Eesti kirjanik Enn Nõu on oma elust pikki aastakümneid veetnud Rootsis Uppsalas viimasel ajal Egatama aega küll Uppsala ja Tallinna vahel aga kirjanik Enn Nõu on üks eriharrastus erijoon ükski Eesti Kirjanike jale nii usinalt ja järjekindlalt talletanud eesti kultuuri, helifilmi ja videoarhiivi jaoks, mida ta on kogunud pikki aastakümneid ja mis sisaldab sadu ja sadu tunde helimaterjali. Ja nüüd viimasel Tallinnas-käigul, ajasime juttu n nõuga, et ta räägiks sellest, kuidas ta seda materjali seda arhiivi koguma hakkas. Tahtsin magnetofoni saada juba sellepärast tahtsin oma laste häälinud sündimisest kuni täiskasvanuks saamiseni lindistada, nii et see oli, see on nagu loogiline, peale selle ma kuulasin eesti raadiot juba 60 aasta alguses kesklaine kaudu ja eks märg Eestiga, et tulid ka sinna sisse üsna ruttu, nii et ja, ja mul on alati tahtmine olnud koguda, säilitada. Ja siis te hakkasite mõtlema, et peaks seda magnetofoni kasutama, ei hakka ma siis ka raadiost lindistama. Ja no ma algusest peale mulle juba 56 asutuses korralik Blaupunkt, hea raadio, eriti kesklinna osas, jama algusest peale ühendasin selle magnetofoni, raadio või metsa, oli, mul on mulle alati olnud raadioga ühendatud, nii et kui midagi on, siis otsekohe ainult vajuta klahvi peale ja mängin sisse. Et magnetofon ja raadio mõlemad olid soojas ja te olete ka öelnud, et teil antenn oli keskkütte, radiaator. Kui me elasime üürikorteris, siis oli ühendatud see vaataja radiaator ja pärast ma muretsesin kesklaine jaoks natuke katuseantenniga eramus elasime. Kas mõni inimene nina krimpsutasid, kuulate seda punaste raadiot, et sealt tuleb ikka rohkem propagandat? Ei selle vastu keegi ei tulnud, ainult huvi, mida ma kuulasin, ainult et muidugi perekond virises raginat oli. Lapsed harjusid sellega ära, et Eesti raadio seal natuke mühises ja niimoodi, sest kesklaial kõik muu tuli ka juurde, aga nad harjusid sellega ära, õppisid laule kuuendaks aastatest ja see oli meie, meie üks osa meie elust oli Eesti raadio kuulamine. Näiteks kui ma tegin koristamistööd, siis mulle raadio peale, siis kuulasin seda samaaegselt, nii et näiteks töölt vaba ja niimoodi Teil kindlasti tekkis varsti probleem, tuli hakata sorteerima, tuli hakata mõtlema, mida ma siis lindi peale võtan ja mida mitte. Kõike ju ei jõua, ei saa, ei taha. Ei, ei, muidugi mitte mulle algusest peale, võib-olla valik, valik valmis, tähendab kõik, mis puudutab Eesti ajalugu ka uudiste seas ja niimoodi siis kultuuri osas kindlasti kirjandus, aga ka muud sellised noh, ütleme ajalugu, eesti kultuur, sellest kirjandus, aga kunstiüritused, aga ka näiteks niisugused asjad nagu. Ma lindistasin terve 69. aasta laulupeo oli otsesaade. Siis ma olin, see oli suvel siis mul puhkus ja niimoodi, nii et, et umbes see see raamistik ja siis aga ka need Ameerika eestikeelset saades, mis puudutas siis pagulaseestlaste elu. No näiteks need kirjanduslikud, ma arvan, need olid vist kirjanduslik kolmapäeval juba tol ajal 60. aastal neid ilma muidugi lindistasin sealt niimoodi ma õppisin ära Kirjanike hääled, aga ma õppisin ka ära Eesti