Maailm on just niisugune, nagu ta on kuid peegeldub meis igaühes küllaltki erinevalt. Nõnda ka muusika. Kas toimub muusika, kuulaja ja selle looja teost ühtemoodi või erinevalt? See on üks küsimus Eino Tambergile, kuid saame siin mõndagi teada ka loomingu protsessist, otsimisest leidmisest ning ka mitte leidmisest. Helilooja vali siseteosed nii siia saatesse kui ka pühapäevaseks kontserdiks, mida saab kuulata meie esimeses programmis kell 22. Praegu kõlab Arvo leiburit ettekandes katkenud Eino Tambergi palast improvisatsioon Tokaataja postpüüd. Seegi teos tuleb terviklikult ettekandele pühapäeval, 22. veebruaril. Miks te selle palava liisite tänase saate alguseks? Ma valisin selle tänase saate alguses sellepärast et ta hakkab sooloviiuliga peale. Selle taustal on võimalik esimest teadvustust teha, et see on teos, mille maha hajutamine mitte väga valusalt ei mõju teose sisule, näiteks mõnda muud teost ma ei raatsiks keskelt ära hajutada, see on üks asi, aga teine põhjus on see, et selle teosega algas õieti minu viimane loominguperiood. See oli kirjutatud peale üsna pikka vaikimist poolteist aastat ei suutnud nagu midagi kirjutada, mis võib-olla isegi rohkem peaaegu kaks aastat. Millest see vaikimine tingitud oli? Kui väga pidulikult ütelda, siis võiks olla loominguline kriis näiteks minu meelest igal inimesel tekib olukord, kus ta pole nagu eriti jõudu, midagi uut kirjutada. Ja see ei ole mitte teadlik, aga, aga korraga tunned, et, et ei julge alustada, et nagu oled tühi. Ja väga vägisi ennast iga sundida algusesse on väga kena. Kui see kestab kolm-neli kuud. Aga siis ta läheb hullemaks, on läinud aasta mööda, siis on ta väga vastik enesetunne. Aga seda vähem julged alustada. Kui see kestab poolteist aastat siis on täiesti vastik ja siis sa tunned ka, et sa ei ole enam võimeline kunagi midagi tegema. Nüüd, mis puutub sellesse viiuli palasse, siis oli mul üks tellimustöö. Lubaduse selleks ma olin üsna ammu andnud, telliti nimelt kohustuslik viiulipala meie vabariikliku keelpillimängijate konkursi jaoks. Ja tähtaeg lähenes. Kuigi ma tundsin, et ma olen väga tühi ja kirjutamisvõimetu, pidin ma siiski hakkama lihtsalt lihtsalt tööle. Sundisin ennast. Oli kohutavalt piinlik alguses esimesi noote paberile panna, ma tundsin ennast nii nagu haige, kes on olnud kaks kuud voodis ja jalad enam hästi ei kanna. Õpib uuesti kõndima. No ja sellestki hoolimata ma sain ikkagi selle teose valmis. Ja ma olen väga õnnelik selle üle, et mul oli niisugune kohustus. Ma ei usu, et see teos eriti just hästi õnnestus. Aga see andis mulle loominguvõime tagasi, nii et kohe selle järele peaaegu ilma vaheajata paaripäevase vaheaega. Ma hakkasin kirjutama viiulikontserti Irina pohhuova jaoks. Seda viiuli palama alustasin detsembri lõpus, lõpetasin jaanuari esimestel päevadel, kohe alustas viiulikontserti, lõpetasin selle veebruaris. Ja kohe peale viiulikontserti hakkasin kirjutama moratooriumi Moores, mille lõpetasin vist aprillis. Nii et need kolm teost on väga tihedalt seotud, ajaliselt seotud. Ja tulid nii ühe hingetõmbega võib-olla just selle tõttu, et noh, ma väga kaua kirjutanud ja olnud ja selgus, et kirjutamise rõõm on kolossaalselt suur rõõm. Need kolm teost on ka pühapäeval järjest kavas selles järjekorras, nagu nad kirjutatud on. Ja ma pean ütlema, et nad on mulle väga armsad teosed, eriti Moores. Armas on ta ka selle poolest, et ma valisin tekste väga paljudest luuletus kogudest nende luuletajate hulgast, nende teoste hulgast, mis mul ammu väga armsad olid ja mida ma olin paljusid tahtnud kunagi teha. Ja ei olegi üksikult neid osanud ära teha ja see luule kokkupanek oli minu jaoks ise suur rõõm. Ma pean teda täpselt samuti loominguks