Eile ja täna tähistati Eestis taas soome-ugri hõimupäevi. Seda tehti nüüd alles viiendat korda, kuigi see võinuks olla juba arvult 65. vahepeal olude sunnil unustatud hõimupäeva ajalugu ulatub 1928.-sse aastasse, mil Soomes otsustati pühendada üks päev aastas soome-ugri rahvastele, et tugevdada seeläbi ühtekuuluvustunnet. 1931. aastal Helsingis korraldatud neljandast soome-ugri kultuuri kongressist alates tähistatakse hõimupäeva oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Hõimupäeva sisustamine jäi tollal aga iga korraldaja enda otsustada. Aktus, kontsert, näitus või muud sellist. Üle Eesti korraldati siis mitmesuguseid üritusi, mis tutvustasid soome-ugri rahvaid, toimus ka jumalateenistusi. Peale Eesti vabariigi inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu elas valdav osa soome-ugri rahvaid nõukogude liidus. Iseseisvateks jäid vaid soomlased ja ungarlased, kuid needki olid ingerisoomlaste ja taga Karpaatia ungarlaste näol. Nõukogude liidus esindatud Nõukogude rahvaste vennaliku peres oli soomeugrilaste hõimu ühtsust propageeriv ja arendav rahvaliikumine muidugi ebasoovitav. Raudse eesriide taha jäi Soome. Veidi lihtsam oli suhtlemine sotsialistlikuks riigiks muudetud Ungariga kuid hõimupäev päevade laialdane pidamine jäi meil paratamatult soiku ning unustati mitmeks aastakümneks ainsateks soome-ugri hõimu ühtsust alalhoidvat. Eks üritusteks jäid minu arvates üleliidulised soome-ugri teaduslikud konverentsid ning rahvusvahelised soome-ugri kongressid mida korraldati Soomes, Ungaris ja seejärel ka Nõukogude liidus. Jõudumööda aitasid sellele kaasa ka Eesti teadlased, keelemehed, folkloristid, arheoloogid ja etnograafid. Praeguse Venemaa-alal on meil sugulaste kirjas 11 soome-ugri ja viis nõndanimetatud samojeedi pisirahvast kes samuti meie kauged keelesugulased on. Neid kokku on 3,3 miljonit inimest. Nende hulgas näiteks mõnikümmend vadjalaste 800 isurit kuid ka näiteks mordvalased, keda 200000 üle miljoni. Arvatakse, et iga kolmas inimene, kes ennast on ametlikult mõne hõimurahva liikmeks tunnistanud, on kahjuks hüljanud seal oma emakeele ja seda enamasti vene keele kasuks. Omad iseseisvad riigid on kolmel soome-ugri rahval soomlastel, keda on viie miljoni ringis ungarlastel neid on üle 15 miljoni ja eestlastel, keda üle maailma veidi üle miljoni. Venemaa koosseisu kuuluvate vabariikide iseseisvusega on teadagi kuidas. Suure Venemaa käitumine on praegu vastuoluline ja sageli ka ettearvamatu kuid lihtne loogika ütleb, et kui komide marid, udmurdid, mordvalased ja karjalaste vabariigid, mis Vene Föderatsiooni kuuluvad on Eesti sõbralikud või eestimeelsed, siis on ka Venemaa keskvalitsus sunnitud nende arvamusega rohkem arvestama. See on hõimuliikumise poliitiline aspekt, mida tuleks veelgi enam tähtsustada. Oleks meil vaid rohkem asjatundlikke inimesi, kes Eesti poolt hõimuliikumist korraldaks ning juhiks. Nojah, tuleme siiski rahvamuusika juurde. Palju meil siis rahvamuusikas ühistan? Peale niisugust muusikat on vist tulutu tõestada teile mingit hõimusugulust kuigi kuulsite mari, handi ja ungari rahvamuusikat. Soomeugrilaste hõimusugulus avaldab eeskätt keeles, kuid seegi võib olla üsna kaudne. Kultuuris ilmnevad soomeugrilased ühisjooned on meil sageli niivõrd sügaval, et vaid eriteadlased oskavad neid leida või tõestada. Sama kehtib muuseas ka rahvamuusika kohta. Rohkem ühisjooni esineb ühisesse keelerühma kuuluvate ning naabruses elavate rahvaste muusikas kuid isegi nende