Kooliaasta alguse ja Eesti televisiooni suure juubeliaasta puhul oleme palunud saatesse portrateeritavaks. Ütleksin, et Elupõlise telesaatejuhi vahepeal ka meediajuhi, aga nüüd siis juba ajakirjanike koolitaja hagi Šeini. Tere tulemast saatesse. Mina olen mina, olen Kaja Kärner. Haagis istute stuudiolaua taga niimoodi, et sinu vaatevälja aknast peaks jääma Kreutzwaldi tänava vana raadiomaja. Kuulasin sinu 1961. aastal antud intervjuud meie raadio heliarhiivist ja sa ütled, et sa olid lasteraadio teadustaja, millal see oli? Oi, ma aastate mäletan, mul on üks pilt alles küll sellest ajast, kui me oleme veel pioneerirätt kaelas. Võimalik, et mul oli hea diktsioon, siin kõrval oli 21. keskkool ja keegi raadiotoimetajatest tuli üks pluss klassi ja siis valiti mind välja ja ma olin alati valmis saatma uudistelugeja. Ma mäletan seda raadiomaja kui veel all fuajees istus vormiriietes daam, kellel oli mingi laskeriist kasin külje peal ja, ja see oli niisugune. Sellele järgnesid veel mingisugused pisikesed rollid telelavastustes, seal vanas vanas all stuudios, kus televisiooni esialgu tehti. Ma mäletan, et ma mängisin ühes ühes telelavastuses Kaljo karaski, Ester Pajusoopoega. See oli mingisugusele emadepäeva saade ja mul on siiamaani meeles, kuidas nad pidid mingisuguse stseenis suudlema. Ja ma ei tea, kas nad ei olnud isa ähvardanud ikka musi andma. Kas nad ei olnud siis väga tuttavad või väga harjutanud, aga see oli üks väga pikk protseduur, kui lihtsalt lõpuks suudlema said. No pärast sõjaväge sa tulid telemajja tööle, kas niisugune väike juhuslik uudiste lugemine lastesaates, kas juhus võis määrata sinu edasise elutee? Ma arvan küll, et see mingisugune noh, jumal teab, kus see alateadvuses kuidagi oli, pind ikka tõmbas siia siiakanti tagasi, ma ise. Ma läksin tegelikult pärast kooli keemiat õppima Tartu Ülikooli ja olin niisugune noh, täitsa tõsiselt kohe valmistusin nagu teadlase karjääriks, meil oli koolis keemiaklass. Me saime keemik laborandi üsna kõrge kategooria, suisa revolutsiooni aeg, kui kõik pidid veel lisaks kooliharidusele midagi praktilist õppima. Aga mind võeti sõjaväkke ja selle kolme aasta jooksul ma selles Vene armees siis justkui nagu mõtlesin natuke ringi ja ja hakkasin mõtlema teatrist ja, ja televisioonis ja, ja noh, ausalt öeldes telemaja uksed avas. Olen kuskil ka seda öelnud. Ema isa, tundsid Siimon Joffet küsisid, kas poiss saaks tööle. Ja ma saingi niisuguse jooksupoisi ameti aktuaalses kaameras. Jumal tänatud, et ma seda tegin, umbes kolmandik vastavalt ütleme televisioonimaja kõige lihtsamat tööd. Ja sealt see kuidagi riburada hakkas, siis ma mõtlesin seda asja edasi õppima minna ja üritasin ka Leningradi teatri, televisiooni instituuti. Seal. Seal juhtus see, et minu rahvusega inimesi tahetud sel ajal nagu sinna eriti võtta. Ja siis ma läksin Tartu Ülikooli. Nii et Tartu Ülikoolis kõigepealt ajalugu, aga väga ruttu, siis hakkasin tegelema niisuguse meedia kommunikatsiooniga. Sain eriprogrammi massikommunikatsioonisotsioloogiast jälle jumal tänatud. Sattusin Marju Lauristini ja Ülo Vooglaiu ja sotsioloogialaborihaardesse ja Lotmani semiootika seminarides. Ja siis teles ütleme kaasas, selle kõige toel hakkasin juba telesotsioloogiaga tegelema ja sealt tulid saated ja, ja kõik muud filmid ja nii et kuidagi ma olen küll õnnelik, et mul niimoodi läks. Selles pikas tees Eesti Televisioonis olid niisugused saatesarjad palju, leidsid, nagu öeldakse, ühiskondlikku vastukaja ja, ja mis muutsid mõtteviisi, me saame siin rääkida ainult pealkirjadest, kõik see kuulus, mõtleme veel ja ajurünnak ja nõukoda ja prillitoosi saade, mis erinevad Te saatejuhtidega ju praeguseni käib välja ja kõik sinu kuulsat telefilmid puuetega inimestest ja vanuritest ja, ja puuetega laste hoiukohtadest. Et need on saanud tagantjärgi niisuguse hinnangu, et see oli sotsiaalse hoolivuse klassika ja, ja kui kiiresti jõuda selleni, et sinust sai Eesti televisiooni peadirektor kuueks aastaks siis. Ma näen siin niisugust vastuolu, et see Nõukogude aeg, kus oli väga raske teha ausat ajakirjandust võib olla, säästis sind rohkem kui see iseseisvusaja peadirektori amet, kus kus oli nii palju vastuolusid, millele su süda lõpuks vastu ei pannud, et kui sa tahad sellest rääkida, mis see oli, mis oli kõige raskem. Taluda ma arvan, et ma võin rääkida küll, sest noh, ütleme mu mind hariti ikkagi sotsioloogiks kogu see, mis ma nimetasin marju ja tartu ja Ülo Vooglaid sotsioloogialabor, kes tegeles ju tegelikult selle nõukogude ühiskonna üsna valusate uuringutega ja võib olla alt niisugune vastutustunne selle noh, ausalt öeldes jube tobeda ühiskonnasüsteemi muutmise või, või kuidagi kritiseerimise või teisendamise või noh, ega me keegi ei arvanud, et