kui muusika kirjutamist. Ja ma usun, et see teksti kokkupanek õnnestus mul ehk isegi paremini kui muusika. Igatahes olen ma selle üle nagu suuremat uhkust. Koorile lask. Aa. See kaevat juhtimisel sulgema elektrokaksikud. Kas loomahakkamise ajaks olid kõik tekstid juba olemas? Ja loomulikult ma ei saa kunagi kirjutada, mis on kirjutatud tekstile, olgu see see ooper või, või oratoorium kui mul ei ole peaaegu lõplik variant olemas. Oratooriumi puhul mind kõigepealt valisin need tekstid niimoodi, noh, alguses oli mul neli-viis korda rohkem tekste ja ma hakkasin neid maha võtma. Selleks et saada mingit eelist arengut ja maha võtma ka sellest aspektist. Et olid teoseid või luuletusi, mis mul olid väga armsad. Ka enne Neid muusikana kujutades selgus, et ma paljusid ei oleks suutnud teha näiteks Underit, mida ma oleks väga tahtnud siia panna. Selgus, et et ma ei suuda teda pildistada sellisel tasemel, et see midagi und reli juurde annaks. Ta kõlab ise nii ilusasti, nii täiuslikult, lõpetatult. Igatahes ma ei julgenud täna teha ja selles mõttes ma pidin kõik kõik luuletused lõpuni välja valima järjestus ära tegema. Selleks et need luuletustega koosmõju järjestus avaldab ise juba mingit teatud dramaturgiliselt mõju ja annab muusikale aluse. Ja siis, kui mul kõik koos Olesid, ma asusin jah, järgmisel päeval kohe kirjutama. Ja see valikesele mas suutsin tehabist seal pooleteistnädalaga. See oli väga tore aeg. Amores hämmastab tekstide autorite rohkusega. Neid on vist 15, jah, 15 autorit, alates antiigist või isegi veel varasemast perioodist. Kui ülemlaulu võtta. Antiik on mul alati olnud väga, väga lähedane periood, ma olen teda juba keskkoolist alates väga armastanud, aga siis olid siin jah, paljud luuletused nagu näiteks pre, väär. Mis mul ka hästi kaua on hingel olnud, või Katri Vala üks luuletus, mida ma juba teist korda viisist tan, kordan sinu nime. Väga väikene neljarealine luuletus Katre Ligilt, mida ma ka juba suhteliselt ammu tahtsin teha ja kuidagi ei leidnud võimalust nii lühikese tektiviidistamiseks mütsi teiste hulgas andis ta väga palju juurde. Selle jutu vahele mängisime katkendeid teosest Moores, mida me pühapäeval tervikuna kuuleme, aga nüüd ühest terviklikust teosest, mis tänasesse saatesse ära mahub. Ja see on kontserthäälele, mis ahvatles nii harva kasutatavat vormi kasutama. Plahvatas kõigepealt see, et meil on vabariigis väga häid lauljaid. Kusagil peale Serrano lõpetamist oli mul tunne, et ma tahaksin kirjutada kontserdihäälele Anu kaalu jaoks. Ma hakkasin seda tegema, sain umbes kolmandiku või poole valmis. Ja siis siiski viskasin selle teose ära. Ja kui tagantjärgi vaadata, miks ta mul ei õnnestunud siis nähtavasti ei ole mu kujutlused koloratuuri jaoks nii sisukad, et ma oleksin võinud seda rahvate lasta koloratuuri peale. Ma mõtlesin selles mõttes, et see on nagu kõige loomulikum hääleliik kontserdi jaoks häälele kõige liikuvam ja kõige paindlikum ja hääleliik, mida ma tegelikult väga armastan. Ja. Ma usun, et Anu Kaal oleks võinud teda väga ilusasti teha. Aga selgus, et see, mis ma paberile panin oli liiga tehniline ja natukene tühi. Ja nüüd läks hulk aega mööda. Jällegi oli mul niisugune loomingule seisak, mitte enam nii pikk kui enne seda viiulikontsert ja Moorest. Aga siiski siiski ka küllalt pikk. Ja ma otsisin neid asju, mida ma võiksin tegema hakata, siis tuli mul meelde jällegi see vana idee kontserdist häälele. Enne seda oli just hiljuti tulnud lend lavale. Ja Leili Tammel oli mitte ainult seal, vaid üldse, ma pean teda väga sisukaks ja tehniliselt väga küpseks lauljaks. Ja nüüd ma mõtlesin siis, et et võib-olla metsaga seoses tekivad mul teist tüüpi muusikas ideed, et võib-olla neid saab ehk