Poisid just teevad nagu maha teiste, mis, mis teistele meeldib, siis neile see nüüd ei meeldi. Sõnastike räägid niimoodi, minu meelest on tore, kui maailm on hästi mitmekesine. Ja kui kõik kuulaksid ainult ühte, siis mida need teised bändid siis peaks peale hakkama? Sellepärast ongi maailm väga ilus, et ta on nii mitmekesine, et me saame vastastikku teineteist rikastada, et mulle meeldib see, sulle meeldib teine, siis me saame omavahel arutada, mis on ühe sead või teises algemainal huvitav omavahel rääkida ja ma saan väljendada oma mõtteid läbi oma arvamuse ja ma saan olla isiksus oma arvamusega ja see on ju väga oluline, et üks roll, ma arvan niimoodi, võib-olla ma eksin väga, ongi see, et oma lastele pakkuda võimalusi mitte neile midagi peale suruda, aga näidata neile, mis on üldse olemas. Et on olemas selline vaade elule, et on olemas teistsugune, mitte et see on halb, see on hea või need on variandid. Neid variante tutvustada, see, see on tõesti väga tähtis ülesanne, niisamuti nende muusikategagi. Muidugi, mina kuulan tõesti muusikat igal õhtul kodus. Ja ma teen igal õhtul ka seda tükki, et kui mulle mingi palavi laul väga meeldib, ma lasen lastele natuke seda kuulata, et mis nad sellest arvavad. Enamasti nad on väga viisakad ja ütlevad, et jah, väga ilus ja jooksevad minema. Ja noh, ma ei arva, et ma tühja niimoodi neile nüüd pakun. Ja on päris tore olnud, mõnikord see ei olnud küll Laura, see oli üks väiksemaid lapsi, kes näiteks palus mind, et ma mängiksin klaveri peal Beethovenit. Tore asi, et ta on siiski teadmine, et On olemas Beethoven. On olemas klaver ja seda võiks mõnikord mängida. Mulle tulevad meelde meie ühised vanemad. Meie ema ise mõlemad laulsid kooris. Kui meie üles kasvasime, siis meie kodus tõesti palju lauldi. Kui olid sünnipäevad või koosviibimised, siis ka onu ja vanaema ja külalised. Ja kõik nad laulsid südamest vanu eesti laule koorilaule. Ja ma mäletan, et see käis mulle teatud määral närvide. Kuigi ma praegu mõtlen selle peale heldimusega. Mina ka muuseas, suguvõsa tuli kokku ja seal palju tantsitud, seal istuti, lauldi, seedia, lauldi jälle ja mitu korda lauldi needsamad laulud õhtu jooksul läbi. Ja teine asi, et me käisime isaga ju koori kontsertidel alati kaaslase meeste laul oli minu jaoks veel suures eas kuidagi armsam kui muu laulmine ja meeskoorilaul meenutab mulle siiamaani isa, keda enam ei ole mees, kuri hääl ongi minu jaoks nagu isa, kuidas siis ei ole niukseid probleeme, sest mul on väga hea äsja väga kokkuhoidev sõbralikke ja muusikalisest maitsest? Me räägime lihtsalt väga vähesest, kui oli seal muudki teha. No väga huvitav koos. Ja koolipeod ei ole meil ega niuksed määravad või koolipidusid on väga vähe külje pealt. Ja igaüks käib seal, kus käib ja paljudele on omad seltskonnad, kellega käivad, aga noh, klassis ja koolis on üks tervik, oleme kõik neurolihtsalt kahju, et olles sattunud halba seltskonda, tähendab ta enam ei ole midagi sellist, et nagu varem oli. Mis siis, et kõik nooremad ja nagu rumalamad targemaks, aga meil on ka üpris normaalne klass, kui võrrelda teiste meie kooli üheksandate, siis ei saa küll eiti alaksime klassi nimetanud, noh siis siis on muidugi tore ja, ja samas on jälle kahju, et need üheksandad