aga mitte väga sügavale. Nüüd nõukogude aeg tekitas totaalse intolentsuse ja, ja selles mõttes keskkonnas suhtumine oli üsna ükskõikne keskkond nagu praktiliselt suurt kedagi ei huvita. Nüüd kui hakati ehitama uut Eesti ühiskonnalainete, siis siis tellijate põlvkond totaalselt vahetus välja. Noh, ma usun, et nüüd me võimega kerge tragikoomilise noodiga tagasi vaadata, kuidas nende uute tellijate sellised ehituseelistused tasapisi kujunesid, kuidas asi hakkas peale sellega, et tehti neid keldripoode, siis me tegelikult näeme tänavapilti risustavad, eks ole ja me vaatame, kuidas nad on odavalt tehtud ja kuidas nad Keva, millistest plaatidest tehtud trepiastmel, kes tänaseks on kõik katki läinud, rõõmus, koledad, esimese plekk uksed, mis võiks olla kõige odavamat pandud ammu roostetanud ja naftaga niuksed nukat või samakeelse putkade arhitektuuri kohta sellele 90 90.-te aastatel massiline kotte või remont ja selline kodu kodu uuendamine kus siis P9 infiks peamiseks ajendiks oli see, et nõukogude aegsed tüüpkorterid, mis on üsna väikesed ja mõeldud tänapäevalgi, tegelikult ma arvan, et madalapalgalistel üliõpilastel, pensionäridel head ja muudkui head ökonoomselt sees elada, sest kõik ei saa endale, noh, kõigil ei peagi olema suur maja, aga nende skaute võttis seinte vahelt välja lõhkumine ja massiline akende väljavahetamine, vot sellega on, nüüd on niisugune laiema probleemina need vaba ka uue vaba ühiskonna lastehaiguseks, see on see sügav veendumus, et kõikide uued asjad, see on alati hea ja hea, parem mis tegelikult nagu üldse ei sobi kokku kaasaegse eurooplase mõttemaailmaga, mis näeb nagu vanas ja vana kohta tegemiseks mõtet, mis on nagu säästliku arengustrateegia, aga kui sa oled kogu aeg Nõukogude kõigest ilusast läikivaid ja sile pind, sest ilma olnud sa tahad saada ja, ja ütleme, et noh, et, et kui see niisugune kaheksandate aastate lõpul oli sellest niukestest, kas valuutapoest esimesest Soome veidike ostetud, kohvimasin see rõõmuallikas, siis 90.-te aastatel jäägesite plasmas raamiga aknad Eliidi määrajaks on suuresti meedia, vähemalt segab ta osavalt vett. Aga kas eliit on üks või on tegemist mitmeeliidiga? Marju Lauristin tõi välja kolm olukorda. Esiteks kui on mitu omavahel rivaalitsevat eliidi gruppi. Teiseks kui liit on täielikult ühtne. Ja kolmandaks bluuraristlik eliit, kus kokkulepped põhiväärtuste pinnalt nagu demokraatia, vägivalla taunimine, need kokkulepped on seal võimalikud. Ja näiteks nõukogude olukorda Eestis on iseloomustatud ka uurijate, vot sellisena, et oli tegemist kahe sellise totaalse liidriga, ühelt poolt oli siis nii-öelda nomeklatuur või tõepoolest totalitaarne ametnik eliit ja teiselt poolt oli ta sama, võiks öelda ühtne ideoloogiliselt ühtsena rahvuslik kontraeliit kusjuures kummagi puhul sisemised, sellised nii-öelda erimeelsed sisemised sisemised realiteedid ei olnud märkimisväärselt. Ja kolmandaks, siis on räägitud Bloralistlikust eliidist, kus tegemist on küll konkurentsiga, aga selle nii-öelda taustana on siiski võimalus manservideerumiseks konsensuseks ühiskonna põhiväärtustes just nendes, mis puudutavad demokraatlikke aluseid, demokraatlikult väärtusi ja väga oluliselt ka vägivalla vältimist ühiskonnas, võimalust