On sedavõrd tuttav ja kirjanduslooline uurimistase sedavõrd kaugele jõudnud, et on raske midagi hoopis uut nendest ajaloolistest suurkujudest ütelda. Tänase õhtuga maa on siiski taotlenud ütelda ka mõnda uut. Tutvustada mõningaid palasid mida seni ei ole avalikkuse ees, tähendab õieti näitlejate suu läbi, võib-olla rahva ette poolt. Tänasel õhtul peale näitlejate esinemise on ka kaks lühikest kirjandusloolist ülevaadet uuematest andmetest Koidula uurimisel. Annamegi sõna kirjandusteadlasele Aarne Vinkel-ile, kes räägib Koidula luule käsikirjade saatusest. Mis puutub eesti luulesse 19. sajandil, siis kõigi kolme 19. sajandi luuletaja Kristjan Jaak Petersoni, Koidula, Juhan Liivi looming on nende eluajal suurel määral trüki. Kristian Jaak Peterson teadnud Koidula kui luuletajast praegu midagi. Koidula ise oli siiski õnnelikum, ta saavutas juba eluajal luuletaja kuulsuse, kuid see sisu oli siiski piiratud, sellepärast et tegelikult ilmus talle ainult kaks luulevihikut. 79 luuletusega. 59 luuletust ilmus hiljem ajakirjanduses kalendrites, mis aga laiemat tähelepanu ei saanud võita umbes pool tema luulet jäi käsikirja. Koidula kavatses oma eluajal anda välja Emajõe ööbiku teist osa, kuid see ei õnnestunud surm Tartus 1886. aastal kroonlinnas ja Koidula käsikirjad ja et tema mehe Eduard meelseme valdusesse. Enne surma ta siiski jõudis avaldada soovi, et tema teostreeritud oma luuletuste trükki toimetajaks oleks Jaan Bergmann, kes oli teatavasti luuletaja. Ja nii saatiski Eduard Michelson oma naise perekonna Rosentaalide kaudu 1886. aasta lõpul Koidula käsikirjad Paistu kirikumõisa, kus Bergman pastorina töötas. Bergmann asus kiiresti tööle, juba 1888. aasta märtsis oli tal Koidula laulude käsikiri. Valmis sisaldas 278 luuletust. Ka trükki toimetamiseks astute homme, kuid asi takerdus juba alguses. Põhjuseks oli asjaolu, et kavatseti välja anda Q-Koidula vaimne pärand, mis seal oleks olnud 150 kuni 200 poognat. Ja niisuguse suure väljaandega ei olnud eesti kirjastajad veel harjunud. Ja seetõttu saadud honorari küsimustes kokkuleppele. Sajandi lõpul tõusis uuest see küsimus Koidula loomingu samuti tema luuletuste väljaandmise kohta. Siin pakkusid abi kirjastaja ja luuletaja Karl Eduard Sööt, samuti kirjastaja. Nüüd aga komplits veerus, küsimus mitmesugustel põhjustel. Kõigepealt Mihkelsonile tekkinud kavatsus Koidula luuletused välja anda. Teiseks olid tal tekkinud kahtlused Koidula luuletuste mõningate sisuliste väärkohtade suhtes. Nimelt kartis ta, et mõningad luuletused seal võivad tekitada rahvastevahelist vaenu eestlaste sakslaste vahelist vaenu. Kolmandaks tekkis tal hiljem kahtlus Bergmani redaktsiooni suhtes. Küsimus, kas Bergmann on suutnud tema abikaasa Koidula luule õigesti redigi rida. Kõige selle tagajärjeks oli, et meelson naudis Berg vahelt tagasi Koidula luuletuste käsikirja. Viimane aga oli juba kümmekond aastat olnud Koidula venna Eugen Jannseni käes ja kui see saatis siis 1909.