Tänane muusikaline tund kannab pealkirja igal päeval ise nägu. Sest kuidas saaksidki olla ühte nägu. Eesti NSV teenelise kunstniku Tiit Tralla päevad kui ta 32 teatri hooaja sisse on mahtunud üle 60 nimelise rolli nii hästi peaosi kui pisiosi. Lisaks nimetatud rollid ooperikoori ridades, varasemaid aastail. Lisaks kontserdid, Lektooriumid, suurvormide ettekanded, viimastel aastatel ka TÖÖ konservatooriumi ooperiklassis ja lavastaja assistendina teatris. Seda on uskumatult palju 50 eluaasta kohta. Aga just niisugune number kukub ette 19. juunil. Nõnda siis on see saade üksitiga juubelijutt. No. Mina. Avad. Hakkame siis algusest peale, et kust see laps need laulud võttis kodunt, minul oli see õnn, et kodus kõik laulsid ja armastasid laulda ja ja eks ta sealt siis vist ikka on jäänud meelde ja südamesse, teie kodu oli maale ja mina olen Virumaalt. Olen sündinud angerjal, see on Peipsi ääres väga ilus koht. Aga isa pidas niisugust ametit. Sõitsime ühest kohast teise, kus tal parasjagu tööd olin, nii et koolis hakkasin käima voonurmes ja siis seitsmenda klassi lõpetasin Tudulinnas pärast olin juba rakveres disainult, elasin tulemusele, mõnel on lihtne, ta ütleb, et vot ma olen siin talus sündinud ja, või selles majas sündinud ja siis majad on nagu see koht, kus need juured on päris. Minul on selles mõttes keerulisem Etvat elatud mitmeski klaas ja aga eriti viimasel ajal olen hakanud tundma, et tõepoolest sealkandis need juured ikkagi on. See tähendab metsas. Kas teil praegu on ka sealtkandi metsades mingi pesa? Sättisin jah sinna väikseid päris metsa sisse kohe, nii et kui lähen õue peale, siis ei ole automürinat kuulda ainult linnulaul. Et inimene hakkab vanaks jääma, saab koju tagasi. Need see oli möödunud aasta jah, sealkandis on palju marju ja käisime abikaasaga vaarikal seal raiesmikud äkki leidsime, et jõe ääres nii ilus, tühi maja ja ma ei taha tühi, ollakse, tahab elama hakata. On see jõgi jälle Rannapungerja või mõni teine ja see on üks Rannapungerja jõe harudest. Hiljem nad saavad seal metsas kokku ja lõpuks on seal Rannapungerja jõgi. Järgmine etapp siis on Rakvere ja selle koha muusikaelu üks. Ja tema oli üks niisugune erakordne nähtus selles mõttes, et ta oskas nagu lapsi tuua selle muusika tegemise juurde ja ma olen siiski eriline energia võid sel ajal, kui tal oli ju segakoor puhkpilliorkester. Seal ma mängisin trompetit. Peale selle oli tal väike sümfonietta orkester, mis esines siis koolipidudel. Ise tegime veel jäts pundi, nagu öeldakse, nii et sel ajal Rakveres, mis keskkoolis Paco ajal muusikaelu ikka kees ja kindlasti oli tema impuls ka seal mängus, kui me omaette mingi asja tegime, sest see oli inspireeritud temast tema poolt. Võib-olla on see tõesti õige koht öelda, suur aitäh Rakveremeestele, et näiteks möödunud aasta olid esimesed Viru ja muusikapäevad mis olid pühendatud jaanpakule. Mul oli õnn nendest osa võtta ja need olid väga toredad üritused. Hiiumaal. Sees kaalusi? La. Ja. Naasiud. Vaadetes. Millal te sellest asjast hakkasite aru saama, et teist ooperilaulja sa seda tahtmist või soovivat ma ei. Ma ei mäletagi, et kuuma Rakveres ma laulsin ju võrdlemisi palju, ma Rakvere kohalikum meeskooriga laulsin, solistina sai lauldud, tähendab koorisolistina ja Arvo Pärt oli üks klass minust ees, tema mängis klaverit sellal ja mina, need esimesed laulmise asjad käisid ka tema saatmele Nobtisi siis oli seal üks, üks tore