raadioreporterite häälenema nagu see alati tundnud ära, aga hääled on mul meeles, praegu ka. Ma kuulasin neid asju pärast takkajärgi minema, muud tegi, nii et jah, see võiks ütelda, see oli Seemalminema, kogusin. Kas oli ka niimoodi, et seal oli mingisugune niisugune valus või kibe tunne, et see on see kaduv Eesti mis jääb kättesaamatuks, kuigi on ligidal see eesti mees hääbub ja kaob või mis laadi meeleolu siis domineeris, on teil meeles? No see oleneb, kelle juures minu minu seisukohad on, mina olen rohkem, on nii-öelda rünnakul või võitlevas positsioonis, tähendab et, et Eesti ei kao, vastupidi, Eesti tuleb, tuleb kätte saada, tähendab, vabana jälle, tähendab meil on ikkagi kogu aeg see, ütleme see siis mitte relvadega sõda nõukogude liidu vastu ja Eesti peaks iseseisvaks uuesti saama ja aga millest siis oli minu meelest kõik lubatud ja informatsiooni saamine üht ja teistpidi, tähendab nii Eestis saamine kui Eestisse viimine oli oluline ja see oli üks viis muidugi teada saada, mis seal on, saab alati ridade vahelt lugeda ja ma, ma arvan, ma õppisin seal ridade vahelt lugemise väga varakult ära, umbes nii nagu siin loeti luuletusi ja ka samuti uudiseid ei tunne seda kaota positsiooni sellisena, vaid vaid eestlaste pagulaste tegevus oli kogu aeg, eks ole, Paberi sulega igasuguste meetoditega kogu aeg võidelda nõukogude liidu vastu ja imelikult säilitas Nõukogude Liitu näiteks paguluse ei tehtud, pagulasvalitsusest ei kirjutanud eriti palju, aga seda Pravda võis vesti ja teha nii et siis oli ju saavutatud mingisugune eesmärk. Te ütlesite, et paguluses kirjutatud pagulasvalitsusest eriti palju sain ma õieti aru. Jah, pärast kui ta oli nagu korda pandud, mitte aga sel ajal, kui ta teda loodi, eks ole, ja kui võitlus võimu pärast käis ja kes, kes siis oleks nagu peaminister presidendi ülesannetes või niimoodi poleks president siis kirjutatud hirmus palju, aga see on nüüd ütleme 50.-te aastate esimene pool ja siis neljandasse. Aga siis edasi siis üks üks poolus nagu vaikis selle maha, see oli need, kel, kes nagu kõik tahab presidendiks saada, ütleme niimoodi, see on, peaks olema tuttav siin praegu ka ütleme nii, et see nagu peegeldas inimeste suhtumist ja pagulus oli kaheks leeriks jaotatud, ütleme nii, et üks oli, see, võiks kutsuda pätsu liiniks rohkem rohkem nii-öelda presidendikeskne ja teine oli siis ütleme seal parlamentaarne liin, vaikiv ajastu, kondade järglased, need, kes moodustasid tegelikult pagulasvalitsuse rei, oli öelda Tiefi valitsuse nii-öelda selle järjepidevuse hoidja ja siis aga venitas valitsuse tegemisega mitmesugustel põhjustel loodise valitsus alles 53, aga muidugi see jooksis nii-öelda vaikselt. Ja siis siis tuleb, tuleb varma ja siis tulevad Cyntjani lõpuks Heinrich Mark, enne Lennart Merit, siis. Te nimetasite niisuguste vee lahet. Teisest küljest olete te noorema generatsiooni esindaja olnud, pagulaste hulgas oli ka generatsioonide veelahe. Kas oli need noored, tundsid ennast tõrjutuna? Ma arvan, noored tundsin ennast kammitsas selles mõttes, et vanemale no need noored, kes Rootsis tegid oma karjääri ja need, need