Hallo hallo siin Eesti raadio otse mikrofon Lenini-nimelise skulptuuri spordipalees. See jutt läheb nendele kõikidele nendele, kes pole osa saanud TPI 50. aastapäevapallis. Algas TPI juubeli, vaid kõnelevad teiega otsesaates. Kaua aega Tallinna Polütehnilises Instituudis töötanud ajakirjanikuna. Kui kaua see oli kaheksa aastat? Ei, rohkem eluaastad 20.-st 30., nii, ma arvan, kõik inimesed, kes on ületanud 30. eluaasta, teavad, mis tähendab töötada 20.-st 30. eluaasta. Vormi Reinde jaa, TPI õppejõud, kaua aastaid oma mees majas Vahur Mägi ja kõneleja on Hubert Veldermann, kes siis püüab olla abiks nendele oma inimestele, kelle suu ja kelle abiga püüame edasi anda palli meeleolu siin. Praegu on nii, et pall algas õieti jäähallist. Siinsel suurel areenil on väike vaikus. Kontsert on lõppenud ja tasapisi hiljem kogunevad ballikülalised jälle siia. Kuidas siis TPI kellegi silmis praegu välja näeb ja see mall? Vormi minu jaoks on keebeeii alati tähendanud niisuguse kahe äärmusliku nähtuga ühendamist nagu ühelt poolt ratsionaalsus ja teiselt poolt emotsionaalsus. Ja ma pean ütlema, et ka tänane juubelipidu on üles ehitatud kord ühele, kord teisele. Vahur. Mina äärmus ei näe, ma olen vist nii kauane, dipi sees oli raske märgata. Küll, aga ma arvan hoopis üht teist asja. Nimelt seda vaat tippi mehena. Mõnikord. On võimalik kogeda sellist suhtumist, et mis te seal olete ainult keerate mutreid, õpetate poisse tüdrukuid mutreid keerama? Noh, vahel on mul olnud isegi seda võimalik kogeda, et peaaegu nagu teeta inimesena ma ei tea, jooksid naftat või midagi taolist niivõrd tehnilist, siis me oleme kaldunud. Tegelikult ma arvan, et võiks, üldse ei ole mitte niiviisi. Ja ma viimasel ajal erites valuta südant selle pärast, et püüda-püüda siis nendele nendele õudsalt tehnilistele inimestele kuidagi Antonist inimesi, mainet või väljanägemist või mitte ainult väljanägemist, Tehiorit, isegi, isegi seda, seda inimesel ikku sisemust rohkem esile tuua. Tore on tänane pall ka seetõttu, et need inimesed, kes väga argisel on huvitavat pidulikud, särasilmsed, rõõmsad. Igal ta pilk peale ka igale härrale, Berlitsema tee on noortekool. Siin õpetatakse välja noori tulevaseks eluks kõrgesti kvalifitseeritud inimeseks. Sealt tulebki alustada. Komsomolikomitee sekretär Eduard Saul, Kaija Põder, sekretäri asetäitja. Jaga siit TPIst välja kasvanud EKNi keskkomitee sekretär Toivo Sikk. Missugune tudeng? Juba mitmeid kordi on proovitud modelleerida, milline on tipi tudeng ja alati on vastavalt sellega satun suurtes raskustes, sest sellist üldist tüüpilist iseloomustus tippi tudengile minu teada ei ole koostatud. Aga ma julgen arvata, et ta on siiski elurõõmus, energiline, veidi praktilisema meelega, kui seda on võib-olla humanitaarkooli tudeng. Ja see olekski vast minu arvamus. Kõik poiste või tüdrukutega on ikka selle üle vaielda. Eks see alati peaks olema nagu poiste kool. Paraku on lood juba nii kaugele, et tüdrukuid on seal praegu umbes sama palju kui poisse. Loodame, et edaspidi asi paraneb poistega, arvate? On see hea või halb? Ma arvan, et see on siiski halb ja ma loodan, et edaspidi saab me siiski poisse rohkem olema, sest erialad on meil siiski sellised, mis eeldaks nagu rohkem rohkem meesterahvaid. Tähendab edaspidi lihtsalt sellistel elutsetel töötades, nagu meil teist omandatakse, läheb tihtipeale naisterahval raskeks. Kuidas nüüd tagantjärele vaadata deebeeile on? Te olete aste kõrgemal ja kaugemal? No esiteks, TPI on ikkagi suur elukool, kus noor inimene saab nagu esimesed sammud teha, sest seni ollakse ema isa käe all, nüüd tuleb omapead ära elada ja teisest küljest ära elada, vaid ka õppida teadust. Ja muidugi, kui ta noore inimesel sel ajal jõuab teadvusesse, et seda teadus on ka pärast oma töös vaja, see on kõige parem. Tore on mõelda sellele ja, aga ma olen märganud, et TPI tudeng on aldis kõigele, mis on loenguväline ja ma mõtlen siin laulu, tantsu ja muid huviklubis. Ma olen täiesti nõus arvamusega. Ta on tõesti vastuvõtlik kõigele sellele, mis me pakume. Ja kui me oskame temas äratada huvi ja kaasalöömis, siis tuleb kaasa kõigele sellele, mis meie majas. Noh, nii on raske loetleda, aga kõik meie üritused on ju tehtud siiski tudengitel on tehtud tudengite pool, seega iga üritus, mis me teeme, ongi määratud tudengile, olgu nad siis meie suurüritused. Kas rahvas sõpruse päevad, üliõpilaspäevad, olgu nad teaduslikud konverentsi, mis me oleme korraldanud, olgu see üliõpilasmalev, ükskõik, on tudengi jaoks, tudeng on