Tere kama metamorfoosi saates oleme me ikka uurinud muutusi inimeses maailmas. Ja praegu on meil käsil siis sari muutustest Tiibeti ajaloost. Me oleme jõudnud 18.-sse sajandisse, võimul olid Jongaaridaga väed saabusid ja Jongaaride nukuvalitsus pidi lahkuma. See oli see aeg, kui valitses seitsmes dalai-laama. See oli see aeg, kui Tiibetist sai Hiina vasallriik. Ja umbes sellest kajast me siis jätkamegi. Need on 18. sajandi kahekümnendad. Stuudio sandi bet oleb Martti Kalda ja toimetaja Terje Soots. Sellest me tõepoolest rääkisime, kui Tiibet sai Ching dünastia vasallriigiks millest me aga ei jõudnud rääkida ja millest tuleks kindlasti rääkida, on siis Tiibeti enda sisemistest arengutest eelkõige sellest, kuidas Tiibeti aadel omavahel selle seda võimu jagada üritas ja, ja mantsudel hästi aga koostööd teha üritas ja, ja seda seda ka tegi. Jongaaride pretk Tiibetisse Jongaaride valitsus. Kuigi see oli väga lühiajaline tegelikult jätnud Tiibeti olukorda, mis oli, mis oli kurvem kui kunagi varem Tiibetist oli ikkagi käinud üle tõeliselt suur sõda. Erinevate hinnangute järgi öeldakse, et 550 erinevat kloostrit oli saanud viga. Paljud nestorit hävitatud, mäletame, kaaride üritasid hävitada ning maa koolkonda vanausulist kolmanda. Et just kõige lukk pale head teha. Ja loomulikult olid ka aadlikud omavahel lõhestatud fraktsioonideks olnud mitmeid kodu sõduja mitmeid. Siis tuli veel nii, et k aadel ei olnud päris päris ühtne. Selles järgnevas ülesehitustöös, mis oleks pidanud toimuma. Eelmisel korral sai juba nimetatud kahte rahva liidrid, kellel olid suhteliselt sarnased nimed. Need olid siis hoolanaya katsionai vaks sellist meest, kes organiseerisid džungel paaridele vastupanu ja koondasid siis Tiibeti aadlimeelsust. Nüüd, kui Ching dünastia oli siis tiibeti vallutanud, siis Antiga neile võimalus sõna sõna sekka öelda. Mõlemad said siis päris kõrgetele postidele poolanaizai Lääne-Tiibeti halduriks ja katsionai kogunisti terve Tiibeti valitsuse Cashaagi etteotsa. Ka saagis oli lisaks katsionaile, kes oli siis peaministri kohustes veel neli ministrit ja see valitsus justkui koondas kõiki aadli fraktsioone, mis oli ühelt poolt nagu hea, see oli justkui terve kogu poliitilises Poola valitsus, kõik opositsiooni ja koalitsiooniparteide olid nii-öelda seal esindatud. Teiselt poolt oli see väga halb, sellepärast et nad pidevalt tülitsesid omavahel Tiibeti traditsioonis. Enamusvalitsuse liikmeid on lisaks sellele tähtsamate riigialade haldurid lani viibinud kunagi ühel ajal ühes kohas. Nad ei olnud tuttavad teiste oma naabrite alade probleemidega ja need ausalt öeldes ei huvitanudki neid, sellepärast kalasid haldati peaaegu peaaegu nagu iseseisvate kuningatele. Nelja meistri seas oli siis kolm Raadiku ja üks nii-öelda kirikuvürst munk. Nii et siin oli vastuolusid kahtlemata ka aadli ja kloostriülemate vahel võib siin siis näha seitsmest dalai-laama, kes siis oli nimeliselt kogu selle administratsiooni tipp, kui me mäletame teda, oli lapsepõlves hoitud Tiibetist eemal toodi koos Mansu vägedega 1720. aastal Tiibetisse. Kesk-Tiibetisse šassasse. Asetati just nagu võimule. Et tegelikult oli ta veel alaealine, nii et tema eest valitses regent ja, ja kloostriülematel oli võimalus jaotlikele oli võimalus siis oma poliitilisi ambitsioone teha ja nagu me eelmine kord seitsmendad, dalai-laamat iseloomustas Dali väga, väga, väga vaikne ja poliitikasse ei sekkunud. Seda enam sekkus poliitikasse tema isa, mis on muidugi kurb ja, ja sellele samale dalai lamale ka mitmeid kannatusi kaasa tõi. Nimelt dalai-laama isa ja valitsuse juht Kaczelay olid siis aktiivsed lupa koolkonna pooldajad ja nemad oleksid tegelikult Jongaaride vandenõu tagajärjel hea meelega näinud eelkõige Ningwa koolkonda hävitatavat, aga mitte ainult, võib-olla isegi koguni kõiki teisi koolkondi hävitatavat samas kui teised aadli esindajad ja isegi need minister pea raba oli tema, nii ei soovinud sugugi seda, nad olid siis pigem sellise usulise pluralismi pooldajad. Konflikti ajendiks aadli enda vahel sai Ching dünastia uue keisri käsk