keerasid lihtsalt selja, eks ole, võtsid Rootsi ühiskonna ja tegid seal edukat arenesid seal edukalt, aga need, kes tahtsin öelda eesti asjaga tegeleda, siis oli probleem, et nagu ikka tähendab kõik kõrgemad kohad on vanemate poolt täidetud, eks ole, Eesti on praegu harukordne, et siin on kõik noored, aga see on sellepärast, et palju noori, et olukord on natuke teistsugune, aga siis olid kõik vanad Teie ees, eks ole, kõik istusid seal umbes nii nagu nagu nagu praegu kõik need noored poliitikud oleksid vanaks saanud, ega nad keegi eest ära ei lähe. Ja siis sama asi oli seal, et siis siis ei saanud, nagu, kui sa tahtsid juhtival positsioonil saada, siis see võimalus sa ei olnud, nad ei lasknud, seisid ees, eks ole. Hea meelega, kui sa toetasid nende arvamusi, aga mitte, et hakkasid otsuseid või otsustamist mõjutama kartulit ka natuke noori, sest noortel natukene radikaalsemalt teistsugused vaated ja meetodid mõtleks piltlikult öeldes vanem generatsioon pidas vabariigi aastapäeva kõnesid, eks ole, ja nende kõnede tegelik sisu oli, et vabastame Eesti ja mis selle tagasi oli tegelikult sõda, eks ole, aga nad ei mõtle nüüd seda nii reaalselt vaid rohkem piltlikult, aga noored võtavad sõnast kinni, tähendab ja siis noored tahtsid nagu näha tegusid, nii et seal oli jah, mingisugune mingisugune nagu nagu natuke lõhestumine ja sellepärast noored siis hakkasid otsima oma töid. Ja üks oli muidugi see kontaktid kodumaaga, eks ole, sest sest üks joon oli, et mingit mitte mingisugust kontakti boikoti Joa kuna noored olid arvamusel, et tuleb otsida sidemeid. Ja siis siis sel viisil ütleme nii magusaks seda infitratsiooniks, eks ole, et sa viid oma ideed Eestisse, mõjutavad Eestit, sel viisil saad sealsete inimestega. Ja ma, ma nagu olen, sellel polnud, aga eestlastel on alati see, et eestlased kaklevad ja meetodi pärast mitte mittesihi või eesmärgi pärast, eesmärk oli tegelikult kõigil sama, aga siis hakati kahtlema üks selle pärast, mismoodi minu meelest on. Minu seisukoht on alati olnud mõlemat moodi, aga ei pea peksma 11. Nii et ma olen osa võtnud isiklikult mõlemal poolel. Kui nüüd rääkida nendest, kes otsisid kodu-Eestiga kontakti, siis üks esimesi, kes meelde tuleb, on ju helilooja Eduard Tubin, kes tuli siia, tõi oma krati siia, kuidas läks lubinal pärast nende kontaktide loomist? Andeks Tobin osas oli nii, et Tubin praktiliselt välistati pagulasühiskonnast, sest see leiti, et see on äraandmine, ta läks Eestisse. Mõned teised võib-olla olid käinud vaikselt, eks ole, aga Tubin kui, kui suurkuju siis, siis oli nagu kaotus, nii suur. Siis ta visati ta kulusest sele korporatsioon Ugalas, seal ta visati välja. Üldiselt pandi põlvkond, tähendab, boikoteeriti tähendab, lülitad täielikult välja, mina ütleks niimoodi. Tubin seisis üsna üksinda. Oli ka suhtlemises nagu erinevusi, nii et keegi ei tahtnud, aga siis nagu tegemist teha, välja arvatud siis noored, eks ole, ukse all Eesti üliõpilaskond kutsus siis tema esinema. Seda ei ole vist isegi Eino Tubin oma memuaarides nimetan, aga ma arvan, et võib-olla ei teadnudki seda, kust ta pidas väga