sellest alati suru. Oma ametipostilt vaadatuna olete tüüpi komsomolitööga rahul. No kui nüüd öelda, et ei ole rahul, siis tekib küsimus, et mille eest te organisatsiooni nii suur tunnustus, tahan öelda, et see on ikkagi suur kõrgkool, vabariigi ainus tehnikakõrgkool. Ja, ja kui täna siin saalis olime, kuulsime, et lõpetajaid ligi 30000 ja nad määravad näo mitte ainult raua-ga seotud erialadel, vaid terves vabariigis. Ja see esimene samm astutakse ikkagi komsomoli organisatsioonis, esimesed oma ütleme triibulised võib ka saada komsomolis ja see annab juba edaspidi väga palju selleks, et edukalt toime tulla, ükskõik millisel erialal inimene töötab, sest praegu ühiskonnas me ei saa võtta puhtalt spetsialisti, kes käib hommikul kella kaheksast õhtul kella viieni tööl ja ülejäänud aja on nagu erak omaette, nii et väga suur osa on siis Kosovo organisatsioonil on selle teadmistevälise andmisena. See on vist üks haruldane kord, kus trippi pere sedapidi kokku saab. Siis see maja ikka mahutab üllatavalt palju ja ei tunnegi kõiki oma tudengid. Ehkki loomulikult ei saa tunda, see maja mahutab palju ja ma arvan, et kui see maja mahutaks veel rohkem soovijaid siia tulla oleks kindlasti rohkem. Aga ma arvan, et selline kohtumine on väga kasulik, sest et siin õnnestub näha neid inimesi, kelle jäljed tihti on juba kaotsi läinud, need, kellega kontakte pole olnud ja see on väga meeldiv üritus. Kas teil on mõni soov oma koolile? Salasooviks öelda nii palju, et et see kool annaks ikka edaspidi kõik, mitte ainult teadmisi, aga kogu eluks vajalikku ja et see kool oleks niisugune tudengi noore inimese elukool. Ja kui siin enne küsiti, et hästi palju tipi tudeng teeb väljaspool õppeprogramm ja siis ma ütleks nii naljatades, et kui esimese klassi õpilased ka küsida, mis sulle meeldib siis öeldakse ikkagi vahetund või ringid tähendab see, mis ei ole seotud õppelöök. Aga see annab ka eluks palju juurde. Siis võiks ju edasi veel loota, et õppetöö ja kõik, mis on seotud õppetööga, muutuks edaspidi veelgi huvitavamaks, nii et et ka see hakkaks siiski tudengit huvitava, mitte ainult see õpetajaväline. Ma ei tea, kas salasoov, aga ma usun, et sellega nõustuvad kõik TPÜ inimesed. Ma soovin seda, et ükski tipikas, kes on lõpetanud meie kooli, peaks kunagi kahetsema seda, et ta valis just TPI ja mitte mõne teise kõrgkooli. Muide, ega teil vist ballitantsud on täna veel tegemata alles jalgade veski jah. Seda küll, jah. Kavatsete kohe minna? Ma mõtlen, et ennem käiks võib-olla jooks kohvi, see võimalus on siin ka olemas. Ja siis vaataks jah ringi ja võib-olla võib-olla ka tantsima. Aeg on üürike, tuleb minna kohe. Ja mul on just niimoodi, et abikaasa on ka lõpetantity, nii et võime kahekesi siis tantsu lüüa, tunda rõõmu sellest toredast juubelist, oleks selliseid tihed tihemini, aitäh ja jõudu, head pallituju. Mikrofoni eesistuja nimelt hakata rääkima teie kui me oleme väga palju aastaid silatanud. Väino, mis mulje Ansul tänasest õhtust? Väga hea mulje on? Kontserdist ja head meelt teeb mulle just see, et kontsert sära TPI enda jõududega. Vaat siin sest Järvitama koos näha kollektiive Nende kollektiivide esinemine andis niisuguse väga hea emotsionaalse laengu. Võtame siin kas või tantsijad, mitmesugused ansamblid, koorid on vägevad liitlica taga, seal on enesestmõistetavad agad, saad uued kollektiivid tulevad peale seda rõõmu ja kui rääkida sellest ametlikust poolest, siis üllatav minu jaoks täiesti üllatavalt teha oli üliõpilase sõna. See oli niisugune väga emotsionaalne ja ka niimoodi kõnemeisterlikkuse koha pealt väga hästi väljapeetud loeng. Loeng vaid sõnavõtt. Ma arvan ka sinna tuli jah, tudeng elu sisse ja tudengi sõnastas sisse tuli küll ja no TIP i kohta tuleb ütelda üldse, et niisuguse emotsionaalse külje peale pööratakse järjest rohkem tähelepanu. Näiteks eilegi, kui me jalutasime TPIs ringi NSV Liidu kõrg ja keskerihariduse ministri asetäitja seltsi pärast Makaroviga siis nägime, seal on välja pandud TPI taidluskunstnike näit, kus on pildid, seinte peal on mitmesugused esemed, mis on oma kätetööna, minust on väga huvitav vaadata ja üldse kui ka rääkida juba kuuendast õppekorpusest, mis esmaspäeval vastu võeti, siis ka seal need uued auditooriumid, kus on 75 kohta 200 kohta. Nüüd ju jätavad arhitektuuriliselt väga niisuguse huvitava mulje. Ma arvan, et ükski kõrgkool ei ütleks niisugustest auditooriumites ära, kui tal nad olemas oleks. Valguda siis tehnikakõrgkool või olgu ta kunsti, valla või või humanitaarkallakuga, karp