kokkuleppeks teatud kriitilistes olukordades ühiste väärtuste nimel. Ja muide Eesti eliidi kohta on tehtud ka praeguse nii-öelda eliidi kohta uuringuid. Üks Norra politoloog, politoloog Anton Steel on 96. aastal teinud Baltimaade liitile võrdlevat uuringut, küsitlenud neid. Ja ta on näiteks toovad välja selle, et Eesti noor veel küllaltki välja põõnata liin on suhteliselt võrreldes teistega enam lähedal sellele viimasele suunaristlikule mudelile. Kuigi noh, me võime muidugi ka sellele vastu vaielda, aga võrdluses teatud tendentside järgi tundub see nii ja samuti ka toob välja, et Eesti eliit on vähem autokraatlik kui Läti ja eriti Leedu eliidid sellesama küsitluse tulemustele. Kuidas meie eliit elab? Uudishimulik kuulaja ehk on lehitsenud seltskonnaajakirjandust. Kunstiteadlane teeb omi tähelepanekuid Mart Kalm. Aga see eliit on niimoodi kiiresti kujunenud, siis ka nende eliidi elamisharjumused on väga hüppeliselt praegu muutunud ja seetõttu on huvitav vaadata, kuidas Eesti eliit on juba viimase 15 aasta jooksul kolm kolm-neli korda kodu vahetad. Kui enamasti hakkas peale kaheksakümnete aastate keskel nende nõndanimetatud lollidemaa arhitektuuriga, mis oli siis selline erakordselt energiamahukad, paksude seintega kolmele põlvkonnale igaveseks ehitatud betoonkamakad, millel on, milles peab olema niisugune kohutavalt paksud seinad, paljud soomlane ta on hästi ebaökonoomne, aga ta tundus tol hetkel vot see niisugune turvaline. 90.-te aastate keskel tekkis uueme palju ökonoomsem. Ideaalparaku, aga hakkasid seda ellu viima jällegi needsamad kinnisvarabürood. Ja tegelikult me võiksimegi kord üheksandat aastat elamuarhitektuuris uuest laias laiast piirdes, nimetadagi siis lollide maast kinnisvarakülal. Nüüd ühes majanumbris. Arhitektuurikriitik Andres kurb on väga veenvalt päeva tõestanud seda, kuidas kinnisvara biood püüavad meile pähe määrida ideaali kodust. Aga me tegelikult selle kodu taga seal ei ole tegelikult seda kodu või seal sees on niisugune, noh müüginipp on kodu. Et seal taga tegelikult on võimalikult odavalt ehitatud maja, mis tegelikkuses ei vasta parameetrite poolest nendele kodukriteeriumitele, mida me ootame. Samas tuleb aga kurbusega nentida, et kui nad ehitaksid, kui kinnisvaeva biood ehitaksid kinnisvaeva külasid kvaliteetsemalt, siis neile lihtsalt selle ollakse nii palju kallimad, et nendele ei jätku üks ostja. Tänapäeval on väga populaarseks saanud purgi öökäsitlust selle kohta, et võib vaadata ka eliite kolmel erineval dimensiooni seal siis sellise dimensiooni, majanduslikku dimensiooni ja siis kultuuriliselt poolsel dimensioonid kui kolm eri liiki kapitale omavaid. Ja siin on ilmselt väga suur erinevus väliste välja kujunenud vanade eliitide ja stabiilse arenguga maade ja selliste ebastabiilse arenguga mitmeid ühiskonna uperpalle läbedegevat ühiskondade vahel, nagu meie oma stabiilse pikaajalise arengu tulemusena. Kolm erinevad kapitali liikumise spordi, ärge poliitiline, majanduslikke sümboolne koonduvad ühe ja selle sama noh, nii-öelda tippkihi kätte võib oletada, et inimene, kes on tipus jõukuse, on ka tipus harituset ta omab ka sümboolset kapitali piisavalt, et olla tipus ja tal on ka siis võimalus omada poliitilist mõju. Samas