Eile pärastlõunal esilinastus Tallinna kinomajas Hille Tarto dokumentaalfilm murru vangla kirjandusklubist. Kulg. Vanglamüüride taga toimuvast suurt midagi ei tea ja niisugune kirjandusklubi, kus eesti keele ja kirjanduse õpetaja Marii mets ränkade kuritegude ja pikkade karistusaegadega poistele kirjandust õpetab laseb neil luuletusi lugeda ja lavastab nendega näidendeid. See oli tõeline üllatus. Pärast esilinastust palusin filmi saamisloost rääkida selle autorile, stsenaristile. Hille Tartul. Nii sageli räägitakse juhustest ja saatusest. Ma ei tea, kumb, aga juhtus nii, et kaks aastat tagasi, kui ma tegin Eesti Televisioonis saatesarja kolmas tee, mis rääkis mittetulundusühingutest ja sellistest inimestest, kes maailma tahavad paremaks teha siis kohtusin Kehra inimestega ja Kehra rahvas teadis mulle öelda, et murru vanglas töötab selline eesti keele kirjanduse õpetaja Mare Reimets kes teeb seal noorte meestega istandus ringi. See pakkus mulle huvi ja tegin tookord hommikutelevisiooni ühe lühikese lõigu ja siis ütles mulle Peep Puks, kes seda nägi. Et Hille, sa pead sellest filmi tegema. Et see on hea materjal. Ja ma uskusin teda. Nii, nüüd see film on valmis. Muidugi oli kohe valmis seda filmi üles võtma Tor Arne kraam, kellele ma olen väga tänulik ja tema firma siis Taavi on stuudio. Nii et vot nii see lugu tekkis. Ma olin muidugi ise vaimustatud sellest, mis seal tehakse. Uskumatu, see on kõigile inimestele uskumatu, kes sinna satuvad, sinna klubisse, et mida tehakse vanglas, kuidas te leidsite need neli inimest sellest kirjandusklubist, kellest te tegite niisugused väikesed filmiportreed variandi samad soovitused. Aga tõsi, lõpus tuli üks noormees juurde, kes kellega lihtsalt mina saavutasin filmivõtete ajal kontakti. Ja paraku üks jäiga ära, keda me täna siin ei näinudki. Intervjuud andis, kuid millegipärast Ta oli valik, just selline. Nad tegelikult avasid ennast tänu sellele, et me olime pool aastat juba seda filmi filminud. Nad tundsid meid juba nii hästi. Me olime sõbrunenud, võiks öelda. Me saavutasime kontakti, nad usaldasid meid. Ja, ja mulle tundub ka, et vanglas olles on inimene on äärmiselt vastuvõtlik, heale, kindlasti ka halvale aga eriti heale. Ja meie suhtusime neisse ju hästi. Sellepärast nad küllap ka oma hinge tagant nii palju asju rääkisid, nagu nad rääkisid kõike paraku filmis küll ei ole, mis piiras, et kõik ei sattunud filmi. Esiteks aeg, teiseks alati teha valik, mis on tähenduslikum, mis on olulisem, see on paratamatu filmigrupp, tõenäoliselt käis õige mitmeid kordi murru vanglas, kui palju teil oli seda musta materjali? Musta materjali oli meil ikka umbes 16 17 tundi. Ja me käisime seal korda 10 vist. Võtter lausa ka ettevalmistusega käisime seal, materjali oli palju muidugi nagu alati. Raske koondada seda kokku. Kui ma tulin seda filmi vaatama, siis ma mõtlesin, et filmi peategelane on kirjandusklubi või õieti kirjandusklubi juhendaja, aga tegelikult peategelaseks tõusid need neli noormeest, keda te porterteerisid. Kusjuures, kui filmi vaadata, siis täiesti selge on, et filmitegijate sümpaatia ja toetus kuulub nendele noorele neljale inimesele. Mis te arvate, mis tundega