Kui mina laulan, Mart Saare rahvaviisi töötlus oleks kui otse pühendatud tiit kuusikule kuldse häälega kuldsele, juubilarile. Laulust hoovab sama pidulikku rõõmu ja veendumust, mis kannavad maestro 75. sünnipäeva tähistamist Estonias ja tungivad iga kultuuritundliku eestlase hinge. Rahvasõnadesse on kätketud ka suure kunstniku missiooni kindlus, muusika, mõjujõud, ulatuvus ja kestvus. Praegu kõneldakse-kirjutatakse, kuulatakse kuusikut palju. Jätkem siis meie täna asjalikud ülevaated ja mingem kahte paralleelteed mööda. Tiit Kuusiku tänased kolleegid olid tema viini kulminatsiooni ajal, kes sündimata, kes vaevalt kaela kandmas. Ometi on juba aastat 30 kõrvuti töötatud maestrot kuulatud imetletud ja aru peetud. Ja tänagi on siin stuudios neli muusikut. Mõtiskluste järjekorras kuuleme harutlemas Maarja Haamerit Tiit Trallat, Urve Tautsi kolleege ooperilavalt ja kontserdilavapartnerit pianist Valdur Rootsi. Neist sõltuv, vähemasti valdavalt on ka saate teise poole muusikavalik. Muusikalise tunni alguspoolel aga kuulakem kõige varasemaid säilinud salvestusi Tiit Kuusiku laulmisest. Ja otsustage ise maestro hääle ja selle muutumise kestmise üle läbi aastakümnete. Saate avalaul oli salvestatud 1962. aastal. Nüüd kõlab Riho Pätsi koites. Üks esimesi laule, millega Tiit Kuusik Tallinna konservatooriumi üliõpilasena esinema hakkas. 1933 salvestatud on Seaga helifilmile 1938. Milline hõrk piano, milline uduse koidu, paljutõotav atmosfäär nii muusikas kui eriti esituses. Ladu. Koiduaeg Tiit Kuusiku elus. Lapsepõlv ja kool kulgesid Pärnus, see oli tublide töökätega tõsine, aga lauluhimuline pere, kust ta pärit on. Ja oli üsna loomulik, et kooliaeg tähendas tema jaoks näitemängulastekoorikooli orkestrit, tähendas pillimängu. Nii sümfooniaorkestris kui tantsupundis tähendas ka teatri muusikaosakonna segakooris kaasalaulmist, kui hääl juba küpseks sai. Tiit Kuusiku esimene esinemine Ki toimus Pärnus. See oli 1931 varasügis. Nii on siis mööda läinud 55 aastat pidevat esinemist laval. Praeguse partneri Valdur Rootsi isa meenutab, kuidas tantsupundis laulis Tiit Kuusik, refrääne Kaasa kargas trummide tagant püsti. Ega temal ei olnud mikrofoni hääl, häält sai saal täis. Ja nõnda ka segakooris, sellepärast teised hakkasidki huvi tundma Tiit Kuusiku edasiõppimise võimaluste vastu. Ja kui ta siis teatris tegi oma esimest nii-öelda eelajaloolist osa Mont mandri kannikeses, siis sealgi tundus ta hääl natuke suur olevat. Aga roots seenior teab ka seda, et tookordne teatrijuht Viktor Kull ütles. Sellest mehest saab verre äkki ma Eestimaa ja kaugemalgi veel. Nii see tõepoolest on läinud. Jüri Rebane Tiit Kuusiku esimese lauluõpetaja Heleene rebasepoeg ja tollal saatja sagedastel õpilasesinemistel meenutab, et Tiit Kuusik oli toekas ja jõuline juba tookord. Ma pidasin temast kohutavat lugu ja mõistsin, et ta on kaugelt üle silmapiiri. Kahtlemata oli ta erakordne materjal. Ja Tiit Kuusiku ehk kõige suurema sõbra Paul Kerese vanem vend, tookordne musitseerimise kaaslane meenutab, et Tiit Kuusik oli ladna poiss, tülli ei läinud, uhke ka ei olnud ja nina püsti. Küllap see oli tal kodunt