on igal pool, oleks nisukesed, auditooriumid, väga meeldivat. Tähendab midagi hoopis teist uut võrreldes sellega, millised on ja olid vana peahoone Koplis. Lõpuks ei ole ju kopli peahoone omaaegne ehitatud üldse õppeasutuse tarvis kitsaste koridoridega ka ju need mustamäehooned on ka küllalt kitsalt selles mõttes kuues korpus, mis nüüd Eestis käsutuses, on nahandusega nägija, tore. Tänase päeva arhitektuuri näide, rist kahtlemata jaa. Neil on isegi niisugune väikene kavatsused ealex, kui järgmised õppehooned oleksid projekteeritud samma samad arhitektide poolt, sest siin on väga hea kogemus saavutatud, seda saab ju edasi arendada järgmistes kooli õppehoonetes ei jaksa ju ärakasutamist. Tänases NSV Liidu kõrgerihariduse ministri Igor Makarovi sõnavõtus oli üsna palju tähelepanu pööratud üldse meie hariduse kvaliteedile. Eriti muidugi insenerihariduse kvaliteedile. Ehkki ta ütles häid sõnu TPI kohta. Tundis tõeliselt muret kuidas edasi minna, õigemini tema sõnavõtt vist kõiki selle ala inimesi ärgitas edasi mõtlema. Kahtlemata, ja eks edasiminek näiteks TPI-s on toimunud ja toimub väga suure sammuga ikka arvutustehnika vallas. Nad kui meile seltsimees Makaroviga jalutasime TPI õppehoonetes, astusime sisse väga paljudesse kateetritesse. Igal pool kohta on ikke arvutustehnikat, olgu ta siis arvutustehnikaga Peeter või automaatika kateeder, kus on olemas õppeklassid täiendusteaduskond. Ja igal pool töö käis ju nende arvu, et nad, aga need ei ole mitte nisukesed riistad, mis seisaksid nurgas ja ootaks oma järge, vaid nad on pidevalt töös ja õppejõududega juttu ajades on soov just neid arvuteid oleks veelgi rohkem. Et üliõpilane saaks parema ettevalmistuse. Aga kui üliõpilane oskab arvutit korralikult käsitada, see tähendab, et tulevikus, kui ta juba töötab insenerina konstruktoritena tehnikuna, siis ta oma töös võtab ka selle arvutikasutuse ja meie maal praegu on. Hakkab lõpustaadiumisse jõudma kõrg ja keskeriharidus uutmise põhisuundade arutelu, õigemini dokumendid peaksid siin selle aastanumbri sees ilmuma. Ja eks nendes dokumentides on ju väga palju pööratud tähelepanuspetsialisti ettevalmistamise kvaliteedile. Aga see määrabki ära ju meie tulevik. Nüüd, viimane küsimus selle ütle, kas sa tunned ennast tehnokraadina? Me oleme koos sinuga käinud polütehnikumis koos käinud polütehnilises instituudis, noh, mitte päris koos, aga mõlemad töötanud reetis läbi ja lõhki tehnikamehed. Ei, ma ennast päris tehnokraadina ei tunne, olgugi et ma mitmedki tehnika asjad ajan ise jutti näiteks oma autoga peab olema hulga aastaid käinud teeninduses, sest olen suutnud ise need vead, vaata, mis seal on tekkinud, aga aga muidugi ütlen, et mulle meeldib nad vaadata mitmesuguseid kontsert. Teatrietendusi, operett, annad sihukese hea, meeldiva emotsiooni ja ainult elu on ka küllaltki pingeline. Mart, niisuguste asjade jaoks jääb vähem aega, kui seda tegelikult tahaks. Et alati tuleb teha valik, ühte asja tuleb teisele eelistada. Ja eks nii mõnigi kord vot on, on kahjuks kannatanud see, et nii mõnigi asi on jäänud. Me oleme sattunud pallisaginas üsna vaiksesse kohta. Viis 6000 inimest liigub ju edasi-tagasi siin nende suurte saalide ja jäähalli vahet ja pole midagi imestada, et kõik on tasapisi selle veerand tunni sees juba jõudnud jäähalli meiega jätkame juttu siit. Oleyourni. Ei, see on 5000 päevase, 2000 õhtuse ja 2000 kaugõppija tudengi kõrval ka 700 õppejõudu. Ühega neist. Hakkame kohe rääkima, see on Tallinna Polütehnilise Instituudi poliitilise ökonoomia kateedri juhataja dotsent Rein otsep. Kuidas siis pidu läheb? Ei ole viga, väga hästi läheb. Ja mul on muidugi seda endal raske nüüd öelda, aga mul on olemas siin kõrval head eksperdid, nimelt meil on siin praegu külas pidustustel ka meie lepingupartneri Budapesti tehnikaülikooli delegatsioon ja mul on siin kohe käekõrval, siin seisab kolleeg, poliitikule sõber, võib öelda ja pikaaegne sõber juba ja koostöökaaslane juba 15 aastat teevad kateedrid koostööd, nimelt Budapesti tehnikaülikooli poliitökonoomia kateedri juhataja professor Jüri kirik, Arto ja muidugi väga meeldiv on tema suust kuulda ja teiste delegatsiooni liikmete suust kuulda. Et nad on väga rahul selle meie üritust, mitte sellega vadis, ikka kõigi üritustega ja päris häid sõnu, ütled hästi organiseeritud ja huvid ja ühesõnaga niisugune asi, mis, mis võiksid millestki isegi võtta, isegi võtta, eeskuju võtta. No selle tänase kontserdi kohta öeldi, et nad olevat isegi väga meeldivalt üllatatud, et meie