Kooli Intsu õnnetu hommik. Hall nutsakas kooli kass lonkis mööda tolmust koridori. Nii. Ints võis rahulikult hinge tõmmata. Hommikune ringkäik oli tehtud. Kuid tohoo tonti, mis see on? Pika koridori lõpust hiilis ettevaatlikult keegi kassi poole. Kõuts võttis oma napi julguse kokku ja astus pintslitaoline saba sõjakalt püsti tulijale vastu. Võnkus läbi suure koolimaja liikumata õhupoiss võpatas ja hall karvakera veeres Kraunides radiaatori alla. Saateks poisis sõimusõnad. Kassiniru. Kisa kolme eest. Ja insule lendas järele näsitud õunasüda, mis jättis oma lühikesele lennutrajektoorile maha pruunid õunaseemned. Poiss jätkas oma teed, kuni ustav kooligasturtsudes oma kondid kokku korjas ja pomisedes huligaan korrarikkujale järele hakastatama. Hääletult avanes uks, mille sildilt naeratas vastu õpetajate tuba. Veel vaiksemalt libises selle vahelt sisse hall kass. Vilksti vilksti, Volksid ta silmad mööda ruumi. Ja siis istus loomake üllatunult maha. Ühe nurgalaua juures seisis tema õunte rikas tuttav ja lappis vihikuid. Poisi käed värisesid ja nägu katsid erepunased laigud. Kass vaatas imestunult pealt, kuidas varane koolilaps võttis põuast sinise koolivihiku ja laualt teise ning ning vahetas need ära. Kõik sosistasid, ta huuled ja poiss lipsas uksest välja astudes kassile saba peale. Kostis kassi avatud suust. Jälle vihastas inimene, kiisuke lendas järjekordselt radiaatori alust tolmu nuusutama. Seekord õunasüdant talle järele ei annetatud, ju seda lihtsalt polnud. Poiss läks WC'sse pinget maandama. Kas aga matemaatika klassi närve parandama? Näib, nagu oleks lugu sellega lõppenud, aga ei. Nüüd kostab koridorist kõva jutukõminat ja matemaatika klassi astuvad kaks poissi. Lipsti Olints vabatahtlikult kapi all, sest oli õppust võtnud hommikusest kurvast kogemusest. Korras. Küsib punapäine tulnukas. Saabuv Norras kõlab meie tuttava suust. Tore rõõmustati selle peale. Juba tulid kaasõpilasedki poistega vaatamata ootamise järel heliseski Kell. Pange hallipäine õpetaja tuli klassi. Veel kritseldada vihikusse mõned kodutööde viimased vastused veel paar asjakest lauale juba pidigi seisma sirgetes ridades, et nõudlikku õpetajat tervitada. Istuge, korrapidajad, jagage tööd kätte. Üldiselt hästi kirjutatud, eriti aga Rein Raidoja oma, see on mulle suureks üllatuseks, rääkis vana ja pedantne matemaatik monotoonse häälega. Talle vanale õpetajale, kes parandas kõik oma tööd 30 minutiga tundunud maailmas enam miski imena. Investorid, lapsed üsna imestunud ega rahunenud tükk aega. Ainult kolm asjaosalist. Rein ents ja vihik varjasid kiivalt oma saladust. Killud. Laps lõhub kena tassi ära. Emadustab kohe kära, ütleb natist nurka. Laps Tiub nurgas tasa nutta. Ema lõhub tassi ära. Naerab. Teeb killud ära. Ütled. Killud toovad õnne. Mõtlikuks jääb põnn. Muinasjuttude vanaema. Tuba oli üleni päikest täis. Istusin vanaema voodi ees põrandal. Ema ütles. Pole kodus. Isa lausus. Kui vaja kutsumeid koju. Vanaema magab, ta jutustada muinasjutu. Või jutustab veel. See pulgake, mu käes on regi ja hobune. Nüüd sõidab pikk palgikoorem üle jõe. Jõgi on külmunud, seal on tee ja teed mööda venib pikk-pikk palgivoor mõisa poole. Nii rääkis vanaema, kes nüüd magab. Ta hingab raskelt pikalt. Viinapuuokste vari