Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, tere, Gruusia Eesti päritolu näitlejatar Natali lohk, äsja te laulsite gruusia rahvalaulu ja ei ole rahvalaul, ta on tuntud filmist Mimino ja Bubagigabiilse laulis, seal seal on filmi lõpp, kus ta helikopteriga maandub oma kodumaale, siis hakkavad need noodid juba seal õhus käima ja tema poolt tuntuks lauldud lihtsalt ja miks see laul telemeeldib peale selle, et ta on lihtsalt ilus laul, mis seal veel on sellist, mis teid kõnetab? See kyll mulle meelde lapsepõlves mitu korda nähtud, see laulja, ta on näitleja, laulja Puubagiga pidi, ta on ise väga tore ja see lugu on ilus ja see sõnum on samuti ilus, seal räägibki, et kuidas hing tahab kogu aeg laulda ja grusiinid on ka ju tegelikult imeilusad meeskoorid ja ansamblid on üldse nagu eestlasedki tegelikult ka laulurahvas, et imelised hakkab bella koorid ja ja see laul räägibki laulmisest, et kuidas siin kogu aeg ihkab ja niisugune tunne nagu oleks hingama ja elama hakatudki laulmisega, et nagu esimeste sammudega kaasa tulnud, et laulmine ja et kui elu lõpus on luigelaul, siis mis oleks ilusam kui lauluga surra veel, et selline. Võtan teid siin ja mõtlen, et on küll nii, et isa on eestlane ja ema on grusiin lanna, aga mulle tundub, et see gruusia veri nagu domineerib teised, et alustades loomulikult välimusest ja kuidagi ka hing on ikka rohkem sinna gruusia poole kaldu. Võimalik sind. Ikka on, ma olen vist jah selle koha pealt, et emotsionaalsus ja tundelisus ja tundlikus ja see vist on jah. Emaliin on selline. Ja võib-olla naisena ka, et ma olen ka noh, et võib-olla oleks poisslaps, oleks kuidagi ei tea. Aga võib-olla võib küll öelda nii, et domineerib. No nata liiguste, täpsemalt Gruusias sündisite ja milline see lapsepõlvekodu siis oli ja lapsepõlve aeg üldse? Mina sündisin Gruusias, Tbilisis, pealinnas ja lapsepõlvekodu oli, ma olin hästi palju vanavanematega koos. Muidugi, eks nad hoidsid mind ja kõik vaba aeg ja kõik ka siis, kui vanemad olid tööl või ema hõivatud, et ma olin väga palju oma vanavanematega koos, aga ka vanematekodus. Lapsepõlvekodu oli nagu nagu ka, et ema, isa ja vanaema, vanaisa isapoolsed olid siin. Aga seal olid ja paljud sugulased onu ja onu pere ja elasid nad kõik Tbilisis. Ja üldiselt on meil enamus sugu, lastevõrk on vilisis ja olite kõik üks suur sõbralik suguvõsa ja lapsepõlveaeg oli ikkagi suhteliselt helge. Mulle tundub jah, et seal olid omad kuni teatava näevani. Aga juba me jõuame jah, just et ütleme nii helge, et seal sai väljas mängitud ja palju päikest ja soojust ja puuvilju ja vanemad ja sugulased, et seal on suguluse võrk, on nii suur, et see sugulase võrk on ülimalt tähtis, väga tähtis, seal on ikka seal lähendatakse ka kõiki nii-öelda, et minu onu pojad näiteks seal loetakse vennaks kohe minu vend või minu õde, seal ei ole onupoja, et see on juba on niivõrd nagu samm-sammult tuleb lähemale. Et see ring kasvab aina suuremaks, et sellepärast ongi ja oma lihane vend siis on see ülem. Ja teised on lihtsalt vennad. Kõik seal hoiavad hästi 11 ja kõiki nii-öelda ka võtavad osa teiste elust, et samamoodi kui ema mehele panditele onu ütles hästi palju seal noh, kõik ikka annavad nõu ja kõikide arvamus loeb ja et kõik ei saa pidi täiesti heaks kiideti oma suguvõsa poolt vist või? Nojah, ikka. Muidu meid ei oleks siin Vrew. Aga kui suguvõsa nagu väga heaks ei kiida või tekib mingeid lahkarvamusi, aga naine on oma otsuse langetas. Tänud siis ikkagi ta teeb selle sammu ära, jah, või ikka tehakse ka, ehk siis minnakse kas vanematega siuksele. Noh, ma arvan, et ikka neid kordi kaasjalik pere ei kiida, ei toeta algselt aga. No teie puhul ja teie vanemate puhul see õnneks nii ei olnud. No aga kui meenutada, et millised olid need tõved, vanemate vanavanemate nõuanded? Noh, mis teid terve elu