niisugused on. Sest nüüd ei kujutaks küll ette, et ma hakkan kedagi inimest põlgama sellepärast et ta kuulab teistsugust muusikat. Muidugi ma võin avaldada oma arvamust, mingisugust järeldust saab loomulikult teha iga inimese põhjal selle järgi, et missugust muusikat voolab, siis on enam-vähem aru saada, et milline on tema mõttemaailm. Aga ma ei arva, et mina oleksin siis kõige õigem inimene mõistma kohut selle inimese üle see on igaühe südametunnistuse asi, milline muusika talle meeldib ja ma arvan, et keegi ei saa siin kedagi halvustada sinna ahnii või sina naa, sina kuulad seda. Sellepärast et selleks ju ongi see muusika tehtud, et keegi ikka kuskil teda kuulaks. Aga inimesi ja võib-olla ta muidugi niuksed, kes ütleme väga romantilise hingelaadiga rahulikud ja omaette või siis vastupidi, seltskondlikud aga aga samas kuulavad ütleme, täielikku karvast muusikat sellepärast, et välja elada ennast lihtsalt ja pärast on elus jälle rahulikud ja tavalised. Et see ei pruugi alati olla nii, et muusika järgi on ka ta Sisemaal. Ja loomulikult ja näiteks mina olen tundnud ka aeg-ajalt seda, et ma täiesti vajan hevimuusikat, sest see tõepoolest raputab nii hästi lahti, et pärast oled saanud nagu energiat juurde, mitte et ma näen teda iga päev kodus kuulaksin või nii, aga kui kord aastas käia niisugusel heal üritusel, kus tõesti mängib kõvasti ja hästi mõni hevibänd, siis siis ma tunnen, et tõesti. Ma olen nagu pingetest vabanenud seal selles võrdsus. Ja miks mitte väga hea üritus on, on rocksummer. Tõesti, ta on keset suve käe pealt ja väga hea, et üks kord aastas on muidugi rohkem eesti jõuakski teha ja et see on tõesti niukene vabadust ja ei mingeid vanemaid ja, ja noh, kõik noored koos ja see lauluväljak on täpselt niisugune hea piirkond ja suur piirkond ja samas on ta nii väike, et sinna keegi teine ei saaks tulla, kes rikuks ära selle õhkkonna. Ja sega raputab sind ülesse õudselt mulle meeldiv. Ilmselt rock Summer oli ka mõni lemmikesineja Maike nägeniks, mulle meeldis ka siis Simply mainis meid siis mul ka seal väga palju oleneb seltskonnast ja kus sa seal oled, vaese seal istet taga üksinda kivi peal või oled sa selle märja rahva sees seal ees, et oleneb sellest väga palju. Ja minu meelest olid need ka tõesti väga head esinejad. Maiken, käning sealt muidugi see üksid, seis sai tund õues said, ma olin ka sel ajal seal ja see oli tõeliselt hea elamus, laulda kaasa ja, ja raputada neid käsi ja see oli, see oli midagi väga võimast. Nad suutsid pakkuda tõelise elamuse ja mulle meeldis veel väga propellerkooli juhtusite kuul ja kuidas te suhtute Dropellerisse? Pole eriti paljudele kuulnud, aga normaalne austusega suhtun, sest nii palju, kui ma olen jutte kuulnud, näis, siis kuidas näete, tulid rahva ette tegelikult laulsid seda, mida ei tohtinud ja mis, mis kõik skandaalid neil olid. Paneb mõtlema, et mille nimel, miks nad seda tegid? Jah, mina olin siis teie vanune, kui nemad olid oma kõrghetkel. Ja tol korral oli see ikka muidugi täiesti suur sündmus, et keegi tulija tõusis laua peale ja laulis tõesti asjadest, mida meie julgenud mõeldagi omaette, sest praegu võib-olla ei suuda seda ette kujutada, aga olid ikka päris niisugused karmid ajad, kus pidi väga hoolega