instituudil on olemas nii palju heatasemelisi kollektiivisi ja kes esitasid väga häid ja südamlikke laule. Jah, ma ütleksin küll. Anname talle endale. Kakvašemiie. Te olete tuntud minu meelest tippis üldse aktiivse inimesena, mis te arvate, võib-olla mõtlesite teemad, mida teeb juubel on instituudile andnud. No seda isegi korraga kohe raske öelda, sest et tundub, et saime palju ja nii nagu täna siin jah, üks kõnelejatest ütles, et võib-olla see on, see sündmus on vajalik eelkõige juba sellepärast, et TPI nagu enesetunne või, või eneseväärikus, kus selle arv kasvas ja võib-olla meie, meie saame nagu oma õige koha kätte siin Vabarmi vabariigis. Noh, kui kõige kõrgemad vast kõige suurem õppeasutus. Ühesõnaga selles mõttes, no teine asi on see, mis meid, õppejõude ja tudengeid eriti huvitav. Tudengite arv kasvab, õppetöö maht läheb tõsisemaks ja IRL tase peab minema tõusma. Aga eks raskusi on meil õppehoonetega nüüd sellel selleks pidustusteks me saime kätte uhiuue ja väga kaasaegse, no öeldakse, et olevat meie riigis üks kaasaegsemaid korpusi, kus on väga head ja tehniliselt hästi sisustatud auditooriumid. Ja saime ühiselamu teatavasti raske on kogu nende tudengite paigutamisega ja vist on Meil plaanis ka, et sinna eelkõige panna just nimelt perekonnainimesed tudengid, sest et eks see on väga raske probleem olnud siiamaani kõikides teistes kõrgkoolides, nii et et ma ütleksin, et raske on praegult seda kõike veel korraga kohe öelda, aga, aga fakt on see, et me ikkagi saime päris palju ise ja ma usun, tegime ennast paremini tuttavaks ja mis veel, on asi. Loodame, et võib-olla siis ka nüüd pärast seda kõike, kui meist on nii palju räägitud ja Valeb oma kaardid ei avanud, et võib-olla siis on ka meil tulevikus ka suuremast sisseastujate arv, nii et konkurss on suurem ja meist meie, siis olime suutelised ette valmistama ka parema tasemega spetsialiste rahvamajanduse jaoks, sest et elu praegu seda nõuab. Aitäh. Nõnda tuli löödi jälle heledamaks, sumin läks siin ka suuremaks. Pidu. Palli pidu jõuab tasapisi uuesti siiamaile. Aleksander Suumann on kenasti öelnud. On inimesi, kes tulevad ja kunagi ei lähe midagi väga tuttavlikku on see just nimelt TPI kohta, kuigi teedee alles viiekümneaastane. Orgaanilise ja bioloogilise keemia kateedri juhataja, professor, teeneline leiutaja Ado Köstner. Teie algus, juured teadlase alguse juures ei olegi deebeega seotud. No nagu TPI tervik kunagi, tõepoolest mina ise ja meie kateeder pärinevalt külg küllalt selgepiiriliselt Tartu ülikoolist ja mingis mõttes võime praegult isegi tähistada oma kateedri kuuekümnendatel, taasta päeva. Sest see oli 1926. aastal, kui Tartu Ülikoolis loodi esimene orgaanilise keemiakateeder ja selle juures ka õlikivide teadusliku uurimise laboratoorium. Mille juhatajaks sai siis tookord väga noor professor Paul Koger, on mees, kes teatavasti on deebeeüks põhi, listest rajajatas. Ja loomulikult alustas oma tööd TPI-s need 50 aastat tagasi orgaanilise keemia kateedri juhatajana. Mina lõpetada siin Tartu Ülikooli orgaanilise keemia kateedri ja nüüd töötan juba 20 üheksandat aastat TPI-s selles esialgu selles kateedris, mida juhatas professor Kogermani mida juhatas akadeemik Kogermani õpilane, minu enda kandidaaditöö juhendaja professor Hugo Raudsepp ja nõid nädal tagasi üks 25 aastat tagasi oli, seisis meie ees probleem, et kuidas nii-öelda muutuvas olukorras, kui põlevkivi keemia oli jõudnud Apokee-s aga oli näha, et ta oli väga palju teinud, aga on teha ka vaja midagi muud, millega siis õieti tuleks tegeleda ja oleksid praegu räägime, rääkisime hea sõbra, professor haavab Velmeriga, kes ka nähtavasti varsti eetrisse tuleb ja tõepoolest siis koos. Püüdsime leida nii-öelda oma kohta, ökoloogilist nišši teaduses ja seoses toiduainetetehnoloogide koolitamise alustamisega TPIs veerand sajandit tagasi alustasimegi oma kateedris. Tollal oli ta lihtsalt orgaanilise keemia kateedris. Alustasime uurimistöid biotehnoloogia valdkonnas, ühesõnaga tegime nagu midagi niisugust, mida otseselt TPI-s tehtud ei olnud kuigi võiks öelda jälle tagasi, et teaduslikud geenid bioloogilise keemia alal olid siiski olemas, sest Tartu ülikool on ju üks selliseid teadusasutusi, kus möödunud sajandi kestel kem juba möödunud sajandi keskel. Professor Carl Schmidt oli üks maailma biokeemia rajajaid. Väga kuulus füüsika keemikustav Manoliks esimesi mehi, kes üldse tegeles maailmas ensüümide füüsikalise keemia, aga aga need geenid 25 aastat tagasi otseselt ei avaldanud lihtsalt