Kas on ka probleeme? Teeme, on ikka mitmeid, siin tugitegemine on muidugi riiulite parandamisega, sest järjekorrad on parandamisse pikad ja kui nüüd viimane kord läksin poognane jah, vanema, siis öeldi, et jah, tuleb endal kaasa võtta, nagu oleks õpetajal mingisugune hobusekasvandus olemas kodus. Noh, ma ei tea, see on siiski katastroofiline. Me peame mõtlema, et kusagil ametlikus korras neid jõhve saaks ikka muretseda ja muid igasuguseid vidinaid, mis läheb vaja häälestuspulki Roope. Sest praegu ei ole neid saada samuti häid poognaid. Ja mida me siis lastelt tahame ja nõuame, kui neil ei ole lihtsalt millegagi mängida. Kuidas te arvate, kas laste muusikakool saab nagu selleks kaasa aidata, ütleme tõesti, et vilistlased, kes on nõus mängima, saaksid nagu selle pilli poogna ja ega meil ei ole midagi selle vastu, kui meil endal oleks neid. Pille Lee. Me saaksime lahkelt abivajajatele välja jagada, sellepärast et me oleme selle ise väga suures kitsikuses eriti täis iilide puhul ja teine asi veel, mis poe viiulit on või tšellod, need on ka niisugused, et nende peal ju võib mängida, aga eriti hea nende peal mängida küll ei ole. Ja sellepärast neid täis viiuleid meil koolis nagu eriti palju ei olegi, sellepärast et igaüks püüab muretseda endale juba ise ja et selle taga on sama probleem. Kuidas teie olete lahendanud pillide küsimuse oma ansamblile, oma õpilaste teid on siin mitmidega? Aga peaks see asi nagu loomulikku rada minema. Minu arusaamise järgi peaks olema võimalus osta komisjonikauplusest. Pille. See võimalus puudub laste muusikakoolidel. Hiljuti sain mina kohaliku riigipangadirektori nõusoleku. Nii et sain koolile mõned head poognad osta läbi komisjonikaupluse üsna korraliku tilli. Üks poolteist aastat tagasi sain läbi ministeeriumi. Niiviisi osta sellega meeletu paberite paberite tegemine. Ja seda mäletatakse Kultuuriministeeriumis, sinilaineliselt käis riiulit koorile ostmas. Aga kas ministrite nõukogu läbi tuli seda asja ajada? Seen teine, teine asi. Tähendab, ma tahtsin osta kahte Eugen merepillikoolile läbi tähendab Ministrite nõukogu loaga. Ja seal toimimiseks väike aps, nõusolek anti, aga anti nõusolek ühele pillile ja neid meil käib. See kirjaajamine paberite ajamine nagu ikka veel uuesti nagu kahele pillile. Siiamaani pole veel vastust saanud. Aga kuidas olemasolevatega olendeid sageli näinud siin mitmete viiulikastidega? Tallinnas te ise hoolitsete kõigi oma õpilaste pillide korrasoleku eest ja mis viisil ma käin nendega Tallinnas remontimas, tähendab, oi, see on ostetud ka need vajavad pisiremonti. Kas neljal sadulad, kõrged ja keeled, seega kõrged lapsel on raske mängida ja ta hakkab kohe pigistama? Kusjuures meie ajan seda vabadustega? See saab siis takistavaks. Nii et on võimalik ka poeviiuleid siiski kohandada. Teisiti, minu meelest ei ole üldse mõelda riiuli õppimine. Üldiselt ju kehtib arvamus, poeriiuli peal ei ole võimalik nagu üldse mängida või mingit arvestatavat kvaliteeti saator. Pillede kvaliteet muutub minu meelest järjest viletsamaks, nende hind on tõusnud, varem maksid 20 rubla, nüüd 55 rubla. Ja viimane pill, mis ma ostsin, lagunes nüüd just viimastel päevadel täielikult käest ära. Et teie olete oma riiulitega siiski saanud pillimeistri jutule ja Teidur aidatud. No ja kui ma Saaremaalt lähen kahel korral on seitse viiulit olnud käes leiavad mind väikeseks Eflix seal. No nad ei saada mind tagasi. No ja meie vedanud Kingissepa käiakse ka, teised ei käi. Kuidas suhtuvad lapsevanemad hea pilli ostmisest? Lapsele? Kahjuks sellesse ei