jälgima, mida sa ütled ja mida sa ei ütle või kelle kohta ja kuidas sa käitud, et et ega see lihtne ei olnud ja siis tulid nemad ja nad tundusid tõesti mulle täiesti rahvuskangelastena. Et eks nad said ka loomulikult esinemiskeelde ja neid keelati ära ja siis nad kuidagi jälle leidsid võimaluse tulla ja ütelda, ma ei tea, miks võib-olla nad tundsid, et nad peavad inimestele midagi midagi niisugust ütlema, et inimesed julgeksid ennast välja raputada sellest kestast, kuhu seekord see nõukogude korda linnad siis pannud. Nad võib-olla tundsid endas mingisugust missiooni, ma ei tea, seda peaks kunagi Volkonski käest küsima, sest mul on tunne, et tema oli kogu selle julguse taga. Pöördudes tagasi need rock Summeri juurde, siis ma ei tea, kas ma olen vaikinud, kääniks oleks meeldinud, kui ma läksin lindi pealt kuulanud esimest korda või, või noh, ma loomulikult olin kuulnud mingeid lugusid. Aga, või kui minna sinna lauluväljakule sinna üles ja vaadata kogu mingi rahulik Lauderi, siis kõikidel olid küünlad käes või tulede midagi, kogu see tulemeri, see oli nii suur, pole nii palju rahvast läinud, koos seal ei olnud muidugi nii, on võimalik veel rohkem rahvast, aga minu jaoks oli see täielik elamusõhtupimedas, sellepärast võib-olla natuke romantikat ka. Ja muidugi ma mõtlen, et kui nüüd laulupidu liidab kokku inimesi niisuguse ütleme natuke võib-olla vanemaid inimesi, siis kindlasti on rock Summer meie rahva jaoks ka selline üritus, mis liidab kokku just meie noored inimesed. Ja selles mõttes on ta üks väga tore üritus, et ikkagi saab tulla kokku ja näha ära noorte eestlaste näod kõik oma eakaaslaste näos, nii palju, kui siis nelja päeva jooksul on võimalik ja tutvuda oma rahvaga, vaadata üksteisele silma ja sealt näha, kes me siis õieti oleme. Kaks erinevat tunnet laulu peal on tõesti nii, et mõtled tagasi minevikule niipalju kui kuuled ja nii palju, kui kuulnud oled. Ja, ja näinud kas siis filmidest või, või kuskilt. Ja siis ma ütlesin endale sõnade, lähedastel tulevad pisarad silma või, või see on rohkem selline tunne ka, no raksumelani sihuke õnnis tunne. Rahva sees saab mõelda tulevikust ja samas nii paljaste rahvestuse rahvas on kõik üks tervik, keegi tahaks teisele halba teha, selline tunnen minul, Laura. Mina käin Tallinna 30 teises keskkoolis, mulle meeldib vist raamatuid kirjutada, ahaa, te luuletusi. Teatud raamatuid siis, kui aega on siis saast, kirjutan küll. Ja kus sa leiad ainest oma raamatute jaoks? Põhiliselt ikka nagu koolist ja niimoodi kooli järgi. Siis võib-olla me saame kunagi ka lugeda, autoriks Laura Teder ei anna mina käin Gustav Adolfi gümnaasiumis, mängin kitarri ja klaveri, olen lõpetanud muusikakoolis ja kõik televisiooni laulustuudios õpid kitarri ja sul on aega, ma kujutan ette, päris hõivatud. Kus sa leiad selle aja, et veel kirjutada laule ja teha põhjad, süntesaatorid ja arvutiga sa töötad? Ta kirjutamine on minu jaoks kõige tähtsam kool ja, ja kõik on äge, tähtis, aga minu hingele, sest täidis seal midagi, mis seal, mine see seda välja tulla ja ma ei saa seda hoida seal kinni. Aga põhjad? Ma ei tea, nad ei ole sugugi mitte eriti head, ma ei ole nendega rahulise. Aga aja peab leidma, et laev oli tol ajal lihtsalt ja sõnad ja kõik, mis nad jäävad