Tere hommikust, mina olen Sulev Valner ja sisust on Maalehe poolt järgmise pooltunni. Kõigepealt võtame jutuks ühe eduka konkursi, mis on toimunud juba mõni aasta ja tänavu jälle tuure üles võtmas. Nimelt valitakse taas aasta põllumees ja just praegu on õige aeg esitada kandidaate sellele väärikale tiitlile. Silja Lättemäe on selle ürituse koordinaator, Maalehe poolt. Ütlen, et kui kaugele ollakse juba aasta põllumehe kakstuhatkolm valimisega praeguseks jõutud. Aasta põllumehe konkurss kakstuhatkolm kuulutati välja juba aasta algul. Kes on Maalehe lugeja, see on kindlasti asjaga kursis, et me juba kolmandat aastat korraldame sellist konkurssi ja talvel kuulutame konkursi välja ja kõigil on võimalik esitada oma kandidaate nii ka tänavu, nii et paar kandidaati on juba esitatud. Aga praegu on võimalus kõikidel organisatsioonidel ja ettevõtetel oma väärikas kandidaat meie konkursile esitada. Kui kaua veel on võimalik kandidaate esitada? Kandidaate on võimalik esitada kuni 20. juunini jaanipäevani. Nii et kes on vaadanud neid eelmisi konkurssi? Et see on piisavalt populaarne maainimeste hulgas ja see aasta põllumees, kes välja kuulutatakse, lõpuks on piisavalt väärikas, autoriteetne, nii et ma arvan, et ei tasu midagi häbeneda maakondades. Kui ka leitakse mõni tubli inimene, kes oleks väärt seda tiitlit, siis võib julgelt Maalehe poole pöörata. No kui palju korraldajad ootavad, et kandidaate tuleks? Korraldajad võib-olla isegi nii väga neid, et neid palju tuleks neid kandidaat, aga me ootame seda, et me leiaks erinevatest maakondadest huvitavaid kaid ja ettevõtlikke inimesi, kellest pole siiamaani midagi kuulda olnud. Tavaliselt on ikka maal nii, et see inimene, kes tegeleb ettevõtlusega, kes midagi teeb, et see eriti ennast ei promo eriti kiida ennast, et, et temal on oma töö teha, oma äri ajada ja oma maakonnas ettevõtlust edendada. Et tihtipeale ma olen juba aastaid ajakirjanik olnud, juhtub ikka nii, et ajakirjanduse poole pöörduvad ikka need inimesed, et kellel on midagi kurta või, või kes tahavad abi saada, aga ettevõtjad, põllumees abi juba ei taha. Missugune peaks olema aasta põllumehe kandidaat, mis nõuetele ta peab vastama ja mis tüüpi inimene ta peaks olema? Aasta põllumehe tiitel antakse tegevpõllumehele maamajanduse ja maaelu silmapaistva edendamise eest. Me oleme välja töötanud kriteeriumite, millistele tingimustele peaks aasta põllumajandust vastama? Ta peaks olema hea erialatundmisega ning arenguvõimeline ettevõtja. Tal peaks olema hea äripaist ja ta peaks olema ka autoriteet ühiskonnas. Nüüd tänavu on natukene teistmoodi võrreldes eelmiste aastatega, et kes nagu seda järg ajanud paar aastat siis on näha, et meil on põhiliselt nagu piimakarjakasvatajad on esitatud kandidaatideks ja ka teraviljakasvatajad. Aga tänavu oleme püüdnud ka seda laiendada, seda maaeluvaldkondi võtta juurde nii taimekasvatuse, aianduse kui ka mahetootmise. Nii et esimesed kandidaadid, kes meil on esitatud, on just köögiviljakasvatajad. Tuletame meelde, kes olid eelmiste aastate aasta põllumehed. Esimene aasta põllumees aasta põllumees 2001 oli Raivo Musting Põlvamaa talunike. Eelmisel aastal valiti kaks aasta põllumeest, üks oli samuti Põlvamaalt Jaak Hinrikus Põlva põllumajandusosaühingu juht ja teine oli teraviljatalunik Jaak Läänemets Lääne-Virumaalt. Miks ikkagi on selline aasta põllumehe konkurss vajalik? Ma arvan, et maaleht alustas selle konkursiga päris