Te kuulate Raadio kahte ja väga hea meel on tervitada stuudios Elmo Nüganeni. Tere. Sinul tuleb välja nüüd esimesel juunil uus etendus ja saan suvelavastus, mille nimi on ronk täpselt nii. Ja tänavatel siin Tallinnas on ka plakatid väljas väga uhked ja kihvtid Veneetsia maskide taga inimesed seal, et kas ongi selline Veneetsia etendus või mis asi see ronk on? No kõigepealt räägime autorist, siis autor on Carlogodsi, seda on Eestis eriti palju mängitud Itaalia autor kes siis kirjutas telearti stiilis või ta kasutas siis niisuguseid omaaegsete Itaalia maskiteatrikomöödia võttestiku ja lisas sinna juurde omalt poolt niisugust. Ilusat poeesiat värssi ja. Süžeed laenas ta tavaliselt väga lihtsatest laste muinasjuttudest tõestamaksis oma rivaalile Veneetsias, kelleks oli siis Carlo koldooni tõestamaks et selleks, et võita vaatajate südamed, ei pea ilmtingimata tegema niisugust niisugust teatrit, mis peegeldab sedasama, mis on noh, nii-öelda Veneetsiat haavatel, eks ole, et ei pea tegema niisugust igapäevateatrid, teises on meie mõistes ei pea seriaali tegema, eks ole, et võib teha ka täiesti fantastilise väljamõeldud loo aluseks väga lihtsameelne laste muinasjutt, seda võib ka teha niimoodi, et et vaatajal südant liigutada, eks ole, ja no see tal õnnestuski ja ja seesama autor on, eks ole, kirjutanud ka armastus kolme apelsini vastu, see oligi tema esimene näidend ja ronk on tema teine näidend on tal veel, näidend on A selge? Järjestikku tegema. Ja ma vaatasin need sealt tutvustusest, et seal on samad tegelased ka armastus kolme apelsini mängudes ongi enamuses samad tegelased, need, mis puudutavad sistel arte tegelasi, ehk maske seal on, kindlasti on pantaloone, kindlasti on seal Tartaalia vile, Androvi, Trufaldiinovi pri kella või noh, need vahel varieeruvad, aga need on need parte põhitegelased. Ja mis teil artereid seal, Elarte on heal lapsel mitu nime. Delarte on, kui nüüd teeme väikse ekskursi ajalukku kui keskpeale keskaegsed, et või noh, peale keskaega, siis hakkasite laatadel esinema niisugused näitetrupid või näitlejad, pisikeste niisuguste sketšid ega nende tavaliselt allapoole vööd naljad ja nii edasi. Ja siis kusagil seitsmeteistkümnendal 16. sajand, 16. sajandil hakkas arenema niisugune eriline teatri viis, mis ühendas endas mitte lihtsalt niisugust laadapalagani kui laadateatrit, eks sellel lihtrahvalikku nalja vaid sinna juurde tuli veel Bufonaad, klounaad, muusika, tants juba hakkad, hakkasid välja kujunema kindlad rollid, mõned hakkasid juba natukene tekstiga kirjutama, muidu varem improviseerida, näiteks oli teatud teemadel ja, ja ja hakkasid moodustuma nihukesed, professionaalsed trupid, siis hakkasid rändama mööda Euroopat, vaat sealt euroopas pandigi siis sellele teatriviisile pandigi nimetus itaalia maskid või itaalia komöödiateater või itaallased ise nimetasid seda Delarte, mille eesti keelde võiks tõlkida kunstiline komöödia või professionaalne komöödia. Et ta ei ole mitte WADA teater, vaid seal on juba kraad kõrgem, seal on näitlejad, olid juba tunduvalt meisterlikumad tihti oli niimoodi, et, et üks tegelane, kui ta hakkas mängima mingisugust maskina, olgu see siis pantalone või olgu see Tartalia