on saatnud? Jah, nagu ma ütlesin, ma olen hästi vanavanemate laps, mulle üldse vanemad inimesed väga-väga meeldivad, mulle meeldib neid kuulata, nende lugusid kuulda ja minevikku ja nii ka ma mäletan hästi palju oma vanavanemate mingeid õpetusi või ütlusi ja näiteks sealpoolsed, kui nüüd puudutada seda gruusiapoolsetes vanaisa, mul oli hästi, ta oli Ehe traditsioonidega uhke gruusia mees, et ta oli tugev, enesekindel Ta oli aus. Ta oli uhke heas mõttes, et ta kunagi ei öelda, ei teinud või öelnud midagi, mis tema nime määriks või ja kõige needsamad arusaamad, et vastutada oma sõnade ja tegude eest ja ja nii, et sa ei peaks hiljem häbi tundma või piinlikkust või oma nime määrima või need traditsioonid ja ka ka religioossed sinna juurde, eks ole, et kõik kas need tõed jõudsid teieni lihtsalt nii, et te jälgisite, kuidas vanemad ja vanavanemad siis eriti näiteks võib-olla vanaisa käitus või loeti teele, vahel natuke pistleid ka, et kuidas peab ja kuidas ei pea ma küll üldiselt. See ei ole nüüd selektiivne mälu, ma loodan, et ma üldiselt ei andnud põhjust, et väga epistlit lugeda. Aga kindlasti ka tuli mingitel hetkedel, et vaata, et tegelikult on ilus nii käituda või no on ka ma üldiselt Ma arvan ka, et jälgides nende kõrval kasvades pigem on tulnud nagu ja nendega koos olles lapsepõlv oli suhteliselt päikseline ja kõik oli kena ja siis tuli aasta 1992 ja Abhaasia sõda. Te olite seitsme aastane, Te, olite esimese klassi Gruusias lõpetanud ja siis ütles isa, et aitab küll jah. Tulitegi Eestisse ja seal oli väga rahul, ütleme nii, et see tsenter oli Aasias, aga ega rahutusel igal pool ütleme niisugune nii-öelda allmaailm lokkas, ohtlik oli tänavatel liigelda või hilja õhtutel käia või ka kõik need noh, ma mäletan ka sellist asja, et me olime emaga kusagil poes ja me hakkasime sealt välja tulema ja siis mingid tankid liigst ütleme ikka ootama, enne kui välja saab ja kas ikka ohutu ja et see sõja mõttes kao. Ohtlik aeg oli aga ka üldiselt, et inimesed ise olid rahutud ja seekord ei olnud nii tugev. Ja kõik see, et noh, elekter oli vahel ära mitmeid tundi või päev otsa või. Igatepidi oli selline ärev aeg. Et siis langetasidki vanemad otsused siia tulla ja siin oli ju värske vabariike Teid kuidagi ümbritses kaitsva loorina see, et te olite siiski laps ja võib-olla ei tajunud kogu seda hirmuäratavat olukorda ja seda sõja õudust, et kui nüüd ette rutata, siis oli uuesti seda 2008, mida me kõik suht värskelt veel mäletame, siis saite juba rohkem asjast aru. Aga selge see, et isa otsus oli ülimalt õige ja Eestisse te tulite ja see tähendas, et läksite uuesti esimesse klassi oskamatusele eesti keelt, no kuidas siis läks see kohanemine? Baarsena oskasin, tere ja palun ja head aega naisuke, ütleme kahel käel kokku loetav arv. Ta oli natuke ütleme niimoodi ärev või närviline ka, et eks ikka vanemate tagantjärgi öelnud, et ma ikka vist seda elasin läbi. Seda, et teine maa ja teine kliima ja teised inimesed ja kõik see sugulus ja see, see suurem ringkond selt, kellega oli rohkem harjutatud, segadus ära. Aga üldiselt mul oli hoolimata selle näiteks, mul oli väga tore klass, ma läksin kohe pääsküla keskkooli, aga esimene klass oli rabakoolis nii-öelda koos lasteaiamajaga. Esimene klass oli seal eraldi ja kuidagi ma arvan, see sobiski, et kuidagi intiimsem ja väiksem seltskond ja klassijuhataja Mul oli imearmas, et kuidas nad kõik olid vastutulelikud ja klass ise, et ma oskasin gruusia vene keelt, et vene keel mul tegelikult teine keel, alles siis tuli kolmandana eesti keel Belgitiga läbi vene keele ja ja et ka, aga kuidagi võib-olla ka aitas natukese lapse jälle siuke, et puudus nagu valehäbi, et lastel on see, et ma julgesingi eksida. Äkki ta siin olla, isa vanaema on mulle öelnud, et isa ema et, et ma olin väga julgelt ikka üritan