aegselt. Kui me kaks aastat tagasi alustasime, sellepärast et põllumajandusse maaelu on siiamaani on ühiskonnas ei ole kuidagi eriti aktsepteeritavat, öeldakse, et viis protsenti inimestest tegeleb ainult põllumajandusega. Et miks me peame neile nii erilist tähelepanu pöörama. Nii et see, et me sellise konkursi välja kuulutasime. Me tahtsime sellega ühiskonnale ja laiemale avalikkusele näidata, et põllumehe kuju ja põllumehe tähtsus ja figuur on muutunud, tähendab tihke valdkondade inimesed, isegi võib-olla kes ei käi, maa on jäänud pealinna vahet liikuvad. Nad isegi ei tea, mida praegu tänaval Maal tehakse. Nad ei tea, et maha ettevõtja on täpselt samasugune samasuguste vaadete, hariduse ja teadmistega nagu mingi pankur või, või mingi linna poolt aktsepteeritav elukutse. Nii et selles mõttes ma arvan, et selle paari aastaga on malet teinud ikka küllaltki suure töö, et ühiskonnas Tõstamaainimese ja põllumehe Eiki, mida Maalehe lugeja nendest aasta põllumehe kandidaatidest veel teada saab, lisaks sellele, et üks neist valitakse aasta põllumeheks? Me tutvustame aasta ringi Maalehes neid aasta põllumehekandidaati ja, ja siiamaani on vastukajad päris head olnud, sest inimestel elavad ja töötavad maal, neile meeldib lugeda ettevõtlikeks inimestest. See ei tähenda muidugi seda, et me ka probleemidele maa elus tähelepanu ei pööra, aga vahetused liht lihtsalt nendest inimestest, kes on edukad, kilole ei läinud ja kes oskavad midagi soovitada ka teistele. Nii et meie rubriigis on ka niimoodi, et iga põllumees annab väärt nõu teisele inimesele ja siiamaani on see meie lugejatele meeldinud. Noh, seda häid nõuandeid, siis saab ilmselt lugeda, aga maalehest sel aastal ja võib-olla ka kuulata maalasi raadiosaadetest? Ma arvan küll. Sest kõigil on huvi ettevõtlikke ja edukate inimeste vahel. Pudega. Kui tippsport kipub rohkem linna keskne nähtus olema? Siis rahvasport ehk tervisesport või mis nimi tal veel ongi? See on üks vägagi maine nähtus. Seetõttu peaks ka Eesti olümpiakomitee juhi Mart Siimanni järgnev jutt mõtted sportimisvõimalusest igaühele huvi pakkuma. Ka selle saate kuulajatele. Küsijaks oli Heino laiapea. Sportlikud eluviisid. Siis saanud järjest rohkem tähelepanu osaliseks, korraldatakse väga palju üritusi ja järjest rohkem võtab nendest põistlejaid osa näiteks ümber Viljandi järve jooksul oli tänavu 1000 osavõtja hiljem peetud aasta jooksul ümber Paala järve tuli jälle rekordarv osavõtjaid ligi 500. Aga küsimus on nüüd selles, et ega võistlema ei saa minna firma harjutumata ja kus on see piir siis mis on võistlemine ja mis on? Muu liigutamine näiteks neljandast kuuenda juulini on Viljandis maa spordimängud ja seal saab täita selliseid normatiive, kui mehed tõukavad kuuekilost. Kuni kaheksa meetrit ja Juttavad oota Kaukust üks, 85 või viskavad korvpalli vabaviskeid 10-st viis tabamust, siis nad täidavad märgi normatiivi saavad sellise märgi. Kas see on nüüd võistlussport või mis sport, see on Eesti olümpiakomitee president Mart Siimann. Ega siin ühest vastust ei ole. Ja kahjuks ka meie praegune spordiseadus ei reguleeri täpselt seda, mis on liikumisharrastus, kohalik võistlussport ja tippsport, aga sporti, huvilistena, sporti, armastavate inimestena on meil kõigil üsna üksmeelne kujutus sellest, mis on tippsport. Edasi muutub asi keerulisemaks ja mina jaotaksin peale tippspordi veel kehalise Tarjutused liikumisharrastuse rahvaspordi kaheks. Üks on