kuigi kaudsete nähtustega kaua ja kaudselt me hakkasime nende probleemiga tegelema, kuigi vilksamisi tõepoolest Osaral kelladega sai korda uuritud ka veekogud isepuhastuse probleemi hoopis selliseid asju, vaat kui väikese maakera ikkagi on, eks ole. Sidemed Eestimaal on väga tihedad inimeste kõrgkoolide kui teaduse vahel teadlaste vahel tervikuna. No ikka jah, ja eks ikkagi. Eks ikkagi selline teatud kitsa erialateadvus ei ole mitte ainult Eestimaateadus, vaid oma erialal diameka kõiki mehi ka Nõukogude liidus, kes nende probleemidega tegelevad ja vaheajal ka ja ka välismaal üks niimoodi hämmastav omanik kohtumises oli. Sellest on ka nüüd juba kaheksa aastat tagasi New Orleansis nõuad Ameerika ühissümpoosionil. Selgus, et leidus seal üks inimene, kes Kell, kellega Meil hoidele ühiselt tuttavata Budapestist ühist nendes kateedris, kus, millega meil ka ühistöö on, nii et ühesõnaga teada seda ring selle meie väikese planeedi peal kuidagi nagu ühildub tõepoolest, et me ikkagi alati leitakse teineteist sealt üles. Ma tean, et teie käest on palju küsitud ikka selle toiduaine ja toiduainete kohta siin tänases mõnusas balli miljöös siiski ikkagi küsiks, mis sellest kunsttoidust ikka saab? Kunstaidas saab, mis mis sellest saama veab, ütleksin sellest. Homme tuleb raadios sellest konst toidus spetsiaalselt juttu, aga ma ütlesin seda. Tehistoitu sööme me juba praegu sellepärast, et võtame niisuguse küllalt meeldiv asja nagu šokolaad, see kuuluk täiesti kindlalt ka tehistoidu valdkonda, kuna ta on loomulikke komponenti loomadega, toiduainete kunstlik või tehissegu. Tehistoitu selles mõttes, et me hakkaksime sööma mingit plastmassi või midagi taolist, et toit põhiliselt asenduks põhimõtteliselt muutuks millekski. Teiseks ei, seda küll ei ole loota, lihtsalt tehistoit on, ta ei ole midagi muud kui looduslike produktide vähe paremini kokku pandud. Aitäh. Ja see mõnus jutt viitas ka sellele, et vahepeal on vajalik publitiski ära käia ja muidugi muidugi pead talli tuju, aitäh. Sinu kursus oli üsna üsna omapärane ja põnev, nii nagu kunagi meie Glasgi. No ühesõnaga, me lõpetasime Tallinna Polütehnilise Instituudi 1954. aastal medali 20 meest, nüüd on sellest juba nii palju öeldud, et esimese hakkavad pensionäri peale. Läheb aeg. Ja need on olukord, nii et juba võib hakata nagu joont alla tõmbama, mis me oleme teinud ja mis me ei ole teinud ja ja kas me üldse midagi teinud. Ja tänane päev on selleks eriti kohane ja just nimelt ma arvan ka, et meil on seda väga tihe õpperühmitus, kes hoidsid kokku ja me õppisime koos, käisime ühiselamus koos õppimas ja. Raske sellest võiks eraldi lugusid rääkida, kuidas koplisse sõidud olid ja ja nii edasi. Aga õppisime hoolega ja, ja me saime väga hea kursus, hoolimata sellest. Me oleme veemehed, Me saime ehituskonstruktsioone ja ja muid asju ja tänasel päeval annab säästu tunda mehe küljest, millest näiteks kas või see, kuidas mehed on edasijõudnud, eks ole. Meil on, meil on igasugu peaspetsialiste ja ja suurte projekteerimisorganisatsioonide direktoreid ja on teadvuse mehi ja kõiki andmeid olemas, nad on jätkunud seda kahtekümmet meest Ahto, meid oli siiski üks naine ka hulgas. See oli siis esimene Eesti naishüdrotehnik, ta oli selle meie kuulsa filmioperaatori Konstantin märska tütar Liia märska. Praegu on tema perekonnanimi Mägi ja tema on juba jõudnud pensionäri venna. Tänane ballitants, mis sul tegemata veel? Jah, täna on tegemata, aga pidus pidu, peo jooksul on juba mitu korda saanud tantsida. Aitüma ja head pidu. Läänemerevetekaitsekomisjoni peasekretär, professor Adolf kelner, millised on kaugelt tulnu muljed tänasest õhtust? No suurepärased ja ma tundsin kohe suurt uhkust, et ma olen vana tipikas ja tunnen ennast praegu täie täie väärtusliku Tipikane edasi. 40 aastat olen siin majas siin koolis tööd teinud ja tõesti täna oli suurepärane õhtu. Oli väga hea kontsert ja selline tunne, et kollektiiv on koos palju vanu sõpru, kellega saab mõtteid vahetada. Tore. Teie amet on viinud teid kodumaalt kaugele. Tuleb võõraste inimeste hulgas töötada, liikuda, kuidas tullakse tänast Eesti teadust kaugemal? No ma olen võib-olla jah, Tallinnast eemal, aga sattusin Ma ju sinna sellepärast et me oleme siin 25 aastat tippis vett uurinud ja veemajanduslikke uurimistööd teinud. Meil oli ja on väga hea kollektiiv, väga mitme eriala inimesed. Kellega me alustasime 25 aastat tagasi ühiseid uuringuid tema kui keemik, mikrobioloogia, mina kui Hüdraulik hüdrotehnik nii et need traditsioonid on õige