lugeda, rääkida vigadega, aga noh, et nii ta tuli, et ma läksin teise klassi, ma läksin juba, nii et ma rääkisin täitsa eesti keelt küll võib-olla mõned sõnad olid ikkagi seda ma mäletan, et kas teises või kolmandas klassis miks ma sain üldse mingisuguse esimese üldse mingisuguse kolme mingi töö eest oli see, et meil oli kontrolltöö või tunnikontroll ja õpetaja kutsus mind enda juurde, ütlen, et ma olen ausalt kontrollis seda tööd. Et kas ei teadnud seda sõna või noh, et eesti keeles või seal lihtsalt ei teadnud seda kui õpitud materjali, et seal oli see, et ma ei tea, et kuused ja kuusikud või noh, et kuidas ta on siis ma tegelikult ka eesti keeles ka ei teadnud, et ma ei saanud aru, mäletan, aga mul oli nii häbi nii-öelda seal ja siis ma ütlesin, et ei, et ma ei olnud õppinud, et mul oli nagu kergem seda öelda, kui seda tunnistada, et näed, praegu on ikkagi see, et sa häbenesin seda, et ei oska ja nii või et Gruusia ja mis keel ja lõpetasitegi pääsküla keskkooli ei mõtlesin seal algkooli neljanda klassini käisin, muidugi oleks saanud edasi käia ka meie siis elu kulges Keilasse, kus on ka praegu vanematekodu vahetas ringi peale neljandat klassi kooli, läksin Keila gümnaasiumi ja seal siis käisin 12. klassi lõpuni. Mis edasi sai, no ajajärk nimega Kalju Komissarov. Lõpetasite keele gümnaasiumi aasta oli siis 2005 2005 ja olite juba ammu jõudnud hakata imetlema Kalju Komissarovi loomingut ja teda ennast. Ja mul oli kaks näiteringi õpetajat, üks oli natuke varasemast ajast ja üks hetk tuli Sheila Kolk meile sinna keskkooli ajal tuli ta ise värskelt lõpetanuna k tegema ringi ja, ja noh, sealt kasvasse Kalju Komissarovi see nii-öelda imetlus sai hoogu, et teadsin tõesti kõike, aga just, et sealt tema värske õpilane seal tuleb ja räägib temast ja sellest koolist ja ja mul ei olnudki niivõrd tähtis, mis kool ja mis linn, vaid mulle nii tähtis inimene, kes seda kõike juhendab ja kes seal eesotsas on. Ja valik oli siis Viljandi kultuuriakadeemia absoluutselt kodunt plasti ilma pikema porinata minema. Jah, ma olen väga tänulik alati selliseid asju, et keegi oleks kätt ette pannud, et kas Mika, mis teater, mis näitlemine, mis siis amet see õige on. Aga jah, hästi, ema küll selles suhtes valusama südamega, et ta on ikka sellise ahviarmastusega, et tema tahaks ka, et oleks kogu aeg tal silme ees agarasti. Ma olen lugenud, et seal Viljandi kultuuriakadeemias te olite nii teistmoodi energilisem temperamentsem kui teised võib-olla, ja et Kalju Komissarov olevat hakanud lisaks kutsume Gruusia kuninganna nime. Ta määraks hüüdis mind küll. Ma saan aru, et sellest Viljandi kultuuriakadeemiast on ainult ülivõrdes mälestused või oli vahepeal ka tunne, et ei tea midagi, et vaataks hoopis ringi ja vaataks midagi muud. Ei erialavahetust kindlasti ei olnud mõttes, kui siis oligi kas vahel füüsiliselt loogiliselt raske, et kuidas jõuad töödega või kuidas uneaega jätkan ja kas ma ikka olen piisavalt hea ja tubli, aga mai kooli ajal ma küll ei mäleta, et eriala vahtlus oleks seal. Ja siis tuli kohe pakkumine Rakvere teatrisse või Meidulnud aasta aega vabakutseline. Me lõpetasime sellisel õnnetul ajal, et see oli siis, kui tuli majanduslangus. See hakkas meil siis, kui me läksime neljandale kursusele ja süvenes jääda täpselt õigeks ajaks. 