-le. Gaasi kirjutas ta ära usu doktor Mihkelsoni tema sarnast tõesti ilmas ei ole. Kui käsikiri tema käes, siis on ta eesti rahvale igavesti kadunud. Aga sina tead, mis mu õe viimne soov oli? Kas tead ka, mis su kohus teha on? Bergmann Sägi käsikirjast ärakirja ja saatis selle mehel sonile. Aga siis Koidula käsikirjad jäid Bergmanni kätt, eriti luule. Käsikirjad on siin küsimuse all. Kuna nüüd aga meie personali hakanud kahtlema Bergmanni redigeerimis töö korralikkuses hakkas ta nõudma ka Koidula originaal luuletusi. Ja 1902. aastal saatiski Berg Andrea tuulutasi tagasi kroon Koidula originaal luuletusi. Siiski jäi üle 70 Koidula luuletuse käsikirja Permine kätte. Ka sellega ei nõustunud Mihkelson. Ja 1009 kolmandal aastal saades ta veel 62 käsikirja Kroonlinna. Edasi jälgis seltsimees Vinkel Koidula käsikirjade saatust kuni 1958. aastani, millal need jõudsid Tartu Kirjandusmuuseumi. Seejärel luges Tallinna riikliku draamateatri näitleja Ervin Aabel katkendeid Kreutzwaldi kilplastest. Kilplaste ise värklikud, väga kentsakas, kas maa-ilmas kuulmata ja tänini veel üleskirjutamata jutud ja teod kalkuni keelest maakeelde tõlgitud ja meie külakeelde komblikuks mõnes tükis ümber solgitud. Rahvas teadis ja kõneles juba mõnesaja aasta eest et seda kena tarka sõna noh mis ka meie ajal igast tükistajaks läheb. Kuidas vanemate lugu näitab kohe laste sugu. Vanad ausad vagad head siis seda nende lapsest näed. Kui viljast tunnistame puu, nii näitab laps, kas ema truu, kas julge kotkapesas ka argliku tuid võib haududa, mis pesemata, unustad, kas Essabree valgemat? Ma palun pange tähele, jutt passib igaühele. Seepärast, et noorepõlve hooletusega seal ei tohi jätta, vaid aegsest otsekui noort puud peab painutama ja õpetama tahtis kahjuks nimekese nõukas kilp, plane, oma poega juba noorem põlvel lasta õppida. Ta võttis poja kaasa talutate tooma, käekõrval naaberlinna, kus kuulus kool oli ja viis seal poisikesi koolmeistri ette. Kolmistel küsis, kas poeg juba kodu midagi õppinud ei ole, kostis isa. Vanad on, küsis koolmeister. On vast sügisel kolmekümneaastaseks saanud, vastas isa a- või on juba nii vana ja ei ole veel midagi õppinud, küsib imestades koolmeister. Bergel, seda tead, ütles isa, mis üks noor inimene 30 aastaga võiks õppida. Ma olen nüüd juba 65 vastavalt ja kolm päeva vanaks saanud ja ei ole ka veel midagi õppinud. Nad astusid nõnda jutustades koolituppa, kus kolmeiste parajasti ühte poisikest oli sugenenud sest tema ütles üks vana põlve, tark õpetab, löögita ei või inimeselooma kasvatada. Ja seda sõna mõelda. Ta oli ta vitsakimp, iga päevi esimeseks abimeheks koolitoas. Kilplane ütles isand. Roos praegu käes. Sellepärast palun asja lühidalt toimetada, sest mul ei ole mitte kaua aega oodata. Palju õppimist, side ei ole minu poisile tarvis, kuid aga nii palju oskab, kui teie ise, sest saaks küllalt. Ma tahan nüüd natuke sepale minna ja, ja hobusele Raua laste alla lüüa, kui sealt tagasi tulen, siis peab mu poiss valmis olema. Panen teile töövaeva ausast ja ära tasuda, et võite selle eest omale pühapäeval kannu õlut osta. Ei, ei, ei, ei, ütles koolmeister nii ruttu ei ole, ei ole asja, tali talitamine, mul mitte võimalik. Olen seda aega ka kõige hoolega tarvitaksin ja rammu poolest teie poega Soeksin, siis ei läheks see asi meil ka mitte toime. Seal võttis isa oma pojuke jälle käe kõrva ja viis ta koju oma ema kaissu tagasi. Nüüd kuulakem põimikut Lydia Koidula luulest esitab teater Ugala näitleja Sirje Raudsik. Usaldaksin kätte lauluannet pakkuda. Mis videvikus, hüüdnud õhtu eesti linnuke, eesti kõrv on kuulnud eesti käsi pannud üles. Palun lahkelt vastu võtta nõdrakeeles dünakis troonist hinges tuleb tema eesti meelis südameis. Ons oli Eesti pind ka rääkinud? Vaikne öösorri teada ennemuistsest, röövlipõlvest, kadunud õnnest, pae? Tõstati jää õieke. Kui ta poiss üle Eestimaa, oh kui tahad midagi tänu või siis vastu õhata. Laulupisarad. Kõik pisarad. Nii, sinu pärast ma nutnud testides