kaasa kasvanud nagu töö tegemise võimegi, sest tema teeb tööd, teeb tööd nii, et on tehtud. Ja tema talletigi taga on tohutu suur, kannatlik, järjepidev töö. Kuusiku kogu elu on olnud üks suur treening treening konservatooriumis kus professor Arder polnud mitte ainult erakordne. Mõjukas õpetaja oli ka ise suur artist. Ja oli tookord noor, vahetult lavaga seotud. Nii ühinesid siin enneolematult andeka õpilase püüdlused õpetaja suunamisega isiksuste sobivus, teineteise mõistmine ja pühendumise jõud. Tiit Kuusik pole kunagi kartnud kõige vastutusrikkamat. Ta on ise öelnud, et see tiivustab ja kolme hüüumärgiga, pealegi elus on olnud mitmeid murdekohti. Esimene väga tähtis kulminatsioon, võit Viinis 1938. See määras eluviis pisikese lavapraktikaga noore laulja Kesk-Euroopa kultuuritsentrimisse. Teine murdekoht 1940 tõi sõja eest koju tagasi. Viis läbi väga raske kriisi, kui tuli muretseda sõlme pärast häälepaelte võimaluse pärast võib-olla üldse mitte enam saada laulda. See viis esimese eestlasena 1940 ikkagi Moskvasse oktoobripidustustele kahte rahvalaulu esitama ja ise suure teatrietendusi nautima. Ja see pani aluse jäävale sidemed Estoniaga ja konservatooriumiga, pedagoogina. Tohutu laeng tohutut tegutsemise võimalused. Tiit Kuusiku roilist õilsakõlalist suure läbilöögivõimega häält peeti silmas, kui kirjutati järgnemadki eesti ooperid. Samuti paljude kammerlaulude sünni juures on just Tiit Kuusik olnud kaasa kiskujaks või pühendus aluseks. Viiekümnendad aastad annavad telgjoone algavad pikad reisud esialgu mööda nõukogude liitu, hiljem Soome Rumeeniasse ja siis tulevad suured hüpped Hiinasse, Mehhikosse, poriscudunoviga, Islandile, Kanadasse, USAsse, Viini. Kuusik ise on öelnud, et ta on vaadanud vaikset ookeani nii ühelt poolt kui teiselt poolt. Ja viimane aastakümme, see tähendab erakordselt suuri edusid. Viimaste rollidega Etsius, Verdi, Attilas, vana Miller, Verdi Luisa milleris ja kuusikule nii väga sobiv. Hollandlane Wagneri lendavas hollandlased, tohutud Edud, nii siinmail, Leningradis, Moskvas kui Soomes, Stockholmis ja kokkuvõtteks 45 eri ooperirolli ja üx operetirull paljudes lavastustes. Ja tohutu kammerrepertuaar pluss suurvormid barokist kaasaega. Kõlab katkenud revolutsioonilise poeedi raju vangla monoloogist. Eugen Kapi ooperist Vabaduse laulik salvestatud 1952. Ta on ikka olnud kogukas tüvekas. Küll on teda võrreldud kalju rahnuga küll graniidi mürakaga. See on mehine hoiak ja mehine sisetunne. See on inimene, kes võib-olla seltskondlikult väga Taheda jutuga hea kõnemees, humoorika suhtumise, väga ergas väljendaja, kui ta räägib millestki, kus käidud millestki, mis nähtud. Kui ta räägib üldistest asjadest enese kohta napisõnaline, suletud oma jõudu iseenesesse kontsentreerib Tiit Kuusik, nagu vajaks kõike, mis väga tugev, olgu see valus vihas solvumises omandamas kires või olgu see pühendumises kodumaale või mingile kõrgele aatele. Ta ei anna hingamisaega ei enesele ega teisele. Tema musitseerimine viib meid peaaegu kannatamatult kaasa enesega. Tema hääl on käskiv ja ulatuv saali kõige kaugematesse nurkadesse. 