2009 lõpetas meie lend ja oli ikka kõige hirmsam aeg ja aeg oli Rakverel täitsa plaanis võtta juba, kui me käisime kolmandal-neljandal kursusel, tegime seal, kuidas elad, Ann oli mõttes võtta rohkem meid, aga siis plaan muutus ja me kõik esijalg kuusk ula peale nii-öelda vabakutselise nelja tuule kätte. Jah, päris köit tegelikult Johannes Veski kursusevend võttis üle selle. Praeguse tegutseb see kabaree, risoom hakkas juhatama ja Anatoolia tähti Chuck, teine kursavend, et oli ka kohe seal. Aga enamus ja, ja mina kaasa arvatud, olin vaba kutse, vabakutseline ja aga see oli pool aastat, aga siis tuli juba küll ka vabakutselisena, aga ütleme, seal hakkas vaikselt juba liikuma, Rakvere poole oli mul niisama muidugi mitte palgalisele, aga rolli peale oli kaelkirjak oli selline lasteetendus, Andrus Kivirähu oma ja Maarja Unduski lavastas ja sinna ma läksin nüüd nii-öelda, et kui me lõpetasime 2009 kevadet, siis ta oli 2010 kohe aasta alguses, et pool aastat jõudsin olla ja mõelda, et mis saada, kus mingeid asju küll tegin juba. Aga ütleme nii, et 2010, siis läksin sinna tegema. See aasta ei olnud väga hull selles mõttes ka teie jaoks, et tagala kodu näol oli olemas. Isa ema tegid tööd ja olid oma elu. Eestimaal sisse seada, aga see oli tegelikult meil peres üks kõige raskemaid aegu, sest et see sõjaaeg, mis siis jäid ka sinna sisse 2008. Mul läksid vanemad sinna mõttega del luuagi äri seal ja elada ja toimetada seal mõnda aega ja nad läksid täpselt nii, et jõudsid sõja alguseks sõitsid nad Gruusiasse autodega sisse ja sealt sõnaga see kõik päädis sellega, et tõesti suured kahjud ja kõik see ja ei läinud asjad nii, nagu päris plaanis oli. Ja noh, eks see oligi perekonna sele kuidagi raske ja keeruline, sel ajal, et mina olin küll siin ma käisin, külastasin, ma jõudsin samal ajal sõjaga sinna isegi veel täpselt mina lendasin samal hommikul Gruusiasse, kui hommikul uudistes oli, see sõda algas nüüd 2008. aastal ja August sõda oma silmaga otseselt ei näinud, see oli nõmme, sõitsin läbi, ma jõudsin sinna kolm päeva hiljem umbes sõitsid vanemad siis Türgi poolt piiri poolt, mina lendasin kohe Tbilisi vanaema vanaisa juurde ja nemad sõitsid autodega Türgi piiri poolt sisse ja seal nad jäid, sest et tsentraal all maantee oli suletud vene nii-öelda rahuvalvajate poolt. Ja siis muud ei jäänud, kui üks sugulane ütles, et ta võttis ka oma pere, et lähme istuge autosse, lähme vanemate juurde, gruusia tere märgiga autosid seisvalt kuidagi läbida ja me sõitsime koori läbi ja see oli õudne, seal oli ikka, see oli põhipunkt, kuhu oli pomme visatud ja räägi ikka rusudes ja väga õnnetu kõik välja ja nii kui me sealt linnast läbi sõitsime, poole tunni pärast lendas uus laadung sinna peale need veel tegelikult väga vedas. Tee peal nägime noori sõjaväepoissi, kes ütlesid, et lähevad õhtul twin vaali alla, et seal oli seal kõige tulisem punkt sel hetkel nooremad kui mina ja see oli ikka väga-väga valus. Ja noh, kõik see, kuidas me olime seal, kui vanematega kokku saime, Me olime Sarpis batuumi üks, kohe ära sealsamas väike linnake. Õhtul seal Sartis istudes, meile öeldi, et tuumisse jõuavad kohe Vene väed. See hirm, seda ööd ma ikka väga mäletan. See oli, ma arvan, et me oleme, oleme kolmekesi olime ühes toas, seal, kus me ööbisime nii-öelda hostel või selline. Väga mäletan, kui ma vaevalt et keegi väga sügavat und magasid, see hirm, et kuusk kuidagi oma kõrvus, kui ütlesid ette sedasama vabastele siukest, sõjaväe mingit marssimist või mingit ülevõtmist või. Poolenisti ebareaalne, poolenisti filmilik, samas nii reaalne ja käega katsutav. Aga te siis nagu ära sealt ei saanud tagasi tulla, see oli seitsmele meil hetkel või olite nagu seal omamoodi isegi. Vangis, või omamoodi ja vangis ja Eesti numbrimärgiga ei riskitud üldse läbi selle rahuvalvajate seal sõita, sest seal olid õudsed lood, jõudsid ju ka, et tulistati neid ajakirjanikke seal üks sai surma ja türgi neid suuri rekkasid kaaperdati ja et jah, ei julgenud, aga seal laadungid olid peal ja aga küll, aga me hiljem pääsesime, see oli täiesti juba ära unustatud tee läbi kaljude ja mille lõpuks riskisime, võtsime sellise väga ohtliku rännaku ikkagi Tbilisi poole, saime sinna ka kaks nädalat, pea oli selliste sund olekut ühe koha peal, et vanemate ärilised plaanid jäid sinna sõja jalgu ja siis ühel hetkel