suhtuta, nii nagu õpetaja loodab. Klaveri tõstetakse lihtsamalt, sest ta mööbel nagu midagi näidetega, viiul kuskil kasti sees kapi otsas keegine ja teie eest 1000 rubla maksta sest näiteks meistripillid alla tuhandet iialgi ei saa, ei saa ja ja sellepärast on nii roostetaks, kes erastatakse, alati. Klaveristatakse ära. Aga kuidas lapsed ise sellesse suhtud? Lapsed minu meelest saavad sellest aru rohkemgi, kui vanemad teevad, mis, mis siin elus on väärtuslik asüks tool, kapp või viiul. Kumba siis valida, aga vanemaid tuleb siis veel agiteerida. Ja. Täna on meil stuudios meie noor tuntud pillimeister Aro Alter. Tahakski kõigepealt teie poole pöörduda. Mida te arvate siin esile tõstetud probleemide kohta? Need probleemid tõesti eksisteerivad aja jooksul, kui ma ise viiulit õppisin ja mänguga tegelesin, siis ma sain järjekorras kõiki neid hädasid ise ka tunda oma naha peal ja mingisugust vananemist selles suunas. On raske ette näha, sellepärast et viiul iseenesest ei saa olla mingisugune viisiline tootmise objekt. Ja aegade jooksul on viiuleid siiski tehtud ikka ainult nagu individuaalses korras meistrite poolt. Natukene võib-olla parem lugu oli siin sajandivahetusel ja sajandi lõpus siis kui Saksamaal Prantsusmaal ka valmistati juba manufaktuuri vormis pille, mis olid muidugi suhteliselt odavamad meistripillidest kaasajal siiski kui nüüd otsida nende pillide hulgast, siis võib siiski leida ühte kui teist. Ja ma tean, et paljud mängijad siin üksti pillidega leiba teenivad vanemate ja käepärasemate või taskupärasemate pillide puudumise tõttu. Mis puudutab jõhvide ja ja keelte küsimust, siis see on tõesti täpselt nii, nagu te rääkisite. Et mine või tõmba ise hobusesabast Dio täis, aga ega neid hobusid ka ei ole sinikäepärast võtta. Sellepärast et jõhvid, mis poogna jaoks tarvitatakse, peavad olema siiski valget värvi ja niukseid sabadega hobuseid on siiski tunduvalt vähem. Keelte probleeme on ja ilmselt jääb. Sellepärast, et see, mis vabrikus toodetakse on siiski allapoole igasugust arvestust ja paremat keeli. Võimalik saada ainult välismaa toodangu hulgast. Moskvast tehakse suures teatris keeli ja see on ka ainuke koht, kus tehakse niukseid enam-vähem normaalseid keeli orkestri mängijatel kui solistide. Ja nad ei jõua lihtsalt muidugi varustada kõiki seda inimeste peret. Aga kas laste muusikakoolis põhimõtteliselt oleks võimalik tellida suurest teatrist? No põhimõtteliselt on see täiesti võimalik, aga praktiliselt on see peaaegu võimatu seadet kätte saada. Sellepärast et järjekorrad on seal meeletud. Nagu ma ütlesin, see on ainuke koht üle liidu. Ja nii et te võite endale ette kujutada, milline suur järjekord seal on. Ka välismaalt tuleb muidugi ost ainult valuuta eest. No see on täitsa iseenesest mõistetav ega seal muud moodi ja kaupa ei tehta. Ja selle taha paljuski jääb pidama nende ostmine. Kuidas te ütlesite, mis puudub nendel vabriku pillidel mikspärast, nad ei ole kõlblikud mänguks isegi juba lastemuusikakoolides. Ma arvan, et üldse viiulimängija viiulimängu algus. See peaks algama viiuli kõla õpetamisest viiuli kõla tunnetamise õpetamisest niisugusel pillil, mis on tehtud vabrikus. Siin sellel pildil täiesti puudub, viiulile omapärane, tähendan jaa. Kelle pillimees tema ise ei tunneta seda, tal ei ole võimalik seda lihtsalt tunda nihukesi pilli peal viiuli tähendasid ja nagu ikka vabriku asjade ei, ei tehta neid lõpuni valmis, nagu toorikud, need pillid, materjalivalik on täielikult juhuslik ja üldse praegu see vabriku pillivalmistamise moodus on selline. Teha hästi