muusikaõpetaja oli mari kull. Ja tema juures ma laulsin seal. Ja ühesõnaga laulmist oli nagu palju Rakveres seda ei saaks öelda, et laulmist ei olnud. Aga seda mõtet, et minna äkki lauljaks õppima, seda mõtet kohe üldse ei olnud ja plaan oli minna autoteedeinseneriks õppima TPIsse. Ja siis tulingi, TPIs tegin siin paar eksamit ära juba ja aga siis selgus niisugune lugu, et, et üks eksam oli juba kolm. Et vist stipendiumi ei saa, kuigi konkurentsist välja langenud ei olnud ja see võttis natukene kõikuma. Mina sel ajal ilma stipendiumite ei oleks saanud Tallinnasse jääda. Ja siis sain juhuslikult kokku tänava peal Werner Gerretz, ka tema oli meeskoorimees ja oli Rakveres minu laulmist kuulnud, kui oli Rakvere meeskoori ja akadeemilise meeskoori kohtumisõhtu või kus mina laulsin siis ühendatud meeskooride saatel tasa heliseb kelluke väljal. Rahva elab nii, et temal oli sealt nagu hääl kõrvas ütles, tulid muusikakooli või. Ja kuidagi see asi siis niimoodi kujunes ja ilma et mul dokumente oleks muusikakoolis sees olnud, ma tegin eriala eksami kvalifitseeru siin ümber. Mina sattusin Jüri Parssovi juurde ja ühe aasta siis õppisin tema juures. Ja siis millegipärast tuli niisugune arvamine, et nagu peaks kohe minema kontsi edasi, ma ei mäletagi täpselt, miks see oli, kes oli sõjaväehirv või mingisugune hirm, oli igatahes või soovitus, mis nüüd nüüd tagantjärgi mõelda, mis muidugi õige käik ei olnud, sellepärast et see lükkas selle õppimise aja, kui see läks nagu loomulik eelduste, nii palju, kui neid oli kuritarvitamiseks, sellepärast et ega siis ühe aastaga ikka sealt muusikakoolist nii palju tehnilist baasi ei saa, et nüüd kontsi minna, aga noh, ma ikkagi konsi läksin ja siis läksin juba professoarderi juurde. Kas selle tiheda õppimise ajal siis kohe tuli teatrikoor ka, vot oligi niimoodi, et muusikakoolis nagu ma seal neid eksameid asju tegin, tehti kohe ettepanek tulla Estonia ooperikoori. Ja mina muidugi sellest rõõmust, et sealt hakkab nüüd siis elatist saama. Tulin, ja muidugi suvi oli ka teatri vastu, ikka need 55. aastal, nagu ma astusin muusikakooli niidu tulinga ooperikoori. Palgana. See ei olnud minna meelega. Teeks? Ärgu su. Ja. Kammerlauluga seoses tuleb muidugi meenutada ikkagi tööd Frieda, Bernstein, iga, mida me tegime alates konservatooriumis ja ka mõned aastad veel peale konservatooriumi. Pappy Arder pööras klassis väga suurt tähelepanu romansile ja rahvalaulule ja ütleksime isegi niimoodi, et, et selle õige arusaamise niisugusest keerulisest sõnast nagu muusikaline dramaturgia saingi ma just nimelt romanssidega töötades. Ja nii huvitav, kui see nüüd ei ole, et pärast kui nüüd on natukene uuritud ja kokku puudutud näitejuhtimise tööga, siis esimene etapp ongi seal, kus püütakse romansi peal hakata näitemängu tegema. Nii et pappi oli selles mõttes niisugune unikaalne nähtused, bändidest oli võimalik saada kõiksugused alused, antud juhul siis nüüd ütleme näite mängulisedki, eks ole, muusikateatri jaoks aga siis kammerlaul kui niisugune, kui väikevorm üldiselt on võlunud just sellepärast, et ta on ikka väga kontsentreeritud ja kui ta jäälugu on ja nagu ekstrakt lausa kus väga lühikese aja ja väikese materjali pealt peab suutma öelda teinekord mitte sugugi vähemtähtsaid asju ja mõtteid, kui, ütleme ooperis suure rolli puhul. Põhiline, teine tööpõld lausa on mul olnud siiamaani veel filharmoonia muusika, Lektooriumid. See kõige raskem