me sealt päriselt sel ajal läbi murrame. Aga seda kuidagi mõistlikumaks muuta, et ta arukamaks terve mõistuslikumaksed, c. Ausalt öeldes juhtis kõigi nende saadeteni, mida sa, mida sa nimetasid, nii et alates ütleme, kodulinnast noorteväärtust teema oli täiesti harali. No millesse uskuda. Leidsime kuidagi, et see oma kodulinn oma oma kodukoht on midagi, millesse uskuda siis hakkasime tegema kodulinna ja ajurünnak sündis jälle sellest, et nonii, tobedus ühiskonnas ikka päris loll elada, eks ole. Proovin midagi muuta. Noh, eks ju, nõukogude ajal olid loomulikult mingisugused piirangud, aga ma olen alati öelnud, et osaliselt Eestil oli ikkagi ma ei, ma ei tunne teiste tollaste liiduvabariikide telesüsteeme ei tundnud nii hästi, aga ütleme, me ei saanud ekraanile minna alati täit tõtt rääkima, aga ma ei mäleta ühtegi korda, kus, kus neid oleks sunnitud valetama. Noh, ma arvan, et sellele niisugusele mingile usaldusele ka tolle aja ajakirjanike rahva vahel, et üks tõestus on see, et ma ei teagi, kas 30 või 40 ajakirjaniku kele paljude taustale, On ju tuleb, nõukogude ajast on Eesti vabariigi parlamendi liikmed olnud ja on praegugi viiendik parlamenti, on ajakirjanikud, aeg on teine, aga ilmselt rahvaga ikkagi oli nii palju aus. Ja see püüd kuidagi teisiti teha oli, oli nii kirglik, et see aeg on noh, ütleme, mälestustesse jäänud pigem niisuguse väga. Isegi vaatajat viskas positiivsena sel hetkel, kui me oma iseseisvusriiki jõudsime, sel hetkel tuli teha hoopis teistsuguseid laadi muutusi, seal ainult küsimus enam tões, seal tuli muuta kogu kogu majandussüsteemi, eks ole, ajakirjandussüsteemi sotsialistlikust, majandussüsteemist, kapitalistliku televisioon ja raadio üle viia. Kis turukonkurents, kõik hakkasid võitlema oma kohtade pärast ja noh, ütleme seal, kus on ikkagi mängus koht päikese all, seal läheb asi kohati väga karmiks. Teinekord mõtlen, et võib-olla ma oleks võinud isegi selle aja kuidagi kergemalt läbi elada, kõik need telesõjad ja tohutud vastandumised ja noh, ega üsna ääre peal oli ausalt öeldes ka Eesti televisiooni privatiseerimine ja seda arutati ja meeli kogunes reaalne ühiskonnakäsitlus. Mis mõttes oli see hästi karm aeg ja nüüd ma vaatan, et 20 aastat on läinud ja me tegelikult oleme pidi kannatlik olema, ei lähe kõik asjad nii ruttu, et praegu ma arvan, et rahvusringhääling on juba noh, niisugune institutsioon ja niivõrd noh, nagu omaks võetud vähemasti need väärtused ja põhimõtted ja et, et see võitlus tasus küünlaid, aga, aga all niimoodi konkreetsel hetkel on, võib see olla jah, nii isikuna kui ka organisatsioonina hästi niisugune karm väljakutse, raske võidelda. 97. aastal, kui sa panid ameti maha, selleks ajaks oli 30 aastat olid olnud Eesti televisiooni palgal. Kas see äraminek oli sinu jaoks väga raske? Ei olnud, ma arvan, et ma olin oma põhitöö teinud. Ses mõttes, et noh, ajakirjandusliku töö ma pidin maha jätma, Ma kujuneda administratiivametit, tulid, ma sattusin, ma ei sattunud Eesti televisiooni peadirektoriks, mind valis Eesti vabariigi parlament. No ju nad siis Younad siis usaldasid ju midagi, oli mis, mis niimoodi parlamenti sundis sundis otsustama ja ma arvan, et ma oma selle põhitöö tegin ära seal põhipööreze see idee avalikust, demokraatliku riigi ring häälingust, mis oma rahvast teenib sai juba nii palju jalad alla. Mina olin ka juba nii palju kurnatud, seal oli ka üks niisugune juhus, mängis kaasa, ma tahtsin, jah. Ma sain ka, nagu sa ütlesid, siin siin juhtus südamega niisugune äpardusi operatsioon. Et mulle pakuti, olete ülikoolis luua meediateaduskond ja kuna ma olin õpetanud Tartu Ülikoolis ju pikka aega juba ka enne seda pea kümmekond aastat, siis ma nägin selles ühte suurt väljakutset ja ma võtsin selle vastu ja ei olnud ühtegi. No ütleme seda mingit, Taavi, kuhu ma vahepeal kukkusin, ei olnud luua jälle midagi uut. Tundus mulle hea väljakutse ja nüüd ma olen 20 aastat olnud koolipapa. Nüüd on juba kolmas kool, Concordia sai Audentese Ülikooli Audentese Ülikoolis balti filmi- ja meediakool ja esimesest septembrist on meil nüüd Tallinna Ülikooli filmi meedia, kunsti ja kommunikatsiooniinstituut. Nii et nahk ka jälle väga pikk areng, eks ole. Ja näen, kuidas, ütleme ka niisuguse õpetamise kõrgkooli professionaalsus on ikkagi nende 20 aastaga edasi arenenud ja mul ka väike osa selles põlvkonnad vahetuvad, järgmisi tuleb õpetada. Nii et see on selles mõttes jälle motiveeriv töö ikkagi ja, ja ei, mul ei ole niisuguseid auk moraalseid auke olnud. Me kohe jõuame selle õpetamise töö juurde, aga ma tahtsin küsida sinu käest hinnangute. Vaat mõnikord ikka vaata oma kolleege, mitte ainult seda, mis paistab välja nende tööst ekraanil või kostab raadiost. Aga vaatan, kuidas nad organisatsioonis