palju ja hästi kiiresti väga puitu või õiget materjali tähendab pilli jaoks. Sellise suure. Iga kiiruse jaoks ette valmistada normaalselt. Teda lastakse läbi kuivatite, kusjuures juba kuivatist läbi läinud puit on kaotanud oma akustilised omadused ja nagu niimoodi ehitatud pill, temal ei ole seda tilli õiget kõla. Kuidas peaks õige pillimeister oma pillimaterjali ette valmistama, kui kaua see aega võtab? Pillimeister oma materjali muidugi ette valmistada vaevalt et saab. Sellepärast et materjal peab olema aastakümnete jooksul kuivanud, normaalsed ta peab olema koha pealt maha võetud puu, mis tähendab õige koha pealt ülemisega materjalis tarvitatud kuus peab olema kasvanud nägestikulimas siis on tal kõige paremad akustilised omadused ja põhjamaterjali tarvitatud vahtrapuu. See peaks olema samuti kasvanud natukene lõunapoolsemates tingimustes, nii et pillimeistrid teavad otsima otsima kontakte vanemate meistritega, kes seal veel järelejäänud kes veel töötavad ja kellel on vanast ajast juba materjali varutud. Järelikult see materjal kuskilt Euroopast on toodud sisse. No ma mõtlen niukseid, kõrgema kvaliteedipillid. Sellepärast, et noh, praktiliselt ütleme niisugust enam-vähem rahuldavat pilli võid teha ka natukene lihtsamast materjalist. Aga kuidas te enda jaoks olete mõelnud selle probleemi lahendada? Eks ikka otsimise teel peab otsima käima möödameistrid. Ega siin mingit muud lahendust ei ole? Te ütlesite, et materjal väga palju loeb, tähendab teatud oma mudeli jaoks peaks teil olema siis mingisugune kindel materjal, millega te saaksite selle mudeli nagu täiuseni viia katsetada, proovida. Kui nüüd uue pilli ehitusest rääkida, siis siis on tõesti niimoodi, et kui on välja töötatud mudel, siis oleks teda katsetatud mitmete pillide peal. Seeria vilja oleks vaja teha. Mudeli täiust tema häid halbu külgi võib avastada siiski ainult siis, kui on üks mingisugune suurem hulk ühesugust materjali. Et materjal juba ei mängiks otsustavat rolli, et ei tea nüüd üks materjali ühesugune teineteistsugune. See küsimus peaks olema neutraalne materjali suhtes. Materjal peaks olema ühest tüvest võetud nii ülemise kui alumise kaanematerjal. Et oleks võimalik teha ja mitu-mitu pilli. Ühest samast materjalist. Tere, kas te kunagi tahate teha terve seeria, alustades pisikesest pillist, kuni siis suure pilini välja? No see nüüd puudutab jälle seda küsimust väikeste pillimeeste tulesid, et ei ole pilli, millega alustada õppimist minale, viiulimeister siis minu jaoks on see muidugi esmajärgulise tähtsusega aidata kaasa selle koha pealt ja ma mõtlesin, et oleks võimalik teha tõesti üks niisugune komplekt lille ütleme, kuskil viis pool kolmveerandit ja siis ka täispildi esialgu natukene aidata selle selle raske koha pealt edasi. Aga mis saab pillimeister teha nüüd vabriku pilliga, kuidas ta saab teda paremaks teha või kas on üldse võimalusi? Nisukest vabriku pildi nagu praegu toodetakse meie maal. Niisugust vabriku kõige ei ole võimalik parata. Ja lihtsalt see, ta ei paku isegi huvi mingisugust. Aga no nisukest vabriku pillimise valmistatud siin sajandivahetusel möödunud sajandi lõpus. Sellist vabriku pilli on võimalik teha paremaks sellepärast, et seal materjalid õieti ette valmistatud. Need suured töökojad ja ja nii-öelda manufaktuuri süsteemis töötavad ettevõtted, Nad valmistasid väga professionaalselt oma tööd politsei suure rõhu selleks, et teha vähem loomingulist tööd, et saavutada Resultaati ümber ehitades neid pille võib saavutada tuliseid resultaate. Pole näinud. Laine Sepp näiteks