joonistab põrandale mustri. See väreleb. Jõel algab jää lagunemine. Juba sõidab viimane hobune üle jõe. Aga palgikoorma ots jääb lagunevate jäätükkide vahele. Pojake, kas sa oled üksinda kodus? Miks vanaemani küsib. Kus on ema ja isa? Vanaema Suigatab hingab katkendlikult. Kas on vaja kutsuda ema ja isa? Nad ei ole kaugel, aga võib-olla vajab vanaema mind. Ei magab. Päike paistab, on vaikne. Pojake, ega sa ei karda kedagi, mida peaksin kartma. Aga samas pole midagi tundmatut, järevat minusse. Kas isa juba ei tule? Wet pojakene, jooksen tooma, isa ema tulevadki koju. Seisame poodi ees. Tuul kiigutab akna taga oksi. Nende vari väreleb aknal. Põrandal on väga vaikne. Ja ehkki ma mõistsin Muinasjuttude vanaema ei ole enam Muinasjutt muinasjutt ei ole tõsi. Kuid tal oma võlu. See, et olemas on eluviisi pole tõsielu. Kuid muinasjutt on kaunis hõbedane ka. Kuigi ta ei ole täri siiski vajalik, on ta seal, kus nõiad keerutavad kuningad on uhkelt reas. Tarka juttu veeretavad need, kel halliduma pead. Kummaline lugu televiisoriga. Ühes tavalises linnas elas üks tavaline perekond, kuhu kuulusid isa, ema ja poeg. Muidugi oli peres ka televiisor. Ühel päeval juhtus nii, et teler läks rikki näidanud enam pilte teinud häältki. Kõik muutus nüüd. Isa ei leidnud endale enam töölt tulles tegevust. Poeg jäi oma õpitükkide taha hoopis kauemaks. Ainult emal oli endiselt palju tegevust. Ühel päeval läks emadele ateljeesse ja tellismeistri. Vaevalt oli ema koju tagasi jõudnud, kui oligi meister kohal. See oli väike rohelistes riietes mehike. Ta sättis midagi televiisori juures ja pomises omaette, ütles siis, et aparaat töötab nagu vaja. Ja läks. Kui isa õhtul koju jõudis ja kuulised meister on käinud, istus ta kohe teleri ette ja tahtis hakata jalgpalli vaatama. Aga aparaat ainult surises ja pilti ei tulnud. Isa tahtis just meistrit kiruma hakata, kui järsku kostis hääl enne saadet teine praegu oled naist kodustes töödes aidanud. Isa nägu venis pikaks sulgema, midagi polnud parata ning ta läkski naisele appi. Istus siis poeg televiisori ette, aga temalgi õnnestunud midagi näha. Tuli hoopis korraldus. Enne mitte, kui oled homseks ära õppinud ja oma toa korda teinud. Pojalgi ei jäänud muud üle, kui pidi korraldused täitma. Sellest päevast peale hakati seal peres uutmoodi elama. Kõik kodused tööd said imeruttu tehtud ja poeg hakkas koolis ainult häid hindeid saama. Õhtul aga vaatasid kõik koos televiisorit. Nii oleksid nad elanud kaua-kaua. Kuid ühel päeval nägi isa linnas tuttavat teleriparandajat. See tuli koju, uuris telerit, parandas midagi ja pill muutus endiseks. Isa ja poeg istusid nüüd kogu õhtu teleri ees. Aga ema sinna ei jõudnudki, sest temal olid käed tööd täis. Ema käis mitu korda ateljees imelikku mehikest otsimas aga keegi polnud teda enam näinud ega temast midagi kuulnud. Aga ema ootab teda ikka veel. Kodud kodudest tuuled ei puhu kodudest karmid ei tee. Kodudes leitakse rahukodud haighti, tee. Koduks on Isamaa isa. Koduks emagi. Koduks on ema ja isakodud ja koduteed. Lumine talv õhtu libisen suuskadel üle särav, pehme lumepuud on härmas. Nad oleksid justkui kristallist, mis hoolimatult puudutusel kli irisedes puruneb. Iga pisemgi Okake on nagu omaette isiksus. Valge ja puutumatu. Tahaks