vanad ja ilmselt neid töid ka tunti ja tuntakse väljas mida me oleme siin teinud ja sellepärast, kui ma nüüd sattusin Helsingisse, siis see oli nagu loogiline jätk ja ja ma pean ütlema, et Eesti teadlaste töid veemajanduse valdkonnas tuntakse väga hästi nii Soomes, Rootsis, Poolas kui ka mujal. No ma olen püüdnud omalt poolt natukene veelgi neid enam populariseerida ja uuemaid andmeid anda meie teadlaste töödest. No eriti huvipakkuvad on näiteks tööd. Professor Uno Liiv on viimasel ajal teinud hüdrodünaamika valdkonnas professor Leopold paali tööd pakkunud suurt huvi, nii et minu meelest hästi tuntaks meie tegevust. Professor Eller. Teadusajalugu uurides on olnud viimasel ajal hästi palju tulnud lugeda teie isa omaaegseid artikleid. Ja kui me nüüd mõned päevad tagasi TPI sise Allee kus on siis meie nimekamad tehnikateadlased siis mida ütles teie süda sellel hetkel siis just mul oli väga hea meel ja ma tundsin suurt rõõmu, et minu isa suurt tööd on nii vääriliselt hinnatud. Tema oli ikkagi Eesti Hüdroloogia rajaja ja veemajanduslike aluste panija siin maal. Ta tegi palju ka väljapool ja ja mul oli tõesti väga hea meel. Jätkan mingil määral seda suurt tööd, mida minu isa alustas. Tema uuris puhastet, mina uurin nüüd seda väheks reostunud poolt. Elu on edasi läinud. Kas see on aja märk? Jah, kahjuks küll, tähendab meie oleme nii kaugele läinud, tehnika on arenenud ja me tahame järjest rohkem rohkem tooteid, inimestel oleks paremini mugavam elada ja tihtipeale unustame ära, et ega midagi iseenesest ei tule. Bert peetud Mobility ju lõpuks ei ole ja võib-olla liiga vähegi oleme pööranud tähelepanu sellele, et need protsessid oleksid suletud. Et keskkond ei oleks nii palju kahjustatud, kui teinekord nüüd on. Mida, millisena, õigemini te kujutaksite meie loodust, et aastakümne 20 pärast, ütleme sajandi vahetusele, sest ma usun üsna palju, sõltub siin just teist. No mina olen optimist ja suur optimist, sest ma olen näinud, et viimase 10 aasta jooksul meie komisjoni nii kaua toiminud on olukord paranenud. Meil Läänemeres on mürkainete kontsentratsioonid vähenenud, aga muidugi teha veel palju. Ja põllumajandus teeb mulle muret, tuleb palju lämmastikväetisi merre ja see paneb merd. Eutrofeerumist paneb vohama vetikaid, see on nüüd üks paha tendents ja muidugi see, mis tuleb atmosfääri kaudu, see on ka kurjast. Niiet teha on palju, kuid siiski tundub tendents on selline, et kui me ikkagi teeme sama palju või rohkem vähekese, siis me elame veel sajandivahetusel. Aga mis saab 100 aasta pärast, kui nii edasi läheb, vot seda ma ei oska öelda. Tahaks ikka rohkem saada majandusmeeste mõtlemist ja, ja meie võib-olla juhtijate keskkonnalembelisust, et ikkagi tuleb rohkem ressursse panna selleks, et keskkond ka meie lastelastele säiliks. Me räägime täna siin palli meeleolus üsna tõsist juttu, kuid tahaks veel kord meenutada õppejõudude, akadeemikute Kristide galeriid. August Velner oli ju see mees ka, kes on üks koell Rooplaani koostajaid ja tema nimi on ametlikult kantud sinna plaani sisse, on vist nii ja nii see on. Minu isa õppis tolleaegses Petrogradis Peterburis ja lõpetas Peterburi teedeinseneride instituuti ja kui ta siis suunati tegelikku ellu, siis ta hakkas uurima Siberi jõgesid. Ja tema oli õieti esimene, kes uuris Ankara jõge juba enne revolutsiooni enne oktoobri suurt oktoobrirevolutsiooni ja selle tõttu tema tehtigi ülesandeks koostada Ankara jõe vete kasutamise skeem. Sellega ta sai hakkama just 1908 20.-ks aastaks. Selle koera plaani tegelik juhte oli akadeemik. Hiljem akadeemik sisanovski ja tema oli minu isani otsene ülemus tookord tegi selle ülesande ja tema siis selle plaani koostas ja esitas Vladimir Iljitš Lenini need läbivaatamiseks. Hea meel on tõdeda, et see plaan on praktiliselt on täide viidud, nii nagu ta suunitati, muidugi võimsused on suurem, aitäh, head tuju ja palju õnne tänavega oma Instituudi juubeli puhul tänavaga. Aga võib-olla läheme nüüd hetkeks hoopis suurde saali, kus pallimeeleolu peaks olema kõige ja kõige huvitavam, palun, helirežissöör lülitame eetrisse. Suure saali. Pärast loe luuletust jagas ta potilill palgapäeval imelikult lohiseb uni. Ja et inseneril oli vajunud teatavasti Raivo neli viimist lenud oma raudse käega Mõndagi oleme oma otseülekandega jälle fuajeesse. Pall käib nüüd kahes saalis jäähallis ja siin selles suures kuue tuhandeliikmelises saalis. Ja juturingis on sind Burnik, kes sul. Täna on siin korduvalt kõlanud arv 30000, täpselt nii palju on sõjajärgsel