Kingissepast käib siiski väga truult oma kuue, seitsme viiuliga siin konservatooriumi pilliparandustöökojas, et natukenegi neid sättida, ütleb, et pisut ikka annab seal midagi. Et teha, kui, kui kätte võtta, et ikka oleks natuke mugavam mängida keelte asendit seal reguleerida mingisuguseid vidinaid seal muudab. Ja asi on selles, et kui, kui natukenegi Oskaja inimene piili kohendab, siis mängija jaoks on see juba väga suur muutus. Aga ma arvan, et paljud mängijad ei teagi, kui, kuivõrd korrast pill võib üldse olla. Vabriku palju näiteks siiski kohendada. Kui ei ole muud varianti, ei ole kusagilt võtta, ei, sajandivahetuse riiulitega mingisugust muud varianti. Kui mitte võtta pilli päris lahti ja kapitaalsete ta ümber teha siis ma olen viinud enam-vähem normi kaelaosa ja kriifi. Siis alumise sadula tähendab seal on kuidas keelte asendusel milline keelte kõrgusel ja roobi ja pulga reguleerimise võimalus on väljastpoolt. Ja kui on kõik õieti pandud ja õieti reguleeritud, siis mängija jaoks on see juba väga suur muudatus. Kuidas teie arvate, kas on meie pillikauplustes saada kõike vajalike viiuliparanduseks? On kaebusi, et seal ei ole ka neid vajalikke vidinaid võtta ja kas need vastavad sellele kvaliteedile, mis nendele istutakse kobustuse saada enam-vähem kõike. Nii nimetuse järgi Osada viiuleid Osada poogleid euroopisid, kriis. Käppasid. Kõike seda toodetakse, aga ainukene asi on see, et see kõik on niisuguse suveniiritasemel. Tarvitada töö ja sisulist väärtust nendel asjadel ei ole. Lood, need ruumid, mis poes müüakse, nendel on seal hästi madal hind, veel väiksem on nende kvaliteet. Peab olema tehtud kõik detailid. Puidust välja arvatud siis keelega peenhäälestaja. Mingisugust plastmassi mingit asendusmaterjali Jüri juures siiski tarvitada ei tohi. Tundub, et teadmised, missugused peaksid viiulidetailid olema, ei ole ka rahva seas eriti kõrgelt tähendab, ei osata võib-olla isegi aru saada, et just see mõjutab näiteks seda kvaliteeti. Arvatakse, et kui osa on siis pandud peale, siis siis see on õige. Ja see on õige küll, sellepärast et kui pillimees hakkab õppima pillimängu siis tema veel oma sellele töövahendile tähelepanu pöörata ei oska, tema nagu paneb kõige suurema rõhu sellele, kuidas seda õppida ja missuguseid liigutusi seal teha ja kuidas teda ettevõtte. Aga minu arvates põhiline vastutus selle eest, missugune pill peab olema peaks siiski lasuma. Kylie õpetaja. Vot, ja siin on niimoodi ka, et ega pilliõpetajad palju ei, ei tunne mis pilli ehitust ja ei tea, milline see mängulist peaks tegelikkuses välja nägema, kas seda õpetatakse kusagil? Seda ei õpetata, see on niimoodi, kuidas ta tuleb, Aja jooksul, kuidas kellelgi huvi on, eks, ja võimalusi seda, kas siis raamatutest, uuride, mõningaid raamatuid on seal venekeelseid olemas ja, või siis meistrite juures käia. Kuigi ma tean, et seal Siin oligi probleem, et pillimeistritega on väga suur häda ja kui on vaja pilli parandada, siis lihtsalt peaaegu on võimatu, eriti perifeeria koolides. Siin ei ole midagi teha, kes siis need isehakanud meistreid ei ole ka nii palju. Ja professionaalsed meistrid seda vähem. Kus saab meil üldse pilli parandada, näiteks? Pilliparandamist nihukeses ametlikus korras ma tean, et tehakse ainult vene tänavatöökoja nime all tuntud ettevõttes. Ja noh, see asutus ei ole vähemalt viiuli parandamise seisukohal ei ole ta küll eriti heas kirjas vähemalt pillimeeste hulgas. Miks? Seal puudub professionaalsete meistritega, osadel viiulimeistrid, ega ma ei tea, kuidas teiste meestega on aga just