teadmata. Ja sinuni nende sees Ei oskas, kuidas seletada küll võõrad silmade valu v? Kui fina tea kus diviisi tulin Sa üksis elust armsaid Ise õuest piisutanud. Pääsuvad purelevad, pääsuvad tõus, mees kuni õhtu orjavad omad. Ei see austa külla, mõtle, aids ja agaras detab kooliõppele. Käraste põllpüüdja, peenart ja metsa. On teil jõudsin ka. Mõnda elus jätta maha. Ei iial. Sinu linnale hinge vaevastastes sinu õhku olen joonud, kui ma rõõmus riskesi minu pisaraid näinud, minu muret kuulnud seda Eestimaa nuud. Mu laulud sul neid tulin. Ei iial öeldama kuis neile? Sinu põue tahan heita nagu viin seemne ema kombel kinni, katta lapsed ukse lahti rindesse. Seejärel rääkis kirjandusteadlane Aino Undla Põldmäe Koidula raamatukogust. Ta peatus eriti ühel teosel saksa luule antoloogial ning jälgis selle raamatu osa Koidula luuletajaks kujunemisel. Ja täna õhtul lõpuks üks pikem pala mille žanri ei oska ei oska määrata. On kas montaaž või läbilõige Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetusest mille esitavad näitlejad Meeli Sööt, Eesti NSV rahvakunstnik Ants Eskola. Montaazi on koostanud Aino Põldmäe, keda palume mõne sõnaliselt see montaaž sisse juhatada ja kommenteerida. Kui ma ükskord oma poja peaksin kosja läkitama, tahaksin ma, et ma olen nii kaua laulda, kuni ta märkama hakkab. Tallama kirjaneidsid, paber nirgi, peenikesed tallama, suleneitsid pikali kiuxil tindipiigad, koosi, noori, nõela, neitsi, sukavarda, veeretaja, leemekulbi, liigutaja. Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus algas 1967. aasta novembris, selle põhjustas siin ette loetud Kreutzwaldi pilkamine kasulises kalendris. Selle peale Koidula pöördus, Kreutzwaldi pole aru pärima kirjaga ja sellest kasvas nende kirjavahetus. See sellest sugenes siis haruldane kirjanduslik vahekord. Vananenud ah nooruse luulehelisid, unustav Viru lauliku ja temast 40 aastat noorema kaunimas puhkemise eas viibiva Koidula vahel kahe kirjaniku, suure inimese ja rahvusliku võitleja kirjavahetust Sabrikas mõtetest, nöörilist, millistest tundepuhangutest jagab kaasaega peegeldavatest sündmustest. Tartus seitsmendal talvekuupäeval 1867 Austatud härra kui nüüd sina ütlesid sõnad tundmata sulest tee silmale ulatuvad siis. Mul on tuttav, kes südamest siis tuletage meelde, mis te ise olete ütelnud, et noore inimese palavat südant mitte jahtunud vere mõõdukaid jaks mõõdetav. Ma kardan, et ma väga vastu elatanud inimeste tarka nõukogude kui praegu julgelt ei jäta astuda mina kes oma isa, laps ja mitme muu asja poolest teile vastumeelt olen. Jah, ma tunnistan. Ses arguse vastu võitlemises pidin ma kõik austuse ja armastuse appi kutsuma, mis testsaadikuna oma rahvaasjust hakkasin aru saama. Niru levik vastu minu linnas elab aga meile vaibunud, elades uskuda. Suurem või mitte ruumikas südalinnas ei peaks tuksuma. Kas teil elades seda juhtunut teist oma ülemkohutmõistvat ilmet kohtumistlev teie kõrmude põhiaru selge oli. See kibe kannatada, seda kibedam, mida kõrgemate aujärge kohtumistele südames ehitasite. Mul ei ole vist enam tarvis tööle säilitada, et teie tähenduse sõnadest 1868. aasta kalendris täiesti aru olen saanud. Mul ei ole ju tänu jumalale veel keegi teine eesti tütarlaps seda head või pahameelt teinud. Minule Sokalises kirjaneitsiseisuses appi tulla. Hoidku isaga igaühte miin vanused. Teie võite pildita rääkides tõesti väikeseks ohvriks pidada, kui ma tee sõnumikule juba tänavastan kus käed mul mitmekordselt köidetud, on. Siiski. Kui