kasutada ja see kirjutamine läks alguses ka vaevaliselt, kuigi ma kirjutasin selle päris kiirelt ära selle kontserdi kuu ajaga või kas eelmise pooleli jäänud kontserdimaterjali ei kasutanud üldse meie nad on, ma ei mäletagi seda enam, kui sa kellelegi kirjutad, siis saab, püüavad nagu ka natuke tema karakterist lähtuda. Kuigi see ei ole muidugi mitte peamine. Aga see suunab natukene ikkagi mõtteid. Natuke on see kontsert ka lennuga ühenduses. See, ma pean ütlema, et minul on väga raske oma eelmistest teostest lahti saada. Ja alati nad kipuvad ikka oma mõju avaldama järgmistele. On nii, et kui vaadata mu loomingut algusest peale, siis on niisugune ahelreaktsioon igat eelmisest teosest või paarist eelmised teosed, võtan midagi kaasa. Midagi tuleb uut juurde. Ja nii need uued teosed ei ole mitte lausa uued. Agasvanud pidevus on aeglane muutumise protsess, aga hüppe üle kuristiku üle selle kaheaastase vaikimise. Kas ka seal? Viimane enne pausi mõjutas järgmist kuidagi. Noh, eelmine suurem teos, mille ma kirjutasin, oli esimene sümfoonia. Minu meelest see olin ilmise loominguperioodi kokkuvõtteks nagu ja viiulikontserdi puhul on tunne küll, et siinse uuenemine on suhteliselt suurem kui järjest kirjutatud teoste puhul. Muidugi on ka siin midagi kaasa võetud eelmisest, tähendab me ei saa ju endast kunagi lahti. Võib-olla siin on muutumine suurem, natukene põhimõttelisem. On kasutatud natuke neid minimaalmuusikaprintsiip või nagu need meil seal tihti nimetatakse seisundi muusikaks. Osaliselt seda. Kui sümfoonia oli kirjutatud klassikaliste vormide abil neile toetudes ja neid klaasikese vorme nagu karke abi kasutades siis viiulikontserdis Sain esimest korda oma loomingus vormi diktaadist vabaks iseenesest ei ole, ei hea ega halb ka on tore teada, et saab ka nii kirjutada. Nii et jah, viiulikontsert võib-olla alustab nagu uut mõtlemisviisi. Ja selles mõttes sealt on olemas sild läbi lennuka teise sümfoonia juurde. Mis esimesest sümfooniast ka ikkagi põhimõtteliselt erineb. Kuid nüüd kuulame kontserti häälele Leili Tammeli ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri esituses. Dirigeerib Peeter Lilje. Te olete kirjutanud mitmeid laulutsükleid. Üks laulutsükkel ei ole mitte kolm või viis või ka rohkem eraldi asetsevat laulu. Ta on üks tervik. Seekord kui rääkida kolmest laulust Bibi Luige luulele siis oli asi niimoodi, et olin lähenemas Georg Otsa nädal, mille üheks osaks oli ka romansside võistlus. Ja tegelikult ma ei kavatsenud sinna üldse kirjutada. Aga ei juhtunud, niisugune õnnetused. Ministeeriumist öeldi nagu liiga hilja võistluse välja kuulutatud ja oli väike hirm, et selle tõttu laekub loomingut suhteliselt vähe. No siis nagu ärgitatiga mind kirjutama. Ja siis ma väga kiirelt lehitsesin oma luuletuskogud läbi, jäin peatuma Viivi Luigel luuletajal romaani kari rannikul, keda ma väga armastan ja austan minu meelest. Viivi Luige seitsmes rahukevad on üks eredamaid raamatuid eesti kirjanduses üldse mitte viimaste aastate kirjanduses ja Viivi Luige luule on väga-väga mõjuv ja sisukas luule. Sõitsin need päris kiirelt. Ja kuna tähtaeg oli ligidal, siis ka laulud kirjutasin valmis vist nelja päevaga. Aga muidugi võib olla juhuseid, kus võib otsida tekste. Varem kiirelt kirjutatud asi halvem, see oleneb madja minast. Tekstide valik näitab vist ka autori enda filosoofiat, osald, filosoofiat, aga osalt ka lihtsalt luule kiindumusi. Ei saa kirjutada luulele mis ei meeldi, aga täiesti selgelt ka, et ei saa kirjutada. Noh, niisugustele teemadele, mis sulle vastumeelsed on, kerge on kirjutada niisugusel teemal, mis sul parajasti kuidagi hinge peal on, nii et see muidugi aitab kaasa. Seekord valisin nende laulud ettekandjaks