viiulimeeste suhtes, seal on niisugused juhuslikud inimesed teevad seda tööd kellel ei ole ei teadmisi, oskusi vastava töö jaoks. Nii et vot niisugune asutus on olemas. Aga no rohkem ei teagi, konservatooriumis on seal töökoda olemas, see töökoda on ka väga koormatud. Sellepärast, et tal on taga oma suure õppeasutus. Ja samuti on meistrite puudus seal. See on tõesti jälle niisugune probleem, et et tõesti need pillid, mis perifeerias või kuskil väiksemates linnades mängijatel on, need pillid jäävadki sellisesse seisundisse, nagu nad on poest ostetud või kuskilt siis kapi otsast võetud. Kuidas te arvate, miks on pillimeestena otsitud, miks meil on nii vähe, kuidas te iseloomustaksite pillimisega, miks on seda nii raske teha? No üks põhjus selleks on kindlasti. Vastava õppeasutuse puudumine. Sellist haridus näiteks nagu pillimeeste jaoks ei ole olemas. Pillimeistrit kasvavad välja lihtsalt siis pillimängijatest või siis. Nende hulgast. Ja noh, ma arvan Et selline väljakasv ei ole mingil määral mitte mingil moel reguleeritav ja täiesti täiesti juhuslik Ja vill on niisugune väga suurstimulaator mängijale. Ja ma mõtlen siin Niukest mängijat, kellel on looduslikud võimed tunnetada pilli tämbrit. Sellepärast et minu arvates pilli mängimine põhineb pilli tämbri kättesaamisel pildist ja koguse mängija peab olema ehitatud pilli kõlale, mis on toetatud tämbriga. Nii et niisugune keskpärane mängija, kes on looduslikult selliste võimetega mängija, teeb väga suuri kiireid edusamme. Ja milline see on umbes niimoodi, et niisugune tunne võib olla, et sa oled inimene on siis endale hinganud ning mitmesuguseid niisuguseid noh musta õhku või, või musta vett joonud v kõris keegi kinnionnide, nüüd järsku ta sai lahti, eks vabanest, et kes jõudis kuskile puhtasse keskkonda eluks vajaliku masse õhkkonda. No esindaja kohe kiiresti avanenud, kui tabelis hukkunud veel ei ole. Naine kurtis, et tema on otsinud oma laste muusikakooli õpilastele vahel veel olemasolevaid Anu viimlegi soovitanud vanematele osta. Tekib probleem, et vanemad teavad hinda kalliks aga lapsed pidavat rohkem aru saama sellest, et mis tähendab siiski lill. Vanemad on rohkem nõus ostma, ütleme klaverit, mis maksab peaaegu sama palju või rohkemgi. Ei ole nõus maksma sedasama seda väikese riiuli eest. No siin ma arvan, et on nagu siis ütleme, psühholoogiline nominente naer seisab poeseid liinil. Seal on oma kindel hind, on juures kõik asi väga konkreetne. Inimene teab, et mingist Peetri kaupasid ei ole, maksab oma raha ära, siin on rahul, eks kui praegu tal on selleks sellised võimalused olemas. Aga Tiiu juures on siin natukene teistsugune seisneks selle pärast eriti vanema viiuli peale kuskil ei ole kirjutatud ja see maksab nii palju. Ja ütleme, seesama vanem asja tundmata on väga ebakindlas seisus plastid ja ükski inimene oma raha lihtsalt niisama välja anda ei taha. Ja ütleme selle omale. Lihtsalt ei saa pidada, noh, eks võiks olla lapsikuks alles ja mitte eriti arvestamist parimaks. Nii et sellisel juhul, kui on selline küsimus, eks, siis ma muidugi alati soovitan pöörduda niukse probleemiga asjatundja poole kas siis viiulimeistri poole mitte ainult teha õpetaja sõnade järgi. Et vot, see on parem Pilletud tuleb nüüd ära osta. Kas on nii, et viiul peab sobima ka mängijaga? Ilmselt on see niimoodi et see till peab sobima mängijaga. Seda sobivust muidugi, kuidas saavutada? Ühest, ühest küljest niimoodi mängija sobitab ennast pilli järgi. Kasvatab ennast ümber pilli järgi miks niisugune võimalus teistmoodi või teist tüüpi, võib