Pühakirja Johannese evangeeliumist loeb Einar Kraut. Ja Jeesus ütles veel pisut aega ja te ei näe mind enam. Ja taas pisut aega ja te näete mind jälle. Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele, mis see on, mida ta meile ütleb veel pisut aega ja ta ei näe mind enam ja taas pisut aega ja te näete mind jälle ning ma lähen isa juurde. Nad ütlesid siis, mis see on, mida ta ütleb veel pisut aega? Ei tea, mida ta räägib. Jeesus taipas, et nad tahtsid temalt midagi küsida ja ütles neile. Te arutlete omavahel seda, et ma ütlesin veel pisut aega ja te ei näe mind ja taas pisut aega ja te näete mind jälle. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Teie nutatajaidgete. Aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kui teie kurbus läheb rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on kurb, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta on sünnitanud lapse, ei tuletada enam ahistust meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd siis on teilgi kurbust. Aga kui ma näen teid jälle, on teie meel rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja tol päeval ei küsi minult enam midagi. Tõesti, tõesti? Ma ütlen teile, mida te iganes palute, isalt seda ta annab teile minu nimel tänini, te ei ole midagi palunud minu nimel. Paluge ja te saate, et teie rõõm oleks täielik. Seda ma olen rääkinud teile mõistu. Vaid kuulutan teile isast avalikult. Tol päeval te palute minu nimel ja ma ei ütle teile, et mina, isa, paluksin teie eest, sest isa ise armastab teid. Kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen pärit jumala juurest. Ma olen pärit isa juurest ja tulnud maailma taas, ma jätan maailma ja lähen isa juurde. Ta jüngrid ütlevad. Vaata nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi mõistu. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit jumala juurest. Jeesus vastas neile. Kas te praegu usute? Enne tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüht oma kanti. Ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest isa on minuga. Seda ma olen rääkinud teile, et teil oleks rahu minus, maailmas ahistatakse täis, aga olge vaprad, mina olen maailma ära võitnud. Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles. Isa tund on tulnud kirgasta oma poega, et ka poeg kirgastaksinud otsekui sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle. Et annaks igavese eluigaühele, kelle sina talle oled andnud. Igavene elu on aga see, et nad mõistaksid sind ainsat tõelist jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetades töö, mille sa mulle andsid teha. Ja nüüd kirgastega sina isa mind enese juures, selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures. Ma olen avaldanud sinu nime inimestele, kelle sa mulle oled andnud maailmast, nad olid sinu omad ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd nad on saanud aru, et kõik, mis sina oled andnud, mulle on sinu juurest. Sest need sõnad, mis sa oled andnud, mulle olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti saanud aru, et ma olen pärit sinu juurest ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Ka siis, kui meid maailmas ahistatakse. Me võime olla vaprad. Sina oled maailma ära võitnud. Sina elad ja valitsed igavesti ja annad meilegi oma võidust osa.