kui sellises turbulentsis ühiskonnas võib olla üsna iseloomulik see, et vähemasti ühiskonna silmis rikkad rõõmu rumalad võimulolijad on ebamoraalsed ema sedasama sümboolset kapitali ja targad, oma hõimuraha. Ja siit ka siis meie probleemide juurde. Kõigepealt vana eliit on hävinud või hävitatud ja selle tõttu praegu valdavalt on tegemist siis sellise uue eliidiga kelle kohta eesti rahvas sagedasti kasutab väga ilmekat väljendit tõusikud. Samas selles üleminekuühiskonnas, kus siis need vanad mehhanismid ja neid tuleb nagu taastada. Need uued mehhanismid ei ole selged. Puudub ka see välja kujunenud eliidi mudel ei ole nagu selget, ühtset, nii-öelda tunnustatud arusaamist, mis muudaks eliidi legitiimseks. Ja need mehhanismid, millega tippu jõutakse, on avalikkuse silmis kahtluse all. Nii majandusliku jõukuse mehhanismid kui poliitilise võimumehhanismid kui ka kultuurilise mõjumehhanismid ei ole enam või veel või üldse mitte üldiselt tunnustatud mõistetav. Räägime ikka eliidist ja teoreetilise jutu sekka näiteid elust ja kirjandusest, nagu neid esitas poliitik ja kirjandusteadlane Peeter Olesk. Betti Alver-l on üks poeem lugu valgest, sest mis on avaldatud 1931. Selles on üks tegelasi. Kunstnik, kriitik, peep, haki prill, kelle kohta luuletaja ütleb, et ta tundis tõusikuid eliiti. Minu arvates liidest rääkimiseks tuleb võtta kõrvale mõned teised mõistete on väga tähelepanuväärne, et talvel 31. aastal juba see teine vajalik mõiste nimelt tõusik, on sees. Praegune aeg seda sõna üldiselt ei armasta. Ta kasutab teisisõnu nagu rikkur või väga vanasõna valge krae. Või isegi pintsak klipslane. Aga ega ta sellega probleemi ära ei kaota. Tõusiku alla. Ma pean silmas niisugust tüüpi, kes on. Kellel ei ole vaimsed väärtuse ja kes ei saa, et ta naljakas muidugi tingimusel, et ühiskond ise oskab naerda. Sest naer ei ole üldiselt karistav. Kuid ta on hoiatav ja naer. Oma kõige paremas funktsioonis tähendab tegelikult ka mõistmist ja järelikult ka mõnel juhul andestamist. Kui te tahate personaalset näidet selle kohta, kes võiks olla tõusik nende nurkade alt, et see sisaldaks mingit hinnangut siis väga paljud ei saa praegu Eesti ühiskonnas aru. Mida teeb Tallinna linnapea Jüri Mõis minu seisukohalt, Jüri Mõis tõusik. Ja sel juhul lähevad paljud asjad tema tegevuses ka teatavasse skeemi mida ajalooliselt maksab endale selgeks teha ja mille pealt ei tohi kiiresti hindeid hakata, panema halbu hindeid. Nii et see ei ole mitte hinnangu, et see on, ma ei saa arusaadavaks tegemine. Tema seisukohalt saab hästi suures ja arenevas linnas. See on tõusiku eesmärk alati olnud, kuigi see ei pea olema linn, vaid suur keskus. Niikaua, kuni tõusikud on tekkinud, tahavad nad alati ära sealt, kust nad on pärit ja sinna, mida nad nimetavad võiksid nimetada. Iseenesest ei ole selles mitte kõige vähematki. Huvitav töö aga on vaja kaevata teist mõistet mida samuti meie ajal ei kasutata. Ja mis on ka Alveril olemas, kuigi mitte täpselt samal kujul on vaja kindlasti ka mõistet mööbel. Me ei kasuta, nagu öeldud, seda sõna enamasti kasutame mingeid abikujundajaid nagu karvased ja sulelised või midagi. Aga halveril on olemas ühes teises luuletuses, mida ta alustab järgmiselt. Kui rahvas harjunud