aeg, kus ma veel vokaalselt ei saanud eriti jalgu maha, oligi just elektrit, tooriumi, töö, lastelaulude laulmine, mille peal ma hakkasin uskuma, et ma siiski võin publikule päris niisugust asja pakkuda teiste inimeste sõnade järgi seal hektarite ja et võib-olla mõni mõni teine mees ei saagi niisugusel määral, vot see niisugune kontakt lastega ja vaat lapsed on niisugused et nemad nagu kõige halastamatu Tuumalu meie tänasest publikust annavad mõista, kas sa ikka nüüd räägitut või räägida. Ja vaat, kui sai kesist tõtt ei räägi, siis nemad hakkavad ise rääkima omavahel väga elavalt ja sa võid teha seal ees imet. Ja see on olnud nagu niisugune väga tänuväärne töö. Vaat mis. Oli. Mööda lipsud. Saterto. Ja tema seal ees. Et. Ega. Mu sinus vaator. Ära tee seda kantaat jaotab TR. Kütebsetesti karvamütsidega. No. Vaata. On rolle, mis saavad väga kõvasti kiita, on rolle, mis võib-olla jäävad küllalt paljudel kriitikutelgi märkamata jagu sest ega alati ei märgata näiteks väiksema suurusjärguga rolle, kuigi nad võivad olla väga ilusti tehtud, on ka pisikesi rolle, mis, mis saavad suureks, on suuri rolle, mis vahel jäävad väikseks. Kui te nüüd hakkate siis vaatama nende rollide peale tagasi mida te sealt välja tõstaksite, kus tuli välja see väikeste ja suurte rullide niisugune luga probleem, see on aga vähemalt, et nad on olemas ja iseenesestmõistetavalt kõik, vähemalt noored inimesed tahavad teha suuri rolle. Kes ei taha siis kindral olla, eks ole, ju. Eile on jagunud küll mõlemaid, nii nii suuri kui väikesi ja ma olen teinud selliseid noh, mida on teatril olnud tarvis ja võib-olla pole olnud paremat meest tegema ja nii aga omamoodi võtta. Üks niisugune mõtlemine tuli praegu, et, et kuna Ma potentsiaalselt siiski võib-olla olin võimeline tegema ka mõnda suurt rolli siis äkki, kui hakkasid tulema, vot niisugused väiksemad rollid, mida ma nii noh no kasvõi lõbuga või, või vähemalt mitte kartma tehes või, või, või niimoodi tegin siis tõepoolest, vot need hakkasid nagu võtma mingisugust niisugust tooni sisse, mis võib-olla tõesti hakkas juba midagi olema ja mis hakkas võib-olla siis ka huvitama juba teatripublikut, ma mõtlen siin kas või saare Juhan, mis on siiamaani olnud ses saare Juhan on ju iseenesest ju väike rull. Ta on ikka väga väike roll, aga ta roll. Vaat siit tulebki see, et muidugi see on juba nagu tüüp väljendus, et kas on seega roll, kui sa pead ütlema, et teil on keri sellest rollist on nüüd väga raske teha rolliga ega rull hakkab kujunema, rull hakkab kuuluma ikka siis, kui sa oled väga-väga nihukese siira ja ausa uudishimuga materjali juures. Aga kui sealt hakkab prevaleerima ükskõik missugunegi pisemgi tundmine, et see on minu jooks, väike roll või, või oi, ma hoopis peaks tegema seda rolli, vot siis see tunnetus võib matta ära selle õige uudishimu, millega sa pead tegelikult rolli juures olema. Vot mina arvan ise, et mul seda viga. Et ma ei tahtnud teha väikseid rolle, et ikka roll siis roll, kui, kui sa tema tuuma ära oskad tunda. Enne mõnevõrra rääkisite juba saare Juhanist Tormide rannast, mis teis tekitas just selle huvi selle rolli vastu, nii et et tekkis Saguse õige suhe ja see roll ei tundunud väike, vaid sai kenakese armsaks. No siin on kindlasti suur süü kadunud Karl Otsa, kes selle rolli oli juba populaarseks laulnud noh, minu häält Karl Otsa häälega hoopiski võrreldes aalses Carlos, seal oli selge, dramaatiline