huvitava ettekande. Suhtumine oli hoopis teine, tähendab Dublin pärast, nagu ütleme, rehabiliteeriti pagulasühiskonnas, see tuleb aastakümnete pärast palju kauem hiljem. See on päris suur psüühiline koorem olla niimoodi tunda ennast üksi. Ja ma arvan, Tubinal oli see kindlasti annan, Tubin kannatas väga tähendab, selleks, see nõuab väga tugevat psüühika, kui nii võib ütelda, et niisukesele pressile vastu panna. Mina käisin ka 67 Eestis ja pärast öeldi, et Enn Nõu on punane. No ajaga ma olin nii punane. Ütle, et mind pärast ei lastud, annab nõukogude Eestis üldse sissegi panna musta nimekirja, nii et aga siis peab nagu olema endal nagu üks positsioon. Et sa ei karda, sa lähed uuesti ikka sellesse seltskonda, sest demokraatlikus ühiskonnas ega keegi ei saanud mind kooslikutel välja visata või niimoodi ja raamatut rääkimist ma kirjutasin, rääkisid omaendagi. Oli üks organisatsioon meile juhatuses teid välja visati mis asjaoludel ja mis organisatsioon seal? Otseselt välja visatud ei ole, aga mina, mina Rootsi kultuurinõukogu toetab ka sisserändajate kirjandust siia, siis on nii vaja, et keegi, kes oskab keelt, loeb need raamatud ja esitab siis oma arvamuse kultuuri nõukogudes seal vastavale sisserändajate kirjanduse komisjonid, kas seda raamatut toetada? Ja kui sa käima läks, siis meil on rootsi kirjanike seas tuttavaid ja, ja Läti pool ka konna, sirbi oli luuletaja ja niimoodi või on ka praegu või niimoodi ja siis siis ma hakkasin lugema neid raamatuid, aga siis ma muidugi toetasin mitmesugust raamatut, näiteks August Otsa raamatut, kus ta väga kriitiline oli. Näiteks EVS-i, ma kutsun seda maffiat seal, kus kõik ja, ja ka kirikuosas ja niimoodi ja ma leidsin, et see, see oli väga hea ja vaidlusiga, väga hea debatt pagulusest natuke elu sisse toob, et ei ole asi nii ühekülgne. Aga siis muidugi ei meeldinud see, et see August Otsa raamat sai toetust ja ma arvan, et see oli vist isegi Arvo Horm või keegi, kes protesteeris, nad ei teadnud täpselt, nimennad protesteeris kultuurinõukogu juures kultuurinõukogu, siis vahetas minu välja. Aga rootsada ei ole rumalad, eks ole, nii-öelda võtsin minu abikaasa Helga selle asemel ja mina lugesin raamatuid ikka edasi, ainult et siis noh, Elga natuke tegi ümber need tekstid ja kirjutas alla. Nii et väliseestlasi loevad rootslased mitte pagulastega, vaid sisserännanute nagu ütleme näiteks kurdab türklasi. Jah, selles selles osas kindlasti jah, ja see pagulas terminoloogia, see on nagu eestlastele endale väga tähtis, et me oleme põgenikud ja toonitseme seda sellepärast ja samuti nagu et Eesti oli okupeeritud, rootslased peaaegu naersid sellega, et igal pool on üks Eesti või Läti vanatädi. Vehib vihmavarjuga, ütleb, et, et Läti on okupeeritud. Nii et see see terminoloogia on rootslaste seas kadus varakult ära ja nagu teada, siis ees tippsportlased, kes Nõukogude Liidu koosseisus osa võtsid, näiteks olümpiaadide muud nagu Ants Antsoni, need rootslased. Venelased ja see oli see fakt, mida me üldiselt teame. Kui te nüüd nimetasite, Tubinud Edward Tubinat, kes võiks veel sinna ritta kuuluda Näiteks Harry