see asi välja näha, nii et mängija otsib omale pilli iseenda järgi on nagu teistsuguse psühholoogilise kandiga mängija. Et noh, on olemas kahte tüüpi mängijaid, siis järelikult mängijad, kes otsivad omale pille ja teised mängijad, kes mängivad igasuguste pillidega sobitavad iseennast pilli järgi. Tähendab, see teine tüüp on, on nihuke elulisem, tüütu ja elujõulisem. Eks nende pealse viiuli mängimise üleval seisabki arstidega niuksed inimesed, kes otsivad pidevalt mingisugust müstilist pilli. Eks nad võivad jäädagi lõpuni otsima, mis rolli mängib. Poogen. Poogen riiulimängus mängib täpselt samasugust rolli nagu viiul isegi sellepärast, et ima poolate viiulist häält kätte ei saa. Kaduda. Lugusid on küllaltki vähe. On poogen täpselt samasuguse tähtsusega instrument. Ja kõlakvaliteet on otseselt sõltuvuses pooga kvaliteedist. Nende kohta on küll väga palju kaebusi. Öeldakse, et neid ei ole saada ja tegelikult nad ei ole poognad. Nojah, see on õige küll. Jälle see poogen on niisugune päikene ja miniatuurne instrument. Ja põhiliselt saadaval olevad puud, need on siis samuti vabriku toodang. Kvaliteeti nendes ei ole. Poogia juures siiski on see võimalus, et enam-vähem siiski maalse jõhvi arvuga poogen. Kui jõhvi jätkub, siis ikka küla saab enam-vähem kätte. Aga noh, saadavad olevat poognad. Kui nüüd rääkida sellest, milline poogen üldse peaks olema siis suurem osa pooniates mängijate käes on muidugi nendele nõudmistele üldsegi ei vasta. Siin jälle mängijat, palju ei tunne oma tööriista. Nad mängija ütleb, et ega mul ei ole tähtis, milline on või mismoodi ta välja näeb. Mul on tähtis see, millise kõlada kätte annab ekspillist. Ja nad lähevad nihukest tunnetuse teed mööda rohkem. No ja ta ongi sedasorti pillimehed, kes ennast sobituvad pillide järgi ja samuti buumed järgi. Vot niukesed mängijad, nad võivad mängida küllaltki keskpäraste, puuetega võrdlemisi korralikult. Aga missuguseid nõudmisi esitatakse heale poognane heale poognapuule ja missugune peab olema see hea? Hea poogen peab olema hästi tehtud. Selleks, et kirjeldada, luua pilti temast. Ma tahaksin rääkida detailsemalt. Kõigepealt. Õige ja hea materjal. Eks ilmselt seda materjali on ots otsitud ja on valitud mitmesuguseid võimaluste vahel mitmesuguste võimaluste vahel. Aga siiski, meistrid on jäänud kindlaks ühele puuliigile. Selleks puuks on niinimetatud Fernambuk. See puu on hea oma eriliste omaduste poolest. On. Ka tihe oma konstruktsiooni poolest sisemise ehituse poolest, kui meestel on selle momendi õieti lahendanud, on teinud õigesti puust puu selle poogna. Ja nüüd on sellest puust tehtud poolel ja kui on hästi tehtud korraliku meistri poolt siis sellel puhul on ka kõik need head omadused mida mängijad nii väga nii väga ihanud saavad. Oma instrumendiga ja puuma sisu ongi tema heas ehituses ja materjali kvaliteedis, millest on tehtud. Harilikult üks korralik poogen läheb ka väga hea välja, uus kultuurselt küljest. Poogen on üks niisugune väga täpne peenikene instrument töö poolest. Siin peab olema meister võimeline materjali käsitama. Küllaltki. Kuidas öelda virtuaalselt tasemel peab olema materjali võimalik võimeline käsitlema? Sellepärast, et siin just täpselt lähevad juba kümnendikese. Ja kõik see mängib väga suurt rolli. Selle hea kvaliteedi juures. On orvusid, poogen, teinekord omab isegi suuremat tähtsust kui hiiul sama viiulit mängides erinevate roogadega võib saavutada täitsa ööpäevaefekti. Nojah, see on õige sellepärast et muidugi nii-öelda suuremat tähtsust omab seda last isa, aga kui see poogen on