tenor, tähendab see on kindlasti vajalik, et see on sul kuuldud või lihtsalt tead eelnevalt mis selle rolli taga on, see tekitab huvi, see ei tähenda kaugeltki mitte seda, et sa pead hakkama nüüd seda järgim matkima, aga ma tulin teatrisse, siis sel ajal läks veel, ma ei tea, mitmes variantsist Tormide rannast kus Karl Ots laulis saare Juhanit, nii et seda ma olen laval näinud. Agarad. Koera. Jaa. Teil on olnud rolle nii hästi operitides, eriti varasemal ajal kui ooperites. Paljud lauljad ütlevad, et operett on ikka raske rääkida on raskem kui laulda. Kuidas teil selle asjaga. Rääkimise suhtes Mul vedas selles mõttes, et noh, esimene niisugune suurem roll Väljaots pani mind ruumi minu naaber, seal oli üks niisugune nagu karakter. Aga noh, see oli umbes samasugune poiss. Nii kui minagi sel ajal olin ilmselt see rollimaterjal ja minu materjal Tesla ajal inimlik kattusid, nii et mul ei tekkinud seal niisukest keelulisust lihtsalt väljas oskas seda nii nii sättida, et ma loomulikult rääkisin ja selles mõttes nagu teksti ütlemisega või, või teksti ilmestamisega, nagu seda vahel ooperilauljad vaeva näevad. Sellega mul ei ole nagu põhimõttelisi probleeme olnud. Aga mis puutub sellesse, et operetis rääkida ja laulda järgemööda, see on raskem kui puhtalt rääkida või puhtalt laulda. Nii et see on täiesti olemas opereti probleem. Baby Arder omal ajal, kui ta meid õpetas, siis ta rääkis väga palju seal Jaapanist ja et seal Jaapan ütles, kogudus ka said. Ja ma mõtlen seda, et kui inimene on, kas tal on siis omal olemas see anne või on teda osatud viia sinnamaani, et ta tõepoolest tõtt ütleks, siis ei tohiks rääkimiseni võltsiks minna, aga ma ütlen, see on sel juhul, kui on sinnamaani viidud, sest et võib juhtuda niimoodi, et hakkad seatud ahelaga kangesti rääkima, vot siis tõeütlemisest on see väga kaugele. Ühesõnaga, kui sa saad nagu väljendusvahendist nii palju priiks, et sisu hakkab jälle tulema. Pähkel oli Piibeleht kõrveri ees Pisuanna, aga see oli muidugi õudselt huvitav töö, sinna kutsuti appi vanameister Ants Lauter, kes oli selle asja, ütleme kõige parem teadja võib-olla sel momendil Eestis, sest tema oli mänginud mitut rolli pidizuennas ja ise lavastanud mitu korda ja nii et tema tõepoolest tema materjali tundmine oskan ma nüüd seda tagantjärgi öelda, sel korral ma ei saanud muud aru, kui lihtsalt suu ammuli. Kuulasin, mis ta rääkis ja mis ta näitas. Aga see tema materjalid tundmine oli fantastiline lihtsalt, sest see oli tema orgaanika. Ja vot minul oli õnni sellest. Osa saada niisugust lavastusliku tööd vist enamasti ooperiteatris siiski näitlejad tunda ei saa. Sama oli Estonias siin operetituusad rääkimata pinnast Eskola. Nad olid ju draamanäitlejad põhiliselt ja tegid operetis. Nii et sel ajal see niisugune side draama ja Ooperi vahel võt, oopereid kui vahelüli seal Oblevad oli siiski tugevam ja ma ütleksin orgaaniliselt, kui praegu nad olid, kolleegid garderoobis rääkisid ja see jagu, ütleme nüüd draamanäitleja praktikast meisterlikkusest kas või, või, või see, mis oli ooperilauljale vajalik. Ma just rõhutan, see, mis on vajalik ooperilauljale. Sellepärast et me selle suure teoritiseerimisega võime võime jäädagi teoritiseerimise tasemele, me ei, ei tabagi ära, mis on seal siis teed tegelikult ikka ühistamis ei ole, me võime siin rääkida tarka juttu muusikalist dramaturgiat, milles peab ooperilaulja välja minema, seda teavad kõik. Vaat ikkagi