tiibetile muuta kõik ning va kloostrid kelluka kloostritega. See tekitas muidugi Tiibeti rahvas ja tiibeti aadlist suurt pahameelt. Nemad ei olnud kunagi sellega, et dalai-laama valitseb mõelnud, et kõik peaks olema ja lupa süsteemis, vaid ka teistele koolkondade oli ikkagi õigus eksisteerida. Ja valitsus võttis üldiselt vastu otsuse, et ta ei toeta seda keskta, ei, ta ei täida seda käsku. Nii et Tiibet rakendas siiski hoolimata sellest, et tegu oli vasallriigiga omaenesemääramisõigust ka Ching dünastia ajal. Tegu oli siiski nende nende usuasjadega, samas katsionai leidis siin suurepärase võimaluse oma plaanide elluviimiseks ja pole sugugi kindel, kas, kas üldse võib-olla tema ei, ei seisnud selle käsu andmise taga, et katse ei saaks seda, seda käsku ellu viia. Ühel valitsuse istungil saatuslikul viiendal augustil 1727, kui katsionai läks ka saagi istungile üle üle pika aja. Et just nimelt vastuolusid selles samas küsimuses arutada ja, ja otsustada, mida teha siis teised ministrid, isegi seesama minister tõmbasid hõlma alt välja pistodad ja torkasid kaitse lai samas valitsuse istungite saalis botale palees endas surnuks. Ja näib, et dalai-laama isa Just dalai-laama ja, ja iseenda võimu kindlustamiseks oli sellesse vandenõusse segatud. Nii-öelda võimsa ministri hävitamine oli, oli tema jaoks olulisem kui eluka kloostrite hävitamine. Et siin nentida kasiino prootas, lahkasid ka sina, Brutus, nii-öelda see, kes tundus kõige kõige suurem sõber või kõige suurem plaanide nii-öelda kaasosaline osutus ka ka vaenlaseks. Ja nii nagu Tiibetis sellel ajastul uusajal traditsiooniks, kui kedagi tapeti võimast aadlimeest või, või ka munka siis kogu tema perekond kannatas katsionail oli ainult tütred ja naine või isegi kaks need kõik naissoost isikud siis mõrvati suhteliselt julmalt sellel samal päeval kui ka katsionai ise oli mõrvatud, nii et perekondade saatus. Juhul kui perepea isa vend osales mingisuguses vandenõus mingisuguses konfliktis mingisuguses poliitilises aktsioonis, milles oli võimalik surma saada, siis kõige leebem saatus, mis perekonnaliikmeid võis oodata, oli saada mõne teise aadliku orjaks. Aga tavaliselt siis surid nad nii-öelda peremehega koos. See katsionai mõrvamine käivitas sellise väikese kodusõja. Päris sellist suurt sõjategevust ei toimunud. Ja eelkõige siis kahe kahe poole vahel ministrite vahel, kes olid kantselei mõrvanud nende pooldajate vahel ja poolt esindas siis Poola rai, mis ei tähenda sugugi seda, et kollane ei oleks katsionai vaateid kuidagi pooldanud. Tegelikult oli ta oma taskust, kuivõrd ta oli väga rikas, aadlimees rahastanud enamuse ning maa kloostrite ülesehitust peale Jongaaride vandenõud ja sõjakäiku Tiibetisse. Nii et pigem oli tegu sellise võitlusega Tiibeti sisemise mässumeelsuse ja seaduslikkuse. Või siis antud juhul Ching dünastia võimult poolt, sest katse laiali seatud võimule Ching dünastia poolt ja, ja tema seaduslikkuses ei tohtinud keegi kahelda ja Poola laiust toetas seda seda seaduslikkust. Ja paraku siis ka veti vasallriigi staatust ja nendesamade Mandžude ja tegelikult ka mongolite abiga lõpuks siis kodusõda ka võideti, Poola nai poolt. 1728. aasta juulis kuulutas Hollalai šassa ja sellega oli siis cationai mõrvarite vandenõu või see võimuhaaramiskatse maha surutud. Hollalai ise seda kõige rangemat meetodit karistamiseks ehk siis hukkamist ei rakendanud. Küll aga tegid seda Ching dünastia poolt saadetud, näed ja, ja vägede kindralid novembris sellesama aasta novembris ja ka nende vandenõu laste surm oli, oli päris kohutav. Chung dünastia kõige hullem kõige jubedam hukkamisviis oli niinimetatud Nende lõikesurm, millega siis inimene sisuliselt elusalt tükeldati. Selline saatus ootas siis kõiki mässanud tootlike munk, minister ja ka teised kloostriülemad, kes olid mässuga liitunud nende hukkamismeetod oli pisut pisut leebem. Kägistati siidisalliga, see oli tavaline mässavatele, munkadele või kloostri tegelastele määratud. Ja taas kõikide perekonnad müüdi orjusse või saadeti eksiili või mõned isegi hukati. Peamiseks probleemiks näis