Surematuleja nähtamatule ainsale jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti. Aamen. Ole tervitatud kuulaja. Mina olen Jaan Leppik, luterliku kiriku diakon ja loen sulle täna pühakirja ning palvetan sinuga koos. Lugemine õpetussõnade raamatust. Eks hüüa tarkus, eks tõsta arukus häält. Küngastel tee ääres, tee lahkmetel on ta võtnud aset väravate kõrval, linna sissekäigus, seal, kus ustest sisse minnakse, kisendab ta teile. Mehed, Ma hüüan. Ja mu hääl kõlab inimlastele. Õppige rumalat mõistlikkust ja Albid, hakake aru saama. Kuulge, sest ma räägin tõtt ja mu huuled on avatud õigeks asjaks. Ja Mu suulagi toob kuuldavale tõe, aga õelus on mu huulte leiale. Kõik mu suusõnad on siirad, neis pole midagi kavalat ega väära. Need kõik on selged arukale ja õiged neile, kes on leidnud tunnetuse. Võtke vastu mu õpetus, aga mitte hõbedat, pigem teadlikkus kui valitud kuld. Sest tarkus on parem kui pärlid ja ükski ihaldatav asi ei ole sellega võrdne. Mina tarkus, olen mõistlikuse naaber ja ma leian tunnetuse ning targa nõu. Issanda kartus on kurja vihkamine. Vihkan kõrkust ja ülbust, halbu eluviise ja pöörast suud. Mul on nõu ja kordaminek. Ma olen mõistus, mul on võimus. Minu abiga valitsevad kuningad ja võimukandjad korraldavad õiglust. Minu abiga valitsevad vürstid ja suursugused kõik õiged kohtumõistjad. Mina armastan neid, kes armastavad mind. Ja kes otsivad mind, need leiavad minu. Minu juures on rikkusi, au jääb varandus, Jahüvang. Minu William kullast parem, parem koguni kui puhas kulgemus, aakond, parem kui valitud hõbe. Ma jäin õigluse rajale keset õigluse jalgteid, et anda jõukust neile, kes mind armastavad. Ja täita nende varakambreid. Issand, lõi mind oma töö alguses esimesena oma töödest, muistsel ajal. Igavikust alates on mind eraldatud ürgajast peale enne maailma algust. Ma olen sündinud enne sügavusi, enne kui puhkesid allikad. Veel enne, kui mäed paigale pandi. Enne künkaid sündisin mina. Kui ta veel ei olnud teinud maadega maastiku, ei maailma esimest tolmukübetki. Kui tema valmistas taevad, olin mina seal siis, kui ta joonistas sõõri sügavuse pinnale, kui ta kinnitas pilved ülal kui said jõuliseks sügavuse allikad. Kui ta merele pani piiri, et veed ei astuks üle tema käsust. Kui ta kinnitas maa-alused, siis olin mina tema kõrval, kui lemmiklaps olin päevast päeva temale rõõmuks mängisin igalühel tema ees. Mängisin tema maailma maa peal ja tundsin rõõmu inimlastest. Ja nüüd pojad, kuulge mind. Õndsad on need, kes hoiavad minu teed. Kuulge õpetuste, saage targaks, ärge jätke seda tähele panemata. Õnnis on inimene, kes kuulab mind, kes on päevast päeva valvanud, Moostel on vahiks muukse piitade juures. Sest kes leiab minu, leiab elu ja saab issanda heameele osaliseks. Aga kes ei taba, mind, teeb kahju oma hingele. Kõik, kes vihkavad mind armastavat surma. Kõigeväeline, igavene jumal, kes sa oled neid juhtinud sellesse päeva. Hoia meid tänama vägevusega kõikidest pattudest ning juhatama õigluses meie mõtteid, sõnu ja tegusid.