1958. aasta lindistusena kõlab deemoni aaria ruubisteni ooperist deemon. See on vägeva maailma põlgaval üksiklase kangelase inimlikuks saamise hetk. See on tema helgeneva armastuse vili. Mina loen ennast professor kuusiku lapselapseks, sest minu lauluõpetaja Liis Roolaid oli professori õpilane. Ja juba üsna noore tüdrukuna oli minul professori laulmisest nii hea ettekujutus, et nähtud teatrietenduste ja kuuldud kontserdite läbi ja ma tõesti vaatasin suure aukartuse ja lugupidamisega tema poole ülesse. Ja kui ma siis Tallinnasse konservatooriumisse tulin, siis minu lugupidamine aina kasvas, sest vahet kontakt temaga kasvas. Kui ma siis olin juba kolmanda kursuse tudengina teatrilaval professor kuusiku otseseks partneriks siis see oli minu jaoks muidugi suur eneseületamine ja seda enam on siis lause kuidagi naeru väärne, et mina sain kohe alguses selle kangeteoga hakkama, et oma suure iidoli lavalaudadel maha lõi. Minul on igatahes väga hea mälestus just nimelt sellest samast Tosca etendusest. Ja sellel lihtsal põhjusel, et teatavasti tõesti kolmanda kursuse tudengile on üsna vähe kogemusi, mina olin enne seda ainult Mika Eela rolli teinud. Ja Tosca partii on ju üldse väga ränk ja raske Tiisopranile. Ja teine vaatus seal on ju lausa käsikähmlus Toskajaskarpia vahel ja selle käsikähmlus ajal. Tosca karjub meeleheitlikult, hüüab Hap, hüüab appi. Ja peale seda suurt võitlust ja kaklemist tuleb see Kuulus Tosca aariat oska palve. Ja mul on hästi meeles üks etendus, ilmselt ma olin liiga hoos ja professor väänas ja väänas mind seal lava peal ja mina karjusin ja professor, nähes, et asi läheb ohtlikuks, et kas ma suudan peale seda suurt karjumist Vellaaria korralikult ära laulda, ütles ise, käänab mind, ütleb mulle, hoidke tagasi, hoidke tagasi ja kui ta siis mind lõpuks sinna põrandale maha viskas, siis ütles, noh, nüüd andke siis läks kuris karpi ja laua taha istus sinna maha. Ja kui ma, et selle palve lõpetasin, siis ma nägin, kuidas professori poolt tuli rahulolev pea noogutas ja siis tõusis jälle see hirmuäratav Skarpi sealt. Muidugi arvestades seda, et ta teadis, mis teda ootab, oleks ta võinud hoopis julmemalt minuga ümber käia, aga tal oli lihtsalt tudengist kahju, see oli minu jaoks nii südantsoojendav. Ja muidugi tõepoolest lavalaudadel olen mina pidanud professorit alati põlgama ja vihkama, näiteks pajatsites seal neda lausa mõnitab tooniat. Ja see on olnud nagu minu sisetunde vastu alati. Ja ma olen ennast pidanud vihaseks ärritama ja seda tõesti siiralt mängima. Ja ma ütlen, et ma olin väga õnnelik, kui mul siis oli võimalus laulda Luisa Millerit Verdi ooperis ja seal oli professor minu isa ja siis oli esimene kord elus mul võimalus, avaldades lausa Tre sooje ja südamlikke tundeid ja paistis, et tunded olid vastastikused, sest kui me hakkasime lavale minema esimese pildi alguses on koor ja seal me seisame kahekesi kõrvu lava taga ja ootame oma väljaminekut. Ja siis alati oli nii kena, kui professor võttis mul õlgade ümbert kinni, ütles noh, tütrekene, läheme nüüd. Ja selles ütlemises oli nii palju soojust ja niisugust julgustamist, et tõepoolest, ma läksin kohe palju julgema lõvin