tulite Eestisse tagasi. Mina tulin nii-öelda, ma läksin ju tegelikult puhkuste suve seal veetma, kuu aega olin, tulin septembris juba tagasi, sest mul hakkas neljas kursus ja vanemad jäid sinna ikkagi. Alustasid seal seda ääril, aga jah, nad olid aasta aega, nad jõudsid tagasi, ütleme nii, minu lõpetamise paiku. Nii et oli see vast aasta jah, ja 2008 ja 2009 te lõpetasite ja oli ka päris keeruline aastaga muidugi juba hoopis teistmoodi ja Rakvere teater tuli sisse aasta hiljem ja umbes või paari jah, nii et 2009 ma lõpetasin ja päris palgaline ping, millele ma alla kirjutasin, oli 2010, August 26, August, nad elate täna siis Rakveres, Rakveres, Rakvere teatris ja Rakvere on selline pisikene linn. Täitsa armas linnake, ei ole midagi öelda. Kuidas. Teie gruusia verd naisterahvas seal ennast selles mõttes tunnete ja linnarahvas vist enam ei vaata, on teiega ära harjunud, aga alguses oli noh, niimoodi naljakam ka. Ma ei oska öelda, ma nüüd hästi palju küsiti ka siis, kui ma läksin, et kuidas sai, aga oled harjunud ja ma ei tea, noh, kas ilus või mitte ilus öelda, aga nagu see linn ei olnudki niivõrd määrav, et mulle oli tähtis teater, mulle tõesti väga-väga meeldis Rakvere teater juba enne kooli ajal. Ja sinna saada oli ka ikka. Oligi see kõik, millest piisas, et ma üldse ei vaadanud, et mis linn on või mis rahvas seal on, et ma teadsin, et seal on see Rakvere teater, seal on need inimesed, seal on koht, kus saab seda teha, mis meeldib ja ja see täitis, mis see siiski kolm, mis teile Rakvere teatris nii väga meeldib? See maja me võtame kasvõi lihtsalt füüsiliselt see maja ja, ja see on minu arust imeilus see kompleks, kõik see kloostri või mõisa ja kõik see ja see park seal taga. Ja see, kogu see õhkkond seal sees ja see on väga armas, väike trupp on seal ja kes tegelikult ma arvan, et tegelikult Tallinna materjalid on need vähem väljasõiduteatrid, need ei kujuta üldse ette tegelikult kuidas on olla mõne kolleegidega näiteks 12 14 tundi järjest väljasõidud, pikad ja proovid ja etendused, et tegelikult see trupp veedab ikka väga palju ninapidi koos ja ja muidugi, kes seal tööle võttis meid sel hetkel, Joonas Tartu ka väga meeldiv ja tore inimene ja muidugi Üllar Saaremäe, Rakvere teatri peanäitejuht praegu ja ja ühesõnaga, kõik see õhustik seal on meeldiv, jah. Ei ole kogu aeg ühel meelele naeratavad ja ikka on kellelgi paha tuju või mingid arvamused lähevad lahku või mis iganes isiklikud probleemid, aga kui see lõpuks õpet neid inimesi tundma ja siis teadki, mis hetkel natuke kas ise hoiduda või ise peab ka tegelikult ennast ka kontrollima, et ei saa minna päris oma tujudega alati peale, vennad, aga noh, kus neid ei ole isegi perekonna isegi kõige väiksemas koosluses on või see kus üksteisele närvidele vahel käia või misiganes ära väsida, et ikka siukseid asju ette tuleb, et ma ei hakka siin puhta utoopilised jutusile, Johan ka. Aga see kõik on talutav ja meeldiv. Lõppkokkuvõttes. Kuidas te oma tujudega hakkama saate, selles mõttes, et, et see on hea küsimus. Oletan ennast tujukaks inimeseks, kas vahel selle tujuga kaasneb nii-öelda kirsiks tordil seal lahe gruusia temperament ka ja vot kuidas, kuidas te sellega sinna sulandanud ja kuidas teised selle peale vaatavad? Tea, ütleme, teatris tegelikult on ikkagi, et me küll veedame väga palju koos, aga ma ei oska mõelda, kui palju tegelikult saaks öelda, et läbi ja lõhki tunne, ma arvan, me oleme kodus ikkagi teised inimesed ja, või oma mingi lähemate sõprade juuresolekul või perekonna juuresolekul, et et ikka igaüks tegelikult on natuke muutub, et et ma küll proovin seal oma emotsioon või noh, et aga ma olen üldiselt mul käivad ikka nagu raudtee. Ma võin väga, väga õnnelik olla ja siis ma võin ka väga õnnetu olla. Selline, aga ei, ma olen lihtsalt väga-väga tundlik, ütleme