hakkama saavad ja, ja mida aeg inimestega teeb, et ma mäletan, kui Margus Saar televisiooni ja raadiosse tuli, siis ta käis ka üsna palju raadios ringi ja tutvus eluga küll tema oli päikesepoiss küll tema võis naerda iga asja peale ja ja ta nägi elus ruumilist naljakat huvitavat. Ma mäletan, kui Hanno Tomberg tuli uuesti tagasi organisatsiooni pärast trükimeedias olekuta, tuli juhatuse esimeheks, mismoodi silmad särasid. Ja kui ma nüüd vaatan teist, kolmandat, neljandat kolleegi, siis ma näen niisugust tõsidust, enesesse pööratust, mõnest kolleegist, niisugust krampliku lõuapära, et, et võib-olla kõike välja ei ütleks, et mis see on, mida teletöö raadiotööajakirjandus inimesega teeb, et kas see on vastutus, mis tuleb aastatega ja kaotab selle rõõmu ja õhinapõhisuse või see on või seal näiteks televisioonist meeskonnatöö, mis nõuab, et oma ego ei saa väga esile tulla, et, et sa pead teistega arvestama ja et lihtsalt töö lihvib nurgad maha. Kuidas. No tõenäoliselt igal individuaalsel juhul on see kuidagi erinev igal inimesel oma temperament ja oma arusaamine oma rollist ja omavastutuse väärtus väärtussüsteem ja tõesti võib juhtuda niimoodi, et sa ei satu õigesse meeskonda, sa, Sa väsid. Sul võib ka, ütleme motivatsioon mingil hetkel kaduda, kui sa kordad ja kordad ja kordad ühte ja sedasama asja, mõned tõesti inimesed, mõned põlevad läbi, mõnedel ei tule välja kolleegidega suhted, mõni kaotab, ega ühiskond on televisioon, on, neil on kogu aeg pistmist inimeste ühiskonnaga. Vahel võib juhtuda, et endal läheb natukene segaseks see pilt, et mis, mis, mis suhet sa ikkagi nüüd reflekteerid, et, et mis on sinu roll sinu tee, mida sa peaksid tegema erinevaid juhtumeid ja ma olen näinud väga erinevaid televisioonist lahkumisi pisaratega pooleks ja, ja sisemise rahulolutundega pooleks ja arusaamisega, et käin ära ja korjan lisakogemusi, võib-olla tulen kunagi jälle tagasi ja ütleme nii kummaline, kui see ei ole. Ma arvan, et ka sina tunned seda, et tegelikult noh, võib nimetada palju saateid, mida me oleme teinud ja ja tegelikult igaüks kogu aeg ikkagi ühte ja sedasama saadet läbi aegade ja, ja, ja, ja, ja ta paneb selles saates iseenda. Noh, küsimus, kui palju su sees on? Mis hetkel sa pead uuesti ennast laadima, kust sa leiad selle uue motivatsiooni? Vahel võib tõesti nii olla, et see moosipurk saab tühjaks ja ja, ja kui sa oled enda vastu nii palju aus, et sa saad aru, et nüüd on see hetk tulnud, ma pean midagi tegema. Kuigi mul just, kuna, kui läheb kõik hästi, rahvas veel armastab ja kõik veel usaldavad sind ja kõigi paljudele sa meeldid, aga aga mingeid ohusignaalid juba kuskil niimoodi väiksed kellandniku tasakesi tiksuvad. Et igalühel on see, see väga erinev. Ma ise ausalt öeldes isegi kahetsen, et ma ütlesin sulle ka enne saadet, et võib-olla meie televisioon, raadiumite. Aga televisioon on võib-olla noh, võib-olla ka tänu mingitele majanduslikele ja niisugusel reitinguideoloogiale ja ja auditooriumi köitmise vajadustele on võib-olla natukene liiga noor. Et ei, ei, ma ei mõtle seda pikka aega, ma mõtlen nende inimeste koosseisult, kes ekraanil käivad. Praegu on see saatejuhtide vahetus, noh ütleme, see on meile ühekordne asi ja tõenäoliselt ma ei tea, kui hästi me seal õnnestume, aga aga Ma eelistaks küll näiteks ekraanil näha väga erinevate põlvkondade inimesi ka saatejuhtide rollis ja mõtlejate rollis ja kavandajate rollis ja, ja ka viie, kuue ja seitsmekümneaastased inimesed võiksid tele- ja raadiosaateid juhtida. Oleksime oma sisuga, võib olla palju rikkamad, kui me seda praegu oleme. Sest noh, põlvkonnad on erinevad ja eelistused on erinevad ja trendi armastuses on erinevad ja iga ja kui see väga läheb nagu mingite ühe ühtede niisuguste põlvkondade, et võib-olla see ei ole alati kõige kõige parem, aga noh, igaüks peab enda vastu aus olema. Tõenäoliselt ajakirjaniku ja raadioajakirjaniku esimene esimene mure on see, et ma endale ei valeta, et ma hindan ennast õigesti, et minu eneseanalüüs on adekvaatne. Ja kui ma olen veendunud, et ma teen õiget asja ja minu jaoks ennekõike, et ma ilusat sõnadega teenin oma rahvast. Et siis ma arvan kõik okei. Aga kas on nii, et televisioon armastab uusi nägusid, et, et seal peab olema pidev mitte ainult põlvkondade, aga, aga ka uute ideede, uute suundumuste vaheldus, et et see on see, mis tagab reitingud ja vaatajad. Printsiibis küll, no ütleme, see on ka erinevates telemudelites erinev, eks ole, kui me praegu vaatame. Televisioonil on kolm põhimõttelist võimalust, on üldse televisiooni teha, kas rahva raha eest, kas reklaamiraha eest või siis jällegi rahva raha eest, aga sellisel viisil, et inimesed ostavad saateid, noh, ütleme praegu moodsatest, ma tea Netflixi kanalitest ja, ja