lavale, kui ma muidu olen. Kas sinul on meeles mõni selline kuusiku osa või ka üksik, mingi laul või aaria mis siit eriti oleks haaranud ja mille pärast? Mitte ühtegi sellist etendust ei olnud Don Carlose etendust, kus professor Kuusik oli poose ja mina kuninganna Elizabeth. Seal ei olnud mul vajadust ega kohustust olla lava kõrval, kui oli poose surmas seen. Ja seal ma seisin alati ja kuulasin, sest ma ei ole midagi nii kaunist oma elus kuulnud, kui see, kuidas professor seda surmas seeni laulis. Ja ma, ma ei suutnud minna garderoobi, ma lihtsalt läksin ja seisin lava kõrval, et seda alati ikka jälle ja jälle kuulata. Kõigepealt tuleb muidugi meelde Tiit Kuusiku puhul tema Boriss ja võib-olla tõesti, kuna see oli esimene elamus, minul 56. aasta dekaadi aeg Moskvas, kui nüüd öelda, et mis nüüd kõige rohkem on meeles, siis tõepoolest on jäänud meelde see aplausi pikkus millega kuusikut tervitati. Meie kooli inimestena olime juba peale etendust lahti rõivastunud, grimmi maha võtnud omad rõivad selga pannud ja läksin majast välja. Kui Tiit Kuusik koos Martin karasega, kes sellele etendus oli, Suiski käisid ikka veel kummardamas. Siin on üks väikene niisugune mälestuskild ühe vana portjee, kes istus seal, kust me teatrisse sisse käisin. Ja seal tuli juttu, tema ei teadnud kuusikust midagi. Et kes see mees on ja grupp meie inimesi seisis seal ja siis see vanamees siira ja küllalt teadjamehe vaimustusega rääkis kuusikust ja seda väärtuslikum on vast see meenutus, sellepärast et see mees oli oma silmaga ja kõrvaga Vaksaliaapini Borissi näinud ja kuulnud. Ja ta lausa kõrvutas, mitte meie kuusiku kahjuks. See oli meile muidugi noortele meestele, kes me seal tõepoolest esimest reisi tegime kaasa ja see oli meile muidugi lausa mesi meie kõrvadele. Sel ajal tõsteti kuusik siis nii esile. Et ta läks ka esindama tervet Nõukogude Liitu, kui nii võib öelda. Tema, ma pean silmas tema mesikus käimist, kui ta käis Borissi laulmas ja laulis seal siis koos maailma eliidiga. See on minu meelest üks niisugune küllalt suur hinnang eesti meeste arusaamisele muussowskist vene muusikast sellest vaimsusest. Ja nagu me teame kriitikast ja järel kajadesti asjadest kuusikud, sellest sellelt katsumused auga välja. Seega me ei pääse mööda muidugi sellisest nimest nagu Aleksander viiner, ilmselt enne seda oli muidugi kuusikul väga hea kontakti teinu uuliga, kellega ta tegi rida lavastusi, kelle juures ta alustas, aga üks, üks selgelt meistrietapp algas siis ilmselt seoses Aleksander windriga just eriti Borissi juures. No see oli kuusiku siis 60. juubelil, kui otsustati mängida Borissi uuesti. Ja kuusik kutsus viineri seda taastama või ja siin, vot nüüd mul oli võimalus näha maestrot proovis teatriharjutusel. Vaat tema on see mees, kes tuleb proovisaali tööle, et teha tööd, et harjutada selleks sa pead olema kõigepealt töövõimeline. Siin ma julgesin öelda isegi niisuguse asja, et, et rohkem mehi on need, kes kõiki jõudu kokku võttes on võimelised tegema päris hea etenduse. Aga vähem on neid mehi, kes on võimelised professionaalselt harjutama, tööd tegema. Siit siis muidugi see näitaja