see, mis on seotud võistlemisega kohalikul tasandil, kus ei seata eesmärgiks tingimata maailmameistrivõistlustele olümpiamängudele pääsemist aga harjutatakse paar-kolm korda nädalas selleks, et jõudu katsuda kas naaberkülaga naabervallaga või võistelda võrkpallis rahvaliigas. Nii et ta on võistlussport, aga, aga mitte tippsport ja kolmas valdkond lisaks tippspordile kohalikul tasandil võistlusspordile on sport kõigile liikumisharrastus. Tuntakse rõõmu liikumisest, sportimisest, ilma et seataks endale eesmärke kellegagi jõudu proovida ja võistelda. Aga see ei välista, et võib ka jõudu proovida. Kas on vaja pidada sellist vahet võistlusspordi teises fordi vahel, kas see on ainult vahepidamine seaduse mõttes, ega seal sporditegijale on ükstapuha, kuidas seda nimetada? Loomulikult sporditegijale on tähtis, et ta tunneks rõõmu liikumisest, et tal oleks hea meel koos, kas siis töökaaslastega, perekonnaga või naabritega sporti teha. Spordirõõm on tähtis, aga kuna iga eluvaldkond nõuab ka ressursse ja vahendeid, siis need, kes neid ressursse ja vahendit jagavad kas siis riigi tasemel riigieelarvest või kohalikul tasemel kohaliku omavalitsuse eelarvetest, nemad peavad küll teadma, kuhu see raha läheb. Ja praegu näiteks on riigieelarves rida tervisesport, aga tervisesportlane selles mõttes, millest me kõik tervisespordist aru saame, seda raha ei näe. See läheb just nimelt sellel kohalikul tasandil võistlusspordile väga paljuski. Nii et ressursi jaotamisel seaduse mõttes peaks olema selgus, kuhu lähevad vahendid, kas lähevad liikumisharrastajale see, kes ei sea endale eesmärke võistelda või läheb külavõistkonnale, valla võistkonnale, klubile, kelle eesmärk on võistelda, jõudu proovida, aga mitte olümpiamängudel esineda või läheb see raha meie tippudele, see on tähtis. Aga nüüd on kavasse mõiste tervisesport nagu üldse ära kaotada ja asendada see töise nimetusega. No ei saa sõnu ära kaotada, inimesed võivad rääkida ja kasutada neid mõisteid, sõnu, mis neil suupärane on, mida nad armastavad. Küll aga arvame meie, et liikumisharrastust seda sporti rõõmu siduda ainult tervisespordiga ei ole õige liik. Tervise rõhutamine ei peegelda kõiki neid väärtusi, mida sport annab ja tervisega on seotud veel see häda, et kui me tervisespordist räägime, siis seni oleme teinud seda negatiivselt. Me oleme inimesi hirmutanud, et kui sai spordisiis, võivad tekkida südame-veresoonkonna haigused, siis rasvud ja nii edasi ja nii edasi. Meie eesmärk on rõhutada positiivset, rõhutada spordi seost elu põhiväärtustega, perekonnaga, elamise-olemise liikumise rõõmuga, väärika vananemisega ja seetõttu arvame, et tervisespordi asemel võiks kasutada niisugust mõistet nagu sport kõigile. Sport kõigile, aga sporti ei saa teha, korraldada niimoodi ainult raha eest, selleks peavad olema ka tegijad ja eestvedajad. Kuidas need kaks asja saab kokku viia? Näiteks toon sellise asja, et Kernu vallas on väga toimekas spordirahvas ja nad tahavad sinna jalgpallistaadioni ehitada, täiendada ja võib-olla teha veelgi vägevama staadion sinna. Teisalt Raplamaal Kehtna vallas on Valtu spordimaja, kes tahab neil projekte, mängude maa sinna ümber teha palliväljakud ja sellised asjad. Kuidas nendel tulevik paistab. Kõigepealt, kui inimene väga tahab liikuda, sporti teha, siis sellel inimesel on alati võimalus minna, välja joosta, kõndida või kepi kõnniga tegeleda. Küll, aga inimene tahab, et tegevus oleks mitmekesine