juures võib esineda suuri erinevusi, mida näiteks põhjustanud mitmesugused välismõjud ja tegurid. Eestlaste ja enamiku teiste läänemeresoome rahvaste muusikakultuuri ainulaadseks avalduseks on kahtlemata regi värseline rahvalaul. Laulsid Grethe Jentse mari sarv nuiast. Muistse pulmalauluga jätkab aga üks viimaseid Vadja rahvalaulikuid Oudekki figurova, kes elas Narva taga lauga jõe suudme lähedal. Olgu öeldud, et Vadja keele oskajaid arvatakse olevat vaid mõnikümmend. Keeleliselt on nad meile kõige lähemad sugulased. Vadjalasi elas kunagi Alutagusel ning Põhja-Tartumaalgi. Vadjalaste naabruses või nendega läbisegi elavad isurid, neid on 800 ringis. Laulab Jekaterina Aleksandrov Soikolas poolsaarelt. Muide isuri keelt vabalt kõnelevaid lapsi enam polevat. Kaua see keel veel püsib? Käärassaan küüne kaudu siin neidu negoi sõidul Piipoomi g b buumi piilisti. Regilaule laulavad ka karjalased, neid elab nii Karjalas kui ka Venemaal Tveri oblastis kuhu nad seitsmeteistkümnendal sajandil Karjala maa kitsuselt välja rändasid. Karjalas on ka Ida-Soomes, kuid Soomes nad keeleliselt Soomestuvad Venemaal venestuvad. Mõningate hinnangute kohaselt peab 90 protsenti alla 10 aasta vanustest lastest emakeeleks vene keelt. Põhja-Karjalas on regilaulud säilinud pea tänapäevani. Kaale vaala on ka, on ka? Ei. Istu, ma ei ela kiile. Ja head päeva. Sormed Sormi looma Otiba verd, lippa. Seda. Ta. Peale regilaulu kuulub läänemeresoome rahvaste ühisesse muusikapärandisse ka kandlemäng. Järgnevalt kuulete karjalastele iseloomuliku õigeusu kirikukellade imiteerimist 10 keeleliselt kandlel. Viie keelelisest algkandlast arenesid ajapikku suur kandled, mis on eriti tüüpilised Soomele ja Eestile. Nüüd kõlab soome halsoa kandleansambli esituses Purdbury algusmarss. Burt puri on aga Rootsi päritolu kindla järjestusega tantsude tsükkel, mida esitati Lääne-Soome pulmades. Soome rahvamuusika kõlab Eesti raadios niivõrd tihti, et piirduksingi ainult eelmise looga ning läheks edasi vepslaste juurde, keda vaid 13000 piires. Selle väikese rahva selgroog on kahjuks murdumas. Vepsa muusikatraditsioon on meile isegi veidi kummaline, sest omakeelseid laule on näiteks suhteliselt vähe. Lauldakse enamasti vene keeles ja niivõrd vanu vene rahvalaule, et ümberkaudsed venelased on ise neist juba ammu loobunud. Vepsakeelne laulukultuur elab tänapäeval eeskätt surnuid kudes ning nelikvärssides uskades. Varem olid omakeelsed kapulmaitkud, kusjuures ülejäänud pulmas laulud lauldi vene keeles. Keskvepsa ladva külanaiste esituses kõlab esiteks pruudi itk, seejärel vepsa keelsed seast uskad. Karjalastest ja soomlastest põhja pool elavad nelja riigi territooriumil saamid ehk laplased. Kunagi asusid nad meile üsna lähedal. Veel 13. sajandi paiku asetses laplaste lõunapiir Soomes Turu Tampere joonel sealt mööda Laadoga põhjarannikut. Järgnevate sajandite jooksul olid just omad keelesugulased soomlased ja karjalased ning alles tunduvalt hiljem venelased, kes neid põhja poole välja tõrjusid või assimileerisime. Laplaste rahvamuusikatraditsioon on rühmiti küllaltki erinev. Soome laplased näiteks joigavad koola omad aga mitte. Ja oigavad isegi põhja karjalased, kes kunagi laplasessimileerisid kuulamegi nüüd üht Soome laplaste duetti joigamas. Olgu veel lisatud, et koola, laplaste folklooritraditsiooni salvestamisel ja ka uurimisel oli suuri teeneid Eesti raadio helirežissööril Jaan sarvel kelle materjalide põhjal on ka heliplaat välja antud. See oli tema panus