olnud see kompaniist, aga tema muidugi võiks ütelda, kutsus rohkem välja, võib-olla natukene rohkem, ütleme võib-olla mõnes mõttes, kiitis ka natuke Nõukogude Eestit, aga pea tema pea huvi oli ikkagi muusika osa, nii et aga tema võib-olla oli ka natukene paksema nahaga selles seoses. Nüüd nüüd on nagu kõik omaette ja kes, kes veel nagu Eesti peale välja läks, oli muidugi Hyman Rebane, kuigi mitte alguses, eks ole, alguses oli, olid kõik lipud balti konverentsidel Stockholmis heisatud kõigi balti riikide, aga kuna Nõukogude Eesti nõukogude liit ei lasknud siis teadlasi välja muul viisil, kui hakkasite, hakati neid kutsuma. Kuid neid lippe ei tohtinud olla, siis ta nagu nagu selle need eemaldati ja see tehti, tekitas pahameelt muidugi, et noh, et see oleks nagu mingisugune ära andmine. Minu meelest seda ei olnud, vaid see oli lihtsalt teine tehnika, sel viisil tulid inimesed välja, mitte võib-olla kõik need inimesed, keda ta tahtis saada, aga parem paremini kui üldse mitte keegi. Aga siis osa astusid balti instituudist välja kirjanik konnast ja ja siis nagu osa jäid muidugi alles, ma arvan, Arvo Mägi ümber, see grupeering astus välja vale Uibu ja meie teised jäime alles. Nii et see on jälle meetodi küsimus, tegelikult paralleelselt võis, võis ju võidelda, väga teravalt rünnata boikoteerida aga, aga vaikselt oleks pidanud olema omavahel kokkuleppele, see mingil määral puudus ja nüüd praegu toimub mingisugune ajalooline arveteõiendamine, mis minu meelest on jama, sellepärast et et see, see baltiinstituut Tuudi kohta kirjutatud raamatute tekstid, need, need tuginevad ainult tekstidele. Aga need suusõnalised andmed, mis puutusid siis emand rebase ja balti instituudi kohta. Need puuduvad sellepärast, et nemad rebanud surnud ja tol ajal keegi ei räägi konspiratiivset tegevusest, seda tehakse lihtsalt nii rumal ka ei tohi olla. Te vihjate sellele, et on kasutatud siis ka KGB ja teiste ametlike organite dokumente ja pabereid. Ja ma leian, et neid, neid tuleb loomulikult kasutada, ka neid tuleb kriitiliselt kasutada ja kõik allikad tuleb sisse võtta, see tähendab ka suulisi intervjuus ja niimoodi, Aleksander Loit, ajaloolane, professor, kes, kes arendas väga tihedalt noh, kontakte Eestiga tol ajal ja ka hiljem ütles mulle siis, kui Jürjo raamat ilmus, just tähendab loomulikult võib kirjutada ajalugu. KGB andmetel, aga samuti oleks siis võinud võtta ukranarhiive Peterburist ja kirjutada eesti ärkamisaja aja ajalugu. Ja siis oleks kindlasti Jansen Koidula, Kreutzwald või kes tahab kõik olnud saksa agendid. Aga niimoodi täitsa. Et pilt jääb liiga ühekülgne Jah, Emine tähendab, ajalugu on ju väga, väga delikaatne küsimus, tuleb kõiki, nagu igalt poolt tuleb saada asja valgustada ja siis see õige tõde. Seda muidugi ei leia kunagi, aga selle vähemalt nii ligidale jõuda kui võimalik ja püüda siiski mingil määral olla, olla erapooletu. Ma olen pagulasvalitsuse ajalugu natuke uurinud, sellest kirjutan, sellest tuleb pikapeale meil üks raamat. Ja siis seal on ka tähtis, et nagu nagu mõlema poole seisukohad välja tuua, mitte mitte ühe poliitilise poole, sellepärast on väga oluline, et niisugust raamatut ei tohi kirjutada näiteks keegi, kes ise on olnud valitsuse liige. 