minu kalendrisabas rabatud tuule hoopis sihtis enda pihta arvasite mõõdetud olevat mis üleüldse praegustesse ja tulevastesse kirjaneiksidesse puutus. Kes, kui mina kirja seadmiku põlve ise on tunda saanud? Ei tohi seda teed teiseks kiita, kui orjavits avalikuks. Ja peab iga juht kahetsema, kelle jalg sinna peale oli juhtunud. Miks teie kui oma isa laps ja mitte muu asja pärast mulle vastumeelt peaksite olema. Kas te olete pikema läbi mõtlemiseta seda tükki kirjutanud, mis teie selge aruga ühte ei taha minna. Kui mul tõesti teie isa vastu vihavaenu peaks olema, siis ei seisa mitte Iisraeli rahva. Appide kammitsas ei kõnni. Mispärast ma rahvale kõigest väest ja rammust püüdsin juhatada, et sellele mõtlemine neid aegamööda kaugemale saab. Piima kui kõik kiidetud järele uskumine. Nüüd aga, kus ma kui õpetuse himustaja laps ei eta tule valges otsust õiget, otsustanud mulle nüüd Kalevipoja laululoojat müüdi meie rahvalauluisa unustab ära keskpalu ja mis tegeletud, lahutav, ütelda mulle, mis ma pean tegema. Ja kui teie seletate, jäta maha, mispeale Sulev jõudu ei ole antud. Me tahame kõiklarm sünnitamist püüda läinud aegadel ütlemata südames ära suretada, mis laulma sunnib. Ma tahan siis endale mujalt püüda leida, mis südant vaigistab. Ja mind lubab ära unustada, et inimene ei ole maailma loodud söömiseks oluliseks ja tühje sõnu vahetamiseks seista üksipäini, ilma järelemõtlemise lõime kulpi liigutada. Seda ma ei jõua. Mul on ikka, kui oleksime jaurie välgupäevil, kerge asi masinat niisuguse töö peale valmistada. Kuulsa doktor, Kreutzwaldi ette oleks mõelades julgenud astuda ka Ma olen nutnud, et mis südamest tuleb südamesse tungib jooma eesti rahva Viru lauliku juurde läinud. See on tema ainus lahendus. Teie ja te ei saa, ainuke süü minu silmas on. Et teie, kuid tõrkujad, lapsed, Postimehe sammu vanast umbkirja kütkest ei päästa. Tema praegusel viisil on Postimees minu silma siukse võõras. Sest ma meele pahanduseta ühtki lehekülge lugeda ei saa. Te ajate mul üks korda vastust anda. Siis jätke kõik Loormaria lehtedes kroonid ja kõrged kiituse sõnad, mis muud ei ole kui üks paljas rääkimise viis. Ja minu kohta enam ei passi, kui sadul sea seljas. Mina ei ole kellelegi rahvalaulu visanud Kalevipoja laululooja ega kuulus Viru laulik vaid üks ekslik inimeseloom. Tänu südamliku tänu teile kõigi nende lahkete. Ja kas tohin nimetada kibedalt sõnade eest, jäägu kõik kõrged kiituse sõnad maha. Minul Hiinas aga niux paigake kuskil Viru lauliku nimi Eigustumasa, enne kui südamed uksumine lõpeb ja kaks kätt mulle linna peale risti pandud. Teie soovite, et ma teie lauludele pean, otsustan kuis võitjate armas preili, mind niisuguse libedabele viisi. Esiteks. Ja see on siin ülemasi, ei ole mulle tärniireni veel midagi tee lauludes silma ette saanud. Mineval suvel juhtus üks väike lauliku nimeta välja antud raamatukene mulle näppude vahele. Emma jõeõpik. Ning kuhu ma lendes sisse vaatasin ja kus mul midagi, mis oli, ei mäleta enam, et juhtus, mispärast ma? Vaene Emajõe ööbik kas Turnberi südame pealt maha ütelda, mis midagi olnud? Te leidsite kahte kirjutuse, 15, mida mina trüki läbi avaldada tahtsin teist. Mida avaldama pidi. Kuidagi palju, ütlesin, leidsin ma Emajõe ööbikud läbi lehitsedes midagi mis mind ahelasse sidus. Ja mis ma täna avalikult välja ütlen. Mõnda minu kaugele jäänud elu kevades astus elavalt minu silme ette tagasi. Oleks mul neist ammugi tule ohvriks antud noorepõlve, mängi