ka, et kui sa oled selleks võimeline, see tähendab portsionaalseks harjutamiseks vot siis sa oled ka elujõuline ja siis sa oled arenemisvõimeline ja siis sa oled ka nii pikaealine, kui, kui tema on. Meil ei ole alati jõudu ja oskust. Ja võib-olla ka tahtmist proovis harjutada, võtame lihtsalt läbi, markeerime, mitte ei harjuta. Ja siis kuskilt hüppame, pea ees etendusse, vot need momendid on maestro, absoluutselt võõrad. Ta läheb vihaseks, on jäänud nagu eriti eredalt meelde see maestro valmisolek proovi teha harjunud toda viiner oli ju Borissi kuusiku välja töötanud, eks ole, see oli saanud ju ju kõik loorbereid, mis, mis oli võimalik saada. Ja nüüd nad kohtusid uuesti, oleks võinud ju ka nii olla, et nad lihtsalt soojendasid selle supi ülesse ja, ja oleks ka olnud väga hea. Aga ilmselt oli ka viineril midagi jäänud hingesoppi, mida kuusik veel võiks. Ja vot see valmisolek minna enda juurest edasi, vot see on jäänud täiesti täiesti niisuguse vaimustusega meelde. Ja viiner tunnetas seda, et ütleme, see noorem ja jõulisem ja kangelaslikku. Boriss, mis sel ajal ilmselt sai täiesti realiseeritud, et see saaks rikkamaks, kui, kui ta nüüd oleks inimlikum, soojem sealt kuskilt traagilisem. Tahaks veel rõhutada seda kaht suure meistri koostööd, seda niisugust usalduslikust, et, et viiner nagu, nagu teadis. Ta oli kindel. Et siit tuleb uus kvaliteet ja kuusikule lausa lausa avatud neid nõuandeid, neid neid tähelepanekuid vastu võtma. Vot sellesama uue kvaliteedi nimel, see on minu meelest erakordne olukord proovisaalis, mida ta on korra omaks võtnud. Seda ta on osanud ise edasi arendada. See ongi kusagilt ka tegelikult ju professor Arderi kooli põhimõte. Sellepärast et mina olen seda kuulnud professor Adleri enda suust. Kui keegi tema sõpradest küsis, et no ütles assa, siis mis, mis on see sinu kõige tähtsam, mida sa õpilastele õpetad ja natuke mõtlema ja ütles, et, et tead, mul on niisugune tunne, et ma pean nad viima teelahkmel. Ilmselt need kaks meest, ma mõtlen Arderia ja kuusik niivõrd nagu tunnetasid üks üht. Et Arder oskas viia selle tõesti suure mehe teelahkmel. Ja see teine mees oskas tõepoolest aru saada, missugune see teelahe oli ja oskas sealt minna niimoodi edasi. Mille puhul on meil nüüd põhjust ikka väga suurt rõõmu tunda. Kõlab Mushowski ooperist vurissi raskepärase sünge mõtiskluse lõpuosa süümepiinadest sünnitatud hallutsinatsioonid. Ja. Siis. See oli õige keskkooli alguses ja tema on minule jäänud nagu mingisuguse erilise erilise isiksusena meelde sellest ajast ma mõtlen nii raadius esinemistest, sest et tema hääl on kuidagi niisugune lummav, niisugune võimas niukene haarav sisemuses on. Mul võib olla põhjust ka öelda, et ta on mulle suur isiksus ja suur sümpaatia seepärast, et me oleme kaugelt sugulased ja minu ema on rääkinud temast tema vanematest. Ja see on mul meeles, me oleme ka Ühed. Esimese Pärnu esimese keskkooli vilistlased. Need on nüüd kõik see algus. Minu teatritee algas nagu 55.