1966. aasta mais toimus Stockholmis Eesti Majas vaidlusõhtu, kus ühel pool olid sealsed eesti poliitikud, teisel pool aga sealsed eesti kirjanikud. Sellest vaidlus õhtust võtsid osa Aksel Mark, William muld, Valev Uibopuu, Voldemar Kiviaed, Arvo Mägi, Johannes Mihkelson, Arvo Helga nõu ja Ilmar jaks. Kohal oli ka Enn Nõu oma koduse salvestustehnikaga. Me palume vabandust, et see helikvaliteet on kehvapoolne, aga me esitame siis katkendi sellest vaidlus õhtust ja alustas Aksel Mark. Kui me tuletame meelde teise maailmasõja lõpupäevi, missugune lillepidu valitses siis Rootsis ja teistes riikides, et nüüd on rahu saabunud, kõik on ära leppinud, inimesed on heaks saanud siis poliitpagulased, need vähesed, kes ütlesid, et ei ole siiski igavene rahu saabunud on siiski terve rida küsimusi lahendamata ja minu arvates peavad pagulased seda ikka edasi, ütleme eesti pagulased edasi ütlema. Kui mõned suurriigid ja mõned väikeriigid on niinimetatud staatuskvoo poolt, siis on see loomulik, nendele meile see ei ole loomulik ja meie peame siiski järjest ja järjest näitama, et maailmas ei ole eeldused rahuks ega kooseluks veel saabunud. Ja sellepärast minu arvates oleks traagiline viga, kui me läheksime selle Hormi liini peale, et ka meie võtaksime selle kooseksistentsi Kovacs pagulaspoliitikutele on antud ajaloos see, seal me siiski võidelda õiguse eest ja siin ka välispoliitikasse on ja ma ei ole mitte ainult propaganda pärast sõja poolt, vaid ma tõepoolest ei näe siiski teist lahendust, kui konfliktiga tuleb türannia siiski maailmas hävita. Kas ollakse rahul või on? Selles küsimuses, ma arvan, meie võiksime siis lõpetada. Ma läheks järgmise küsimuse juures, on siis sõna, oleks sel juhul poliitikutel ja sõna oleks minu arvates esimeseks küsimuseks, kas härra horm tahaks või oli. Nüüd võiks juba palli palli vastu visata kohe täpselt sama sama palli kirjelduse osas, mis tuli poliitilised nimed. Mis on siis Eesti kirjanikkude tuleviku arenguperspektiiv? Noh, 50 11. aasta perspektiivis aastad lähevad ruttu. Ja see on valus küsimus. Ta võiks ka kohe ära defineerida alternatiiv dilemma. Esiteks, kas see siis tähendab suunda rohkem kohaneda asukohamaa üldse, ütleme lääne kirjandusturuga, mille tagajärjeks peaks olema siis kirjutama hakkamist rohkem teistes keeltes. Sõna on vastaseks pro nõullon, vastaseks sõna. Ja eesti kirjanikud siin võõrsil on selles tegelikult õnnetusega. Sellest käesolevas teoses õnnelikus olukorras nad endid oma kirjutamisega ei elata. Kõigil on Meil oma teine töö ja sissetuleku allikas. Ja kirjutamine toimub suht oma huvi ja loomisrõõmu pärast. Jaga. Idealistlikel põhjustel 10 15 aasta pärast peaks ka siin oleme ikka võimalik eestikeelseid raamatuid välja anda. Mis puutub okupeeritud Eesti poole orienteerumises siis ma ei usu, et keegi siin kirjanikest hakkaks oma loomingust arvestama. Koduma lugeja maitsega või okupatsioonivõimude poliitilise vaatega vaid hakkaks saatma käsikirju. Sinna avaldamiseks katsutakse