Ching dünastia kollane jaoks kerkivad see, et dalai-laama isa oli osalenud selles vandenõus ja oli kogu aeg nõus olnud. Ega dalai-laama oli siis isa kaudu küll suhteliselt noorena. Sellel hetkel oli ta 20 aastane just nagu taustal toetanud või, või vaikselt andnud oma nõusoleku sellele. Sellele vandenõul ei olnud kogu aeg kaasas kogu aeg, nagu nimeliselt valitsenud. Sellel põhjusel dalai-laama isale küll küll mingisugust karistust osakesi. Ainus karistus, mis määrati isale ja ka dalai Laamale. Nad saadeti nii-öelda sisemisse eksiili. Milline see tähendas? See tähendas saatmist Ida-Tiibeti alale Khomi keskusest eemale. Samm oli võib-olla kõige vähem arenenud Tiibeti piirkond. Seal elasid sõjakad hõimud, kes alati ei olnud nõus keskvõimu tegemistega seal ühelt poolt dalai-laama, tema taaskord tema isa oli dist suurema kontrolli all. Seal oli olnud ka üks Poola lai tugipunkte Poolale ei ole ise pärit Khami jalalt, tema tegelikult koduloss või kodukindlus oli seal Naomi ja Kesk-Tiibeti vahelises piirkonnas. Nii et tõenäoliselt oli tal seal toetajaid. Ja see oli kõige leebem karistus, mis, mis osaks võiks saada. Ja ühtlasi andis võimaluse kuulajaile, kui, kui Kamonsudele kogu tiibeti haldussüsteem nüüd peale seda kodusõda mingeid muutusi oli vaja ümber korraldada niimoodi, et dalai-laama, kes oli just just täisealiseks saamas sellesse ei sekkuks. Ja tegelikult Ta viibis Khanis kuus aastat, nii et juba lapsepõlves oli, ta oli ta olnud eemal Kirde-Tiibeti aladel Hiina ja Tiibeti vahel, nüüd siis Ida-Tiibetis, nii et päris Kesk-Tiibetisse jõudis ta olla suhteliselt vähe oma elu east. Aga hiljem hiljem, siis nüüd on siis tekkinud Tiibetis selline huvitav süsteem, et nimeliselt on selle administratsiooni eesotsas endiselt dalai-laama kloostriülemad regent. Samas on just nagu kõige võimsamaks liidriks tõusnud tõusnud poolaray vank poolanai mantsud andsid talle ka tiitli, mis kui seda tõlkidesse umbes tähendab nagu vasall printsi või vasall vürsti. Nii et Tiibetis oli just nagu tekkimas ja peaaegu oleks nagu tekkinud lisaks dalai-laama veel nagu päritava aadli päritava kuningadünastia, hiljem seda küll ei tekkinud, mis põhjustel, seda me räägime, aga aga selline võimalus oli olemas, et oli juhtunud see, mis varem või hiljem maailma müüvate maade ajaloos ikkagi juhtub, et võimul ei ole mitte esimene mees isegi mitte vees, vaid võib, võib-olla kolmas, neljas on, on see, kelle käes on, on see tegelik võim riigis. Hollanai valitses siis, kui, kui nõnda võib öelda 1700 ja 29.-st aastast, mil ta selle asekuninga tiitli sai kuni 1747. aastani kuni oma surmani. Ja seda kolonai valitsusaega võib võrrelda kvartali äsja tekkinud ja ta oli oma algusjärgus, võib võrrelda tegelikult kahe varasema rajal etapiga Tiibetis. Need on siis songtselgampo esimene kuningas, esimene, kes üldse tegelikult kuningas olla sai, kes pidi kogu süsteemi üles ehitama ja kardinaalseid muutusi tegema ja ka peale sõdu oma nii-öelda üles ehitama. Ja teine on siis Jank Chuckyaldsen, kes sakkia koolkonna võimu Sakke muu olite ühisvõimu, murdis Bagmoodu perekonna võimule aluse pani, mis siis, et tema perekonna võim hiljem püsima jäänud tema ees seisid samad ülesehitus loomise probleemid ja ka mingil määral kahtlemata sellist kultuurilist renessansi seemi vank Hollanai aeg tähistas, hakkas tekkima Tiibeti usulise kirjanduse kõrvale ka sellist ilmalikumalt laadi kirjandust. Väga populaarseks said erinevad biograafiad, erinevad mälestused sellest, mis oli äsja toimunud nii et sellest ajast ja eelnevast perioodist kodusõdadest viiendast dalai laast paaride retkest. Sellest on säilinud rohkem kirjutisi kui, kui üks või kaks varasemast perioodist ja need olid tihti kirjutatud asjaosaliste endi poolt. Nii et Polonai valitsemise ajal kultuurilises mõttes oli nagu tõusuaeg Kultuurilises mõttes oli tõusuaeg. Ma võiks öelda, et veel enam kinnistuskunstis selline Hiina mõju eelkõige siis kloostri arhitektuuris uuemates kloostrites, mida rajati aga ka muudes sellistes käsitöötekstiil sellistes valdkondades, sellepärast et side tšintenastiaga