jooma halbu viinu. Kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks. See on see pööbel, kes sõja ajal käitub nii, et ta tahab igal miitingul. Teine ja ohtlikum tunnus on see, et tegelikult see pööbel, keda ma antud juhul silmas pean, tahab elada ja oskab elada ega oskagi teistmoodi elada, kui ainult mitmikmoraali järgi. Möödunud Me sõitsime kindralleitnant Johannes Kert tega külla, ühte peresse. Meele paati lõunat pakkuda ja paluti senikaua, kuni laud on kaetud, väljas aias, oodata, ringi vaadata, me vaatasime tsemendile, tegelikult mulle tundus, et meid hoitakse tuhast teadlikudki, et seal toimub veel midagi peale lauakatmise. Pärast või välja, mis siis juhtus pereisast, kes seal vana Saksa sõjaväes teeninud mees on saanud veendunud savisaarlane, tal oli toas, kus me sööma hakkasime laiali Savisaare ajalehe kesknädal numbreid. Ja ta hakkas neid hirmuga ära peitma. Aga see on mitmikmoraal, kõlbab lugeda, kõlbab ka näidata. Ainult see saab olla moraalne jällegi teisest küljest seesama pööbel kisub alati mingil määral alla. Ja siit minu positiivne või õieti siis mõistev suhtumine tõusikusse, kes ei taha alla vajuda, peab üles tõusma ja tõusik teeb selle manöövri ära. Selles mõttes on muidugi ka vabad aga ainult selles mõttes vabad, need, keda allavajumine ei pane kunagi vaevamas, nad ei saa alla vajuta. See on see, millest eliit teatavatel juhtudel ka lähtub. See ei ole ideaalne lahendus, et sa võid olla sellest küsimusest vaba, aga sa lihtsalt oled, seda. Võtame näiteks vürst Volkonski. Ta on siiamaani lapsik ja elanud pilla-palla. Kõik, mis ta teeb, keegi arvatetari uuriku järglaste hulgast välja, sest ei ole võimalik. Ja keegi ei saa temalt maa vürstliku päritolu ära võtta. Tõsi, ta teab, et arvatavasti saada kunagi Venemaa keisriks. Lulikovitsid selles liinis kaasa ei tööta. Aga. Volkonski ei pea vaevama küsimusega, kas malev, vürst või ei ole. Nii nagu tõusik peab ennast vaevama pisut küsimusega. Enne oli. Ja kas ikka veel annab tunda? Veel kord niisugune vabadus ei tarvitse olla väga mugav seisund sest ma ütleksin niimoodi, et sellist vabadust kasutavad lõhed, kellele meeldivad traksid ja traksidega tüüp on alati pisut lõdvem, kui püksirihmaga tüüp. Seal all teatavat piitsa, mis sunnib sind tegutsema nii et sa allapoole Kuidas see siis nüüd antud kontekstis tähendab pealkiri on mina ise või, või keegi teine? Tähendab seda, et ükskõik millist seisust me nende hulgast, mida ma kirjeldasin, võtame seal on probleemiks alati enesemääratluse, kõik kuus. Ja nagu öeldud, vaba, selles mõttes kindlam ja julgem on tüüp, kellel enesemääratlusega raskusi ei ole. Aga see tähendab seda, et niisugune tüüp peab siis ka kuskil olema välja kas ise või tänu oma eelkäijatele. Teisest küljest, ma arvan, et teema asja liiga lihtsaks. Kui me eeldame, et, Integreerida ja ainult minu arusaamist mööda eliit eeskätt diferentseerida, mis on täiesti normaalne. Sest me tahame ühiskonda, mis oleks isiksuste ühiskond. Isiksust peab olema diferentseeritud. Ta muutub uuesti massi inimese ühiskonnaks selleks, mida me peame eitama, sest see on meid halastamatult tapnud. Aga see tähendabki seda, et kui me eliidist räägime siis see isiksusliku külge diferentseeruv külg tuleb