parem kui viiule siis tõesti, mängija võib tunduda tunduda talle, et poogen on nagu esmajärgulise tähtsusega. Poogen mängib nagu selle riiuli heaks. Jaa noh, see üks poogen on parem, teine poogen on parem kui nad mõlemad väga hea poognad, väga heade poognat juures võib ka olla, et üks on, üks on ühesuguste omadustega teineteistsuguste omadustega, sobima käega nagu no vot siin on jälle tegemist siin mängija omaenda hinduda. Selliseid juhuseid on küllaltki vähe, sellepärast et heal buumed on ka unikaalsed ja harilikult satuvad ikka ühekaupa mängijate kätte. Et kui mängija on juba saanud ühe korraliku poogna, siis vaevalt, et tal elus juhtub või saada paremat. Mis puust on tehtud, vabriku peavad ikka sellest õigesse? Eino vabrikupuud on tehtud asendusmaterjalist põhiliselt sellepärast, et see õige puu on samuti väga unikaalne. Seda see puu kasvab ainult paaris kohas maakeral. Ja põhiliselt on ta pärit Brasiiliast. Ja sealt on ta ka omale enda nimetuse saanud Bernal Pukkalina järgi. Ja siis räägitakse, et ka kuskil Aafrika rannikul ka kasvab Ameerika-poolsel rannikul. Nii et, et see materjal on iseenesest ka väga unikaalne. Ja selleks sobib vist Porosk ainult mingisugust teatud osa. Ja ilmselt on ka niimoodi jah, et seda puud on igasugust sorti algata kuskilt väga helekollasest lõpeb päris niukse pruuniga. Ja tunduvad iseenesest väga erinevad, kõik võivad olla. Et on hästi tihe, raske, sellepärast väga jämedaks ei kasva. Ja kasvamise ajal ja pärast võib-olla kuivamise ajal, siis seal võivad tekkida igasugused niuksed, peenikesed mikroskoopilised praod. Muidugi siis meister peab nendest pragudest mööda minema, oskame näha neid pragusid ja oskama arvestada nii, et need juba valmis poomes enam ei, ei oleks. Ja muidugi samamoodi jälle ikese materjal peab olema, kuna see näiteks Inglismaal Hilje silmas. Mulle räägiti, et kunagi oli seal isegi olnud niimoodi, et sedasama Hilli firma toodangule tehtud poognad seisid vitriinis ja hinnavahe oli seal äärmiselt suur. Kümnekordsed vahed olid ja selle vahe põhjustas ainult materjali. Vanus ja kvaliteet. Aga noh, meie vabriku poognad on tehtud ikka asendusmaterjalist krabi kuulan tarvitades valge pöök või siis on tarvitage mõningaid punase puu liikisid seal. Aga noh, tsehhi ja saksa ja niuksed, sotsmaade vabrikutes tehaksegi operambukist poognat, aga seal tehakse just sellest lihtsamad või sellistes madalama kvaliteediga Felambukist nuppu. No põhiliselt just poome tegemise juures vestlusoskus, selline ta tunnetaks materjali tuletaks seda materjali, mis talle omale kätte võtnud, mis ta sellest saab, saab teha. Ja kuidas ta seda peab käsitlema. Kätes peab olema selline eriline tunnetus, nagu ütleme inimesel on täitsa loomulik, see pistab käe vette märgiks tule lähedal, tuline meistri peab tunnetama materjalid hästi teravalt. Mis nüüd selle materjaliga teha, millist kujudele anda, milliseid paksused, ärrite niisugune omadus ja kui see kõik on tehtud, siis tuleb ka väga hea poogen välja. Seepärast pole võib-olla siis ka imestada, et hea poogen maksab ka üle 1000 vahel. No isegi niukseid poole, millele ei ole hinda, ei seal Charlie või isegi niimoodi öelda selliseid geniaalse kategooria meistreid kelle tunned sa juba niivõrd kõrgel tasemel et see sisendab juba mängija niivõrd suurt rahulduse rahutunnet, et midagi paremat maailmas ta ei tahagi. Ei tahagi tunda. Väikestele asjadele minu arvates juba hinda ei ole. Et on võib-olla inimestele, kuulajatel on see väga suur üllatus, aga poolate hinnad seal on väga kõrged. Seal mitmetes tuhandetes