oli, oli tugev ja hoolimata sellest, et Ching dünastia olid Mandžud, siiski valitsesid Hiinat ja Nad olid juba selleks ajaks täielikult Hiinastanud, kuigi etniliselt ei olnud tegu hiinlastega ja pollalaie tegelikult vastuoluline isiksus, ta, ta just nagu tegutses Hiina dünastia nimel. Aga samas ei saa öelda, et ta oleks tegutsenud kuidagi tiibetlaste iseseisvuse vastu. Tegelikult ta üritas ja tal tal õnnestuski vähendada Tiibetis viibivate vägede arvu 10-lt 1000-lt 2000-ni. Mis on noh, päris päris suure protsendi nii-öelda vägede vägede väljaviimine. Kui rääkida, et see on takistuseks iseseisvusele samamoodi tema ajal Hiina hambanid, keda oli kaks, nagu me mäletame, ei suutnud midagi eriti hästi läbi viia polla laiali, väga osav diplomaat, tal õnnestus alati üksteise vastu välja mängida ja see oli tema, tema, sellise eduka Hiina poliitika tulemus ütles, et näed hambaniit siin omavahel ei saa päris hästi läbi, aga mina, mina tean, mis seal, mis on tiibeti oli hea ja mis on ühtlasi Kaczyg dünastiale Tiibetis hea. Mis easse voolena jõli, kui ta võimule sai? Folanai oli, kui ma ei eksi, neljakümnendates 45 44 aastane. Nii et sellises sellises oma oma parimas eas tegelikult karastunud mitmes kodusõjas, nii Jongaaride vastu kui nüüd catchele. Mul olid väga tugevad, ta oli väga palju pooldajaid maal, tal oli väga palju kindlusi riigi strateegilistes punktides. Ta võttis isiklikult ette asju, mida, mida riiklus ei toetanud. Me mainisime kloostrite ülesehitust. Lisaks sellele ta näiteks sõdade ajal kerkis esile paljusid röövlijõuku siit Tiibetis eriti Tiibeti lõunaaladel. Ta tegeles nende hävitamisega juba siis, kui, kui ta veel isiklikult ei olnudki valitseja temale kulubki au tiibeti postisüsteemi nii-öelda taas ülesehitamisest mäletame. Mongolid olid seda mingil määral arendanud, aga Vanchollalai tegi seda nüüd uuesti. Temale kuulub ka autiibeti maksusüsteemi muutmises suhteliselt efektiivseks. Nii et selline bürokraatide ülem oli ta kahtlemata. Ja lisaks sellele, et olid olemas kohalikud Manšu mehed ja lisaks sellele, et oli olemas mingisugune ka Hiinale alluv mongoli kontingent, mongoli vägede kontingent koolitas ta tiibeti lega oma sõjaväe. Ta nimetas seda küll dalai-laama ja, ja iseenda ihukaitseväeks. Aga kõrgaegadel oli selles selles väes sama palju kui Tiibetis resiteeruvaid bandžo vägesid umbes 2000 ligi. Nii et ta oleks võinud ka vajadusel nii-öelda mantsudele vastu astuda, ta küll seda seda iialgi teinud. Ta julges hoolimata Ching dünastia käsust Tiibeti mitte suhelda välisriikidega, ta julges suhelda kahe riigiga, millega Tiibeti traditsioonilised ikka suhelnud, need olid Butaaliala takk. Kaks sellist tiibeti kultuuri kandvad kalaneed justnagu ei, ei, ei käinud arvates õppendas seda, seda käsku ei teinud selle selle keelu alla. Ja nüüd Polonalist oleme nii palju hästi rääkinud, siis on tegelikult seda, seda kurvem, et et ta suri ja täiesti ootamatult nii nii tiibetlaste kui kui tema enda jaoskonna jaoks märtsis 1747 ta suri. Ja nüüd hakkas juhtuma seesama mis loogiliselt oleks pidanud juhtuma, kuivõrd temale oli antud nii kõrge aadlitiitel sest tema pojast pidi saama valitseja ja tema poeg asuski administratsiooni etteotsa Jurmeernamgi all hoi, tema, tema nimi, ta jõudis ainult paar aastat, 20 pool nii-öelda olla või, või seda võimu rakendada. Tema ambitsioonid olid kohe kõigile selged ja tekitasid tegelikult ka ka matšudes kahtlusi. Ta oli väga selgelt Tiibeti iseseisvuse poolt ja ta arvas, et nüüd on saabunud see õige hetk. Et tema isa on valmistanud selle pinna ette. Asus veelgi vähendama Manšu vägede arvu, tal õnnestus seda seda teha tõesti kahelt 1000-lt 400-ni. Vähendati, mis andis talle juba päris suured ja vabad käed tegutseda. Ta lasi mõrvata oma venna, kes jälgis pigem pigem isaliini nii-öelda dünastia toetamises. Ta tegi katse Hiina hamba neid ära osta. Mispeale Ching dünastia lihtsalt vahetas ametnikud välja. Aga igatahes ta oli juba kahtlust tekitanud Chingelastias. Ja üldse tuleb teda kirjeldada kui, kui väga närvilist isikut, kui paranoilist ta