see, see viljastav moment oli ilmselt Estonia teatris olemas. Elsa paralleelselt eksisteerimine, see võib-olla aitas. Jaa-jaa, inspireeris mõlemaid. Sest et ega see ei ole ka päris juhus, et ütleme, seal aegsed draamanäitlejad. Eskola Karm, kes on Estoniast, olid nii seatud ja toredad häältega. Tagasi võttes võib selle viibele kohta tõesti nii palju öelda. Ta vist oligi natuke nagu kooli kohe see eriti töö selle tekstiga Lauteriga. Sellepärast, et ta oleks meil kaks hooaega või kolm, ma ei mäleta, siis, kui me tegime taastamisproovi sügisel, siis ilmselt uuel hooajal ja välja, et see oli tema temale lavastus ütles peale proovi, et no see on sul nüüd küll käes. Mina ei osanud seda arvata, kuivõrd ta mul käes või mitte käes, sest vaat nooruses sa teed ühte asja, aga sa ei oska nagu fikseerida või tähele panna. Tõepoolest, mul oli selge, mis ma pean tegema, ma sain, ta pole niisuguse esimese aimduse. Mismoodi on siis enesetunne, kui on selge, mida sa pead tegema? Aga ei ole, ta ei soovinud aga soonega. Kas koomilised rollid pakuvad endale suurt mõnu, mina olen naljast ja naljategemisest ja lähedastest inimestest ja kogu aeg väga lugu pidanud ja ju siis siit ka mingisugune omanike põhiolek. Et väga surmtõsine olek kogu aeg või kõikide asjade kole tõsiselt võtmine või et see nagu elus üldse ei ole alati kõige tõsisemaltvõetavam. Võib-olla, kui sa oskad nalja teha ja olla selles mõttes vaba ja lahtine et siis võib-olla teinekord isegi üks niisugune tõsine mõte või selle mõtte väljendus on palju selgem kui see, kui sa kogu aeg kole tõsiselt tahad tingimata öelda, võib-olla seda ka näitejuhid tähele pannud ja sellepärast on mulle sihukesi koomilisi või siit edasi karakterrolle kogu aeg nagu antud. Aga eks ta võib-olla on ka sellepärast, et karakterrollid on pahatihti natukene teistsuguse või vähema vokaalse nõudlikkusega. Sest ega ma niisugune erikategooriaga laulumees ei ole olnud. Kunagi ei saa ju öelda, et ma nüüd päris laulurollidest kõrval oleks olnud. Ma tenorid on alati vähe olnud ja vahepeal oli niimoodi, et kummuli peaaegu üksinda noor kurjas ei olnud kasvanud veel vana kurjefi laulnud enam ja ma ütlen, et Hendrikule üksinda, vaat siis ma tegin isegi mõned niisugused rollid, mis ei olnudki rollid. Näiteks Mozarti haaremirööv oli niisugune ooper, kus ma laulsin siis veel Monted, see oli kohe päris esimese armastaja roll. Ja selle kohta on mul isegi üks niisugune tore kiri olemas. Tuntud kriitik saatis mulle kirja koju ja ütles, et temal oli meeldiv jälgida seda ja kuulata. Ja soovitas mulle laulda ikkagi neid niisugusi laulu rolle ka, et see ei olnudki nii vilets. Aga siis niisugune küll tugev karakterroll, aga naljast kaugel nagu Suiski. Nojah, selles riskiga oli niisugune asi, et ma ei mäletagi, kas mani väga lootsingi, kui seda hakati lavastama, sest et mul oli seal väike rollisimiseid porissis ja kui mulle seda Suiskit pakuti, siis oli küllalt üllatus. No mul oli jäänud meelde, kui ma olin diaatrist täiesti noormees, kui oli meie noh, üks tugevamaid tenorit, kes Eestis on olnudki, Martin Taras laulis, Tiit Kuusiku kõrval oli mul jäänud noorusest niisugune mulje, et seal on ikka laulmist kõvasti ja just nimelt niisugust karakter, laulmist vist minul üürilisele häälele nagu, nagu eriti kontimööda, kui ei oleks või. Aga millegipärast Aarne Mikk siiski lootis vist, et ma sellega hakkama saan. Ja kaljukaraski kõrvale ta siis pani mind. Ja