kõigist muudest noh, nad ostavad nagu kaupu poest. Nii et kõigis nendes kolmes mudelis on tõenäoliselt see see mehhanism, mis toidab seda uuendust ja innovatiivsust ja uusi sarju ja teistmoodi mõtlemist on väga erinev. Ütleme, kui sa oled raamiga finantseeritud nii-öelda reitingu televisioonis, siis noh, sa pead nagu järgima neid põhilisi köitus, tegureid, et see saade korjaks nii palju auditooriumi, et saaks müüa reklaami, seal ei ole teist võimalust. Kui vaadata praegu, ütleme kuidas, kus on televisioon saavutanud, ütleme, kvaliteedi tippe, ehk nendes nii niisugustes kvaliteet, seriaalides, eks ole, mida tuleb Ameerikast, aga tuleb nüüd ka Põhjamaadest. Seal tehakse seda, kas siis rahva raha eest, eks ole, maksumaksja raha eest kas inimesed või, või siis tehakse niisugustest telesüsteemides, kus, kus saade müüakse auditooriumile maha tellimust televisiooni näol ja noh, ennustatakse, et see televisiooni tulevik. Ausalt öeldes see kvaliteet, televisiooni tulevik ongi rohkem niisugune. Niisugune kvaliteetkauba tootmine tellijatele, kes seda tahavad osta reklaami ravimmudelid. Ja ka need avalik-õiguslikud mudelid on, on, neil on kõigil omad probleemid, eriti endale reklaamimudelitel kuna reklaam hajub nüüd väga paljude platvormide vahel raha hakkab teles Readus väheks jääma, kolib internetti, seal on hoopis teistsugune televisiooni raadio. Ja avaliku rahaga on niimoodi, et noh kui nüüd Eestisse tulla, siis eks ole, väga väike riik, meil on nii palju muresid, muid et televisioonil on ikkagi. Toon mingisuguse näite, noh, ütleme rahvusringhäälingul on viis raadiokanalit ja nüüd on varsti kolm televisioonikanalit kaheksa kanalit. Põhimõtteliselt on igal Eesti inimesel võimalik neid 24, seitse kuulata. Ma loodan kunagi mõelnud, kui palju me selle eest maksame? No ma võin öelda, et perekonna peale umbes 15 senti päevas kui paneksime sinna 20 senti päevas iga perekond. Me näeksime hoopis teistsugust televisiooni ja raadiot. Ma ei hakka võrdlema teiste riikidega, kus on kümneid kordi suurem sama programmi mahu juures ja küsimus ei ole nii palju rahas, raha on ju tegelikult ressurss. Raha annab aega, raha annab võimaluse kasvatada põlvkonda rahana, võimalust katsetada seda raha annab võimalust rohkem aega kulutada niisuguste saadete peale, mis. Homme enam keegi ei tahagi vaadata, mis jäävad üle aegade, eks ole, suudavad süveneda reaalsetesse protsesside kultuuri, teha filmilikud televisiooni, kõik see on seotud paraku selle raha kaudu tuleva ressursiga. Nii et noh, siin on väga palju niisuguseid asjaolusid, kui me istume teleri ette ja tahame nautida jaama õhtut ilusasti veeta, siis me sageli niisuguste asjade peale ei mõtle, ütle, aga teiste valdkondadega me oleme harjunud küll me teame, et riigikaitsesse tuleb panna kaks protsenti ja meil on haridussüsteem üles hoida tervishoidu ja ja mida mida iganes, kultuuri toetada. Ma ise arvan, et kui me et mõtleme televisiooni rollist ühiskonnas, siis mina paneksin tema olulisuse raadioga. Paneksin, ütleme niisuguse eesti rahvakooshoidjana mingisuguse niisuguse ühise inforuumi, tekitajana, kindlustunde jagajana ja õnnejagajana paneksin kõigi nendeni eelpool nimetatud valdkondadega ühte ritta seada pilt, no ma, ma tean, mul hakatakse kohe vastu vaidlema, et see on äris, on meelelahutus, on tühikargamine ja enamasti on see aja raiskamine ja kõik see muu. Aga televisioon ja raadio, mida saadakse suhteliselt odavalt kätte, eks ole, ja mis toitub reitingutest ja piirangutest, aga televisioonile ei puudu ühtegi omadust ja raadiol ei puudu ühtegi omadust, et neid ei võiks käsitada kunstidena. Ja märksa olulisem saaks nende roll olla, olla, olla kultuuris. Ma arvan, et televisiooni areng lähebki sinnapoole, et ta lõpuks arvatakse nii-öelda popkultuurist. Parim osa televisioonist, popkultuurist välja arvatakse kunstide hulka. Ma tahan, et see nii läheks ja ma arvan, et sa isegi niimoodi läheb. Sest see internet ja kõik need meie mobiiliplatvormid ja noh, see kiire nii-öelda info söömine ja info jagamine. Esimesed 20 25 aastat noore inimesena on see. On see kõik oluline ja moodne ja tundub, et see ongi elu. Aga hiljuti lugesin ühte raamatut, kus üks Ameerika teadlane ütleb, et ärge muretsege, nad lõpetavad ülikoolid ära, nad leiavad töö, nad võtavad, naised sünnitavad lapsed ja siis on nad jälle selle televiisori ja raadio eest, sest sealt tuleb neile väärtasju. Sealt tuleb neile kindlust tunne, et sealt tuleb neile see, et nad saaksid ennast tunda rahvana. Meil peab olema ühisosa, mingisugune ühisosa, eks ole, teisiti ei saa rahvana eksisteerida. Ja, ja ma arvan, et kummalisel kombel küll, aga tuuril ja seal sees oleval televisioonil on tohutu võime seda ühisosa hoida ja kasvatada ole seda