sinna sahtlipõhja. Sa kirjutad ise tekstid ka ja tekstitekstides võib-olla ongi paremad natukesest. Lähme Tuula oskus on kaasa antud kõik looduse poolt ja kaasas sündinud, aga muusikat saab siiski õppida ja maitset saab kujundada. Ja väga palju näppida veel. Ja loodan, et saan ka õppida. Kas sa praegu oskad juba ka või mõnikord oled filosoofeerinud selle üle, et mis stiilis laulja sa tahaksid olla või tahaksid olla uhkem hoopiski helilooja? Mulle meeldib esineda tegelikult endale väga ja sellepärast siis ta on Laulmine. Selle poole pealt on laulmine väga tähtis. Aga hääl tahab arenemist. Ja stiil on kindlasti rahulik, aga tahaks olla teistest erinev, aga ma ei, ma ei oska veel kuidagi olla. Tootsid veel ennast. Me mõlemad valisime ju muusiku kutsumis. Õppisime muusikat, mis ei olnud eriti praktiline ja vanemad ei andnud meile kummagile vist seda, et ei ole mõtet seda elukutseks võtta. Tegid kõik, mis nendest olenes, et me saaksime õppida ja oma väikestest sissetulekutest toetasid meie koolis käimist. Nii et jah, ei, nad pidasid sellest väga lugu ja tundsid sellest rõõmu. Ma mäletan ka seda, et, et meid paluti alatasa esineda sünnipäevadele koosviibimisele, palutakse mõnikord veel siiamaani, et meie tütred alati laulavad väga hea meelega kahekesi tänavad meid välja. Teie olete need tüdrukud, kes siis kogu selle nädala valivad hetkelist saadetesse muusikat oma lemmiklaule, oma lemmikesinejaid, mis need võiks olla Nende noorte tüdrukute lemmiklauljate lemmiklauludega on selline asi, et popmuusikat tegelikult orienteerub tiineisheritele teismelistele lastele. Ja see peabki niimoodi olema. Minu meelest on mõnikord isegi natuke kummaline, et sellist ilmselt teismeliste muusikat kuulab Eestis väga suur hulk täiskasvanuid, et nad on natukene nagu teismelised oma muusikamaitse poolest. Minule näiteks meeldib madonna. Tähendab noh, algusest on mulle eriti meeldinud, aga viimane laul mulle meeldib väga sest see on niisugune rahulik ja teistsugune kui ta teistsugused laulud. Mis on ta viimane laul? Julsi? See ma ei ole kahjuks seda laulu kuulnud. Mida võiksid sina öelda madonna ja selle lauluga? Laul mulle meeldib, aga madonna mäe inimene esinejana mulle ei meeldi, miks sa võib-olla liiga väljakutsuv ja niuke vahel tundub, et ta püüab häält nagu peita selle selle välimuse taha. Mina arvan ikkagi, et ta on väga hea muusik ja tegelikult ta muidugi oskab päris hästi marsruut üles ehitada, minu jaoks on taga pisut vulgaarne, minule isiklikult meeldib natukene õrnem lähenemisviis muusikale. Mulle meeldivad natuke niuksed. Vanemad, kes olid, ütleme, viis aastat Tallinna keskkes, praegu teevad muusikat, aga aga kelle hitid olid siis natukene varem ja näiteks sina konnal mulle väga meeldib jää fil, kallis, sina jääde kanalil on niisugune väga eriline hääl. Tundub, et ja noh nagu noh, karjatab sinna malev nagu kõik välja. Ja Phil Collins'iga on laulud väga ilusad ja väga erinevad, tal ei ole ühesugused laulud. Jah, mina võiks veel lisada sina Gunnari suhtes seda, et mulle ta ka isiklikult meeldib ja isegi mitte just niivõrd oma esinemiste tõttu kui selle tõttu, et mulle tundub, et ta ei häbene seda, et ta on pärit oma iiri rahva hulgast ja ta laulab nii nagu iirlased on laulnud juba