-st aastast ja juba 56. aastal puutusin maga temaga kokku, sellepärast minule esimene dekaad oli Moskvas ja seal kuusiku esinemine võeti väga hästi vastu ja 58. aastal oli juba Rimski korsakovi ooper tsaari mõrsja, vot seal ma olin juba otsene tema partner väga kirglikkus ja lootvas ja, ja aastavas suhtes täiesti ja. Ma ei ütleks, et ma oleks mingisugune jänes olnud seal ja mõelnud, et oi, et milline suur kunstnik, suur inimene. Kelle kõrval ma pean laulma. Ma ei tea, ta oli kuidagi nii lihtne, ei häbenenud. Minu meelest see on ka suur asi ega suur inimesest saada sellist tuge või ja mulle meeldib alati tema täiuslik vokaaltehnika, siis ma arvan, et see innustab noort inimest, ma ei taha öelda, et siin on mingisugune eriline mingisugune maagiline mõju või, või midagi tema hääles. Aga ikka midagi siiski, võib-olla sinnapoole on ka see, et ta sunnib lihtsalt ennast kuulama. Ta on kogu aeg nõudlik enese suhtes ja ta on ka teiste suhtes nõudlik. Õigluse läbiviimine, nagu ta alati on õiglane ja niisugune korda armastav. Kui midagi ei ole korrasega, siis ta ütleb ausalt välja ja minule väga meeldib otsekohene inimene. No muutunud, kas me kõik üksteise kõrval läheme natukene vanemaks ja elurõõmus ja, ja niisugune kontakteerub tähendab selles mõttes, et ega tema ei ütle millestki ära, kui midagi ette võetakse. Ma mõtlen, Me oleme kõikidel dekaadidel koos esinenud ja ma olen temaga välisreisil käinud Tšehhoslovakkias, Austrias. Ja ma võin seda öelda näiteks. Lumesõjad Austriaga, tirooli kõrgetes mägedes, kus me lumesõda pidasime. Kuidas ta joodeldes seal, see on kõik minu meelest omamoodi, jääb nagu mälestustega romantikaga. Sinul on olnud rõõmu olla Tiit Kuusiku kõrval ja otseselt tema taltsutatavaks partneriks ühes tema kõige lustilisemas ja ulakkamas osas. Sebaliini ooperis Tõrksa taltsutus. Muidu nii vaatad teda kaugemalt ja lähemalt ja ei oska öelda, temal on sellist huumorimeelt ja niisugust niisugust üleannetu stange õlalt üleannetu. Ma vaatasin ja võin öelda just selles samas ooperis Tõrksa taltsutuses Petrutsioon ja tõesti selline üleannetu ja niisugune väga liikuv, liikuv ja, ja, ja võib-olla seal isegi niisugust õelust vahepeal ja päris kannatasin, sest et et ta on ju tugev inimene ja kui ta mul ikka käest kinni võttis, siis mu lõikeks sinised jutid ja kõik, mis Ta tegi, ta tegi tõetruult. No kuusiku häälest on palju räägitud ja mitmetes keeltes on sellest kirjutatud, seda imetletud. Võib-olla sinagi teeksid korraks siis katsed seda siiski iseloomustada. Ega vist ei oskagi öelda, kes oleks selline meie ajaloos meie lauljate klejaadis nii kaua vormis ja, ja ma olen täitsa kindel, et ta on ka edaspidi niisama vormis. Keda me kuulame, proovist proovi etenduselt, etendus oli alati kohe kahe lahtise kõrvaga ja südamega Delad võtab täie innuga täie häälega proovist, osa tema ei markeeri kunagi ja ma mõtlen ka seda veel, et temal on ka väga tore kodu ikka abikaasa kõrval tal palju tuge ja võimalust tal olla sellises režiimis ja ma tean, et ta on ka väga hea kriitik, väga hea kõrvaga, väga hea muusika tunnetusega. Et üks inimene kõrval, kes ütleb, vahel võib-olla ka mõne sõna, eks ole, kas hästi või, või see veel mitte nii, või see on väga, kes loob kodurahu ja tähelepanu, seda tuleb armastus muusika vastu. Ega ükski