maksimaalselt suutnud ära kasutada veel tänu kõigile nendele piirangutele, aga me väike riik ja ega meil kõigeks ei jätku lihtsalt vahendeid. Ma läksin nüüd väga pikale, aga, aga, aga midagi niisugust ma küll tõsimeeli arvan, jah. Te kuulete saadet Kajalood külas on hagi Šein. Sa nimetasid just seda uut instituuti Tallinna Ülikooli raames, milleks meedia, kommunikatsiooni ja ja muude selliste kunstide õpetamine, need on ühinenud. Mida sa õpetad nendele noortele, kes hakkavad meedias ilma tegema 20 30 40 aasta pärast? Me ei tea ju, missugune maailm meie ümber siis on? No ütleme. Mida, mida üks õpetaja saab õpetada? Õpetaja saab õpetada mingit väärtust, leiame, millesse ta usub. Mina usun niisugusse, demokraatliku, nagu ma ütlesin, demokraatlikku rahvast teenimas avalikku meediasse ja neid põhimõtteid, ma üritan neile selgeks teha, kõigepealt teine asi pidama. Seda vist ei saa isegi öelda, kas ma seda õpetan. Ma pigem otsin ma pikima, otsin nende annet. Vaat inimestega on niimoodi, et iga inimene, iga inimene millekski andekas ta alguses võib-olla isegi seda ei tea, on esimesest, ma ei tea lapsepõlvest viidud klaveritundi, see selgub ka 10 aasta pärast. Saab pianist, eks ole. Koolis on umbes sama asi, tulevad noored inimesed, neil on huvi, nad võivad ka mingit moodi järgida. Aga ega nad väga täpselt ei tea, milleks nad võimelised on. Televisiooni raadio niisugused, nagu me siin ennegi ütlesime, eks ole, meeskonnatöö, palju inimesi on vaja selleks, et saateid saateid teha ja, ja ilma igaühe professionaalse ja teadliku ja vastutustundliku panuseta, justkui see süsteem hästi tööta. Nüüd kooli ülesanne, aga ma mõtlen, on alati ka esimeses esimeses klassis nii-öelda, kui tudengid tulevad, et meil on kaks ülesannet, esimene ülesanne on, et me õpime, korjame kogemust, omandame oskusi ja teine asi on see. Me otsime teis loovat alget. Me otsime teid endid ja aidake mõlemale protsessile kaasa käia usinalt koolis lugege raamatuid, tehke kõik praktilised tööd kaasa, sest sealt tuleb teie manuaalne oskus. Aga, aga otsige iseennast, läikese oma koht ja me vanemad kolleegid, me ju näeme, mis te teete kogu aeg, hindame teid ja üritame leida teile parima koha selles süsteemis selles elus. Ja need kaks asja kokku panna. Songi haridus. Ja ütleme, kolmas komponent sõltub igast inimesest endast, kool ei saa hooles ja kuul tõenäoliselt ei saa ära rikkuda väga andekat inimest. Aga inimese anded, panusa, mida ta võib, mida ta võib anda sellele valdkonnale loovusele, sisule, ühiskonnale, inimestele, kus ta kõige parem on. See õnnestub üles leida ja talle siis sisendada, et sa võtaksid oma asja tõsiselt. Sa oled professionaal. Sa ilmselt teed sellest oma leivaameti, sa tahaksid, et inimesed sind omaks võtaksid, sa tahaksid midagi muuta? Sa oled tegelikult rikas, sisemiselt, leia see koht õige koht üles, nii et minu jaoks on see kool midagi niisugust. Sa oled ühes varasemas intervjuus öelnud, et minu välisüliõpilaste ühiskonnatunnetus on märksa teravam ja täpsem. Eesti tudengid on sageli kinni oma noore inimese probleemides ja ühiskondlikud silmad tekivad pähe alles tulevikus millesse. Vot, ma ei tea, millest see tuleb, aga, aga võib-olla see on kuskil meie noh, ma ei, ma ei julge süüdistada kedagi, aga võib-olla on kuskil haridussüsteemis mingisugune mingisugune probleem. Ma tõesti seda näen, et noh, kuna mul on pool klassi või kolmveerand klassi on tõesti, ma tea, viimasel aastal oli 14-st erinevast riigist Venetsueela, Itaalia, Jaapan, Hiina on nii palju inimesi koos. Soomlased. Märkan, et jah, koolist tulnud lastel on sotsiaalsed huvid ja võime näha, ütleme, ühiskonnas olulisi nagu niisuguseid protsesse ja aspekte on natukene sügavam kui, kui ütleme meie omadele. Ma ei saa üldistada, aga noh, ütleme meie omadel läheb täiskasvanuks saamiseks paar aastat rohkem aega, õidme sotsiaalselt, silmad tulevad pähe, lapp natukene hiljem. Muidugi üritame neid aidata, aga no kui ma mitte, et ma annan mingi ülesande, minge tänavale ja tehke näiteks Vox Populi mingil teemal. Et asi oleks konkreetsem, siis ütleme Soome esimese kursuse tudeng, konkreetne juhus tuleb minu juurde, ütleb, et kas ma võiksin sõita Helsingisse ja küsitleda inimesi tänaval nende arvamuse kohta Soome pensionisüsteemist. Ja mul on olnud. Oma tudengeid kes tulevad mu juurde jutuga mõnest poplauljast või mõnest moodsast rulatrendist või, või mingist tätoveeringu asjast või, või, või noh, ühesõnaga Pole veel justkui nagu selle hakanud mõtlema laiematest asjadest, aga see läheb väga ruttu üle. Ega me ei lase neil väga kaua infontiilsetena ringi käia, et ülikool ikkagi aitab neid ruttu jaole, nii et. Kas see tuleb sellest, et Eestis niisugune meelelahutus on hästi, massiivselt tuleb peale televisioonist