neid murda suure pihutäie, kuid tean, et vähimgi puudutus võib hävitada kogu muinasjutu. Kõik on vaikne. Ainult suuskade sahin häirib tardunud hääletut, rahu. Aga äkki kuulen lohisevaid samme? Keegi läheneb mulle läbi paksu koheva lume. Seisata need näha paremini õhtuhämaruses toimuvat. Seal see ongi, mingi tume, kõrge kogu. See ligineb mulle aeglaselt ja ma näen põtra. Kogu kangestus on kadunud ja ma soovin, et põder mulle veelgi lähemale tuleks. Seda ta teebki. Ta vaatab mind algul kahtlustavalt, siis nagu ära tundes juba sõbralikult. Ta vaatab mulle silma, mina talle, need on ilusad suured silmad, mille põhjas näen tumedaid, selge leelisi, järvekesi. Ma ei taha teha ühtki liigutust, et mitte põtra eemale peletada. On lausa pühalik, kuidas seal seisame, inimene ja loom ja vaatame teineteisele silma. Inimene näeb neis silmades mured kaasa pärast toidu pärast ja veel palju muu pärast, mis on inimesele mõistmatu. Kuid need silmad ei ole täis mitte ainult muret, neis on ka elurõõmu, tahet ikka ja jälle niimoodi julgelt inimesele läheneda ja vaadata tema sisemusse. Siis kuuldes midagi, mida mina ei kuule, ajab Põderamas suured sametkausi moodi kõrvad kikki ja keerab end rahulikult ringi. Lihased tema kehas tõmbuvad pingule, midagi juhtu. Loom rahuneb ja hakkab aeglaselt minust eemalduma. Vaatab üle õla tagasi silmades kaval säde. See võib ka tähtede helk kolla. Kuid pigem on seal rõõm kartmatusest sellest, et vaadates otse inimesele nii kaugele ja tegelikult nii lähedasele olendile. Ta läheb kahvatus kuuvalguses. Ma vaatan talle järele, kuni ta sihvakas kogu puudega ühte sulab. Algavas öös säravad tuhanded tähed, mille helki nägime uhke looma silmis. Ma tean, et kogu eluks jäävad mulle meelde need silmad. Nii sügavad, täis rikkumatut, selgust. Talvine loojak loojub päike magavad kõik ainult üks suur ja väike. Jalutavad pargiteel. Nad lähevad koju, sest tulnud maalt ja õhtune loojang. Ma polnud maakoju jõudnud, siis puhkavad nad. Ja õhtune loojang on võitjanud maal. Nüüd talvine loojang on võtnud maad, külmunud aiad, maa. Inimese 10 abilist. Helehallist taeva, sellest langeb Trallitades valgeid pilvetütreid. Aina kuhjuvad lumehanged ja tuisutaat, imetleb klaasidele tekkinud jäälilli soojas toas puhkema töökad käed. Parema käe sõrmed olid juba magama heitnud. Vasaku käe omad aga vaidlesid omavahel, nii et tekkis suur kära. Parema ja vasaku käe sõrmed olid tülis. Kui vaidlus nende vahel tekkis, siis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Parema käe sõrmed olid vaiksemad ning töökamad. Ja omavahel said nad hästi läbi. Pöial oli neist kõige vanem ning vaatas ainult, et kõht oleks täis. Seevastu viies sõrm, see kõige pisem oli kõhnakiia tagasihoidlik. Tema püüdis kõigiga läbi saada, kuigi tal nii hästi ei õnnestunud. Nimetissõrm oli jälle kõikidest targem, tema tahtis kõike teada, mis kuskil toimus. Kolmas ja neljas sõrm olid lihtsalt suur vaidleja. Väike-vaidleja. Paremal käel kuulasid kõik sõrmed vanima ja tugevaima pöidla sõna. Teda peeti valitsejaks koitis järgmise päeva hommik. Mõlemad käed haarasid lumelabida ja ununesid riiud ja solvangud. Vasak pingutas, kuidas jaksas, et aga paremaga sammu pidada. Nii töötavad parem- ja vasak käsi alati koos teineteist abistades.