etendus ei lähe mööda. Ma mõtlen, Tiit Kuusiku etendus, kus ei ole abikaasa saalis, aga nüüd häälest endast veel ehk mõni sõna hääl? No hääl on eriline, mille poole hääl on eriline, siin ma ei oskagi öelda, tal on lihtsalt looduse poolt ka antud erilised häälepaelad, lipule, häälerihmad, nagu me nimetame lausa rihmad, võib öelda, sest et 75 aastaselt laulda veel niimoodi. Ma ei ütleks, et see ainult oleks treening. See võib-olla ei ole mitte giga ainult treening. Et tal on eriline hääl, ta on eriline isiksus, taan. Ta on minu meelest igatipidi eriline ja kui tema ikka korra laulan, ma mõtlen näiteks Austrias Essdeehaatsi mõisas seal suures kontserdisaalis ja kui tema suubetit laulis selles saalis. No ma ei ütle, et tema oleks kuritarvitanud Fortega üldse mitte seda, vaid seal oli nii hea akustika. Ja kui kui tema oma forte küla pani, siis olid tõesti niisugune tunne, et need tammepuust talad värisesid. Sest et see, see, mis tunne see oli siin niisugune õhk, kaveri, siis väreles. Ja publik, mismoodi vastu võttis, mul on see, mul on, Survad, on ini meeles. On. Mina olin siis ikka algaja saatja, kui professor tegi mulle ettepaneku, ma mäletan, et see oli üks väike esinemine. Kui ta tegi selle ettepaneku saata teda, siis ma mäletan, alguses haaras mind kaasa nagu üks suur laviin. Ma ei olnud ju varem sattunud koos musitseerima nii välja kujunenud nii küpse ja nii tugeva muusikalise isiksusega et mul oli tegemist tuultes püsida. Ma ei tea, mida ma seal tegin, aga ilmselt ma tegin seda, mida tegi solist. See haaras mind kaasa kuidagiviisi, nii et et ma ise ei suutnud enam mõelda, mida ma seal teen. Esimene mulje on mul tõesti niisugune meeles, see laviin, millesse see haaravuse see niisugune kaasahaaramisvõime tuli. See on mul aastate jooksul üsna selgeks saanud. Tähendab, Kuusik on on muusikas väga tugev, selgelt välja töötatud. Ja see on tema muusikalistest põhimõttest tõest lähtuvalt kujundatud väga selgelt väga eredalt kujundatud muusika. See, mida ta teeb, see on tal juba valmis. Enne kui ta, ütleme, uue asjaga tuleb esimesse proovi klaverisaatjaga. Need kontrastid, mida ütleme, autor on, on pannud võib-olla mõnikord, kasutades sõna kvaasi või Boko või, või need kontrastid. No ja mis seal kätte? Niisugused kontrastid teeb kuusik väga selgelt, tema võtab nüüd nii, tugevdab, tugevdab neid jah, et nad oleksid niisugused eredat ja, ja, ja selged ja mõjuvad. Võib-olla tänapäeval ei ole moes niimoodi teha, tehakse võib-olla nii pastelsemalt ja pooltoonidega rohkem ja aga kuusik lähtub ikkagi sellest, mida autor on mõelnud. Selline interpretatsioon võib olla väga haarav. See on niisugune asi, millega alguses võib-olla on isegi raske harjuda, sest isiksus on niivõrd tugev, magnetism on nii suur, et ei suuda nagu kaasa minna sellega kohe. See nõuab niisugust erilist häälestust. Sinu töö on nüüd kulgenud temaga tihedalt kell 22 aastat. Kas on olulist muudatust teie omavahelises kontaktis proovi tegemise viisis Tiit Kuusiku hääles, tema lähenemises muusikale? Interpretatsioon muutub, kui üks laulja suudab säilitada ja isegi täiustada oma vokaalset vormi siis mida