seada esiplaanile. Ja järelikult me peame teised mõisted, millest mina käsitlesin siin ainult mõnda juurde võtma. Igasugusele hierarhia-le kuulutab postmodernistlik ühiskond kadu. Pole enam püramiidimudelit, millega ühiskonda seletada ja järelikult ei saa me eliitiga olematu püramiidi peale istutada. Selle asemel on võrgukujuline hajaühiskond oma mõjukeskustega mis võivad tekkida ja kaduda. Kas hierarhia kujunemine, eliidi kujunemine on sellises postmodernistlikus ühiskonnas kultuuriliselt üldse võimalik? Selles on küsimus. Seda enam, et mängu tuleb ka karnevali eliit. Siin ongi meedia väga oluline, nii traditsiooniline meedia, eriti räägitakse televisioonist selles suhtes, aga seda rolli ta läheb ka, igasugune muu meedia, mis toob nii-öelda eliidi tagatoa avalikuks ja tegelikult hajutab selle teatud noori eliidi ümbert ja toobeliidi selles mõttes nagu massi hulka ja isegi vastupidi, mitte ei näitaja eliiti, kui teatud kõrgemat tõsisemat karakterit omavad, vaid pigem madalamat, niisugust karakterit omavad. Ja me võime tähendab, et meil on mitte enam eliitvaid prominendid, käsid moodustavad antud mitte Pareto vaid pahdiini järgi ise loomustatava kontraeliidi karneval, eliidi näiteks sellised tuntud isikud nagu kaalutanhammer veel, Sven Kivisildnik, vennakuetkad, kes moodustavad siis Eestist nagu selle tuntuse tipu võiks öelda mingis mõttes teatud karne valeliku pildi sellest, mis valitseb Eesti ühiskonna meeli. Ja siit siis ka, et inimesed, kes on reaalselt mingisuguses tipuskased võimu tipus ma hakka nimesid nimetama samaga, aga mõnega genees seostub kujutlus teatud piiri peal olekust, selle siis nii-öelda reaalsusele karme valeliku piiri peal olekust näiteks küsimust mad teostuses, küsimus sellest kas ühel või teisel reaalselt eliidi positsiooni vale, ühtlasi positsioonil oleval isikul. Kas tal kõlbab otsesest sõnu osa võtta karnevaliks, näiteks vaimist liivaladudes. Need on Eesti ühiskonnas niisugust väga imelikult ebaselget piiripealsed olu, varade kohad, mille suhtes puudub nagu ühine arusaam. Ja nüüd teile kuulamiseks katkeid Tartu Ülikooli üliõpilaste ettekannetest, kes uurinud meie meediat, päevalehti ja seltskonnaajakirjandust selle põhjal aruanne akadeemiale, ehk milline on meie majandus ja poliitiline eliitajakirjanduspeeglis? Majanduse liit, kõigepealt karnevalirongkäigus ja seltskonnalehtedes, Jüri Tark peas. Jääb mulje, et need ja need inimesed, kes seal esinevad, seal on kindlasti väga palju vaba aega. Nüüd on perekonnainimesed nad nagu põhimõtteliselt nagu elavate nagu peost peoni. Et nad on just väga lõbusad, energilised, vahetud, neil ei ole seal mingisuguseid probleeme suhtlemisega, siis see vastupäevalehtedes mulje jääb, et päevalehtedes kaastatav ärimees on tõsine ja kuid distants keerunud. Tõmmatakse nagu niisugune piir, kus kohalt edasi on nagu eliit. Ja sihuke suhtlus nagu tavainimesega on praktiliselt olematu. Ei saa mööda minna Ekspressist. Omapärane Ekspressi puhul on kindlasti see armastatakse seostada kuritegevusega. Eesti majanduseliiti rõhutatakse seda, et inimene on aktiivne mitmel alal hästi, paljudes nõukogudes on meil siin mitmeid tegelasi. Kindlasti on inimene, keda kujundatakse Ekspressis mees ja mulje jääb, et inimene