Praegu kõlab esimene osa Heino Elleri Sanaadist number kaks mängib meie konservatooriumi neljanda kursuse üliõpilane Alari lahe kes võitis sellega konkursi eripreemia Elleri teose parima esituse eest. Tallinn on viimasel ajal muutunud hinnatud konkursipaigaks. Tore, et meil on nüüd ka oma vabariikidevahelised konkursid Georg Otsa nimeline noortele ooperis, alistidele ja nüüd siis ka Heino Elleri nimeline, mida on plaanis hakata läbi viima vaheldumisi pianistidele ja viiuldajatele. Selle üks eesmärke on Heino Elleri loomingu ulatuslikum propageerimine ja tutvustamine. Ta nägi ette esimeses voorus kaks Elleri prelüüdi ning üks tema teos ette antud valikust teises voorus kaks Elleri pala vabal valikul. Huvi pakkusid veel esimeses voorus nõutud kaks lühipala ja teises voorus üks ulatuslikum teos osavõtja oma vabariigi heliloomingust. Ja et oleks ühtsemat alust interpreetide võimete hindamisele. Siis kuulusid esimese vooru kavasse veel üks klassikaline sonaat ja Virtoosne teos Vene või Nõukogude autorilt teise vooru sonaat või muu suurvorm vene või nõukogude heliloojalt. Konkursante oli 19 esindatud Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina. Vanima osavõtja sünniaasta on 1953. Noorimatel 1971. Küllap ilmuvad edaspidi põhjalikud analüüsivad artiklid konkursi kohta. Selles saates toome Teieni kuulajate ja esinejate muljeid, mis on lindile püütud konkursipäevadel Estonia kontserdisaalis. Nüüd aga kuulane konkursi diplomandi Läti üliõpilased Aadze Cljava esituses. Elleri prelüüdi kestuur. Kõik konkursi päevad viibis kuulajate hulgas üks meie teenekamaid klaveripedagooge Anna Klas. Millised on muljed? No mul on väga hea meel, et üldse niisugune konkurss toimub. Kõigepealt tänu sellele on meil võimalus, antud juhul ütleme, Heino Elleri muusikat väga palju kuulata. Mis muidu kõlab ju ainult kinniste uste taga, võiks öelda, tähendab asutuses, konservatooriumis, muusikakoolides, seal mängitakse aga avalikult rääkimata sellest, et nii palju inimesi sellega tegelevad, see teeb väga head meelt. Pane pannilt imestama, mikspärast, heliloojad ei tunne huvi konkursi vastu, see on meil esimene tegelikult niisugune kongus, sellest tuleb palju õppida. Siis ma arvan, et see ettevalmistusaeg oli ikka natuke lühike, ma mõtlen ettevalmistamiseks nendele Ozevustjatele, see koosseis on väga juhuslik, kuna, et ta oli vähe. Ütleme siiski, konkursile minnakse juba natuke läbiproovitud repertuaariga, selleks on vaja lihtsalt pikemat aeg ette vahelistriseks ja siis ei ole see koosseis nii juhuslik. Meie konservatooriumi üliõpilane Reet Kopwillem sai eripreemia oma vabariigi helilooja teose parima esituse eest. Kuuleme René Eespere Rytarnelli number kaheksa teemal. Väga hea mulje jätsid oma esinemisega kaks Harkovi kunstide instituudis õppivat neidu nende kateedri juhataja professor Marja Ješenko käest. Kuulsin, kui palju vaeva tuli näha nootide hankimisel. Kuigi tingimused saadeti alles septembrikuus, ilmutasid üliõpilased suurt huvi Harkovi raamatukogudest noote, ei leidnud kateedri vaata ja käis ise Moskvas ja sealt saadi valguskoopiad. Üht Heino Elleri pala mängib aga Irina teenišenko ajakirjas musikaalne ja siis avaldatud noodist. Külalised on väga rahul võimalusega tutvuda siin konkursil lisaks Eesti muusikale ka Läti ja Leedu muusikaga sest ega neidki noote saada ei ole. See on üleliiduline häda. Praegu esitab Irina teenišenko üks kolmanda preemia võitmist Miroslav rikku purleski. Äsja on lõppenud konkursi teine voor žürii teid praegu kinniste uste taga, oma otsust, seda me veel ei tea. Aga nõustusid oma muljeid jagama meie pianistid pedagoogid Lilian Semper, Renate koosneja ja leelo kõlar. Kõigepealt võib-olla siis alustaksime sellest, millest konkurss algab repertuaarist