pidevalt kahtles. Kõikides kaastöölistesse ta kartis pidevalt mõrvamist. Noh, ajastu oli muidugi selline, et tal oli seda seda põhjust teha. Võib-olla oli, oli sellesse liiga liiga selline äkiline, on teada üks juhtum, kus ta kloostri ülevaate ja aadlike kokkusaamisel läks nii endast välja, et haaras seina ääres seisva seisva oda ja, ja viskas selle koosoleku juhataja poole. Tõsi küll, ta ta pihta ei saanud, aga, aga ka selline endast väljaminek ei olnud tegelikult Tiibeti traditsioonis. Sugugi sugugi mitte tavaline, eriti mitte kloostriülemate juuresolekul. Saadel üritas pigem pigem kuulata, mida nii-öelda õpetaja positsioonis olevat kloostriülemad mungad meile ütlevad ja hiljem siis kas teha seda või mitte, teha või, või teha seda omal moel. Aga aga igatahes küll Metnam, kellel oli pigem selliseid suuri võimuambitsioone ja ja, ja paranoia probleeme, kui kui tõelisi valitseja võimeid. Ja ta täiesti avalikult valmistus võitluseks mantsudega kindlustas oma isa isa kindlusi, värbas uusi mehi, lõi, lõi garnisoni ja see tegevus ei olnud kellelegi saladuseks. Ching dünastia hambanid said käsu ta kõrvaldada. See käsk ei olnud päris otsene see keskkooli umbes sellises laadis, et kui võimalik, siis ta sellelt ametikohalt positsiooni nõrgestada, hambaniit, puding ja lamp on, olid nende nimed. Võtsid käsku, mis 1750. aastal saabus kirjana Hiina keisrilt liiga otseselt. Nad kutsusid küll Metnomgi alli oma residentsi Hiina valitsusele oli oma residents, laastas suur palee 11. novembril ja mõrvasid taas poliitiline mõrv mõrvasid külmetnomgi alli ja tegelikult kogu tema kaaskonna ainult germetnomdyali tseremooniameistril. Haalsel teenril õnnestus akna kaudu sellest sellest paleest põgeneda. Ja see põgenemine, see mõrv tõi kaasa uue mõrva. Sest see teener kogus kohe sellel samal ööl šassast rahvajõugu, kes vallutas, põletas ja hukas, needsamad hambanid kättemaksuks. Sest Källi sümbolväärtus, mis temal oli Long poolalai poeg ja kui, kui nii-öelda autonoomse Tiibeti isand oli, oli tegelikult palju suurem kui tema väärtus reaalse valitsejana. Nii et siin oli taas selline, ei saa öelda, et kodusõda, aga rahutused kaasas ja, ja rahvajõugu tegutsemine tingitud hästi vastu, kas siis hambaniit tegutsesid õigesti või mitte, see on, see on omaette küsimus. Ja taas pidi pidin Ching dünastia sekkuma, tooma juurde uusi vägesid. Need väed, kes olid, laastas need 400 meest olid sellest rahvajõugust nii ärritunud, et nad peitusid botala paleesse. Selleks hetkeks oli Seitsmestele trauma juba oma oma siseeksiilis tagasi. Peitusid paleesse ainult Dalai Lama mõjuvõim oli see, mis, mis suutis neid päästa selle rahvajõugu viha käest, sellepärast et ka Cabootalast üritati neid tegelikult kätte saada. Ja kui Jini dünastia oli saatnud oma oma uued näed ja uued kindralid kohale 1751. aasta jaanuaris, siis loomulikult kõik need, kes olid osalenud hambolite mõrvamises nii palju kui, kui neid oli teada, eriti sedasama kammerteener hukat, olgu siis pea, maharaiumise või, või eelpool nimetatud tükeldamise või, või keegistamise teel. Need hukkamised olid avalikud, toimusid jõe kaldal, laas asub Champo suure läbi kogu Tiibeti voolava trump o või Indias on tema nimeks tahma, putra lisajõe kaldal ja selle lisajõgi voolab siis linna lähistelt mööda selle selle jõe ääres ja sedasama jõge kasutati siis ühtlasi ka katute. Noh, ma ei oska öelda viimse matmispaigana või nad nad visati sinna jõkke, mis muidugi ei ole, ei ole iseenesest väga hea praktika, sellepärast et noh, laibalt vees, eriti kui, kui see jõgi on see, mis toob linnale vett. Küllap ta siis oli allavoolu. Aga sellist sellist praktikat rakendada tähendab neile, kui nad olid mungad, ei olnud siis vääriline saada põletatud, asetades tubade sisse aalidel samamoodi, neid ei, ei tükeldatud, neid ei jäetud siis nii nagu tavaliselt loomadele või lindudele söömiseks. Või ei põletatud, vaid nad siis hukati selles selle jõe ääres ja sinnasamasse ka kohe kohe heideti. Ja mõnikord me rääkisime siin dalai-laama, viienda Dalai Lama võimuletuleku puhul. Changi vürst ju lausa lausa