nii, et võtan paljusid asju liiga paljusid asju hinge ja südamesse ja ma mõtlen tihti üle asju ja elukaaslane nimetabki maailma üle mõtlejaks mind. Tuleme tagasi selle väikese Rakvere linna ja teie kodu juurde seal selles mõttes, et teie grusiin lanna poolest saadik, eks ole, et olete selliseid kombeid ja riitusi toonud ka sinna, oma Rakvere koju ja ütleme, et kas teie kodu on pungil sellisest gruusiapärasusest? Või, või kuidas sellega on? Ei ole, ma ei tea, kuidas, muidugi ka haiglas, eks see, et teha, et kodu oleks pungil gruusiapärasust, mina seal olen. Palju ma ise seda sinna pakun, annan. Hea küll, aga tuleme siis ühe väga olulise asja juurde, mis on teile väga hingelähedane ja see on näiteks gruusia köök. Et kui palju siis Rakvere kaubandusvõrk, olgu põhjakeskus või kesklinna Selver või grossi pood või mis iganes suudab teie soove sellise erilise rohelise kraami ja muu kraami osas täit. Ja oligi hiljutine juhtum, kus naisteleht käis külas, tegin siis süüa seal gruusia pärast ja minu elukaaslane ostis kogu Rakvere, kõik poed korjanrist ja spinatit tühjaks. Et jah, ikka on ka selliseid asju nagu köögiviljad, puuviljad, neid veel saaks, iseasi. Sest eks ole, siin on kõik palju kallim. Aga maitseaineid on küll need, need, mida ei saagi paljusid asju. No te nimetasite koriandri ja kui eriti kuivatatud koriander son imega, see on täiesti pöörane, siin siin vaatasin keskeltläbi 19 kuni 26 eurot, oli siis kilohind, kui seal on viis eurot või kaks isegi Jakaks eurot. Seal koriander, nii värskelt kui kuivatatult, siis on seal üks selline maitse nagu meelis sunneli, vürtsköömned ja sellised asjad, kõik end võib isegi kuskil kas ladudest ja ma ei tea mingi poodidest saada, aga need callida ei ole igal pool. Meelisuneelit nõuka ajal müüdi juurikapoodides ja praegu on see keeruline. Nojah. Ei nojah. Me oleme Gruusias toonides, ses noorima realisen Swaneike sool, et seda Me toome Gruusiast meelissoneelid tooma, kruuses kuivatatud koriandrit. Ikka ise ka sattuma ja ise ei olegi nagu olnud seda, et peaksin otsima minema, et ja siis lavas, eks ole, noh, ei ole mõtet rääkida ja see on teine ikkagi šašlõkki olete siin Eestimaal head šaslõki saanud või? Mitte eriti? Ei ikka isa teeb mul väga hästi. Ja isa teeb. Vanematekodus ikka saab aga mõnes niisuguses söögikohas igaks juhuks proovida. Kindlasti gruusia restoran. Restoran on meil küll Tallinnaski, tuleb meelde ei tulejoonelt ja ma ei tea, kas seal üldse olen. Ehkki see oli aga Rakvere son gruusia restorani. Nüüd avati gruusia söögikoht seal ja nii ja kuidas on? Ei ole. Kas Eestis on võimalik head gruusia veini osta? Jaa, on küll. Muidugi ei anna võrrelda need, mis on kohapeal, need minu lemmik on Saperaavis, on siis see viinamarjasort, see punane ja seal kohalikud teevad ikka midagi lisamata ja ehe ja puhas ja naturaalne punane oioi mul tuleb juba praegu. Ka ikka poodides on, tegelikult on suhteliselt hea valik. Nagu öeldakse, hästivarustatud poodides võib õnne olla. No kööki kõrvale jättes teie Gruusias elavad sugulased on siin külas käinud. Ka teil on vanaema, vanaisa käisid, elasid siin tegelikult nüüd viimane aasta olid päris pikalt ja mulle nab onupoeg, üks siin Tallinnas elab. Ja siis veel ikka sugulasi on käinud külas küll veel isegi. No kuidas neile siis on tundunud see eluolu siin ja teie elu ikka jahe ja külm ja nii vaikne ja vanaisaga on muidugi see nali, et tema käis siis kõigepealt oli suvel siin mis siin toimub, et öö otsa on valge valge valge, talvel tuli, mis toimub ja vot see on pime-pime-pime, ei saa aru, et terve suvi Mudki valge valge pimedaks ei lähe siis terve talv on niimoodi, et üldse päikest välja ei tulen, täitsa segaduses, et Gruusias on päevad valged ööd pimedad, jah nagu lõunamaal ikka ja kogu aeg ja ütleme, seitsmest kaheksast ikka läheb ka suvel