kuidas olete selle kava kokkupanemise printsiipide ja põhimõtetega rahul? Mitte just päris võiks öelda seega ja on koostatud orgkomitee poolt suuremalt osalt heliloojate liidu poolt ja meie näiteks klaverikateeder kohe tahaks natukene protesteerida, tähendab sellepärast et kuulates ilmnes, et see on mõnevõrra üksluine, see repertuaar, tähendab kahtlematult, peab seal olema esindatud Eller suures osas ja see on tore, et ta on esindatud, aga ma arvan, et võiks olla esiteks kõik kellerisonaadid mängus, mitte igal juhul niimoodi, nagu praegu on, et ainult teine sonaat ja see on nagu pandud valikuvõimalusena koos rea lühematega paladega ühele pulgale. Siis teiseks ilmselt peaks olema kavas pole sümfooniat või midagi muud, mis pianist mitmekesisemalt iseloomustaks või võimaldaks ennast näidata, sellepärast et selles esimeses vooru kavas oli väga palju väikesi palu, mis üldiselt umbes ajastust on pärit. Noh, Läti, Leedu Eesti ja teiste rahvaste muusikat, mis on selles osas, ma ütleksin, mitte nii originaalne, veidi mõju all ühe ja teise, nii et mõnikord tekkis niisugune tunne, et ei saa nüüd aru, kas see on nüüd Eller, Viitors Robin ja sellepärast võiks ka helleri puhul näiteks minu meelest teha rangem valik, siin on väga palju mängitud niisugust muusikat huvitatud mängida, mis on Elleril enesel avaldamata ja kahtlemata selle avaldamata osa hulgas on väga palju väärt muusikat, aga on ka väga palju niisugust, mida helilooja ilmselt ise ei pidanud vääriliseks avaldada. Ja kui see nüüd siin nii rohkesti kõlab, siis läheb nagu see Elleri päris nägu natukene vahel kaduma. Mulle väga meeldis see, et siin oli klassika esimeses voorus kohe näitaski individuaalsust, suhtumist, gaasikasse see mulle väga meeldis. Aga muidugi ka natuke külm. Teine voor oli natuke ühekülgne, sellepärast et see oli kõik peaaegu. Seal on enam-vähem mõtted avaldatud, see oli muidugi huvitav, et sa ei kuulata väga palju niisugust muusikat, mida me isegi ei ole varem kuulnud, nii et see oli selle kava positiivne külg ja ma ütleks, et selles kaasaegses muusikas saab ju ka väga hästi oma individuaalsust avaldada. Nii et see oli selle kava pluss pool, aga muidugi oleks võinud olla seda teist külge ka, sest et see on nagu omamoodi lakmuspaber. Kui mängida klassikalist muusikat, Mozarti Haydni klassikalise tööde polüfoonia, avaldub see pianismi olemus kõige selgemalt kujul ja seda oli siin nagu vähenenud oli võimalik pugeda teiste niisuguste stiilide taha. Konkursi diplomand kolmanda kursuse üliõpilane Ingrid Laumets esitab pala number 10 Elleri tsüklist 13 klaveripala eesti motiividel. Lilian Semperi, Renate koosnev ja teie mõlema oma õpilased võtsid ka osa konkursist, kuidas te hindate seda ettevalmistuse aega ja millal see asi üldse teatavaks sai? Kahtlematult see oli liiga lühike aeg, see oli üks suuremaid vigu, mis selle konkursi organiseerimisel minu meelest tehtud on. Ma arvan, et see oli teistele noh kõik olid selles suhtes muidugi võrdses olukorras, aga selle tõttu võib-olla näiteks Eesti meeskond või kuidas teda nimetada, ei olnud vast nii tugev, kui ta oleks pidanud olema, sellepärast et võtsid osa need, kes riskisid kiire ajaga niisugust võrdlemisi vähe mängitud repertuaari ära õppida. Teil Renate koosna ja oli meie kõige noorem osavõtja, muusikakooli õpilane, kes esines väga tublilt. Kus ta õppis ja ta kiiresti haarab ja kiiresti juhtub, aga muidugi, kui ta saaks rohkem harjutada lihtsalt pikemaaega, siis sa võiks võib-olla paremini mängida. Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli kolmanda kursuse õpilane Alladžikanova nüüd siis konkursi diplomand esitab Elleri pala liblikas. Kõige suurema esinduse kaheksa pianisti pani konkursil välja Läti. Kolm osavõtjat olid ühe õppejõu Anita baase kasvandikud. Noorim nendest alles 15 aastane. Hiinarasandmane sai kolmanda preemia Anita baase. Anitab ase kindab konkursi tänuväärseks, sest seljas, et tutvuda vennasvabariikide muusikaga ja pianistidega. Läti delegatsioonile tegi esinemise raskeks see, et proovid olid lühikesed, saal aga suur ja klaver väga hea Steinway pill. Nende jaoks harjumatu. Muide, lühikesi prooviaegu saalis heitis ette Karenate koosna ja seda enam, et pärast proovi lõppu oli saal kogu õhtu vaba. Et programm ei ole Elleri-nimelisel konkursil traditsiooniline klassikat vähe, romantikut puuduvad, hoopis. Siis tuli kõigile osavõtjaile õppida, selle jaoks päris uus kalaaega jäi napiks. Aga tutvumine Heino Elleri loominguga on suur rõõm. Kuulame Innar Sandmani esituses osa Mozarti sonaadist, C-duur. Jätkame oma vestlusringiga. Kuidas hindate konkursi taset? Minu meelest tase eriti kõrge juhtunud olema võib-olla tõesti sellest, et see aeg oli lühike ja, ja kõiki riskinud nagunii lühikese ajaga seda kava ette valmistada oli niisugust õpilastiku esitamist väga palju. Et kohati jäi mulje, et istud konservatooriumi üleminekueksamid muidugi igas kavas välgatas midagi meeldivat ja oli niisuguseid isikupäraseid, üksikuid numbreid, aga terve kava õnnestumine oli üsna haruldane nähtus. Ja üldine tase oli kaunis. Õpilaslik Mul on natuke kahju, et see esimene üritus, mis meil oli niisugune Elleri üritused, see ei kandnud minu meelest täit vilja, oleks võinud siit osa võtta ka mõned kaalukamad, meie pianistid seekord kõrvale. Kahjuks jäid. Kui võrrelda näiteks mõne teise sellelaadse konkursiga, ütleme nagu Tšul joonise konkus leedus, siis kahtlematult see mängib suurt rolli, et me juba teame neli aastat ette põhiosas selle repertuaari ära ja võib-olla järgmise Elleri konkursi jaoks loodan, et repertuaari laiendatakse, veidi muudetakse, on ka juba rohkem osavõtjaid ja võib-olla nii kopsaka maid mõttes ütleme meie poolseltki, et et me umbes teame seda suunda, see ikka ma leian, et see tuli tõesti äkki minu meelest. Meil on väga hea, et see konkuruslik korraldus tundus olema väga ladus ja kena. Meil on ju väga hea klaver ja hea akustikaga saal ja ilusti oli siin kujundatud, trükised olid, selles mõttes oli kõik väga kena, aga võib-olla ajakirjanduses oleks maksnud seda konkursi natukene rohkem propageerida. Ja võib-olla et oleks ka olnud siis publikupoolne osavõtt suurem. See niisugune pooltühi saal siiski jättis natuke kõleda mulje ja vähendas seda pidulikkust, mis oleks võinud olla mõrvarit hirmsal kombel kritiseerinud. Ausalt. Kui ma tahaksin öelda, et lõpuks oli see siiski tore, et ta toimus, see asi. Ja kuna me loodame, et ikka jätkub, siis ma usun, et need järgmised küllap lähevad paremini ja ega nüüdki oli väga palju meeldivat. Esinejad näitasid ennast väga heast küljest Läti meeskonnast. See noor tütarlaps, Sandmane ja väga tubli oli meilt ka. Noored on tublid olnud, Ernesaks oli tubli, Tšekanaariak tuli kuidagi, nende vaimustus on kandnud vilja, ei saa mainimata. Ta ei jäta niisuguste üleolekute meisterlikkust Ukraina poole pealt, noh, ma jagan täiesti 100 protsenti, öeldi praegu. Ainsa Eesti esindajana sai laureaaditiitli ja teise koha esimese kursuse üliõpilane Mart Ernesaks. Temalt kuuleme tema enda pala improvisatsioon in e. Žürii esimees oli Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli direktor Ago Russak. Žüriiliikmed kogenud klaveripedagoogid Leningradi, Riia, Vilniuse, Kiievi ja Tallinna konservatooriumist. Viimati nimetatust klaverikateedri juhataja professor Laine Mets. Žürii töö kulges väga mõnusalt ja leplikult, me kõik tegime endale kohe kõigepealt selgeks, et see on esmakordne katse Elleri konkurssi korraldada. Ettevalmistustööd jäid natuke hiljaks, selle