hukati uputades jõkke. Nii et vahest oli kogunise see jõgi ise ka selline hukkamis, hukkamisvahend. Ching dünastia uskus väga-väga tugevasti, nad olid Mansud väljaspool Hiinat ja juba ka Hiinas olid väga rafineeritud piinamismeetodit kõik üles tunnistused. Kõik isikud, kes olid süüdi, pidid oma süüd tunnistama. Kui nad seda süüd ei tunnistanud ja võis võis aimata, et paljud neist seda ei teinud siis neilt pressiti välja enamasti väga ränga piinamisega. Nii et nad ennem ennem seda hukkamist olid juba poolsurnud. Hiinlastel oligi kombeks joota oopiumivedelikku, et siis noh, nende organismile nõrgestada või ja vahest koguni koguni mõrvati inimesi enne enne hukkamist. Vanglas poolt ala all oli, oli, oli vangla tegelikult tiibeti praktiliselt ainuke vangla, sellepärast mingid, kes, kes ellu jäid, anti erinevate aadlike hoole alla. Mingisugust sellist andestust ei saanud saanud olla, sellepärast et ka mungad, kes olid näiteks osalenud mõnes mõnes mõrvas või mõnes kodusõjas tegelikult sellesama mõrva või sellesama vägivallas osalemise mahilatsioonis osalemisega olid nad iseennast asetanud juba väljapoole seda kloostri kogukonda. Need olid kõik teod, mis olid kloostrikogukonna järgi nägid ette ka väljaheitmise munkade hulgast. Tiibetis see praktika ei, ei olnud tavaline, aga kloostrireeglid nägid nägid seda ette nii et mingisugust sellist kiriklikku või selles mõttes kloostrisüsteemi andestust neile olla. Dalai-laama muidugi võis neile lohutust nii-öelda pakkuda oma poolt kui kaastunde kehastus, aga, aga mingisugust ametlikku sellist nii nagu kristlastel amiinne võidmine, sellist nagu ei olnud tegelikult hiinlaste hinnang hambaolite. Noh, me võime arvata, et see oli ka täiesti tavaline poliitiline mõrv, aga aga hiljem selgus, et neil oli ka mingil määral õigus olnud. Kiul Metnomgi all oli lisaks sellele, et ta oli kavatsenud üles Su matšide vastu oli ta planeerinud tuua taas Tiibetisse Jongaarid talidaaž, üritanud Jovaaridega läbi rääkida ja sellel hetkel olid paarid, võiks öelda, et Hiina kõige suuremad vaenlased Hiina oli peaaegu pool sajandit pidanud nendega aktiivseid sõdu Hiina laienemist, Kesk- Aasiasse Jongaarid takistasid ja tegelikult peale selle vandenõu paljastamist ja peale seda Tiibeti retke viiekümnendatel aastatel 50.-te aastate lõpus Hiina saavutas ka püsiva, lõpliku lahenduse paaride osas. Ching dünastia väed hävitasid ühes hiiglasliku sõjakäiguga kogu summgaaride hõimu kui niisuguse Jonaalide hõim, nii-öelda täielik genotsiid, kõik sõdalased, kõik perekonnad, kogu hõim, üksikud sellest hõimust on on veel tänapäevani säilinud väga väikene rahvakild, lödid autonoomse uiguuria territooriumil, neid neid pisut on, aga ka need, kes, keda oli saanud mängida Ching dünastia vastu. Need siis paralleelselt Tiibetis kõrvaldati nende oht ja kõrvaldati nende oht ka ka ka reaalselt Kesk-Aasias. Ja mis sai seitsmendast dalai-laama sti, mis sai talle järgnenud dalai-laamasid kuni üheksandast, 10.-st ja nii edasi. Jah, me oleme just nagu dalai-laamad ära unustanud. VII Dalai Lama elas rahulikult, näib, et oma maaelu lõpuni 50 aastaseks ja suri 1758. aastal ja nüüd järgnevate dalai-laamadega ja võib-olla juba seitsmendast dalai lammast alates on selline huvitav moment dalai-laama just nagu ei olegi enam oluline, selles poliitilises süsteemis. Valitsesid kõik teised, maitsesid dalai-laamade legendid, kui nad olid ealised, valitsesid Hiina ametnikud, valitses Dalai, Lama valitsus ja muuseas võim. Ka selline usuline võim nihkus mingil määral bandžen laama kätte. Eriti selle 18. 19. sajandivahetusel, kus kolmas bandžel laama oli võimul. Või oli ametis muuseas huvitava märkusena. Katariina teine suhtles temaga, Katariina, teine saatis kolmandale lambale väga kauni illustreeritud tõsi küll, kahjuks kirikuslaavikeelse piibli. Mida siis rändurid eriti inglased nägid, mida printsion laama näitas, kui ühte kaunist kingitust, mis talle oli ostetud käskkirjavahetust ei ole selline kirjavahetust ei ole teada, pigem oli tegu sellise ühekordse lähenemiskatsega. Bandžerlama ilmselt ilmselt ei vastanud sellele aga seda, seda vähem olulised olid sellel hetkel dalai-laamat. Kaheksas dalai-laama elas küll päris kaua. Ma viitan selle selle elu eaga sellele, et teda ei, ei mõrvatud, teda ei kõrvaldatud. Ta elas 47 aastat. Mõnede arvates oli ta selline leebe ja, ja lihtsameelne. Ja, ja sarnaselt seitsmendale dalai-laama Sis kaheksas dalai-laama ei sekkunud riigi asjasse sesse. Nüüd üheksas, 10. 