ja kõik ei rahulda jooksmine, tahetakse ka ujuda ja palli mängida ja sangpommi tõsta. Ehk teisiti öeldes spordi tegemine ka sellisel liikumisharrastuse või sport kõigil tasemetel eeldab ressursse, eeldab spordibaase. On rõõmustav, et viimasel ajal kohalikud omavalitsused, aga see on põhiliselt kohalike omavalitsuste ülesanne, on leidnud oma eelarvetest vahendeid spordile, spordibaasidele, spordiväljakutele, minul, olümpiakomitee presidendina on eriti hea meel, et on leidnud kaas sponsoreid, kes on nõus andma raha ja vahendeid selleks, et mänguväljakuid spordiplatse üle Eesti taastada. Eesti olümpiakomitee on niisugune projekt. Eesti olümpiakomitee tuleb külla, kus me siis koos sponsoritega valla ja linnarahvaga ja inimeste endi kogemuse jõuga ise inimesed panevad käed külje, oleme hakanud spordiplatse rajama igasse maakonda, loomulikult tahetakse neid rohkem ja kiiremini valmis saada, kuid tendents on positiivne. Ja Ühelt poolt siis võib sporti teha nii, et ressursse pole eriti vaja, kui joosta mererannas või metsas või aasal või kõndida. Teisalt, aga inimese nõudmised kasvavad ja see tähendab, et ka tervisesport, liikumisharrastussport kõigile vaja ressurssi kogu on. Need külaskäigud tulevad ikka sellistesse kohtadesse, kus juba midagi on, mitte tühjale põllule, seal, kus on traditsioonid seal, kus on juba eestvedajad ja seal, kus elu käib. Nonii, see on ühelt poolt, see ei puuduta ainult nüüd sporti ja ja, ja pelgalt sporti kõigile, vaid see puudutab iga eluvaldkond. Ühelt poolt tundub meile, et kui me väga ratsionaalselt raha jaotame, siis me teeme analüüsi, arutame poolt ja vastu argumente ja leiame, et just nimelt siia tuleks rajada haigla või siia tuleks rajada staadion või sinna kujule või sinna kolmandasse kohta hüppeväljak. Kuid alati leidub neid fanaatikuid, neid heas mõttes pühendunud inimesi spordihulle, kes ütlevad, aga meie valda peab rajatamas staadion ja kui neil see tahtmine on nii suur, siis vaatamata sellele, milline on see ratsionaalne asjade käsitlemine, see see spordiplats, väljak, staadion, hüppemägi rajatakse just sinna, kuhu inimesed tahavad. Venelane end segada eel ka siis kui häda, aga peibutusma ei tee, seda homme jälle päev. Aga kui minu jõuluseisvaid kaelamurdev läks? Ikka on 200 toidud. Liblikas maandus just minu pojal nokki. Täna on ja võtab lapsed nagu ei ole. Aga kui leiab endas jõudu ning Laatjeebeek muuta maa, toon, kuidas olla neelay Jamurele? Alaja murran pead, mis võis olla ta. Kui äkki lebab mees Peterburi ja eale? Olla vaid olla päike kõigi soojenda koiden, lubage mul maa toimekene, Elmo. Meie saate kindel ja üsna arvatavasti populaarne osa on olnud ikka nõuandenurk, mida Riina Tammsaar on toimetanud erinevaid häid nõuandeid anda, mida, mida ja kuidas ja millal aias toimetada. Mida Riina sa nüüd täna teemaks võtaksid? Ma võtaksin tänaseks teemaks köögiviljad koduaias, sest tegelikult peaks praegu olema väga kibekiire köögiviljade külviaeg muidugi tavalistel aastatel võib-olla selleks juba varem olnud, aga kuna nüüd meil nii karm talv oli, kevad oli ka pike jahe ja siis on praegu just õige aeg. Kui aga üldse külvatakse Miks selline küsimus? Sellepärast, et on märgata tendentsi, et meie koduaedades nii linnas aga Kamaal köögivilju kasvatatakse järjest vähem, on marjapõõsad, on viljapuud, on muud ilupõõsad, puud on lilled, aga köögiviljade kasvatamine nagu ka peaaegu ära. No äkki see on kuidagi loomulik Kaks