on väsinud. Sahkerdajad tegeleb mitme asjaga, ta ei jõua midagi teha õieti ja, ja samas on, ta peabki ajama kuritegevuse probleemidega, eks ole. Ekspress naudib seda, et ta saab kirjeldada, kuidas mingi inimene olen oma karjääriredelil kiiresti tõusnud ja seejärel kiirelt langenud. Võttes neli põhilist, aga mis saab Eesti meediat analüüsides majandus riigi kohta nagu meelde? Kindlasti on inimene suurettevõtja ja mees ja kindlasti väga suure kaliibriga, need näiteks võiks olla Indrek Neivelt. Jääb mulje, et majanduse liit on väga ebastabiilne ja näide, sellest võiks olla Andres perekond, välja arvatud muidugi seltskonnaajakirjandus Öeldakse eliiti kui väga distantseerunud gruppi, kes üldse ei tegele nagu siukse tavaeestlase geimidega neil neil on hoopis hoopis teised mõtted, nad nagu ei liigu selles sfääris. Oleks olnud arukas ja kriminogeensus väga suurel osal muidugi Ekspress ei mõjuta, see on see niimoodi. Aga. On ka kindlasti üks parameetreid, mis kogu meedia analüüsides silma. Näide võiks olla. Poliitiline eliit, nii nagu ta ise ennast aastaraamatu ankeedis kirjeldab ja mis jääb domineerima ajakirjandusest. Kaspar küünarpuu. Nende raamatute põhjal siis on Eesti eliit poliitike, nelja-viiekümnendates aastates meesterahvas alustanud oma karjääri 10 kuni 15 aastat tagasi ning on selle aja jooksul enamasti tegelenud ühe ja sama tegevusalaga. Kahtlemata on liitpoliitik haritud hariduses, vähel figureerivad Tartu Ülikool ja Tallinna tehnikaülikool, juurafilosoofia ja sotsiaalteaduskonnad ning liit, poliitik vardab, valdab võõrkeeltest inglise, vene ja siis soome keelt. Eliit on mitmekülgne ning üsnagi tegus. Ta kuulub seltsidesse ühingutesse liitudesse, nimetab siis oma vaba aja sisustamise viisideks kirjandust, teatrit, muusikat, kunsti, sporti. Kuid kui mäe siirdume ajakirjanduse poole, siis näib, et poliitikud peamiselt siis seostatakse just võimuvõitlusega. Ja sellel puhul siis poliitik ei vali vahendeid päevalehtedes. Ja meie uuritud Postimehes on siis just härra Reinwoogist näiteks kõige rohkem juttu tema kõrval Jüri Mõis, Edgar Savisaar, Elmar Sepp ja Mart Laar. Näiteks ajaleht Postimehes iseloomustab väga sageli poliitilist eliiti ja nende tegevustest fraasidega. Tahab võimu haarata, annab lahingu, himustab ametiposti. Teisalt rikub poliitik liikluseeskirju või kuritarvitab oma positsiooni ning on seotud skandaalidega. Tihti on siis jällegi fraasid kõhkleb jätkuvalt või vahetab leeri mis näitab siis poliitiku ebakindlust. Aga loeksime pelgalt seltskonnaajakirjandust, siis jääb poliitilisest eliidist mulje kui väga mõjukast ja üüratult jõukast seltskonnast. Näiteks siis poliitiline eliit kõige sagedamini seltskonnaajakirjanik seltskonnaajakirja kroonika veergudel, siis kätleb 11 tippjuhtide konverentsil. Ta viib oma last, liit erakooli. Joonistab koduma kodulinna majas Linda või siis lõunaldab. Arvamusliidrite püsis lõunal. Samas määrata Eestis suhtumiste liiti talupoeglik pärimustalupoeglik suhtumine. Ühelt poolt iseloomustab seda siis niisugune konservatiivsus tõepoolest arusaamisele, et noh, see on niisugune noh, nii-öelda pereisa paterna isiklik arusaamine, isa otsimine ja lehe poolt samas väga sügav umbusk kõigi nende suhtes, kes on välja