teha parim olukorrast siinsamas. Vähemalt kümne-viieteistkümne aasta jooksul. Veel kaugemat tulevikku pole võimalik ette näha. Köögi teistest. Ja olen võimalus menetluseks oma kirjanduses levitada Eesti, aga meil seda pael või jõuame ja ma ei näe nüüd seda realiseerumise sententsi, aga niivõrd me näeme küll. Ja kui keegi unustab, kui meil oleks soomlaste kaudu praktiliselt organiseeritud selline võimalus, et inimesed unustavad raamatuid sinna, tegelikult võimaluse oleks, kui nad saavad soome lehti maha unustada, saavadki. Järgmine küsimus. Järjekord oleks kirjanikkude käes, kes teist on nii-öelda nõus järgmist küsimust. Pronov kuna poliitikud üsna suurel määral kasutavad ära kultuuri kui argumenti ja löögipuud oma poliitilistest taotlustest miks ei toeta siis poliitilised organisatsioonid seda kultuuri suuremal määral. Kas leitakse, et mõne memorandumi saatmine on tähtsam kui näiteks meie noorsoole lugemisvara muretsemine? No mina arvan seda, et hakata kuidagiviisi päris kunstlikult habemenoaga lahkama. Nüüd on üks argument, on seal puht poliitiline, teine on kirjas, et üks kasutab ühte argumenti teineteist, on loomulik, et, et kultuurilise argumente peab kannatama iga poliitiku tal aru peasoo ja ka vastupidi, ka kirjanik ma vastan ka eneseteise poole eest, nagu juba ette ära ka idakirjanik on omaette poliitiline võitleja maapaos ja kasutab ka poliitilisi argumente. Mina näeks rohkelt poliitilist kirjandust. Muutuvad need suur vaimult maa, paavst, kes, kes hästi lõikavalt ja hästi kõvasti paneksin, kasutatakse neid ära. Meil on organisatsioone, meelo, organisatsioonide spets, mu paremat kätt, kes salas viimasel ümmarguse lauakonverentsil. Tõdes, et meil on vähemalt need paarsada tükki igaks juhuks karva. Kas peavad poliitilist organisatsioonita hakkama uuesti munema veel mõnede eriosakonnad juurde tekitama? Ei ole. Meil on puhtpoliitilise parteilise organisatsiooni umbes nii paeluv. Need on teinud kultuuri toetama selles kaunis paigas. Aga et meie peaksime majanduslikult subsideerimine võimelised supinsiivideeriv majanduslikult, kas eesti kirjandust kas või maalikunsti või mõnda muusika või mõnda muud kultuuri, aru? Selleks me ei ole võimelised, ei ole kunagi Eesti iseseisvuse ajal olnud ja ei ole ükski pagulaskui, on suurem härrad, kui me võtame puhkudiitilise organisatsiooni piirides võimeline ega ei hakka tulevikust. Aga me oleme siiski kultuuri ja koolihariduse heaks rohkem teinud kui isegi mõned korjandus, et kokku on teinud. Mis puutub siis Eesti sotsialistliku partei, siis me oleme olnud. Päästemeeskonnas 20 aastat maapause, minu arusaamise järgi tuleb tükk maad veel seda asja teha. Kui on vaja midagi pükski, Reigilaid kuskil pool jällegi kinni kooli ja muude krediidipoolest, siis on meeldiv, ei ole iga korplay, kus pole turu peal avalikult sellest harjume ka väga palju sellest eritama kisama, kas on, meil on Lätis mõnest kohast jälle need kleidid lahti tõmme ja need krediidi tograakim lahti tõmmatud on kui ükski meie korjandus, sellepärast et meie korjandus, et ei lähe ka kõik ju väga palju kultuuri ja kirjanduse