teise metsosoprani, kes mul lennus peaosalist tegi Marika Eensalu maale ja need on väga perspektiivikas, väga kiirelt arenev laulja. Ja tal on erakordselt ilus hääl ja mul oli tunne, et tema hääle karakter sobib just nende laulude jaoks väga hästi. Ka need laulud kõlavad pühapäevases kontserdis. Alguses te esitasite küsimuse, mis mul nagu vastamata jäi, see oli helilooja suhte erinevus publiku suhtest. Ta on kindlasti mingil määral erinev, aga mitte nii väga, sest ma olen kindel, et ka helilooja ise publik tähendab helilooja istub kontserdisaalis, kuulab raadiot, paneb plaate peale. Nii et kõik see, mida ta kuulab see avaldab talle mõju. Nüüd, kui ta kirjutama hakkab siis kirjutab ta, lähtudes oma muusikalistest kogemustest sellest, mis ta enne on kuuldud väga harva me suudame midagi niisugust välja mõelda, mida üldse enne pole olemas olnud. Seda teevad geeniused ainult ja samal ajal me püüame siiski kirjutada ka publiku jaoks meie jaoks kõige rohkem tuntud public oleme meie ise. Me püüame kirjutada nii, et see meile endale meeldiks. Sellepärast et see on meile kõige rohkem teadaolev publiku kriteerium. Nii et järelikult sepp polegi nii nii erinev. Kuid ma usun siiski, et helilooja ise publiku rollis ja oma teost kuulates on vist kõige Norrivam publikele üldse maailmas. Seda küll, kuigi esineb ka võib-olla vastupidist, kõigepealt iga looja on väga armunud oma teostesse Kahalbadesse. Me teame ajaloost väga palju, kus geniaalsed heliloojad on eriti armastanud oma suhteliselt nõrgemaid teoseid. Ja nii oleme ka meie armunud ja see armumine võib kõrvalt üsna tobe välja näha. Ei suuda iga kord seda varjata. Aga siis kunagi, kui me sellest esimesest armumisest üle saame, kui on see lugu natukene kaugemale jäänud, siis me suudame asjaga kriitilisemalt vaadata ja siis mõnikord langeda teise äärmusesse. Aga mõnikord on ka vastupidi. Näiteks teist sümfooniat kirjutades oli mul kogu aeg tunne, et ei tule üldse see välja, mida ma tahaksin, ta enam ei tule, nii hea välja ei tule, nii huvitav. Kogu selle kirjutamise ajal olin ma võrdlemisi kriitilises meeleolus. Jaa. Tähendab, olin õnnelik küll, loominguprotsess on üldse väga õnnelikuks tegev asi, aga samal ajal olin ma kergesti õnnetu selle üle, et see asi välja ei tulnud. Nüüd hiljem, kui seda lindistati, aga kontserdil mängiti siis oma lohutuseks võisime märgata, et ega ta nii väga halb ei ole temas ka voorusi ja kui palju on, seda ei saa ka ühe ettekande järgi ütelda, seda näitab publikuga kogemus, paljude ettekannete puhul tähendab teine sümfoonia. Siiski ei ole see teos, millele te vaataksite niimoodi nagu armunud vanema lapsele, kelles vigu ei märgata. Jah, kuidagi märkanet tas midagi puudub, tas puudub midagi, noh, ütleme 35 sekundit eriti head muusikat. Võib-olla rohkem poleks vajagi olnud, aga et oleks olnud mingisugune kas või lühikene lõik, mis oleks vapustanud või kuidagi teravalt hinge sööbinud. Alates esimese sümfoonia puhul oli võib-olla rohkem seda, samal ajal jällegi objektiivselt vaadates tundub, et teine sümfoonia maitse aspektist palju korralikum esimesest sümfooniast, palju, palju neid lõike, mis ei olnud küllalt iseseisvad või, või maitse suhtes, oli seal eksimisi tai natukene kirju. Nende teine sümfoonia korralikum aga puudub ehk midagi väga erutavat. Ja neid üldse, noh, võiks siis küsida, et mikspärast Sa hakkad kirjutama, kui sul midagi niisugust erutavat öelda ei ole. Nähtavasti lõppresultaati nähtavasti ette ei näe, ei näe ja on väga palju loomingu tüüpe. Mina olen niisugune loomingu tüüp, kes on teele mineja. Ma ei tea kunagi alguses, mis sellest tuleb. Valguses ma tean ainult ühte teemajuppi ja see on ka võib-olla kõik võib olla kahte, võib-olla