või olgu see mingi muu mask, siis ta mängis seda rolli terve elu ja täiustas seda ja täiustas seda nii-öelda filigraanse noh, nii-öelda täiuseni ja siis andis oma rolli üle õpipoisile, eks ole, suri ära ja siis õpipoiss hakkas tagasi mängima, nii et selles mõttes väga sarnane jaapani, jaapani kapuki teatriga. Sa ütlesid, et sinna improvisatsiooni asemel hakkas tulema siis ka valmiskirjutatud teksti, jäätsin Karla kirjutatud näidend. Aga kui palju selles on kirjutatud ja kui palju selles on improvisatsiooni? Sa võtad need lavastust? No ütleme, apelsinid ja see oli niimoodi, et ei ole seda teksti, mida autor on kirjutanud, ei olegi säilinud. Sest ta, see oli tema esimene niisugune väljakutse ja, ja teksti polegi sellega hiljem kirjeldas stseenide sisu, no et seal tuli see tegelane siis tuli see tegelane ja meie võtsime aluseks siis tookord selle nii et seal oli, noh, me olime sunnitud täiesti improviseerima, kõik siin on juba kraat kangem või, või, või niisugune tase kõrgem minu meelest, sest ma ei tahtnud, korraldasid apelsinid, no ei ole mõtet ühte sama asja teha seal see kaks, eks ole või mul on kaks või mida teha. Kaks, kolm ja ükskõik, ei ole mõtet, see, see ei paku huvi ega naudingut kellelegi. Ja Kotsi seadis siis ka endale kraad kõrgema niisuguse ülesande, et ta tahtis ta veel suuremat niisugust kunstilist väärtust ja siis niisugune värsiosakaal võrreldes esimesega tunduvalt tõusis hakkasid tekkima tõelised Tõsiseltvõetavad, inimestevahelised suhted, kired ja sinna vahele siis improvisatsiooniline, noh, niisugune Bufanad, nii et tants, sigu ütleme, kui apelsinid on juba kirjutatud niimoodi, et on niisugune lihtsameelne lapsemeelne paroodia, eks ole, aga see on kirjutatud niisugune kõrgstiilis värss, no ütleme seitse. Ja noh, ütleme nagu improvisatsiooniline nagu apelsinid, ta niuke segu ja see tundus mulle ääretult põnev, et segada neid, neid, neid asju, nii et seal on väga palju on muidugi tekste kirjutatud autori poolt, aga me oleme seda uuesti üle käinud. Kohendanud kas siis noh, nii-öelda kaasajastanud või endale suupärasemaks teinud, et ta ikka kõnetaks meie tänapäeva vaatajat. Aga see ei ole sotsiaalne teater, see ei ole noh, igapäevaseriaal ma praegu nägin, seal ooteruumis oli filmi afiskusele siis kirjutatud, et see on lugu paljudest tõestisündinud lugudest ja siis ma mõtlesin, et see, meie lugu on lugu paljudest välja mõeldud ja mitte juhtunud sündmustest, juhtu, fantastilisi asju või noh, seal on ta muinasjutt. Aga on seal võimalik siis öelda ikkagi, et millest see lugu räägib ühe lausega. Ei, ei, ei ole jah, rõõmust rõõm elurõõmust ja ma väga tahan inimesed, kes tuleksid seda etendust vaatama. Et nad saaksid lihtsalt niukse laksu, nagu öeldakse, elurõõmu ja, ja natuke meenutust sinna lapsepõlve ja kes selles loos mängivad, mängib meie teatri noorem põlvkond, kõik sinu õpilased, mitte kõik, aga üsna palju üsna palju. Ja aga kõik need õpilased, kes minu teatris on, need on seal mängivad, et noorem põlvkond lihtsalt otsustasime niimoodi. Anname keskmisele ja vanemale põlvkonnale natukene puhkust ja noortega, eks selle kunagi meie omal ajal saime kõiki neid, ma ei tea, mis musketär ja mis me tegime. Aga