kottpimedaks ja no ise, kui sageli ta siis käite Gruusias? Iga suvi olen proovinud, on ainuke aeg olnud alates kooliajast, et suvi on ikka vaba ja ka nüüd tööajal on see, et suviti ja olete siis üksi käinud või on õnnestunud niimoodi sättida, et koos elukaaslasega või kuidas ta käis ja nüüd ükskord ära nii-öelda käisime koos 2012 äkki oli, käisime koos seal tema esimene käik, 2013, nüüd jäi mul vahele, üldse kumbki ei läinud ja see aasta jäi mul täiesti suvega vahele. Aga 14 käisin ja ja kurbade sündmuste tõttu käisin ka nüüd aprillis. Null seesama väga armastatud vanaisa kahjuks suri ja pidi aprilli lõpus minema seal limatuseda toimetusi ja aga vanaema on olemas, vanaema on olemas. No ma kujutan ette, näiteks kui te kahekesi käisite jah, et see võis olla ikka väga elamuslik reis ka, selles mõttes. Teile hirmsasti meeldib rääkida vanade inimestega, et ilmselt oli siis ka pikki jutu ajamisi vanaema ootas ja kuidas see oligi, et lennuk saabub öösel, aga ega siis magama ei saa. Vanaemal on laud. Ja, ja siis on jutt hommikuni. Piltlikult öeldes ja ikka varem alati noh, vanaema vanaisa mõlemad ikka oli töö üleval, kuni ikka lennuk maandunud. Nad tulid vastugi sellele autole, mis järgi tuli, kas see oli siis takso või sugulane või keegi. Et olid nad ikkagi kaasa ja vastu ja ärasaatmine täpselt sama moodi, et Gruusias lennuliin on kuidagi hästi halbadel aegadel, et me lendame sinna, jõuame mingi nelja, viie aeg hommikul. Ja sealt äratulek on ka siukse seitsme hääl, et aga nemad ei, ka on üleval ja kui me jõuame ka siis kohe magama ei saa minna, siis tuleb muljetada, et kuidas vahepeal ikka läinud on ja varahommikul saab magama ja Tbilisis ja Tbilisis, aga meil on selline puhkekodu ühetoaline portsjon, mis vanaema on hetkel küll seal põhiliselt. Mis teid on huvitanud neist vanaema juttudest, mis küsimusi te olete esitanud? Kõik, ma arvan nende endi vanematest hästi palju ja vanavanematest ja vanaisa ikka rääkisime lugusid, kudest ka nende õed-vennad ja kuidas ja koolja pääst tükific see, kuidas vanasti elati halli ja kuidas nad omavahel tuttavaks said või kuidas nad said vanaisa röövis eravanema. Seal oli see ju pruudirööv, siis sellega enam ei ole, siis nüüd on see lausa karistatav. Aga siis oli ikka traditsioon selline laenatud, eks seal ka kuritarvitati nii-öelda oli ka nagu nende vastumeelselt ikka ka ja oli ka siukseid täitsa kokku lepitud, röövimisi ja aga see oli selline hea pruudirööv, ise oli hea, sest vanaisa oli auväärne ja noorest peast ja säravana ema ja pärast sündis tütar neil ja see leebel tädi siis oli onu ja siis minu ema kik noorem, mida teater Eestis elavatest grusiin lastest? Kas neid on ja kui palju neid on ja kas te käite läbi omavahel? Mingil määral on ikka gruusia kogukond täitsa on olemas ja nad käivad ikka varem oli nagu mulle tundub tihemini eks ma ise ka praegu olen rohkem eemaletõmbunud, et ma elan teises linnas ja ma olen niivõrd hõivatud, et raske on vahel oma graafikut sättida nende kogunemiste peale, aga Rakveres neid ei ole, ei. Grusiin äkki ikka on, aga ma ei ole küll väga niimoodi ei tunne või ei tea, aga Eestis on see kogukond Tallinnas tähendab, on kogukond olemas ja täitsa tegutsevad ja saidki juustuga praegu 26 Mai oli see gruusia vabariigi sünnipäev ja siis need ka kogunesid, ei õnnestunud ka ise tol korral käia, Ellaga toimib. Ma arvan, et seal mõned ikka käivad tihemini läbi, on ka ringkonnad, aga minakoht on küll väga väheteistajaga ema ja ja see onupoeg, kes mul on nüüd kaks grusiini, keda ma kõige rohkem näen. Aga näiteks noh, ütleme nii, et on väga tihti käivad ju gruusia tantsuansamblid, laulukoorid, ansamblid siin külas ja. Ta on alati välja müüdud ja neid külastatakse ja sinuga kogukonnad, eks ole, nii läbi läbikäimisi kuidagi ma arvan, tööliselt või sõprussuhetes ja neid on väga