mul mingi üldine kulutus võiks olla, mida ma tahaksin. Aga mul on huvitavam, nii et ma ei tea. Ma armastan, kui tuleb üllatusi, kui tuleb muutusi või kumaga midagi tean, siis ma hoia sellest ette teadmisest, mitte väga kramplikult kinni. See on nagu kõndimine tundmatul maastikul, kui iga hetk võib uusi vaateid avaneda, mida me üldse ei oodanud just, ja muidugi loominguprotsessis on lootus, et need uued maastikud tulevad sust endast välja. Et kui sa oled viinud enda loominguliselt väga heasse seisundisse. Ja kui su põhimuusikaline materjal on niisugune, mis tekitas sulle edasisi ideid, aitab sul midagi edasi kujundada siis need viivad ise millegi juurde. Ja nüüd ma kirjutasin ja kirjutasin ja ootasin, ootasin, et midagi tuleks. Ja siis mida edasi ma jõudsin, seda rohkem olin ahastus, et seda siiski ei tule, mida ma lootsin. Vaata umbes niisugune niisugune oli see teekond, seekord. Aga tore oli kirjutada igal juhul. Need muusikalised materjalid, mida ma kasutasin siin olid suhteliselt napid. Alguses üks, kolme nootiline materjal. Salmi faadias. Millest tegelikult nagu kogu järgnev välja kasvab, siis veidi hiljem tuleb üks teine materjal, üks. Nooni käik, c too ülesse. Madalatel pillidelt pianos Kornodelt või tehtud lask pillidelt. Selles on midagi natuke salapärast ja natukene ähvardavat ja natukene ka sügavate mingit igatsust jäitlejamiseles kõikkal. Ja siis tuleb hiljem veel üks rahvaviisiline materjal, karjase pühapäev, mis nii või teisiti seostub ka muude juba esinenud tema elementidega, mis nagu kasvanud neist välja. Vot see ongi kogu nüüd selle sümfooniamaterjal ja see oleks pidanud võimaldama üsna paljud. Nii et võib-olla jäi siis puudu niisugust väga Herksast loomingulisest vaimust. Väga huvitav. Ta on see, et praegu pakkusite välja niisuguse teose, millega te ise täiesti 100 protsenti rahul ei ole. Kas mõne teosega võib 100 protsenti rahul? Kuid nii ütleks, et olen 100 protsenti rahul, siis peetakse ülbeks ja lolliks. Aga ma mõtlen, et kui omaloomingu nüüd siia saadik vaadata, siis näiteks ei oskaks ma väga palju ette heita oma peaaegu lapsepõlvelaulule laulule, mille ma kirjutasin. Oma ajas on ta minu meelest korralikult ilusasti kirjutatud laulja, teda lauldakse üsna palju praegu. Ja siis ei oskaks ma ka väga suuri etteheiteid teha kuratooriumile amores. Kuigi ma pean ütlema seda, et ma kujutan, et seda teemat oleks minust andekam helilooja võinud palju paremini lahendada aga lihtsalt tundes oma võimeid, tundes oma piire. Ma ei usu, et ma oleks suutnud ütleme, sellel perioodil või sellele lähedasel perioodil teda palju paremini teha mingisse foonist, üldistust oleks võinud rohkem olla. Ta võib-olla läheb liiga konkreetselt tekstidega kaasa, seal on mul üldse viga. Vokaalmuusika puhul ma enamasti valin nisukesi tekste, mida ma väga armastan. Ja siis ma tahan, et need tekstid kuidagi esile tõuseksid. Tähendab, ma nagu kardaksin neid üldistusi anud arvates, Marika on sellega sõna tõenäoliselt ei oleks rikkunud. Aga teisalt ma poleks ta suutnud suuremaid üldistusi anda. Me kõik oleme enda vangid ja me kirjutame just nii, nagu me kirjutame. Aga kui jällegi teisest sümfooniast veel rääkida, siis miks ma teda tahaksin tutvustada? Mul on mingisugune väga väike, väga õrn lootus. Et võib-olla ta on siiski natukene parem kui ma kardan, et kui teda palju kuulatakse, ta siis mõnele hakkab meeldima. Ja võib-olla ise lepitega nojah, ise leppida on suhteliselt kerge muidugi sellepärast et nii väga tahaks leppida. Nii aitäh ja meie saate lõpuosa kuulubki teisele sümfoonia-le. Sümfoonia on kaheosaline andante non tropoldeecro ja teine osa on Largo allegro. Largo. Esitab Eesti riiklik sümfooniaorkester Peeter Lilje juhatusel.