töödest paar tükki, ülejäänud. Siis võiksin teile üles näidata, kui palju nendes sees elas, kus mõtted ja südamed tunnus, kui õexeteiga ühte lähevad. Mis teie lauludes Me Turu laulikute vastu kõige ülemaks tuleb kiita on see et nende sees igas kohas elan, mõtterikkust leida on ka nende alun, palju ilusam, näitab kuusisse, mõtted olete pannud. Aga keele poolest ei tohi ma mitte kõiki laitmata nimetada. Austatud härra randvere, jõuluvana, kuulme täidetud karikaid, noore aspedelejal sammun rohkesti viimseinumitel kalli austatud pea peale välja vaimsenemate armsani käel suud. Sõnu käime, keda Vanemuine katkes, juba õnnistanud. Ilu minu rahva rahva vaimupõllul istutanud. Kui sulgeda päikest kiirdus kiidab vähema lapse mütra palvet kuulda, võtab seda niuhinde Järnik. Siis võtab ta teid veel kauaks-kauaks meie keskel. Südamlikus austuses ja armastuses töötateid nääripäeval 1868. Teie alandlik ja tänulik Lydia Jannsen Isamaa. Ma ohverdaks paar piiska oma nimeta sõrmeverest kui sellega võimalik teaks olevatelt patust päästa ette tulevaid päivil niisuguseid mõtte, loomusi mitte enam üha piibli kirjutamise vormil välja ei läkitaks. Kas minu helge juhataja siis tõesti arvas, et kui mulle tõesti nii julgeid mõtteid jälle peaks teist korda tulema, õnne katsuma minna, seda iial vanal kirjutamise viisil peaks sündima nüüd kus jää mitmelt poolt murtud ja mine ennast oma mõtet ei alga mitte nagu pilliroogu tormi käes on jää seisma. Selle peale annan teile oma sõna paiks, olgu ta küll paljas, sõnn kirinasena. Ma olen silmi hõõrunud. Aga ma nägin, kas seda luba või nõu edasi laulda. Või minu silmadele jälle värvitud klaasi. Ei, mina ei jõudnud küllalt selle üle imestada, kui ta minu-paberinirk suleneitsid vihkajale kiru laulikule niisugused sõnad suhu või parem sulge juhtunut. Teie suust otsime alati tõtt. Need silmad tilkusid meelde tuletades, näitab praegu kui seisaks, asid kahe vahel. Nõnda, et selgelt aru ei saa. Kas meie kokkusaamine nii nagu või tõsi olnud. Minu usaldus teie peale Liidia ei jõuaks ükski. Esimest korda olen ma palka leidnud oma Nutrate tööde eest mis raskem kaalub, kui kõik tänased tühjad kiitused ja austuse näitamiseks. Kuulutatud tunnustest täielikult aru saanud sest et meie vahel hingede pehmuse kord ühelgi häälel kõlanud päevade teeninud edaspidi Suurt rõõmu saaks kasvama, kui minu vanal kuivanud tülikul. Ei nii palju jõudu oleks, et Emajõe ööbik otsekui mürk, Öödhi, anahaljad, oksad tena toel taeva poole võiks sirutada. Kust päikesed? Kui uus kaunim fööniksi minut 1000 sündima? Oota tundmuse sõbralikult ühendatud südame vahel ka ilma traadita edasi ja tagasi lendavad. Mõnikord näitab minu arust niisuke traadita telegraaf võimalik. Esmaspäeval, siis on teie sünnipäev, kullakallis papa niidike esmaspäeval riputan ma ilusa rohelise pärja päeva pildi umbes seilab ja jedi päev otsa mitte midagi. Teie ise ju ei jäta 14.-st kuupäevast hoolimata ühtki visiiti tegemata. Tarbikene. Me oleme ühevanused, paljalt kaks päevalehti minust noorem. Aga jätkem Nalik. Tõotus, mis täna, nagu igal ajal minu südame sügavusest tõuseb tähendab, korrata, elades ei unustama, kui palju ma teile tänu võlgu olen? Heledas, ei lasema oma mälestustes kustuda kõike, heldust, kannatlikkust, usaldust, mida teie olete näidanud. Ja neljateistkümnendat detsembrit tahan ma enesele isiklikult üheks külaks ja mälestuspäevaks pidada. Nii kaua kui ma elan nõnda kui meie rahvaski iga uue põlvega seda ikka enamseks pidama õpib.