nüüd juba selles selles eas, et äkki nüüd võiksid noored nagu appi tulla, nii et et kui, siis, kui on aega, siis ma võin nimetada ka nimesid. Muidugi, nii. Hakkame siis nimetama Elizabeth tamm, tema nüüd ma just nägin eile poest tali mingi naisteajakirja esikaanel ja oli esinaine, jah, taanega eesti naine, eestinaine on ta väga hea. Elizabeth Ramsi, seda peale selle, ta on Eesti politseinike eks ole ja just nimelt filmi. Et Elizabeth tamm siis, Argo Aadli, siis Alo Kõrve, Mart Toome. Et ma nüüd kedagi ära juures. Priit Võigemast tuli Viljandist teatrisse nüüd meile tööle ja see on tema esimene töö siis. Veiko Tubin. Uue noh, päris noored näitlejad Veiko Tubin, Tõnn lamp. Kui ma nüüd kedagi ära unustasin, siis te kuulete seda saadet või kuulete hiljem, et Nüganen unustas ära, ärge pahaks erutatud. Künnad pahandavad nii, aga nüüd teeme väikese eksperimendi, vaatame, kui hea mälu seal on, nii et me paneme peale nüüd ühe loo, mille meile kaevasime välja arvan teadvat juba, mis sa juba aimad, et see, mis on jah. Ei tea, raputab pead, pead Layla Layla ja ütles, et mis lugusid mängima paneme. See lugu, kui on kunagi, kui me õppisime. Pedas endise oli veel enne teatrikooli Õudsalt me tahtsime saada teatrikooli, aga osad ei julenud minna, osad ei pääsenud sinna ja siis kogunes sinna Pedasse, siis alternatiivteatrikooliharidus kogunesid sinna siis viis noormeest ja neidu ja siis viis noormeest. Nende hulgas siis Allan Noormets, Andres Noormets, kes hiljem said ka teatrikooli ja siis Valdo Lauri ja Aivar trallmann, kes ei saanud, ei pääsenud. Ja siis me igavusest tegime ühe niisuguse bändi. Teenisime omale haltuura ka kõik võimalik. Kell süldikatel pulmades taskuraha ja tegime niisuguse paroodia bändi, millel siis oli nimetus Vello pojad ja see bänd, see lugu on sealt pärit, no lihtsalt võtsime mingisuguse looja, siis püüdsime nagu naljakas ja meil on siis meie käsutuses on selline versioon, kus seda esitab siis TD hilisem kollektiiv Ennu pojana. Kuna me läksime, siis Läksin Ugala teatrisse tööle, seal oli teatridirektorile Enn Kose, no siis me mõtlesime linnupojad, enne olid, me mõtlesime, et noh, et me oleme Vello Orumetsa lapsed. Kuulame seal siis lugude Layla ja sina mängid siin kitarri. Tuules püüan ma lohutust leida. Üht vaatleja ja ikka meeles vaid tagasi ja sinu kord saabuma. Ava ja mulle siis. Noot. Niimoodi kõlab siis ansambel Ennu pojad, lugude Laila ja meil on stuudios Ennu poegade liider Elmo Nüganen. Kas sa ise oled ka need üldse viimasel ajal sattunud kuulama seda, mis sa kunagi teinud on? Või ei ole ja ei eriti ei kipugi mingit nostalgiat, olen praegu algus algas, see oli kuulda, nii mustalt. Laulab. Aga noh, eesmärk ei olnudki. Me leidsime muide selle üldse ETV arhiivist teile tõmbasime siis kasseti pealt selle ümber. Et ei olnudki väga lihtsalt ehkki kaasas, siis see petab ära, sa võib-olla nii ei kuulda, ainult nii-öelda audio, see siis seal hirmus? Ei no altan hirmus, Eino ja täna oleme siin rääkinud juba natukene rongast, esietendus on esimesel juunil komeetodele arte stiilis uus etendus, sama autor, kes siis kirjutas armastus kolme apelsini vastu, ainult et juba edasi arendatud pidutseda dramaturgiliselt poolt ja sa mainisid seda, et toona sajandi Itaalia selline oligi. 