perioodil lõpetanud Tipikaid. Ja olengi siit 5000 hulgast. Täna käisin linnahallis libivad püüdnud kinni TPI vilistlased. Viljandi KEKi juhataja Udo viilukas koos abikaasaga, kes on samuti TPI vilistlane. Tunnen teid mitmekülgse mehena, olen teid Gaudeamuse laulupeol Tartu meeskonna liikmena. Olen näiteid Viljandi KEKi taidluses. Tean, et olete laulnud tipi meeskooris. Öelge palun, miks olete täna siin? Oma alma materi 50. juubelil tunud ikka tahtmist ja tulla ja olla selle keskel, mille keskel oled palju olnud ja palju ka sealt saanud. Ma naersin grupi vendi laulukaaslasi on soe ja rõõm meenutada kõike seda ilusat, mis andis TPI ja mida pärast TPI lõpetamist on olnud kõik need aastad koostöös kolleegidega, sõpradega. Kuulsin, et te olete oma pojad Tallinna kaasa võtnud Viljandit, kas te kavatsete neid kasvatada? Tipikad? Mida arvab abikaasa, ma arvan samuti, kuidas omavahel õnnestub väga tehnokraatlik abielu, ma arvan, parimad mehed on siiski pärit rauakooli ja need, kes on saanud teadmised siit majast tugeva elupraktika malevas, löövad alati elus läbi, on arvatud tippi, naised ei ole eriti naiselikud. Mida teie arvate, Teid vaadates ma seda isiklikult küll öelda ei saa. Ma arvan, et on alati võimalik jääda iseendaks ka kipikana ja naiselikkus. Ma arvan, et sobib iga naisega ja sellega ma arvan, Tipikatelevad hästi toime. Kuidas meeldib teile tänane pidu? Pidu on ilus ja soliidne ja suurejooneline, täpselt juubeli vääriline. Tänan teid väga. Mina nüüd küsiksin juurde, kohe. Ütle mida andis sulle nii pikaajaline laulmine, TPI akadeemilises meeskooris? Väga palju häid elamusi, väga palju sõpru ja kogu eluks palju-palju häid muljeid. Oled sa suutnud ja jõudnud seda laulupisikut ka Viljandis levitama hakata? Igal juhul me laulame. Kolm Tipikat tüüpi mees, millest olevat praegu meie käki kvartetis kellega ma alles hiljaaegu tulime tagasi Poola rahvavabariigist. Kas kõiki töömehed ja, ja ka insenerid on kunstilõppesid meie firmas on jah taidlus ja taidluse tegemine saanud küllalt hea hoo sisse ja EKA süsteemi taidlusülevaatusel me saime hulga kollektiividega laureaaditiitleid. No ma soovin sulle edu, sellel tegevusel. Me oleme palju kõnelenud. Pallimeeleolus oleme püüdnud tõsistest asjadest rääkida, kuid näib nii, et Tallinna Polütehnilise Instituudi tulevik seisneb ikkagi automaatikas. Elektronarvutite kateedri juhataja, dotsent Andres Keevallik. See kõige peenem jagage. Täpsem tehnika on teie käes ja seda küll ja, ja tõepoolest, nagu te õigesti nimetasite. Tehnika tulevik on, on suures osas automaatika käes. Automaatika suures osas käib läbi arvutustehnika rakendamise. No kui vaadata nüüd meie Polütehnilise Instituudi arengut, siis võib öelda seda, et meie kõrgkool on jõudnud Nõukogude liidu üheks paremini varustatud kõrgkooliks arvutustehnika osas. Ja päris hea hüppe tegime ka seoses juubeliga nimelt avati meil uus arvutuskeskus mikroprotsessortehnikalaborikompleks ja nii edasi, nii et arengudünaamika on, on praegu küll positiivne, hea. Mis see kõige põnevam riist Teie? Kuidas öelda kontoris teie valdustes on? On ju ikka üht või teist tüüpi arvutid, kes meil, millised on juba üsna üsna intellektuaalseks muutunud mis võivad mõningat inimest üllatada näiteks sellega, et Ta teeb muusikat oskab mängida malet, võib teie küsimustele üsna arukalt vastata ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal kõikide nende mängude taga on ikkagi väga tõsised rakendused, näiteks malemängu ei uurita ka mitte niivõrd sellepärast, et arvuti oskaks, ma olen tõesti mängida, vaid seal taga on ka tõsisemad probleemid. Mida tänu ma olen ülesannete lahendamisele võit või võib tõsises tehnikas lahendada. Kummaline tundus, see tudengid mängivad arvutil näiteks. Oli ju huviklubide õhtu, kus selles uues kuuendas korpuses öeldi, et jah, nüüd nägime arvutitega nii, nüüd midagi lasteaiatunnet tekkis? Seda küll. Esimesel pilgul võib see tõesti niimoodi tunduda, kuid kuid arvutiga suhtlemine käib just nimelt läbi mängu ja, ja on, on rõõm vaadata näiteks, kuidas seal kuue, seitsme vastased lapsedki arvutiga suhtlevad. Aga sellega nendel on, on tulevikuks roheline tee lahti, nad ei karda arvutit, nad oskavad, oskavad, oskavad temaga suhelda, nii et see võtab, võtab maha nii-öelda suhtlemisraskused ja teisest küljest arendab ka loogilist mõtlemist, sest enamik mänge on ikkagi tehtud. Nii, et nad arendavad last ja sealhulgas ka tudengitele, kes arvuti peal mängib. Muuseas on ka kahjuks sellel asjal oma varjukülg. Meie oleme märganud