rublades. Kusjuures samas on jälle poogen, mis meil siin poest teenistujaid osta võib osta 10 rubla eest, eks ja noh, millega siiski mingisuguse häälega aga aga kuivas poogen, ostetud juba mängi lapsele kätte antud, siis tuleb hästi kiiresti hakkama mõtlema selle peale, kuidas hakata kohe paremat muretsema. Kui on näha, et ikka laps tahab ja on huvitatud hiire mängimisest. Ja heakõla suur stiimul. No heakõla õige kõla, see peaks olema see stiimul nagu lauljale seal, eks. Nii on viiulimängijal viiulihääl see, millega ta oma oma kunsti teeb. Ja lauljaks ma ei tea, siiamaani ei ole ükski ilma hääleta inimene veel saanud. Kusjuures viiulimängijaks tahetakse küll teha lapsi, kellel ei ole võimalik üldse teha, tekitada mingisugust õiget häält. Aitäh altarile nende väärtuslike muusika hariduslike selgituste eest viiulipoognat ja pillimeeste tööasjus. Mikrofoni ees on nüüd veel Eesti NSV Kultuuriministeeriumi muusikaõppeasutuste juhtivinspektor ene rai. Millised on reaalsed perspektiivid pillide ja heade poomete saamisel? Noori ministeeriumi kaudu? Nojah, Sirje, kus teie olete nüüd ka väga selle asjaga kursis, jäälettena katsunud aidata? Kõige parem olukord on meil klaveritega, klaverivabriku maa ja klaverivabriku toodang on meil tugev. Selles osas on kõik korras, aga osadega ja nende remondiga on veel palju ära teha. Kultuuriministeerium ei saa niisugust võimalust, et võiks osta ka olemasolevaid vanademeistrit, olete pill, mida veel võiks leida ja poob meid. Võimalus on olemas, aga kuna neid näiteks viiuleid on väga vähe, nad on väga kallid. Siin kõik inimesed ja lapsed ei tea, võib-olla mõni viiulipoogen maksab poolteist 1000 2000 ja viiulid 4000 kuni 15000 või veel rohkemgi. Siis selle tõttu muidugi õpilastele lausa ei ole seda võimalik osta, seda saavad kõige parimad mängijad, solistid, esialgu. Aga niisuguseid, ütleme meie meistrite viljaruumis umbes 800, kõige rohkem. Hea siin suurmeister, villaku pille oleme saanud ja, ja mõned teised niisugused toredad pillid. Üksikuid oleme saanud, oleme Võru lastemuusikakoolile saanud Tartu lastemuusikakoolile Kingissepa siin, laste muusikakoolis aktiivselt ajas asju. Vot seal oligi nagu niisugune asi, et nemad olid saavutanud ministri nõukogu nõusoleku, et kool saab osta endale. Isegi paljudel koolidel on võimalused žessid, võiksid neile osta, kui, kui oleks niisugune õigus osta. Ja seda niimoodi automaatselt välja ei anta ka, aga ilmselt mingeid erandeid siiski saab taotleda, tähendab mingil konkreetsel juhul kui mingil väga konkreetsel juhul ja et ära on iga põhjendatud, et see pill tõesti läheb nii juba ka teatud määral solisti kätesse. Tegelikult Pill määrab väga palju niisuguse mängulusti. Kõik see ei pea olema isegi mingi tuhandene poogen, vaid vaid palju tagasihoidlikuma hinnaga, mis siiski on kusagil olemas ja nagu te ise teate, praegu on siiski see olukord nii, et meil tehakse viiuleid mööblivabrikus. Ja ega ta ikka kõlada ei saada, on toores puu, millest tehakse ja noh, siin on ikka, ma ei olnud elus varem kursis sellega kuigi keeruline, tegelikult tantsuline viiuli valmistamine, viiuli restaureerimine. Aga nüüd ma olen paari aasta jooksul seda väga sügavuti tundma saanud, et see on tõesti üks kallis ja raskete juhtimine. Ja, ja kindlasti käinud. Kui suur on siiski kvaliteedi erinevus näiteks kas see samal pillil erineva poognaga mängides? Jah, ma olen näinud mõne viiulimängija rõõmu, kui ta on saanud täiesti tõelise poogna ja ja pilli, seda rõõmu ei oska edasi anda ja, ja tahaks, et sellest saaksid osa, paljud inimesed.