hõimuliikumisse. Kaugelt lapimaalt lähme lõunasse Läti vabariiki, kus elavad viimased liivlased. Vabalt räägib liivi keelt umbes 40 inimest. Kuid oma juurte otsimine on Lätis nüüd moes ning nõndanimetatud päritolu Liiulasi on juba üle 200 inimese. Väikesele liivi rahvale andsid kaks tugevat surmahoopi mõlemad maailmasõjad. Neid ei tahtnud tunnistada ka omaaegne Läti vabariik. Lõpliku hoobi andis aga nõukogude võim, kes rannarahva piiriribaga merest eraldas ja paadid hävitas. Tuntuim liivi laul on meil muide, puhu tuul ja tõuka paati, mida tunneme küll läti rahvalaule. Liivlaste enda omapärasemaks lauluks on olnud lihavõtteaegne lindude äratamise laul millega rannas nii-öelda äratati meres talveund, magavaid, linde. Kuulame selle laulu erinevaid variante. Viimastel aastatel on üha sagedamini räägitud veel ühest soome-ugri rahvast, keda on seni käsitletud kui üht eesti rahva etnilist rühma. Need on setud. Nädal tagasi toimunud kolmandal seto kongressil kõneldi küll seto rahvast, kuid see küsimus vajab veel teaduslikku definitsiooni. Olgu kuidas on, kuid setu rahvamuusika on üsna omapärane ning temas on leitud nii eestlastega kui ka muistsete džuudi hõimudega seostatavaid nähtusi, samuti idaslaavi, kuid ka balti rahvaste muusikaga ühiseid jooni. Setu kultuur, õigemini mõned selle elemendid on nagu jäänuk muistsete džuudide ja teiste kadunud soome-ugri rahvahõimude kultuurist kes ühendasid Eesti ala idapoolsemat soome-ugri lastega. Poolteist 1000 aastat tagasi asusid idaslaavlaste hõimud kiiluna nende vahele ning ühendus katkes. Tõsi küll, soome-ugri lasi enda hulka, sulatades omandasid idaslaavlased hilisemad venelased ka ise palju soomeugrilaste kultuurist. Põliselanikud muutsid paiguti isegi nende, see tähendab venelast antropoloogilisi tüüpi ja keeltki. Näiteks Peipsitagustes, Pihkva ja Novgorodi. Vene murretes on üsna tugev läänemeresoome substraat. Mordva ja Lõuna-Vene laulustiil ja ka rahvariie on niivõrd sarnased, et ei saagi kohe aru, kes keda mõjutanud on. Sama olukord on ka permikomi ja sealsete venelaste lauludega ja rahvariietega. Ja soomeugrilaste roll Venemaa ajaloos polnud sugugi nii tagasihoidlik ja taanduva iseloomuga, kui ehk kaldutakse arvama. Vadjalased ja karjalased osalesid näiteks aktiivselt Novgorodi vabariigi siseelus. Marid, mordvalased osalesid koos venelastega Kaasani khaaniriigi maadeegoloniseerimises peale Kaasani vallutamist 16. sajandi keskel Ivan julma poolt oma uuendustega vene õigeusu kiriku lõhki ajanud kogu Venemaa patriarh Con oli rahvuselt juhtumisi Mordva alane. Kommid olid vene väesalkade teejuhtidena aktiivselt tegevad hantide ja manside maade hõivamisel Uuralid taga ja üldse Siberi liitmisele Venemaaga. Tollest ajast ongi komi toit pelmeenid koos nimetusega muutunud ka Siberi venelaste rahvustoiduks. Siber aga täis Serjanski nimelisi asulaid. Kuulame esiteks üht ersa mordva laste eetilist rahvalaululuik. Ja selle laulu lindistas Tatarimaa ühes murdva külas Viktor Danilov kes on lõpetanud Tartu Ülikooli ning õpetab nüüd vene keelt Eesti põllumajanduse akadeemias. Ta on ühtlasi ka Hellero nimelise ansambli aktiivsemaid liikmeid, kelle õhutusel Heleri laulab paljude soome-ugri rahvaste laule, olles sellisena hõimuliikumise eredamaid esindajaid Eestis. Järgnevat ersa mordva eetilist laulu meri ütlebki eest Viktor Danilov kooriks Hellero. Mordvalased on rohkem kui eestlasi, kuid nad elavad hajali saarekestena venelaste ja teiste rahvaste keskel mis süvendab nende