raadiost. No näed ja ma, ma arvan küll, see on tõesti, sul on õigus, et ütleme, ütleme esimesed tööd on ikkagi matkimised, eks ole, nüüd hakkavad matkima seda, mida nad on enne näinud. Julgus teha kuidagi teisiti tuleb natukene hiljem. Ja nähtavasti küll oma praegu puutusin kokku siin Eesti televisiooni juubel ja mu enda sünnipäev ja siis ma olen järjestikku intervjuusid andnud ja püüdnud justkui nagu olulisi asju rääkida suhteliselt lihtsal viisil. Ja ajakirjanikud on minu juurest lahkunud niimoodi rõõmsalt ja tänutundega, et oi, oli huvitav rääkida. Ja siis nad tulevad, toimetus lähevad toimetusse, kirjutavad artikli valmis ja paaril korral tuli ta tagasi minu juurde, ütlesin toimetaja arvas, et see on ikka liiga tõsine jutt. Et kuule, et noh, et lähme ikka tütre juurde, las ta räägib, milline su isa on ja, ja et võtame selle teema välja, et sellest niikuinii ei saad aru. Ma arvan, et me natukene kuskil tahame liiga pehmeks kogu selle uudiste muidugi Ta, või noh, ütleme kogu selle käsitlus asja, et auditoorium saab kohe aru, kui me räägime meile, rahvale, kultuurile ma tea, mis iganes olulistest asjadest, et see niisugune. Ma ei taha öelda, see ei ole seebistamine, see on niisugune lihtsustamine. See ei ole ka sageli noh, niimoodi tabloidistamine ja kollaseks muutmine, aga niisugune kerge kramp, et sul ei ole asi piisavalt läbi nämmutatud, piisavalt meelelahutuslik, piisavalt nii-öelda lihtne ampsuga allaneelatav, piisavalt lühikeses vormis. Ma arvan, et see on liiast. Ma kommertsmeedia puhul veel saan aru, noh, ütleme, see on nende leib, aga, aga niisugused, et ütleme, avalik ringhääling ei peaks seda hirmu küll põdema, et oma rahvaga rääkida ikka tõsiseid jutte ja noh näiteks võrdleme ütleme, ajakirjanduse maht, ajakirjanduslike saadete mahtu isegi paarkümmend aastat tagasi, ütleme, Eesti televisioonis oli umbes 30 ekraanil töötavat ajakirjanikku. Praegu on poole vähem. Eks, et me ise laseme mingitel asjadel võib olla kuidagi niimoodi käest. Noh, jah pidades seda nii-öelda muidugi vaadatavus tähtsam tähtis, aga, aga, aga mingi asjaajamine on sama tähtis. Kas see suundumus on pöördumatu, et oleks kergesti mõistetavat sõnumit, mustvalged lahendused, meelelahutus, niisugune ära nämmutatud tekste käsitlus. Oleneb sunnist ma noh, ütleme praegu praegu tundub, nimetasin enne neid erinevaid ikka tuleb, siin on nii-öelda majandusliku põhjannast välja kaevata, eks ole, et, et kui see nii-öelda tootmismudel põhineb nii-öelda noh, ütleme siis äri, äri, raha teenimisel, siis on väga raske sellega sellega tõesti vastuvastast. No ütleme, kanal kaks ja TV3 ei saa ju ilma rahata teha oma saateid Peavad reklaami teenima, reklaami saab teenida ainult just samal viisil nagu seda nimega, et lihtsustades meelt lahutades. Sest köitus teguritele mängides, populaarsetele inimestele mängides kindla peale minnes sa muidu ei, ei saa seda, seda, seda asja käima, aga aga ütleme, rahvusringhääling ei peaks selle pärast küll nii väga muretsema. Oluline on, et sa tead, sa Ajad olulist asja ja ja isegi siis Nimetasin siin tervishoidu ja riigikaitset ja ega me neid ka iga päev igaüks ei vaja. Eks, aga olemas nad peavad olema, ma arvan, et niisugune tõsisem kirjandus süveneb, on ajakirjanduses peavad ikka olemas olema selle kõrval, et megameelt kogu aeg üritama lahutada. Räägime veel ajakirjanike õpetamisest, räägime kõrgharidusest, nüüd on kõrgkoolide rektorid tõusnud üles selle nõndanimetatud Gunnar Oki raporti vastu, mis näeb ette teadusasutuste ühendamist ülikoolidega kolme tugevama ülikooli tähtsaks tõstmist, õppekavade siis paralleelsete või dubleerivat õppekavade vähendamist ja et kõrgharidus peab ikka jälle üliõpilane ise oma oma hariduslaenudega rahastama. Mis sinu arvamus on? Kus suunas oleks otstarbekas, et Eesti kõrgharidus liigub? Oh, sa esitad väga raske küsimuse, ma olen 20 aastat nüüd selles kõrghariduse süsteemis olnud suure osa sellest erakõrgkoolis ja nüüd aga avalik-õiguslikus ülikoolis. Ma arvan, et see nõks, aeg on olnud üks permanentne reformimine. Ja see ei näi lõppevat Gunnari Gunnari raportava peal. Uue reformilaine alles üks reformilaine on käimas. Ma ei tea, seal on, ma ei taha olla mingi kritiseerija, aga mul on tunne, et, et me natukene noh, nii-öelda kuidagi läheneme sellele kõrgharidusele, niisugust tehnokraatlikust, finantsmajanduslikust väärtussüsteemist pigem kui akadeemilisest hariduspõhi, sest et me oleme sund või võib-olla oleme sunnitud, aga kõike üritatakse ratsionaliseerida. Kõike üritatakse orienteerida, ka innovatsiooni ja mis on mõistlik ja valdkondadevahelist koostööd ja üritatakse orienteerida niisugusele ratsionaalsele väljundile. Ma arvan, et akadeemia või see noh, ütleme teadmiste põhisüsteem mille