nagu hüpanud nelise avanemisel ja rahulolukorrast tuntud anekdoot selle kohta kuidasmoodi põrgus teatavasti eestlased ei vajanud katlavahte tõmbusid ise tagasi ühest katlast välja ronis või siis tänapäeval meile väga hästi tuntud selline diskursus meie maad, kus nemad on alati üleval ja meie oleme all. Mis näitab sellist väga sügavat umbusku ja vastumeelsust sellise hierarhilise ühiskonnamudeli suhtes. Aga üks suisa sissepoole ülesanne on, on eliidi muidugi veel seda ma nimetan Tõrksa funktsiooniks. Vanasti oli stiisiline konservatiivsus, mõne elanikuna kihi läks maainimeste loomupärane omadus siis kahjuks enam mitte seda tänu massimeediale ja massikaupade levikule. Seepärast spontaanne tõrksus on kõikjal asendumas teadliku tõrklasega ikka mitmekesisuse säilitamise nimel, sest me ju teame, et populatsiooniga kultuur on seda elujõulisem, mida suuremad on selle sisesed erinevused ja kui altar kamee ütles, et provints ongi kangelaslikkus, siis täiendage teda, et eliit ongi tõrksas. Kuidas need on ikka selle rahvusvahelises, ega pean silmas neid väljapoole Maal tasandil toimuvaid tegemisi, sellega pakkuvaid funktsioone. Ma olen ise seda terminit rahvusvaheline viska ise oma romaani kaudu aidanud levitada. Seal oli peategelase, rahvusvahelise mehe missioon, Eesti viimine maailma dominant oli, oli ka Eesti ja peategelane ei eemaldanud tantsides kunagi oma orbiidilt rõõmsalt minema. Nõudmised, mida seoses lobaliseerumisega isikule esitatakse. Teid omadused ja oskused on ju suurepärased. Et vajaduse korral nii-öelda vanas kõnepruugis oma asi ette tuua Selles suhtes ei erine imperatiiv olla rahvusvaheline märkimisväärselt noor eestilikuste eurooplaseks saamise loosungist või nagu kirjutas Juhan Viiding luuletuses pojaga restoranis. Õpi keeled, kanna kübarad. Tahan rahvuslikku aadet mingil juhul tahaplaanile mängida, kaugel sellest. Ma rõhutaksin, et eliit ei ole üksnes rahvuslik eliit, ei ole üksnes mingi Samaaria meeste ühendus või Rotary või hääle väristajate laupäeva tulus. Eliidi järele valitseb konkreetses sootsiumis täiesti konkreetne tellimus. Elu ise nõuab eliiti. Eliidi järelturg. Alati on leidunud ühiskonnas inimeste kiht, kes mõtleb üldisemate asjadele ja, ja sealhulgas inimeste kollektiivse eluvõimalustele ja tunneb nendega kutsumus tegeleda nii, et sellest saaks nende eneseteostus. Võiks öelda, et eliiti on Eestis. Eestis on hea kuuluda eliiti. Siin on võimalik palju ära teha. Väikese rahva eliidile on alati selles suhtes palju suuremad võimalused kui suure rahva eliidil sest ka väikses ühiskonnas väikses kultuuris peavad põhimõtteliselt toimima Needsamad mehhanismid mis suurelgi rahval, et asja käigus hoida, aga tegijaid on nii palju vähem. Mõelgem isegi. Isegi presidendiks on Eestis saada 200 korda lihtsam kui Ameerikas. Ja lõpuks moraal. Nagu öeldud, mulle vähemasti tundub, et Eestis praegu on üheks suured probleemid, legitiimse liidri puudumine. Ja küsimus, kas see on võimalik ja kas ta on vajalik. Võiks öelda, et ta ei ole vajalik, kui me võtame sellise postmodernne käsitluse puht sotsiaalteadlasena võiksin öelda, et jah, ühiskonda täielikult eksisteerida ilma endal oleks sellest välja kujunenud Serarhilist struktuuri sellist tipp. Aga siis