vanemaks, seda huvitavamaks läheb interpretatsioon, sest et no elukogemusi see juba tingib teatud muutusi loomingus ja need muutused on alati muudavad seda interpretatsiooni vast tihedamaks ja läbi mõeldumaks ja, ja see on toimunud ka kuusikuga. Ja aluseks on muidugi see, et inimene võib täiesti vabalt kasutada oma aparaati, oma vokaalselt oskust. Selles ei ole mingisuguseid takistusi ja see on, see on niivõrd kindel ja niivõrd hästi-hästi voolitud aparaati, ühesõnaga aga põhikontseptsioonid ja, ja need tulevad minu meelest ikkagi kuusiku noorpõlvest ja tollest ajastust, kus tema põhimõtted ja, ja lähenemine muusikale, formeerus. Kas on sul meeles mõnda erilist esinemist sind liigutanud? Korda? No need esinemised, mis minul on olnud võimalik kaasa teha tiitkuusikuga nendest esinemistest kahtlemata ikka väljaspool Eestit on olnud nüüd kõige menukamaid ja niisugused esinemised, mille menu ei saa võrrelda meie põhjamaise publiku vastuvõtuga. Aga see menu muidugi, seda võib võrrelda isegi rammi menuga. See, mis seal on, seal on midagi muud, me ei kujuta ette, kuidas seda vastu võetakse ja Eino lisapaladega on jah, nii et neid lihtsalt nõutakse ega midagi teha ei ole. Ja kuusikule väga istub lisapalade andmine. Et lisapalades võib, võib tulla täiesti ootamatuid interpretatsioonis, erinevusi sellega, mis on, tavaliselt ta muidugi teeb palju erinevalt ütleme, kui on olnud kontsertreisil, iga õhtu on enam-vähem sama kava. Vaimustus aste või mingi leidlikkus võib muutuda seal, aga tase on tal vist enam-vähem ühtlane muljet. Ja ikka üks püsivama tasemega ta ei väsi. Just ebaõnnestumist või võiajal ei ole korrastana tujutut või ei, ei mäleta niisugust asja. See on üks kindel tase, kust kust allapoole ei lähe. Teie viimane väga suur üritus olid Superdi talvise teekonna terve tsükli valmis tegemine ja ettekandmine. Minu jaoks oli see muidugi haruldane võimalus nii hea muusikaga ja niisuguse kõrgetasemelise vokaalesitusega koos olla. Ja mul on väga hea meel, et ta sai teha tõesti Võib-olla on juubelipäevakohane ka muusikaliselt pakkuda ühte tagasivaadet, nõnda nimetanud Schubert kaheksanda laulu oma tsüklist. Talvine teekond. 1965. aastal on Tiit Kuusiku öelnud. Soovituseks tahaksin südamelt ära öelda, et ärge jäädi saavutatul puhkama. Ma olen tihti märganud, et inimesed saavutavad teatud positsiooni ja jäävad nagu peatuma, mõtlevad, et nüüd on kõik käes, ei ole, on tarvis töötada edasi. Oma kogemustest tean okas, mis mind torgib kogu aeg, see on janu ilu järgi ja tahtmine teha ühte asja ikka paremini ja paremini. Kui otsustamise hetkel. Võtta tööd, kas tulla tagasi, kas jääda nii, saatis Arder telegrammi, igaüks on oma õnne sepp siis sellele saatuslikule telegrammile mõeldes meenub ka üks teine arvamus. Kui kuusik tuli Tallinna konservatooriumi õppima, räägiti Pärnus, nii suur tugev poiss, õpib nüüd laulmist, kõik aja ja raha raiskamine läinud paremsepaks. Ja tõepoolest mehise tahte ning jõuga on Tiit Kuusik kujundanud oma kunsti läbi elu. Lõpulaulus. Evald tavatervituses kevadele võtab maestro meid kaasa valguse ja heade tegude poole. Soovime talle õnne, tervist ja jõudu.