vähemalt 1000 aastat. Ta toetub oma laulu maneeris oma rahvalaulule ja minu jaoks on see äärmiselt sümpaatne või mis sina, Laura arvad, sina, Conner, mulle meeldib ka. Phil Collins, ma ei tea eriti meelde. Jah, mina ütleks Phil Collinsi kohta, et Mulle meeldivad tema laulud, minu meelest need laulud on head ja ta oskab laulda. Tehniliselt ta laulab väga hästi. Minule isiklikult ei meeldi eriti tema hääl. Minu meelest see niisugune kitsas ja tihti niisugune läheb nagu porgandiks kätte ära, et tal ei ole seda ilusat mahlast tämbrit on kelleltki lisada midagi nende esinejate kohta sineda. Kannaran. Ta on täiesti erinev teistest. Mulle tundub nii, et ta nagu ei püüa kedagi järgi teha või ta on täiesti omaette isiksus. Ta on kindlasti isiksus, ma arvan, kani, sest ega vist väga vähesed naised julgeks käia killakaia ringi. Juba seegi. Aga nad, temal on, see muidugi sobib, sest nii ilus naine võib endale vast seda tõesti lubada ja nii palju, kui ma kuulnud olen või kui palju ma jään räägitud siis tänase elulugu on tal olnud ka niuke. Kurat, ema mulle rääkis, et ta oli armunud ühte meest suhteliselt, ma olen kuulnud ka, et tal mingisugune kurb sündmus on elus olnud ja ma isegi olen mõelnud, et võib-olla just tänu läbi selle kurva sündmuse ta, ta muutus selliseks, nagu ta nüüd praegu on. Et ikkagi need kurvad sündmused kuidagi avavad meie ees väravaid, mida me võib-olla muidu muidu me võib-olla ei läheks nendest läbi. Võib-olla sealt tuleb ka see sügavus, kui sa oled midagi väga läbi elanud ja see masendus ja see kõik paneb. Sest sa kirjutad ju laule ja, ja need on kõik tunnetest muidugi. Jaa, raamatute puhul oled ka pannud seda tähele, et teinekord, kui tõesti juhtub midagi niisugust, mis sind raputab, et siis tuleb nagu eriti hästi kirjarida hakkab jooksma ja siis sellest saabki mõte, et võiks seda kirjutada. Isegi mõni film või mõni kunstiteos võib anda teinekord väga head impulsse, esinejad on tunduvalt dramaatilisem kui eelpool nimetatud lauljad. Tõeliselt dramaatiline muusika, mida esitab iiri lauljatar ja, ja väga hea muusika, tegemist on väga hea valikuga. Tegelikult tema mõistmiseks natuke liiga noored, aga, aga midagi seal ilmselt jõuab ka neile pärale. Meie peresse tuli see lihtsalt plaatide kaudu, mis ma ostsin, rääkinud nendest eriti, nad lihtsalt olid kodus ja ja ta hakkas neid kuulama ja leidis enda jaoks midagi. Nortal on teatud soodumus armastatud, traumaatilist, isegi traagilist muusikat, ma mäletan isegi, õppisin klaverit laste muusikakoolis, siis minule meeldisid kõige rohkem väga dramaatilised töödid, kus olin mina noor ja kus olid kirglikud akordid, mitte sellised lõbusad pinnapealsed asjad olid ikka asjad, milles olid tugevad tunded sees. Jaa, Sinaadi muusikas on tugevalt tunded. Mis puutub nüüd fil kolin sisse, siis tegemist on minu enda väga pikaajalise lemmikuga. Ja see madonna laul, millest siin juttu on ka ületamatult kaunis. Nende muusikalist maitset ei ole mõtet arvustada. Seda tuleb lihtsalt aktsepteerida. Ja noh, mul on ainult hea meel, kui nad sellise ühetoonilise muusika kõrval kuulavad ka midagi sisulisemat. Ja ka minu varasematel aastatel on Phil Collins olnud väga armastatud ja, ja kui see on jõudnud Modütreni, siis. Ma ei ole selleks