16 oli siis see, kui ta, kui see stiil alguse sai, aga näidend on kirjutatud 1761 ja 18 sajand. Ehk siis tollel ajal siis oligi näitlejal selline üks roll, mida ta arendas läbi oma terve elu. Ta võitis, ootame selle näiteks oli väga tihti pantaloone rolli arendas ja sina oledki legendaarne tarne fantaloone? Jah, et kas sa siiamaani käide bensujaamade avamisel ja, ja nägu ei, ma tegin küllaltki kiiresti sellega lõpu, sellepärast et ma ei, ei tahtnud jääda inimeste mällu ja teatriajalukku kui ühe rollimängija ja kõik võin kiirelt, kiirelt lõpuks või kui ühe suure alalõuaomanik. Jah, aga see ei tähenda seda, et, et võib-olla kunagi tegelen uuesti lavale tulla. Ma pean tunnistama, et ka seekord ma küllaltki kaalusin, et kuidas oleks loole kasulikum rõngas rõngas ja et kas kas kas võtta see roll või kas osaleda ise üldse selles loos ja ma leidsin, et põnevam ja ootamatum ja õige on see, et, et kui ma ise üldse ei, ei osale sellepärast et et me ei korda seda, mis me oleme teinud, vaid siin on noh, nagu ma ütlesin, et siin on teised ülesanded, paljud on ka noor põlvkond, ka see, et see lugu on eelmise loo sugulane seal, selge, sest isa on üks, eks ole. Aga nii nagu vennad, eks selle võivad olla erinevad ja, või, või et nii on ka need lood. Aga selline tegelane nagu fantalone on siis ka rõngas olemas ja mängib teda mängib Indrek Ojari. Saab näha, inimesed lähevad seda vaatama suurelt. Ja siis veel selline küsimus selle armastuse etenduse kohta, et kuidas see asi ikkagi selles mõttes sünnib, et tegu on ikkagi vähemalt meie põlvkonna jaoks Eerikuga ilmselt no absoluutselt et lavastus, aga samamoodi levis audiokassettide salve maalima olen kuuld. No just nimelt killud on ju kasutusele, ööd on siin mustad ja nii edasi, et kas, kas te teadsite ette ei hakka seda tegema, et sellest tuleb selline üle üldpauk? Üldiselt see asi oli tegelikult väga lihtne, mul oli vaja Ugala teatri juhtkonnale öelda lugu, mida ma hakkan tegema. Ja Ma pidin, ütleme ütleme järgmisel hommikul, eks ole, ja õhtul mas esimene raamaturiiuli ees ja ma ei teadnud, mida teha. Ma teadsin inimesi, kellega, kellega me peame seda tegema, Allan andres, mina, Piret siis piletit veel ei olnud, ma teadsin, et nende kolme inimesega tuleb kindlasti teha ja, ja, ja homseks panin, ütleme, nimetas ja siis ma vaatasin, need rahvad ei olnud eriti palju riiulid seal ühikas või raamatuid ja siis ma leidsin niukse raamatu venekeelse kutsi, näitemängud ja esimene näitemäng olin nii huvitava tuttava pealkirjaga teatri. Näitame kuningannaga, kes teatraliku teavad ja nii huvitav pealkiri, armastus kolme apelsini vastu ja siis ma võtsin selle ja vaatasin läbi, et kas me saame mängida seda kolmekesi, kuigi tegelased on seal, ma ei tea, 15. Ja vaatasin 30 ühte inimeste juures, mõtlesin, et see on pilet. Ja siis järgmisel hommikul ütlesin sinna ja teatrisse, et hakkan seda tegema ja siis kutsusid. Ja, ja siis andsin osa raamatu näitlejatele, millest ühe stseeni kirjeldus oli näiteks niisugune, et et järgnes, stseen kujutas, kujutas endast kahe geniaalse koomiku poolt mängitud improvisatsioonilist stseeni, mis kestis