põhjust on põhiliselt nägu, mis mulle vesteldes on räägitud. Esimene on muidugi see, et kõik, kes on saada poest ja turult tõesti on saada. Ja ma ka ei arva, et, et kas nüüd peaks hakkama, kasvatame neid köögivilju nii, et talveks hapendad ise kapsaid ja kogud endale keldri, porgandid ja kaalikad täis. Aga eriti kui kodus on väikesed lapsed ja suvel vara söömiseks on ikka tohutu vahe, kas sa need ostad poest sellel värske herne või tillikimbu või ka kapsad ja seal ta on närbunud, väsinud? Tihti on need tomatid alles teel küpsenud. Aga kui see veel kõik oleks? Väga tihti tuleb aga ka seda, et, et on kas teadmatusest või äkki isegi kuritahtlikult liialdatud, nii mineraalväetiste kui taimekaitsevahenditega. Aga sellega päris ohtlikuks. Aga kui sa siis sealt koduaiast võtad selle värske tomati, porgandi, hernekauna tillikimbu, peterselli, selle lõhn, selle maitse, selle toiteväärtus, see elujõud, mis sealt saada, on hoopis teine. Aga see pole nüüd ainus tendents, et miks need köögivilju vähe on? Väga sageli ütlevad inimesed eriti nooremad, et ma ei taha nüüd oma ilusat aeda nende köögiviljadega ära rikkuda. Aga see pole ka õige. Tegelikult on nii, et tänapäeval köögiviljade sortiment on tohutult rikastunud. Köögiviljad on muutunud juba välimuselt nii dekoratiivseks, et minu arust täiesti võistlevad lilledega. Võtame näiteks kõige tavalisem aedsalati. Tihti me kipume, me oleme harjunud, et on väike, mingite tuimad, ümmarguste lehtedega roheline asjakene, no hea süüa, aga et ei ole tal mingit tegu ega nägu. Praegu kannaga salatisorte ja liike. Nonii, mitmekesiseid. Neid on rohelisi, neid on roosasid, neid on lillasid, neid on pruunikaid, neid on punakaid. Lehed on küll tammelehe moodi, küll nad on lõhestatud, künnad on sakilised, künnad on lainetavat, künnad on Sadrulised. Salatite kasvukuju on väga erinev, on peakujulisi, on niukse, kitsaid, kõrgeid püramiid-seid. On erineva kõrgusega. Mul õnnestus paar aastat tagasi kuskilt osta salatipakike, mille peal oli isase segu. Külvasin nad maha peenral nurgale. Ma ei osanud isegi seal rohida, sest ma täpselt ei teadnud, mis sealt tuleb. Arvestada polnud ka vaja. Salatipeenar muutus dekoratiivse maski mis tahes lillepeenar. Nad olid seal nii erineva kujuga, nii erinevate värvidega, nii erineva kõrgusega. Ma ei teinud seal absoluutselt mingeid hooldustöid, maid ainult võtsin sealt salateid söögiks, ma jõudsin neid kinkida kõikidele tavatele. Külvasin selle salatiseemned maha kuskil aprilli lõpus ja sügisel, kui külmad tulid, siis ma lihtsalt, et külm salateid ära ei võtaks. Viimases suured kahlakad istutasin sealt kasvuhoonesse. Ja no ma ei ütleks, et see oleks olnud need tööd vaevanõudev või et ta poleks olnud dekoratiivne või näiteks kapsad. Kõik me oleme harjunud sellega, et kapsas oli niisugune tuim, igav asi, ussid sõid ja närisid. Tegelikult on ka kapsaid erinevate värvidega erineva pea kujuga. Mis puutub nendesse pargile lill kapsastesse, siis juba nende õisikud on lisaks rohelisele ka täiesti roosad, kollased, lillad, ja kui näiteks kapsaste vahel on kasvõi mingeid väga tugeva erksaõiega üksikud punased pelar, konid või midagi sellist. Ütleks isegi, et see lill tuleb paremini esile, kui tal on niisugune ilus roheline taust. Vot nii võib muutuda kapsapeenar ka täiesti vaatamisväärsuseks, selle asemesse suruta kuskil aianurka. Ja näiteks on väga palju ka. No niisuguseid ronivaid, üheaastaseid, liaalne. Ja