tõttu võib-olla ka osavõtjate koosseis ei olnud ehk nii maxima maalne just taseme poolest. Ja ettevalmistusaeg oli lühike. Sellest muidugi võiks järeldada, et mõnigi ka praegu osa võtnutest oleks võimeline ennast näitama veel paremini võtsime arvesse ka seda et on Elleri 100. mälestus aasta ja vaatlesime seda asja ka mõnevõrra nagu festivali plaanis. Ja otsustasime, et me ei ole väga norijad. Ja lihtsalt tunneme rõõmu sellest, et nii paljud inimesed on Elleriga tegelenud. Et kuulsime väga palju huvitavaid Elleri tõlgitsusi ka niisugustest kohtadest, kus varem Ellerit üldse ei tuntud. Ja selle tõttu jagasime siis ka üsna palju tunnustust esinejatele. Kõike teise vooru pääsenud said mingisuguse, kas siis laureaadi nimetuse võid võid, Liplomi? Muidugi kui võtta nii puht klaverimängu seisukohalt, siis see võib-olla ei olnud üks kõrgetasemelise maid konkursse. Aga kuna see oli meie vabariigis siiski esmakordne katse korraldada niisugust mitmevabariigi vahelist, siis oleme esialgu sellega rahul ja loodame, et edaspidi tõuseb nii. Tase kujunevad välja võib-olla ka konkursi tingimusi, et ehk võib-olla veel otstarbekohasemalt ja mitmekülgsemaks minu jaoks igatahes oli väga huvitav kuulata seda kaks geni paljutki, kes seda ennem ei uskunud, on nüüd kindlasti veendunud, et Elleri muusika väärib niisugust propageerimist ja, ja rohkemat mängimist, kui seda seni on tehtud. Kuulame nüüd Riia konservatooriumi esimese kursuse üliõpilast Kalvis Jordansit, kes pälvis laureaaditiitli ja teise koha. Tema esituses kõlab proloog Peteris vasksi tsüklist. Pärisin Harkovi teise kursuse üliõpilaselt Marianna krintšenkolt. Mida andis see konkurss talle veel peale esikoha ja laureaaditiitli? Kena kuulsaid muljed on nii head ja mis kõige tähtsam, et Elleri ja üldse Eesti muusika juurde on plaanis tulevikuski tagasi pöörduda. Marianna krintšenkon varemgi konkurssidest osa võtnud, kuid ainult Ukrainas, seal on ta tulnud noortekonkursi võitjaks. Nagu kuulsite, on neiu romantilise muusika austaja ja eriti meeldib Rahmaninud. Esimene sonaat on talle varemgi edu toonud. Siinse esituse kohta ütles Laine Mets. Ühe esimese preemia saanu krintšenkuks mängis väga põnevalt Rahmaninovi esimest sonaati, see on muusika, mida meil siin väga vähe mängitakse, kuna see on omamoodi niisugune, nagu meie siin vaatame sellele natukene nagu aegunud teosele ja teda ei peeta ka muidugi üldiselt Rahmaninovi parimate teoste hulka kuuluvaks. Jah, ja selle neiu ettekandes siiski oli tunda niisugust ehtsaks Ahmaninovlikku poeesiat ja, ja pianistliku hoogu ja üleolekut ja see oli täitsa huvitav kuulata. Kuulame siis meiegi üht osa Rahmaninovi esimesest Sanaadist esikoha laureaadi Marianna krintšenko esituses. Teine esikoha laureaat on Andrius Vassili auskas Vilniusest üks vanemaid konkursante, kellel on juba selja taga 10 aastat pedagoogitööd. Küsisin, kas tal oli ka varem olnud kokkupuuteid Elleri muusikaga. Nõnda siis on äsja lõppenud konkursil tõesti olnud suur osa Elleri loomingu propageerijana. Muide, Ukraina esindaja dotsent Rjabov Kiievist ütles, et ta võttis siit kaasa hulgaliselt noote, mida nad loodavad Kiievis trükki anda. Ent tagasi Andrius vasi lauskase juurde. Ja hinnang konkursile. Tänapäeva muusika ülekaal teda ei häiri, ta leiab, et suund on õige ja vastav tänase päeva nõuetele. Nõnda siis on siin saates kõlanud õige erinevaid arvamusi konkursi repertuaarivaliku kohta. Et telleri nimeline konkurss on tore ja tänuväärne asi, selles ei kahtle keegi. Usume, et see kujuneb traditsiooniks ning omandab edaspidi igakülgselt taseme, mis Heino Elleri nimede äärt. Algus on tehtud ja iga algus on raske. Kõige rohkem külastusel konkursil Elleri pala kellad Andrius Vasiliouskes esituses lõpetamegi sellega oma saate.