hakkasime seal siis niimoodi pusima ja mul on meeles üks niisugune proov, kus ta ütles, et kuulerist tuleb välja. Et ei olegi kõige hullem. Ja vot niimoodi on see küllalt hõredat teed mööda see Suiski kogu aeg läinud selle tunnetusega, et ega seal väga julget niisukest olekut ei ole, et mul on nüüd kõik võimalused olemas, ma muudkui aga teen. Ühesõnaga, tuli otsida nii oma väljendust ja, ja võib-olla teinekord isegi niisugune tõesti liigse jõulisuse taotlus oli tingitud ka sellest, et tõesti usaldanud ennast ja võib-olla oleks pidanud ennem juba otsima kavalamaid värvidesse. Suiski on niisugune omamoodi. Kas ta peabki nii väga jõuline olema, eks ole. Ja tema rebase tüüpaatjust, nii et ma selle keerulise jutuga tahan just seda rääkida, et võib-olla see kartus oli liiga suur alguses ja just see aukartus, sest silme ees oli see Taras, kes oli selles osas ikka väga hea ja vot see ilmselt tekitaski niisuguguse aukartuse ja mis ei lasknud võib-olla päris oma värvidel tulla ja, ja Rootsis, kui, kui ma sellega hästi vastu nina sain seal öeldi kohe lausa välja, et natuke otse näol. Vaat siis ma olen nüüd peale selle hakanud mõtisklema ja see on üks Venemaa ajaloos üks põnevamaid momente, Borissi kuju ise vene valitsejate seas, seda ju püütakse nüüd igatepidi uuesti või tähendab põhjalikumalt või, või et kas ta, kuidas ta tegelikult oli, jah. On ju siin üks variant, et tema tappis siis Ivan, neljanda, isegi vot nii. Ma ütlen neid variante kogu aeg, ühesõnaga seda riiet pidevalt. Niimoodi püütakse tõmmata lahti, sest see on üks saladuslik sõlm Vene ajaloos. Siiski on selles sõlmes üks tähtsamaid tegelasi ja vot kõik need informatsioonid ka kuidagi panevad jälle uuesti mõtlema. Et materjali on küll sisesele moel, et vot missugune ikese sinus riski all. Sest üks asi on see, et konkreetsetest ajaloolistest materjalidest selge see, et konkreetsest muussowski tekstist, muusikalisest ja nii ja Puškini sellest koosa tekstist, see on kõik selge, aga minul on nüüd öelda sellesama materjali taustal ja kui nüüd on ehk veel võimalust kunagi teha. Võib-olla jõuab päris oma Suiskini ka, kes seda teab? Ilmselt need rollid ainult on huvitavad kuusi, nagu üks muusikateadlane oli, oli väga vahvasti öelnud, et kui, kui roll ja sina ise neid nihutatakse, nihutatakse, nihutatakse, kui nad äkki kattuvad. Vaat see moment, kui nad nüüd kattuvad, vot see on siis see kõige huvipakkuvam moment, sest vahel jääb nii, et sa jääd rollis, vaatad teda eemalt või, või, või nii või saad väga hästi aru kõigist ja oled väga tark, selle rolli koha pealt võid rääkida pika traktaadi, aga, aga, aga ei ühtu. Vaat see ühtumise moment on see saladuslikus, midagigi otsivad. Ma seda isegi natuke laiendaksin, mitte ainult rollide juures, vaid ka ütleme tavalisel sooloesinemisel, kui sa laulad kas romansi või rahvalaulu või kõik. Et mikspärast ükskord. Sa oled ise püüdnud ja, ja nii nagu pappi omal ajal õpetas, sisse elanud ja ja kõik sul pilt olemas ja kõik, kõik kõik klapiks. Aga rahvas jääb külmaks. Vot see oma prožektor ei ole siiski valgustanud seda materjali, mida sa nüüd ette kannad. Loomulikult, kõige õigemini või kui, kuidas te siin ütlesite, see äratundmise moment, aga vot just see selle ainuõige otsimine see on, on nagu, nagu olnud natukene niisugune mõistatuslik, kuid nii rääkida mul mul nagu kogu aeg, et nagu ma ennem ütlesin, et ükskord nagu ei püüagi. Ja ise tunned ka, et