võiksid seda filmi vaadata? Kuritegude ohvrid? Ma olen sellele mõelnud. Nad võivad vaadata hoopis teise poole pealt, kui mina. Ma saan täiesti aru, et need inimesed, kes on väga valusaid hetki üle elanud ja, ja on oma lähedasi inimesi kaotanud nad võivad isegi mitte mõista paljusid asju. Aga ma, ma siiski loodan. Mu eesmärk olnud selle filmi tegemise juures, et inimesed hakkaks mõtlema. Tegelikult öeldakse niimoodi, et meie saadame inimesed vanglasse, nad on teinud kuriteo, neid tuleb karistada. Me kõrvaldame need inimesed vabadusest me justkui niimoodi karistama. Aga tegelikult vangla, mida nimetatakse meil küll karistusasutuseks, ei ole karistusasutus. Sageli isegi on öeldud nii, et vanglas andistab pigem inimest. Tähendab, praeguses vanglas puudub parandamise võimalus see vangla ei paranda mitte kedagi, eriti see süsteem, mis meil praegu on, kus inimesed elavad tubadesse mitme mitmekaupa ja nii-öelda laagrivorm sellel vanglal. Tuleb leida selliseid kompromisse ka nendel inimestel, kes on väljaspool. Ka nemad peavad justkui andestama. Me peame sellest aru saama, et, et need inimesed tulevad ühel päeval vanglast välja, nad tulevad meie hulka tagasi. Tähtis on millistena, meie nad vastu võtame. Kui palju me ise aru saame sellest, kas me anname neile selle teise võimaluse. Raske, aga ikkagi tuleb kuidagi andestada, sest lõpmatuseni nemad ju sinna jää, nad tulevad tagasi ja, ja, ja see filmi nimi on kulg kahes mõttes, see on kulg nii, selles mõttes, mis toimub nende noorte meestega kes osalevad selles kirjandusklubisid, nad arenevad sisemiselt nii, nagu Mare ütles, nad kulgevad nad nad kunsti ja armastuse, selle armastuse läbimis, Mare neisse püüab anda selle läbi, peaksid kulgema, arenema ja tegelikult see kulgemine peaks toimuma ka väljaspool inimeste seas ka meie seas, kes me justkui ei taha sellest midagi teada, no nagu öeldakse. Inimest pole probleemi, aga ta on ju olemas, tuleb parandada kindlasti seda vanglas toimuv, arvan mina, esiteks. Ja teiseks muidugi ühiskonnas on suur suur karjuv vajadus armastuse järele perekonnas igal pool igal pool üksteisest hoolimine. See on nii tähtis minu meelest kõige tähtsam, mis on armastus. Filmi esilinastusel oli ka üks neljast murru vangla kirjandusklubi portreteeritavatest Siigitas. Tema karistus lõppes juulis 2000. Et ta nägi filmi esimest korda. Küsisin, mis tunne on ennast suurel ekraanil näha. Esiteks on seda päeva tavaline, harjumatu muidugi oli väga fantastilised elamused. Aga kui niimoodi võtta, siis mina nagu objektiivselt hinnata ei saa üldse. Osaline ei saanud üldse sellest sotti, aga midagi ma olin närvis, on erutanud. Ja sellepärast, aga seal noh, seal, kus mind ei olnud sama nagu säilitada külma verd nimetatakse, oli fantastiline, Filmselt tõesti, fantastiliselt olid nad natukenegi tõdede sealt välja, mis seal toimub. Teisel õpetaja Riimetsa kirjandusklubis käisite. No nii kaua, kui ta asutati, see oli mingi kolme aasta ringis. Kaks pool kolm aastat. Kas enne seda ka luuletusi lugesite? Kui omaette üksinda toas olles Mismoodi õpetaja, riis, metsa, neid kirjandus, tunnibu, teie maailmapilti avardada? Oligi see lisas nagu luuletuste näol, nagu