jätkuvat venestumist. Rahvuslikult hoopis tugevamad kui mordvalased tunduvad olevat marid, keda on üle 670000. Nende muusika kõlab meie kõrva jaoks üsna eksootiliselt. Põhjus on esiteks Pentatoonilises muusikas, mis on omane muuseas Kesk-Aasia rahvastele. Mari muusikat on tugevasti mõjutanud turgi rahvaste muusika. Tähenda, et maridel on vähem algupärast kui teistel sugulasrahvastel. Kuid segunemise tulemusena on sündinud täiesti omalaadseid nähtusi, mida teistel pole. Kuulame nüüd üht. Mägi mari lüürilist laulu. Omaette võrratu ja rütmiliselt iselaadne on mari tantsumuusika, mida mängitakse tihtilugu torupillil ja trummil. Maride naabruses Vjatka ja kama jõe vahel elavad udmurdid, keda on 750000. Rahvaarv tundub suur olevat, kuid emakeele ja oma kultuuri alalhoidmisega on sealgi tõsiseid probleeme sest linnades võtab üha rohkem võimust vene keel. Kuid maarahvas on säilitanud igivanamuusikatraditsiooni, mida esindavad järgnevad viisid, mis põhinevad vaid kolmest noodist koosnevalt helireal. Esiteks kõlab viiulil üks pulmalugu ning seejärel lüüriline rahvalaul. Udmurdid lähimad keelesugulased on põhja pool asuvad komid, kes jagunevad süüria ja permikomiteeks. Neid on poole miljoni ringis. Paraku on komimaal eestlaste teadvuses ka kurb kuulsus asusid ja seal vastukomitee tahtmist. Arvukad Nõukogude vangilaagrid ja kaevandused. Kommid on läbi aegade olnud üsna aktiivse ellusuhtumise ja käitumisega rahvas, kes ise või venelastega koos tegeles põhjaalade koloniseerimisega neenetsi, defantide ja ka koolalaplased email. Ning nagu öeldud, kaugemal Siberiski. Oma kirjakeel loodi kreeka ja vene tähestiku baasil juba 14. sajandil, mis hiljem küll käibelt ära jäi. Paraku võeti ajapikku palju üle vene kultuurist, mis kajastub ka rahvamuusikas, eriti mitmehäälse rahvalaulus. Omalaadne on vaid komiputke vilede ehk Kuim Chipsanite muusika. Laialdaselt käibivad komidel ka venekeelsed laulud. Kuulame nüüd komi riikliku kunstiansambli naisrühma esituses. Ühe rahvalaulu seadet. Uurali mäeaheliku taga Lääne-Siberi soises toiga metsas elavad hundid, keda on 22 ja pool 1000 ning mansid neid on kaheksa ja pool 1000. Kandid ja mansid on nafta ja gaasitootjatele nüüd jalgu jäänud ning nende eksistents nii füüsiline kui kultuuriline on tõsiselt ohus. Nende traditsiooniline taigaküttide ja kalurite eluviis on ehk kõige lähemal muistsete algsoomeugrilaste kultuurile. Ürgsaid soome-ugri elemente on otsitud ka nende rahvamuusikast. Eriti huvitatud on sellest muidugi ungarlased. Kogumismatkadel käivad seal Eestigi etnograafid ja folkloristid. Heikki Silvet on avaldanud näiteks uurimuse handi lüüra taolisest viie keelelisest pillist nars juhist. Lisaks handi nars juhi pilliloole kuulakega üht mansikeelset laulu Ungarlaste ehk madjarite algkodu oli idas Lõuna-Uuralites piirkonnas hantide ja manside naabruses. Oma uuele kodumaale keskendoonaul ehk Panooniasse ilmusid sõjakad madjalite hõimud alles üheksanda sajandi lõpus. Nad alistasid seal elanud lääneslaavlased ja muu elanikkonna. Hiljem segunesid veel mitmete naaberrahvastega Jaka türklastega kuid säilitasid oma keele. Kõigist soome-ugri lastest on vaid ungarlased aastasadu omanud omariiklust. Ungarlaste rahvamuusika on aga sama kirju kui nende ajalugu. Vanemas viisi kihistus esineb neil näiteks Pentatoonika, mida kuulsime täna mari laulus ja mis viitab ungarlaste idapoolsele päritolule. Kuulame nüüd üht Ida-Rumeenias elavate ungarlaste arhailise viisiga ballaadi kollane madu.