11. 12. dalai-laama neile praktiliselt ei antudki võimalust sekkuda. Üheksas dalai-laama elas 10 aastaseks 10. 21 aastaseks 11-st 17 aastaseks 12. 20 aastaseks likvideeriti, siis kõik dalai-laamat likvideeriti. Kui päris täpne olla, siis siin on liiga palju kokku kokkulangevusi. Et öelda, et kõik surid loomulikult. Et oli selline õnnetu juhus, et dalai-laamat sulid nõnda noorena. Loomulikult oli selle taga poliitilisi mõrvu noh vähemalt enamusel juhtudel vähemalt kolmel juhul neljast, aga näib, et kõigil neljal juhul oli dalai-laamade saatus olla sümbol, olla alaealine, et regent saaks valitseda. Et ei oleks ise mingisugust otsustamisõigust ja tegelikult ainult üks neist 10-st dalai-laama jõudis elada 21 aastaseks, mis oli see iga, kui, kui ta pühitseti ametisse rajaalse riigipeana. Aga ta suri ka, kui ma ei eksi, siis neli kuud peale seda, nii et sind kõikide puhul tuleb öelda seda, et tõenäoliselt oli siin taga poliitiline mõrv. Tõenäoliselt mürgitamine, sest ei ole, ei ole usutav, et noored mehed niisama lihtsalt võimult kõrvale astuvad või kõrvale jäävad. Tänase saate lõpuks jõuame me veel Martti Kalda rääkida meest kuuldusest tiibetlaste kohta. Jah nimelt tuleb öelda, et juba seitsmeteistkümnendal sajandil jõudsid kõikjale Aasias ja isegi juba varem jõudsid kõikjal Aasias kristlikud misjonärid ja nende kristlaste seas, kes rajasid Indiasse Goasse oma misjonikeskuse kohali Portugali sadam ja seal oli siis katoliikliku misjoni peakorter Indias ja kogu kogu India regioonis. Ja Tiibet kuulus siis nagu mingil määral sellesse regiooni Hiina poolt ei üritanud keegi neile läheneda. Ja kui kristlased Indias ringi rändasid, siis nad kuulsid kuuldusi ja tõenäoliselt lugesid ka vanadest keskaegsetest euroopa kirikutest, et kuskil Kesk-Aasias või miks ka mitte Tiibeti aladel on justkui elus kristlik kogukond, kes on täielikus isolatsioonis Aasia südames. Kes just nagu vajaks abi, nendeni on vaja välja tungida, nendeni on vaja jõuda noh, mingil määral nagu eestlaste külad Siberis või Kaukaasias või, või kasvõi Türgis, et see kodumaa peab just nagu aitama ja kristlaste kodumaale loomulikult kõigi tõeliste kristlaste kodumaa on seal, kus on, on paavst ja ja Vatikan. Tõenäoliselt oli siis tegu kuuldusega Lestoriaani kristlastest, kes tõesti Lähis-Idas ja Kesk-Aasias tegutsesid, kes olid küll selleks ajaks juba välja surnud. Kindlasti üks selline infoallikas oli Marco Polo, sest mongoli valitseja, Hiina mongoli valitseja Kubilai Khani ema olin restorani kristlane. Nii et see on kindlasti üks selline tugev toetuspunkt, aga teised Euroopa rändurid keskajast olid, olid siis toonud sellist infot. Seetõttu koha misjonikeskus võttis ette sellise suure õilsa retke Tiibeti aladele, et leida neid kristlasi. Muidugi mingisuguseid kristlasi Tiibetis ei olnud ja ilmselt ei olnud ka kunagi kunagi olnud. Otsima ikkagi mindi. Selleks kasutati peed, mida tavaliselt kasutasid hindu palverändurid, kui nad läksid Lääne-Tiibetis asuva püha kailasi mäe ümber tegema. Püha ringi. Kaelas on siis selline mägi, mille, mille jalamilt valguse maailma kolm kõige suuremat jõge indus kanges ja Brahma putra allikatest järvedest kalossimäe juures, manzalovaari järv, kõige suurem neist. Ja on püha nii tiibetlastele kui, kui hindudele ja väga mitmed hindu vagad. Palverändurid võtsid selle raske retke ette, et minna platoo peale. Tänapäeval siis sellise India territooriumi kaudu. Kunagine Himaalaja eelmäestik olid, oli täis mitmeid selliseid eraldi vürstiriike. Ja Tiibet oli selline suhteliselt külalislahkuse ttu kõrge hindudele kahtlemata väga-väga raske sinna minna. Nii et suhteliselt raske retk, kes oli ka usuliselt selline