julges singel õppisid ennast avaldama teistele. Õppisid, ütleme, inimestega varem olin täitsa kinnine, ei suhelnud omaette vaikselt ja siis läbi nende kirjandusklubi läbi nende suhtlust ja kõik see tuli ja ma hakkasin täiesti, ma õppisin suhtlema inimestega. Ma saan nendest aru, ma olen kuuma Mul on nad ära, ma saan, ma oskan suhelda enam-vähem. Äkki oskate nimetada oma lemmikluuletajaid, keda te üksinda omaette kõige meelsamini loete? Kindlasti Paul-Eerik Rummo, Kaplinski Smuul, no selliseid Juhan Liiv on kindlasti. See film nagu ühest küljest rääkis kirjandusklubist, aga teisest küljest, kui tähelepanelikult ja hoolega vaadata, selles võis olla ka oma kriitika meie vanglasüsteemile ja sellele, et seal on muudkui nagu ta ise seal, keegi teist seal filmis ütles ainult käsud-keelud, et keegi teiega õieti tegele, need olidki teie sõnadega. Just just nimelt tähendab mina üldse läksingi selle peale välja, kui ma nõustusin sellele, et ma toon välja, mis, mis terrorisi tegelikult toimub võimude poolt omavahelised pinged, pinged tekivad ka sellest, mis on rõhutuse, surutuse tagajärjed. Minul asjadega selle peale välja, et tuua välja see just see kuidas öelda monarhia võimuesindajate poolt. Ja, aga üldiselt oli seal muide see kirjandusklubi tegelikult seesamamoodi aitab, see on ainuke, ainult kasutasime, tegelikult parandab inimest, mis ei karista teda, vaid parandab. Mis te arvate, mismoodi peaks üks kinnipidamiskoht funktsioneerima, et sellest ka tegelikult kasu oleks? Väga raske küsimused on jällegi küsitud rohkem pakkuma võimalus inimeste ennast arendada, mitte haigundid puuris nagu looma, kes kõnnib edasi-tagasi tulla, kui inimene soovib ennast õppida, alandada, tulla tema vastu, lubada tal külastada koole midagi, mida iganes, keskharidust saada, eriharidust saada, mida iganes õmblejaks, traktoristiks, autojuhiks või mida iganes, rohkem selliseid variante tekitatud. Hariduse saamise eneseharimise võimalused nende puuduste üle tee nagu kurdata, kõige rohkem. Sudo küll. Dokumentaalfilm kulg valmis A visioonil Eesti Kultuurkapitali ja justiitsministeeriumi rahalisel toel. Ministeeriumist käis esilinastusel vanglate osakonna sotsiaalhoolekandeelukorralduse talituse nõunik Kristel Warm. Kas ka tema märkas, et filmis oli vastandatud neli inimliku kohtlemise järele janunevad inimest ja vanglasüsteem, mis õieti ei karista ega kasvata ka ümber, nagu ütles oma lühiintervjuus, murrust vabanenud riigitas räägib Kristel Warm. Jah, kindlasti kindlasti nägime me selles kriitikat kinnipidamisasutuste suhtes kuid tuleb arvestada ka, et tegemist oli Eesti kõige suurema vanglaga kõige raskema, vanglaga murru vanglaga, kus on 2000 kinni ümber inimlikkust. Nööride vahel on tõesti raske leida. Ja nagu ütles ka üks filmitegelane vihkamist, on palju kinnipeetavate endi vahel samuti süsteem Rimi vastu, kus neid kinni hoitakse. Siiski ei saa üheselt niimoodi öelda, et vanglas ei oleks inimlikkust. Ja eelmise aasta detsembris vastu võetud vangistusseaduse üks põhisuund ja põhiidee on kinnipeetavate resotsialiseerimine. Mõte tegelikult selles, et süsteem muuta inimlikumaks ja mõelda selle peale, et kinnipeetav vabaneb üks