ka niisugust tendentsi, et ka paljud täiskasvanud inimesed kipuvad arvutiga liiga palju mängima kuid mõningatel arvutitel on õnneks. Display alumisele servale kirjutatud, mis on hoiatused, et mehed, ärge unustage teid ootavad kodus abikaasa ja lapsed. Sedagi on juhtunud jah, seda on juhtunud. Ja see on üks üks uus leeduti siis, siis on tõepoolest uus peibutis ja nagu nagu iga asjaga käivad käib ka selle tehnikaharuga kaasas oma kutsehaigus. See on huvitav probleem. Tähendab, kui me siiani oleme rääkinud arvutustehnikast ainult nii-öelda positiivsetest, millest siis siis noh, tegelikult on ka üsna palju negatiivset siin. No arvutiinseneri Niseks põhiliseks haiguseks nimetatakse kinnisuse haigust, see tähendab seda, et ta tahab suhelda ainult arvutiga, ta suhtleb arvutiga sellepärast, et ta temaga suhelda saab. Mitte sellepärast, et ta temaga mingisuguseid ülesandeid lahendama ja noh, äärmuslikum kujul võiks asi välja näha niimoodi, et inimene tahab. Arvuti kõrval magada, tal on seal näiteks välivoodid, on habetunud, talle tuuakse sinna juurde juurde toit ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui vaadata nüüd mõningaid maid, nukus, arvutustehnika on, on, on üsna kõrgelt arenenud, näiteks Rootsit siis mul oli kogemus ja seal küllalt palju veidrikke. Need on, need olid tõepoolest need arvutihaiged, näiteks nendega ei tahtnud tütarlapsed meelsasti abielluda, need inimesed kippusid oma sünnipäevi pidama kaheastmete järgi, see tähendab üks, kaks, neli, kaheksa, kuus, 32 aastat arvuti, just nimelt. Nii, et nii, nii palju siis selleks korraks arvuti kahend varjumis, kahendsüsteemis, varjukülgedest, tehniline progress, eakas temaatiliste tulevikku ja no tehniline progress ei ole kaugeltki mitte, aga kui nüüd rääkida tehnilisest progressist seoses arvutiteadusega, siis, siis tuleks öelda siin seda, et, et me elame ikkagi piiratud ressursside maailmas. Ja kuidas majandada, kuidas juhtida, see ülesanne antakse kindlasti kindlasti arvutile. Olgu siis tegemist näiteks rakettide juhtimisega või tööstuse juhtimisega. Nii et arvutustehnika ronees ikkagi väga-väga tõsised rakendused. Nõnda aitüma väga tõsiseid jutte saatena siin pallil kõneldud head tuju edasi. Ja kui me alustasime oma otseülekanne tudengitega, siis me tahaksime küll ka lõpetada. Niisiis, kas teie ballitantsud tantsitud? Ei veel täielikult ei ole sõimega kohe tuttavaks, kes, kes tulli Kangro majandusteaduskonna majandusteaduskonnast töö korraldamisel armeerimise järjale. Harri Kustas, sama ame tähele samas teaduskond. Toomas Valner ehitusteaduskonnas täitmata töödega töölist. Urmo Valner intervjuu president, ordu põrno, summuksin, Majandusteaduskond, kolmas kursus. Nõnda, kuidas te lõpetaksite tänaseni faili, missuguste mõtetega, mis on igalühel pähe tulnud, nüüd siin, kus kogu TPI pere selles suures üllatavalt palju mahutavas majas ja. Ma arvan, et juubeleid võiks tihedamini olla. Juubel tuli täitsa õigel ajal ennast kinni, siis ta nii tore ja, ja tahaks, tahaks, et palli üllatus kujuneks tõeliselt sensatsioonikse. Ma arvan, ka juubelimeeleolu võiks edasi kesta mitte ainult mõned päevad. Mina mõtlen, et eks. Pallimajast pall jätkub. Ja pallimeeleolu sooviks küll ka tõepoolest juubeli järgselt. Mina sooviksin head töömeeleolu juubeli järgselt. Õige kaua valmistasime seda juubelit, et mitmed aastad ja mul on tunne, et võib-olla mõni töö jäi tegemata suures juubelivaimustuses nüüd hakata tööd tegema. Ja tehakse omal ajal soovida kõikidele nendele TPI patriootidele ja kõigile nendele kes teist on ellu saadetud. Praegu võib-olla kodudes meie jutu kuulavad. Et nad ikkagi Deepa TPI oleksid ja oleksid praegusel hetkel ka siin nendes ruumides nende inimeste hulgas, kes pallist osa võtta saavad. Nüüd on siin laua peal oli kunagi ammu. Ja nüüd. Jõuame meie repertuaari võiks olla ühe kõige tõsisema probleemiga laulu juurde. Ja selle lauluga, mille pealkiri on võõras me sooviksime, et meie väikesel maal oleks palju, palju vähem vanemateta lapsi. Kuidas leida, keda näen? Siin mööda vaid. Kui. Muuseas tolmu poole. Auditi. Kuid see naine meid ei kuule. Üks haud on vapra, ei usu ees seal juba 10 aastat. Tal oli mees, kelle rannas elas veel öösel. Ja nüüd püüdke endale ette kujutada ilusat suvehommikut. Päike hakkab justjust tõusma, linnud juba laulavad, kaste on veel maas. Tedusete pargipingid alt üles, panete jalga oma kingad. Võtate ajalehe, mis olid peal. Hambarja ots vaatajatel taskust välja, naeratate mõnusalt ja hakkate laulma. Agu Tammeoru.