üldse on kadunud nagu ära vahened lillede ja köögiviljade vahel, sest väga paljud lilled on ka söödavate osadega, võtame kas või näiteks kressi või suure mungalille. Tal on kogu taim söödav, on söödavad, lehed on söödavad, õied on söödavad, viljad või siis näiteks õisuba. Teda kasvatatakse palju, aga seni me peaaegu ei teadnudki, et õitsva kaunad ja viljad on täpselt samamoodi söödavad. Nagu aeduaal on ilmunud müügile ka niuksed, kõrgekasvulised, latt, toad ilusate säravate õitega, erinevat värvi kaotega, kaunad on rohelised, on lillad, on valged. Ja miks ei võiks olla need olla seal aiapiirdele pandud ritta kasvama. Aed oleks särase, köögiviljaaed oleks korraga värve täis, isegi herned on lisaks tavalisele rohelisele valge õielsele Ernele on meil müügil seemned, klus, herned on lillade õitega, särav lillad õied, kaunad on lillad. Ühesõnaga, et köögivili, aia võib teha täpselt samasuguseks nagu lilleaia või kui me võtame veel maitsetaimed. Kui inimene paneb korra kööki lillevaasi, tilli pundi, siis ta hakkab nägema, et et till näiteks ei sugugi mingile lillele alla. Võtame kasvõi peterselli selleri, need on niisugused kähara lehelised imeilusad. Kui selle selleri peenra keskel istutada, kastsin suured kollased saialilled või siis ka ilusat begooniat, nii saialilled, begooniat on ka täiesti söödavad lilled. Siis on olemas sul väga ilus lillepeenar, aga on olemas sul värsked köögiviljad. Minu arust on selline tendents praegu kogu Euroopas, ma ei oska öelda nüüd teiste maade kohta. Aga väga palju, kui nüüd jälgida kirjandust ja kuulda, kui inimesed käivad, siis Skandinaaviamaades eriti Inglismaal, ka Saksamaal järjest rohkem hakataksegi propageerime köögivilju kasvatada. Ma muide, kuulasin möödunud aastal kogemata ühte loengut, kus rääkis üks Rootsi arhitekt Väikelinnaarhitekt. Kuidas 60.-te seitsmekümnendatel aastatel seal väikelinnas hävitati ära kõik need niuksed koduaiad, tehti ilusad murud, kui jäid, jäi ainult lilled, basseinid. Ja nüüd on leidnud Rootsi riik, et ikkagi oli väga õige väga mitmetest kaalutlustest lähtudes kui inimest tol ajal olid need koduaiad, kus olid viljapuud marjapõõsad kui ka mingi hulk köögivilja. Igatahes ma ei mäleta, mis väikelinn oli. Seal oli praegu niiviisi, et riigi kulul anti inimestele kõik istikuid tasuta seemned, kui nemad aga uuesti hakkaksid taastama neid köögiviljaaedu. On ju teada, et Taani kuningannal on oma aed ja oma kasvuhoone, kus ta kasvatab just nimelt köögivilju ja kasvatab ise ja need lähevad sinna lossikööki. Nii et praegu on kindlasti ka paras aeg vaadata selle pilguga siis ringi ja et mida siis oma aeda panna, kust veel head nõu võiks saada? Oi, head nõu saab väga igalt poolt, aga keda see asi nüüd tõesti huvitama hakkab, just selle nurga alt, et kuidas need köögiviljaaeda teha nii, et aeda mitte ei, rikuks võit aeda Ehiks. Siis ilmub mai lõpul müügile tagaja tõlkeraamat autoriks on Brigitte stayn, aga tõlkinud on Leopold meensalu. Ta on kohandanud taga Eesti oludele ja varustanud kommentaaridega. Raamatu nimi on dekoratiivne köögiviljaaed. Nii et seda tasub kindlasti küsida ja vaadata. No selge, jääme siis ootama seda, seda raamatut ja soovime kõigile inimestele uut mõtlemist oma köögiviljaaias suhtumisel. Aitäh, Riina Tammsaar. Tänase saate kokkupanijad Sulev Valner ja Anna-Maria korrel soovivad teile kena päikeselist pühapäeva ja ärge seda siis ainult toas istudes veetke. Kohtumiseni ikka maad.