ise midagi teinud, sest ma tean, kui ohtlik on hakata oma maitset pakkuma. See võib vastupidi hoopis mõjuda. Vanad ise avastavad midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, siis mul on selle üle lihtsalt hea meel. Sulle meeldib niisugune aastatetagune muusika, miks? Võib-olla sellepärast, et kõige rohkem muusikat kuulanud isa juures. Ja isa on mul väga hea maitse. Et tihti ka siis vanemate maitse võib kujundada. Esimene kindlasti võib, arvab nima on mul rohkem, klassikalise muusika tegeleb rohkem sellega. Kuidas klassikasse suhtud? Oleneb muusikast, meeldib üldiselt ilus muusika, puhas mitte niuke, kaasaegne niuke krõbistamine nurgas. Ja sümfooniat meeldivad ilusad sümfooniad. Aga niuke muusika mulle meelde, see on niisugune natuke vana aegne niuke tantsude tantsude taustaks sai need suured käidud, see stiil mulle meeldib, aga see muusika mulle meeldib vanamuusika häälda, ühesõnaga et sulle meeldib kosmoinatile, klavessiin ei tea ja vanamuusika ja ma tean, et sa tahaksid kuulata Mozarti neljakümnendat sümfooniat. Mis Laura, sina võiksid öelda, sellise muusika kohta tähendab eelmine aasta meil laulmistunnis iga tund ainult klassikat, kuulasimegi tegelikult noh, see alguses tundus küll, et nii igav seal ka, noh kui rahulikult saab kuulata ja siis võib kuulata Kawahest. Jah, mina võiks öelda seda, et et mulle näiteks väga meeldib vanamuusika. Sest minu meelest vanamuusika pakub nii palju rahu sealt nagu voolab aeg läbi, kui see klavessiin hakkab mängima ja, ja, ja siis need keelpillid, kui nad niimoodi vaikselt seal mängivad, siis minu meelest see on nagu aja läbi voolamine sellest ruumist, kus siis väikene koosseis mängib. Ja teiselt poolt mulle meeldib kaasaegne muusika, sellepärast ma kuulen seal seda, mis meid igal pool kogu aeg ümbritseb meie disson andsid, et elutempo on kiire ja kogu aeg on kiire ja peab kuhugi tõttama ja selles muusikas on see sees, et ma tunnen seal nagu iseennast ära, siis mulle meeldib ka väga püssi Rowell mälestada, niisugused ilusad õhulised, Mozarti 40 sümfoonia on minu jaoks täielik maailma tipp või loob täieliku puhta tunde eriti hommikuti eriti kõrvaklappidega. Mozart, kui ma klaverit varem õppisin, siis nagu tema lugusi kõige rohkem sai mängitud ja tal on niuksed päris toredad lood. Jah, mina nüüd võrdleksin, tihti võrreldakse Beethovenit Mozarti, siis Mozart on tõesti väga särav ja väga ilus, aga mingi mingi põhjuse tõttu on Beethoven mulle isiklikult südamelähedasem. Mulle tundub, et Beethoven on natukene sügavam. Näete, et Hoverile on klaveripalad ja klaverilood on tal kindlasti sügavamad, aga Mozarti lööb läbi sümfooniad. Ma ei nõustu sinu väitega, aga loomulikult inimesel peab olema oma arvamus ja noh, see on niisugune, viimase aja avastas tema jaoks, ma arvan et ma ei ole teda ka eriti palju võtnud kaasa klassikakontsertidele, sest ma arvan, et see on, ta peab selle ka enda jaoks ise avastama ja teatud ikka jõudma antakse talle pakuks, sest kui teda niimoodi seaduslikus korras kontserdile õhtul võtta, siis ma usun, et ta igaveseks seal. Aga ma arvan, et see inimene, kes talle midagi soovitab, Jingle soovitasid, arvestatud, peab tal olema autoriteet. Ja ma arvan, et on neid autoriteetne hakanud enda jaoks leidma.