peale võib siis laduda mida iganes, ütleme ütleme, ülikooli väärtus ongi selles, et ta loob sulle mingi süsteemi kriitilisest inimteadmisest ükskõik mis valdkonnas, millele sa võid pärast siis ehitada kõik, mis sulle sisse tuleb, sa suudad kuidagi mingisse süsteemi asend asetada. Et ma kardan, mul on niisugune tunne Praegusele, visuse, tehnokraatlikke, finantsmajanduslik eelistustega ja rahapuuduses võib-olla isegi hakkab just kuna Kardan seda ma näen, kuidas niisugused üldisemad ained, kriitiline mõtlemine valdkonda ennast endalisena, põhiline väärtussüsteem, et, et neid aineid just kipub programmidest nagu ikka tasapisi nagu üha rohkem välja kukkuma ja nad asenduvad lihtsalt pragmaatiliste. Ma nimetan seda kassikooliks kassiema, õpetab oma lastele tegema jõu, eks ole, no vot, et mulle tundub, et kuskil see Autegemise õpetus hakkab domineerima nagu väärikaks kassiks olemise õpetuse õpetuse asemel ja teiseks. Ma ei ole selle kolm pluss kaks süsteemi fänn mitmel põhjusel paljudele haridus pooleli ja see ei ole ülikooliharidus kolm aastat. Teiseks on loogiline eripära, et ma olen näinud kolme aastaga ei saa inimene veel täiskasvanuks. Kui ta viibib ülikoolis, viis aastat. Lähen siit tulemas lapsi, lahkumast täiskasvanud inimesi, kui ta lahkub kolme aasta pealt, ma ikka saadan nii-öelda ellu veel ikkagi lapse või noore, noh ütleme, ma ei taha niimoodi solvata, aga et inimesi on vaja natukene OEM ülikoolis ülikoolis hoida. Nii et no ütleme, olen pehmelt kriitiline, arvan, et teiselt poolt mul on mingisugune selline elufilosoofiline tõdemus olnud, et rahval on mingi enesealalhoiu instinkt. Ja ühel hetkel hakkab tunduma, et me hakkame tegema asju, mis hakkavad muutuma, noh, ütleme meile kui Sootsimile ohtlikuks, ükskõik mis mõttes. Et siis tuntakse ära ja nii-öelda rahvas pöörab õigele teele tagasi. Võib-olla need eksperimendid jõuavad ühel hetkel sinna leiame õigema tee, mõned räägivad, et tuleb jälle tasulise hariduse juurde tagasi tulla, mõned räägivad noh, igasuguseid jutte, aga on praegu niisugune tunne, et noh, meil ei ole aega vist kõike nagu läbi mõelda või ei, kuulamisspetsialist piisavalt palju või ruttame tegema poliitilisi otsuseid ütleme liiga vähese ja informatsiooni pealt, et pigem niisuguse ütleme, poliitilistest väärtuskriteeriumitest ja võimu hoidmise soovidest ja, ja no, ma ei tohi, etet ei teha, aga ma arvan, et paljudes asjades Eesti targem olla, noh, oleneb jälle inimese vaatenurgast. Gunnar Oki meelest on on ressursi raiskamine, et ajakirjanike õpetatakse nii Tartu Ülikoolis kui Tallinna Ülikoolis, et arhitekte õpetatakse nii kunstiakadeemias kui Tallina tehnikaülikoolis, mis tähendab seda, et õppejõude napib, üliõpilane oma professorit loengus ei kuule Lähed loengut annab keegi lektor, diplomitööd juhendatakse virtuaalselt ja interneti teel. Et see üliõpilase side oma oma professoriga ja selle tõesti akadeemilise kõige kõrgema tasemega seda napib, sest et õppejõude on vähe, ehk nad on kõik väga hõivatud. Mida sa ütled selle kohta? Nojah, kindlasti leiab kohti, kus sinu argumendid on täiesti pädevad aga ei ole üle kogu valdkonna nii ja Lähen tagasi täiesti teistsuguse valdkonda oma lapsepõlves tegin 11 aastat iluuisutamist, meil oli dünamo ja Kalev ühed lapsed käisid dünamas trennis, teised lapsed käisid kalevis trennis. See, et oli dünamo ja Kalev oli selle valdkonna tohutu edasigi faktor. Me konkureerisime, tahtsime olla teistest paremad, me kogu aeg leiutasime meie treenerid, kuigi need olid omavahel sageli riius, aga sellest riiust sündis innovatsiooni uuendamise soov. Nii et ütleme, kui me kõik tasalülitame nii-öelda ühte keskusesse, siis me võime jah, tõepoolest saada ühtemoodi mõtlejate inimeste ja võib-olla ka väga kompetentse inimeste kontsentratsiooni. Aga meil jääb puudu see, noh, see niisugune arengu stiimul. Kolm, neli, seitse aastat see töötab, aga siis ta tahab jälle uuendamist saada, et nad ja see konkurents seal kõrval kuidagi sunnib sind alati iseendast parem olema, seadma kõrgemaid sihte, nii et ma arvan, sellesse tuleb lihtsalt ettevaatlikult suhtuda. Ilmselt on mõnes kohas tõesti raha raiskamine, dubleerimine cute kvaliteedi alla, õppe kvaliteeti ülikoolis on üldse väga raske kontrollida, muuseas mõõta, mõõta. Ja noh, jällegi ma ütlen, et mida, mida kõige rohkem on vaja niisugust tarka ja tasakaalukat kaalumist ja, ja tarku otsuseid ja, ja nendes noh see on see, mis meid päästa või, ja vastutustunnet, tõenäoliselt tõsist vastutust tunnetad, mingid mingid niisugused pseudoväärtused või mingisugused muud ei tea, inimlik kiirus ja mitte läbisaamine ja, ja poliitiline, ma ei tea, mingisugune niisugune võit mingis valdkonnas ületaks selle tervemõistusliku ratsionaalse, kaalutletud, et