jah, on õige ja nii peabki olema ja teevad, püüad kõigest väest. Ei tule, tähendab, või läheb üle ääre või võt, kus ta sinna läheb, nii et tõepoolest neid äratundmiskus ta nagu ikka on õige olnud, eks neid on ikka olnud ka jah, ega päris vaeslapse osas ei ole olnud. Vähemalt niini saalist vaatamise ja kuulamise järgi on niisugune tunne, et Vaaszek müüdud mõrsjas teistmoodi ei saagi olla. Vasegi tähendab selle jokutamist ja, ja siis duett sinna. No sellega ma olen kokku puutunud juba vist 25 aastat temal olnud kogu aeg kontsertrepertuaaris. Nii et selles mõttes, kui nüüd tuli teda lava jaoks hakata ette valmistama, siis ma olin täiesti niisuguses kimbatuses, sellepärast et missugune ta nüüd ikka tõepoolest laval peaks olema. Ja peale selle missugusena teda siis nüüd näeb, lavastaja oli omal olemas. Noh, kas nüüd oma vaas, eks see on võib-olla palju öeldud, aga midagi ma seal siiski tegin, eks ole. Ja sellepärast see esimene niisugune kokkupuutumine lavastajaga siis Hendrik kergiga oligi niimoodi, et kõik laulsime seal ette. Et mismoodi meil see asi läheb ja mina laulsin ka, mul oli neid variante mitmeid söötmeid, mida ma olin teinud ja ma püüdsin mitte Ühtegi varianti neist teha, mõtlesin ma laulan talle ainult selle ette, et, et siis tal on võimalus hakata, sest et vot mind on alati võlunud see uuesti hakkamise võimalus see uuesti valgeks leheks saamise variant. Kui sa ikka suudad vana materjali juurde minna, nii et sa hakkaks jälle uuesti nullist peale, vot niuke tahtmine oli sele Vašekiga. Ja siis ma laulsin ta seal ette ja Henrik ütles selle peale, et noaga sul roll olemas, et mis me siin vaatame nüüd, kuidas ta liikuma hakkab, ainult nüüd, kui ma natukene on ise ka näitejuhtimisega või teiste juhendamisega tegelenud, siis ma saan aru sellest tema lausest, sest ta on hea psühholoog ja küll ta minu kartustest ja piinadest aru sai, ta lihtsalt ütles, et ole rahulik, siit annab teha küll selle lahuse kratsinud. Nii et mis mul seal valmis ei olnud midagi. No minul on alati see viga, et ma panen alguses liiga palju. Vot just see vormimise ja õige otsimise vajadus on kõige olulisem selle tööprotsessi juures ja ja Henrik oli väga helde käega selles mõttes, et ta ei pidurdanud mind laskis mul mässata seal proovisaalis ringi ja joosta ja, ja õiendada ja teised hakkasid juba ütlema, et kuule, ta rabeleb liiga palju, et mis sa lased tal mässata nii palju ja, ja siis aga jooda siis tundis niimoodi, mul läheb lõpuks parajaks, aga see vasak ja kui te niimoodi ütlete, et ta võis niimoodi olla ja siin on ju teised ka öelnud. No näete, siin oli nii, et kui ta seal viimases pildis tuleb, siis selle karunahas välja, eks ole ju. Ja ütleb, et ärge kartke mind, ma pole kaaru, olen Vaaszek siis lõpuks me olime rääkinud juba kõik asjad ära, Hendrikuga järg ütles, et no, aga sa võiksid ju tulla ka välja öelda, nii et ärge kartke mind, ma pole vastuseid, ma olen karu, see niisugune. Ma ei oska kirjeldada looduselähedus, verd, rahva mütoloogia või ma ei oska neid sõnu öelda, mis mis selle taga on tegelikult. See on ikka täiesti ammendamatu materjal ja seda vormida nüüd niimoodi, et, et see oleks tõesti naer ja, ja mitte NUT selles mõttes, et mingi itkemine vaid või Ingumine vait niiske, tõsine pisar. Et need oleks segamini. Vot see peaks olema selle, selle rolli ideaal, sellepärast et. Ta peaks väga puhtaks ja see, et ta ei ole ütleksime siis niimoodi rõhustikuliseks