Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Iga minut kellegagi riidlema, seal on võrdne 60 sekundiga sinu õnnelikuna olla võinud elust mida ka ei saa enam kunagi tagasi. Umbes sellisena meenus kellelegi mõte, lugedes ühest eksperimentaalsust mängust, milles oli mängijatele antud samuti vaid 60 sekundit. Ta oli väga pingeline, kuna selle jooksul pidi otsustama, milline kolme kategooriasse jagatud asjadest oli neile hetkelt kõige väärtuslikum kategooriad, olid siis mälestus, esemeline asi ja mõni elusobjekt. Lühike aeg oli mänguloojate poolt valitud kindla eesmärgiga võtta osalejatelt võimalus põhjalikumaks, moraalseks või ratsionaalseks kaalutluseks sunnides pigem lihtsale aususele, mida on raske nutikuse või moraalitsemisega siis varjata. Järel sunniti aga neid kiiresti otsustama, mida nad on valmis selle kõige väärtuslikuma päästmiseks tegema. Iga ajalise viitega lisandus üha halvemaid valikuid alates panga röövimise, keha Osamputeerimise, kellelegi kurja tegemisest, kuni mõrva enesetapuni kelle ekraanil tiksus halastamatult, kuni aeg sai täis ja need, kes ei suutnud otsustada, jäid omale kallimast asjast lihtsalt ilma. Nagu öeldud, oli tegemist siis mänguga ja nagu paljud teavad, siis mänguga on võimalik osaleja panna reaalsust unustama ja teda ennastunustavalt kaasa haarata. Sama püüdma digisellegi eksperimendi käigus maksimaalselt saavutada looduses, põhjustada mängus, osaledes ängistust, et seda siis lõpuks 100 palli skaalal ka hinnata. Põhimõtteliselt püüti mõista, mida inimesed kõige enam hindavad, kas mälestusi või asju. Selgus, et mida asendatavam on asi, seda vähem ollakse valmis selle nimel ohvrit tooma. Need, kes olid aja survel valinud sellel hetkel elus väärtuslikumaks omandiks mõne eseme polnud selle päästmiseks valmis ohverdama mõnd kehaosa kõnelemata kellelegi või iseenda teise ilma saatmisest. Ehk nagu mõnedest muinasjuttudest kunud ollakse üksikute oluliste asjadest valmis loobuma poolest kuningriigist, aga mitte siis enamast. Eksperimendi autorid oletavad, et esemed ei eelda meilt midagi. Nende kadumine põhjustabki tühja tunde pole see võrreldav näiteks narkomanniga, kes on suures hädas valmis päästva doosi eest ka mõrtsuka tööks asjadest ilmajäämise registreeritud hingepiinas. Koor oli kahe teise kategooriaga võrreldes kõige madalam. Kuigi arvuliselt viitab 48 palline skoor olulisele ebamugavustundele millele osutab omakorda, et vähemalt kaks osalejat olid valmis oma asjade kaitseks kedagiga vigastama. Öeldakse, et personaalsed mälestused on asendamatud. Mälestused teevad meist need inimesed, kes me oleme enda ja teiste jaoks. Üllatavalt valiti mälestusi kolmest kategooriast, aga kõige harvemini olulise kaitsmist vääriva väärtusena. Võimalikelt mälestustest on evolutsioonilises mõttes kõige väheldasem ellujäämise väärtus. Mälestused on juba isiklikud, nende kaotus oleks vähem viisakam kui näiteks asjade või elu minetamine. Ometi põhjustas mälestuste nimel ebameeldivate valikute tegemine võrreldes esemete kaitsmisega oluliselt suuremat stressi ulatudes väikesearvulise grupi sees keskmiselt 77 pallini. Oodatavalt moodustas enamuse jaoks suurima väärtuse keegi elusolenditest. Nende nimel oldi nõus kasutama äärmuslikke meetmeid. Pooled, kes olid valinud näiteks vanemad lapse, lemmiklooma või elukaaslase olid lõpuks valmis nii mõrvaks kui nõustusid ka oma elu ohverdamisega. Et nemad alles jääksid. Olulisem lähedase, elava kaaslase kaotuse ohu sundolukorda sattumine põhjustas aimatavalt ka kõige suuremad ebamugavust ning ängi väljendudes siis 85 palises skooris. Me ei ole harjunud ootama halvimat, see poleks ilmselt ka tervislik. Loodetavasti ei tee nüüd mängu autorid kirjeldatud ekspirantaalsest ideest kaubanduslikku versiooni ning meile piisab likuks sisekaemuseks suhteliselt piiratud inimgrupi kiusamise tulemustest. Lohutagement teadmisega, et tehnoloogia valmistab aina uusi asju, muudab mälu küll natukene ebamugavalt Gustamatuks ja ühe munaraku kaksikud ühe konserveerimine varukoopiana. Et seda traagilisel hetkel lasta kasvada kaotust asendama, jääb inimkonnaga teoks tegemata. Eksperimendi ühe tähelepanekuna peame siiski laskma murel hinge pugeda. Nimelt ei suutnud 58 protsenti inimestest 60 sekundi jooksul otsustada, mida teha. Ja nad jäid kallist varast lihtsalt ilma.