inimlikkust viivad edasi vanglas. Täna küll põhiliselt kaplanid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid, mongoli vangivalvurite hulgas võib tõesti ette tulla ka, ütleme, külma suhtumist, ükskõiksust. Võib-olla filmitegijad olid isegi näinud oma neljas portreteeritavatest rohkem häid jooni nendes inimestes tegelikult on, ehk ma tahan küsida, et kas need, kes satuvad kinnipidamiskohta tsiviilisikuna ja harva näevad vangi teistmoodi kui need inimesed, kes seal iga päev töötavad vangivalvuritel? Jah, kui nüüd, kui nüüd selle filmi põhjal rääkida, et mis, mis mõtted ja tunded tekkisid, on näha, et kinnipeetavad Need, mehed, kes nüüd siin filmis olid mitu aastat kinni olnud nende suhtumine enesesse maailma on tugevalt idealiseeritud. Ja nad püüavad unustada kõike halba ja usuvad kindlasti kindlasti siiralt ka iseendasse. Nad ei satu gaasi sinna. Tegelikkus, kui nad astuvad vanglamüüride vahelt välja, võib olla hirmutav ja head soovid alati ei lähe, täida, mis näitab ka. Suur protsent vanglasse tagasipöördumiste hulgas. Kas õpetaja erimetsseal on oma tegevuses justiitsministeeriumi täielik toetus? Riigimetsal on täielik toetus justiitsministeeriumi poolt. Kindlasti meie mõtetes, kui palju me finantside poolest aidata saame? Väheke, aga me püüame edaspidi teda toetada on tõesti tubli olnud ja, ja see film on, näitab, kuivõrd südamega siiski vanglasüsteemis tegutsevaid inimesi on. Ja lõpuks murru vangla kirjandusklubi hing, õpetaja Mare Riimets kui kauade murrus, eesti keelt ja kirjandust juba õpetate. No ma olen seal õpetajana töötanud juba veidi üle 30 aasta, see on õige pikk ja aukartust äratav aeg. Ega nii palju, tänu kui täna eirate selle töö eest vist kunagi varem saanud. Ei, sellisel kujul küll mitte. Minu tänu on olnud rohkem kui palju poiste poolt nende soojad sõnad, rohkem võib-olla veel soojad pilgud vanemate poolt nende tuttavate poolt ja nende külaliste poolt, kes mul külas on käinud ja seal esinenud. Aga ega nüüd nii palju nii tavaliste inimeste poolt küll, ja mitte ainult tavaliste, vaid ka nende inimeste poolt, kes oleks võinud ka seda tööd enne näha. Ma arvan, et selle peale ikka annab tulla, et panna kinnipeetavat ja, ja karistuse kandjad luuletusi lugema. Tähendab, ma ei oska öelda, kas see nüüd on see põnemine suunamine kindlasti. Ma ise arvan, ma ise väga armastan luuletusi lugeda ja ma tunnen, et nemad tekitavad ala ikka minus alati mingeid tundeid ja ma olen seda näinud ikka poiste juures ka isegi siis, kui ta loeb ja kui ta võib-olla nii sügavale ei lähe sellesse mingi jälje, jätab alati selles, ma olen küll kindel Alceegahtega. Kuidas te hakkasite valima neid luuletusi, mida mida poistele pakkuda? Me oleme palju luulekavasid teinud ja kindlasti oma sümpaatiate järgi. See on selge selle järgi, mis nii-öelda midagi, sõnum, sõnum peab olema tunne ja sõnum peavad olema. Muidu ei ole vist ühtegi luuletust läinud, ma olen lapanud ikka läbi ükskõik kellega Obamaga võtan, ma võtan ikka lappan läbi ja panen paika need mis tõesti niisuguse eetilise ja hea sõnumiga jõuavad minuni ja ma loodan siis, et paistianiga Kui palju on vaja poistele silitada, mida luuletaja ehk on mõelnud