raske, jätke seetõttu seda väärtuslikku. Ja sedasama teed siis kristlased kasutasid eelkõige need kristlased, kes olid suur mogulite riigi valitsejate Barry ja Johan keeri õukonnas olnud. Mõlemat moslemivalitsejad lubasid jesuiitidel oma õukonnas tegutseda. Esimene retk Lääne Tiibetisse just eelkõige toimus siis 1000 624640 sellel sellel ajavahemikul. Esimestena läksid sinna kaks meest. Antonio Tangrade ja Manuel markes üksis itaallane ja teine teine hispaanlane. Antonio tankraade sai peale seda retke. Ta pöördus quo'sse tagasi koos väga võimsaks, ta sai kua misjonikeskuse juhiks hoolimata sellest, et ta mingit kristlasi ei leidnud tema retke peetis nõnda väärtuslikuks. Tegelikult palju kurvem oli Manuel markis laatus, kes jäeti siis kohale Lääne-Tiibetisse kes tegelikult, kui me neid aastaarve vaatame, sattus ka viienda dalai-laama võimuletuleku konflikti, sattus konflikti Lääne-Tiibeti aladaki vahel. Ja tegelikult ei pääsenud enam kunagi oma ei oma kodumaale ega oma naaberkristlaste juurde kohasse tagasi vaid elas elu lõpul Ladaki kuninga vangina. Tegelikult tänapäevases Lessissest taki kuningas oli Lääne-Tiibeti vallutanud. Et esimene katse oli, oli kindlasti väga ebaõnnestunud teise katse Tiibetis kanda kinnitada ja see oli juba tõsisem katse tegi kaputsiinide ordu. Ja seda 18. sajandi alguses peaaegu 40 aasta jooksul kinnitati kanda, siis Lassas selleks kasutati, kasutati teisi teid peamiselt oli ja, ja Ida-India kaudu, kus juba sellel ajal ka ka inglased tegutsesid. Ja mingil määral oli kapotsiinidel ka edu Tiibetisse. Neil õnnestus pöörata mõned üksikud tiibeti perekonnad ristiusku osa omakorda teise intsidendi, üks nendest tiibetlastest tiibeti nimega, siin aga kristlased andsid talle nimeks Sist, Tomassa. Kristlase nime ühel rituaalil, kus kogu rahvas pidi kummardama dalai-laama-le ja ka Budale tema ja tema perekond siis seda ei teinud. Tiibeti jaoks tähendas see kultuurišoki. Asja hakati põhjalikult uurima. Sõlvel Mei vang, Poola valitsusaeg. Võimud suhtusid sellesse äärmise tõsidusega. Kogu perekonda karistati ihunuhtlusega. Kaputsiinidel keelati pöörata tiibetlast usku. Kui ma õigesti mäletan, siis käsk oli umbes selline, et kui on Budaanlasi, neid võite usku pöörata. Latakia, palun aga tiibetlasi endid, dalai-laama otseseid alamaid, neid mitte mingil juhul. Ja loomulikult oli siin mitmeid vigu, mida kaputsiinid ise tegid nii oma oma sallimatusega tiibeti enda kultuuri religiooni vastu kui kõike muud. Ja neile näitas tegelikult päris hästi koha kätega ja sviidi ränduri poliitodifideeri, kes käis samal ajal Sassas, kellest kaputsiinlased, kuivõrd tegu oli teise ordu esindajaga, soovisid lahti saada. Poliitud esideeril oli millegipärast edu. Ta nimelt oskas tiibeti keelt. Ta suhtles iirlastega nende enda kultuurilisi mõisteid kasutades. Ja ta ei üritanud kedagi pöörata vägivaldselt usku. Nii et ainus positiivne näide kristlastest ränduritest või kristlastest Tiibetist on seesama ränduri poliitodes ideeri. Muuseas ka peamine infotooja 18. sajandil eurooplaste jaoks Tiibetist. Kuivõrd tema reisimälestused on, on siis avaldatud. Ta tundis kõiki tähtsamaid aadlimehi. Ta nägi ise pealt Jongaarid vandenõu teostumist, kuuenda dalai-laama kõrvaldamist Jong poolanai. Võimule tulekut ei jõudnud küll ära oodata, aga, aga seda, kui Tiibet said Jini dünastia vasallriigiks. Seda küll nii, et väga olulisel hetkel viibis Tiibetis. Aga üldiselt tuleb öelda, et kristlik, mis seal oli, oli ebaedukas. Haini Harrel kirjutab selle kohta, et ainus mälestus, mis kristlastest Tiibetis on on Zaza peakirikusse on säilinud üks kell mis ei ole sugugi tiibetipärane. Sellele kellale on kirjutatud ladinakeelsed sõnad. Tjumlad laudamus. Ehk siis helistame jumalat, et see on ainus märk kristlastest Tiibetist. Nende sõnadega, täna ka lõpetame niimoodi samm-sammult astume Tiibeti tänapäevale lähemale. Aitäh kõikidele, kes pidasid vastu. See 45 minutit hoidsid oma vaimu virge ja tahtsin avardada ja süvendada oma teadmisi. Martti Kalda ja Terje Soots on saates metamorfoos tagasi kahe nädala pärast.