otsuse noh, kui ma nüüd nii väga üldsõnaliseks jäänud. Ma arvan, et ta on meie kõrghariduses kohti, mis on väga tugevad ja arvan, et on on eriti, mis on suhteliselt nõrgad Järgmine nädal toob su teooriast praktikasse. Tähendab saatejuhtide vahetus, legendide eri sa juhid, 10. septembri saadet kahekõne. Kas sa oled juba mõelnud välja, kuid tempokas on see küsimuste-vastuste pingpong, mille sama saatekülalisele korraldad kui intrigeerivad küsimused. Sul on? No vot, jälle sa, sa juhid mind ikka jälle, eks ole, samas sellises meelelahutussaate formaati, et kõik peab olema põnev ja pingpong peab käima ja vaatleja peab saama mehelt lahutatud. Sa ei küsi, et kui tõsistest asjadest ikka räägid, et kas sul on midagi Eesti ühiskonnale niisugust öelda, mida, mida, mida nad peavad teadma ja silmas pidama, eks ole, me ise ka niimoodi ja läheme seda teed. Ei mu vastus su küsimusele on see, et ma ilmselt ei ole ka niisugune, ütleme ma natuke pidurdanud selle saatesarja selles mõttes maha, et mul ei ole niisugust konfliktsete teemat ja konfliktsete esinejat nagu Urve Palo praegu, Indrek lõpetas eile. No tõesti noh, eks ole, kõik põleb ümberringi selle Tallinna Sadama ümber. Et me võtame natukeseks aja maha. Me räägime ikkagi nendest peaaegu samadest asjadest, mis sina, no peaasjalikult televisioonist. Üks õhtulehe reporter küsis mu käest, kuidas te reklaamiksite oma saadet oma saadet viieteist- aastastele koolilastele. Nii ei pea, sa vastasid? No mul ei tulnud kohe võib-olla kõige paremat vastust pähe, aga ma ütlesin, et öelge naine, et nad, et nad võiksid seda võtta kui kasulikku koolitundi. Muidugi, ma üritan esitada teravamaid küsimusi, see aitab esinejat, eks ole, väidelda ja esitada oma argumente, aga tõenäoliselt mingit väga suurt teledraamat selles teemas ja televisiooniringhäälinguvaldkonnas praegu ka midagi nii-öelda väga ei põle. Aga meil on seal terve rida niisuguseid tulevikku vaatavad aspekte, mille me peaksime Eesti riigis ära lahendama. Meil on vaja vastata küsimusele, mis saab televisioonist? Pooled teadlased ennustavad, et televisioon, tavapärane teadaolev ringhäälingu televisioon on suremas või juba surnud. Mis tulevikku võib eeldada, no ütleme, millised majandusmudelid võiksid vastu pidada. Kas me võime, oota, ütleme niisugust väga huvitavat televisiooniga 10 aasta pärast või kas meid midagi veel koos hoiab, kas televisioon suudab veel eesti rahvast koos hoida või ütleme 10 aasta perspektiivis või oleme me igaüks oma väikesest kaasaskantavat masinas jäid ja teineteisest suurt mitte midagi, mis, kuidas need protsessid võiksid areneda. Aru, nagu sa näed, need on niuksed, natuke tõsisemad teemad. Ma püüan need atraktiivsele lihtsal kujul esitada. Mu vastaskõneleja on tõeline teletark. Me ei ole väga vastandlike seisukohtadel küll temaga, mis ei ole väga hea aga minu jaoks on muidugi tõsine väljakutse see pool tundi vastu pidada, ma ei ole 25 aastat saatejuhi toolis istunud. Noh, mul on endal tegemist sellega, et ma vastu peaksid need 25 minutit. Aga noh, ma tahaksin teha niimoodi, et vähemasti oleks huvitav kuulata, võib-olla ma ei aja seekord jah, ütleme niisugust väga teravad sotsiaalsed probleemid, aga aga üks kordadest Meie eetriaeg tänaseks on läbi hagi tehis saate lõpus kummarduse ühele teisele telelegendile Urmas otile, esitan Urmas otil ikka küsimus, et kuidas sa ennast tunned. Ümmarguse juubelisünnipäeva eel hagi. Ma sain seitse aastat tagasi pensioniraamatu, seal on esimesel esimesel leheküljel on niisugune rida, kus on kirjutatud pensionile mineku põhjus ja ametnik peaksin kirjutama ise siis selle põhjuse ma tegin pensioni, vähemalt Rahtusina ei ole kirjutatud sõna vanadustrükitähtedega ja vanadus. Nii et ma olen seitse aastat pensionil. Vanaduse tõttu. Ja kuigi jah, kogu aeg intensiivselt 24, seitse ikka tööd teinud. Ega kogu küsimus on, see, palju su keha vastu peab, ma arvan, et vaimu suudab sirgena hoida inimene üsna pikka aega, kui ta, kui ta selleks vaeva näeb ja ma ausalt öeldes näen. Aga noh, kuidas kehaga on, eks siis näeb, kui palju see tiline varu ja kui suur ta on, kui ma mõtlen kõigile oma oma perekonna mees mees isikutele, siis olid nemad selleks ajaks, kui mina veel elan, ammu-ammu läinud. Niiet et ei ole halvasti, ma ma toiminud. Ja ma arvan, et ma suudan veel üht-teist nagu korda saata kuni mu keha seda lubada. Mingeid märke sellest, et ta nagu väga muga enam kaasa ei mängi, paraku tuleb sagedamini. Me võtame kõik pöidlad pihku, et sul läheks tuleva nädala saade hästi ja et sa ikka oma targa sõnaga tuleksid ja seaksid Medele raja peale. Aitäh sulle. Suur au, et sa mind kutsusid, suur tänuga. See oli esimene saade uuest sarjast kajalood. Hagi Šein, rääkis Kaja Kärner küsis uus saade nädala pärast.