sellega, mis ta on öelnud või, või kui palju nad tabavad ise seda luulesõnumit. Tähendab, vahel on vaja seletada vahele Ta üldse vahel tabavad ja vahel kindlasti ei hakka midagi, mis jääb tabamata. Mis möödub, mina taban, ei, võib-olla mina ka ei ole tabanud. Sest ega minagi seda luuletad nii ei taba, nagu ta võib-olla tema tahtnud sealt edasi öelda. Aga no ma ei oska öelda, ma arvan, et ikka tabavad vahel. Ja kui pärast ikka rääkida sel teemal ikka ikka tunnen, et on ikka midagi ikka on ära tabatud. Kas tiirule kavades on alati niisugused optimistlikud, elujaatavad ja eneseusku tõstvad luuletused või panete vahele mõned kurvad, niisugused lootusetust meeleolust kantud luuletused tähendab? Kurvad kindlasti, aga kurvad ei pea olema just lootusetud, sest kui ikka väga optimistlik olla. Ja meil on kindlasti olnud näiteks Me oleme hingedepäeval ikka, me oleme juba nüüd mitu aastat niimoodi hingedepäeval ikka mingi kava kokku pannud. Ja seal on ikka kurbasid luuletuse rohkem kui rõõmsaid, aga nad ei ole mitte lootusetud sugugi. Näiteks meil on üks. Vaat kui esimene saade meist oli, siis reageeris Lõuna-Eestist üks väga kena. Tähendab kena ma ei olegi veel näinud, aga ma loodan, et ta on kena vanadaam, vana õpetaja Leida Rebane on ta nimi, kes kirjutas meile, saatis meile oma luuletusi ja tema luuletusi. Me kasutasime gaasis ühes hingedepäevakavas, ta tundub, on usklik inimene. Ja ma loodan, et ta näeb meid siis üks osas nüüd kui see televiisor, see jõuab ka meie seda tegemist selle filmi kõige hämmastavam või üllatus. Odavam hetk oli see, kui need murru poisid hakkasid näidendit tegema. See näidend, lavastus sellesse murru vangla suures kultuurimajas. Ja teie lavastasite ja üks kinnipeetavatest oli selle siis kirjutanud. Kas ta vajas ka teie julgustust? Tähendab, see on üks niisugune väga huvitav noormees, ta on väga andekas noormees, ta peab ainult väga palju iseendaga tööd tegema, aga seda tööd ma päris enda kaela vist ei saa kuidagipidi võtta, sest tema kirjutas selle näidendi muidugi korrigeerisin seal natukene ja temaga lavastas ja seal ma muidugi mingeid pahandusi tegin. Ja muidugi selle näidendi Meil oli palju, palju raskem, kui ütleme, ühe luulekava tegemine sellepärast et seal Saige piike murtud päris palju ja emotsioon olid, olid päris vahel ka teravad ja kõik, aga aga jah, see on ikka selle noormehe tegemisi, kes mängis seda väikest printsiga, sest meil oli päris alguses. Minu mõte on nii väga-väga, tahaks ise päris väikest printsi eksi peri väikest printsi teha. Aga poisid vaatasid ikka see ei lähe ja no vist oli liiga raske neile ja võib-olla ka natuke arusaamatu ja ja siis me mõtlesime, et ega sealt väikest printsi tahtnud ära kaotada ja siis ta niimodi tekisse sinna pesi, läks ja käis oma medaljoni ka ringi. Minule tundub, et kõik teie kirjandusringi poisid on teie enese jaoks ühed väikesed printsid. Kas te näete nendes inimestes alati nende head poolt või häid külgi? Tähendab, eks ma olen paraku ka neid halvemaid külgi, aga meie suhtlemine üldise toimub ikka nende tuginedes parematele külgedele ja headele külgedele, mis kahtlemata olemas on, need on igas inimeses, selles ma olen kindel.