toetamiseks. Te kuulsite helilõike ühelt vaidlusõhtult, mis toimus 1966 Stockholmis, millest võtsid osa Eesti kirjanikud ja Eesti poliitikud ja selle oli lindistanud Enn Nõu. Aga me kuulame saate lõpus veel katkendit Enn Nõu enda novellist, mille pealkiri on öine kahevõitlus ja selle lõigu esitab meile autorise. Peeter teab, et pärast on kurb, aga peab, pea lihtsalt peab. Niiskete kätega kammib juukseid. Kõõma sajab nagu lund ikka rohkem ja rohkem kammid, harjad ikka kõõma. Ja ta peab, sest midagi sunnib. Kell on, siis tuleb seeme valge nagu emapiim. Hammaste vahele ärritavad õhtusöögijäänused. Peab vist hambaid pesema. Rasvased juuksed ja kõõm sügeleb. Kehalatu läheb loiuks. Kui läheks, käiks vannitoas ära, oleks tehtud ja ei segaks pärast enam teiste und. Kui läheks, ei enne, peab küünealused rassasest mustast väikeste kääridega puhastama. On kunagi olnud maniküürkäärid. Nüüd on üks ots murdunud, peab lõikama lühikeste järkude kaupa. Küüned läigivad Raslasest higist kui peseks ka jalad ja vahetaks sokke. Saaks korraks higi haisust lahti. Kahju, et enam ei saa rasvaseid juukseid pesta. Vees olin, ärataks naabrid, kuskil üürilepingus on paragrahv, mis ei luba, aga homme homme pesed tingimata. Palun palav, higistab üle terve kere. Kas ei läheks juba vannituppa? Ta kinos oleku ajal küpsiseid, piparkooke, kaera, Petse ja apelsin lauale pandud jäävad homseks, tähendab tänaseks. Eks katsun kunagi hommikul alla Kukistada. Pann tahaks ka kasta, küll hommikul pea sügeleb. Küll tahaks pesta. Kas sa siis ometi ei jõua varsti vannituppa? Peeter vajutab ukselingile, aga ei lähe lahti. Jah, muidugi pani ukse lukku, et juhul kui keegi peseb hambaid kuidagi pasta on peaaegu otsas. Kui lolliks tuubi kokku? Aga kui on teiste oma, oleks pärast igavene õiendamine. Parem, mitte, las jääb pealegi, kui vaataks peeglis, mismoodi juuksed välja näevad. Paga kammiga mädapunni katki rebinud punane triip jookseb juustesse salgu sigirasvaga kokku kleebitud klimpis. Käsi peaks pesema, aga ei viitsi. Hommikul jalad siis ah ükskõik, ta paneb sokid radiaatori peale kuivama, siis ei haise nii palju. Ja homme vist ikka vanni peab minema. Pea sügeleb, kõik keha tahab puhtaks, maapesto ebamugav segav raku kord. Siis aga nahk jälle kuiv, eriteerib jälle juuksed püsti nagu harjased, kuradi nahk. Kui ostaks mingisugust sodi, mida naised peale määrivad juustele ka midagi, mingid õli siis läigivad teab, jäävad veel lainetama kui kaunis, mis igavene jama välja nagu omas hoiad jat. Juuksed on pikad ka, ajavad nagu ussid mööda kaela alla või nagu hobuse lakk. Kui pesed kuivad, kui Vese Rasased kaabulonees plekile ärakas ilutseb seal nagu teadmis. Midagi vastikumas kui rasvaplekki, eriti raamatus ei oska ette kujutada. Kell on kolmveerand kaks, ei taha veel magama minna, helesinise teki alla teeb meele sentimentaalseks selliseks vastikult mesimagusaks, just nagu pärast ilmi kolm tulles, kui peetis sai filmitäht. Kuuldud saade oli pühendatud väliseesti kirjanikule Enn nõule ja tema kultuuriloolisele arhiivile. Me kuulsime helilõike tema arhiivist ja n nõugajas juttu Martin viiranud.