palju, on venelasi, grusiin, eestlasi ja kes kõik omavahel läbi käivad, ma ei tea, kuidas teiste rahvustega, keda kellega ma ise vähem, aga ma arvan, et ja Eestis on ka küllaltki suur sallivus. Tegelikult minu arust võetakse ikka väga ilusti teisi rahvusi vastu ja ja. Ma arvan, et see on, ma ei oska kujutledagi, kuidas see veel rohkem võiks olla või kõik gruusia muusikud, ükskõik, kas lauljad või pillimehel on tõepoolest alati väga oodatud ja ei ole midagi imestada, et piletid on siis välja müüdud nii üldse eestlastel, grusiinidega on muidugi väga tugevalt minu arust side, ükskõik kus ma räägin, siis ikkagi väga armastatakse grusiin Gruusias jälle mainid, et käisid kursaõde ja tema elukaaslane mul külas. Siis kui me lõpetasime 2009, no eestlane nimetanud eestlane ja kohe on ukse tavalised, tulge ja külalislahkus on väga tugev küll. Te olete maininud, et kui te olete Eestis iste igatsete Gruusia järgi ja kui te olete Gruusias, siis te igatsete T-särgid, mis te arvate, et ehk selline asi ajapikku kuidagi leebub ja ühtlustub, et ei ole kogu aeg niisugust tohutut igatsust, kuigi te olete öelnud, et kui te Gruusiast hakata jälle Eesti poole liikuma, siis teel lennu seljale tuleb kangesti nutt peale ja nõnda edasi, aga et võib-olla see tasapisi ühtlustub ja maailmu On ju suur ja avar ja samas kuidagi tõepoolest jälle lähedane. Ja ega tegelikult see päris nii ei ole, et me igapäevaselt nüüd igatsen ja muretsen ja mõtlen ja unistan, et ta on vahel rohkem, vahel vähem, aga ega ta ei ole väga suurt otsust. Et kui ma sinna lähen, siis jälle need ja seda emotsioonide, need saavad hoogu jälle hästi raske lahti lasta, tagasi tulla. Ja siin olles käika, mõtled vahel selle, mingit lõhnavad või mingis mingi asi jälle meenutades tuleb igatsus, aga seal olles ka, ega Eestit igatsed samamoodi, kuigi see teadmine on ju rohkem ja kohe ma lähen tagasi ja ma olen ju enamuse ajast siin. Aga ega ma kujutan ette, kui ma sinna lähen, läheks, et oleks vähem aega Eestis oleks täpselt samamoodi, võib-olla eesti igatses, et selline huvitav ka teistmoodi ennast jälgida, vodka huvid. Lähevad asjad minuga toimuvat ja muidugi selliseid liigseid igatsuse emotsioone kindla peale, noh, aitab natuke kõrvale hoida ka see, et te olete ikkagi suhteliselt hõivatud näitlejanna näiteks praegu te tulite meile siia vaatesse kahe võtte vahel, et kui te saladuskatet võite natuke kergitada, mis võtted need praegu teil on? Sügisel tuleb TV3 uus seriaal, seal ma nime ei oska öelda veel kahjuks ei ole veel ära otsustatud, selle seriaali nimi on aga millest juhtumistest inimestega nii-öelda siukse, väikse musta huumoriga vürtsitatud lood. Jah, niuksed, kas äpardused või siuksed, kummalised, naljakad. Tuleb hea asi. Alguses te laulsite siis meile sellise meeleoluka laulu filmist Mimino lõppu, te arvasite, te enam ei laula, aga küll kuuleksime ühes. Koos teie lemmiklugu plaadilt ja mis see on, mida me kuulame? Laul emast ja see räägibki emast ja emaarmastusest. Gruusias on ema ikka väga kõrges hinnas, ütleme on igal pool ja kõik armast. Enamasti ikka on üks kallimaid inimesi, ema ja isa. Ka Gruusias on seal kuidagi ema hoidmine, ema armastamine, emast lugupidamine, tihtipeale ta on ikka primaar, Aarne, siis tulevad kas teised sead või naised mehed ja esinesid. Nagu te ütlesite, et muidu võib-olla väga kõva mees, perekonnapea ja kõik, et tema pilli järgi, aga kui ta on oma emaga, siis muutub meie nagu väikseks. Just just jah, seal on kaksi, seal on väga tugev religioon jumala jumalaaustus ja kartus, aga teine on siis järgmine, on kohe ema. Suurepärane, kuulame siis seda ilusat lugu, aga enne ma ütlen teile, suur tänu, Gruusia Eesti päritolu näitlejatar, Natali lohk. Saite aega siia saatesse tulla? Eel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris tõmba kuulmiseni.