kontaktiks. Nii agar ja nii võimeline kui teised inimesed, see peaks ta just puhtaks jätma, mitte vaesemaks tegema. Ja te olete nüüd korduvalt ja korduvalt kasutanud oma jutus eelmiste rollide peale tagasi vaadates seda, et siis ma veel ei saanud aru, aga nüüd ma tean, et see oli see, kas on nüüd kerge või raske teistele seda kõike edasi anda, mis te ise nende üle 30 aasta jooksul olete siin diaatris korjanud niimoodi kas terahaaval või suurte tükkidena, kuidas. Kusagilt leiavad, et see teiste juhendamine või või see, mida nüüd on tehtud, ütleme tooris ma hakkasin peale. Niimoodi, et Krummi õpilasel poobusel ei olnud diplomitööks nagu midagi ja Henrik ütlesin õpetajatele vaalseks selgeks, et küsisin Hendrik kergest lubadusest. Ma võin hakata sinu etendusega niimoodi. Tema lubas ja niimoodi see on hakanud, nii et ma olen noh, tähendab, miks ma seda juttu räägin, et ma nagu enda rolli hakkasin õpetama teisele. Ja niimoodi ma olen siis teinud, et ma olen ühte teist siin õpetanud ja nüüd tuli üks niisugune omamoodi kogemus, et kui me tegime siin Kokovskiga tööd ja Mul oli seal, tähendab noh, nagu ma assistendina vahtisin seal kõrval ja püüdsin tähele panna kõik, mis ta, mis ta tegi ja et noh, et võib-olla saan olla siis näitlejatele kasulik. Hiljem nii-öelda tema ideede realiseerimisel aga on Huwanssilas seal see, kus ka roll ka, nii et noh, mul oli omal ka nagu tema ees kui näitlejal üles astuda ja ja siis ta ütles ükskord peale proovi, et et vaat, nüüd kui te hakkate teistele õpetama, eks ole. Siis peate samamoodi laskma selle materjali endast läbi. Nii nagu te oskate seda, kus ka materjali endast läbi lasta. Ja vist siis see ongi see minu praegune oskus, et ükskõik kellega ma juhendan olen paralleelselt temaga nagu tegevuses. Ja kontrollin läbi enda, kus on see tõde ikka paigas või ei ole majas. Peab tekkima ikkagi see tõend äratundmise moment, seesama klientide siin ennem rääkisime rolli otsimise juures sul võib-olla kogu informatsioon sellest rollist, aga olli ei teki, seda, sa võid pulk-pulgalt teada täpselt, mismoodi see inimene peab, ütleme, käituma, mismoodi ta peaks tegema, aga ometigi seda juhendada ei oska. Sellepärast et, et sa nagu ei tunneta, mida tal tarvis on. Sest see on ikka üks väga keeruline protsess, teise inimese juhendamine, ma olen natukene, võib-olla võin ka rääkida siis nüüd oma praktika seisukohalt, sest ma olen ju ju ka mõne inimese käe all töötanud, siin on üks tohutu vedamise või õnnemoment on see, kui äkist sa oled juhendajaga või siis juhendajana juhendatava ühe laine peal, aga mis tähendab laine peale töötaja kattumine, rollibune, nihutasime neid, eks ole. Aga tähendab siis nüüd Peab nihutama, kui, kui, kui kui suhelda, eks ole ikkagi see, kes juhendab, peab oskama niimoodi timmida, et nad satuksid ühel ajal laine peale, sest siis, kui nad on juba ühe laine peal, siis, siis on võimalik juba rääkida. See on nii nagu elus ikka, kui juba saad lahedasti silma vaadata, siis sa hakkad tõe välja öelda. Aga kui sa häbenedes pead kogu aeg kõrvale vaatama, siis teisele see sinu tõde ei tundugi tõena, kuigi sa võib-olla ise või suhtlemisoskus on ikka väga tähtis küll. Lõpetamegi selle saate juubeliõnnitlustega ja katkendiga Alo Põldmäe rajooperist millega Estonia tähistab Tiit Tralla tähtpäeva raekoja saalis kolmandal juulil. Oma esimese juubelile jõudnud Eesti NSV teenelist kunstnikku Tiit Trallat küsikas Osame.