publiku formeerilise naeru saatel 20 minutit. Stseeni kirjeldas, ei hakka tegema, muud ei olnud seal stseenide kirjeldused ja need ühesõnaga geniaalsed asjade ei sünni sageli planeerida või isegi mitte kunagi. Või kuidas sa ise hindad sinu filme, teatrilavastusi, kõike muud, et need, mida, mis on tõeliselt kiita saanud ja kuidagi rahva poolt omaks võetud, kas oled kuidagi aru juba saanud tehes, et nüüd tuleb? No igal juhul mingisugune seesmine ärevus on, on olemas, ma arvan seda, aga, aga ma usun, et paljud loojad ei, sel hetkel ei mõtle selle peale või nad püüavad selle mõtte nagu eemale peletada, noh, et ta ei hakkaks segama, ei hakkaks häirima. Et eks ta niisugune paras mäng on ise ise iseendaga. Aga Ma usun ikkagi seda, mis on tehtud südamega ja mis on tehtud hea tujuga mis ei ole tehtud vihaga. Mis ei ole tehtud, et nii-öelda rusikat taskus hoides või hambaid kiristades või kellelegi midagi tõestades. Et vot niisugused lood, mis noh, mis tulevad. Rõõm sünnivad rõõmuga, need lapsed on karjuv. Rõõmuga sünnitatud lapsed, ka see ronk on nüüd viimane etendus, lavaaugus võib juhtuda, jahedam, viimane ehitate kinni, ehitame teatriks, vaid just nimelt teatreid, teil on praegu, eks ole, kolm-neli-viis sellised väiksemat väiksemat mängu kohta mõnelist saalil neli ja mis siis seal nüüd tuleb teil tohutus sinna tuleb üks suur saal Itaalia tüüpi teatri, saalitaalide teatrisaal raadiokuulajale, et see on tüüpiline teate seal nagu meil Eestis olemas on, kus publik istub, eks seal all üleval on. Ma siis on rõdud, eks ole, ja siis aksid kardinad, noh ja nii edasi lava portaalia, vot vot niisugune saali ei tule väga suur kusagil 450 kohta, aga lava tuleb väga suur. Siin me kasutasime niisugust, noh, kuna meil oli võimaluseks selle projekteerimise juures ise olla, siis ma veidikene rikkusin selle ruumi proportsiooni. Teile, ma suudan ära ära seda näidata raadiokuulaja. Ja et oletame, et kui ruumi suurus on, ütleme, x suurus nii suureks, no ütleme, et seal näiteks 40 saudi ütleme loogiline oleks, et et ütleme siis noh, ütleme pooleks või, või, või, või natukene suurem ütleme 60 protsenti sellest ruumist oleks saali all ja 40 laval kuidagi umbes niisugune see protsent oleks nagu loogiline, siis meie läksime teist teed, meil on ütleme 40 protsenti see saaliosa ja lavaosa on sellest ruumist umbes 60 protsenti. Ehk siis, kui sa vaatad seda lava, lava on nii suur, et sa eeldad, et saaliosa on ka suurem, seal tuleb hiigelmõtlesin viimased rõdul on kohutavalt kaugel, aga ei ole. Viimane rõdu on hoomatavas kauguses. No saate aru küll, seisabki suurel-suurel laval, seal on võimalus väga sügavale lava sügavus on väga suuri nyt, saalist vaadates on väga efektne, aga, aga näitleja, kes seal laval, ta ei kao korda kunagi vaataja jaoks ära, sest ta ei ole nii kaugel. Ja millal see valmib? 2001 2010 10 nii et 2011 on juba avamine, kõike kultuuripealne külalised. Linnateatri uut saali. Niisugune mõte on ju väga uhke. Suur tänu, Elmo Nüganen, soovime edu etendusega. Kõik, mis esietendub esimesel juunil ja mängib vist terve juuni ja, ja siis juulis ka juuli alguses, kui nad siis tulevad muidugi planeerimata lisaetendused, jah, ütlevad augustis.