võiks küsida, et mis siis ühiskonnaga juht Ja. Vähemasti võimalik oletada et on ikkagi olemas teatud mehhanismid, mis vähendavad võimu. Need mehhanismid võivad olla tõepoolest seotud jõuga seotud tõepoolest karakteriga päevaga seotud teadmisega tänapäeval on sadu olla tehnoloog, kuulge, aga samuti infopankade valdamisena näiteks ja nii edasi. Ja kui ühiskonnast puuduvad sellised üldised legitiimsed, mehhanismid, mis muudavad selle võime avalikuks ja kujundavad teatud ootused ja teatud enesepiirangud nende suhtes, kes seda võimu omavad siis väga kergesti ühiskonnad laguemadi, sellisteks nii-öelda väikeste võimukandjate, väikeste mina nii-öelda juhuse saanute ümber kujunenud gruppideks ja nende vahel loomulikult kujuneb konkurents ja tegelikult võime rääkida seda, et teatud nelja kujunud tsivilisatsioon laguneb mingisuguseks uueks, selliseks noh, võib olla väga-väga ebastabiilseks, pole mingitesse uutesse struktuuridesse voolavaks nähtuseks. Ja minu meelest see niinimetatud postmodern olukord ongi selline vahepealne olukord, kust võib välja kujuneda pestamiseeruna mingisugune uus, stabiilsem olukorra. Aga mis on tegelikult ka suubuda täie sellisesse määramatusse väikerühmade võitlus. Ja võime küsida, kas Eesti seesama väike rahvas, väike riik, võidab ühest või teisest, kas ta vajab ühte või teist, kas Eesti vaja oma eliiti, kas ta vajab teatud korrastatust teatud sotsiaalsete, tead, kas ta vajab selgus nendest mehhanismidest või ta ei vaja seda? Mina arvan, et vähemasti praegu ta ajab juhul kui Eesti olemas juhul kui on olemas niisugune nähtus nagu Eesti, mis eeldab, et tal peab olema mingisugune arengu noh, nii-öelda arengu garantii, eesti keele, Nendesamade traditsioonide, kõige selle püsimine. Ta eeldab teatud korrastavad mehhanisme, eeldab ka teatud võiks ees eeskäijaid või eestvõitlejaid, kui me seda ei eta, kui me tume lähtuma globaliseeruvas maailmas, kus me neid väärtusi tähtsaks siis globaalsel tasandil globaalse eliidi kujunemine, midagi hoopis keerulist ja me oleme siin, räägime poolest hoopis teistest teistest teedest. Ja võime rääkida sellest, kas Eesti kui niisugune püüab olla kogu maailma seisukohalt tipus. Aga need on jällegi hoopis teised küsimused. Igal juhul tundub, et ühiskonnale on siiski noh, võiks öelda, rahuldust pakkuv kui tal on olemas samas võimalus austada oma kvaliteet, usaldada oma. Jõukaid ja uskuda oma vaimseid juhte. Niisiis, kui me ei soovi, et pääseks täielikult valitsema juhus, millel on ju ka vabadust mõistetud tuleks siis vist tunnistada vastutust, mis kaasneb mistahes võimuga ja mõjuga tehtavate otsustega. Valikutega. Meie tänane saatetund hakkab ümber saama. Need olid vaid fragmendid päeva pikk kusest missiooni konverentsist, kus üles astusid ka majandusmehed nagu Meelis Milder ja Hannes Tamjärv Metropoliit Stefanus oli seal juriste, omavalitsustegelasi. Aga täna aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Ja olgugi see eesti üks jumalast mahajäetud paik, kui Euroopa südamest Kopenhaageni ja Helsingi lennujaama kaudu Tallinna poole lendama hakkad kaasema väärib oma eliiti ja konjuste kõlinat on siin maal ikka terve skepsisega vastu võetud. Juttu ei ole mitte aisakelladest, vaid tabamata imest. Kuulmiseni.